Читать книгу Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt - David Kirkpatrick - Страница 6

„Avasime Harvardi üliõpilaste jaoks Thefacebooki.”

Teise kursuse üliõpilane Mark Zuckerberg saabus 2003. aasta septembris Harvardi ülikooli ühiselamutuppa, vedades enda järel tahvlit, nohikute vältimatut abivahendit ajurünnakute tarvis. Tahvel oli suur ja kohmakas nagu paljud ideedki, mis sellele kirja pandi. Nelja inimese ühiskorteris oli ainult üks piisavalt suur sein, millele see ära mahtus – esikusein. Infotehnoloogia tudeng Zuckerberg hakkas kritseldama.

Sein muutus valemite, noolte ja numbrite mitmevärviliseks virvarriks. Zuckerberg seisis esikus ja jõllitas seda kõike, viltpliiats ühes käes, ja litsus end aeg-ajalt vastu seina, kui keegi temast mööda tahtis pääseda. Vahepeal tuli tal oma magamistoa ukse juurde taganeda, et kaugemalt paremat üldpilti saada.

„Ta tõesti armastas seda tahvlit,” meenutab Dustin Moskovitz, üks kolmest Zuckerbergi korterikaaslasest. „Ta tahtis alati kõik ideed tahvlile kirjutada ja üles joonistada. Ka siis, kui see tegelikult tal mõtetes mingit korda ei aidanud luua.”

Paljud tema ideed olid seotud uue internetiteenusega.

Ta kulutas tarkvarakoodide kirjutamisele lugematu hulga tunde, kuigi tal oli vaja ka muudeks aineteks õppida. Magamine polnud kunagi mingi prioriteet. Kui ta ei olnud tahvli juures, istus ta lummatult ekraani vahtides elutoas arvuti taga. Kõikjal tema ümber vedeles tühje pudeleid ja toidupakendeid, mida ta polnud vaevunud ära viskama.

Kooliaasta esimesel nädalal pani Zuckerberg kokku internetitarkvara, millele ta andis nimeks Course Match. See oli väike ja süütu projekt, mida ta lihtsalt lõbu pärast tegi. Programmi eesmärk oli aidata õpilastel valida klassikaaslasi ja kursusi selle põhjal, kes neid veel valinud on. Õppeainele klõpsates nägi, millised õpilased selle valinud on ja nimele klõpsates nägi, mis ained õpilane valinud on. Kui sinu pinginaabriks oli topoloogialoengus kena tüdruk, võisid vaadata, kas ta on järgmiseks semestriks näiteks ka sinuga sama diferentsiaalgeomeetria loengu valinud.

Zuckerberg ütles hiljem väikese uhkusega hääles, et see võimaldas „läbi õppeainete inimestega kontakti saavutada”. Sajad õpilased hakkasid Course Matchi kohe kasutama. Harvardi üliõpilased, kelle jaoks staatus väga tähtis on, hindasid loenguid selle järgi, kes seal osalesid. Zuckerberg oli loonud programmi, mis neile täpselt sobis ja mida nad kasutada tahtsid.

Mark Zuckerberg oli lühikest kasvu ja sale. Ta oli tõsimeelne introvert, kelle lokkis tumedad juuksed ja tedretähniline nägu meenutasid pigem 15-aastast kui 19-aastast poissi. Ta kandis alati lohmakaid teksapükse, kummisandaale (ka talvel) ja T-särki, millel ilutses tavaliselt mõni nutikas pilt või hüüdlause. Sellel perioodil võis teda eriti tihti näha särgis, millel oli pilt väikesest pärdikust ja tekst „Code Monkey”.

Ta võis võõras seltskonnas üsna vaikne olla, aga see mulje oli petlik. Tal oli kombeks alles siis sõna võtta, kui teine kõneleja oli oma jutu lõpetanud. Ta tavatses jõllitada. Ta põrnitses üksisilmi seda, kes parajasti rääkis ja oli ise täiesti vait. Kui kõnelejal õnnestus talle midagi huvipakkuvat öelda, ladus ta lõpuks ka oma ideed lagedale ja sõnu tuli ojadena. Kui keegi liiga pikalt rääkis või tema jutt Markile endastmõistetavana tundus, hakkas ta rääkijast justkui läbi vaatama. Kui kõneleja oma jutu lõpetas, mõmises Mark: „Jajah,” seejärel vahetas jututeemat või pöördus minekule.

Zuckerberg on äärmiselt arutleva mõtteviisiga ja kohati lausa ekstreemne ratsionalist. Tema käekiri on korrapärane ja imepisike. Aeg-ajalt täitis ta selle käekirjaga terveid kaustikuid, pannes kirja oma pikki ja põhjalikke mõttekäike.

Tüdrukuid võlus tema üleannetu naeratus. Seda, et tal pruuti ei olnud, juhtus haruharva. Tüdrukutele meeldis tema enesekindlus, huumorimeel ja igasugune aukartuse puudumine.

Tavaliselt oli talle nagu näkku kirjutatud „ma tean, mida ma teen”.

