Читать книгу Euroopa sügis - Dave Hutchinson - Страница 2

1

Ungarlased tulid restorani umbes üheksa paiku õhtul, kaheksa suurt meest uhketes rätsepaülikondades, itaalia käsitsi valmistatud kingades, sajazlotiste juukselõikustega. Ülemkelner Michał püüdis neile öelda, et kui nad pole kohti reserveerinud, siis vabu laudu ei ole, aga nad läksid ühe suure laua juurde ja istusid. Üks neist noppis laudlina keskelt kaardi „Reserveeritud” ning saatis selle kerge randmeliigutusega ja karunaeratuse saatel saali kaugemasse otsa, mis pani teised õhtustajad küüru tõmbuma.

Omanik Maxil oli katuseleping Wesoły Ptakiga, kuid neile või politseile helistamise asemel – kumbki võimalus oleks tõenäoliselt lõppenud veresaunaga – võttis ta märkmiku ja läks läbi restorani ungarlaste tellimust kirja panema. See enesekindluse demonstratsioon ei takistanud paljusid kliente ägedasti vehkides arvet nõudmast.

Ungarlased olid juba lõbusas meeleolus, nad karjusid ja naersid Maxi üle, kui too püüdis nende soove üles kirjutada, mõtlesid alatasa ümber ja lasid Maxil jälle otsast alustada. Lõpuks kõndis Max laua juurest baari, kus seisis hirmust tardunud Gosia.

„Kuus pudelit Zubrowkat, maja arvel,” pomises ta tüdrukule rahulikult ning suundus köögi poole. „Ja ära jää kohmitsema.”

Ruudi, kes oli toimuvat köögi ukseavast huviga jälginud, ütles nüüd: „Midagi hirmsat on juhtumas, Max.”

„Kokka,” vastas Max ja ulatas talle tellimuse. „Kokka kiiresti.”

Kella kümneks olid ungarlased lipsud lõdvaks lasknud ja pintsakud maha võtnud; nad laulsid, hüüdsid üksteisele midagi ja naersid arusaamatute naljade peale. Nad olid lõpetanud kolm käiku oma viiekäigulisest tellimusest. Nad olid restoranis ainsad külastajad. Kuna suurem osa toidust oli valmis, saatis Ruudi köögimeeskonna koju.

Mingil hetkel hakkas üks ungarlastest, hiiglasekasvu mees barszcz’ivärvi1 näoga, teiste peale karjuma. Ta tõusis kergelt tuikudes püsti ja röökis oma kaasmaalaste peale, kes röökisid heatahtlikult vastu, et istugu jälle maha. Higi näol voolamas, pööras mees ringi, haaras kõrvallauast tooli, keerutas seda ja lennutas läbi saali. Tool prantsatas vastu seina, lõi seinalühtri puruks ja kukutas peegli alla.

Hetkeks tekkis vaikus. Ungarlane vaatas kulmu kortsutades rebenenud tapeeti. Siis istus ta tagasi, üks sõpradest valas ta klaasi täis ja patsutas seljale ning Max serveeris järgmise käigu.

Aeg jäi hilisemaks ja ungarlased muutusid härdameelseks. Nad toetasid käed üksteise õlgadele ja hakkasid laulma laule, mis läksid kesköö lähenedes ikka kurvemaks.

Ruudi, kes oli selleks õhtuks kokkamise lõpetanud, köögi puhastanud ja korda seadnud, seisis ukseavas ning kuulas nende laule. Ungarlastel olid kaunid laulud. Sõnadest ei saanud ta aru, aga meloodiad olid südamesse minevalt üksildased.

Üks neist nägi teda seal seismas ja hakkas ägedasti viipama. Teised pöördusid vaatama, mis toimub, ning hakkasid samuti kutsuvalt vehkima.

„Mine sinna,” ütles Max oma postilt baarileti juures.

„Nalja teed,” ütles Ruudi.

„Ei tee. Mine vaata, mida nad tahavad.”

„Ja kui nad tahavad mu läbi peksta?”

„Küll nad varsti tüdinevad.”

„Suur tänu, Max,” ütles Ruudi ja hakkas läbi restorani minema.

Ungarlaste laud nägi välja nii, nagu oleks viiekäiguline õhtusöök sellele lae kõrguselt alla pillatud. Põrand selle ümber krudises klaasi- ja taldrikukildudest, vaip kleepus kastmetest ja laialitrambitud toidujääkidest.

„Sina kokk?” küsis üks neist kehvas poola keeles, kui Ruudi lähemale jõudis.

„Jah,” vastas Ruudi ja hoidis juhuks, kui peaks olema vaja kiiresti liikuda, keharaskust päkkadel.

Poola keele oskaja nägi välja nii, nagu oleks härjakülje ümber õmmeldud Armani Taassünni ülikond. Ta nägu oli kahvatu ja higine ning ta kandis õlakabuuri, millest ulatus välja tohutu püstoli käepide. Ta kõverdas vorstisuurust nimetissõrme. Ruudi kummardus lähemale, kuni nende nägusid eraldas veel ainult mõni sentimeeter.

„Lugupidamist!” lõugas ungarlane. Tema hingeõhuga välja paiskuv liha, vürtsi, alkoholi ja tubaka tormituul pani Ruudi võpatama. „Igal pool, kuhu me selles fuck linnas läheme, ei mingit lugupidamist!”

See väide näis vastust nõudvat, nii et Ruudi tegi: „Oh?”

„Ei ole lugupidamist,” ütles ungarlane ja raputas nukralt pead. Järsku ta näoilme kirgastus. „Siin, Restaurant Maxis, peeti meist lugu!”

„Me peame alati oma klientidest lugu,” pomises hääletult Ruudi kõrvale astunud Max.

„Fuck tõsi!” ütles ungarlane valjusti. „Fuck tõsi. Restaurant Maxis rohkem lugupidamist.”

„Ja kuidas toit oli?” uuris Max naeratades.

„Hea fuck toit,” ütles ungarlane. Ta kaaslased laua ümber noogutasid päid. Ta vaatas Ruudile otsa ja röhatas. „Hea fuck kokk. Poola toit fuck sigade jaoks, aga hea fuck kokk.”

Ruudi naeratas. „Tänan,” ütles ta.

Ungarlase pilk keskendus järsku. „Hea,” ütles ta. „Meie läksime.” Ta ütles paar järsku sõna ja teised tõusid laua äärest püsti – kõik peale selle ühe, kes oli tooliga visanud ja norises nüüd vaikselt, põsk laudlinal. Kaks sõpra haarasid tal õlgadest ja küünarnukkidest ning tõstsid ta püsti. Mehe näole olid kleepunud toidupalad.

„Hea toit,” ütles poola keele oskaja Ruudile. Ta võttis toolileenilt pintsaku ja raputas selle endale selga. Ta pistis käe rinnataskusse ja võttis sealt kahe sõrmega välja visiitkaardi. „Sina tööd vajad, sina helistad.”

Ruudi võttis kaardi. „Tänan,” ütles ta jälle.

„Hästi.” Mees tõstis mõlemad käed näole ja pühkis pihkudega ülesalla, see liigutus seadis nagu võluväel korda ta soengu ja näis ta samas ka kaineks tegevat. „Meie läksime.” Ta vaatas Maxi poole. „Kaval fuck poolakas.” Ta pistis käe põuetaskusse ning tõmbas välja tellise suuruse ja kujuga rahakoti. „Palju on?”

„Maja maksab,” ütles Max. „Kingitus.”

Ruudi vaatas oma bossi ja kaalus, mis võib tolle kiilaks aetud peanaha all toimuda.

Ungarlane vaatas restoranis ringi. „Me lõhkusime palju.”

Max kehitas hooletult õlgu.

„Hästi.” Ungarlane võttis rahakotist sentimeetripaksuse zlotipatsaka ja sirutas käe. „Sina võta,” ütles ta. Max naeratas, tegi kerge kummarduse ja võttis raha, siis liikusid ungarlased juba väljapääsu poole. Veel viimane räme laulusalm, veel viimane baaripukk läbi restorani lendamas, pahvakas külma õhku avatud uksest ja nad olid läinud. Ruudi kuulis, kuidas Max nende järel ukse lukustas.

„Noh,” ütles Max trepist alla tulles. „See oli huvitav õhtu.”

