Читать книгу Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast - Daniel Goleman - Страница 2

BRITISH BROADCASTING COMPANY edastab maailmaelu puudutavaid uudiseid ja lühilainesignaal jõuab isegi kaugesse himaalajasse, mägisesse Dharamsala piirkonda ning selle mäeaheliku rüppe peitunud McLeod Ganji linna, kus elab Tenzin Gyatso, XIV dalai-laama.

Ta kuulub BBC pühendunud kuulajate hulka, tutvudes sellega juba kaugel noorusajal Tiibetis. Ta hindab väga raadiojaama usaldatavust uudiseallikana; kodus viibides paneb ta alati raadio mängima kell pool kuus hommikul, umbes hommikueine ajal.

„Kuulan iga päev BBC saateid,” ütles mulle dalai-laama, „kuulen uudistest tapmistest, korruptsioonist, kuritarvitustest, hullunud inimestest.”

BBC igapäevane epistel inimeste ebaõigluse ja kannatuste kohta on viinud dalai-laama arusaamiseni, et enamik tragöödiaid tuleneb ühestainsast puudusest: osavõtliku moraalse vastutusvõime puudumisest. Moraalsed tõekspidamised peaksid kõnelema meile kohustustest teiste ees, mitte sellest, mida me tahame iseendale, ütleb dalai-laama.

Mõelge hetkeks ükskõik millisele hommikusele uudistesaatele: see toimib baromeetrina, mis näitab, et inimkonnal puudub selline moraalne tüür. Teated saabuvad lausa negatiivsuse merena, mis meist üle uhab: küll saavad lapsed oma kodus pommitabamuse, küll surub valitsus kuskil jõhkralt eriarvamusi maha, küll hävib järjekordne looduslik ala. Uudised kõnelevad veristest hukkamistest, sissetungidest, maapealsetest põrgutest, orjatööst, loendamatuist põgenikest ja isegi tööd rügavaist vaestest, kes ei suuda end ära toita ja endale peavarju hankida. Inimeste ebaõnnestumiste loetelu tundub lõputu olevat.

Kõige selle juures tekib veider déjà vu tunnetus. Tänastes uudistes kajab vastu möödunud aasta, viimane aastakümme, viimane sajand oma uudistega. Need hädade ja tragöödiate lood on vaid väga vanade lugude praegused variandid, kõige viimased valed sammud ajaloo katkematu kulgemise vältel.

Ehkki me võime selle pika kulgemise jooksul saavutatud edu üle ka uhkust tunda, paneb hävingu ja ebaõigluse, korruptsiooni ja kohutava ebavõrdsuse jätkumine meid siiski suurt muret tundma.

Kus on need vastujõud, mille abil ehitada sellist maailma, nagu soovime?

Just sellise ülesandega kutsub dalai-laama meid tegelema. Tema ainulaadne maailmatunnetus annab talle selge teadmise, kus inimkond on valesti talitanud ja mida me saame teha selleks, et asuda paremale arenguteele – sellisele, kus ei korduks enam lakkamatud möödaniku tragöödiad, vaid kus me seisaksime silmitsi meie aja võimaluste ja proovikividega ning kus meil oleks sisemisi ressursse narratiivi muutmiseks.

Ta peab silmas väga vajalikku vastuabinõu ehk jõudu, mis oleks rakendatud headuse teenistusse – headuse väge.

Dalai-laama kehastab rohkem kui keegi teine mulle teadaolevaist inimestest sellist paremat jõudu ja on selle eestkõnelejaks. Esimest korda kohtusime temaga 1980. aastatel ning ma olen järgnevatel aastakümnetel näinud teda rääkimas-tegutsemas kümneid kordi, mil ta on ikka ja jälle väljendanud selle sõnumi mingit aspekti. Selle raamatu jaoks on ta kulutanud tunde, selgitades üksikasjalikult headuse väge nii, nagu tema seda näeb.

See vägi saab alguse vastuhakust inimese teadvuses peituvale ja negatiivsust ajendavale energiale. Dalai-laama ütleb meile, et muutmaks tulevikku selliseks, et tegu poleks enam kurva mineviku kordamisega, on meil tarvis muuta oma teadvuses kinnistunud mõtteviisi – vähendada destruktiivsete emotsioonide kaalu ning tugevdada seeläbi oma paremat loomust.

Ilma taolise sisemise muutuseta jääme niisuguste ennustatavate äkiliste reaktsioonide meelevalda nagu raev, frustratsioon ja lootusetus. Need aga viivad meid aina samadele haletsusväärsetele radadele.

Kuid positiivse sisemise muutuse puhul saab meile loomulikumaks mure teiste pärast – seega tegutsemine osavõtlikkuse ja moraalse vastutustunde ajel. See, ütleb dalai-laama, valmistab meid ette tegutsema suurema mastaabiga missioonis uue selguse, rahu ja hoolivusega. Saame siis käsile võtta sellised allumatud probleemid nagu korruptiivsed otsustajad ja justkui hoopis teises maailmas elava eliidi, ahnuse ja enesekesksed huvid meie tegusid juhtivate motiividena, võimulolijate ükskõiksuse mittevõimulolijate suhtes.

Tehes algust sellise sotsiaalse revolutsiooniga meie teadvuses, seab dalai-laama oma visioonis eesmärgiks vältida möödaniku liikumiste vajakajäämisi. Mõelge näiteks George Orwelli hoiatavalt õpetliku sõnumi peale raamatus „Loomade farm“: kuidas ahnus ja võimuhimu korrumpeeris „utoopiad”, mis pidid kukutama despoodid ja kõiki võrdselt aitama, kuid viisid tegelikult lõpuks uuesti võimu tasakaalust välja ja tekitasid ebaõiglust, täpselt nii nagu oli minevikus, mille nad pidid välja juurima.