Zuck, nagu teda kutsuti, oli jätnud endast mulje, et kõik, mida ta ette võtab, ka õnnestub. Seni on see kahtlemata nii olnudki.

Kaks aastat varem Harvardisse sisse astudes oli ta keskkoolis saadud kiituskirjade ja auhindade all lausa lookas. Ta oli saanud aukirju matemaatikas, astronoomias, füüsikas ja võõrkeeltes. Lisaks oli ta vehklemisvõistkonna kapten ja kõige väärtuslikum meeskonnaliige ning oskas prantsuse, heebrea, ladina ja vanakreeka keeles lugeda ning kirjutada. (Tema aktsent oli kohutav ja ta ütles ikka naljatamisi, et valis vanad keeled, et ei peaks nendes keeltes rääkima.)

Harvardi sotsiaalne staatus ei olnud tema jaoks hirmuäratav ega tundmatu. Mark oli käinud

Phillips Exeteri akadeemias, kust minnakse tavaliselt edasi õppima Ivy League’i eliitkõrgkooli. Ta saadeti sinna New Yorgi Dobbs Ferry keskkoolist, kust ta pärast kaht aastat lahkuda tahtis, kuna tal hakkas seal igav.

Zuckerberg on neljalapselise pere teine laps ja ainuke poiss. Tema isa on hambaarst ja ema psühholoog. Tema isakodu on küll nende elurajoonis üks suuremaid, aga sellegipoolest üsna tagasihoidlik. Keldrikorrusel asub hambaarsti kabinet, millest suure osa võtab enda alla tohutu akvaarium. Marki isa kutsutakse „valutuks doktor Z-ks”. Kodulehel on hüüdlause „Me aitame argpükse” ja vastuvõtu ukse kohal on naljakas pilt, millel on hirmust kange patsient.

Marki õde, nagu Mark isegi, on akadeemiline täht. (Tema vanem õde Randi on Facebooki turundusjuht.) Zuckerbergile on juba väikesest peale tehnika huvi pakkunud, tema bar mitzvah’ teema oli „Tähtede sõda”.

Korter, kus Zuckerberg õpingute ajal elas, oli Kirkland House’is üks väiksemaid. Korteris oli kaks magamistuba, mõlemasse mahtus ainult üks nari ja väike kirjutuslaud. Zuckerbergi toakaaslane oli Chris Hughes. Chris oli kena heledate juustega kirjandus- ja ajalootudeng, kes ei varjanud, et on gei ja tundis huvi avaliku halduse vastu.

Nad lammutasid nari laiali, kuna leidsid, et on õiglasem, kui kumbki ei pea üleval magama, aga kaotasid ühtlasi peaaegu igasuguse võimaluse toas ringi liikuda. Laud oli täiesti kasutu, kuna oli mattunud suure kolahunniku alla.

Teises toas elas krussis juustega tööloom, majandusteaduse tudeng Moskovitz, kes ei olnud samuti just pea peale kukkunud, ja tema toakaaslane Billy Olson – amatöörnäitleja, kes oli aegajalt üleannetu nagu põrguline.

Igal elanikul oli elutoas oma töölaud. Laudade vahel olid mõned toolid. See oligi kogu nende elamine. Valitses täielik korralagedus. Zuckerbergil oli harjumus koguda enda ja teiste laudadele süstemaatiliselt toidujäätmeid ja prügi. Kui ta õlle või energiajoogi ära jõi, pani ta tühja purgi lauale, kuhu see nädalateks konutama jäi. Aeg-ajalt viskas Moskovitzi pruudil kogu see segadus üle ja ta korjas osa prahti kokku ja viis prügikasti. Ükskord külastas nende elamist Zuckerbergi ema. Ta silmitses piinlikkust tundes tuba ja palus Moskovitzilt oma poja lohakuse pärast vabandust.

„Tal oli lapsena hoidjatädi,” põhjendas ta olukorda.

See imetillukeste tubadega elanikest kubisev korter tekitas poiste vahel väga lähedased suhted, mida avaramates tingimustes võib-olla juhtunud ei oleks. Zuckerberg oli loomu poolest otsekohene, vahel isegi jõhkralt aus – omadus, mille ta ilmselt oma emalt on pärinud. Kuigi ta oli üsna sõnaaher, oli ta ikkagi juhtfiguur. Seda lihtsalt sellepärast, et ta nii tihti igasuguseid asju algatas. Otsekohesus muutus nende korteris käitumisnormiks. Salatsemist kohtas harva. Neli kutti said hästi läbi, kuna igaüks teadis oma kohta. Selle asemel, et teineteisele närvidele käia, löödi hoopis korterikaaslaste projektides kaasa.

Alaline teema oli internet. Moskovitz, kelle arvutialane haridus oli üsna kesine, kuid haaras kõike lennult, vaidles ja teravmeelitses Zuckerbergiga alatasa selle üle, mis on internetis absurdset, milline on hea kodulehekülg ja milline mitte ning mis võib juhtuda või juhtumata jääda, kui internet laieneb igasse tänapäeva eluvaldkonda.

