Читать книгу Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast - Daniel Goleman - Страница 3

PSÜHHOLOOG PAUL EKMAN on arvatavasti maailma juhtiv asjatundja emotsioonide alal. Ta on uurinud tunnete maailma raugematu tähelepanuga kogu oma pika teadlaskarjääri jooksul. Ekmani unikaalsete oskuste seas on võime lugeda vaevumärgatava näomusklite liikumise pealt inimese põgusaid emotsioone.

Üsna vähe enne seda, kui ma Ekmaniga esimest korda 1970. aastatel kohtusin, oli ta veetnud (föderaalvalitsuse grandiga) aasta peeglisse põrnitsedes, sest püüdis jälile saada iga üksiku näolihase liikumisele ja selle siis kaardile kanda. Neid on enam kui sada ning mõne puhul arvati, et neid ei ole võimalik teadvustada ja seega ka kontrollida, ehkki Ekman sai nende kõigiga hakkama.

Põhioskuse omandanud, kaardistas Ekman iga katsealuse lihaste liikumise inimese emotsioonide põhipaleti väljendamisel. Ta oli oma varasema uurimistöö käigus Uus-Guinea ligipääsmatus džunglis hõimude juures, kel puudus praktiliselt kontakt nüüdisaegse eluga, kindlaks teinud, et inimkogemuses on universaalsed kuus emotsiooni, mis väljendavad hirmu, viha, põlgust, rõõmu, üllatust ja kurbust.

Tema algoritm nende põhitunnete väljendamisel kaasneva näomiimika kohta (Facial Action Coding System, FACS) on emotsioonide uurimisel asendamatuks saanud. FACS-i on rakendatud mitmes valdkonnas, alates politsei kahtlusaluse usaldusväärsuse kontrollimisest kuni animafilmi tegelastele näoilmeid produtseeriva tarkvarani. Kavandamisel on uus põlvkond „emotsionaalselt intelligentseid” programme, mis on küll Ekmani algsest uurimusest vabalt tuletatud, aga aitavad näiteks autismi all kannatavatel inimestel teiste inimeste emotsioonidest aru saada.

Ekman rääkis mulle, et teda rabas esmakohtumisel dalai-laamaga tema ebaharilik näoilme. Üheks omapäraks on see, et dalai-laama näoilme väljendab kõiki ta tundeid, samas kui inimesed tavaliselt üritavad vähemalt mõnda liiki tunnete väljendamist maha suruda (eriti neid, mida me oleme õppinud lapsepõlves häbenema või kartma).

Teiseks omapäraks on see, et kui ta kohtab kedagi, kes on tugeva emotsiooni, näiteks sügava kurbuse haardes, siis peegeldab dalai-laama nägu seda tunnet spontaanselt, seejärel ilmub aga näkku kiiresti tavaline ilme, segu tasakaalukusest ja rahulolust.

Selline käitumisviis näitab, et dalai-laamal on sisemine tasakaal kombineeritud empaatilise häälestatusega. Ent mitte alati pole ta olnud emotsionaalses mõttes selline täiuseideaal.

Võtame või aasta 1959, kui ta Indiasse põgenes. Põgenemine hobuse seljas üle himaalaja mäestiku oli täis ohte: esiteks külmumisoht ja kaardistamata rajad reetlikel nõlvadel, samuti tuli liikuda öö varjus, kuid vähe sellest – pidevalt ähvardas ka oht, et hiina sõdurid ta avastavad.

Valmistudes Potala palees põgenemiseks, leidis tollal 20. eluaastate keskel olev ja eesseisvate sündmuste tõttu närviline dalai-laama lohutavat nõuannet, lugedes valvuriks maskeerununa vahetult enne põgenemist oma lemmiktekstist peatükki selle kohta, kuidas säilitada enesekindlust.

Vahepealse poole sajandi jooksul on tal tulnud eksiilis viibiva riigipeana (ametikoht, millelt ta 2011. aastal täielikult erru läks) vaeva näha, et aidata teistel tiibetlastest põgenikel ellu jääda, ka on ta püüdnud, küll peaaegu tulemusteta, hiinlastega läbi rääkida – need on olnud rasked, isegi tulutud ülesanded. Ta tunnistabki: „Olen kuuskümmend aastat suure hulga probleemidega silmitsi seisnud.”

Ehkki dalai-laama tundub olevat vooruse eeskuju, on ka tema tundnud viha, kurvastust ja pettumust. Mind julgustab teadmine, et isegi tema puhul, kes ta kehastab nii loomulikult osavõtlikkust ja tasakaalukust, pole see alati nii olnud.

„Kui ma noor olin, nii viieteist- kuni kahekümneaastane, olin väga äkiline ja vihastasin kergesti,” pihib ta. Kuid dalai-laama teab, et igaüks meist suudab õige pingutuse korral enda sisemisi tugevaid külgi arendada, sest ta on enesevalitsemise omandamise tee ise läbi käinud.

„Leian pärast 60-aastast praktiseerimist, et emotsionaalsel tasandil on minus toimunud oluline muutus. Täna on mu vaimne stabiilsus palju parem võrreldes kahe-kolmekümne aasta taguse ajaga. Muidugi ärritun mõnikord, ent see kaob kiiresti. Kui saabub kõige hullem uudis, tunnen end mõne minuti jooksul ebamugavalt, ent pärastpoole ei häiri see mind eriti.“

Ehkki tal esineb lühiajalisi vihahooge, ei põhjusta nad valu ega tekita kestvat vaenu, rääkimata vihkamisest. Viha ei tule enam nii kergesti ja läheb kiiremini üle.

Psühholoogid näevad sellises kiires toibumises märki parandamatust optimismist, mis on üheks heaolu tunnusjooneks. See annab märku heas toonuses uitnärvist, mille kaudu aju ohjab suurt osa meie kehast, näiteks südamelöökide sagedust. Ent sellel on ka muid eeliseid.

