Читать книгу Targem - Dan Hurley - Страница 6

• • •

Alustame oma lugu 1997. aasta juunikuust, kui üks süst liugleb Mälarenil, Rootsi suuruselt kolmandal järvel, mille neemed ja lahesopid laiuvad kaheksakümmend kilomeetrit Stockholmist lääne pool. Meie süsta sõuab Torkel Klingberg, kes omandab magistrikraadi ühe Rootsi hinnatuima uurimisasutuse, Karolinska Instituudi, psühholoogiateaduskonnas, ning on äsja valmis saanud uurimusega, mis vaatleb, millistes ajuosades lahendatakse töömälu rakendamist nõudvaid probleeme. Nii tollal kui ka praegu on rakenduspsühholoogid ja neuroteadlased ametis sellega, et aju suhtes teha sama, millega anatoomiavaldkonna teerajajad olid sadade aastate eest hakkama saanud inimkeha puhul: teha kindlaks, mis osad mille eest vastutavad. Kasutades aju sisse nägemiseks spetsiaalset pildistamistehnikat, mida tuntakse positroniemissiooni tomograafiana, avastas Klingberg, et kõigi töömälu rakendamise ülesannete puhul, mida ta vabatahtlikele andis, hoolimata sellest, kas informatsioon edastati kuulmis- või nägemismeele kaudu, suurenes vereringlus samas kuues ajuosas – andes märku kasvanud tööülesannetest –, millest enamik paiknes lauba taga asuvates otsmikusagarates.

Klingberg võttis pärast uuringu valmimist puhkepäeva ja läks Skandinaavia kesksuve valgete ööde ajal sõudma. Sõudmise ajal ringles ta peas küsimus: mida see küll tähendada võib, et kõigi töömälu ülesannete puhul aktiveeruvad ühed ja samad ajuosad? Selliseid küsimusi, mis on sama suured kui Mälareni järv, üritaksid paljud kehvemad teadlased pigem vältida, et mitte lõpututesse spekulatsioonidesse laskuda. Kuid Klingberg, kes meenutab väljanägemiselt näitleja Lance Henrikseni, kes kehastas filmis „Tulnukad” android Bishopit, mõtles küsimuse üle, kuni vastus pähe tuli – või kui mitte vastus, siis vähemalt hüpotees. Kui ajus on samad osad seotud kõigi töömälu ülesannetega, arutles ta, siis vahest võiks ühe sellise ülesande treenimine viia parema soorituseni ka mõne teise täitmisel, kuna mõlemad vajavad samade ajuosade tugevdamist. Just nagu kätekõverduste tegemine aitab paremini kangi tõsta. Klingberg märkis hüpoteesi üles väikesesse mustakaanelisse märkmikku, mida ta endaga kaasas kandis. Seal ootas see kaks aastat oma aega, kuni Klingberg liitus 1999. aastal doktoriõpinguteks Karolinska neuropediaatria osakonnaga. Kuna osakonnas uuriti ADHD-d, oli Klingbergil nüüd ligipääs vabatahtlikele, kelle peal oma ideed katsetada. Kuid tema ees seisis probleem: teised psühholoogid olid väidetavalt tõestanud, et Klingbergi katse ei osutu tulemuslikuks – et ühe lühimälu ülesande harjutamine ei too kaasa teise ülesande paremat sooritamist. Tuntuim selline uurimus avaldati 1980. aastal ajakirjas Science ning selle autoriks olid K. Anders Ericsson ja tema kolleegid Carnegie Mellori ülikoolist, kes kirjeldasid oma kahekümnekuist eksperimenti noore mehega, kelle initsiaalideks oli S.F. Tegu oli magistriõppe üliõpilasega, „keskpärase mälu ja keskpärase intelligentsusega tudengiga,” kes pakkus end vabatahtlikuks, et näha, kas tema lühimälu saaks olulisel määral arendada. Eelneva instrueerimiseta mälustrateegiate vallas paluti tal kuulata juhuslike numbrite jada ning järele korrata võimalikult palju meeldejäänud numbreid. Esialgu suutis ta sarnaselt enamiku inimestega mäletada vaid seitset („Maagiline number seitse, pluss-miinus kaks” on psühholoog George A. Milleri 1956. aastal avaldatud ja klassikaks saanud artikkel, kus esimest korda kirjeldati üksuste arvu, mida inimese lühimälu meeles pidada suudab.) Aga kui S. F. kolm päeva nädalas umbes pool tundi harjutas ning jätkas nõnda umbes poolteist aastat, siis suurenes meeldejäävate numbrite hulk järk-järgult. Viieteistkümne nädala järel suutis ta järjest korrata kuni kahtkümmet viit juhuslikku arvu. Aasta järel tuli ta toime juba seitsmekümne arvu meelespidamisega. Viimaks, olles harjutanud 20 kuud, suutis ta järjest korrata 90 arvu, mis on võrdne parimate mälumeistrite tulemusega, ning tema edasisel arenguvõimel ei paistnud mingeid piire olevat. Aga kui ta üritas meeles pidada midagi muud peale numbrite, näiteks tähti, siis polnud tulemus teiste omast parem. „Tema mäluvahemik kukkus tagasi kuue kaashääliku peale.”