Dalai-laama näeb meie dilemmasid omavahelise sõltuvuse objektiivi kaudu. Martin Luther King Jr sõnastas sõltuvuse olemuse järgnevalt: „Oleme kinni vastastikuse seotuse võrgustikus, kust meil pole pääsu; oleme seotud ainsa saatusega. See, mis otseselt mõjutab ühte meist, mõjutab kaudselt kõiki teisi.”

Ehkki me oleme kõik mingite probleemidega hädas, on mõned vajalikud lahendused meie käeulatuses – seega on meis kõigis headuse vägi potentsiaalselt olemas. Dalai-laama ütleb, et nüüd on meie võimuses hakata minema õigele poole, ükskõik kui suurel määral keegi seda suudab ja mil viisil see võimalik on. Kõik koos suudame luua liikumise, nähtavama jõu ajaloos, mis kujundab sellist tulevikku, et see murrab meid vabaks mineviku ahelaist.

Meie täna külvatud seemned võivad dalai-laama arvates muuta meie ühise tuleviku kulgu. Mõned võivad kanda kohest vilja, teiste vilju saavad maitsta alles pärast meid tulevad põlvkonnad. Kuid meie ühendatud jõupingutused võivad sisemisele muutusele põhinevalt asjade seisu tundmatuseni muuta.

Sellise visioonini jõudmiseks vajalik eluteekond on dalailaamal keeruline olnud. Selle raamatu tekkeni viinud teekonnast saame rääkida alates hetkest, millest dalai-laama on järjepidevalt ülemaailmse tähelepanu keskmes olnud.

AUHIND RAHUSOBITAMISE EEST

Koht on Newport Beach Californias ja kuupäev 5. oktoober 1989.

Dalai-laama siseneb ruumi fotoaparaatide klõpsatuste ja välklampide välgusähvatuste tärina saatel, et osaleda pressikonverentsil, mis on pühendatud Nobeli auhinna võitmisele, mis talle äsja teatavaks tehti.

Dalai-laama kuulis sellest vaid mõni tund varem, harjudes tasapisi alles selle mõttega. Üks reporter küsib, mida ta auhinnaks saadud rahasummaga – tol ajal umbes veerandi miljoni dollariga – teha kavatseb.

Üllatunud, et auhinnaga koos käib ka raha, vastab dalai-laama: „Imetore. Indias on pidalitõbiste koloonia, kellele ma olen ikka tahtnud veidi raha anda.” Järgmisel päeval ütles ta mulle, et esimene pähe tulnud mõte oligi see, kuidas raha ära anda – võib-olla ka nälgivatele inimestele.

Ta meenutab inimestele sageli, et ei mõtle endast kui eksalteeritud „dalai-laamast”, vaid peab end pigem lihtsaks mungaks. Ja sellisena pole tal isiklikku vajadust Nobeli preemiaga kaasneva raha järele. Alati kui dalai-laama saab kingituseks raha, annab ta selle ära.

Mäletan näiteks, kuidas San Franciscos toimunud ühiskonnaaktivistide konverentsil tehti istungite lõpus teatavaks ürituse rahaline seis (iseenesest ootamatu tegu sellise ürituse puhul). Pärast kulude tasumist jäi piletite müügist üle umbes 15 000 dollarit, ning sealsamas teatas dalai-laama kõigi meeldivaks üllatuseks, et annetab selle konverentsil osalenud puuetega noorte rühmale Oaklandist, kes olid üritusest inspireerituna otsustanud ise ka selliseid üritusi korraldada. See juhtus aastaid tagasi ja sestsaati olen näinud korduvalt, kuidas ta on heldelt ja kohe annetanud (samamoodi on ta talitanud ka sellest raamatust saadava tuluosaga).

Kõne Norrast, mis teatas, et nende suursaadik on teel, et 1989. aasta Nobeli preemia isiklikult välja kuulutada, saabus eelneval õhtul kell kümme, tükk aega pärast dalai-laama magamaminekuaega kell seitse õhtul.

Järgmisel hommikul oli dalai-laama ametis oma spirituaalsete riitustega, mis algavad umbes kell kolm hommikul ja kestavad umbes kella seitsmeni (vahepeal on paus hommikueineks ja BBC kuulamiseks)

Keegi ei julgenud neisse toiminguisse sekkuda, et teda auhinnast informeerida, seega läks teade avalikkusele välja enne, kui keegi jõudis talle uudisest teatada.

Vahepeal ütles dalai-laama erasekretär ära tohutust hulgast intervjuupalvetest maailma tippmeedia esindajatele – see huvi oli väga suur kontrast eelnevate aastatega, mil reporterid edastasid küllaltki vastumeelselt temast teateid.

Äkitselt nõudis ülemaailmne ajakirjandus teda lärmakalt taga: tundus, et iga tähtsam TV-programm ja ajaleht helistas sooviga saada intervjuud.

Ehkki telefonid pidevalt helisesid, instrueeris dalai-laama rahulikult oma sekretäri, et ta jätkaks päevaks ettenähtud üritusega, nimelt seisis ees kohtumine neuroteadlastega. Kuna dalai-laama ei jätnud kohtumist neuroteadlastega ära, öeldi palvete peale ei või lükati kokkulepped edasi. Pressikonverentsi sai lisada dalailaama päevaplaani alles õhtupooliku lõpuks.

Selleks ajaks olid sajad reporterid ja fotograafid jõudnud kohaliku hotelli tantsusaali, mis muutus käigupealt pressikonverentsi pidamise kohaks. Kogunedes rüselesid fotograafid parimate pildistamiskohtade pärast esiridades – see nägi juba välja nagu rüselus ragbimängus.

Paljud reporterid olid kiiruga värvatud läheduses asuvast Hollywoodist, mis pakkus infot filmitööstusest, ning nemad olid harjunud hoopis teist tüüpi kuulsustega. Siin olid nad vastamisi inimesega, keda ei erutanud ei kuulsus ega raha ja kes polnud ka eriti innustunud mõttest, et temast maailma ajakirjanduses kirjutatakse.