Ruudi võttis mahakukkunud puki, tõstis kohale ja istus baarileti äärde. Ta märkas, et on oma valged kokariided läbimärjaks higistanud. „Ma mõtlen,” ütles ta, „et sa peaksid oma Wesoły Ptakiga tehtud lepingu tingimused üle vaatama.”

Max läks baarileti taha. Ta kummardus ja otsis midagi riiulitelt. „Kui Wesoły Ptak oleks täna siia ilmunud, oleksid pooled meist juba surnukuuris.” Ta tõusis püsti, hoides käes poolikut starkapudelit ja kahte klaasi.

Ruudi võttis taskust tulemasina ja plekk-karbi väikeste sigaritega. Ta süütas ühe ja vaatas ringi. Objektiivselt võttes oli kahjustusi tegelikult väga vähe. Koristajate jaoks oli tööd küll palju, aga neil oli olnud hullemate tagajärgedega pulmapidusid.

Max täitis klaasid ja tõstis ühe toostiks. „Hea fuck toit,” ütles ta.

Ruudi vaatas talle hetke otsa. Võttis siis teise klaasi, kordas toosti ja tühjendas klaasi ühe lonksuga. Siis hakkasid mõlemad naerma.

„Mis siis, kui nad tagasi tulevad?” küsis Ruudi.

Aga Max naeris ikka veel. „Hea fuck toit,” kordas ta, raputas pead ja valas klaasid jälle täis.

Ungarlased ei tulnud tagasi, mis näis kinnitavat Maxi arvamust, et nad olidki käinud pigem õhtust söömas kui end Wesoły Ptaki territooriumil sisse seadmas.

Wesoły Ptak – Õnnelik Lind poola keeles – oli sügavalt mitmekesine organisatsioon. Selle paljude harude hulka kuulusid prostitutsioon, narkootikumid, relvastatud röövid, limonaadivabrik Krakovi äärelinnas, bussifirma, hulk litsentsita kasiinosid ja katusepakkumine Florian´ska tänava ümbruses, kohe Poola kunagise pealinna Turuplatsi kõrval.

Üldiselt ei olnud neil vägivallatsejate mainet, nad eelistasid rakendada jõudu kirurgilise täpsusega, mitte niisama lahmida. Kui näiteks mõni restorani või poe omanik püüdis ässitada oma naabreid jõugule vastu hakkama, võis ta leida end haiglast täiesti uut laadi jalaliigestega. Sõnum jõudis teistele mässajatele kohale ja kogu vastuhakk lõppes. Mõni teine jõuk oleks käivitanud ulatusliku spontaansete tulekahjude kampaania või korraldanud mõned silmatorkavalt verised mõrvad, kuid Õnnelik Lind rahuldus lähenemisviisiga „vähem-on-rohkem”.

Pärast ungarlaste visiiti Restauracja Maxi tõstatasid mõned teised ärid valjusti küsimuse, et mille eest nad Wesoły Ptakile õigupoolest maksavad. See kestis päeva või paar, siis juhtus ühe omaniku pojaga koolis väike pahandus. Ei midagi eluohtlikku, ainult mõned muhud ja kriimud, ning pärast seda nurisemine Florian´skal vaibus.

Umbes nädala pärast külastas Restauracja Maxi just enne sulgemisaega Wesoły Ptaki esindaja Dariusz. Kõik teenistujad peale Ruudi ja Michałi olid koju läinud. Max käskis Ruudil valmistada kaks boeuf a la tartar’i, võttis pudeli Wyborowat ja paar klaasi ning nad läksid Dariusziga tühja restorani kõige hämaramas nurgas asuvasse lauda.

Kui Ruudi boeuf a la tartar’i komponente täis kandikuga köögist väljus, olid sigaretisuitsu pilvest ümbritsetud Max ja Dariusz seinalambi hämaras valguses vestlusse süvenenud.

Kui Ruudi toiduga lähenes, tõstis Dariusz pilgu ja naeratas. „Õhtusöök,” ütles ta.

Ruudi asetas lauale alused anšooviste ja hakitud sibulaga, väikesed kausid hapukurkidega, maitseained, taldrikud rukkileivaga, alustassid koorevõiga ning kaks taldrikut veisehakklihakuhjadega, kummagi õõnsas tipus munakollane.

„Me rääkisime teie eelmise kuu külalistest,” ütles Dariusz.

„See oli sündmusterohke õhtu,” nõustus Ruudi ja vahetas laual olnud tuhatoosi puhta vastu. „Head isu.”

„Kas sa ei taha meiega klaasikest võtta?” küsis Dariusz.

Ruudi vaatas Maxi, kes istus teisel pool lauda nagu sile ja edukas Sileesia Buddha, käed laial kõhul mugavasti koos. Max naeratas leebelt ja vaatas kuhugi kaugusse. Ta noogutas vaevumärgatavalt.

Ruudi kehitas õlgu. „Võib kah.” Ta pani kandiku ja kasutatud tuhatoosi naaberlauale, tõmbas endale tooli ja istus.

„Tihe õhtu,” urahtas Max ja võttis kahvli.

Ruudi noogutas. Mõnel päeval pärast ungarlaste külaskäiku oli külastajaid vähem olnud, aga nüüd olid numbrid jälle korralikud. Nädala alguses oli Max pomisenud midagi palgatõusust, aga Ruudi tundis teda küllalt kaua, et seda mitte tõsiselt võtta.

„Ma mõtlesin siin Władeki peale,” ütles Max.

Władek oli viimane pikas kokahakatiste reas, kes saabusid Restauracja Maxi ning avastasid siis, et ei saa pikkade päevade ja raske töö eest piisavalt palka.

„Ta näib püüdlikuna,” ütles Ruudi, vaadates, kuidas Max taldrikul kahvliküljega muna ja loomaliha segas.

„Alguses on nad kõik sellised,” nõustus Max. „Siis nad lähevad ahneks.”

„See ei ole ahnus, Max,” ütles Ruudi.

Max raputas pead. „Nad arvavad, et tulevad siia ja on kuu aja pärast valmis oma restorani avama. Nad ei mõista, kuidas see äri käib.”

Maxi filosoofial restoraniäri kohta oli ühiseid jooni zen-budismiga. Ruudit huvitas kokkamine rohkem kui filosoofia ja ta ütles: „See on üsna levinud väärarusaam.”

„Minu valdkonnas on see samamoodi,” ütles Dariusz. Ruudi oli väikest kasvu mehe lauasviibimise peaaegu unustanud, aga siin ta oli, segas keskendunud otsustavusega anšooviseid ja hakitud sibulat oma loomalihasse. „Te peaksite mõnda meie äsjavärvatut nägema, eriti just viimasest ajast. Nad mõtlevad, et aasta pärast kuulub linn neile.” Ta naeratas nukralt. „Kujutage siis ette nende pettumust.”

„Jah,” ütles Ruudi. „Ainus vahe on sellest, et kastmekokal on restoranist lihtsam lahkuda kui kellelgi Wesoły Ptakist.” Max tõstis pilgu taldrikult, ohkas, raputas pead ja jätkas siis kahvliga oma toidu segamist.

Kui Dariusz ka solvus, ei näidanud ta seda igatahes välja. „Meie äri on nagu iga teinegi,” ütles ta.

„Mitte päris nagu iga teine,” ütles Ruudi. Max vaatas jälle tema poole. Sel korral kortsutas ta kulmu, enne kui jälle lihale keskendus.

Dariusz kortsutas samuti kulmu, aga vaevumärgatavalt, ja hetke pärast oli see juba kadunud. „Noh, meil on vähem kokkamist, see on tõsi,” ütles ta ja naeris. Max muigas ja raputas pead.

Ruudi nihutas end tahapoole ja tõstis käed rinnale. Wesoły Ptak polnud midagi ebatavalist; ta oli kohanud selliseid organisatsioone Tallinnas, Riias ja Vilniuses − need olid kõik samasugused, ainult Dariusz polnud tüüpiline. Ta nägi välja nagu tavaline väikest kasvu kõhetu keskealine mees odava soenguga ja naerukurdudega silmanurkades. Kui ta oli relvastatud, siis varjas ta inetu valmisülikond seda väga hästi.

„Kas me peaksime ungarlaste pärast muret tundma?” küsis Ruudi.

Dariusz tõstis pilgu taldrikult ja kergitas imestunult kulme. „Muret?” küsis ta. „Miks te peaksite muret tundma?”