Kuidas see võimalik on? Et mõista, miks S. F. suutis õppida üheksakümmet numbrit meeles pidama, aga tähtede puhul oli tulemuseks ikka kuus, tuleb aru saada, et ta oli spontaanselt välja arendanud mälustrateegia, mis võimaldas juhuarvude jada jaotada suuremateks üksusteks, mis jäid meelde näiteks jooksutulemuste, vanuste või aastaarvudena. Kuid see numbripõhine strateegia oli mõistagi kasutu tähtede või muude üksuste meelespidamiseks. Sedasorti mälutrikid, mida kasutas ka näiteks ajakirjanik Joshua Foer, kui ta võitis 2006. aastal USA mälumeistrivõistlused, mida ta hiljem kirjeldas oma bestselleris „Moonwalking with Einstein”, on piiratud eesmärkide täitmisel vägagi tulemuslikud. Ent lõppude lõpuks on need vaid trikid. Need aitavad mitmesuguseid jadasid meeles hoida. Kuid ei abista nendest arusaamisel. Need ei tee inimest targemaks. Need ei arenda töömälu.

Vahest peaksin siinkohal kirjeldama olulist erinevust lühimälu ja töömälu vahel. Paljud ajakirjanikud, kes kirjutavad laiema publiku jaoks, ei märka seda erinevust, ning sama kehtib koguni mõningate psühholoogide puhul. Mõlema mälu töövahemik on mõõdetav sekunditega, kindlasti mitte tundidega, kuudest või aastatest rääkimata. Ericsson mõõtis just lühimälu: võimet kiiresti korrata teatud andmeid, mida teile on esitatud. Töömälu seondub aga võimega manipuleerida nende andmetega, mida teil palutakse meeles pidada: numbrite järjekorda vahetada, neid liita, paarituteks või paarisarvudeks jaotada. Keele abil võimaldab töömälu teil lauset meeles pidada, aga ka selle tähendust mõista ja sellest järeldusi teha. Üks uurija nimetas töömälu meele tööruumiks, tehasekorruseks, kus toormaterjali töödeldakse ja sellest midagi kasulikku luuakse. Lühimälu võimaldab teil telefoninumbrit meeles pidada, kuid töömälu abil suudate esimesed kolm numbrit viimase nelja numbriga läbi korrutada. Selle saavutamisel mängib kriitilist rolli ka see, kui edukalt olete võimeline oma tähelepanu objekte kontrollima ning häirivaid asjaolusid ignoreerima. Töömälu nõudmised selgitavad ühtlasi, miks kahekohaliste numbrite peas korrutamine (rääkimata neljakohalistest numbritest) nii raskeks osutub: peate seda tegema osade kaupa ning ühe osa vastusest kõrvale panema, kui järgmise juurde asute, paigutades mõned asjad oma meeles tagaplaanile, teadliku tähelepanu piiridest välja, tuues need vajadusel uuesti tähelepanu alla. Töömälu võimaldab poeedil sõnadega mängida, et mõttele parimat väljendusviisi leida; samamoodi toome meelde mõne juhise teise ja kolmanda sammu, kui esimene on läbitud. Töömälu piirid selgitavad, miks auto juhtimine käed-vaba mobiilsüsteemiga võib olla sama ohtlik, nagu mobiiltelefoni käes hoidmine: sest teie võime asju teadvustada on väärtuslik ja piiratud. Kõige värvikam ja jaburam näide töömälu praktilisest võimsusest seondub mu vanima sõbra Dan Feigelsoniga. Juba siis, kui olime alles teismelised, avastas ta, et võib vajadusel ükskõik millist sõna tagurpidi korrata, hoolimata selle silpide arvust.