Ajastul, kui nii paljud tunnevad kohustust teavitada teisi igast oma liigutusest ja söömaajast, väljendavad eespool nimetatud seisukohad radikaalset positsiooni. Te pole maailma kese – tundub, et dalai-laama olemus ise ütleb meile seda –, seega ärge nii hirmsasti muretsege, jätke ülemäärane enesega tegelemine ja vaigistage need mina-kõigepealt-ambitsioonid, et saaksite mõelda ka teistele.

Vaadakem või tema reaktsiooni Nobeli auhinna saamisele. Juhtusin olema ta pressikonverentsil, kuna olin just lõpetanud kolmepäevase osavõtliku tegutsemise teemalise dialoogi vahendamise dalai-laama ning rühma psühhoterapeutide ja ühiskonnategelaste vahel.

Intervjueerides teda New York Timesi jaoks päev pärast auhinnast kuulmist, küsisin veel kord, mis tunded tal sellega seonduvad. Oma „katkendlikus” inglise keeles – nii ta seda nimetab – ütles ta: „Mina ise ei tunnegi eriti midagi”. Selle asemel oli ta rahul nende inimeste eduka tegutsemisega, kes olid vaeva näinud, et talle auhind saada – reaktsioon, mis tähistab dalai-laama traditsioonis mudita’t, rõõmu tundmist teiste rõõmust.

Ja siis see vallatu sõnavada. Piiskop Desmond Tutu, tema kalliks peetud sõber, tundub eriti osav valla päästma seda lõbusat, üleannetut tahku dalai-laama olemuses. Kui need kaks on koos, siis aasivad ja naljatlevad nad nagu väikesed poisid.

Ent ükskõik kui oluline pole sündsustunne, mida üritus nõuab, tundub, et dalai-laama on alati naeruks valmis. Mäletan üht hetke kohtumiselt teadlastega, kus ta enda kulul nalja heitis (nagu ta seda sageli teeb). Tal oli varemgi paljudel kordadel olnud selliseid kohtumisi teadlastega ja ta ütles mulle, see meenutas talle üht vana Tiibeti lugu jetist, kes püüdis koopaoravaid.

Jeti oli end sisse seadnud koopaoravate pesa sissekäigu juurde ja kui üks koopast välja kargas, sööstis jeti teda haarama, püüdis ta kinni ja toppis enda istumise alla. Kuid iga kord kui jeti uue koopaorava järele haaras, pidi ta üles tõusma, ja varem kinni püütud koopaorav lippas minema.

Just nii on lood ka kõigi teadusega seonduvate õppetundidega minu mälus, ütles dalai-laama naerdes.

Siis meenub mulle kord, kui dalai-laama ootas kolledži külgtiivas, kus tema ja rühm teadlasi pidid maha pidama arutelu. Koosoleku sissejuhatuseks oli kuulajaskonnale mõeldud a capella laul keskkooliõpilaste koori esituses. Ent kui koor laulmist alustas, siis kõndis uudishimulik dalai-laama üksinda tühjale lavale, kõrgudes võlutult laulva koori kohal.

See oli hetk, mis ei mahtunud stsenaariumi – teadlased ja ülikooli ametnikud, kes olid valmistunud teda ametlikult tervitama, seisid segaduses lava taga. Ent kõigist sõltumatu dalai-laama seisis seal, vaadates säravail silmil lauljaid – ta ei pannud tähelegi kuulajaskonda, kes vaatas säravail silmil teda ennast.

Ühel kokkusaamisel, mis oli mõeldud vaid kutsetega külalistele, istus paarkümmend tegevjuhti pika konverentsilaua taga, dalai-laama laua otsas. Rääkimise käigus maabus istungit dokumenteerima palgatud fotograaf ühel hetkel põrandale dalai-laama tooli kõrval, klõpsutades tohutut fotokaamerat.

Dalai-laama peatus lause keskel, vaatas lõbustatult alla fotograafi poole ning tegi talle ettepaneku, et ta pikali heidaks ja veidikeseks tukastaks. Vestluse lõpus tegi sama fotograaf üsna ametliku grupifoto dalai-laamast koos tähtsate äritegelastega. Kui rühm poseerimise lõpetas, kutsus dalai-laama fotograafi enda juurde ja poseeris temaga, võttes ta oma embusse.

Kui selliseid väikeseid hetki eraldi vaadata, siis pole neis midagi eriti tähelepanuväärset. Kuid need on vaid mõned näited tohutust hulgast, mis ütlevad mulle, et dalai-laama elab ainulaadsete emotsionaalsete sätete ja ühiskondlike algoritmide järgi. Tema empaatiline häälestatus enda ümber olijate suhtes, huumor, spontaansus ja tunnetus inimpere ühtekuuluvusest, mis seab kõik samale tasandile, samuti tähelepanuväärne suuremeelsus on vaid mõned neist.

Ta ei vagatse ja ta on valmis oma nõrkuste üle naerma – need hämmastavad mind ühtede tema armsaimate omadustena. Ta tembib osavõtlikkust rõõmu, mitte range ja tühja banaalsusega.

Pole kahtlust, et need jooned põhinevad õpingutel ja treeningul, millega dalai-laama on lapsepõlvest peale tegelenud ja millele ta pühendab tänase päevani iga päev viis tundi (neli hommikul ja veel üks tund õhtul). Sellise igapäevase treeningu tulemused kujundavad kindlasti tema kõlblustunnet ja seda isikut, keda avalikkus teab.

Ta enesedistsipliin selliste omaduste kasvatamisel nagu uuriv uudishimu, meelerahu ja osavõtlikkus on toeks ainulaadsele väärtuste hierarhiale, mis annab dalai-laamale radikaalselt teistsuguse vaate maailmale, ning sellest johtubki ta visioon.