Ruudi kehitas õlgu ja vaatas, kuidas Max oma liha töötleb. Ruudi vihkas boeuf a la tartar’i. Klient tegi kõik ettevalmistused ise ja lauad olid sel ajal hõivatud. Poolakad näisid seda veel eriliselt seltskondlikuks sündmuseks pidavat. Nad jändasid sellega lõputult, maitsesid ikka ja jälle ning lisasid tillukestes kogustes vürtse. Kui tal on kord oma restoran, siis boeuf a la tartar selle menüüsse ei kuulu.

Dariusz sirutas käe ja puudutas Ruudi käsivart. Ruudi märkas, et ta küüned olid näritud. „Ära muretse,” ütles Dariusz.

„Olgu,” vastas Ruudi.

„Selliseid asju juhtub kogu aeg.”

„Minuga küll ei juhtu.”

Dariusz naeratas. „Sa peaksid mõtlema meist nagu riikidest. Poolakad ja ungarlased on nagu Euroopa kriminaalsed vürstid.”

„Ja bulgaarlased,” lisas Max heatahtlikult.

Dariusz kehitas õlgu. „Jah, bulgaarlastega tuleb samuti arvestada. Me peame alatasa visiite tegema, üksteisel silma peal hoidma, varba vette pistma,” ütles ta Ruudile. „See on diplomaatia.”

„Kas sa tahad öelda, et see, mis siin tol õhtul juhtus, oli diplomaatiline afäär?” küsis Ruudi.

„Oleks vabalt võinud olla, kui targemad pead poleks õigesti tegutsenud.” Dariusz noogutas Maxi suunas.

„Sul pole midagi juua,” märkis Max. Ta vaatas restorani teise otsa ja Michał reageeris ülemkelneri telepaatiaga, tõi Ruudi jaoks lauale puhta klaasi ja taganes jälle baarileti taha. Max täitis klaasi viinaga ja ütles: „Nad tahtsid ainult lõõgastuda, aga keegi ei andnud selleks võimalust, sest kõik kartsid neid.”

„Seda ei saa ette heita,” ütles Dariusz. Ta maitses liha, võpatas, sirutas käe tabascopudeli järele ja raputas sealt lihale mõned tilgad. „Kamp purjus, hambuni relvastatud ungarlasi hulgub mööda restorane ja baare. Mida siis inimesed peaksid mõtlema?”

„Just nimelt,” nõustus Max.

„Nende oma viga, kui keegi oleks ülemäära äkiliselt reageerinud,” jätkas Dariusz. Ta maitses uuesti liha ja nüüd maitses see talle paremini. Sel korral tõstis ta kahvlitäie suhu ja mälus õnnelikult.

„Ja see poleks olnud kellegi huvides,” ütles Max. Ilmselt oli ka tema liha viimaks õige maitse saanud. Ta hakkas sööma.

„Noh, täpselt,” ütles Dariusz. „Sellisest asjast võib sõda tõusta.” Ta vaatas Ruudi poole ja kallutas pea küljele. „Sa oled Tallinnast, eks?”

„Ma sündisin Pärnus,” ütles Ruudi. „Aga ma olen Tallinnas elanud.”

„Ma pole seal kunagi käinud.” Dariusz vaatas oma klaasi, kuid see oli tühi. „Kuidas seal on?”

Ruudi vaatas, kuidas Max Dariuszi klaasi täis valas. „Normaalne.”

„Eestlase kohta räägid sa väga head poola keelt.”

Ruudi võttis oma klaasi ja tühjendas ühe lonksuga. „Aitäh.”

Dariusz pani kahvli käest ja pahvatas naerma. Ta sirutas käe ja patsutas Maxi õlale. „Ma ütlesin sulle! Kas ma ei öelnud sulle?”

Max naeratas, noogutas ja jätkas söömist. Ruudi keeras Wyborowal korgi pealt ja valas oma klaasi täis. Michał oli talle öelnud, et Wesoły Ptaki nimi pärines Eugeniuszi laulust – Eugeniusz oli üks paljudest poola sotsiaalpoliitilistest bardidest, kes saavutasid lühiajalise kuulsuse, enne kui end surnuks jõid ehk siis mõni armukade abikaasa või mahajäetud armuke nad maha lasi. Lind laulab puuris ja omanik arvab, et ta on õnnelik, oli Michał öelnud, aga lind on endiselt puuris. See seletus oli Ruudi täielikult segadusse ajanud.

„Me rääkisime siin geopoliitikast,” ütles Dariusz talle. „Mõtled sa sageli geopoliitikale?”

„Ma olen kokk,” ütles Ruudi. „Mitte poliitik.”

„Aga mingi arvamus peab sul ju olema. Igaühel on oma arvamus.”

Ruudi raputas pead.

Dariusz vaatas teda kahtlevalt. Tõstis siis klaasi ja rüüpas pisut vodkat. „Ma nägin eelmisel nädalal uudistest, et ainuüksi Euroopas on selle aasta jooksul tekkinud kaksteist uut riiki ja iseseisvat piirkonda.”

„Ja aasta pärast suuremat osa neist enam ei ole,” ütles Ruudi.

„No näed?” Dariusz sihtis teda võidukalt näpuga. „Sul on arvamus! Ma teadsin, et on!”

Ruudi ohkas. „Ma tean ainult nii palju, kui ma uudistest näen.”

„Ma kujutan Euroopat ette liustikuna,” pomises Max, „mis pudeneb jäämägedeks.” Ta võttis suutäie boeuf a la tartar’i ja näris rahulolevalt.

Ruudi ja Dariusz silmitsesid teda pikalt. Siis vaatas Dariusz uuesti Ruudi poole. „See pole paha võrdlus,” ütles ta. „Euroopa pudeneb ikka väiksemateks ja väiksemateks rahvasteks.”

„Kvaasi-rahvuslikeks entiteetideks,” täpsustas Ruudi. „Riikideks.”

Dariusz mühatas. „Sandžakid. Krahvkonnad. Vürstiriigid. Maakonnad. Euroopa vajub tagasi kaheksateistkümnendasse sajandisse.”

„Teie jaoks rohkem territooriumi,” märkis Ruudi.

„See on sama territoorium,” ütles Dariusz. „Rohkem piire. Rohkem bürokraatiat. Rohkem piirivalvureid. Rohkem tollieeskirju.”

Ruudi kehitas õlgu.

„Võta või näiteks Hindenberg,” ütles Dariusz. „Mismoodi see võis tunduda? Heidad Wrocławis magama ja ärkad üles Breslaus. Mismoodi see võis tunduda?”

Ainult et see polnud juhtunud üleöö. See, mis juhtus Wrocławi ja Opole ja nende ümbruse väiksemate linnade ja küladega, oli toimunud pika ja valusa aja jooksul ning uudiseid jälgides oli selge, et poolakate jaoks polnud see asi veel sugugi lõppenud.

„Võta näiteks päevad pärast Teist maailmasõda,” ütles Ruudi. „Churchill, Roosevelt ja Stalin saavad Jaltas kokku. Sa heidad magama Breslaus ja ärkad järgmisel hommikul Wrocławis.”

Dariusz naeris ja sihtis teda nõustudes kahvliga.

Vestlus jäi veidikeseks soiku.

„Mul on Hindenbergis nõbu,” mõtiskles Max.

Dariusz vaatas tema poole. „Muuseas, miks sa ise seal ei ela? Sa oled ju sileeslane.”

Max mühatas.

„Kohtud sa nõbuga tihti?” küsis Dariusz.

Max kehitas õlgu. „Reisimine on keeruline. Viisad ja kõik see värk. Mul on Poola pass, tema on Hindenbergi kodanik.”

„Aga ta helistab sulle, jah? Saadab e-maile?”

Max raputas pead. „Poola valitsuse poliitika,” ütles ta pahuralt.

Dariusz pöördus Ruudi poole. „Näed nüüd? Näed, millist südamevalu sellised asjad võivad põhjustada?”

Ruudi valas endale uue joogi ja mõtles, et vestlus oli äkitselt kuidagi väga konkreetseks muutunud.

„Et siis,” ütles Dariusz Maxile. „Kui palju sellest juba aega möödas on, mil sa viimati oma nõbuga rääkida said?”

„No ikka on,” nõustus Max mõtlikult, nagu poleks see talle ammu pähegi tulnud. „Isegi postile ei saa tänapäeval kindel olla.”

„Skandaalne,” pomises Dariusz. „Skandaalne.”