Võisite talle öelda „ühildumatused” ning mõni sekund hiljem kordab ta „desutamudlihü.” Oli hämmastav ja naljakas seda näha, kuid ta ütles mulle, et tema saladuseks oli võime sõna ette kujutada nõnda, nagu oleks see kriidiga tahvlile kirjutatud, ning siis pidi ta seda lihtsalt tagurpidi lugema.

Vaat see on töömälu.

Ericsson järeldas S. F.-iga tehtud uurimusest, et treening ei tõsta lühimälu üldist võimekust. Kuid Klingberg soovis teada saada, kas ka muud asjad peale strateegiate ja trikkide võiksid töömälu üldist võimekust suurendada.

Sellele küsimusele vastuse otsimisel pakkus talle innustust üks neuroplastilisuse uurimisajaloo mõjukaimatest ja lugupeetuimatest teadlastest: Michael Merzenich. Kaheksakümnendate alguses, kui enamik neuroteadlastest uskus endiselt, et sisuliselt kõik ajupiirkonnad on kindlalt määratud vaid teatud tüüpi informatsiooni töötlema, avaldas Merzenich uurimusi, mis tõestasid, et vaid mõne nädala jooksul võis ta ahvide puhul muuta ajuosasid, mis töötlesid näiteks vasaku käe nimetissõrmelt saadud infot – tehes seda vaid keskmise sõrme halvamise teel. Kui närvisignaale enam ei tulnud, hakkas seni keskmisele sõrmele keskendunud ajuosa töötlema nimetissõrmest saadavat infot. Järgneva kolme kümnendi jooksul arendas Merzenich oma uurimustööd edasi ja tõestas, et loomad, sealhulgas ka inimesed, võivad neuroregulatsioonist kasu saada: kui põhjalikumalt keskendutakse väikestele erinevustele puudutuse, helide ja nägemise puhul, siis laieneb selle eest vastutav ajupiirkond ning muutub selle tulemusel ülesannete täitmisel edukamaks. Ta avastas, et düslektikutest lapsi võib treenida märkama väikeseid erinevusi helide vahel, mis võimaldab neil kõnekeelt paremini mõista; samamoodi võib seitsmekümnendates eluaastates autojuhte treenida taas laiemat vaatevälja omandama, isegi kui see oskus oli eelnevate elukümnendite jooksul kaduma läinud.

Merzenichi teedrajavatest uuringutest tuletas Klingberg kaks põhimõtet. Esiteks, et treening oleks edukas, peab see toimuma küllaltki lühikeste seeriate kaupa, 20−30 minutit päevas, kuid seda tuleb sooritada neli kuni kuus korda nädalas vähemalt neljanädalase perioodi kestel. Teiseks tuleb treeningkava jätkuvalt kohaldada treenitava indiviidi võimekusastmega. Treeningkava ei tohiks olla liiga kerge ega ka liiga raske; see peab olema täpselt suutlikkuse piiri peal ning seal püsima ja võimekuse arenedes raskemaks muutuma. Neile kahele Merzenichi põhimõttele tuginedes pani Klingberg paika standardrežiimi: neli nädalat lühikest igapäevast intensiivtreeningut, mida jätkuvalt muudetakse, et see inimese võimekuse piiridega kooskõlas püsiks. See režiim osutus otsustavaks peale Klingbergi uurimuse ka kogu teadusvaldkonna edasise arengu puhul. Oma uurimuse jaoks, mille eesmärk oli töömälu arendada, võttis Klingberg katsealusteks neliteist 7−15aastast last, kel lastearstid olid diagnoosinud ADHD. Kõigil lastel paluti 25 minutit päevas ja viis päeva nädalas viienädalase perioodi jooksul mängida mitmesuguseid töömälu arendamiseks mõeldud arvutimänge, mille programmeerijaks oli Jonas Beckeman. Kuid pooled lapsed mängisid selliseid mänge, mis vastavalt suutlikkuse arengule aina raskemaks muutusid, samas kui teise poole jaoks jäid mängud sama lihtsaks kui alguses. Kõik need mängud kujutasid endast variante varasematest töömälu standardtestidest. Näiteks „tagurpidikulgev numbrivahemik”, mille puhul numbrid ilmuvad järjestikku klaviatuurile ning neid loetakse ka samal sama ajal ette ning laps peab neid siis klaviatuuril vajutama, kuid esialgsele vastupidises järjekorras. (See muudabki selle töömälu-, mitte lühimäluharjutuseks, kuna numbrijada tuleb peas töödelda ja vastupidises järjestuses meelde tuua.) Adapteeruva treeningrühma puhul pikenes numbrijada vastavalt sellele, kui edukaks lapsed numbrite tagurpidi kordamisel muutusid.