Me kohtusime esimest korda 1980. aastate alguses, kui ta külastas Amherst College’it – meid tutvustas ta vana sõber Robert Thurman, tollane professor. Mäletan, et sel kohtumisel andis dalailaama teada, et on huvitatud tõsistest aruteludest teadlastega. See sobis hästi minu psühholoogiaalase ettevalmistuse ja New York Timesi teadusajakirjaniku rolliga.

Järgnevatel aastatel korraldasin mitmeid selliseid kohtumisi teadlastega või osalesin neil ning saatsin talle ka mitmeid aastaid Timesi artikleid teadusavastuste kohta. Minu naisele ja mulle on saanud kombeks käia kuulamas tema kõnesid ja õpetusi alati kui võimalik. Kui mul paluti see raamat kirjutada, haarasin seega kohe võimalusest kinni.

Kuigi enamik mu raamatuist käsitleb uusi suundi teaduses ja on selles mõttes üsna põhjalikud, ja ehkki dalai-laama visioon põhineb pigem teadusel kui religioonil, pole see raamat teadusraamat. Teadus pole siin esikohal, teaduslikul tõestusmaterjalil on siinkohal visiooni toetav või illustreeriv roll. Need lugejad, kes soovivad asjast rohkem teada, võivad pöörduda märkmetes toodud allikate juurde (ja olgu lugeja hoiatatud: märkused on siin on „pimedad”, st tekstis pole nad nummerdatud, kuid te leiate need raamatu lõpus).

Olen kindel, et visioon, mis ma dalai-laamaga peetud intervjuude alusel selles raamatus kirja panin, on pikitud mu enda huvide ja kirega, nagu ka sellest jutustamise viis. Ent ma püüan ikkagi ausalt kajastada tema põhilisi arusaamu ja üleskutse olemust, millega ta meie kõigi poole pöördub.

DALAI-LAAMA INIMESENA

Tenzin Gyatso sattus sellisesse ülemaailmsesse rolli ajaloos ootamatute juhuste läbi. Enam kui neljasaja aasta jooksul polnud ükski dalai-laama – Tiibeti usu- ja poliitiline juht – elanud väljaspool Tiibeti budismi territooriumi. Lapsena uitas XIV dalai-laama suures Potala palees Lhasas, kus teda nagu ka teisi, enne elanud dalai-laamasid, hariti filosoofias, vaidluskunstis ja epistomoloogias ning selles, kuidas oma rituaalse rolliga toime tulla

Kuid 1950. aastatel toimunud kommunistliku hiina invasiooni järel Tiibetisse tõugati ta laiemasse maailma ning lõpuks põgenes ta 1959. aastal Indiasse. Seal ongi ta elanud sellest ajast saadik, kordagi kodumaale tagasi pöördumata.

Ta ütleb: „Kaotasin vabaduse 16-aastasena”, mõeldes sellega oma asumist Tiibeti usulise ja poliitilise riigipea rolli. „Lahkudes kaotasin oma riigi”, sõnab ta.

Seda piirist ülemineku hetke näidati tabavalt filmis „Kundun”, mis räägib dalai-laama noorusest. Kui noor dalai-laama ületab Tiibeti piiri ja astub India pinnale, tuleb ta hobuse seljast maha ja vaatab Tiibeti valvurite poole, kes teda seni saatsid. Tonaalsus on veidi nukker: ta ei näe neid enam kunagi, ja mitte ainult sel põhjusel, et nad on jätnud tema siia võõrale maale, vaid ka seetõttu, et nad ratsutavad tagasi maale, mis on ohtlikus olukorras, ja see võib neile elu maksma minna.

Kui tuttavad näod temast kaugenevad, pöördub dalai-laama ümber, mõistes, et nüüdsest on ta võõraste keskel – tema India võõrustajad tervitavad teda ta uues kodus. Ent tänapäeval on nii, nagu ütles näitleja ja tema pikaaegne sõber Richard Gere teda avalikul üritusel esitledes, et „kuhu iganes ta läheb, on ta sõprade seas”.

Mitte ühelgi eelneval Tiibetist väljaspool elaval põlvkonnal pole olnud võimalust näha dalai-laamat – meil on tänapäeval see võimalus. Ta reisib lakkamatult ja teeb enda kättesaadavaks kõikjal maailmas – ühel päeval räägib ta Venemaal pühendunud budistidest burjaatidega, järgmisel nädalal Jaapanis teadlastega, tõtates oma hüpleval kõnnakul klassiruumidest auditooriumidesse, mis on inimestest tulvil.

Võimalik, et ainus jõud, mis takistab tal veelgi rohkem inimestega lävida, on see, et ta ei saa viisat paljudelt maailma riikidelt, kes kardavad hiina survel ebasoodsaid tagajärgi oma majandusele, kui nad lubavad dalai-laama oma riigi pinnale. Hiina Kommunistliku Partei kõvakäelise kursi pooldajad näevad viimastel aastatel igasugust dalai-laama tegevust kui poliitikat, mille eesmärgiks on õõnestada hiina mõjuvõimu Tiibetis.

Ent isegi kõike seda arvesse võttes on ta reisiplaan ikkagi muljetavaldav: New Delhis räägib ta tudengitele ilmalikust eetikast, seejärel reisib Mexico Citysse, kus ta räägib paljude muude kohustuste hulgas tuhandele katoliiklasest preestrile religioossest harmooniast, peab dialoogi piiskopiga ja esineb avaliku kõnega staadionil, käsitledes osavõtlikkuse ajel tegutsemist, ja siirdub seepeale kaheks päevaks New Yorki õpetama, enne kui hüppab sisse Varssavi tipptasemel peetavatele rahukõnelustele… mis on üks kiire peatus tagasiteel Delhisse.

Sellise globaalse haardega on ta endale saanud suurema rolli – globaalse riigimehe rolli. Algus oli aga vaevaline.

