Читать книгу Praktikaaruanne - Daniel Vaarik - Страница 6
ÜKS
ОглавлениеÜhel õhtupoolikul paar aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu rühib üle künkliku Setomaa põllulapi kurjakuulutava olekuga vanamutt. See on minu kauge sugulane Agafja, rahva seas tuntud ka kui Ogask. Ta jõuab naabri maja juurde, haarab maast puuhalu ja hakkab sellega vastu majaseina taguma, ise karjudes: „Ma paloda tarõ maaha!” Kolks. „Õt sa pümmest jääsi! Õt su käe’ haltamma nakasi!” Kolks. „Vai latsi ar’ võtma!” Kolks. „Tuu iist ma massa kätte!” Kolks.
Naabrid on küla peal Ogaski sugulasi süüdistanud orbudele mõeldud raha mahajoomises. Ogask on vihane ning uskuge mind, keegi ei taha, et Ogask vihane oleks, sest tal on äkiline meel ja nõia kuulsus. Ta virutab veel kord haluga vastu majaseina, sülitab maja suunas, ning nähes, et keegi hoovi ei tule, läheb tuldud teed mööda tagasi.
Koju jõudes mõtleb Ogask, et nende vanavaimu orbudega on muidugi mure, tervelt viis tükki on neid. Laste isa hingas möldrina liiga palju jahutolmu sisse ning kopsud ütlesid üles. Ema suri aasta hiljem difteeriasse. Talukoht läks sugulaste kätte. Uus võõrasisa joob igal võimalusel vähemalt endakõrguse pudeli viina ning õhtul kõrtsist tulles sõidab ta hobusega väravad maha. Raha põleb, laste jaoks seda kindlasti ei jätku. Nemad käivad paljajalu lumes ja muu selline dickens.
„Latsõkõsõ’ ti ütte jutust tahadõ’ kullõda’,” küsib Ogask. „Muidogi tahami,” ütlevad need ja istuvad tema ette põrandale maha. „Ütkõrd oll nii, õt katõ maailma piiri pääl elli väiga illos kunigatütär...” alustab Ogask, kelle käest rahvaluulekogujad on kirjandusmuuseumisse korjanud mitu meetrit lugusid.
Üks lastest, kõige väiksem tüdruk, on vaevalt nelja-aastane. See on minu vanaema Aleksandra. Praegu ta istub põrandal ja kuulab, suu ammuli, et mäletada, areneda, ahmida endasse. Kui ta suureks kasvab, ei võta ta oma seto lapsepõlvest kaasa isegi mitte oma nime. Ta vahetab Aleksandra Raja vastu. Kuid üks asi jääb talle külge alatiseks, see on oskus jutustada.
Üheksakümmend aastat hiljem istub Raja kulunud kattega tugitoolis ning naelutab kuulajad oma mälestustega tooli seljatoe külge samasuguse energiaga nagu Ogask, või noh, tänapäeval öeldakse, nagu Chuck Palahniuk. Ta endavanused sõbrad on surnud, ent sellegipoolest on tal hästi läinud, sest tal on pool sajandit nooremaid tuttavaid, kes armastavad tema juures istumas ja jutustusi kuulamas käia.
Ta võib teile rääkida, kuidas Haapsalus Teise maailmasõja ajal naiseriietes mehed metsa jooksid, et pääseda SS-i või Nõukogude vägedesse värbamisest või ühest meie sugulasest, kes arvas, et ta on 140-aastane. Kui teistelt sugulastelt küsiti, olid need muidugi sellise naeruväärse väite ümber lükanud. „Ärge uskuge teda, tegelikult on ta ainult 126-aastane!”
Aga refräänina, ei, pigem isegi nagu rütmina, läbib vanaema lugusid sõda või sõja eest põgenemine. „Tümps, trrrd-d-d-d, tümps, trrrd-d-d-d,” mängib häving ja surm tema juttude taustal trummi ja bassi. Siis me põgenesime siit. Siis me valetasime, et oleme need. Siis tuli pommitamine. Siis ta võeti kinni. Siis need lasti maha. Siis me peitsime nemad ära.