Ruudi jõi klaasi tühjaks ja tõusis püsti, nagu hakkaks lahkuma – lihtsalt et näha, mis juhtub.

Juhtus aga see, et Dariusz ja Max põrnitsesid jätkuvalt kuhugi kaugusse ning mõtisklesid Hindenbergi ebaõigluse ja Poola suhtumise üle sellesse. Ruudi istus tagasi ja vaatas neid.

„Siin me nüüd oleme,” ütles ta lõpuks. „Kaks Poola passiga meest, kellel on raskusi Hindenbergi pääsemiseks viisa hankimisega. Ja üks eestlane, kes võib samahästi kui vähimagi vaevata üle piiri kõndida.”

Dariusz näis taas teadvusele tulevat. Ta ilme elavnes. „Muidugi,” ütles ta. „Sa oled eestlane, eks ole.”

Ruudi imes hambavahesid ja valas oma klaasi jälle täis.

„Ruudi on eestlane, Max,” ütles Dariusz.

Ruudi hõõrus silmi. „Kas narkootikumid?” küsis ta.

Dariusz vaatas talle otsa ja korraks mõtles Ruudi, et sobivas olukorras võib väike mafiooso olla päris hirmuäratav. „Ei,” ütles Dariusz.

„Radioaktiivsed materjalid?”

Dariusz raputas pead.

„Spionaaž?”

„Parem, kui sa ei tea,” ütles Max.

„Teene,” ütles Dariusz tõsiselt. „Sina teed meile teene, meie võlgneme sulle teene.” Ta naeratas. „See ei saa ju läbinisti paha olla, või mis?”

See võis olla paha päris mitmel ettearvamatul moel. Ruudi kirus end vaikselt. Ta oleks võinud lihtsalt toidu serveerida ja koju minna.

„Kuidas ma üleandmise korraldan?”

„Noh,” ütles Dariusz pead kratsides, „see on suures osas su enda otsustada. Ja see ei ole üleandmine.”

Hiljem sel õhtul duši alt välja astudes jäi Ruudi pilk oma peegelpildile kraanikausi kohal peeglis. Ta võttis varnast rätiku ning seisis ja vaatas.

Noh, siin ta nüüd oli. Kasv pisut alla keskmise. Kõhn. Lühikesed hiirjad pruunid juuksed. Ükskõikne, süütuilmeline nägu – mitte slaavipärane, mitte aarialik, mitte midagi, kui aus olla. Polnud märke saami esivanematest, kellest isa alatasa rääkis. Pähkelpruunid silmad. Mõni sälk siin ja seal, kokaeluga kaasnevad medalid. Käsivarrel arm Vilniuses ümber läinud vokkpannist, selle kohal teine sellest, kui ta Riias türklase köögis libastus, koorimisnuga käes end kuidagi ringi pööras ning läbi kokakuue, naha ja lihase tungis.

„Ei jookse minu köögis!” oli türklane röögatanud. Siis Ruudi käe kinni sidunud ja kiirabi kutsunud.

Ruudi tõstis parema käe pea kohale ja pööras ennast, et näha pikka kõverat armi, mis algas puusanuki kohalt ja ulatus parempoolse rinnanibuni. See polnud köögiõnnetus. Skinheadid, sel päeval, kui ta Warnemündes tööd püüdis leida. Ta ei teadnud seniajani, kas nad olid tahtnud teda tappa või ainult hirmutada, ja ta arvas, et nad ise polnud selles samuti päris kindlad olnud. Ta oli võtnud seda endena, et ta hulkumised mööda Balti mere kallast olid läbi saanud, ning suundunud sisemaale, kõigepealt Varssavisse, siis Krakovisse.

Esimese asjana pärast tööintervjuud ulatas Max talle mopi.

„Seda kõike olen ma juba teinud,” protesteeris Ruudi, osutades Maxi käes olevale ümbrikule soovituskirjadega. „Riias, Tallinnas…”

„Kui sa tahad minu köögis töötada, siis kõigepealt puhastad seda,” ütles Max. „Siis vaatame.”

Ruudi mõtles tõsiselt, et pöörab sealsamas ringi ja kõnnib Restauracja Maxist välja, astub tagasi Florian´skale, kõnnib jaama ning sõidab esimese rongiga sellest väikesest saastatud linnast minema, aga raha oli vähe, töökohaga käis kaasas restoraniga samas majas kümnendal korrusel asuv toake ja üldse oli ta selleks hetkeks reisimisest tüdinud, nii et ta võttis mopi, kinnitades endale, et see on ainult ajutiselt, ja kohe, kui tal on piisavalt raha, asub ta otsima kööki, kus teda hinnataks.

Ta lükkas moppi kaheksa kuud, enne kui pani Stasia, Maxi hirmuäratav peakokk, teda toidu ligigi lasi. Selleks ajaks oli võitlus tema ja väikese kipras naise tahtejõu vahel arenenud nii kaugele, et ta oli nõus Maxi köögist lahkuma vaid jalad ees.

Tagantjärele pani ta ka ise imeks, et oli nii palju välja kannatanud. Ta oli samamoodi alustanud Tallinnas Sergei juures, türklase juures ja Suure Roni Vilniuse kohutavas köögis, aga pani Stasiaga oli see kuidagi närvesöövalt isiklik, just nagu oleks see vana naine võtnud tema murdmise oma elu eesmärgiks. Pidevalt kostis lõugamist. „Too seda, too toda. Puhasta seda, puhasta toda. Kas see on sinu meelest puhas, balti ahv? Kähku, kähku. Ära jookse mu köögis! Kiiremini! Kiiremini!”

Kahtlemata polnud ta seal ainus, kes pani Stasia raevu tunda sai. Pani Stasia kohtles kõiki võrdselt. Ta üks puusaliiges oli deformeerunud ja käies toetus ta mustale lakitud süsinikkiust kepile, mis oli peenike nagu pliiats ja tugev nagu kandetala. Kõik, isegi Max, olid mingil hetkel kuulnud pani Stasia kepi vihinat, enne kui see sujuva kaarega nende säärelihaseid tabas.

Kokandusmaailmas üldiselt arvestati sellega, et väljapaistvad peakokad võivad olla vägivaldselt tujukad, ning kui keegi tahtis nende käe all õppida, tuli tal välja kannatada kõikvõimalik sõim ja füüsiline vägivald. Türklane, kes oli silmapaistev kokk, oli Ruudi kord üleküpsenud spargliportsu eest ainsa hoobiga pildituks löönud. Pani Stasia ei olnud väljapaistev kokk. Ta oli asjalik kokk, kes töötas väikeses Poola restoranis. Aga miski tema raevus äratas Ruudis tukkunud vastupanu, mis väitis nüüd, et see vastik vanaeit ei aja teda oma köögist välja, ei suuda teda murda.

Nii et ta pesi põrandat ja nõusid ja puhastas, nahk ta kätel punetas ja lõhenes ja veritses, jalad aga valutasid nii, et mõnel õhtul suutis ta vaid vaevu oma pööningukorruse ubrikusse ronida. Ta jätkas, keeldudes alla andmast.

Pani Stasia tajus, et tema köögis on vallandumas ühe-mehe-mäss, ning keskendus Ruudile. See tegi ta ülejäänud töötajate seas populaarseks, sest nende elu läks pisut kergemaks.

Ühel päeval ajas pani Stasia teda mingi kujutletava vea eest taga isegi enda kohta harukordse raevukusega, lonkas ta kannul üllatava kiirusega ning peksis oma kepiga ta pead ja õlgu. Üks vihisev hoop lõhestas ta vasaku kõrvalesta ja jättis ta sellest kõrvast mitmeks tunniks kurdiks. Üks kokkadest jooksis söögisaali ja ütles Maxile, et pani Stasia tapab Ruudit, kui aga Max midagi ette ei võtnud, läks kokk ukse juures oleva telefoni juurde ja helistas politseisse, kus aga leiti, et nende oskused leiavad sel õhtul mujal paremat rakendust, ega vaevutud väljakutsele reageerima.

Max leidis Ruudi mõne aja pärast restorani kõrvalt põiktänavast kükitamast, valge kuue õlg ja varrukas vereplekilised.

„Sul oleks parem lahkuda,” ütles Max talle.

Ruudi vaatas omanikule otsa ja raputas pead.

Max uuris teda mõne hetke, noogutas siis ja sirutas käe, et ta püsti aidata.