Enne Nobeli preemia saamist ei meelitanud dalai-laama pressikonverentsid eriti reportereid ligi. Mäletan jahmatust, mida tema ametlik USA esindaja mulle 1988. aastal väljendas, kui dalai-laama tegi hiinlastele ühe suure möönduse, öeldes, et tema eesmärk Tiibetis on autonoomia, mitte iseseisvus.

Ehkki sel New York Timesis ilmunud uudisel oli tohutu mõju neile, kes Tiibeti üritust toetasid (ja tõenäoliselt oli see ka üks põhjuseid, miks ta järgmisel aastal Nobeli auhinna sai), lõppes teadaanne ühelõigulise raadiosaatest võetud loona, mis oli peidus lehe siseküljel.

Ent Nobeli auhinna saamisest saati on tema tegevus äratanud üha enam huvi inimestes ja ajakirjanduses ning temast on saanud sümbol isegi popkultuuris. Ta nägu on kujutatud Apple’i reklaamis (fraas kõlas „Mõelge teistmoodi”) ning nähtavasti lõputus (ehkki mõnikord petlikus) jadas talle omistatavate inspireerivate tsitaatide juures.

Tema suhtumine sellesse on lahe: ehkki on aru saada, et pigem tegeleks ta oma koidueelsete rituaalidega, saab avalikkuse tähelepanu, kuulsust ja meedia rünnakut hea eesmärgi nimel ära kasutada. Nüüd on ta osavõtlikkuse sõnumil „võimsam mikrofon”, nagu ütleb tema inglise keele tõlk Thupten Jinpa.

Dalai-laama kuulub tänapäeval nende väheste avalikult imetletud avalike tegelaste hulka, kes kehastavad sisemist hingesügavust ja pühalikkust. Väheseid prominente, „rasvases kirjas trükitavaid nimesid”, kui üldse, saab võrrelda tema moraalse suuruse või mõjukusega, rääkimata tema palve leviulatusest. Tema esinemised üle kogu maailma toovad kokku hiiglaslikke kuulajaskondi, kes täidavad sageli terved staadionid.

Dalai-laama on aastakümneid reisinud mööda maailma ja kohtunud inimestega, kellel on tohutult erinevad vaated, sotsiaalne tagapõhi, ühiskondlik staatus – kõik nad on tema maailmavaatele kaasa aidanud. Inimesed, kellega ta harjumuspäraselt suhtleb ja keda ta oma olemusega haarab, ulatuvad slummide asukaist (Sao Paolost Sowetoni) kuni riigipeade ja Nobeli auhinna teeninud teadlasteni. Ta toob nendele lugematutele kohtumistele alati kaasa omaenda raugematu motivatsiooni, osavõtlikkuse.

Tema näeb inimkonna ühtekuuluvust – pigem „meid” kui „meid-neid” ja erinevust nende kahe asja vahel. Küsimused, mis seisavad „meie inimperekonna” ees (nagu ta seda nimetab), on globaalsed, piireületavad, nagu üha süvenev lõhe rikaste ja vaeste vahel ja elu toetavate planetaarsete süsteemide inimtegevusest tingitud halastamatu allakäik.

Sellest rikkalikust segust on dalai-laama kujundanud plaani, mis võib tuua lootust, indu ja tähelepanu keskendumist meile kõigile – see on nagu kaart, mille me võime kätte võtta, et elus orienteeruda, maailma mõista, eesseisvaid tegemisi hinnata ja ühist tulevikku kujundada.

Dalai-laama visioon inimsusest kehastab nagu ka mees ise sellist olemise ja tajumise viisi, mis pöörab paljud tänapäeval lokkavad väärtushoiakud pea peale. Ta näeb maailma, mis on hoolivam ja osavõtlikum, targem meie ühiste probleemidega tegelemises – see on maailm, mis sobib paremini omavahelises seoses olevate planeedi nõudmistega. Ja visioon sellest, mis võiks olla, ulatub kaugemale soovunelmatest, pakkudes nende pragmaatiliste vastuabinõude seemneid, mille järele on praegu tungivam vajadus kui kunagi varem.

HÄÄL, MIS TOOB MUUTUSE

Ühes kauges ja ligipääsmatus külas sündis kirjaoskamatutele külaelanikele laps. Ta pidi oma kodumaalt põgenema ja ta on elanud enam kui pool sajandit nii, et tal polegi kodumaad. Tal pole kunagi olnud oma kodu, autot ega ka palka, rääkimata mingisugustest investeeringutest. Tal pole kunagi olnud oma perekonda.

Ta pole kunagi käinud tavakoolis: tema haridus seisnes müstiliste filosoofiliste meetodite, rituaalide ja umbes 600 aastat tagasi välja töötatud õppekava omandamises juhendajate käe all. Ja sellest hoolimata kohtub ta regulaarselt maailma silmapaistvamate teadlastega ning peab nendega sügavamõttelisi diskussioone.

Ta külastab sageli kõrgeid võimukandjaid, koolilapsi ja tavakodanikke, kaasa arvatud neid, kes elavad slummides, ja teeb seda kõikjal maailmas. Ta reisib lakkamatult ning on alati valmis õppima.

Kõik see kirjeldab muidugi dalai-laamat, isikut, kes on meie planeedil täiesti erandlik. Ta on vaba paljudest kohustustest, mis piiravad enamikku meist, kes me muretseme enda, oma perekonna ja sõprade, kogukonna ja maa pärast.

Ehkki tal pole mingisugust spetsialisti ettevalmistust, on ta asjatundlik paljudes valdkondades. Palja teadmise asemel on tema kogunud tarkust.

Tema asjatundlikkus on väga eriline. Ta on asjatundja mõtiskluse ja vaikuse, isetuse ja osavõtlikkuse alal. Ilmselt ei tule peaaegu kellelegi meist mõttessegi mediteerida viis tundi päevas, nagu teeb seda dalai-laama. Ent tema sügavast rituaalist ja sellest tulenevast arusaamast ning hoolivusest, mis väljendub selles, kuidas elada head ja täisrinnalist elu, on meil palju õppida.