„Kui me kuuleme häirivat uudist, kuid meie mõistus on rahulik ja selge,” selgitab dalai-laama, „siis võib algseks reaktsiooniks olla: „Oh aeg, ma pean midagi tegema, sest asi on väga hull.”

Ent kui me jääme sügavamal tasandil rahulikuks ja hoiame pea selge, siis reageerime paremini.”

Ta paneb meile südamele, et õpiksime enda üle valitsema omal viisil, oma teed järgides. Kokkuvõtvalt kõlab see järgmiselt: „Me saame ennast treenides muuta. Me oleme võimelised end paremaks muutma. Treeningu tulemusel jääb mu vaimne seisund suhteliselt rahulikuks.”

Muidugi leidub harva inimesi, kes oleks nõus dalai-laama kombel pühendama oma vaimu treenimisele viis tundi päevas. Ent me saame selles suunas siiski mõned väikesed sammud teha.

Siin on meile abiks, kui teadvustame endale negatiivseid tundeid, mida dalai-laama nimetas „meie heaolu vaenlaseks” ja mis panevad meid kas endale või teistele kahju põhjustama või õõnestavad meid sisemiste ägedate tunnete kaudu, lämmatades meie vaimset vabadust. Neid kutsub ta destruktiivseteks või piinavateks emotsioonideks.

Ehkki teadvuse ökoloogias on igal emotsioonil oma koht, on neist igaühel ka hävituslikud küljed. Kui nad on liialt tugevad, kestavad liialt pikalt või on kohatud, siis võivad meie emotsioonid sattuda kahjustavasse tsooni. Näiteks tähendusliku eesmärgi ihalemine on ainult hea, aga mingi pidurdamatuks muutunud iha võib muutuda igatsuseks sõltuvust põhjustavate narkootikumide järele.

„Kui kellelgi on mingi viirus, on vaja appi võtta sobiv hügieen. Samamoodi on olemas ka emotsioonide hügieen,” ütleb ta. Kui tuleb mingi hävituslik impulss, kuid „meie hoiame end vaos, siis ongi tegu emotsioonide hügieeniga”.

Dalai-laama väidab, et täpselt samamoodi nagu kehahügieen dikteerib, et tuleb hoida puhtust ja vältida kokkupuudet ohtlike viirustega, on destruktiivsed emotsioonid meie sisemise hügieeni puhul nagu vaimsed patogeenid.

„Koolis õpetame kehahügieeni. Miks me ei õpeta emotsioonide hügieeni?”

Dalai-laama arvates peaksime me kõik omaenda teadvuse eest aktiivsema vastutuskoorma võtma. Nende jaoks, kes sellest huvituvad, on tema kujutlustes olemas sisemine „teadvuse kaart”, mis annab pildi meie vaimumaastikul paikneva maa asupaiga kohta (eriti selles osas, mis puudutab emotsioonide tormitsevat merd), seega me oleme suutelised kaardistama oma teekonda enesevalitsemiseni jõudmiseks.

Selle teekonna kaardistamiseks, lisab ta, tuleb meil esmalt „teada, millistest emotsioonidest on meile abi ja millised võivad muutuda hävituslikuks; kuidas need arenevad ja missugused on nendevahelised seosed.”

„Mida rohkem meil selle kohta teadmisi on,” lisab ta, „seda kergem on destruktiivsete emotsioonidega tegeleda. See on põhjus, miks emotsioonide kaardist võib abi olla.”

Mitte ükski sellel kaardil olev emotsioon pole iseenesest halb või hea ja neil kõigil on elus oma koht. Hirmud võivad olla realistlikud, justkui signaaliks, mis mobiliseerib meid ühelt poolt tõelisele ohule vastu astuma; teisalt võivad need aga olla halvavaks reaalsuse moonutajaks, äärmiselt võimendatud valesti tajutud ähvardusteks (nagu agorafoobia, hirm avatuse ja suurte ruumide ees).

Emotsioonide spekter, mis ulatub heaolu loovatest emotsioonidest hävitavateni, annab sellele sisemisele territooriumile peamised koordinaadid. Dalai-laama ütleb: „Tähtis on teada selle mõlemaid, nii halbu kui ka häid külgi.”

Kui valitsevad purustavad emotsioonid, siis suigub meie parem olemus, sama teeb ka vaimuteravus. Dalai-laama rääkis samasugust juttu oma tudengitest kuulajaskonnale: „Kui teil on mure, siis on raskem õppida. Aga kui olete õnnelik ja rõõmus, siis omandate kõike kergemini ning saate õpitavasse rohkem süüvida.”

Ekman ütleb, et kord ütles dalai-laama talle järgmist: „Tahan, et teeksid tunnete kaardi, et saaksime navigeerida läbi vihkamise ja kibestumise ning jõuda välja rahuliku meele juurde. Vajame kaarti, et mitte leida end merehädalisena hüljatud saarele mahajäetuna. Ainult rahuliku meelega oled võimeline avama oma südame ja kasutama hästi oma teadvust.”

Nelja meeleseisundi kaardi metafoor meeldis Ekmanile ning ta on sellise siseelu kartograafiaga ka algust teinud. Koostöös tehnika viimast sõna kasutava digitaalse kaarditegijate rühmaga on Ekman välja arendanud formaadi, mida saab arvutis mängida. „Mõte seisneb selles, et sa oled navigaator, kes seilab emotsioonide maal,“ selgitas ta.

Ekmani versioonis emotsioonide kaardist on teadvuse seisunditeks hoopis pinnad, mis kujutavad meie vaimset maastikku. Sellel kaardil on esindatud viis universaalset emotsiooni (või kontinenti): viha, hirm, põlgus, nauding ja kurbus.

ARUTLUS TUNNETE ÜLE

2008. aasta märtsis protesteerisid tiibetlased Lhasas ja teistes linnades kommunistliku valitsuse vastu. Hiina armee tulistas demonstrante ja arreteeris hulgaliselt protestijaid, eriti munki. Kuidas dalai-laama sellele uudisele reageeris?

