Читать книгу Salajane leping - Dana Marton - Страница 5

Burge, kes nautis käsutamist, lükkas teda rohelisest metalluksest välja, mis asus vangikongide tsooni kaugemas otsas. Mida nad temast nüüd tahtsid? Ta oli valvel, uurides kahtlustavalt eemal seisvaid inimesi – kinnimõistetu põhihoiak.

Ninna tungis tugev valgendi lõhn. Tuba oli hommikul küüritud. Jumal tänatud, et seda tööd talle ei määratud.

“Miss Jones,” tervitas üks kolmest võõrast mehest, kes seisis kambri eesosas. “Ehk võtad istet?”

Üks paljudest eredatest laepirnidest võbeles, kui ta kõndis sirgelt kambri tagaossa, tehes teed valgete plasttoolide ja klapplaudade vahel, mis olid klassiruumiks seatud, kuna üks eakam vabatahtlik andis seal kaks korda nädalas õhtukoolitunde. Kolm naist ootasid juba, kõigil needsamad oranžid tunked seljas, mis lotendasid ka Carly keha ümber. Rõivad, mis märgistasid ja eristasid neid. Kui ta siit välja saab, ei kanna ta kunagi enam seda värvi riideid. Nagu paljudel sealsetel inimestel, oli ka temal terve nimekiri asjadest, mida ta enam kunagi ei tee.

Carly noogutas Anitale ja võttis istet võõra tüdruku kõrval. Kolmandat naist teadis ta ainult näo ja reputatsiooni järgi. Gina Torno istus tapmise eest ning ei olnud just populaarne vanglatsoonis 3C. Kuulujutud rääkisid, et enne halvale teele minemist oli ta olnud võmm.

“Minu nimi on Brant Law. Ma töötan FBIs,” teatas mees, kes oli Carlyt enne nimepidi tervitanud.

Ärevus Carlys üha kasvas. Viimane kord, kui ta FBIga kokku puutus, tungisid nad jõuga tema korterisse. Ja see tüüp oleks võinud olla nende reklaamplakatil – must ülikond, säravvalge särk ja näol kalk professionaalne ilme.

Ta heitis toolil niheledes veel kord pilgu teistele naistele. Miks nemad seal olid? Anita huultel välgatas närviline naeratus. Carly kinnitas selle tähenduse mõistmist väikese peanoogutusega. Reeglina ei tahtnud Carly kellegagi vanglas sõbruneda – ta ei kuulunud nende inimeste hulka. Kuid Anita Caballo vastu ei olnud tal midagi. Nad olid mõned korrad olnud koos köögi­­toim­­konnas. Anita lõbustas siis teisi üsna lõbusate latiino-naljadega.

“Tema on David Moretti, kes annab teile juriidilist abi,” tutvustas see FBI kutt, Law, endast paremal seisvat pikka tumedapäist meest.

Moretti naeratas professionaalse lõõgastunud olekuga. Ta kandis ülikonda, kuid mitte sellist nagu FBI mehel. See oli šikk ja kallis, selline, mida fotomodellid kandsid vanglale annetatud ajakirjades. Ta oli kuumim mees, keda Carly kuue aasta jooksul kohanud oli, ja ega meesvangivalvurite seas talle konkurenti leidunudki.

Kui Carly teda vaatas, valdas teda peamiselt usaldamatus. Mees oli ju advokaat. Tema enda nõme advokaat oli teda kõvasti alt vedanud.

“Nick Tarasov vastutab teie väljaõppe ja ohutuse eest,” ütles Law, tutvustades neist kolmest kõige hirmuäratavamat meest.

Väljaõpet milleks? Ta vidutas Tarasovit vaadates ­silmi. Mees seisis eriüksuse stiilis, jalad harkis, käed seljal. Tal oli seljas must T-särk, mustad sõjaväepüksid ja tanksaapad ning näol ilme, mis pani Carlyt soovima toast lahkuda, enne kui asjad inetuks kisuvad. Tema hoiak, karm näoilme ja pilkumatud silmad edastasid ainult üht sõnumit – kui ta tahab, võib ta olla õudustäratav.

Ükski neist ei öelnud “Rõõm tutvuda” või “Meeldiv kohtuda”, kui neid tutvustati. Tõprad. Valitsuse mehed. Carly jaoks tähendasid need sama asja.

Nad ei olnud teda veel murdnud. Nüüd ei suuda nad seda samuti. Carly lükkas selja sirgu ja tõstis pea püsti.