Semestri alguses ei tundnud Hughes arvutimaailma vastu vähimatki huvi. Poole õppeaasta pealt hakkasid aga ka teda paeluma arutelud programmeerimise ja interneti teemadel. Ta hakkas oma ideid välja pakkuma ja vestlustes osalema nagu Moskovitzi toakaaslane Olsongi. Kui Zuckerberg mõtles välja mõne uue programmeerimisprojekti, oli kolmel ülejäänul kohe ohtralt ideid, kuidas programm üles tuleks ehitada.

Tavalises Kirklandi ülikoolilinnaku ühiselamus toas number H33 ühinesid Ivy League’i tasemel geniaalsus ja fanaatiline arvutihuvi. See, mis sellest sündis, enam nii tavaline ei ole, aga siis ei tundunud see kuidagi eriline olevat.

Vaevalt oli Zuckerberg ainuke ettevõtlik inimene, kes oma äri ühikatoast alustas. Harvardis on see üsna tavaline nähtus. Igal korrusel elas andekaid mõjukate vanemate lapsi. Pea kõik eeldavad, et Harvardist tulevad need, kes tulevikus maailma juhivad.

Zuckerberg, Moskovitz ja Hughes olid lihtsalt kolm intelligendihakatist, kellele meeldis ideid genereerida. Maailma valitsemisele nad eriti ei mõelnud, aga ometi sündis nende ülerahvastatud ühiskorteris idee, mis on selleks täiesti võimeline.

Course Matchi ootamatust edust kannustatuna otsustas Zuckerberg, et proovib veel paari ideed ellu viia. Oma järgmisele projektile, millega ta alustas oktoobris, pani ta nimeks Facemash. See oli tema esimene mässumeelne ja veidi lugupidamatu nägemus Harvardi kogukonnast. Programmi eesmärk oli välja selgitada, kes on ülikoolilinnakus kõige seksikam. Kasutades sarnast programmijuppi, millega tavaliselt hinnatakse näiteks maletajate taset (võimalik, et seda kasutatakse ka vehklejate hindamisel), kutsus ta kasutajaid võrdlema kahte samast soost inimest ja avaldama arvamust, kumb neist kahest on seksikam. Mida rohkem kellegi pilti seksikamaks peeti, seda seksikamatega seda hakati võrdlema. Päevikust, mida ta samal ajal pidas ja mingil põhjusel koos tarkvaraga üles laadis, võib järeldada, et Zuckerberg tegeles selle kergelt ajuvaba projektiga, kuna oli ühe tüdruku peale vihane.

„... no on mõrd. Ma pean endale mingi tegevuse leidma, mis mu mõtted mujale viiks,” kirjutab Zuckerberg ja lisab: „Ma ei hakka varjamagi, et olen kerges joobes.”

Võimalik, et just sellest vimmast tekkis tal mõte võrrelda õpilasi esialgu hoopis pudulojustega. Selle asemel tuli aga Billy Olsonil idee, et võrdlusobjektideks võiks olla ainult inimesed ning vaid aeg-ajalt lisada võrreldavate hulka ka mõni lehm või siga. Selleks ajaks, kui programm valmis sai, olid loomad lõplikult mängust väljas.

„Järjekordne Glenn Beck on sündinud,” kirjutab Zuckerberg oma Facemashi kroonikas.

Programm sündis kaheksa tunni jooksul ja oli valmis kell neli hommikul. Fotod Facemashi lehele saadi kolledži aastaraamatutest, kuhu olid kogutud ülikoolilinnaku majade kaupa kõikide Harvardi õpilaste fotod. Fotod olid tehtud päeval, mil õpilased saabusid ainevalikut tegema. Need ei olnud just õnnestunud pildid ja peaaegu igaüks oleks hea meelega sellise pildi endast hävitanud. Zuckerberg leidis nutika viisi, kuidas fotod digitaalsetena kätte saada. Õpilasajalehes The Harvard Crimson nimetati tema tegevust hiljem digitaalseks partisanisõjaks. Enamasti ta lihtsalt häkkis serveritesse sisse. Ülikoolilinnaku Lowell House’is elav sõber andis Zuckerbergile ajutiseks kasutamiseks oma salasõna, mida ta hiljem küll kahetses. Ühte teise majja hiilis Zuckerberg lihtsalt sisse, ühendas oma arvuti kohaliku Ethernetiga ning laadis nimed ja fotod endale arvutisse.

Mõte sellest, et kogu see tegevus oli kergelt ebaseaduslik, Zuckerbergi eriti ei vaevanud. Ta võib vahel vägagi põikpäine olla ja talle meeldib reegleid pea peale pöörata. Ta ei küsinud jätkamiseks kelleltki luba. Tema eesmärk ei ole otseselt reegleid rikkuda, ta lihtsalt ei pööra neile eriti tähelepanu.

Zuckerberg käivitas Facemashi oma internetti ühendatud sülearvutist pühapäeval, 2. novembri pärastlõunal.