Kui asi puudutab investeerimist, siis konsulteerime finantsasjatundjaga, tervist puudutavates küsimustes arstiga. Ja kui asi puudutab meie sisemist elu, seda, kuidas olla selles maailmas headuse väe teenistuses, võime usaldada asjatundjana dalai-laamat, kelle juhatus võib meile kõigile kasu tuua.

Alustage sellest, et vaatate iseendasse ja ohjate oma teadvust ja südant, ütleb ta. Kui olete oma siseelu rohkem tasakaalu saanud, siis vaadake endast kaugemale ja kaaluge, mida head te saate teha.

Ärge laske end hirmutada kohutavatest uudistest, mida me kuuleme – tegelikult peegeldab see vaid väikest osa inimeseks olemisest. Selle liustiku inetu tipu all laiub tohutu tundlikkuse ja headuse reservuaar ja igaüks meist saab sinna panustada.

Ma olen viimastel aastatel päris palju juhtimisest kirjutanud ning leian, et dalai-laamal on iga juhi jaoks varuks mitu õppetundi. Nagu me raamatust näeme, ei jäta tema parema maailma visioon kedagi sellest välja, pigem jõuab see iga ühiskonnakihini ja mistahes maailmanurgas elavate inimesteni. Tema sõnumis pole mingit kallutatust kellegi huvides, ta pakub juhatust meile kõigile.

Samuti ei dikteeri ta, mida me peaksime tegema. Ehkki tal mõlguvad meeles mitmed selged eesmärgid, jätab ta igaühe otsustada, kas võtta temast eeskuju või mitte, ja kui me otsustame võtta eeskuju, siis kuidas tegutseda.

Ta ei huvitu meie rahast, meie laikidest, e-aadressist, et seda mingile nimekirjale lisada, samuti mitte „järgijate” kogumisest. Ta pakub oma arusaama elust meile tasuta. See on lihtsalt olemas, et me saaksime seda kasutada.

Tema juhtimissõnumis ei sisaldu mingi peidetud isekas huvi. See mõjub värskelt, sest johtub kesksest põhimõttest – tõelisest hoolivusest. Ja see, et ta kiidab inimeste omavahelise seotuse võrgustiku heaks, väljendab tema tõelist hoolt meie kõigi suhtes.

Rääkides liidritega alates Davosist kuni Washingtonini, kuulen aina sama hala: meid põhiväärtused lubavad väga rikastel jätta vaesed põrmu, planeedisüsteemid hakkavad üles ütlema ning valitsus on halvatud selliste tungivate probleemidega silmitsi seistes. Meil on vaja, öeldakse mulle, uut liiki juhte, selliseid, kes välistaksid küünilisuse ja segu isekatest huvidest, mis on jätnud meid vastakuti ülimalt ebasoodsa tulevikuga.

Mida laiem on meie mõjuala, seda enam inimesi me suuname.

Selles mõttes on dalai-laamal täita globaalne roll, sest ta puudutab miljoneid inimesi.

Temast on de facto saanud maailmakodanik, kes rändab lakkamatult juba enam kui pool sajandit, veetes igal aastal mitmeid kuid maailma kaugeis paigus ning kohtudes igasuguste inimestega. Maailma mured on tema mured.

Liidrid pälvivad meie tähelepanu ja suunavad meie jõupingutused olulistele asjadele. Tavaliselt on see tähendanud lühiajalist pakiliste probleemidega tegelemist: selle kvartali ülesanded, siis järgmine asi, siis saabuvad valimised.

Ärimaailma kajastav ajakirjandus räägib meile, et parimad liidrid on need, kelle kavalalt riukaline strateegia võidab turuosa ja suuremat kasumit oma äriettevõttele ning toob rambivalgusesse sellised tegevjuhid, kes on juhtinud oma ettevõtted erakordselt hea finantssoorituseni. Ja ehkki valitsuste juhid võivad mõnikord püüelda visiooni poole, mis tõuseb kõrgemale kitsarinnalise poliitika raskusjõust, takistab neid siiski liigagi sageli selle süsteemi inertsus.

Kui nii paljud tänapäeva liidrid opereerivad vaid sellistes piirides, nagu asjad parajasti on, ja toovad kasu vaid üksikule inimeste rühmale, siis dalai-laamat ei kammitse ükski neist muredest või piirangutest. Selline piirangute puudumine võimaldab tal laiendada meie mõttemaailma, näidata, kuidas süsteemid saaksid muutuda nii, et nad tooksid kasu kõige laiemale inimeste hulgale.

See teeb dalai-laamast transformatiivse liidri, kes on võimeline tooma kaasa muutust; kes vaatab kaugemale tänapäeva reaalsetest oludest, et pakkuda välja parema tuleviku kaart kogu maailma jaoks. Sellistel liidritel on laiem vaateväli ja nad suudavad seega ette võtta kõige suuremaid proovikivisid, mõelda kaugele ette tulevikku, pöörates tähelepanu küsimustele, mis on tähtsad pikka aega ja igaühe jaoks.

Nad ei tegutse mitte ainult iseenda, oma rühma või organisatsiooni huvides, vaid pigem meie kõigi huvides, inimsuse huvides. Seejuures pole enamikus tegu liidritega, kes meil praegu on, vaid pigem sellistega, keda meil vaja on. Maailm januneb sellise juhtimise järele.

Juhid, kes loovad muutuse, teenivad transtsedentset eesmärki, osutades teed uuele reaalsusele. Just see köidabki mind dalailaama visiooni puhul.