Law võttis laualt kollase ümbriku ja avas selle. “Anita Caballo, kelmused. Samantha Hanley, ärandamine. Carly Jones, häkker. Gina Maria Torno, tapmine.” Ta vaatas üles ja kõigile ükshaaval otsa. “Täna on teie õnnepäev.”

Carly nägi, kuidas noor naine, kes ilmselt oli Samantha, vandus hääletult. Anita pani käed rinnal risti. Gina nägu peegeldas Carly tundeid: usaldamatust ja umbusku. Esimese asjana õpiti vanglas, et õnnele ei tasu lootma jääda. Kui neil oleks õnne olnud, ei oleks keegi neist siia sattunud.

“Teid valiti teie erioskuste pärast, et moodustada meeskond ühe kindla ülesande täitmiseks. Preili Caballo kogemused rahandusvaldkonnas, preili Hanley teadmised erinevate sõidukite ja lukkude alal, preili Jonesi kogemused arvutivõrgu turvalisuse valdkonnas ja preili Torno relvade tundmine annab teie meeskonnale erakordse sobivuse ühe väga olulise missiooni jaoks.”

“Ja see oleks?” Gina segas vahele ja põrnitses meest põlglikult. Ta oli väikest kasvu, heas vormis, pruunide siilisoengus juuste ja läbitungivate pruunide silmadega.

Keda see huvitab? mõtles Carly. Tema valitsusele teeneid ei osuta. Unustagu ära. Mitte pärast seda, kui need tõprad ta kinni panid ja võtsid talt igasuguse võimaluse normaalseks tulevikuks. Tema kohtuprotsessil ei võidutsenud õiglus. Kogu asi oli käinud poliitikute ümber, kes lihtsalt tahtsid enda populaarsuse tõstmiseks vastavaid tulemusi saada ning kasutasid selleks tema meedias paljukajastatud juhtumit.

Law vaatas Gina poole. “Praegusel hetkel ei ole mul vabadust seda arutada. Ma ei saa teile üksikasju enne paljastada, kui te olete nõustunud osalema.”

See püüdis Carly tähelepanu.

Gina andis juba vastulöögi. “Mis kasu meie sellest saame?”

“Kui te sooritate ülesande edukalt, kustutatakse teie järelejäänud karistus, samuti varasem karistusregister.”

Kõik neli naist ahmisid õhku.

Carlyt tabas ootamatu lootusekiir. Vabadus. Kui palju kordi oli ta sellest unistanud, mõelnud, et on valmis kõigeks, mis teda siit teisele poole müüre viiks.

Aga mitte selleks. Ta ei kavatsegi valitsuse tallalakkujaks hakata.

“Ja kui meil see ei õnnestu?” kuulis Carly end lausuvat. Ükskõik, kas ta seda pakkumist üldse kaaluma hakkab või mitte, tahtis ta enne kõiki tingimusi teada.

Law pilk püsis temal. “Vähemalt saate paariks nädalaks siit välja. Lisaks võetakse teie koostöövalmidust tulevikus arvesse apellatsioonikaebuste korral ning tingimisi vabastamise otsuse tegemisel. Pakkumine kehtib ainult juhul, kui kõik osalevad. Kui üks teist keeldub, on pakkumine kõigi jaoks kehtetu.”

Kui nad arvavad, et teda saab teistega manipuleerides koostööle sundida, rõhudes tema südametunnistusele, siis eksivad nad rängalt. Carly vaevu tundis neid naisi. Mis tal neist?

Kuid mõte kohesest vabadusest jõudis pähe ning jäi kuklasse vasardama. Ta oli kahekümne üheksa aastane ning ta karistus kestis veel neli aastat, mistõttu ei osanud ta lootagi, et saab tänavatel vabana jalutada, enne kui on kolmkümmend kolm.

“On teil veel küsimusi?” küsis see itaallase välimusega advokaat – mis ta nimi nüüd oligi? – David Moretti. Ta astus ette, sile ja klanitud. Tema pilk jäi hetkeks Samantha peale pidama.

Võib-olla mees kahtles naise võimes hakkama saada sellega, mida mehed neilt ootasid. Samantha oli Carlyst vähemalt kuus aastat noorem ja jultunud hoiakuga. Tema huultel värelev muie ning väljakutsuv pilk väljendasid mis tahes koostöö suhtes täielikku põlgust.