„Ma kujutasin vaimusilmas ette hiina ametnikke, võtsin neilt nende viha, kahtluse ja negatiivsed tunded ning pakkusin nende asemele oma armastust, hoolivust ja andestust. Mitte et see tingimata probleemi lahendaks, kuid sellest oli tohutult abi mu teadvuse maharahustamisel.”

Ta oli küll nende vale tegutsemise vastu, kuid selgitab positiivsete tunnete säilitamist hiina ametnike vastu nii: „Suutsin jääda rahulikuks. Rahuliku vaimuga suudate välja tulla tõhusamate lahenduste või vastuabinõudega. Kui kaotate meelerahu, võivad lahendused valesse suunda viia.”

Kuidas ta suutis nii ärevatele sündmustele reageerida, säilitades enesevalitsuse?

„Nagu igaühes meist, nii on ka minus peidus viha,” võtab dalai-laama omaks. „Ent ma püüan endale meenutada, et viha on destruktiivne emotsioon. Ma tuletan endale meelde teadlaste sõnu, et viha on halb tervisele, sest see mürgitab immuunsüsteemi. Seega hävitab viha meelerahu ja meie füüsilise tervise. Me ei peaks sellest heameelt tundma ega pidama seda normaalseks või oma sõbraks.”

Dalai-laama tugineb sellisele arutluskäigule sündmuste üle kui viisile pigem seonduda maailmaga kui lasta lihtsalt emotsioonidel oma reaktsioone määrata. Sellisel viisil oma elu üle järele mõtlemine on saanud osaks tema igahommikusest rituaalist ning sellest tulenev muutus suhtumises võimaldab tal paremini vastu seista oma elu kriisidele.

Dalai-laama ütleb, et üks kõige kasulikumaid realistliku hirmu liike (või „vastumeelsus/halvakspanu” on ehk parem sõna) on see, mis on suunatud meie endi destruktiivsete emotsioonide vastu. Kui kasvatame endas vastumeelsust destruktiivsete emotsioonide suhtes, siis oleme paremini ette valmistatud juhuks, kui need meid tabavad. „Nii et kui mingi destruktiivne emotsioon tundub lähedal olevat, siis olete valmis ja teate, mida teha.”

Kui dalai-laama seda arutlusviisi enese reguleerimisel kasutab, tuletabki ta endale meelde alternatiivset arusaama, mis aitab tal destruktiivse emotsiooni tõmbele vastu seista. Kui ka meie rakendame regulaarselt selliseid meetodeid, siis on nad tõhusamad, juhul kui me neid tõesti vajame ja kui elu meile mingi ebameeldivuse kaela saadab, mis ajab meid liialt ärevusse või vihale.

Tegu pole sugugi mingi idast pärineva unistusliku nägemusega. Dalai-laama leidis endale selle vaimse strateegia jaoks hingesugulase, kui kohtus dr Aaron Becki, kognitiivse teraapia rajajaga. Nad saavutasid otsekohe usaldusliku kontakti ja rääkisid naudinguga sellest, kuidas analüüsida seda, mis on meie mõtlemises moonutatud ja mis realistlik ning millised võivad olla meie endi reageeringu negatiivsed või positiivsed tagajärjed.

Ehkki see dialoog leidis aset palju aastaid tagasi, meenutab – ja sageli ka kordab – ta elavalt Becki toodud näidet: kui oleme viha küüsis, siis on enamik meie tajutavast negatiivsusest vale – „90 % on meie endi väljamõeldis”.

Kognitiivne teraapia näib tähelepanuväärselt sarnanevat dalai-laama enda analüütilisele meetodile. Mõlemad lähenemised rakendavad arutlemist kui tugevat jõudu vaimu mõistmisel ja tervendamisel, mõlemad soovitavad kasutada aktsepteerimise ja osavõtlikkuse hoiakut. Kognitiivses teraapias kasutatav võte rääkida vastu oma ennasthävitavatele mõtetele (selmet neid uskuda ja vastavalt tegutseda) näib pärinevat otseselt dalai-laamalt.

Kuid tunnistagem tõtt: selliste vastumürkide rakendamiseks vajaliku vaimse energia loomine nõuab, et oleksime kõigepealt motiveeritud. Sel eesmärgil soovitab dalai-laama, nagu näinud oleme, et mõtleksime kahjule, mida destruktiivsed emotsioonid on põhjustanud meie endi elus (tugeva vaenulikkuse hetk võib põhjustada mõtlematu tegutsemise ajenditel, mis teevad lõpu näiteks abielule) ja ka maailmas üldiselt: sõjad, vaesus, ökoloogiline kaos.

Söövitav mõju on ka sisemine – see hävitab meie rahu, haarab meie tähelepanu ja vähendab seega meie vaimset vabadust ning purustab empaatia. „Taltsutamatu pöörane inimteadvus, mis on raevuhoogude, pahatahtlikkuse, omandiihaluse, kadeduse või ülbuse küüsis, võib hävitada elusid,” sõnab dalai-laama.

„Tõeline pahandusetegija peitub meis endis, meie tegelikud vaelased on meie endi hävituslikud kalduvused.“

Seega, ütleb ta, tuleb meil esmalt kasvatada endas veendumust, et pingutades suudame neist kalduvustest jagu saada. Seejärel tuleb leida viisid, kuidas teha seda, mida me saame vajadusel rakendada, eriti siis, kui ägedad tunded üle lähevad.

Lahendus pole negatiivsete tunnete allasurumises – need võivad tulla bumerangina tagasi veelgi intensiivsemal kujul, kuni neid aina koguneb ja nad lõpuks purskena vallanduvad –, vaid neist tuleb teadlik olla. Oma tunnetest teadlik olles oleme suutelised neile otsa vaatama ning see on esimene samm nende ohjamiseks.