Vana kooli psühholoogid pidasid sellist eksperimenti mõttetuks. Säärased ülesanded pidid endast kujutama midagi nägemistestide vaimse vaste sarnast ega olnud mõeldud treeningprogrammideks. Nende harjutamisel näis olevat sama palju mõtet, nagu ühe ja sama IQ-testi üha uuesti sooritamises, mille paranev tulemus ei näitaks targemaks saamist, vaid lihtsalt seda, et neid ülesandeid osatakse nüüd paremini lahendada.

Kuid just siin pakkusid tulemused üllatusi: seitsme adaptiivselt harjutanud lapse areng ei piirdunud pelgalt konkreetsete ülesannete sooritamisega, vaid ka muud töömälu mõõdikud tõusid. Just nagu oleksid nad golfimängu harjutanud, aga ühtlasi paremateks korvpalluriteks saanud. Lisaks oli vähenenud ka nende hüperaktiivsus, mida mõõdeti pea liikumist silmas pidades. (Teised katsed on näidanud, et ADHD diagnoosiga lapsed sooritavad töömälu teste üldiselt teistest lastest halvemini, kuigi see ei sõltu vaid sellest: kui nõrga töömäluga tüdrukute ja poiste arv on üldjoontes võrdne, siis ADHD diagnoosi esineb poiste puhul neli korda enam.) Kõige hämmastavam ning tolle aja uskumuste kohaselt lausa kummaline oli see, et Klingbergi treenitud lapsed sooritasid ka Raveni progresseeruvaid maatrikseid oluliselt paremini. Neid teste on psühholoogias juba ammu peetud parimaks muutliku intelligentsuse mõõtmise vahendiks. Kui neid tulemusi uskuda, siis tähendaks see, et lapsed olid targemaks muutunud.

• • •

„See on võimatu. See ei tööta.”

Martin Buschkuehl oli Berni ülikoolis just omandanud kraadi, mis Šveitsis magistrile vastab, ning otsis 2002. aasta juunikuus nüüd teemat doktoritöö kirjutamiseks, kui talle sattus ette uuring, mille pealkirjas kasutatud mõisted näisid üksteisele vastu rääkivat. Pikk, blond ja nägus – teiste sõnadega, tüüpiline šveitslane – Buschkuehl oli Luzernis üles kasvanud ja nooruses tõsiselt sõudmisega tegelnud. Keskkoolis tuli ta kolm aastat järjest Šveitsi meistriks ning võitis riigi koondise liikmena kahel korral ka Prantsusmaa meistrivõistlused. Olles aastate viisi treeninud, et oma kehalisi võimeid maksimumini viia, võtsid ka tema uuringud psühholoogia vallas igati loomulikult sarnase suuna. Kuid ta teadis siiski, et teatud piire pole võimalik ületada, kuna need määravad ära indiviidi kaasasündinud omadused, mis ei muutu. Siniseid silmi ei saa pruunideks treenida. Mehi ei saa treenida naisteks muutuma. Ning töömälu – muutliku intelligentsuse kõva ja muutumatut keset – ei saa paremaks treenida. Kuid ometi oli ajakirjas Journal of Clinical and Experimental Neuropsychology ilmunud kellegi Torkel Klingbergi artikkel, kus ta väitis, et oli just nimelt seda suutnud: „Töömälu treenimine ADHD diagnoosiga lastel.” Olles viis nädalat järjest 25 minutit päevas harjutanud mingeid tobedaid väikeseid töömälu ülesandeid, on lapsed nüüd targemad ja ühtlasi vähem hüperaktiivsed? „See on võimatu,” pomises Buschkuehl artiklit lugedes endamisi. „See ei tööta.” Ta näitas artiklit oma tüdruksõbrale Susanne Jaeggile, kes samuti psühholoogiat õppis. Jaeggi, kes vältis jumestust ja ehteid ning armastas kanda ruudulisi särke, velvetpükse ja Alpides rändamiseks sobivaid mägisaapaid, sobis intellektuaali musternäidiseks, hoides oma pikki ja sirgeid pruune juukseid keskelt lahku kammituna, nii et need voogasid tema mustade raamidega soliidsete prillide kõrvalt vabalt alla. „Ka mina ei usu seda,” ütles ta. „See kõlab imelikult.”