“Kas saame selle pakkumise ka kirjalikult? Saame seda siis ka lugeda?” küsis Anita.

Moretti raputas pead. “Missiooni konfidentsiaalsuse tõttu on teie enda huvides, et dokumenteeritud oleks võimalikult vähe.”

See muutis Carly rahutuks. Mitte asjaolu, et pakkumist ei esitatud kirjalikult, vaid see, kuidas sõna “missioon” kõlas – ohtlikult. Siis tuli äkki selgus, mis rahustas ta maha.

Ta saaks välja, valitsus laseks ta vabaks. Tehingut ei sõlmita kirjalikult. Ta ei pea ühelegi dokumendile alla kirjutades midagi lubama. See, mida temalt taheti, pidi olema midagi väga salajast, millest ei tohtinud mitte keegi teada. ­Seega, kui ta missiooni käigus jalga laseks, mida nad teha saaksid?

Mitte midagi.

Pealegi, kui Carly asjast õigesti aru sai, ei saa nad isegi omaks võtta, et ta nende heaks töötanud oli.

Uus elu kuskil kaugel, kus tema karistusregister teda enam mõjutada ei saaks. Ta võiks tarkvara arendamisega tegelda ning varjunime all arvutialast abi pakkuda. Ühendriikides ei tuleks normaalsest elust niikuinii midagi välja. Isegi juhul, kui Carly nõustuks missiooniga ja nad lõpetaksid selle edukalt ning tema karistusregister kustutataks, oli tema juhtumit selleks meedias liiga ­laialdaselt kajastatud. Keegi ei annaks talle uut võimalust. Parimal juhul valmistaks ta elu lõpuni hamburgereid kuskil kiirtoidurestoranis. Kas selle nimel peaks ta oma eluga riskima?

“Ja kui kaua on meil aega selle ainukordse võimaluse üle järele mõelda?” pilkas Gina mehi.

Law vaatas kella. „Kuidas oleks viieteist minutiga? Me jätame teid omavahele. Hõigake, kui küsimusi tekib.” Mees liikus ukse poole, ülejäänud kaks järgnesid talle.

“On see mingi sõjaväeline operatsioon, spionaaž, atentaat?” ei jätnud Gina rahule. „Saate ehk nii paljugi vihjata?”

Law peatus ja vaatas tagasi. „Ei, hetkel veel mitte.”

Tarasov pöördus pooleldi ümber, enne kui uksest väljus. Carly oleks võinud vanduda, et mees vaatas tema poole. Issand, mees oli surmtõsine.

Gina tegi sündsusetu žesti hetkel, mil uks mürtsuga meeste selja taga sulgus.

Carly nõustus sellega täielikult.

“Kus nüüd alles lajatasid.” Samantha vaatas ikka veel meestele järele.

“Nad laseksid meid vabaks,” ütles Carly. See mõte paistis olevat ta pähe kinni jäänud, tuletades meelde päevikusse kirjutatud nimekirja – asjad, mida ta tahtis teha, kui kord vabaks saab. Tähtsad asjad nagu alustada täiesti uut elu ja väikesed igapäevased asjad, mida ta igatses. Carly kujutas ette, kuidas ta läheb suurde arvutipoodi ja veedab seal päeva. Ta tahtis minna restorani ja ise toitu valida – praetud liha ja piisavalt terav nuga, mis seda lõikaks. Ta tahtis mehega tantsida ning suudelda, kuni mälestus kuuest viimasest kohutavast aastast unustusse vajub. Ta tahtis seksida enne kolmekümne kolmandat eluaastat.

Ta võiks välja saada. Kohe. Ta ei peaks laskma valitsusel ennast ära kasutada. Ta võiks seda nendega hoopis ise teha.

“Mida meil kaotada on?” küsis Carly, nähes lootusekiirt, mis üha paisus, haarates teda üleni endasse, segunedes ootusärevusega, mida eesseisev väljakutse pakkus.

“Oled sa kunagi näinud filmi “Räpane tosin”?” Gina puuris teda terava pilguga.

Kui ta sind vaatas – tõeliselt vaatas – ei olnudki raske uskuda, et ta oli kellegi maha koksanud.

Carly raputas pead. Viisil, kuidas Samantha ühte oma tumedat kulmu kergitas, mõistis Carly, et temagi ei olnud seda näinud. Anita vahtis enda ette ja ei paistnud neid üldse kuulavat.

