Читать книгу Salajane leping - Dana Marton - Страница 6

Ema oli tal külas.

“Anna andeks, kallis.” Ta kandis oma lihavõttekübarat. Septembris oli see üsna kummaline. Ilmselt oli ta juuksed jälle lühikeseks lõiganud – ta tegi seda aeg-ajalt hetkelise tuju ajendil –, sest kübara alt ei paistnud ühtki helepruuni lokikest.

Ta oli sale nagu alati, ainult näost oli vanemaks jäänud. Carly arvates isegi liiga palju. Millal nad viimati teineteist nägid?

“Kõik on hästi,” ütles ta emale. “Mul on samuti kahju.” Ma igatsesin sinu järele. Ta ei öelnud seda ega küsinud ka, kus ema olnud oli.

“Külastusaeg on lõppenud. Kõikidel vangidel palun rivistuda ülevaatuseks,” kostis nõudlik hääl pea kohal olevast kõlarist.

Ei. Veel mitte. Ta haaras laua servast kinni. Tal oli veel nii palju öelda, kuid ei leidnud selleks õigeid sõnu. Ta ei osanud ennast hästi väljendada. Kas ema ikka teadis seda?

“Hoones on pomm. Plahvatuseni on kuuskümmend sekundit.” Sel korral karjus päris inimene, mitte valjuhääldi.

Ta pööras näo uuesti külastusruumi valvurite poole, kuid need kadusid pimedusse.

Järgmisel hetkel äratati Carly keset ööd üles – ta oli üksinda vangikambris. Esimeste sekundite jooksul mõistis ta, et ema oli tegelikult juba aastaid tagasi vähki surnud. Selle teadmisega üleskerkinud emotsioone segati järsult, kui uks löödi pauguga vastu seina lahti.

Carly alles unesegane aju nägi suurt vaeva, et reaalsusesse naasta ning lihased olid ootamatust mürast pingul. Ta suutis vaevu eristada talle lähenevat mehekogu. Vaistlikult tõmbas ta pea õlgade vahele ning tõstis käed kaitseks üles.

“Välja! Välja! Plahvatuseni on kuuskümmend sekundit.”

Sel korral jõudsid sõnad naisele lõpuks kohale ja ta sööstis voodist välja, süda peksis, veri kohises kõrvus. Välja! Välja! Käsk tagus peas edasi, kui ta keha kabuhirmus edasi põrutas.

Enne kui ta ukseni jõudis, astus mehekogu talle tee peale ette. Ta tõukas naist tagasi.

“Lase mind mööda!” Carly rühkis edasi ja andis mehele käega hoobi, et teda teelt kõrvale lükata.

Mees ei liikunud paigast.

“Miks sa seda teed?” Kes see oli? Kas Burge? Valvur oli teda algusest peale vihanud. Kas ta siis ei mõistnud, et kui nad siit ei lahku, saavad nad surma?

Carly virutas jalaga ja samal ajal üritas mehele rusikaga näkku lüüa. Põrgusse see mees. Vahet pole, mis karistus talle valvuri ründamise eest määratakse. Kuidagi suutis ta end mehest mööda pressida ja jooksis mööda koridori edasi. Mõne sammu järel taipas Carly, et see ei olnudki vangla koridor. Kus ta oli? Miks häirelambid ei põlenud?

Äkki on see alles unenägu, mõtles naine ja aeglustas sammu, siis aga tõmbas mees teda õlast tagasi – ilmselgelt reaalsus. Carly pööras ümber, et võidelda.

“Lõpeta, Burge! Mida sa teed?”

Mees ei vastanud, vaid viskas naise vastu seina ning lõikas tal tee ära. Mees hoidis midagi vasakus käes, sõrmed olid mingi väikse eseme ümber kokku surutud, kuid Carly ei suutnud seda tuvastada. On see käsigranaat? On ta peast põrunud?

Naine puges mehe käe alt läbi, virutas talle jalaga külje pealt põlve pihta ning jooksis kuis jalad võtsid, nüüd juba täiesti ärkvel ning meenuma hakkas ka tema asukoht. Koridori lõpus pööras ta paremale, läheduses oli kuulda raskete saabaste põntsumist kahhelpõrandal.

Carly jooksis trepikotta ning hüppas astmetest alla. Siis jõudis ta väljapääsuni, viskus metallukse vastu ning taarus välja sajusesse öösse hoonest eemale. Mees oli tal kannul.

Laternate valguses nägi Carly nüüd mehe nägu ning lõpetas jooksmise, toetas käed põlvedele ning tõmbas hinge. Ta kirus meest, kes ta ees seisis ning teda süngelt põrnitses, seljas must T-särk ja mustad sõjaväepüksid.