Kui vanaema ootas oma kolmandat last, jäi ta Tartu peal kõndides pommitamise kätte. Langesid mürsud ja kostsid plahvatused. Mürsuplahvatus – see pole sul linnavalitsuse aastavahetuse ilutulestik, see on suur pauk, mis aurustab betooni, selle lööklaine ainuüksi teeb lolliks. Vanaema jooksis eest, pääses varjendisse, kus kõige ebasobivamal hetkel tahtis nüüd laps ilmale tulla.
Algas kaheksateist tundi kestev sünnitus, sealsamas varjendis, kivisöehunnikute vahel. Seejärel paberisse pakitud vastsündinu (minu onu) käes, läks vanaema kodust oma kahte vanemat last otsima, ainult et avastada, et maja oli saanud täistabamuse. Selle rusude vahelt keerles ükskõikset halli tossu.
Naabrid ütlesid, et lapsed on elus, kuid evakueeritud mitmekümne kilomeetri kaugusele, kuhu ta läks jalgsi. Hetkeks jääb vanaema vaikseks ning sa maandud olevikus, kuulad kella tiksumist, kardina kahinat tuules ning linna poole sõitva Ikaruse bussi törinat. Buss möödub majaderivist, mida katkestavad siiani pommitamist meenutavad tühjad augud, milles kasvavad rahumeelsed sirelipõõsad.
Ma lähen vanalinna kõndima, vaatama seda kohta, kus vanaema poolt räägitud sündmused võisid aset leida ning seejärel liigun Toomele, kus on gooti stiilis varemed, mis on jäänud järele kunagisest Ida-Euroopa suurimast katedraalist. Pool sellest on alates 16. sajandist olnud ilma katuseta ja osaliselt ka müürideta, aga üks ots on kasutusel muuseumina.
Minu lapsepõlve mängimis- ja ronimiskohana on katedraal jätnud mällu mingisuguse olulise salasopi, unistuse maailmast, mis võinuks olla. Me turnisime mööda mädanenud tellinguid ning ripnevaid roostes rõdusid, ning kui lõpuks üles jõudsime, passisime vinguva tuule käes ning proovisime ära arvata, milliste puulatvade taga asub kellegi kodumaja. Üks julge tüüp Tähtvere linnaosast käis mööda kitsaid ja lagunenud võlvikonstruktsioone jooksmas ning ei kukkunud alla.
Ma näen katedraali aeg-ajalt unes ning see on siis veel suurem, kui ta tegelikult on, ta on terviklik, ilus ja suursugune, tema seinu katavad värvilised seinamaalingud, mis ulatuvad põrandast laeni. Katedraalis liiguvad inimesed, kes vilguvad. Jah, vilguvad – nad kord on ja siis ei ole. Võib-olla see tähendab, et need inimesed on tänaseks surnud, võib-olla see tähendab seda, et need on inimesed, kes võiksid olemas olla, kuid neid ei ole. Võib-olla vilguvad nad sellepärast, et nad tahaksid olla teistsugused.
Seitsmeteistkümneaastaselt otsustasin hakata ajakirjanikuks. Võib-olla olin pärinud soovi lugusid rääkida esivanematelt ja ajakirjandus tundus hetkel kõige lihtsam viis selleni jõuda, kuid võib-olla oli hoopis tähtis see, et ajakirjanikud olid sel hetkel muutuste staarid. Nad olid iidolid ja mina tahtsin olla nende moodi. Nii või teisiti, võib minu ajakirjandusliku tegevuse esimeseks päevaks lugeda ühte neljapäeva 1991. aasta märtsis.
Sel päeval oleksite mu ära tundnud vana vildist sineli ning suunurgas ripneva sigareti North State järgi, millest kerkiv suits ning ümberringi pekslev lörts sundisid mind Tartus mööda Tähe tänava libedat kõnniteed astudes kibedalt silmi kissitama. Ma olin teel oma elu esimesele intervjuule, surudes peopessa kägardunud paberitükki, millel oli kirjas lasteraamatu „Muna” autori tütre aadress.
„Kuradi Muna,” pomisesin endamisi. „Muna isa. Muna tütre autor. Munakuradi tütar...”