SAAGEM OMA TUNNETEST TEADLIKUKS

Kui lapsevanemad häälestuvad oma lapsele ja annavad talle teada, et teda hellitatakse, juhitakse ja kaitstakse, siis kasvab ta tõenäoliselt usaldusväärseks armastavaks inimeseks, kes usaldab teisi ja tunneb nende pärast muret ja on hooliv.

Dalai-laamal oli heameel kuulda seda Phillip Shaverilt, California ülikooli psühholoogilt, kes uurib, kuidas lapsepõlve emotsionaalse mustri kujundajad mõjutavad hilisemaid täiskasvanusuhteid. Dalai-laama arvates oli peale õdede-vendade just ema see, kes temas sellise emotsionaalse turvatunde tekitas, andes talle kaasa ka sellest tuleneva maailmavaate.

Turvalise sisemise vundamendi kontseptsioon on üks neist arusaamadest, mida oli vaja, et aidata üht suhtega ummikusse jooksnud abielupaari, kellega ma kohtusin tähelepanelikkusele ja emotsionaalsetele harjumustele pühendatud programmi raames. Nad olid olnud kaheksa aastat abielus, kusjuures viimased kakskolm aastat olid möödunud emotsionaalse sõja seisundis. Mees tundis, et naine oli ta hooletusse jätnud, keeldudes füüsilisest armastusest, mida mees ihales. Naine tundis, et mees kontrollis teda liialt, ning ei soovinud enam leppida talle kõrkidena tunduvate nõudmistega.

Kumbki neist tegutses ajendatuna turvatunde puudumisest. Pinge vallandus lõpututes vaidlustes, provotseerimiste ja haavatud tunnete näol. Ent selle all hõõgus kogu aeg üks ja seesama teadmine, millest ei saanud üle ega ümber. Mehe puhul „sa jätad mu ilma“, naise puhul „sa survestad mind“.

Seda melodraamat etendades tõid nad endast esile oma halvima poole. Destruktiivsed emotsioonid keesid üle pea.

Nende jaoks avas silmad taipamine, kui usaldusväärsed nad teineteise jaoks võiksid olla ja algselt olidki. Nad nägid, et see andis neile võimaluse teineteist armastades koos olla, millest on mõlemale kasu – kui nad ainult suudaksid endas leida üles selle, mis neid selleni aitaks. Aga kuidas?

Põhjus, mis ajendas Shaverit nendest avastustest dalai-laamale rääkima, oli Mind and Life’i koosoleku teema: neuroplastilisus ja viis, kuidas elukogemus meie aju vormib. Tema kolleeg, Iisraeli psühholoog Mario Mikulnicer oli läbi viinud rea eksperimente selle kohta, kuidas paika panna turvalisi alustundeid – ja osavõtlikku käitumist – ka sellistel inimestel, kes kippusid ebakindlasse mustrisse kuuluma.

Uurimus leidis, et inimesed, kes on oma ebakindluse vangis, on teiste rühmade suhtes vähem tolerantsed, aitavad teisi palju väiksema tõenäosusega ja neis on üldiselt palju vähem hoolivust. Seetõttu otsisid teadlased viise, mis annaksid inimestele parema turvatunde nii iseenda kui ka maailma suhtes.

Oma uurimuste käigus tegidki nad seda, kasutades selliseid lihtsaid võtteid nagu sõna „armastus” või mälestusi koos armastatud inimestega koosoldud ajast, isegi kui inimesed said vihjeid niivõrd kiiresti, et need ei jõudnud õieti nende teadvusesse. Kui inimesed olid juba eelnevalt sellisesse positiivsesse seisundisse viidud, näitasid nad äkki üles enam tolerantsust, soovi aidata kedagi, kes oli hädas – lühidalt, nad näitasid üles enam osavõtlikkust.

Shaver ütles dalai-laamale: „See on kuidagiviisi seotud armastusega. Kiindumust väljendavad sõnad päästavad valla sellise meeldiva tunde, mis teeb meie mõtetes võimalikuks tolerantsuse teiste suhtes, ja seda isegi inimeste puhul, kellel puudub kindlustunne ja kes kipuvad loomuomaselt olema mittetolerantsed ja hoolimatud.“

Mainitud abielupaar nägi, et mida enam nad said olla koos turvalises meeleolus, seda vähem ilmutasid end viha ja kurbus. Seetõttu otsustasid nad pöörata oma emotsionaalsele seisundile rohkem tähelepanu ja seista vastu ebakindlusest tulenevale tegutsemisele.

Positiivne oli, et nad otsustasid igati hoida turvalist koosolemise tunnet, kasutades selleks kõike, alates lihtsalt embamisest kuni ettekavatsetud kontaktiloomise meetoditeni. Üheks selliseks oli pausi pidamine, et vaadata teineteisele silma ja hingata samal ajal sünkroonis. Varuks oli tavalisemgi turvaline tagatis – lihtsalt koos lõbusalt aega veeta.

Nende meetoditega kaasnes ka viimane samm. Vaja oli emotsioonide radarit, mis võimaldas juba varakult avastada, millal nad kipuvad turvatsoonist väljuma ja negatiivsete tunnete mere võimu alla sattuma. Nad arvasid, et üks meetod võiks selles suhtes eriti kasulik olla: märgata ja sõnastada kõiki neid ärevuse tunnuseid, mis andsid märku turvamata tsooni kaldumisest.

Selle meetodi taga on Columbia ülikooli neuroteadlase Kevin Ochsneri avastused. Vabatahtlikele näidati aju skännimise ajal mitmesuguseid fotosid, alates naise hirmunud nutust kuni beebi naeruni.

Katsealuste aju emotsioonikeskused aktiveerisid otsekohe vooluringi iga tunde puhul, mida nägu fotol väljendas.

Ent seejärel palus teadlane vabatahtlikel mõelda fotodel kujutatust teisiti, vähem erutunult: võimalik, et naine nuttis laulatusel, mitte matusel. Sellisel puhul toimus ajus hämmastav muutus: emotsioonikeskustel kadus energia, sest nüüd aktiveerusid kõrgemal prefrontaalses korteksis olevad vooluringid – need, mis on mõeldud kaalutlemiseks.