“Teise maailmasõja ajal antakse kaheteistkümnele süüdimõistetud mõrtsukale võimalus vanglast vabaneda. Nad saadetakse vaenlase tagalasse natsidega võitlema,” jutustas Gina.

“Ja siis?” kehitas Samantha õlgu. Ta oli neist noorim ning üritas viljeleda gooti stiili, mida oranžides tunkedes ei olnud just kerge saavutada. Naise lühikesed juuksed olid mustaks värvitud ning püsti kammitud, kulmudes, ninas ja kõrvades oli hulk auke, kus varem olid rõngad rippunud.

Gina pöördus aeglaselt tema poole. “Ainult üks sõna – enesetapumissioon.”

Möödus mõni minut vaikust.

Anita hingas sügavalt sisse, vaatas neile otsa ning naeratas vabandavalt. “Ma saan järgmisel kuul tingimisi välja.”

Carly põrnitses teda. Anita ei olnud sellest köögis midagi rääkinud.

“Kas see tähendab, et sa ei tee kaasa?” Gina toksis tuhvli kummitallaga enda ees olevat tooli.

“Andke andeks. Aga mis siis, kui teil on õigus ja see osutub tõesti ohtlikuks?” Anita auks peab tunnistama, et kui ta kartiski Ginat nagu Carly, ei näidanud ta seda välja.

“Mida me teie arvates tegema peame?” küsis Carly, ise mõeldes, Huvitav, kui hoolikalt meil selle missiooni ajal silma peal hoitakse?

“Mis iganes see ka poleks, vajatakse mind, kuna ma tunnen relvi,” lausus Gina. “See eriüksuse tüüp paistis üsna tõsist asja ajavat.”

Õigus. Viis, kuidas Nick Tarasov oli seal seisnud – juuksed lühikeseks pügatud nagu sõjaväes, läbitungivad sinakashallid silmad keskendunud – andis talle sama külma ja kalgi ilme nagu seda olid maast laeni ulatuvad metalltrellid vangikongide tsooni lõpus. Sama liikumatud samuti. Ta ei olnud kogu selle aja jooksul sõnagi lausunud.

“Nad vajavad meid, kuna me teame palju relvadest, rahast, arvutitest ja sissemurdmisest.” Gina vaatas neile otsa. “Mina pakun, et tegemist on spionaažiga.”

“Kas neil ei ole siis koolitatud spioone? Inimesi, kes sel viisil elatist teenivad?” küsis Carly kergelt võpatades. Tema ainuke lohutus nende paari aasta jooksul oli olnud “Aliase” vaatamine puhketoas. Mis tunne oleks ise milleski sellises osaleda?

“Meid võib kõrvaldada,” kehitas Samantha õlgu.

Ükskõikselt tehtud kommentaar andis kõigile mõtlemisainet.

Anita tõusis püsti ja hakkas ümber naiste kõndima. Tema liigutused olid liiga graatsilised, et seda sammumiseks nimetada, taljeni ulatuv must pats kiikumas igal sammul. Ta liikus nagu võistlustantsija. “Võimatu missioon.”

Kas ta kaalus seda? Carly jälgis naist. Miks ometi?

“Rohkem nagu Charlie lollakad inglid,” lausus Samantha surmtõsiselt, mudides vasakut kõrvanibu, milles oli ­rohkem auke, kui beeta-versiooni tarkvaral. “Teen kaasa. Aga ärge lootkegi, et hakkan juukseid lehvitama ja bikiine kandma.”

Carly näris alumist huult. Pelk mõte, et ta peab veel neli pikka aastat vanglas istuma, tundus talumatuna nüüd, kus talle pakuti võimalust vabaneda. Millega iganes pidi ta silmitsi seisma, ei saanud see olla hullem, kui päevast päeva ja kuust kuusse enda elu raiskamine. Ta võis vanduda, et tundis, kuidas ajurakud ükshaaval kärbusid. Ta janunes väljakutse järele. Valitsuse ülekavaldamine pakuks seda kindlasti. Ta läheks nende mänguga kaasa, kuni on välja mõelnud, kuidas neist lahti saada. Mitte mingil juhul ei tooda teda enam kunagi siia tagasi.

“Mina tahan seda teha,” ütles Carly.

Gina lõpetas toksimise ja hingas sügavalt läbi nina sisse. “Mis seal’s ikka.”