„Kas meid võetakse vastu (Harvardisse) välimuse põhjal?” seisab küsimus Facemashi kodulehel. „Ei. Kas meid hinnatakse välimuse põhjal? Jah.”

Zuckerberg saatis lehekülje lingi paarile sõbrale. Hiljem väitis ta, et tegi seda selleks, et sõbrad programmi testiksid ja ettepanekuid teeksid. Kui aga inimesed seda kasutama hakkasid, ei paistnud sellel enam lõppu tulevat.

„Testijad” edastasid selle oma sõpradele ja Facemash saavutas üleöö suure populaarsuse.

The Harvard Crimson avaldas veebilehe populaarsuse üle hiljem ilmekalt oma arvamust. Toimetaja tõreles Zuckerbergiga selle eest, „et ta on toonud Harvardi õpilastes esile nende kõige halvemad omadused”. „Veider kõõrdsilmne viimase kursuse õpilane või kuum tükk su keskaja kirjaõpetuse loengust – kliki! Su kursusekaaslane või poiss, kes sind Annenbergis alatasa jõllitas – kliki! Su parima sõbra silmarõõmud – oota! Kliki! Kliki! Kliki!... Kas meie, Harvardi õpilased, võime tõesti järele anda kiusatusele ja hinnata meid ümbritsevaid inimesi nii pealiskaudsete kriteeriumide järgi, ilma et oleksime neid inimesi iialgi näost näkku kohanud?” Jah, kuna see oli lõbus.

Üks geist õpilane, kes elas Zuckerbergi korteri lähedal, oli äärmiselt uhke ja lausa ülevas meeleolus, kui tema foto esimese tunni ajaga meeste seas kõige seksikamaks valiti. Ta saatis lingi edasi kõikidele oma sõpradele, kes Facemashi muidugi kohe innukalt kasutama hakkasid. Kui Zuckerberg õhtul kell kümme tagasi oma tuppa jõudis, oli tema sülearvuti Facemashi kasutajate hulga tõttu kokku jooksnud. Kahe naisliikumise, Fuerza Latina ja Harvardi mustanahaliste naiste ühingu poolt hakkas kohe sadama ka seksismile ja rassismile viitavaid kaebuseid. Arvutiosakond sekkus ja blokeeris Zuckerbergi ligipääsu internetti. Selleks ajaks, kui see juhtus, oli veebilehte külastanud juba 450 õpilast, kes olid oma valiku teinud 22 000 foto vahel.

Zuckerberg kutsuti Harvardi õppenõukogu ette koos selle õpilasega, kes oli talle oma salasõna kasutada andnud. Õppenõukogu ette pidi minema ka Billy Olson (internetis kättesaadaval oleva päeviku põhjal oli tema veebilehe kaasautor) ja Joe Green – esimese kursuse õpilane, kes elas Zuckerbergi kõrvalkorteris ja samuti kaasa aitas. Zuckerbergi süüdistati ülikooli käitumisnormide rikkumises, kuna ta ei täitnud turvaeeskirju ega autoriõiguse seadust ja kasutas isikuandmeid ebaseaduslikult.

Õppenõukogu pani Zuckerbergi katseajale ja käskis tal nõustaja poole pöörduda. Teisi otsustati mitte karistada.

Kui Zuckerberg poleks loomafotodest loobunud, ei oleks ta ilmselt nii kergelt pääsenud. Ta palus naisliikumiste ees vabandust ja põhjendas oma tegu sellega, et see olevat olnud lihtsalt üks arvutitehnoloogia katse ja tal ei olnud aimugi, et see nii kiiresti levida võib. Greeni isa, kolledžiprofessor, külastas oma poega õhtul, mil Zuckerberg parasjagu nii kerge karistusega pääsemist tähistas. Ta oli kohale toonud pudeli Dom Perignoni ja jagas seda võidurõõmsalt oma naabritega.

Green jutustab: „Mu isa püüdis Markile selgeks teha, et see on suur probleem, et ta peaaegu koolist välja visati. Mark ei teinud seda juttu kuulmagi. Isa pani mulle lahkudes südamele, et ma Zuckerbergi projektides enam ei osaleks.”

Hiljem läks see keeld talle teadagi kalliks maksma.

Kõikide teiste jaoks oli Facemash selge märk selle kohta, et Zuckerberg oskab luua tarkvara, millele inimesed ei suuda vastu panna. Isegi tema korterikaaslased olid sellest üllatunud. Nad teadsid, et Zuckerberg oli vestelnud Microsofti ja veel mõne firmaga, et müüa neile oma varasemat, koos sõbraga kirjutatud programmi nimega Synapse. See tarkvara jälgis, milline muusika kellelegi meeldib, et siis saadud info põhjal kasutajale lugusid soovitada. Sõbrad kutsusid seda programmi Ajuks ja olid eriti elevil, kui kuulsid, et Zuckerberg võib selle eest tervelt miljon dollarit saada. Kui see oleks nii läinud, oleksid nad mangunud, et Zuckerberg ostaks elutuppa suure lameekraaniga televiisori.