See jätkus ja jätkus, kuni Ruudi ühel õhtul pärast sulgemist põrandat pesi, pani Stasia peaaegu hääletult tema selja taha hiilis ja kepi tõstis, Ruudi aga ringi pööras ning enda poole vihisevast kepist kinni haaras; pani Stasia kägises ja rabeles ja vandus ja püüdis keppi lahti rebida peaaegu terve minuti. Lõpuks ta lõpetas rabelemise ja vandumise ning ainult vaatas Ruudit oma kuumade, vihaste silmadega.

Ruudi lasi kepi lahti, pani Stasia kahmas selle tagasi ning seisis ja vaatas teda veel mõne hetke. Pööras siis ringi ja trampis läbi köögi väljapääsu poole.

Järgmisel hommikul tervitas Max Ruudit uudisega palga- ja ametikõrgendusest.

Mitte et see oleks sisuliselt midagi muutnud. Ta pidi endiselt pesema ja puhastama ja tooma ja viima ning endistviisi taluma pani Stasia raevu. Ent nüüd eeldas pani, et ta ka kokkamist õpiks.

Pani Stasia karistas teda iga vähimagi vea eest. Kord pani ta, kurnatusest peaaegu teadvust kaotamas, värske pundi salatilehti samasse kaussi mõne minuti eest juba ette valmistatutega ja pani nuhtles teda halastamatult. Aga ta õppis. Esimese asjana seda, et kui ta tahtis jääda pani Stasia kööki, tuli tal unustada neli aastat kestnud rännak mööda Balti mere kallast. Asjad, mida ta oli õppinud türklaselt ja teistelt peakokkadelt, kelle juures ta oli töötanud, ei tähendanud selle väikese vana naise silmis midagi.

Vähehaaval, kuu kuult jäid pani rahulolematusepursked harvemaks, kuni ühel päeval, peaaegu poolteist aastat pärast seda, kui ta Restauracja Maxi uksest esimest korda sisse astus, lubas pani Stasia tal ühe roa valmistada.

Mitte et seda oleks serveerimisel kasutatud. Pani Stasia valmistas ise sama roa, see saadeti restorani, ning siis asus ta Ruudi katsetust maitsma.

Ruudi jälgis teda ja märkas, et kogu köögis oli järsku väga vaikseks jäänud. Ta vaatas ringi ja leidis, et on haaratud filmihetke, nagu ta seda nimetas. Köögis jälgisid kõik pani Stasiat. Isegi Max, kes seisis söögisaali viiva ukse juures. Filmis, mõtles Ruudi, on see hetk, mil kogenematu kollanokk viimaks pälvib oma õpetaja vastumeelse tunnustuse. Ent ta teadis, et elu pole film ning et pani Stasia sülitab toidu kahhelplaatidele ja peksab ta vaeseomaks.

Tegelikkuses kattusid elu ja film ainult selles, et pani Stasia pööras ringi, toetus kepile ja põrnitses pealtvaatajaid. Võib-olla, ütles ta neile lõpuks, et kaalub edaspidi võimalust lubada Ruudil oma koerale süüa teha.

Kogu meeskond plaksutas. Ruudi ei kuulnudki neid. Hiljem ta mõtles, et oli ainsana märganud, kui vanana pani Stasia tol hetkel oli tundunud.

Pani Stasia suri samal suvel ja Ruudi lihtsalt võttis üle. Polnud mingit ametlikku teadet Maxi poolt või uut lepingut või üldse midagi. Isegi mitte palgakõrgendust. Ta lihtsalt päris köögi. Tema ja Max olid matustel ainsad leinajad.

„Ma ei saanud kogu selle aja jooksul temast mitte midagi teada,” ütles Ruudi, kui nad jälgisid, kuidas kirst hauda lasti.

„Ta oli mu ema,” ütles Max.

2

Gliwices sadas lund, laiad valged räitsakad langesid aeglaselt kollakate pilvedega täidetud taevast. Kohalikku rongi Strzelce Opolskiesse tuli tal kaks tundi oodata.

Väike lõgisev rong oli täis saksa aktsendiga poola keelt või poola aktsendiga saksa keelt kõnelevaid sileeslasi. Kupeekaaslasi huvitas, miks ta oli otsustanud Hindenbergi külastada, aga ta rääkis saksa keelt tugeva eesti aktsendiga ning vähemalt ta reisikaaslaste seas näis olevat levinud arusaam, et baltlaste teod on ettearvamatud.

„Ma olen puhkusel,” ütles ta neile. „Ma tahan Hindenbergi näha.”

Mõte eestlasest, kes tahab näha Hindenbergi, tundus nii uudsena, et vabandas peaaegu kõik muud veidrused, ning sellele ta oligi lootnud.

Mõne kilomeetri kaugusel Gliwicest jooksis kamp poola poisikesi piki raudteed ja loopis rongi kividega. Keegi ei pööranud sellele erilist tähelepanu; pigem olnuks ebatavaline, kui Poolas rongiga sõites ei oleks keegi sind millegagi loopinud, sulle sillalt midagi kaela kukutanud või midagi sinu ette rööbastele seadnud. Ruudi oletas, et see oli kuidagi seotud poolakate vimmaga Liini vastu, aga poolakate vimm Liini vastu oli keeruline asi ning poolakatel jätkus neil päevil vimma nii paljude asjade vastu, et kindel ei saanud selles olla. Võib-olla oli see lihtsalt mood, üks neist neurootilistest hoogudest, mis kultuuris vahel välja lõid, just nagu liftikatusel sõitmine, linnast eemal põllule ehitatud supermarketid või industriaalmuusika.

Rong veeres aeglaselt ja kolisedes läbi väikeste räpaste tööstuslinnade. Berliini müüri langemine oli kauge ja udune mälestus, aga Ida-Euroopa vajas ikka veel korralikku küürimist ja uut värvikihti. Mõnes Poola kõige saastatumas linnas oli keskaegse hiilgusega maju, mida kattis aga sajanditega kogunenud tahmakiht. Ta oli näinud dokumentaalfilmi, milles Krakovi Jagiello ülikooli professor seletas, et keegi ei söandanud hooneid puhastada, sest mustus oli ainus asi, mis neid veel happevihmade eest kaitses.

Akna taga kattis lumi tühermaid, metsi, mahajäetud teraskonstruktsioone ja roostetavaid koksitehaseid, mis kõrgusid monoliitsete kommunismiaegsete kortermajade kohal. Raudtee ääres kraavis oli kummuli väike auto, mille rehvidele olid kogunenud määrdunud jääst mütsikesed. Päike oli madalal taevas, paistis kahvatu ja jahedana läbi lumesaju, liiga nõrgana, et varjusid heita. Vaguni teises otsas hakkasid mõned sileeslased laulma. Ruudi sulges silmad ja tukastas.

Strzelce Opolskiest põhjas jõudis raudtee piiritsooni, mõlemal pool teed olid kümne meetri kõrgused tihedast metallvõrgust aiad, mida kroonisid külluslikud okastraadikeerud. Vaade läbi võrgu oli nagu vaade läbi udu. Ruudi nägi teisel pool bussijaama, töölt koju ruttavaid inimesi, autosid ringristmikel, maju, terveid kortermajade kvartaleid, vaheldumisi oranžiks ja valgeks värvitud lülidest vabrikukorstent, millest valgus taevasse punakaslillat suitsu.

Kui linn hõredamaks jäi, aeglustas rong käiku. Sileeslased hakkasid istmetelt tõusma ja mantleid selga panema, kõrgetelt riiulitelt oma pagasit alla võtma, mütse pähe seadma. Ruudi jäi oma kohale istuma ja vaatas aknast välja. Balti riikide vahel polnud piirid enamat formaalsetest kaardile tõmmatud joontest, nii et see oli tema jaoks uus kogemus ja ta oli siiralt huvitatud, kuidas asjaajamine piiril käib.

Rong näis jõudvat maailma, mida valgustas noorem ja sinisem päike kui see, mis nüüd silmapiiril saasteudus loojus. Kõrgete postide read kandsid prožektoreid, mille poole oli valus vaadata. Need pesid maha viimasegi päevavalguse ja koos sellega suure osa loomulikest värvitoonidest. Valgus moodustas nagu suure tiigi, mille keskel kükitas piirijaam. See oli nii hästi valgustatud, et Ruudi leidis end mõtlemast, kas see paistab ka orbiidile ära.