Anita istus toolile ja pani käed süles kokku. Ta ei öelnud midagi ning naised jälgisid teda.

Pettumus pitsitas Carly kõri, kuid ta mõistis Anita olukorda. Kui tal endal oleks vaid paar nädalat veel istuda jäänud, ei oleks temagi pea ees tundmatusse jooksnud.

“Nad kustutaksid meie karistusregistri. Ta kindlalt ütles seda, onju?” Anita neelatas.

Gina noogutas.

“Jah,” ütles Carly. Kas ta kõlas liiga innukalt, liiga meeleheitlikult?

“Me võime viga saada. Või surra. Meil ei ole aimugi, mida see endast kujutab. Mulle ei meeldi, kuidas see nende suus kõlas. Mida iganes nad meilt ootavad, võib see olla hullem kui siin olemine.” Anita tõusis uuesti püsti.

Mis võiks olla hullem, kui neli aastat luku taga istuda? Carly surus hambad kokku. Anita kavatses vist loobuda. Carly üritas pettumust varjata, kuid ei suutnud. Uskumatu, kui palju lootust võib inimene viie minutiga endas tekitada.

Iial ei tehtud kellelegi sellist pakkumist. Keegi ei usukski seda ja ega nad saagi sellest kunagi kellelegi rääkida. Vabadus, veel viimast korda hingas ta sügavalt sisse ning lasi sellel mõttel end läbida. Mõnus fantaasia, kuniks seda oli.

Kuid Anita lausus: “Me kõik võime seda hiljem kahetseda.” Ning seejärel selga sirgu lüües: “Okei.”

Okei?

Esmane jahmatus ajas segadusse, siis taipas Carly, mis oli juhtunud, ning sellele järgnes tema uudishimulikust loomusest tulenev küsimus – miks?

“Küll sa oskad ikka üllatada,” lausus Gina.

“Mul on omad põhjused.” Anita kehitas otsustavalt õlgu.

Carly ootas selgitust, kuid seda ei tulnud. Anita ei vaadanud kellelegi otsa.

Ju tal oli saladusi.

Carly vaatas teisi uurivalt. Tõenäoliselt oli neil kõigil. Ja nad kõik olid nõustunud.

Issand. Nad teevadki seda!

Võib-olla oleks ta pidanud hirmu tundma, kuid sel hetkel trumpas põnevus kõik muu üle. Ta tundis, kuidas suu naerule kiskus. Vaba. Ta sulges silmad. Ta pidi palju kaotsi läinud aega tasa tegema.

“Me saame välja!” Peas tiirlesid mõtted igasugustest võimalustest. Carly vaatas uuesti teiste poole.

See jahutas teda natuke maha.

Gina nägu oli sünge, huuled otsusekindlalt koos. Anita vahtis enda ette. Samanthal oli samasugune mis-mul-sellest ilme, nagu ennegi, kuid Carly arvas, et nägi ta silmis vilksatamas ebakindlust ja hirmu. Mõne sekundi jooksul ei rääkinud keegi.

“See on võimalus oma elu uuesti alustada,” ütles Carly teistele, kuid osa entusiasmist hakkas hajuma, sest meenusid lausekatked eelneva kahekümne minuti jooksul toimunud vestlusest, mille sisu jõudis lõpuks pärale. Sõnad “enesetapumissioon” ja “meid võib kõrvaldada” olid nagu ämber külma vett. Ta ei oleks lasknud asjadel nii kaugele minna. Enne kui asjad kontrolli alt väljuksid, leiaks ta mooduse põgenemiseks.

Niigi oli ta juba kauem vanglas istunud, kui ükskõik milline häkker enne või pärast teda. Pealegi ei olnud ta mingit kahju põhjustanud. Teda ei huvitanud andmed, ei olnud kahjustanud ega varastanud midagi. Ta lihtsalt vaatas koode, tahtis õppida, otsis otseteid, uusi võimalusi programmide edendamiseks ja ebatavalisi lahendusviise. Ta oli selle eest kallilt maksnud.

“Kuulge, aga me võiksime salajase klubi luua. Teise Võimaluse Tibid,” Samantha hääl nõretas sarkasmist: “või Räpane Nelik. Äkki tehakse meist kunagi filmgi.”

Neist ei saaks kunagi meeskonda. Nad olid selleks liiga erinevad. Carly oli seda kohe kindlasti. Ta oli juba ammu aru saanud, et ta ei sobi kellegi hulka. Ja sellesse gruppi ei tahtnudki ta kuuluda.