Jõudsin õige majani, viskasin suitsu tänavale, nii et sädemeid pildus, ning lasin kella.
„Muna” autori tütre nimi oli Lembe Hiedel. Mul oli vaja teda intervjueerida, sest ülikooli ajakirjandusosakonda sisseastumine eeldas varem trükis avaldatud lugusid.
„Mul on just sulle sobiv teema,” kiitles Postimehe kultuuritoimetaja Ivi Drikkit, enne kui ülesande kätte andis. „Lastekirjaniku sünnist möödub 90 aastat!”
„Kas kellegi sünnist sada aastat ei ole möödunud?” küsisin. „Mõne tuntud poliitiku või sellise... tuntud tegija?”
„Julius oli ju väga kõva tegija,” ütles Drikkit oma uhket punase juuksekrunniga soengut vangutades.
„Olgu.”
Kuna tegemist oli minu elu esimese intervjuuga, olin kirjutanud üles mõned küsimused, nagu näiteks „Mida te mäletate oma isast, lastekirjanik Julius Oengost?” ning „Aga kui pikemalt rääkida...”.
Lasin uuesti kella. Keegi ei tulnud ust avama. Hetkeks uskusin, et Hiedelit pole kodus, ja ma saan Drikkitile öelda, et ta võiks anda mulle mõne teise teema, kuid nagu kuradi äraneetult kostis nüüd valju lukuraginat, siis ukseketi kolinat. Vaatasin tänava poole ja mõtlesin, kas jõuan veel ära joosta, kuid juba seisis minu ees eriti kärtsroosas kampsunis kondine vana daam, sigaret Priima käes suitsemas.
„Vaata aga vaata,” ütles ta kähedal häälel.
„Ma helistasin enne, et...”
„Jaa-jaa, ma tean ju,” ütles daam. Ta juhatas mind kabinetti, pani istuma kirjutuslaua kõrvale ning tassis köögist kohale lillelise kannumölaka, mis sisaldas vähemalt viis liitrit vett. „Mu isa polnud just kuigi tähtis kirjanik,” ütles ta. „Ma olen üllatunud, et tema vastu järsku huvi tuntakse.”
„Mina ka,” tahtsin ütelda, kuid selle asemel seletasin midagi „Muna” poolt mõjutatud mitmete põlvkondade kohta.
„Niisiis, kes te ikkagi täpsemalt olete,” haaras Hiedel taas jutujärje.
„See oleks justkui minu elu esimene artikkel,” ütlesin ma ausalt ja rääkisin talle pikemalt oma soovist ajakirjandust õppima minna.
„Hea küll, noormees, räägime siis,” ütles Hiedel, „justkui.” Ning läitis uue filtrita sigareti.
„Mida te mäletate oma isast, lastekirjanik Julius Oengost?” küsisin mina, märkmik lahti, pastakas kirjutamisvalmis.
Nagu minu vanaemagi rääkis Lembe väga täpseid väljendeid kasutades ning värvikalt. Lugusid ja detaile muudkui tuli. Ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et kui mina oleksin Julius olnud, siis ma ilmselt oleksin ruletimängus kätt proovinud, sest nagu Lembe jutust selgus, oli Juliusel olnud kokku üheksa tütart ja ei ühtegi poega.
Vaatasin riiulil olevat kella ning nägin, et möödunud oli juba kaks tundi, ja Hiedel rääkis alles isa arreteerimisest Nõukogude võimude poolt 1941. aasta augustis.
„Umbes kaheksa punaarmeelast piirasid öösel kell kaks maja sisse, telefonitraadid olid juba enne läbi lõigatud. Isa viidi minema,” ütles ta.
Akna taga heitis vaikselt hämardudes hinge õhtu.
Ma rüüpasin kanget teed ja noogutasin märgiks, et ma kuulan, aga pastakas, raibe, kirjutas katkendlikult ning ma pidin seda jõuga vastu paberit suruma, kuni kostis prõks ja see ei kirjutanud enam üldse. Leidsin taskust vildika, aga see kirjutas liiga suurelt, tint imbus läbi paberi ja määris käe ära. Köhatasin, et Hiedelit katkestada, ning sain kasutamiseks päevinäinud kuuekandilise pastaka.