Piirijaam koosnes hulgast madalatest telliskivihoonetest kohe platvormi ääres, millel patrullisid mustades mundrites Poola piirivalvurid. Hoonete tagant paistsid uued read traatvõrku ja okastraati. Rongilt maha tulevad reisijad suunati ühte hoonetest, seal hargnesid nad passi- ja tollikontrolliks nelja järjekorda. Kui tuli Ruudi kord, lasi ta oma seljakoti läbi laual oleva skanneri ja vaatas, kuidas Poola ametnik ekraanilt selle liikumist jälgis.

„Pass,” ütles poolakas.

Ruudi ulatas oma passi ja poolakas pistis selle lauaplaati ehitatud lugerisse. Vaatas üht oma ekraanidest ja siis Ruudit.

„Külastuse eesmärk?”

„Ma olen puhkusel,” vastas Ruudi.

Poolakas vaatas teda veidi pikemalt, tõmbas siis passi lugerist ja sirutas käe. „Võite minna.”

„Tänan,” ütles Ruudi. Ta võttis passi, astus lauast mööda ja korjas siis seljakoti skannerist.

Hoone teises otsas, kuhu viis lühike koridor, oli samasugune laud. Selle taga istus välihallis mundris ametnik.

„Pass,” ütles ametnik saksa keeles.

Ruudi ulatas jälle passi ja jälgis, kuidas hindenberglane selle lugerisse pistis. Ta kujutas ette, et sama jant toimus hoones teisel pool raudteed, kus Hindenbergist lahkuda soovijad tammusid mööda samasugust koridori. Dariusz oli talle öelnud, et vahel kestis rongitäie reisijate kontrollimine kuni neli tundi – olenevalt sellest, kui verejanulisena vastavad valitsused end sel päeval juhtusid tundma.

„Külastuse eesmärk?” küsis hindenberglane.

„Ma olen puhkusel.”

Ametnik vaatas teda leebe hämmastusega. Vaatas siis veel kord ekraani. „Eestlane.”

„Jah.”

Hindenberglane vangutas kergelt pead.

„Ma saan aastas ainult ühe nädala puhkust,” ütles Ruudi. „Ma olen kokk. Kui ma endale rohkem vabu päevi võtan, peab mu boss vahendusbüroost võetud kokaga läbi ajama.”

Hindenberglane vangutas jälle pead. Ta võttis passi lugerist ja ulatas Ruudile. „Sa peaksid endale teise töö otsima, semu.”

„Ma tean,” ütles Ruudi passi vastu võttes. Ta läks mööda koridori edasi ja jõudis järgmisele platvormile, kus ootas Breslausse suunduv rong.

3

Kahekümnenda sajandi lõpus kajas Euroopa uste avanemisest, mõned rahvuslikud protestijad jäid küll eri meelt, kuid Schengeni leppele vastav piirideta maailmajagu oli loodud.

See ei jäänud kestma. Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid – olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt.

Liit oli vaevaliselt kahekümne esimesse sajandisse jõudnud ning siis kiuseldes, kakeldes ja onupojapoliitikat ajades veel aastaid mingil moel vastu pidanud. Järsku olid sellest hakanud aga eralduma üha väiksemad ja sõgedamad rahvusriigid – umbes nii, nagu ülemäära päikest saanud suvitaja seljalt hakkavad eralduma naharibad.

Tegelikult ei saanud keegi aru, miks see nii juhtus.

Ootamatu oli see, et tükkhaaval eraldumine oli jätkunud ka pärast Xiani grippi. Ametlikult oli Euroopa Liit küll veel olemas, kuid see eksisteeris laialipillatud tükkidena, mis olid nagu Burger Kingi frantsiisid; need asusid peamiselt Inglismaal, Poolas, Hispaanias ja Belgias ning tegelesid suurema osa ajast ÜROs valjuhäälsete kõnede pidamisega. Neil päevil olid Euroopa suurmoeks rahvusriigid, mida sai iga aastaga ikka rohkem ja rohkem.

Kontinent kubises Romanovite pärijatest ja Habsburgide pärijatest ja Grimaldide pärijatest ja Saxe-Coburg Gotha pärijatest ning selliste perekondade pärijatest, kellest keegi polnud kunagi kuulnud, kuid kes olid kunagi viieteistkümnendal sajandil millestki ilma jäänud – kõigil neil oli soov rajada oma taskuriik. Nad leidsid aga, et neil tuleb konkureerida tuhandete mikroskoopiliste rahvakildudega, kes järsku samuti tahtsid endale Euroopas isamaad – ent ka religioossete rühmituste, kommunistide, fašistide ja U2 fännidega. Lühikest aega küll, kuid oli eksisteerinud ka linnriik (täpsemalt külariik), mida juhtisid Günther Grassi teoste austajad. Ruudil oli isegi pisut kahju, kui Pommeri Vabariik – mille enda iseseisvus polnud pikem kümnest või viieteistkümnest aastast – Grassheimi jälle alla neelas. Talle tõepoolest meeldis „Plekktrumm”.

Hindenbergi Iseseisev Sileesia Riik – varem tuntud kui Poola linnad Opole ja Wrocław (varem tuntud kui Saksamaa linnad Opeln ja Breslau – varem tuntud kui Preisimaa linnad… jne jne) koos neid ümbritsevate maadega – eksisteeris kui teutooni saar keset slaavi merd. Poola oli küll Euroopa Liidu, ÜRO ja NATO nõudel etniliste sileeslaste kodumaad tunnustanud, kuid keeldunud loovutamast lisaterritooriumi, mis andnuks noorele riigile maismaaühenduse Suur-Saksamaaga. Hindenberg oli vastanud poolakatele ülirangete viisanõuete kehtestamisega, millele Poola omakorda vastas sellega, et kehtestas zlotile ja Hindenbergi margale kunstlikult madala vahetuskursi.

Oli olnud piiritülisid ja kokkupõrkeid, poolakate sõjamänge mõne meetri kaugusel Hindenbergi piiritarast. Hindenberg pakkus mitteametlikult varjupaigateenust mõnedele Poola jõukamatele ja mõjukamatele maffiabossidele ning keeldus oma slaavi naabritega väljaandmislepingu sõlmimisest.

Viimaste sammude hulka kuulus rööpavahe muutmine Hindenbergi raudteedel. Poolakad olid vastanud embargo kehtestamisega sileeslaste postisaadetistele.

Rahvatarkus väitis, et lõpuks olukord rahuneb. Esialgu pidid aga Hindenbergi külastavad poolakad maksma tuhandeid zlotte ja kuus kuud viisat ootama, Poolat külastavad hindenberglased avastasid, et üks H-mark on väärt umbes neli krossi, Poola rongid ei saanud teel Poznan´i või Suur-Saksamaa piirile sõita läbi Hindenbergi ning Hindenbergi postiteenistuses valitses kaos.

Kuni poolakad ja hindenberglased nägelesid, paigaldati sidekaablitele pealtkuulamisseadmeid, raadio-, tele- ja satelliidisagedused šifreeriti. Poola poolel ei saanud keegi piirist kuni viie kilomeetri kaugusel telerit vaadata ega wifit kasutada.

Ruudi meelest oli selline asjade käik naljakas, kuid kuidagi väga poolapärane. Oli vana ütlemine, et poolakad ei saa olla tõeliselt õnnelikud, kuni keegi neile ei seleta, mida nad tegema peavad. Ruudi oli märganud, et tegelikult on poolakad õnnelikud alles siis, kui keegi neile ütleb, mida nad tegema peavad, ja nad teevad seepeale täpselt vastupidi.

Bahnhof Breslau, vana Poola-Saksa linna südamesse surutud hiiglaslik klaasist ja terastorudest kiil oli täis valgust. See oli aukartustäratavalt puhas. Mööda marmorpõrandat platvormilt peaväljapääsu poole kõndides kuulis Ruudi selgesti oma sammude kaja. Automaatselt avanenud ustest välja astunud, jäi ta seisma ja põrnitses.

Mitte ainult jaam. Kogu linn oli valgust täis.