Ta võib tunduda üllatav valik sellise juhtimise seisukohast. Inimesed üle kogu maailma imetlevad ta tarkust ja osavõtlikkust, neid veetleb tema karisma. Kuid vähesed mõistavad dalai-laama väärtust tulevikukuulutajana, kes mõtiskleb meie probleemide ja nende lahenduse üle globaalses mastaabis ja sajandite vältel; visionäärina, kes mõistab, mida meil on vaja, et toime tulla saabuvate nõudmistega.

Kui dalai-laama maailmas ringi reisib, on tal alati kahte liiki publikut: need, kes huvituvad budismist ning külastavad tema religioosseid loenguid, ja suured rahvamassid, kes tunglevad tema avalikele esinemistele. Aastate möödudes on dalai-laama isiklik missioon vähendanud tema huvi esineda ikka ja jälle samadele budistidest kuulajatele, sestap on religioossete esinemiste arv kahanenud ja avalike esinemiste oma kasvanud.

Oma visioonist rääkides pöördub ta igaühe poole ja mitte oma religioossest rollist lähtudes, vaid globaalse liidrina, kes hoolib siiralt iga elaniku heaolust planeedil.

Ajal, mil ma neid sõnu kirja panen, hakkab see globaalne liider saama 80 aasta vanuseks. Aeg on küps kirjalikuks sõnumiks, inimestele mõeldud tuleviku teekaardiks dalai-laamalt.

VISIOON

Provokatiivne artikkel „Keskkonnateadlikkuse surm” väitis üsna kaua aega tagasi, et see liikumine on muutunud liiga negatiivseks oma sünge sõnumiga hävituslikkusest. Martin Luther King Jr, osutati artiklis, võitis miljonite südameid, kuulutades: „Mul on unistus”, mitte mingit õudusunenägu.

Muidugi oleks meie tegevus köitvam, kui seda suunaks positiivne visioon, kujutlus sellest, kuidas asjad võivad ühel päeval olla. Mõtlemine sellele, milline elu võiks olla, toob kaasa originaalsed mõtted, uued ideed, uuenduslikkuse.

Selleks et ellu jääda, on muidugi tarvis ära tunda, mis on valesti. Ent edenemiseks on meil tarvis Põhjanaela, mis lubab järgida paremaid alternatiive – meil on vaja taaskäivitatud GPS-i, et liikuda optimistlikuma homse poole. Formuleerides meie ühise tuleviku visiooni, mis toob kaasa muutuse, ei peatu dalailaama sellel, mis on valesti, vaid tõstab esile, mis võiks maailmas õigesti olla.

Jonathan Swift kirjutas: „Visioon on kunst näha teistele inimestele nähtamatut.” Dalai-laama visioon kannustab meid kaaluma paljutõotavaid võimalusi, mitte jääma pidama süngete ja masendavate meediateadete juurde, mida me iga päev saame.

Oma rännakutel üle kogu maailma on dalai-laama kuuldavale toonud osa oma arusaamast, mis puudutab paremat maailma, kuid tervikuna pole seda kaante vahele pandud. Olen tema juhendamisel visandanud selle visiooni omavahel põimunud stsenaariumide kogumina, kus tema sõnad on kombineeritud elavate näidete, inimeste ja projektidega, mis muudavadki juba visiooni tegelikkuseks.

Meie teekond saab alguse sellest, et me võtame vastutuse omaenda teadvuse ja emotsioonide parema ohjamise eest. Dalai-laama nimetab seda emotsioonide hügieeniks ja see tähendab destruktiivsete emotsioonide mõju vähendamist ja positiivsemate olemisviiside viljelemist.

Selline enesevalitsemine laseb meil paremini sihikule võtta põhilised inimväärtused, neid kultiveerida ja neist lähtuvalt tegutseda. Dalai-laama näeb neid universaalse eetikana, mis põhineb inimsuse samasusel ja avaldub kõige paremini hoolivuses kõigi vastu. Sellise osavõtlikkusest johtuva eetika ja seda võimaldava enesevalitsemise alus võib näida üllatav. Dalai-laama ei toetu mitte ühelegi religioonile või ideoloogiale, pigem on tema maailmavaate aluseks empiirilised andmed. Tema väitel võib inimkonda aidata osavõtlikkuse teadus, mis annab inimlikele väärtustele tugevama jalgealuse.

Jõuline osavõtlikkusaitab otsusekindlalt tegutseda selle nimel, et paljastada ja võtta vastutusele sellised mürki külvavad sotsiaalsed asjad nagu korruptsioon, kokkumäng ja eelarvamused. Osavõtlikkus annab meile uue orientiiri uuendada selliseid süsteeme nagu majandus, poliitika ja teadus. Elluviiduna tähendab see läbipaistvust, ausust ja aruandluskohustust, olgu siis tegu aktsiaturu, valimiste rahastamise või andmete avaldamisega.

Majanduse vallas paneb osavõtlikkuse eetika meid keskenduma sellele, kuidas kaupa jaotada, mitte ainult sellele, kuidas neid kokku kuhjata. Osavõtlik majandus peegeldab hoolt, mitte ahnust. Ja äriettevõtted on siis võimelised leidma viise, kuidas oma kasumlike tulemuste kõrval ka heategusid teha.

Arusaadavalt saab osavõtlikkust kandvatest väärtustest alguse imperatiiv hoolitseda puudust kannatavate inimeste eest – vaeste, jõuetute ja hääleõiguseta inimeste eest. Ent see tähendab rohkemat kui lihtne heategevus: hädasolijaid tuleb aidata ja võimalusel tuleb võtta endale ülesanne nende eest väärikalt hoolt kanda.

Meie planeet on meie kodu ja meie kodu põleb, hoiatab ta. Inimeste tegevus kulutab globaalseid süsteeme, mis sellel planeedil elu käigus hoiavad – me peaksime kõik koos andma endast maksimumi, et planeeti tervendada.