„Järgmisel päeval tõid koolilapsed sõna, et õpetaja Oengo on venelaste laagris, ning palub endale saata kampsuni, sokid ja suitsu. See on ka viimane, mis ma isast tean...”
Hiedeli arvates oli tõenäoline, et ta isa koos paljude teiste vangistatutega uputati sealsamas Vasalemma kandis koos loomavaguniga merre või uppus ta Venemaale sõitva laeva peal.
Jama oli selles, et intervjuu ei lõppenud ära. Nüüd asus Hiedel juba riigivanem Pätsist ja vapsidest rääkima. „Mina usun seda versiooni, et Päts lasi oma poistel Artur Sirgi 1937-ndal Luksemburgis hotelliaknast välja visata,” ütles ta.
„Päts lasi inimesi tappa?”
„Võim muudab inimesi,” ütles Hiedel.
Läks veel tund aega. Veel kaks. Veel kuus tundi. Intervjuu kestis kokku üheksa tundi ning katkes korraks ainult siis, kui ma käisin muhklikuks värvitud uksega WC-s. Kirjutasin üles kõik, mida suutsin. Ma ei julgenud lahkuda, või õigemini ei osanud ning lisaks tundus mulle, et iga kord, kui ma lahkumise peale hakkasin mõtlema, hakkas Hiedel kiiremini rääkima.
Mõistsin ja leppisin mõttega, et sealt korterist ma niipea välja ei pääse.
„Mis moodi ma seda kõike uuesti kirja peaksin panema,” mõtlesin.
Kas ma ütlesin, et ma olin joonestamise tunnist jalga lasknud, et seda intervjuud teha? Et ma eriti koolis ei käinud ning suur osa minu haridust pärines Tartu Ülikooli raamatukogu uudiskirjanduse osakonnast, kus ma käisin uute ingliskeelsete raamatute esimesi lehekülgi lugemas?
Esimene lehekülg programmeerimiskeel Ada käsiraamatust. Neli lehekülge Salman Rushdie „Kesköö lastest”. Seitse lehekülge neurofüsioloogia õpikust edasijõudnutele. Kuus lehekülge Joyce Carol Oatesi...
„Ja „Muna”, mida sellega teha?” ohkasin endamisi.
Hiedelil aga tuli veel meelde detaile oma isast.
„Pool aastat hiljem, 1942. aasta märtsis mõtlesin, kuidas isa sünnipäeva pidada. Läksin Tondi suurtesse kasvuhoonetesse, ütlesin aednikule, et mu isa on surnud, ja ma tahaksin, kuidagi tema sünnipäeva tähistada, kuid mul on vähe raha, tahtsin, et ta annaks mulle ühe roosi, aga tema andis mulle tasuta kolm ilusat roosi,” ütles Hiedel. „Viskasin need merre.”
„Inimesed olid kenad... nad muutusid aeglaselt,” lisas ta siis mõtlikult.
„Kas nagu Päts – tema muutus siis ka ... aeglaselt?”
„Jah, tema ka.”
„Aga kui Päts oli nagunii juba muutunud nii-öelda negatiivseks kangelaseks, siis kes olid... head?”
„Inimene saab alati valida, kes ta on,” ütles Hiedel, „mitte et see muidugi kerge oleks.”
„Aga...”
„Vabandust, Daniel, aga ma kardan paaniliselt pimedat,” ütles Hiedel valgustatud trepikoja ukselt ning läks oma aastate kohta ootamatult kiire sammuga trepist üles. Siis kostis ülevalt kinnilöödava ukse pauk ja täpselt samal hetkel kustus koridoris tuli.
Kui ma koju jõudsin, ladusin lauale viisteist lehekülge täiskirjutatud teksti, mille põhjal ma veel samal ööl proovisin kokku kirjutada artikli, mille mõne päeva pärast Hiedelile näha viisin. Teel Karlovasse möödusin kolmest lonkivast kujust, ning kuigi ma oleksin pidanud agulis elamise kogemuse tõttu kohe aru saama, et tegemist on veaga, jätkasin vapralt Karlova suunas rühkimist.