Kuid mõlemat hakkas asi huvitama. Sest lõppude lõpuks: mis siis, kui see tõele vastab? Kui töömälu ülesannete treenimine võib kaasa tuua muutliku intelligentsuse kasvu, oleks see kognitiivpsühholoogia vallas sama, nagu füüsikas valgusest kiiremate osakeste avastamine: tõepoolest uskumatu, kuid erakordselt tähtis avastus.

Ning see kummaline väike uurimus sobis Buschkuehli ja Jaeggi edasise teadustegevuse jaoks nagu rusikas silmaauku. Buschkuehl tegeles juba uurimusega, mis käsitles kaheksakümnendates eluaastates inimeste tervisliku seisundi parandamist; treening oli tema teema. Ning töömälu oli Jaeggi huviala; ta tegeles juba mitme inimvõimeid käsitleva uurimusega, kasutades töömälu uurimisel enda lemmiktesti, mille nimeks oli N-back. Nad leidsid, et vahest võiksid nad sooritada oma uurimuse, kus treeningülesandena kasutatakse N-backi.

N-back on päris tõsine väljakutse, nii selle mängimise kui kirjeldamise osas. Kui proovite ise vaid kümme sekundit mõnd internetis vabalt saadavat versiooni, siis saate sellest palju paremini aru, kui kümme minutit selle kohta käivat kirjeldust lugedes. Kuid proovime siiski: Kujutage ette, et kuulate tähtede jada, mida teile ette loetakse. Teil palutakse nuppu vajutada iga kord, kui kuulete sama tähte kaks korda järjest. See on 1-back. See on veel lihtne. Kui kuulete jada n-a-m-m-a-m, siis vajutate nuppu, kui teist korda m-i kuulete, selge? Kuid nüüd proovime 2-back’i: seekord peate vajutama nuppu, kui kuulete viimast tähte seerias, sest viimasele m-ile eelnes kaks tähte varem (seetõttu on nimeks 2-back) esimene m. Kui proovite 3-back’i, siis peate nuppu vajutama teist a-d kuuldes kuna sellele eelnes kolm tähte tagasi esimene a. Ning nõnda läheb see aina edasi: 4-back, 5-back jne.

Ülesande muudab nõnda keerukaks see, et jada muudkui jätkub – see ei koosne vaid kuuest tähest, nagu ma näitena tõin, vaid see muudkui jätkub täht tähe haaval poolteist minutit järjest. Nii et peate kahe, kolme, nelja või rohkemate tähtede vahesid muudkui uuendama ja meeles pidama, kuna see muutub iga uue tähe lisandudes. See nõuab täielikku keskendumist. Kui teie meel korrakski rändama läheb, siis kaotate järje.

Kuid oodake. Et seda veel kuratlikult raskemaks muuta, otsustasid Jaeggi ja Buschkuehl kasutada duaalset N-back’i ülesannet. Kui kuulete juhuslikku tähejada, näete arvutiekraanil ühtlasi trips-traps-trulli laual asuvat täppi, mis juhuslikult kaheksa välimise ruudu vahel liigub. Nüüd saab teie ülesandeks jälgida tähti ja täppi ning kõik muutub pidevalt. Nii et näiteks 3-back’i tasemel peate üht nuppu vajutama iga kord, kui kuulete sama tähte, mis kõlas kolm tähte tagasi, ning teist nuppu siis, kui täpp jõuab samale kohale, kus see oli kolm kohavahetust tagasi. Vaat nii. Oi-oi-oi.