Paar otsustas proovida samasugust meetodit – oma tunnetest teadlik olemist –, et saada kontrolli alla halvav kohene turvatundeta tsooni kaldumise reaktsioon. Kui nad tunnevad ära ajendi, mis sunnib neid tegutsema, ent peatuvad siis, et mõelda tagajärgedele ja tulla välja paremate alternatiividega, pakub see neile enam sisemisi valikuid teineteise kohtlemisel.

Selliste tormitsevate tunnete puhul, ütleb dalai-laama, on abi sellest, kui mõistame, mis juhtub asjade kumuleerumise faasis. See kõik toimub vaid sekundi murdosa jooksul ja jääb tavaliselt märkamatuks.

Kui me suudame sellise akumuleerumise oma teadvusesse tuua, siis saame vaimse jalgealuse, mis võimaldab meil kiiresti lahendada midagi, mis meid muidu hiljem emotsionaalselt destruktiivselt kaaperdaks. Või vähemalt oleme siis suutelised märkama, kuidas me end kaaperdamise protsessis tunneme, samuti oma ajendite negatiivseid tagajärgi. Ning juhul kui meil on õnne (või kogemust), siis saame end edaspidi peatada ja muuta seda, mida me ütleme, või teha midagi paremuse suunas.

Abi on sellest, kui saame teadlikuks sellise emotsiooni nagu viha provotseerimise ja oma reageeringu vahelisest ajavahemikust. Sama kehtib ka tavalisemate pingete puhul, siis kui ohime-puhime ja teeme midagi vaid kohuse- ja vastutustundest.

Paus aitaks meil jõuda selgusele, millal on ajendid ja ohkimine õigustatud ja millal on tähtsamad kohustused ja vastutustunne.

Ekman märgib: „Mõnel inimesel on see ajavahemik suur, mõnel väike.” Selle ajavahemiku pikendamine aitab meil paremini oma destruktiivseid emotsioone ohjata ja elus paremaid otsuseid teha.

Ta lisab: „See pole kerge, kuna emotsioonid tekkisid selleks, et panna meid kohe reageerima, ilma et me sellele teadlikult mõtleksime.”

Abi võib olla sellest, kui häälestume oma destruktiivsete emotsioonide tundmisele ajal, mil nad meie kehas tekkivad. Kui me näiteks millegi üle nördimust tunneme, kas tajume siis iiveldust? Kas meile tulevad pähe teatud tuttavad mõtted? Ükskõik millised signaalid ka poleks, saame neid kasutada kui teatud vaimset radarit.

Kui me saame tuttavamaks sellega, kuidas pöörata oma tähelepanu emotsioonide kaaperdamiseni viivale ahelale, peaksime järk-järgult paremini hakkama saama sellega, et tabame end õigel hetkel. Ja üsna sageli laseb juba lihtsalt nende signaalide märkamine neil vaibuda.

Ärksuse tipul näpistatakse emotsiooni alge ära juba samal hetkel, mil saame aimu sellest, mis meid segab – sel juhul peatame impulsi juba enne, kui see võimust võtab. Üks sellise arengu proovilepanekuid, ütleb dalai-laama, saabub siis, kui te satute vastakuti mõne vaenuliku inimesega, kuid jääte ise rahulikuks ja suudate kasutada oma läbinägelikkust mõistmaks, miks keegi end sel moel tunneb, selle asemel et valla päästa vihased vastuväited.

EMOTSIOONIDE OHJAMINE

Üks Ameerika indiaanlaste lugu räägib isast, kes ütleb pojale: „Minu südames võitleb kaks hunti. Üks neist on vägivaldne ja ohtlik, teine tulvil soojust ja hoolivust.”

Poeg küsib: „Kumb hunt võitjaks jääb?”

Vastus on järgmine: „See, keda ma toidan.“

Seda lugu kuuldes osutas dalai-laama, et kui ümbritseda paheliselt agressiivsed koerad rahulike koertega, siis isegi neis toob see välja rahumeelse poole. Midagi sarnast juhtub ka inimesega, lisas ta, osutades meetoditele, mis tutvustavad meid aina enam tervete emotsioonidega.

Ükskõik kus me emotsionaalsel kaardil kipume paiknema, oleme kõik suutelised konstruktiivsemaid emotsioone kultiveerima, räägib meile dalai-laama. Ja ta lisab: „Me muutume siis palju õnnelikumaks. Seda näitavad teadusuurimused.”

Teadus räägib, et meie emotsioonid on teatud määral fikseerunud, söövitatud inimloomuse olulise osana aju vooluringi. Kuigi looduslik valik on meid õnnistanud kahe küljega, on kultuuri, perekonna ja meie endi kohus toetada altruistlikku, mitte isekat poolt.

Ehkki meie võimuses pole kontrollida seda, millal me tunneme viha või hirmu, ega ka seda, mil määral me seda tunneme, oleme siiski suutelised saavutama mõningast kontrolli selle üle, mida me nende emotsioonide küüsis teeme. Kui suudame välja arendada sisemise radari emotsionaalse ohu jälgimiseks, siis saame niisuguse valiku tegemise mehhanismi, mida dalai-laama soovitabki meil omandada.

Kui küsisin, kuidas me selle muutusega hakkama saame, pakkus ta välja ühe meetodi: seada kahtluse alla oma destruktiivsed vaimsed harjumused. Isegi kui kurvastamine võib olla veidi õigustatud, kas pole meid häirivad emotsioonid siiski kaugelt proportsioonist väljas? Kas sellised tunded on tuttavad, sest nad ilmuvad ikka ja jälle? Kui nii, siis oleks mõtet selliste ennasthävitavate harjumuslike mõtete üle suurem kontroll saada.