Zuckerberg jätkas väikeste veebiprogrammide kirjutamist. Ühe sellise kirjutas ta selleks, et tal oleks lihtsam Auguste’i-aegset Rooma kunstiajalugu õppida. Ta oli esimese semestri jooksul vaid paarile loengule jõudnud. Kuna lõpueksam lähenes, kogus ta veebilehele kokku pildid kõikidest loengute käigus läbitöötatud kunstiteostest. Seejärel saatis ta oma kursusekaaslastele kutse, et nad leheküljele sisse logiksid ja iga pildi juurde kommentaare kirjutaksid. Enamik võttis kutse vastu ja tegigi seda. Zuckerberg luges ühe õhtuga kõik kommentaarid läbi ja tegi lõpueksami ära.

Ta kirjutas ka programmi nimega „Harry Lewise kuus teaduskraadi”, mis oli austusavaldus Zuckerbergi infotehnoloogia lemmikõppejõule. Ta kasutas The Harvard Crimsoni artiklitele viitavate linkide abil pentsiku Lewisega seotud andmebaasi ja võrgustikku. Kui sisestasid otsingusse ükskõik millise Harvardi üliõpilase nime, vastas programm, kuidas see õpilane professor Lewisega seotud on.

Zuckerberg osales ka teiste õpilaste projektides. Pärast Facemashi intsidenti parandas ta oma suhteid Harvardi mustanahaliste naiste ühinguga selle abil, et aitas neil veebilehekülge üles panna. Mõnda aega töötas ta koos kolme viimase kursuse üliõpilasega, kes tahtsid tööle panna tutvumis- ja suhtluslehekülge nimega Harvard Connection. Neil oli idee, et veebilehel avaldataks infot pidude kohta ja muuhulgas pääseksid veebilehe kasutajad soodushinnaga ööklubidesse. Ise nad programmeerijad ei olnud. Kolm sportlikku kutti – 195 cm pikad identsed kaksikud Cameron ja Tyler Winkelvoss, kes olid mõlemad ka sõudmismeistrid, ja nende sõber Divya Narendra – avastasid Zuckerbergi novembris, kui lugesid The Harvard Crimsonist Facemashi kohta. Nad pakkusid Zuckerbergile võimalust tasu eest nende internetiteenuse jaoks programm kirjutada.

„Väikeste projektide kallal töötamine oli minu jaoks lihtsalt hobi,” jutustab Zuckerberg.

„Ma töötasin sellel aastal vähemalt kaheteistkümne erineva projekti kallal. Loomulikult ei pühendunud ma neist ühelegi korralikult.”

Enamik neist projektidest uurisid, „kuidas ühised viited ja erinevad võrdlustegurid inimesi ühendasid.”

Zuckerbergi huvi luua sotsiaalseid komponente sisaldavaid internetilehekülgi tärkas suvel enne teise kursuse algust. Ta elas Harvardi ärikooli ülikoolilinnakus koos kahe sõbraga. Üks neist oli Adam D’Angelo, kellega koos ta programmi Synapse kallal töötas. Adam oli läinud õppima California Tehnikainstituuti arvutiteaduse erialale. Teine lähedane sõber ja Harvardi infotehnoloogia tudeng oli Kang-Xing Jin. Kõik kolm olid saanud tulusat, kuid võrdlemisi lihtsat programmeerimistööd. Zuckerberg oli äsja oma tüdruksõbrast lahku läinud. Neil jäi piisavalt aega lobisemiseks. Jutt keerles peamiselt selle ümber, millist tarkvara peaks järgmiseks internetti paiskama. D’Angelo oli aasta eest töötanud ühe vägagi provokatiivse projekti kallal. Selle nimi oli Buddy Zoo. Programm saatis kasutajatele kutse oma MSN-i ja AIM-i sõprade nimekirju serverisse üles laadima ja neid teiste üleslaetud sõbralistidega võrdlema. Selle abil sai näha, kui palju oli inimestel ühiseid sõpru. Sellel ajal kasutasid Ameerika noored ja ka paljud täiskasvanud suhtlusvahendina AIM-i (AOL Instant Messenger). Sajad tuhanded AIM-i kasutajad proovisid Buddy Zoo-d ja see saavutas internetis isegi lühiajalise staaristaatuse.

D’Angelo ei teinud midagi selleks, et oma leiutisega raha teenida ja lasi veebilehel tasahilju hääbuda. Samas näitas see kätte väga paljulubava teeotsa. Talvevaheajal süvenes Zuckerberg järjekordsesse projekti. Sellesse suhtus ta erilise entusiasmiga ja püüdis seda võimalikult ruttu valmis saada. Sõbrad ei pööranud uuele projektile rohkem tähelepanu kui kõikidele teistele veebilehtedele, mille Zuckerberg sel aastal avaldanud oli.