„Uo,” ütles korraga üks üllatunud jäme hääl selja tagant.
„Intelligent kakoi-to,” ütles ninahääl tema kõrval.
„Sovsem takoi...”
Tüübid piirasid mu ümber ja väikest kasvu jämeda häälega figuur võttis hoogu, et mul rusikaga nina lömmi lüüa, kui korraga ütles ninahäälega tüüp, kes osutus turskeks vennaks: „Podozhdi, smotri, dzinsõ krasivõje”.
Kõik kolm vaatasid minu Rootsist ostetud teksasid ning siis ütles jämeda häälega vennike: „Biznes propozal. Otdai dzinsõ”.
„Tagda bit ne budete?”
„Net.”
Läksime nurga taha, mina võtsin püksid jalast ning jämehääl ulatas mulle vastu enda püksid, mis olid kuni põlveni laigulised ehk kivipesumustriga ning ülevalt poolt põlve täpilised ehk lumipesumustriga. Taga oli silt, mille peale oli kirjutatud „Maradona Oriiginals”. Püksid olid mulle lühikesed.
Õnnelik uute teksade omanik lahkus ning mina liikusin kodu suunas tagasi, kus panin Maradonad ahjus põlema, tõmbasin jalga alt laienevad viigipüksid ning lehvisin nendega teisel katsel Hiedeli juurde.
„Tulin artiklit näitama,” ütlesin.
„Ootasin teid juba eile,” ütles Hiedel.
Hakkasin taskutes tuhnima, kuid mida polnud, oli artikkel, mis oli nüüd jämeda häälega teksaomaniku taskus. Huvitav, kas ta proovib seda lugeda või süütab sellega parajasti kuskil vagunelamus järjekordset sigaretti? Kuklas Hiedeli poolt lendu lastud muistse Eesti vandesõna, umbes nagu „pärgel”, võtsin taas kodutee ette. Kodus oli õnneks olemas mitu eelmist mustandit artiklist.
Kolmandal katsel jõudsin Hiedeli juurde üsna hilja. Istusin juba tuttavas kabinetis ning jälgisin üha süveneva hirmuga, kuidas Hiedel veristas punase pastakaga mu teksti nagu kirvega hull. Alles siis jõudis mulle lõplikult kohale, et Hiedel oli olnud viisteist aastat Loomingu Raamatukogu toimetaja, kes redigeeris Hesse, Camus’, Dostojevski ja teiste klassikute eestindusi.
„Proovige ennast ometi kokku võtta,” ütles ta mulle täiesti punaseks sirgeldatud paberit tagasi andes. Samahästi oleks ta võinud paberi lihtsalt punase tindi sisse pista.
Mõni nädal hiljem vaatas korrapidajaõpilane Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli vaikses koridoris juba mitmendat korda käekella. Vaid sekundid olid puudu sellest, kui ta vajutab lülitit ning tundi lõpetav helin kostab üle terve koolimaja. See helin jõuab ka klassi number 306, kus matemaatikaõpetaja Igor Holts korjab parajasti minu klassikaaslastelt kokku tunnikontrolli tulemusi.
Mina ise istusin teise korruse koridori aknalaual ning puhusin väikese halli sigaretisuitsu pilvekese lahtisest aknast õue. Ma ei vajanud enam matemaatikat, sest Postimehes oli ilmunud minu esimene artikkel. Intervjuu Lembe Hiedeliga. Minust saabki nüüd ajakirjanik – nagu Kalle Muuli või Hans H. Luik või Madis Jürgen. Minust võib saada ka hoopis rindereporter nagu Ainar Ruussaar.
Ma nägin taeva peegeldust aknaklaasil. Pilvede vahele ilmusid stseenid eepilistest teleülekannetest ning vilksatas minu kuju, vaata – ta raporteerib otse sündmuste keskelt. Aken liikus pisut tuule käes ja ma nägin peegelpildist enda vinnilist nägu ning silmi, mis olid hetkel suitsetamisest vesised. Ma tõukasin akna tusaselt tagasi ja vaatasin jälle pilvi.
