Читать книгу Euroopa sügis - Dave Hutchinson - Страница 3

1

Fabio jäi Londonist tulles viisteist tundi hiljaks.

„Neetud inglased,” ütles ta, kui Ruudi temaga lõpuks Balice Johannes Paulus II nimelises lennujaamas kohtus. „Kõigepealt kulub neil umbes tuhat aastat otsustamiseks, kas nad tahavad Liiduga ühineda või mitte, ja kui nad seda lõpuks teevad, saavad neist absoluutsed fanaatikud. Ma tahan öelda, see on ikka totaalselt solvav. „Näe, tassi seda.”

Ruudi võttis Fabio käsipagasikoti, mis osutus märksa raskemaks, kui pealtnäha paistis, ning järgnes väiksele Šveitsi itaallasele läbi saabuvate reisijate saali.

Teekonnal saabujate väljapääsust ootavate taksode reani selgus, et inglasi oli tabanud järjekordne paranoiline hoog – polnud selge, kas seoses narkootikumide, terrorismi, immuniseerimise või millegi muuga – ning Fabiolt oli pass ära võetud, et seda koos muude reisidokumentidega põhjalikult kontrollida.

„Ma ütlen, ma saan aru, kui kedagi ei taheta sisse lasta,” tigetses ta. „Aga kedagi mitte välja lasta. Mis kuradi mõistus küll sedapidi töötab?” Ta vaatas terminali ette kogunenud autode kirjut rida ja raputas pead. „Ei, ma ei istu ühessegi neist taksodest. Eelmine kord, kui ma sellest lennujaamast takso võtsin, sain ma ilgelt pügada. Ma oleksin pidanud Katowice kaudu tulema, Katowices pole mul taksojuhtidega kunagi ühtegi probleemi olnud. Me sõidame bussiga linna. Järgne mulle.”

Ruudi järgnes.

„Ja kuni ma ootasin, pandi mind sellesse jubedasse Heathrow’ hotelli,” ütles Fabio.

Iga õpilane vajab õpetajat, oli Dariusz Ruudile öelnud, ja Fabiost pidi saama tema oma. Fabio oli lühike ja töntsakas ning riietatud nii, et oleks igal Lääne-Euroopa tänaval juba paari minutiga taskuvargad ligi tõmmanud. Ta ülikond oli Armani Taassünni värskeimast kollektsioonist, kingad aga õmmeldud Cordova kiprasnäoliste käsitööliste poolt. Ta pagas maksis rohkem kui korter Krakovi kesklinnas. Ruudi mõtles, et pole kunagi näinud vähem konspiratiivse välimusega inimest. Talle tundus imena, et Inglise ametivõimud polnud Fabiot kõigepealt arreteerinud ning alles hiljem sobiva süüteo otsimisega tegelenud, sest mees nägi välja nagu karikatuur Kesk-Euroopa „ärimehest”.

Krakovi hotellidest polnud Fabio kuigi heal arvamusel. Cracovia polnud tema jaoks piisavalt hea. Ta keeldus astumast üle Europa lävepaku. Ta kinnitas, et Bristoli peakokk on süüdimõistetud mürgitaja. Lõpuks jäi ta peatuma Ruudi korterisse.

„Unusta kogu see neetud idealism, mis Schengeni juurde käis,” ütles ta esimesel õhtul, kui oli kõhtu lükanud Ruudi valmistatud õhtusöögi. „Selles äris hoolivad inimesed ainult kahest asjast. Rahast ja mainest. Raha saad sa oma töö tegemise eest ja prestiiž tuleb hullumeelsete riskide võtmisest.” Ta jõi veiniklaasi ühe lonksuga tühjaks ja võpatas. „See on õudne.”

„See on Mouton Rothschild ’41,” ütles Ruudi.

„Või nelikümmend üks,” ütles Fabio ja vaatas silmi kissitades klaasi, nagu oleks see teda isiklikult solvanud. „Mis vastik aasta.”

„Seda peetakse veinide jaoks heaks aastaks.”

„Minu jaoks polnud selles vähimatki head. Kas sul midagi muud juua ei ole? Ja muuseas, liha oli üleküpsenud.”

Enda kohta ütlesid nad Les Coureurs des Bois4 ja nad toimetasid posti kohale.