11. jaanuaril läks Zuckerberg internetti ja maksis Register.com-ile 35 dollarit, et registreerida üheks aastaks veebiaadress Thefacebook.com. Sellel lehel oli laenatud ideid kunagiselt Course Matchilt ja Facemashilt, samuti internetiteenuselt nimega Friendster. Friendster oli suhtlusvõrgustik – teenus, mis pakkus kasutajatele võimalust ise oma profiil luua. Profiili sai täiustada hobide, muusikamaitse ja muu isikliku infoga. Kasutajad said oma profiilile lisada linke sõprade kasutajakontodele ja luua niiviisi oma isikliku sotsiaalvõrgustiku.

Friendster, nagu enamik tolleaegseid suhtlusportaale, oli eelkõige mõeldud selleks, et aidata inimestel kohtingukaaslasi leida. Idee seisnes selles, et inimene võis leida talle romantilises mõttes huvipakkuvaid inimesi oma sõprade sõprade seast. Friendster oli aasta eest Harvardi õpilaste seas väga populaarne olnud, kuid huvi selle vastu rauges pärast seda, kui Friendsteri äkilise ülemaailmse kuulsuse ja edu tagajärjel kasvas kasutajate arv miljoniteni. See tekitas tehnilisi probleeme ja muutis veebilehe aeglaseks ning selle kasutamine muutus tüütuks. Eelmise aasta augustis oli käivitatud Los Angeleses veel üks veidi pilkupüüdvam suhtlusportaal nimega MySpace. Ka see kasvas kiiresti ja kogus aastaga umbes miljon kasutajat, kuid Harvardi õpilaste seas see eriti kasutust ei leidnud.

Harvard oli mitu kuud lubanud kokku koguda kõikide ülikoolilinnaku majade aastaraamatute andmed – needsamad, mida Zuckerberg Facemashi jaoks oli kogunud – ja nendest ühe üldise otsingumootoriga andmebaasi luua. Kaasõpilaste fotode vahtimine oli tudengite seas tavaline meelelahutus. Igal aastal ilmus ka trükitud pildialbum kõikidest esimese kursuse tudengitest. Õpilased kaunistasid neid agaralt erinevate märkustega, poisid tegid nende meelest kõige ilusamate tüdrukute fotodele ringid ümber. Kuna õpilased olid näinud, mida Friendsteris on võimalik teha, olid nad huvitatud internetipõhisest aastaraamatust. Oli täiesti selge, et sellise internetikataloogi loomine ei saanud eriti keeruline olla. Kui San Francisco ettevõtja seda suutis, miks ei peaks Harvardi võrguadministraator sellega hakkama saama? See mõte kogus üllatavalt palju poolehoidjaid ka paljudes teistes kolledžites. Õpilased käisid administraatoritele peale, et nad looksid digitaalsed fotokataloogid.

The Harvard Crimson avaldas oma veergudel mitmeid artikleid, mis põhjendasid, kui väga on vaja luua digitaalne fotoalbum. Ajalehetoimetajate seisukoht oli, et kui üks õpilane suudab luua Facemashi, suudab iga programmeerija ka internetipõhise aastaraamatu luua.

11. detsembril ilmus artikkel pealkirjaga „Avaldame rõõmsad näod – elektrooniline, kogu kolledžit hõlmav fotoalbum on kasulik ja pakub kõikidele meelelahutust.” Artikli autor jagas lausa praktilisi näpunäiteid, kuidas seda luua. Artiklis oli eriti toonitatud seda, et sellise süsteemi korral peaks igal õpilasel olema täielik kontroll teda puudutava informatsiooni üle.

Semestri lõpus mindi kogu kursusega välja õhtust sööma. Arutati selle üle, kui väga oleks tarvis kogu maailma hõlmavat universaalset aastaraamatut.

Zuckerberg läks koju ja tegigi selle valmis.

„Tema teo taga oli kahtlemata natuke „käi persse, Harvard”-suhtumist,” jutustab Zuckerbergi sõber ja kursusekaaslane. „Harvard oli ammu lubanud teha üleüldise kolledži aastaraamatu, aga neil oli nii palju muresid info haldamisega. Nad arvasid, et sellest tuleb juriidilisi probleeme. Mark lihtsalt sai aru, et mingeid probleeme ei teki, kui inimesed ise oma info internetti üles panevad.”

Zuckerberg on hiljem öelnud, et esialgse idee, kuidas Thefacebook üles ehitada, sai ta ühest The Harvard Crimsoni Facemashi puudutavast artiklist.

„Palju kära ja pahandusi oleks saanud ära hoida, kui õpilased oleksid ise oma fotod leheküljel avaldanud,” kirjutati The Crimsonis.

Sellest lihtsast mõttest ja Zuckerbergi unistusest luua usaldusväärne andmebaas, mis sisaldaks tudengite tegelikke andmeid, saigi Thefacebooki peamine kontseptsioon.

„Meie projekti eesmärgiks oli aidata Harvardi õpilastel efektiivsemalt infot jagada, et kõik saaksid koolis toimuvaga paremini kursis olla,” meenutab Zuckerberg. „Tahtsin, et programm võimaldaks kõikidele kasutajatele ligipääsu ülejäänud õpilaste andmetele ja et igaüks võiks enda kohta avaldada täpselt seda infot, mida ise soovib.”

