Читать книгу Praktikaaruanne - Daniel Vaarik - Страница 5

Härra õppejõud,

nägin teid ükspäev. Ma istusin ülikooli kohvikus ning märkasin aknast välja vaadates, kuidas te möödusite Postimehe toimetuse majast, sellestsamast, kus te rohkem kui viiskümmend aastat tagasi alustasite oma karjääri ajalehe Edasi kirjade osakonna radistina.

Ebatavaliselt suur barett peas, kulgesite te rahulikul sammul üle lumise tänava ülikooli peahoone poole nagu sõbralik talvine seen. Ma oleksin hea meelega teile aknast lehvitanud, kuid kartsin, et oleksin sedasi imelik paistnud. Pealegi polnud ma päris kindel, kui hästi te mind üldse mäletate. Nii ma ei lehvitanudki.

Võib-olla oli see viga, sest midagi jäi nagu kripeldama. Midagi, mis ei anna mulle siiani rahu. Aastaid istusin ma teie loengutes ja ma pean tunnistama, et ma ei mõistnud teid eriti. Mida paganat te üldse öelda tahtsite? Mis kasu oli meil sellistest ainetest nagu Eesti ajakirjanduse süsteem, milles arutati Eesti maakonnalehtede struktuuri? Mis värk sellega oli?

Kui palju te mõistsite neid, keda õpetasite? Kui te lööte täna lahti hommikuse ajalehe ning näete oma kunagiste õpilaste kirjutisi, kas te tunnete seost endaga? Või kas mõistate, miks nad kirjutavad kartlikust kassist, kes võngub tangorütmis, või naisest, kes loomastus pärast pullimunandipitsa söömist? Ning miks nende lugude kõrval on pilt 2012. aasta Eesti eurolaulu eelvooru võitnud lauljast, kellel on kõvaks läinud.

Kui mina oleksin teie, siis ma vahel mõtleksin, et „wtf”, ei, ilmselt siiski ma ei mõtleks „wtf”... ma oleksin liiga viisakas selleks, et nii mõelda, ja ma ilmselt ei teaks, mida see lühend täpselt tähendab. Aga selles pole point, point on selles, et ma oleksin tõsiselt närvis ning lubaksin endale vähemalt ühe mahlaka „kuradi”.

Ma oleksin väga imestunud, sest kui ma oleksin teie, siis ma oleksin ju üle neljakümne aasta üliõpilastele ajakirjandust õpetanud ja ma teaksin, et ma püüdsin neile õpetada midagi muud kui see, mida ma täna lehest loen. Jah, ja ma mõtleksin tõsiselt sellele, et kas mina oleksin kusagil saanud midagi teisiti teha.

Sel hetkel, seal kohvikus, sündiski minu peas otsus kirjutada teile veel üks kord. Alguses ma ei teadnud, kuidas seda täpselt teha. Proovisin niipidi: „Tere, härra Uus...” Kuid kuidas edasi? Kui inimesed on erinevad, siis kuidas teha esimene samm? Isegi kui mul on mingi plaan, siis kuidas hoida teie tähelepanu piisavalt kaua, et ma saaksin kogu loo teile ära rääkida? Prooviks äkki ulmevormis?

„Kalle Muuli suunas annihilaatori Hans H. Luige poole...” Ei. Sellest ei tule ka midagi välja.

Sedasi kõheldes möödus mitu aastat.

Ühel päikeselisel sügispäeval kohtusin ajakirjanduskonverentsil Katrin Lendokiga Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnast, kes ulatas mulle ühe kollase mapi, mis näis kuidagi tuttav. See mapp oli olnud aastaid kadunud, kuid nüüd oli see kolimise käigus kuskilt riiuli vahelt välja kukkunud. Mapi vahel olid ainueksemplaridena minu praktikaaruanded teile, sest te olite ka minu praktilise töö juhendaja. Alles olid kõik neli aruannet, kirjutatud 1990-ndatel aastatel, hästi säilinud.

Koju jõudes laotasin mapi vahel olnud paberid enda ette lauale laiali ning liikusin mõtteis tagasi aega, mil ma olin ajakirjandusüliõpilane, teie olite minu õppejõud ning 20. sajand tiksus oma viimaseid aastaid. Mõtteid tuli nii palju, et ma hakkasin neid aruandeid sealsamas ja kohe pikemaks kirjutama. Lisasin neile peatükke juurde, toetasin faktide ja mälestustega. Seejuures pidasin silmas, et kõik oleks täpne ja tõsi. Sada protsenti tõsi!

Istusin hilise öötunnini laua taga ning jäin sinnasamasse magama. Hommikul olid kolm asja igatahes selged. Esiteks, et ma kirjutan teile uue aruande, mis on palju põhjalikum kui need, mis ma teile kooliajal kirjutasin. Teiseks, et kirjutamisega täidetud öid seisab mul ees veel väga palju. Kolmandaks, et enda mõistetavaks tegemiseks pean ma minema kaugemale. Palju kaugemale.