Kuigi Suur-Saksamaa oli ammu loobunud oma konstitutsioonilisest õigusest Lääne-Poola aladele, valitses vaikiv arusaam Berliini üsnagi suurest rahulolust selle üle, et etnilised sileeslased olid endale viimaks kodu leidnud. Suur-Saksamaa polnud enam päris nii suur kui ehk kunagi varem, sest siingi oli alanud lõhustumine ikka väiksemateks ja ikka anarhistlikumateks autonoomseteks piirkondadeks, seega oli väljavaade Saksamaa mõju ida suunas laiendada tundunud üsna veetlevana. Lausa sedavõrd, et väga suur kogus D-markasid oli leidnud tee Hindenbergi Riigipanka ning hindenberglased olid kasutanud seda poolapärase Wrocławi kustutamiseks ja uueks alguseks.

Nii meenutas Breslau – ja Opole koos suure osaga nende vahele jäävast maast – tugevasti Berliini: suur hulk büroohooneid ja kortermaju ning nende vahel need Preisi arhitektuuri mälestusmärgid, mis olid üle elanud kaks maailmasõda, viiskümmend aastat kommunistide okupatsiooni ja kuus aastakümmet poolakate majandamist. Jaamaesisel tänaval sagisid autod ja bussid, teisel pool tänavat säras monoliitne Marriotti hotell. Ruudi meelest oli üsna kindel märk: kui hotelliketid kohale tulid, võis olla enam-vähem kindel, et riik jääb püsima.

Jaama ees ootas rida BMW-taksosid. Ruudi istus sisse, nimetas juhile hotelli, kus ta oli endale selleks ööks toa kinni pannud, ning auto kandis ta vaikselt minema.

Ruudi oli lugenud piisavalt spiooniromaane, nii et olukord, millest ta end leidis, tundus tuttavana. Enam kui tuttavana tegelikult – sellel oli klišee maik. Mantel ja pistoda, salakohtumised Kesk-Euroopa pimendatud tänavatel. Ta polnud eriti närviline. Ehk pisut hämmeldunud, kuid mitte närviline.

Kui takso pööras Freytag Alleele, mis polnud hotellist kaugel, kummardus Ruudi tagaistmel ettepoole ja ütles: „Tead mis, semu, pane mind siinsamas maha. Ma võin ülejäänud maa jala käia.”

Juht pidas auto tänava ääres kinni, pööras siis ennast oma istmel ja vaatas peatoe kõrvalt Ruudi poole.

„Ma olen siin puhkusel,” ütles Ruudi. „Tundub tobe igale poole autoga sõita.”

„Viimasel ajal on siin rohkesti tänavarööve olnud,” ütles juht mitte küll eriti murelikult.

„Ma kuulsin, et Hindenberg on kuritegevusele lõpu teinud.”

Juht naeris. „See on hea,” ütles ta Ruudilt raha vastu võttes. „Kuritegevusele lõpu teinud. Väga hea.” Ta naeris ikka veel, kui auto paigast liikus ja Ruudi kõnniteele seisma jättis. Ruudi ootas, kuni takso ümber nurga kadus. Hakkas siis mööda tänavat tagasi jalutama.

Nagu ta rõõmuga leidis, polnud Freytag Allee mingi pimendatud tänav Kesk-Euroopas. See oli heledasti valgustatud kaubandustänav, õhtutunnist hoolimata oli siin ohtrasti jalakäijaid ja autosid. Kõik näisid olevat hästi riides, jõukad ja õnnelikud, Krakovi kõrval näis see harjumatuna. Ruudi uitas kiirustamata edasi, uuris poodide vaateaknaid. Ta seisis viis minutit Peugeot’ esinduse ees, kergelt roheka kuulikindla klaasi taga seisis tosin laitmatult puhast autot. Ta vaatas hinnasilte, teisendas margad zlottideks ja jõudis järeldusele, et kui ta tahaks Hindenbergist Peugeot’ osta, peaks ta selleks Maxi köögis töötama järgmised sada viisteist aastat.

Ta lonkis edasi, viitis aega. Veel veidi edasi oli suure akna siseküljele kinnitatud sadakond paberekraaniga telerit, mis kõik näitasid sama jalgpallivõistlust. Mängijate särkidest sai Ruudi aru, et käib maavõistlus Ungari ja Inglismaa vahel ning väljakul ja tribüünidel toimuva põhjal näis, et tegemist on eriti vihase vastasseisuga.

Umbes viie minuti pärast tuli teiselt poolt tänavat üks mees, jäi tema kõrvale seisma ja nad vaatasid koos jalgpalli.

„See värav poleks nagunii lugenud,” ütles mees mõne aja pärast saksa keeles.

„Ega palju poleks puudunud,” ütles Ruudi. „Mulle tundub, et tänapäeval ei mõista enam keegi kunstlikku suluseisu.”

„Tõsi ta on,” nõustus mees. „Mina kindlasti ei mõista.”

Ruudi vaatas kõrvale ja nägi suurt, tüsedat, külmale õhtule sobival moel sissemässitud kogu. Mees kandis pikka mantlit, mille krae oli üles keeratud, ning laiaäärelist, üle kulmude tõmmatud kaabut. Lisaks oli sall keeratud mitte ainult ümber kaela, vaid ka ümber näo alaosa, nii et Ruudi nägi ainult tema silmi ja kehakeelt.

„See on väga nukker linn,” ütles mees.

„See on paljude linnadega nii,” nõustus Ruudi, just nagu Dariusz oli õpetanud.

Tüse kogu ta kõrval näis lõdvestuvat. „Viiskümmend seitse,” ütles mees.

„Viiskümmend seitse,” kordas Ruudi.

Mees pistis käed taskusse ja hakkas eemale jalutama. Mõne sammu järel ta peatus, pööras ringi ja vaatas Ruudit.

„Sa oled väga noor,” ütles ta.

Ruudi püüdis meelde tuletada, kas Dariusz oli andnud talle ka selle fraasi jaoks vastuse. Ta otsustas, et tegemist oli lihtsalt osakesega vestlusest, ning avastas imestusega, et see võttis ta täiesti sõnatuks. „Vabandust,” ütles ta.

Tüse mees uuris teda veel mõne hetke. Kehitas siis õlgu, pööras jälle ringi ja kõndis tänavat mööda minema. Ruudi jälgis, kuidas ta ümber nurga pööras ja Peugeot’ müügisalongi taha kadus.

Ja see oligi kõik. Ruudi seisis poeakna ees ja vaatas teisel pool klaasi toimuvat Ungari-Inglismaa mängu. Ta ei saanud hästi aru, kust kaadrid pärinesid. Kindlasti mitte maapealsest või satelliitlevist, poolakad oleksid need ära seganud. Sama käis kaabliühenduse kohta Suur-Saksamaaga. Võib-olla oli keegi toonud mälupulgal salvestuse. Kaamera pööras tribüünide poole. Kellelgi oli õnnestunud signaalrakett läbi metallidetektorite, lõhkeainedetektorite ja turvameeste pistelise kontrolli siiski staadionile tuua. Raevukasvalgest kuumavast punktist voolas paksu oranži tossu voogavale inimmerele.

Ta seisis seal veel kümme või viisteist minutit. Ungari teenis penalti ja lõi värava. Sireene ei kostnud. Enam keegi talle ei lähenenud. Keegi ei püüdnud teda arreteerida. Keegi ei püüdnud teda röövida. Lõpuks jalutas ta oma hotelli.

4

Krakov näis räpasena. Sinna polnud midagi parata – Breslaust tulles näis see räpasena. Väärikana, kaunina, kuid räpasena. Kraków Głównys rongilt maha komberdades märkas Ruudi esimest korda üle paljude aastate, kui saastunud oli õhk. Päikesetõus oli uhke. Just saastumise tõttu olid Krakovi päikesetõusud sageli suurejoonelised. Ent samal põhjusel kippusid siin olema apokalüptilised päikeseloojangud.

Ruudi kõndis kesklinna poole. Mõned pitsa ja kiełbasa2 letid olid Barbakani ees juba avatud ning liha ja kuuma õli lõhn hommikutuules pani ta suu vett jooksma, aga ta läks neist mööda. Ta mõtles, et ainult turistid on nii lollid, et riskivad mõnest sellisest letist pitsaviilu osta.

Florian´ska oli peaaegu mahajäetud. Rudi avas Restauracja Maxi peaukse ja pani selle enda järel jälle lukku.

Söögisaalis olid lauad ja toolid seinte äärde tõstetud ja üks Maxi filipiinlannast koristaja lükkas iidset Dysoni tolmuimejat mööda vaipa. Ruudi viipas talle tervituseks ja läks kööki.