Harvardi jaoks loodud teenus ei olnud Friendsteri-sarnane tutvumislehekülg. See oli kommunikatsioonivahend, mille eesmärk oli aidata õpilastel oma koolikaaslaste eluga kursis olla. Hiljem on mõned sõbrad spekuleerinud, et Thefacebook aitas ka Zuckerbergil endal oma introvertsusega paremini toime tulla. Kui oled arvutihullust nohik ja sul on suhtlemisraskuseid, siis miks mitte luua veebilehekülg, mis suhtlemist oluliselt hõlbustab?

Zuckerberg sai Thefacebooki loomisel inspiratsiooni veel ühest olulisest allikast – eemalolekusõnumitest, mida AIM-i kasutajad postitasid, kui nad parasjagu arvuti juures ei olnud. AIM-i kasutajate jaoks oli see suurepärane, kuid samas väga piiratud võimalus, et oma leidlikkust ja fantaasialendu demonstreerida. Sinna sai jätta vaid mõnesõnalise teate ning kasutajad postitasid sinna poliitilisi seisukohti, nalju ja ka praktilist infot näiteks selle kohta, kus nad on ja kuidas nendega ühendust võib saada. AIM-i eemalolekuteated olid Zuckerbergi jaoks nii olulised, et ta lõi ühe oma projekti raames tööriista, mis andis talle märku, kui keegi tema sõpradest oma eemalolekuteadet muutis.

Thefacebook sisaldas algelist kombinatsiooni AIM-i eemalolekuteate edastamise võimalusest ja selle muutmise teavitustööriistast, kuid selle abil oli võimalus jätta ohtrasõnalisemaid teateid, et sõbrad saaksid paremini su tegemistel silma peal hoida.

Nii Course Match kui ka Facemash töötasid Zuckerbergi ühikatoas asuva sülearvuti kaudu, kuid Course Matchi populaarsus oli arvuti kõvakettale saatuslikuks saanud. Zuckerberg kaotas tänu sellele päris suure hulga infot. Facemashiga kaasnenud pahandused sündisid peamiselt sellepärast, et ta oli kasutanud Harvardi serverit ja võrguühendust. Tema lähenemine oli nüüd palju tõsisem. Ta leidis internetist veebiserveriteenust pakkuva ettevõtte Manage.com ja hakkas neile maksma 85 dollarit kuus, et oma lehekülg seal registreerida ja töös hoida. Thefacebook.com ei olnud nüüd enam www.harvard.edu võrguteenuse osa.

Päris kindel Zuckerberg veel ei olnud, aga sügaval sisimas oli tal aimdus, et sellest projektist kujuneb midagi suuremat kui lihtsalt meelelahutus. Järjekordne märk selle kohta, et midagi erakordset oli sündimas – ta sõlmis hea ärivaistuga kursusekaaslase Eduardo Saveriniga kokkuleppe. Saverin sai ühe kolmandiku Thefacebooki õigustest väikese investeeringu vastu ja selle eest, et ta aitab Zuckerbergi ärialastes küsimustes. Saverini ülesanne oli välja mõelda, kuidas Thefacebookiga raha teenida.

Viisaka väljanägemisega ja meeldiv Brasiilia ärimagnaadi poeg Saverin oli kolledži Investeerimisklubi liige ning võrratu maletaja. Sõbrad pidasid teda matemaatikageeniuseks. Kaks 19-aastast noormeest otsustasid kumbki ettevõtmisesse 1000 dollarit investeerida. (Joe Green rääkis, et Zuckerberg tegi ka temale ettepaneku äripartneriks hakata, aga kui ta isa sellest kuulis, läks ta täiesti endast välja. Joe võttis isa kuulda ja meenutab tänini seda miljardidollarilist viga kibedusega.)

2004. aastal, kolmapäeval, 4. veebruari pärastlõunal tegi Zuckerberg Manage.com-leheküljel oma kontol otsustava hiireklõpsu. Thefacebook.com hakkas tööle. Esilehel seisis: „Thefacebook on veebipõhine andmebaas, mis ühendab kolledžitudengeid sotsiaalvõrgustiku kaudu. Avasime Thefacebooki kõikide Harvardi ülikooli õpilaste jaoks. Thefacebookis saad teha järgmiseid toiminguid: otsida oma koolikaaslaseid, välja selgitada, kes käivad sinuga samadel loengutel, otsida oma sõprade sõpru, näha oma sotsiaalvõrgustikku kuuluvate inimeste fotosid.”

Zuckerbergi enda konto oli neljas (esimesed kolm kontot olid testkontod). Viies kontoomanik oli tema toakaaslane Hughes, kuues Moskovitz ja seitsmes Saverin. Zuckerbergi sõber ja kursusekaaslane Andrew McCollum disainis logo, kasutades internetist võetud Al Pacino fotot, millele asetas nullidest ja ühtedest – programmeerimiskeele põhikomponentidest – koosneva filtri.