Nagu näitas Columbia ülikoolis tehtud uurimus, tundub selline strateegia virgutavat aju prefrontaalseid osasid nii, et need seisavad oma vooluringiga vastu esmastele tugevate negatiivsete emotsioonide limbilistele signaalidele. Nagu oleme näinud, tuleb see vooluring mängu suure hulga meetodite puhul, kaasa arvatud arupidamisstrateegia puhul, mida kasutab dalai-laama ja mis käsitleb negatiivseid ajendeid ja tundeid.

Mitte igaüks ei poolda mõtiskelu kõikuvate tunnetega tegelemiseks nii meelsasti, nagu seda teeb dalai-laama. Ent me võime katsetada väga paljusid lähenemisi alates tähelepanelikkusest kuni psühhoteraapiateni. Dalai-laama tundub ütlevat, et igasugune meetod, mille leiame ja mis aitab vähendada meie destruktiivsete emotsioonide jõudu, sobib igati.

Dalai-laama on pikka aega pidanud dialoogi ajuteadlastega, kes uurivad, kuidas inimese emotsionaalseid reaktsioone ohjavat vooluringi saab harjutamise teel tugevamaks muuta. Neuroplastilisus – viis, kuidas kogemus meie aju uuesti ümber seadistab – tähendab, et oleme suutelised oma emotsionaalseid harjumusi teadliku pingutusega ümber harjutama, muutes neuronite mustreid.

„Sisemise maailma suurema ohjamise harjutamine jääb igaühe jaoks võimaluseks, mis vähendab selliseid destruktiivseid emotsioone nagu viha, hirm ja kahtlus. Näiteks tähendab see õppimist, kuidas olla tähelepanelik negatiivsete mõtete suhtes, puudutagu need siis teid ennast või karme otsuseid inimeste suhtes teie elus, ja muudab neid kahjutuks. See võib tähendada ka õppimist, kuidas kurbusest kiiremini üle saada.“

Dalai-laama soovitab ka preventiivset taktikat – minimeerida emotsionaalsete pursete põhjuseid. Mitte niivõrd neid vallandavate inimeste ja olukordade näol, vaid pigem põhjapaneva ärahoidmise teel: paljud probleemid on tingitud meie suhtumistest.

Lihtne segadus meie tunnetekeerise puhul – mida võimendab meie ähmane mõtlemine – võib jätta meid teadmatusse selles osas, kus me oma sisemaailmas parajasti asume ja mida tahame. Siin võiksime kaardi appi võtta.

EMOTSIOONIDE KAART

Dalai-laama kujutleb, et sellist sisemist eneseohjamise õppereisi võiks ühel päeval juhtida kaart – kaart, mis oleks sama hästi põhjendatud ja selge nagu lennuliinide omad, mis ütlevad, et lennul New Yorgist Frankfurti tuleb ümber istuda lennule, mis suundub edasi New Delhisse. Sellise sisemise rännu lõpp-punktiks oleks osavõtlikkus. „Samamoodi nagu kaardil on võimalik leida tee Delhist New Yorki,” ütles dalai-laama, „peaks see kaart näitama takistusi teel osavõtlikkuseni ja seda, mis selle kasvamisele kaasa aitab.”

Dalai-laama julgustab igaüht aktiivsemalt oma teadvusega tegelema. Nende jaoks, kes soovivad seda teha, näeb ta vaimusilmas sisemist „teadvuse kaarti”, mis annab meile teada maa asupaiga meie vaimsel maastikul (eriti emotsioonide pööristes) et saaksime kaardistada oma teed, kui liigume enesevalitsemise omandamise poole.

Selle teekonna kaardistamiseks, lisab ta, peaks meil kõigepealt olema „teadmised sellest, millistest emotsioonidest on kasu, millised võivad muutuda destruktiivseteks, kuidas nad arenevad ja millised on nendevahelised seosed.”

Ta lisas: „Mida enam meil on teadmisi nendest asjadest, seda kergem on käsitleda destruktiivseid tundeid. See on põhjus, miks emotsioonide kaardist võib abi olla.”

Usaldus vastandatuna vihale kujutab endast teist põhilist kontrasti sel emotsioonide kaardil. Ta lisas, et nii inimeste kui ka loomade puhul valitseb hirmu puhul pinge ja närvilisus, isegi kahtlus, mis võib sillutada teed vihale ja agressioonile. Dalai-laama osutab, et on kahte liiki hirmu: ebarealistlik hirm, mis tekitab meis tarbetult viljatuid muremõtteid, ning kasulik hirm, mis teeb meid ettevaatlikuks või mobiliseerib ohule vastu astuma.

Kiindumus toimib hirmu vastumürgina. „Kui te näitate minu suhtes üles tõelist kiindumust, siis tekib mul automaatselt tunne, et see isik on minu vastu väga kena, seega võin teda usaldada. Kui hirmu pole, siis tunnete end vabalt ja turvaliselt,” lisas ta. Kui oleme destruktiivsete emotsioonide haardes, siis keskendume sellele, mis meid ärevaks teeb – me pole õigel lainepikkusel, et kedagi teist märgata, rääkimata osavõtlikkusest. Kui saame ärevusest ja murest lahti, siis avaneme meid ümbritseva maailma suhtes ning oleme seega rohkem võimelised hoolima.

„Meil on elus sageli naiivne suhtumine, et me ei tea, kust meie meeleolud pärinevad,” hoiatab dalai-laama. „Peame üksikasjalikumalt kaevuma oma destruktiivsete emotsioonide tegelikesse põhjustesse ja seisunditesse – märkama, kuidas emotsionaalse maailma toimimisviisid suhestuvad.”

Sel kaardil leiduvad kõrvalteed võivad keeruliseks osutuda. Kui küsisin, kas rahulikkus võiks olla teistest hoolimise eelduseks, tabas ta vastus mind ootamatult: „Mitte ilmtingimata – rahulikkus võib muuta meid ükskõikseks.”