Max seisis keset kahhelkividest ja roostevabast terasest pindu, kirjutamisalus käes, ja kontrollis hommikul kohale toodud kaupa.

„See lurjus Tomek on sealiha jälle vähem saatnud,” ütles Max Ruudile.

„Kus Mirek on?” Mirek oli Ruudi kastmekokk, ajutine nähtus köögis, kelle vallandamiseks Ruudi juba tükk aega hoogu võttis.

Max kehitas õlgu. Vastupidiselt oma emale ei osanud Max köögimeeskonda õigesti kohelda. Ruudi äraolekul oleks Mirek pidanud köögi eest vastutama, kuid Mirek oli tülinoriva ja ebausaldatava loomuga loodusjõud. Paraku oli ta ka suurepärane kokk. Ruudil polnud kavas hakata temast puudust tundma, kuid Maxi kliendid võisid hakata küll.

„Ma helistan Tomekile,” ütles Ruudi ja lükkas oma koti tööpinna alla varjule. Tomekil olid omad probleemid, enamasti olid need seotud tarnijate ja töötajate ja altkäemaksudega. Restoraniäri sarnanes suuresti rahvusvaheliste suhetega, seal oli õudselt palju diplomaatiat, aga enamasti sellist, mida sai relvadega toetada. Ta võttis jope seljast. „Kas sa tundsid minust puudust?”

„Parem, kui sa oleksid siin olnud,” tunnistas Max.

„Kas see toob mulle palgakõrgenduse?”

Max viipas tõrjuvalt kirjutamisalusega.

Ruudi riputas jope kappi ja hõõrus silmi. Tundus absurdne, et nii lühikese reisi järel oli tekkinud vööndivahetusväsimus. „Ma klaarin Mirekiga asjad ära.”

„Ma pidin eile õhtuks vahendusbüroost koka võtma,” ütles Max.

Ruudi ja Maxi maailmas oli see kõige hullem asi, mis võis restoranis juhtuda. Ruudi mõtles, kuidas tal tuleb nüüd oma meeskonna sulgi siluda, ja küsis: „Kes see oli?”

„Paweł Grabian´ski.”

See polnud kõige hullem õnnetus, kuigi Ruudi kamp oleks tegelikult pidanud ka ilma tema ja Mirekita hakkama saama. Ta oli arvanud, et on nad paremini välja õpetanud. Nokkimisjärjekorras oleks pidanud toimuma muutus. Keegi oleks pidanud vastutuse enda peale võtma. Ruudi mõistis, et peab nad läbi sõimama, kuigi oli kord endale lubanud, et oma köögis ta seda kunagi ei tee.

„Paweł on päris hea kokk,” ütles ta kõheldes.

„Aga ta näeb kogu aeg nii kurb välja,” ütles Max. „Nagu hakkaks kohe nutma.”

„Mul on endalgi selliseid päevi olnud,” ütles Ruudi ja võttis paberid Maxi tõrkumatute sõrmede vahelt. Max oli jõudnud üle vaadata ainult mõned neist asjadest, mis seisid keset kööki taaskasutatud plastikust kastides.

„Sa paistad väsinuna?”

„Ma klaarin siin kõik ära ja tukastan siis mõne tunni, sobib?”

„Sa peaksid koju minema ja korralikult välja magama,” ütles Max. „Ma helistan päevase eine asjus büroosse.”

„Nad võivad jälle Pawełi saata.”

Maxi näol peegeldus raske otsuse tegemise valu.

„Ma saan hakkama,” ütles Ruudi. Ta pistis kirjutamisaluse kaenla alla ja läks kohvi võtma – tal oli õnnestunud sundida Maxi kööki espressomasinat hankima.

Max ilmselt pingutas, et mitte küsida, kuidas Hindenbergis oli läinud. „Ma nägin teda,” ütles Ruudi.

„Ja kuidas ta paistis?”

„Oli pime ja ta nägu oli varjus.” Ruudi mõtles, kui kaua nad peavad jätkama teesklemist, nagu oleks tegemist olnud Maxi nõoga. „Ma pean Dariusziga rääkima,” ütles ta.

„Ja seda pead sa saama,” ütles Dariusz, astudes sisse koridoriuksest, mille kaudu pääses Restauracja Maxi tagahoovi. „Ja maagiline number on?”

„Viiskümmend seitse,” vastas Ruudi.

„Oled kindel?” küsis Dariusz.

„Viiskümmend seitse,” kordas Ruudi.

„Sa said väga hästi hakkama,” ütles Dariusz, pööras ringi ja läks tagasi koridori. Ruudi kuulis, kuidas õueuks avanes ja sulgus. Nad vaatasid Maxiga teineteisele otsa.

„Kas ta paistis hea tervise juures olevat?” küsis Max.

Ruudi täitis oma kohvitassi. „Ma ütlesin sulle, et pime oli.” Sellest aga Maxile ilmselt ei piisanud, nii et Ruudi lisas: „Ta hääl tundus igatahes terve inimese omana.”

Max noogutas. „Hästi,” ütles ta Ruudi meelest pisut ebalevalt. Pööras ringi ja hakkas söögisaali ukse poole minema. „Hästi.”

Ja see tunduski olevat Ruudi väikese seikluse lõpp. Max ei maininud seda enam ja Dariusz ei tulnud restorani tagasi. Näis, nagu poleks midagi juhtunud – nagu poleks ta kunagi Hindenbergi rongile istunud. Ta kokkas, ta nägi kastmekokkasid saabumas ja siis mõne päeva pärast miinimumpalga ja sobimatu töögraafiku peale karjuvatena jälle lahkumas. Max raputas nukralt pead ja nad läksid oma eluga edasi.

Jahedast Poola kevadest sai vähehaaval lopsakas, rusuv Poola suvi. Köögis läks konditsioneer rikki ning töötajad hakkasid närbuma, mõnedel juhtudel ka minestama. Krakov hakkas kuumuses küpsema. Linn kubises turistidest.

Ühel töörohkel juulikuu õhtul tahtis üks klient peakokka isiklikult tänada ning Ruudi läks söögisaali tänusõnu vastu võtma.

Klient oli pikk paberõhuke mees geeliga üle pea kammitud juuste ja morsavuntsidega, millesarnaseid Kesk-Euroopas neil päevil väga tihti ei kohanud. Ta kandis kallist Saksa ülikonda ning tema naine kandis põrutavat, õlgu paljaks jätvat, napi seljaosa ja peaaegu niisama napi esiosaga purpurpunast õhtukleiti.

Ruudi istus ning võttis vastu mehe pakutud joogi ja õnnitlused. Naine naeratas, kiitis tema toitu, kummardus ettepoole, et teda põlvele patsutada ja tema bigos’i3 retsepti küsida, ning ta avastas, et kleidi alt avanev vaade ulatub häbemekarvadeni välja.

Ta vaatas kõrvale ja nägi, et restorani ühes pimedamas nurgas seisab Max mingi mehega peaaegu ninad vastamisi. Nad paistsid millestki väga vaikselt, väga pingsalt vestlevat. Ruudile tundus, et mehe kogus ja kehakeeles on midagi tuttavat. Siis ta mõistis, et see tundus tuttav, kuna ta polnud mehest kunagi muud peale kogu ja kehakeele näinudki.

Siis Max ja teine mees embasid teineteist. Õigupoolest just nii, nagu üle pika aja kohtuvad nõbud.

Mõne nädala pärast – hiljem arvas Ruudi, et talle oli meelega järelemõtlemisaega antud – tuli Dariusz restorani ja tahtis temaga rääkida.

„Ma mõtlesin, sa peaksid teadma, et Maxi nõbu on sulle väga tänulik,” ütles väike mafiooso.

„Max mainis seda,” vastas Ruudi.

Dariusz seadis end mugavalt istuma, süütas sigareti ja vaatas restoranis ringi. „Kuidas sulle meeldiks selliseid asju palga eest teha?” küsis ta.

„Palga eest olen ma kokk,” ütles Ruudi.

Dariusz tõmbas sigaretisuitsu alla ja hoidis seda kopsudes kauem, kui oleks Ruudi meelest olnud meditsiiniliselt soovitatav või füüsiliselt võimalik, puhus siis välja hõreda aromaatse udu.

„Kuidas sulle meeldiks selliseid asju hobina teha?” küsis ta.

„Hea küll,” ütles Ruudi. „Kui see on hästitasutud hobi.”