Veebileht leidis kohe algusest peale laialdast kasutamist. Zuckerbergi majakaaslased saatsid oma sõpradele e-posti teel liitumis- ja sõbrakutseid. Nende sõbrad saatsid kutsed omakorda edasi oma sõpradele. Kellelgi tuli idee saata kutse kõikidele Kirkland House’i meililistis olevatele inimestele, mille tulemusena liitus teenusega peaaegu kohe veel mitukümmend inimest. See põhjustas lausa plahvatusliku kasutajate arvu kasvu. Pühapäevaks, neli päeva pärast veebilehe avamist, oli end kasutajaks registreerinud rohkem kui 650 tudengit. Esmaspäeval liitus veel 300 õpilast.

Thefacebookist sai Harvardi koridorides ja sööklates peamine jututeema. Inimesed ei suutnud selle kasutamist lõpetada. Registreerudes tuli avaldada endast üks foto ja lisada veidi isiklikku infot. Õpilasel oli võimalik määrata, kas ta on vaba või kellegagi suhtes või avatud suhtes. Kontole võis lisada telefoninumbri ja e-posti aadressi, valitud loengud (Course Matchi projektist inspireeritud idee), lemmikraamatud, filmid ja lemmikmuusika, klubid, kuhu kasutaja kuulus, poliitilised vaated ja lemmiktsitaadid. Thefacebookil endal mingit sisu ei olnud, see oli tarkvarajupp – platvorm, mille sisu pidid looma kasutajad.

Privaatsussätete seadistamine oli algusest peale võimalik. Registreerumisel oli kaks olulist tingimust – liituda said ainult Harvard.edu meiliaadressi omanikud ja kasutama pidi oma pärisnime. See muutis Thefacebooki küll eksklusiivseks teenuseks, kuid samas tagas selle, et kasutajad olid tõesti need isikud, kes nad end väitsid olevat.

Zuckerberg rääkis hiljem The Harvard Crimsonile antud intervjuus, et soovis privaatsussätete abil parandada oma mainet, mis facemash.com-i avaldamise järel tekkinud pahameelelaine tõttu tõsise löögi oli saanud. Sellisel moel kasutajate identiteedi kindlaks määramine erines täiesti kõikidest teistest omalaadsetest veebilehtedest, kaasa arvatud Friendsteri ja MySpace’i rakendustest. Thefacebookis sai iga kasutaja ise täpselt otsustada, millist infot keegi tema kohta nägi ja kes üldse tema kontot nägid – kas ainult hetkel Harvardis õppivad tudengid, ainult kursusekaaslased või ainult ülikoolilinnaku majanaabrid.

Kui profiil oli loodud, võis suhtlus alata. Alguses oli see üsna piiratud. Kui keegi kasutaja sõbrakutse vastu võttis, tekkis ekraanile diagramm, mis näitas, kes tema võrgustikku kuuluvad. Sõpradele oli võimalik saata nende kontol olevale lingile klõpsates ka poke’i-nimelist asjakest ehk „müksu”. Mida see tähendas? Zuckerberg postitas lehele järgmise vastuse: „Meie arvates oli lahe panna lehele rakendus, millel mingit konkreetset eesmärki ei ole... Nii et tehke sellega, mis tahate, meie käest paremat seletust oodata pole mõtet.”

Thefacebookis tehti alguses palju noorte inimeste hormoonimöllust ajendatud liigutusi. Rippmenüüst sai valida, kas kasutaja on huvitatud meestest või naistest ning määrata, kas oled suhtes, vaba või otsid suhet. Kui kedagi müksasid, ilmus tema lehele sellekohane teade ja ta võis sind vastu müksata. Vähemalt osade kasutajate jaoks oli teenusel seksuaalse alatooniga tähendus. Tegemist oli ju ikkagi kolledžiõpilastega.

Samas leidsid paljud kasutajad teenusele ka praktilist kasutust – nad panid selle abil kokku õpperühmi, korraldasid koosolekuid ja klubiüritusi, postitasid infot pidude ja ürituste kohta. Thefacebook oli eneseväljendusvahend ja isegi lehekülje arengu algfaasis hakkasid inimesed aru saama, et selle abil sai end väga erinevatest vaatenurkadest väljendada ja demonstreerida.

Thefacebookis oli veel üks rakendus, mis oli tudengite jaoks väga ajakohane. Erinevatel loengutel klõpsates oli võimalik näha, kes sellest veel osa võtavad, täpselt nagu Course Matchi lehel. Thefacebooki avaldamise hetkel oli parasjagu tuleva semestri loengute valimise aeg. Harvardis nimetati seda „šoppamisnädalaks”. Loengud olid juba alanud, aga tudengid võisid soovi korral neile end veel kirja panna või neist loobuda. Osaliselt valiti loenguid just selle põhjal, kes end neile veel kirja on pannud. See rakendus leidis Thefacebookis kohe laialdast kasutust ja seletab ka lehekülje kasutajate arvu hüppelist kasvu esimeste päevade jooksul ning on üheks põhjuseks, miks Zuckerberg Thefacebooki just sellel nädalal avaldas.