Ajal, mil rahvuslikust vaenust tingitud konfliktid tunduvad pidurdamatud, on dalai-laamal söakust ette kujutada pikaajalist rahuvalve strateegiat: sellist aega, mil vaidlused lahendatakse dialoogi, mitte sõja abil, ja tehakse lõpp „meie-nemad” mõtlemisele igasugusel tasandil, alates väikestest rühmadest kuni tervete rahvaste ja riikideni.

Ja et see visioon tulevikku kanduks, peaks südameharidus aitama õppuritel kasvatada endas enesevalitsemise ja hoolivuse oskusi, et elada elu, mis oleks selliste inimlike väärtustega kooskõlas. Kui sellisest haridusest saaks üldine norm, siis tegutseksid tulevased põlvkonnad juba loomupärase osavõtlikkuse ajel.

Lõpuks nõuab ta meilt tungivalt kohest tegutsemist, liikumist selle visiooni täitumise suunas igal võimalikul viisil, kasutades ükskõik milliseid võimalikke vahendeid. Sellised muutused toimuvad mitmete põlvkondade vältel. Dalai-laama rõhutab, et isegi kui me ei ela nii kaua, et näha selle visiooni täideminekut, tuleb meil algust teha osavõtlikkuse kasvatamisega. Igaüks meist saab midagi teha, igaühel on etendada oma osa. Meie suur kohustus on pingutada selle nimel, et me suudaks tulevikku ümber teha.

Kui need osad kõik kokku panna, on neis sünergiat – tervik on suurem kui üksikud eraldi osad. Dalai-laama visiooni võib vaadata omavahel läbipõimunud otsustamisreeglitena, mis aitavad meil juhtida oma elu ja meie ühiskonda paremasse tulevikku.

Selles dalai-laama võimaliku tuleviku visioonis välja toodud tavapärasest erineval toimimisviisil on eriline mõju praegusel ajal, mil üha enam inimesi mõistab, et võim, raha või kuulsus on petlikud, kui rääkida rahulolu saavutamisest; et enda ärakurnamine on mõttetu ja et suuremeelselt, läbinägelikult ja rõõmuga elatud elu pakub tõelist kingitust.

See visioon ulatub kaugemale meie isiklikust elust, pakkudes kavandatud põhimõtete kogumit niisugusele ühiskonnale, mis võimaldab avalduda inimloomuse parimal osal. See ei põhine tühipaljal usul, vaid teadusel ja põhilistel inimväärtustel, ja see kõnetab meid kõiki.

Parema homse kaarti välja pakkudes läheb dalai-laama oma juurtest kaugemale. Tema sõnum pole mõeldud mitte ainult budistidele või tiibetlastele, vaid kogu inimkonnale ja tulevastele põlvkondadele.

Need võimalused on üle igapäevaste uudiste negatiivsest trummipõrinast. Need pole lihtsalt utoopilised uitmõtted, vaid on juba praegu kehastunud praktilistes strateegiates, millest mõned juhinduvad selgelt tema sõnadest, teised on iseseisvalt tekkinud, ehkki joonduvad visiooni järgi. Eesmärgid on kõrgelennulised, kuid nagu edaspidi näeme, on tulemused juba praegu julgustavad.

Selleks et dalai-laama visioonist saaks ühistel põhimõtetel rajanev tegevus, käib raamatuga kaasas ka veebiplatvorm, millega kutsutakse ühinema kõiki kaasamõtlejaid: www.joinaforce4good.org. See raamatu veebikaaslane juhib teid rohkemate allikate juurde, suunab teid tegutsema (või on teile eeskujuks) ja aitab soovi korral ühineda dalai-laama headuse väe üritusega.

Uurides nende võimaluste piirjooni, kohtume inimeste ja projektidega, mis annavad juba märku, et ettevõtmine, mis võib tunduda üksnes ülla unistusena, on tõelisuseks saanud. Mõnda neist on dalai-laama isiklikult inspireerinud, teised lihtsalt joonduvad tema visiooni järgi. Mingil määral ütleb dalai-laama välja selle, mida paljud juba niigi tunnevad ja mille järgi nad tegutsevad. Dalai-laama on eestkostjaks nendele osavõtliku ellusuhtumisega inimestele, kes näevad palju vaeva, kuid pole pälvinud meie tähelepanu.

Dalai-laama ei tahagi endale autoriõigust tänapäeva kriisi lahendamise spetsiifika küsimustes, puudutagu see siis kriisi sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku või keskkonnaga seonduvat aspekti. Kuid tema enda isikuomadused, väljaõpe ja senine elu annavad talle sügava teadmise inimolendi omaduste kohta, keda on vaja kasvatada, et neid küsimusi kõige tõhusamal viisil lahendada.

Ta ütleb, et tiibetlastel on üks väljend, mis kõlab tõlgituna umbes selliselt: „hoolitse selle eest, et su aju poleks liiga kinni takerdunud, liialt paindumatu.” Inimeste probleemid muutuvad kiiresti üha suuremaks. Selmet võtta meile antud maailma endastmõistetavalt, peaksime pidevalt kahtlema meile õpetatud tarkuses ja varjatud oletustes. Maailmas tegutsedes tuleb meil jääda paindlikuks ja arendada oma mõistust, ütleb ta meile.

Me kõik saame sellele kaasa aidata, alustades parajasti sealt, kus oleme. Kui seisame silmitsi selle tohutu visiooni ühe nurgaga, mis puudutab just meid, siis leiame ühel või teisel kujul ka lahendused. Tegemist pole ühe võluvastusega kõigile küsimustele, vaid pigem tohutu hulga väikeste ja suurte moodustega, kuidas asju paremaks muuta.

Sellest ei piisa, kui te vaid ülla plaani omaks võtate, ütleb dalai-laama, meil on tarvis selle poole ka liikuda. Dalai-laama visioon viipab kutsuvalt meile kõigile.

Igaüks meist võib olla osa väest, mis teenib head.