Gina “mõrtsukas” Torno vaatas Sami kurja pilguga. “Ära liiga hoogu mine, lapsuke. Kui kunagi peaks keegi meist filmi tegema, siis oleks selle pealkiri “Neetud nelik”.

Tema mitte, mõtles Carly, ning hakkas põgenemist planeerima.

Tsernyakov sulges arvutis kausta ja vaatas välja kontoriaknast, millest avanes vaade tehase aeda, ning hingas sisse suhkrupeedi töötlemisel tekkivat magushaput hõngu. Mõnele see lõhn ei meeldinud, kuna sarnanes brokoli keetmisel tekkiva aroomiga, kuid temale meenus sellega lapsepõlv.

Peter hilines. Oli ta põgenenud? Sellisel juhul leitakse ta üles.

Ta vaatas telefoniekraani, kui see helises, naeratas tuttavat numbrit nähes ning võttis kõne vastu. “Kuidas sul läheb, ema? Mida arst rääkis?”

“Ma just mõtlesin su peale. Küll sa oled ikka hea poeg. Mulle tehakse veel analüüse. Pean lihtsalt kohal käima, aga haiglasse ei panda.”

“Oled sa kindel, et tahad siia jääda? Ma võin lasta sind Šveitsi viia. Seal on paremad arstid.”

“Siin on koht, mis mulle jõudu annab, minu riik ja sina. Mida ma Šveitsis teeksin? Mul poleks seal kellegagi rääkidagi,” ütles ta, jätkates, “Kas külastad mind varsti?”

“Mõne päeva pärast. Vajad sa midagi?”

“Mida mul vaja on? Minu edukas poeg poputab mind.”

“Sa oled seda väärt, emake.”

Naine pomises vaikselt. “Peaaegu unustasin juba, ma nägin hommikul juhuslikult tädi Irinat haiglas.”

“On ta haige?”

“Ta külastas oma naabrit, tead küll, seda meest, kes varem jalgrattaid parandas. Ta murdis puusaluu. Irina jalutas minuga natuke. Ta nõbu, Anna kutsus teda Inglismaale ja ta kaalub seda. Kas sa mäletad Anna, poega Calvinit? Ta on seal suur ärimees. Mitte küll nii edukas kui sina, aga üsna heal järjel. Ta on pahandustesse sattunud, sellepärast tädi Irina temast rääkiski. Valitsus tahab ta raha endale võtta. Nad süüdistavad teda milleski hullumeelses, ütlevad, et ta kauples siseringis. Mida see üldse tähendab?”

Ta ema jätkas mõnda aega Anna perele langenud ebaõnne üle kurtmist.

Siseringi kuuluva infoga kauplemine. Tsernyakov mõistis süüdistuse sisu väga hästi, nagu ka seda, miks Irina sellest ta emale rääkis ning miks Anna oli sellest Irinale rääkinud. Nad kõik lootsid, et tema lahendab selle probleemi.

“Ma mõtlesin, et kuna sul on Inglismaal poed, siis sa ehk tead kedagi,” ütles ema lõpuks.

“Ma vaatan, mis teha annab, emake.”

“Ma teadsin, et sa aitad. Ma ütlesin Irinale, et ärgu muret­segu, sest minu poeg suudab alati asjad joonde ajada.”

Mees lubas varsti külla minna, jättis hüvasti ja lõpetas kõne. Seejärel otsis ta Internetist infot Spencer Holdingsi ja Cal Spenceri kohta. Cal oli kauge sugulane, kellega ta oli ainult korra kohtunud, kui tema oli kümnene ja Cal alles vastsündinud. Vanemad tõid Cali Venemaale, et teda seal ristida.

Tundub jah, et Cal on heale järjele jõudnud. Paistab, et ta on kinnisvaraäriga varanduse kokku ajanud. Ja veelgi huvitavam on see, et ta üritab ladudega äri alustada. Käputäis strateegilistes kohtades paiknevaid laohooneid üle kogu Inglismaa. Võib-olla saaksid nad vastastikku kasulikud olla.

Ta saatis meili teele ja palus usaldusväärsest allikast Cali kohta põhjalikku taustauuringut. Ta ei teinud kunagi äri inimestega, kelle tausta ta eelnevalt põhjalikult uurinud ei olnud, olgu siis tegu pereliikmete või võõrastega.