Ülesanne muudetigi nõnda keeruliseks just sellepärast, et meel täiesti segadusse ajada, nii et enam ei piisaks tavalistest ülesandepõhistest strateegiatest, mida inimesed näiteks matemaatika, ristsõnade, Scrabble’i^[1.] ja muu sellise puhul kasutavad. Nad arvasid, et kui inimesed duaalse N-backi puhul arengut ilmutavad, siis vahest kasvatavad nad tõesti oma töömälu võimekust. Kui Klingberg võttis matti Merzenichilt, siis Buschkuehl ja Jaeggi laenasid Klingbergilt tema režiimi ja lasid osalejatel duaalse N-backi mängimist harjutada 25 minutit päevas ja viis päeva nädalas. Samuti kohandas Buschkuehli loodud arvutiprogramm N-backi raskusastme alati iga osaleja võimete piiriga. Kui inimene suudab 2-back’i tasemel täpselt jälgida nii kuuldud tähti kui ka täpi liikumist ekraanil, liigub ta automaatselt 3-back’i tasemele jne.Kui paarkümmend Berni ülikooli magistriõppe tudengit katses osalema nõustus, testiti osalejate muutlikku intelligentsust esmalt Raveni progresseeruvate maatriksitega. Igaüks, kes on intelligentsustesti sooritanud, on ilmselt näinud sääraseid maatrikseid, mida Raveni testis kasutatakse. Kujutage ette kolme rida, kus igaühel on kujutatud kolme sümbolit, milleks võivad olla ruudud, ringid, täpid ja muud vormid. Kas ruudud kasvavad vasakult paremale minnes suuremaks? Kas ruutude sees olevad ringid täituvad millegagi ja muutuvad valgetest hallideks ja siis mustadeks, kui allapoole liikuda? Üks üheksast sümbolist on maatriksilt puudu ning teie ülesanne on avalduvaid mustreid eristada – üles, alla, vasakult paremale –, et kuuest võimalikust valikust õige leida. Kui alguses on lahendused enamike inimeste jaoks hõlpsalt leitavad, siis edaspidi muutub see üha raskemaks ning testi lõpus saavad sellega hakkama vaid eriti arukad.

Vahest pole kohemaid võimalik taibata, miks maatrikseid muutliku intelligentsuse testide kuldstandardiks peetakse. Kuid mõelge korraks sellele, kui oluline on elus edu saavutamiseks seaduspärasusi märgata. Kui tahate pesapallistatistikast mõnd peidetud aaret avastada, mis aitaks teie meeskonnal alahinnatud mängijaid palgata ja mänge võita, siis peate maatriksites osavad olema. Kui tahate avastada aktsiaturgude tsüklilist liikumist, et sellest kasumit lõigata; kui õpite õigusteadust ja soovite leida varjatud seadusloogikat, mis peitus teile antud kümne juhtumi puhul langetatud otsuste taga – või peate aru saama mammuti loomusest, et teda tabada, tappa ja ära süüa –, siis kasutate neidsamu kognitiivseid võimeid, mida maatriksid testivad.

Kui tudengid Raveni testid tehtud said, nõustusid nad iga päev pooleks tunniks psühholoogiaosakonnast läbi põikama, et N-backi harjutada – ning nõnda viiel päeval nädalas, neli nädalat nädalalt järjest. Juba paari päevaga oli enamik neist 3-back’ist jagu saanud ning proovisid mõnikord isegi jõudu 5-back’iga. Nelja nädala möödudes jõudsid mõned neist välja koguni 8-back’ini. Ning kui nad Raveni testi uuesti sooritasid, olid nende tulemuste keskmine 40% võrra paranenud.