Nüüd avanesid klasside uksed ja tund oli läbi. Mind ümbritsesid pikkades kampsunites kaasõpilased, ägedamatel kotist paistmas ajakirja New Musical Express üle-eelmine number või siis vähemalt olid nad pastakaga teksade peale kirjutanud The Cure. „I want to fuck, fuck, fuck...” ümises keegi tänaseks ununenud punklaulu.
Kuna järgmine tund oli ajalootund, siis lahkus pool klassi linna peale logelema, ning kuna Püssirohukelder oli juba avatud, siis võttis vähemalt seitse inimest kohad sisse selle kurikuulsa jooma-asutuse külgbaaris ja tellis viina apelsinimahlaga.
Mitu tundi hiljem kõikusime kolme sõbraga Püssirohukeldri uksest välja ning otsustasime saksa keele õpetaja Soonvaldi poole kaarte mängima minna. Klaasist silmaga Soonvaldil oli oma süntaktiline saksa keele õpetamise meetod, mis põhines usul, et inimesed oskavad kõiki keeli, tuleb vaid nende keelevaist üles äratada. Lisaks mängis ta hea meelega bridži ja oma boheemlaslikus olemuses oli ta üks kahest-kolmest õpetajast, kes sai meie, abiturientidega, samal tasemel suhelda.
Kahjuks ei teadnud me, kus ta elab, kuid linna peal liikus jutt, mille kohaselt ta tegevat hommikuti oma toas alasti võimlemist, ning seda pidi saama näha tekstiilivabriku Areng kontori akendest.
Arengu juures oli palju maju. Valisime neist ühe lobudiku, mis tundus kõige soonvaldilikum, ning läksime kõik sinna sisse. Koridor oli pime ning meie vahel puhkes valjuhäälne poleemika selle üle, kes kella laseb ja kes ukse ees peab seisma. Pärast minutitepikkust käratsemist lasi üks meist kella ning ukse avas üks räsitud näoga meesterahvas. Selles poleks muidu olnud midagi imelikku, kui ukse lävepakk poleks olnud kuskil tema lõua kõrgusel.
Korter kujutas endast auku, mille põrand oli pooleteise meetri sügavusel. Ikka juhtus, et keegi nõukogude kommunaalsüsteemis elas augus, ja me ei lasknud sellel ennast liialt segada. Ma jäin siiski korraks koridoris seisma ja mõtlesin Hiedeli sõnade peale. „Inimesed muutusid aeglaselt.” Kindlasti ei juhtunud ka selle mehe auku kolimine päevapealt...
Selgus ka, et Soonvaldi samas majas ei ela. Käisime läbi mitmeid hooneid ning küsisime kõikjalt kiilaspäise klaassilmaga saksa keele õpetaja kohta, kes teeb alastivõimlemist ja kelle aken pidi Arengu kontorisse näha olema, kuid tulutult. Mõnda ust ei juletud meile lahti teha, sest kellaaeg oli hiline, sel juhul rääkisid inimesed meiega läbi ukse. Lõpuks ajasime terve tänavatäie inimesi üles, karjudes kooris: „Herr Soonvald! Kommen Sie hier!”.
Me olime noored, me olime naljakad. Me ei kavatsenud kunagi muutuda.
Kui trimester hakkas lõppema, palusin ühel hea käekirja poolest tuntud klassivennal kirjutada endale klassipäevikusse matemaatika leheküljele mõned neljad juurde. Kas meelega või mitte, kirjutas ta sinna kõige vildakama nelja, mida ma näinud olin.
„Hull oled või, Holts saab kohe aru, et see pole tema oma,” ütlesin vihaselt.
„Sorry,” ütles tema.
Jäin klassipäevikut vaatama. Noh, ilusti olen vahele jäänud küll. Värvisin kasti, milles neli oli, pastakaga üleni siniseks. Ikka imelik. Siis joonistasin veel umbes kümne inimese nimede taha siniseks värvitud ruudud – et kahtlust hajutada. Kaarina nime taha tegin kohe kolm tükki, ta oli ju kõige parem õpilane.