“Sisse,” vastas ta koputusele.

Ivan, üks tema sekretäridest, seisatas ukselävel. “Härra, koolinõukogu võttis meiega ühendust ning uuris, kas te olete nõus neile palutud koguse suhkrut kohale toimetama.”

Tsernyakov surus lõualuud kokku. “Kui olen, siis annan neile ise teada.” Nende kannatamatus solvas teda.

“Vabandust, härra.” Mees kummardas. “Nad kinnitavad, et sellega on kiire.”

Mida oleksid nad teinud? Teise varustaja juurde läinud? Keegi ei suudaks hankida neile sellist kogust, mida nad vajasid. Ta isegi ei olnud kindel, kas see võimalik on. Kui oligi, siis tema oli ainus, kes sellega hakkama saaks, ja nad teadsid seda.

Nad pakkusid talle märkimisväärset summat, kuid ta ei olnud valmis nendega äritsema, enne kui ta oli täiesti veendunud, et tegemist ei olnud lõksuga. “Koolinõukogu” oli ühe uue fanaatilise terrorismirühmituse koodnimi, mis tegeles treeninglaagrite organiseerimisega. Neil olid auahned kavatsused, kuid siiamaani veel ühtki tulemust. “Suhkur” oli koodnimi kõigele, millega Tsernya­kov neil päevil kaubitses. Koodnimi oli hädavajalik maailmas, kus jälitustegevusest oli saanud omaette kunstiliik. Siiani ei olnud keegi suutnud teda milleski süüdistada, ning ta tahtis, et see nii ka jääks.

“Nad saavad vastuse, kui ma valmis olen.”

Auto peatus maja ees ja Tsernyakov nägi tuttavat valget maasturit ning sellest väljuvat Peterit. Seejärel avanes juhi kõrvaluks ja sealt astus kruusale Peteri abikaasa Sonya.

“Tänan, härra.” Ivan lahkus toast, sulgedes enda järel ukse.

Mobiiltelefon helises ja Tsernyakov vastas kõnele, samal ajal jälgides, kuidas Alexandra auto tagaistmelt välja hüppas. Kahekümneselt oli Peteri tütar kaunitar. Küll aeg lendas kiiresti. Ta mäletas, kuidas tüdruk oli väiksena ta põlvel kiikunud.

“Ta saabus, härra.”

“Ma näen seda isegi,” nähvas Tsernyakov telefoni. Peter oli pere kaasa võtnud. Võib-olla arvas ta, et niimoodi pääseb karistusest, saab neid kaitsekilbina kasutada. Valesti arvas. “Viige nad tehasesse.”

“Just nii, härra.”

Tsernyakov nägi, kuidas ta mehed eemal seisva hoone poole osutasid ja kuidas Peter võpatas, naised aga kõhklemata edasi liikusid. Tuhanded tonnid suhkrupeeti seisid hunnikus konveierlindi kõrval, millega neid üles tehasesse veeti, kus neid puhastati ja seejärel mahlakaks massiks tambiti. Hetkel meenutasid nad väikseid mudaseid palle. Lapsena oli ta vahel koos sõpradega nendega tagaaias vutti tagunud.

Ükskord, kui ta otsis suhkrupeedikuhjast palliks sobivat kera, leidis ta kaks inimpead. Peedipeast need palju ei erinenudki, sest olid konveierilindile sattudes üleni mudaga kaetud. Tema isa oli tollase tehaseomaniku töödejuhataja. Tsernyakov kasvas üles seda äri tundma õppides.

Edu saladuseks oli hea haridus. Ta uskus sellesse. Seepärast pidid tema lapsed, kui kord suureks saavad, lääne parimatesse ülikoolidesse õppima asuma.

Ta vaatas kalendrit ja planeeris päevakava, taustaks lakkamatu rahustavalt vaikne masinate müra. See hakkmasin oli hirmuäratav seade, mis võis ükskõik mille vaid mõne minutiga pulbriks jahvatada.

Peter ei oleks tohtinud Yokoffiga äri teha.

Tsernyakov hõõrus nina. Ta pooldas Vana Testamendi stiilis kättemaksu. Kui keegi sind reetis, ei tapnud sa ainult teda, vaid ka tema perekonna ja loomad, seejärel põletasid ka tema vara.

Ta tahtis, et see oleks tema vaenlastel lõpuni selge – keegi ei jäänud ellu, kui olid teda petnud.