Juba enne seda, kui Euroopas hakkasid õilmitsema uued riigid, oli seal toiminud heal järjel kulleriteenistus – osa sellest oli seaduslik, ent suurem osa pigem mitte. Mõned asjad olid selleks lihtsalt liiga tundlikud või tähtsad või otseselt ebaseaduslikud, et neid avaliku postiteenistuse või elektroonilise ülekande hoolde usaldada. Neil vanadel aegadel võis kaval kuller nihverdada endale odavlennu ükskõik kuhu maamunal ja nad oskasid endale ülesandeid valida.

Nüüd olid asjad keerulisemad. Piiritülide tõttu võis saadetise ametlik toimetamine riigist A riiki B osutuda võimatuks. Nii võtsid inimesed ühendust Les Coureurs’iga ja saadetis jõudis kohale. Vahel koosnes saadetis inimestest, kelle jaoks pääs riigist A riiki B oleks muidu osutunud võimatuseni komplitseerituks. Vahel oli tegemist esemega, mida riik B pidas oma väikluses ebaseaduslikuks.

Teisisõnu olid nad salakaubavedajad, ent kui Ruudi sellise arvamuse valjusti välja ütles, rõhutas Fabio, et nagu paljude muudegi asjade puhul sõltub kasutatav termin suuresti su enda vaatenurgast.

Keegi ei teadnud, kes nad on. Tavamõistus ütles, et nad olid läbi aegade ulatuv nähtus, väiksed kullerifirmad olid arenenud üksuseks, millel oli sarnasusi nii Luure Keskagentuuriga kui ka postkontoriga. Nendega ühenduse võtmine käis samamoodi kui esimene arglik kontakt narkoärikaga: oli vaja tunda kedagi, kes tundis kedagi, kes tundis kedagi.

Ruudi leidis, et kollane ajakirjandus on probleemi ülemäära suureks puhunud. Nad olid lihtsalt kullerid ning kulleriteenistus oli Euroopas toiminud juba vähemalt keskajast peale, salakaubavedu aga veel märksa kauem. Ning kui Fabio oli nende tüüpiline esindaja, siis olid nad külalistena lausa kohutavad. Muude väikeste veidruste seas oli Fabiol kalduvus mööblit ümber paigutada. Igal õhtul oma korterisse tagasi jõudes leidis Ruudi, et mööbel on kuidagi teisiti, Fabio seisab aga keset elutuba ja vaatab seda. Algul ta mõtles, et tüse väike kuller harrastab feng shui mingit veidrat šveitsi varianti, aga umbes nädala pärast hakkas ta kahtlustama, et Fabio on ehk õige pisut segane.

Nad võtsid ikka ja jälle masendava üksikasjalikkusega läbi tema reisi Hindenbergi. Mida ta mäletas, kellega ta oli rääkinud, kus ta oli käinud, mida ta oli märganud nende inimeste juures, kellega ta oli suhelnud – alates piirivalvuritest kuni Breslau taksojuhini ja kelnerini, kes talle Pension Adleris järgmisel hommikul hommikusööki serveeris.

„Sa hoidsid kõik lihtsana, see on hea,” ütles Fabio. „Lihtne on sageli kõige parem, aga mitte alati. Vahel on hädavajalik ajada asjad nii segaseks kui võimalik. Ja vahel ei jää üle muud kui improviseerida.” Ta võttis tassist lonksu ja ajas huuled torusse. „Kuidas sa seda asja nimetad?”

Ruudi vaatas tassi. „Kohviks,” ütles ta.

Fabio asetas tassi tagasi alustassile. „Ei, seal, kust mina pärit olen, seda nii ei nimetata.”

„Sa oled seda nädal aega joonud.”

Fabio raputas pead. „Ma ei kannata seda „kontinentaalset rösti”. Mida see üldse tähendama peaks? „Kontinentaalne röst”.”

Ruudi tõusis püsti. „Mul on värsket õhku vaja.”

„Ta on väga hea,” mõtiskles Dariusz.

„Ta ajab mu hulluks,” ütles Ruudi.

Dariusz süütas sigareti. „Mis sind õieti tema juures häirib?”

„Kui palju sul on aega kuulata?”

Dariusz itsitas.

Ruudi ohkas. Nad olid Senatorska tänaval Pani Halinas. Kuna Ruudi tundis Halina peakokka ja kuna Dariusz oli see, kes ta oli, oli neile antud üks restorani eraldatud laudadest, eemal päevasel tipptunnil restorani täitvatest üliõpilastest, turistidest ja töötutest näitlejatest.