Ta selgitas, et on mitut sorti rahulikkust, millest mõnest on abi, teistest mitte. Tiibeti- ja sanskritikeelsetes allikates on sõnal „rahu” palju täpsemaid tähendusi kui inglise keeles. Ta näeb vajadust suurema ingliskeelse sõnavara järele, millega teadvuse peensusi väljendada.

Ning ta lisas, et kui meie destruktiivsed emotsioonid muudavad meid ärevaks ja moonutavad meie taju, siis rahulikkus ise pole piisav vastumürk – meil on tarvis ka hoolivat südant, et mitte tõmbuda enesega rahulolu kookonisse.

Enamgi veel, tõelise hoolivuse arendamiseks on vaja mõelda, mitte lihtsalt tühja meeleseisundit. Tuleb vahet teha täielikul rahul ja tardumusel. See rahutunne, mida tema osavõtlikkuse puhul näeb, on liidus selge teadvuse ja sooja südamega.

Ehkki nende esimesel kohtumisel oli Paul Ekman algselt dalai-laamaga peetava teadusdialoogi kasulikkuse osas skeptiline, osutus see tema jaoks pöördeliseks. Lapsena olid Ekmanil oma vanematega keerulised suhted ning teda saatsid eluaeg „alati veidi viha, viha, viha”, nagu dalai-laama sõnastas.

Näiteks rääkis Ekman dalai-laamale, et kord, kui ta naine oli töökohtumisel Washingtonis ja tema San Franciscos, siis ei helistanud naine talle oodatud ajal. See pani Pauli muretsema ja tegi teda väga vihaseks.

Kuna viha suisa kees, ei olnud Paul suuteline hankima informatsiooni, mis oleks võinud talle kindlustunnet anda, näiteks, et naisel võis olla lõputult põhjuseid, miks ta ei saanud helistada. Ja nagu ta dalai-laamale ütles, „see, et ema mu 14-aastasena maha jättis, põhjustas minus viha; viha, mida tunnen, kui naine mind hülgab, on mu ellu emotsionaalselt sisse kirjutatud.“

Ka selle fakti meenutamine oleks võinud ta viha maha jahutada, aga ta ei suutnud sellele mõelda, sest oli viha haardes. Hiljem, kui ta oli maha rahunenud, meenus talle see sündmus ja ta helistas naisele.

Kui Ekman sel esimesel kohtumisel dalai-laamale (kes hoidis tal kogu teepausi aja käest kinni) oma tütart Eve’i esitles, koges psühholoog muutust. Dalai-laama ütles mulle, et pärast seda ei läinud Ekman mitme kuu jooksul endast välja, ja lisas, et seda olid talle kinnitanud ka Ekmani naine ja tütar.

Nüüd, ütleb dalai-laama, on Ekman „väga toredaks” muutunud ja ta peab teda nüüd „tõeliselt suurepäraseks teadlaseks”.

Vaatamata sellele, et isiklik kohtumine dalai-laamaga on muutunud väga raskeks tema väga tiheda töögraafiku tõttu, on tema ja Ekman eravestlusele pühendanud pretsedenditu arvu tunde (60), mille tulemusena on ilmunud kaks raamatut.

Nende esimesel kohtumisel lubas Ekman järgida dalai-laama välja pakutud ideed. Sellest sai meditatsiooniõpetaja ja teadlase Alan Wallace’iga kahasse arendatud programm „Cultivating Emotional Balance” („Emotsionaalse tasakaalu viljelemine“) ehk CEB, mis integreerib võrdsetes osades Tiibeti kontemplatiivsest traditsioonist ja nüüdisaegsest psühholoogiast üle võetud meetodeid.

Nüüdseks peab dalai-laama Ekmanit suisa oma vennaks. Omalt poolt ütleb Ekman mulle: „Dalai-laama on kõige erakordsem isik, keda ma kunagi kohanud olen.”

Põhjuste seas toob Ekman välja järgmised: „Ma pole kunagi kohanud kedagi, kel oleks nii hea olla; kes näeb kogu aeg pea igas olukorras selle naljakat külge ilma sarkasmi või naeruvääristamiseta; kes ei tee kunagi sellist nalja, mis teist isikut kuidagi pisendaks.”

Ekman lisab: „Tema juuresolekul on hea olla. Miks? Ma usun – ja rõhutan seda sõna meelega –, et temast kiirgab headust, võibolla küll mitte kogu aeg, kuid suure osa ajast. Kahtlustan, et see headus, mida temast kiirgab, on seotud osavõtlikkusega, mida ta sügavalt tunneb.“

Ekman räägib, et kord ütles dalai-laama talle järgmised sõnad: „Tahan, et sa teeksid emotsioonide kaardi, et me suudaksime ohutult liigelda läbi vihkamise ja vimma rahuliku meele poole. Et mitte leida end sel teekonnal merehädalisena asustamata saarel, on meil vaja kaarti. Ainult rahuliku teadvuse ja meelega on võimalik olla avatud südamega ja kasutada teadvust otstarbekalt.”

Igaüks neist esindab n-ö emotsioonide perekonna keset, näiteks viha varjunditest on nördimus ja meeleheide täiesti selgelt eristatavad. Viha klastri paljude teiste variantide hulka kuuluvad vimm, vihkamine ja õelus, mis kõik suurendavad kellegi või millegi eemaletõukavaid külgi.

Sellisest kaardist või mingist muust kasulikust meetodist juhindudes oleme suutelised vähemalt mingiks väikeseks edusammuks, olgu see või saavutus olla „kümme protsenti õnnelikum”, nagu väljenduti ühes hiljutises meditatsiooni käsitlevas raamatus. Saame algust teha omaenda sisemise segaduse revideerimisega selleks, et leida õnnelikuma olemise juurde viiv rada.