Jaeggi ja Buschkuehl jäid esmalt isegi omaenda tulemuste suhtes skeptiliseks, kuid varem võimatuks peetu saavutamise lihtsus lummas neid ja nad tegid oma väitekirjad valmis, said doktorikraadid kätte ning võtsid vastu pakkumise jätkata karjääri Michigani ülikoolis psühholoogia ja neuroteaduse professori John Joenidese juhitud laboratooriumis. Seal kordasid nad oma duaalse N-backi eksperimenti, lisades seekord ka platseebokontrolli grupi, kelle muutlikku intelligentsust samuti kahel korral progresseeruvate maatriksitega mõõdeti, kuid kes treeningut ei läbinud. Nad otsustasid ka, et üritavad leida nõndanimetatud doosiefekti, mida sageli ravimiuuringutes mõõdetakse ning mis pidi näitama, et mida rohkem inimesed harjutasid, seda rohkem nende muutlik intelligentsus tõuseb. Ning tõepoolest ilmnes uuringu lõppedes, et need, kes olid duaalset N-backi vaid kaksteist päeva harjutanud, sooritasid maatriksite testi keskmiselt 10% võrra paremini. Need, kes harjutasid seitseteist päeva, parandasid tulemust üle 30% ja need, kes harjutasid üheksateist päeva, tõstsid oma keskmist tulemust hämmastavad 44 protsenti. Viimaks avaldasid nad oma uurimistöö tulemused 13. mail 2008. aastal teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences. Erinevalt Klingbergi uuringust, mis massimeedias vähe tähelepanu leidis, tekitas Jaeggi ja Buschkuehli uurimus kohe sensatsiooni, mis jõudis ajalehtede pealkirjadesse üle kogu maailma. „Uuring tõestas „ajutreeningu mängude” tulemuslikkust,” kuulutas briti ajaleht Daily Telegraph. „Mälutreening näitab ajuvõimekuse kasvamist,” teatas New York Timesi pealkiri. Uuring sai nõnda palju tähelepanu mitmel põhjusel, mille hulgas mängisid oma rolli julge pealkiri („Muutliku intelligentsuse kasvatamine töömälutreeningu abil”), ajakirja tõsiseltvõetavus, Jaeggi elegantne kirjutamisstiil, uuringu statistiline põhjalikkus ning seda saatev juubeldav kommentaar, mille autoriks oli Robert J. Sternberg, kes oli Tuftsi ülikooli kunstide ja teaduste kooli dekaan ning samuti hinnatud teadlane intelligentsuse uurimisvaldkonnas. „Jaeggi et al. on teaduskirjandusse olulise panuse andnud,” kirjutas Sternberg, „näidates, et muutlik intelligentsus on olulisel ja tähenduslikul määral treenitav; et treening sõltub doosiefektist ning et mida rohkem treenitakse, sea suurem on saadav kasu; (ja) efekt on täheldatav kogu võimekuse skaalal, kuigi on märgatavam selle madalamas osas. Seega tundub, et antud uuring on vähemalt mingil määral vastanud küsimusele, kas muutlik intelligentsus on vähemalt mõningal tähenduslikul määral treenitav.”

• • •

Millegipärast juhtus nii, et mina ei pannud kogu seda asja üldse tähele. Alles kolm ja pool aastat hiljem, 2011. aastal, kui ma olin kirjutanud artikli ravimitest, mida testiti Downi sündroomi all kannatajate intelligentsuse suurendamisel (selle kohta põhjalikumalt 9. peatükis), hakkas mind huvitama võimalus, kas need, kel pole diagnoositud mõnd vaimset puuet, saaksid samuti oma intelligentsust tõsta. Selleks ajaks oli Jaeggi ja Buschkuehli artikkel intelligentsusuuringute valdkonnas tõelise revolutsiooni põhjustanud ning seda oli juba tsiteeritud sadades hilisemates uurimustes.

„Minu leiud kinnitavad seda,” ütles Jason Chein, Philadelphias asuva Temple’i ülikooli psühholoogia kaasprofessor, kui ma talle helistasin. Chein oli inimeste vaimsetes võimetes arengut täheldanud, kuigi ta polnud neid treeninud N-backi, vaid muude töömälu ülesannetega, nimelt verbaalsete ja ruumiliste kompleksvahemikuga harjutustega. „Ma pole nende tehtut täpselt korranud. Kuid mitmes laboris on samasuguse eduga rakendatud sarnaseid, kuigi mõningate erinevustega harjutusviise. Valdkonda võiks praegu iseloomustada nõnda, et seal valitseb ettevaatlik optimism.”

Isegi USA sõjavägi oli asjaga kaasa läinud, üritades kindlaks teha, kas saaks arendada ohvitseride ning lihtsõdurite vaimseid võimeid. Harold Hawkins, mereväe uurimisprojektide kabineti kognitiivpsühholoog, vastutas selle uurimisvaldkonna rahastamise eest ning oli juba määranud toetusgrandid Jaeggile ja poolele tosinale teisele teadlasele. „Veel neli-viis aastat tagasi arvasime, et muutlik intelligentsus ei saa täiskasvanueas enam edasi areneda,” rääkis Hawkins mulle. „Keegi ei uskunud, et seda loomupärast vaimset võimet saaks treeninguga arendada. Siis aga avaldas Jaeggi oma uurimuse. Seejärel hakkasin ma sinna suunama rahastamisvahendeid mõnelt muult uurimisteemalt. Isiklikult usun sellesse, vastasel juhul ei kulutaks ma maksumaksja raha. Kui asi töötab, võib see väga oluliseks osutuda.” Jaeggi ja Buschkuehl olid oma tulemusi juba korranud põhikoolilaste ja vanurite peal ning olid tekkinud ka kommertsettevõtted, mis pakkusid vaimsete võimete treenimise võimalust internetis, õppekeskustes ja kvalifitseeritud psühholoogide kaudu. Ma otsustasin Jaeggile helistada ja teda telefoni teel intervjueerida. Küsisin, kas saaksin sinna tulla ja nendega kohtuda, ning ta oli nõus. Siis küsisin, kas ta aitaks mind ajakirjandusliku uurimuse puhul, mis üritab kindlaks teha, kas N-back ja muud sarnased meetodid tõepoolest vaimseid võimeid arendavad. Kas ta oleks nõus testima minu muutlikku intelligentsust enne treeninguga alustamist ning pärast selle lõpetamist? „Esmalt peaksite teadma, et mõne inimese jaoks on N-backiga treenimine väga raskeks osutunud,” hoiatas ta mind. „Nad ütlevad, et see ärritab, kurnab ja väsitab neid. Neil pole kerge selle juurde kindlaks jääda.” „Milline on teie enda kogemus N-backil treenimisel?” küsisin. „Aga ma polegi seda teinud,” vastas ta. „Olen seda proovinud, et meetodiga tutvuda, kuid mitte treeningu eesmärgil. Mulle piisab oma praegusest tarkusest. Ning üldiselt oleme suurimaid muutusi täheldanud madalama suutlikkustasemega inimeste puhul, vähemalt senikaua, kuni nad on valmis pingutama. Nii et teil võib olla raske olulist arengut saavutada.”

Mind üllatas, et Jaeggi ise pole treeningust huvitatud, kuid selgus, et see suhtumine on antud valdkonna teadlaste seas levinud: Jason Chein, John Jonides ega ka keegi teine, kellega kohtusin, ei tunnistanud, et nad ise treeninguga tegeleksid. Mõned kordasid Jaeggi väidet, nagu annaks see kõige paremaid tulemusi just kõige ebaintelligentsemate inimeste puhul. Kuid ma teadsin, et mitu nende endi uuringut viitavad vastupidisele, kuna sageli olid katsealusteks magistriõppe tudengid kõrgelthinnatud ülikoolidest. Kas nad olid liiga uhked, et jätta muljet, nagu vajaksid või tahaksid nad omaenda intelligentsust tõsta?

Jaeggi ütles, et kui olen valmis proovima, siis võib ta mulle enne ja pärast muutliku intelligentsuse testi teha ning mind nende N-backi versiooniga varustada.

Võtsin pakkumise vastu. Ning nõnda lendasingi ma 2011. aasta halloween’i ajal Detroiti ning sõitsin sealt autoga Ann Arborisse, et Jaeggi, Buschkuehli ja nende kolleegidega kohtuda.

• • •

„Mul oli see suur projekt kõigi nende lollpeade treenimisega.”