See võimalus on ka osaliselt aluseks dalai-laama vastuseisule surmaotsusele: potentsiaalselt on inimestel võimalik muutuda igal elu perioodil. Dalai-laama kaitseb seisukohta, et isegi mõrvar võib läbi teha sügava muutuse. See pole leebuse küsimus, ütleb ta. „Kuid tappa teisi inimolendeid kättemaksuks, ükskõik siis, mida nad teinud on… võtab ära võimaluse, et nad võiksid muutuda.”

EMOTSIONAALSE TASAKAALU VILJELEMINE

Soledadi riiklik vangla oma halvaendeliste ilmetute tiheda traataia kihtidest ümbritsetud vanglahoonete ridadega tundub California Monterey lahe lähedase kena oru rohelusse uppuvate farmide seas kohatuna. Siin võib pinge lahvatada mässuks: paljusid vange ja isegi valvureid on siin kohapeal valmistatud terariistadega läbi torgatud. Ühel päeval tuli siia Eve Ekman, sotsiaaltöötaja meditsiinialal, et tutvustada 60 vangile emotsionaalse tasakaalu viljelemise programmi.

Ron, kes oli vanglas veetnud 40 aastat, rääkis, et oli hiljuti kuulnud, et talle antakse lõpuks armu. Ta kirjeldas rõõmu, erutuse ja tänulikkuse hoogu, mis haarasid ta sõpru vanglas ja vanglast väljas asuvat perekonda heade uudiste juures.

Siis aga, kaks kuud hiljem, kuulis Ron, et otsus tühistati. Muserdatult vajus ta sügavalt jõuetusse olekusse, millele järgnesid kurbushood, seejärel viha. Ta muutus närviliseks, erutunuks ja tõmbus endasse, vältides süngelt kõiki.

Kui Eve palus Ronil oma emotsioonid ajalises järjestuses kaardistada, nägi mees, et viha lahtudes pöördus ta saatusekaaslaste poole, otsides emotsionaalset leevendust. Nood olid kaua aega teda mentoriks pidanud ja nüüd leidis ta neist ise abi. Isegi siis, kui ta oma lugu rääkis, hõikasid mõned 70 kohalviibija seast, et ta on „lojaalne ja usaldusväärne mees”, ning kiitsid teda.

Kohtumise edenedes selgus tavaline vangi lugu: armastuse ja hoolivuse ning seotuse puudumine. Seejärel leitakse lohutust narkootikumidest, elades elu, mida täidab hirm, viha ja haavatud tunded. „Viha oli ohutum järgida kui kurbust – viha oli nende viis kurbusest pääseda,” täheldas Eve.

Emotsioonide ajaline järjestus, mida Rongi kasutas, võimaldas vangidel astuda sammuke oma emotsionaalsetest tormitsevatest tunnetest eemale ja näha, et pole vajadust igavesti olla nende võimust võtvate tunnete lõksus. Emotsioonide kaart aitas sellisele selgusele jõudmisele samuti kaasa nagu mõni teaduslik põhiteooria emotsioonidest.

Ent võimsalt avas paljude vangide silmad just idee, et ehkki emotsioonid võivad olla hävituslikud juhul, kui nad panevad meid halba tegema, siis iga tunne võib muutuda ka konstruktiivseks. Eve tõi näite, kuidas osaval viisil suunatud viha võib aidata protestida ebaõigluse või talumatute tingimuste vastu. See mõte, sõnas keegi, levis kulutulena üle kogu vangla.

Eve ja ta koostööpartner olid sel esimesel kohtumisel üllatunud, kui leidsid, et need paadunud vangid, enamikul aastaid üle 50, olid valmis oma emotsionaalsetest teemadest rääkima ja paljud olid nagu Rongi juba pikka aega oma elu üle järele mõelnud.

Juhendatud mõtisklemise viljelemine pakkus vangidele vahendid oma sisemise maailma paremaks ohjamiseks. Ühe sellise vahendi puhul esitasid nad endale neli küsimust:

Mis tunne mul oleks saada tõeliselt õnnelikuks?

Mida mul oleks tarvis maailmalt selle saavutamiseks?

Mida mul oleks vaja iseendalt ehk milliseid harjumusi mul tuleks omandada?

Lõpuks: kuidas ma saan seda kõike maailmas rakendada ja kasulik olla?

Teise praktilise õppuse käigus õppisid vangid rahunema seeläbi, et keskendusid oma hingamise tunnetamisele, ja puhkama oma sisemises varjupaigas, ilma et nad mõtleks minevikule või muretseks tuleviku pärast.

„Selline tähelepanu keskendamine olevikule oli paljude jaoks vabastav, eriti pärast seda, mis on juhtunud,” ütles Eve, „kuid te saate kasutada iga hetke uue motivatsiooni, uue püüdluse seadmiseks.”

Õppus lõppes sellega, et vangid soovisid vaikselt head nii enda kui ka kõigi sealolijate ellu.

Elu annab meile baromeetri nii meie edusammude kui ka lõpueksami jaoks.

Meie vestluse ajal plaanis Eve Ekman Soledadi tagasi minna, et õpetada välja kolme vangi, kes tol esimesel kohtumisel osalesid ja kes oleksid võimelised emotsioonide tasakaalustamise programmi õpetama kõigile asjast huvitatuile.

Programm lähtub mõnest punktist, mida dalai-laama meie destruktiivsete emotsionaalsete ajendite taltsutamisel rõhutab: teaduslikust arusaamast emotsioonide kohta, aga ka kontemplatiivsetest meetoditest, mis annavad meile vahendid, mis võimaldavad ärevatele sündmustele rahulikumalt reageerida. „Üks meie eesmärke on lasta inimestel aru saada, et meil on võimalik kasvatada endas muretuse tunnet,” ütles Eve. Ent sama tähtsad on ka mõtlemine teistele ja teiste pärast muretsemise kultiveerimine. Ehkki meie heaolule aitab tohutult kaasa rahuliku ja selge mõtlemise omandamine, ei ole ainult see siiski garantiiks, et kasutame neid headuse väe teenistuses.

Selleks on vaja veel midagi – moraalset kompassi.