Читать книгу Tüdruk, kes peab surema - David Lagercrantz - Страница 8

LISBETH SALANDER ISTUS Moskvas Maneeži väljaku ääres hotellitoas ja vaatas oma sülearvutist, kuidas Mikael Fiskargatani maja välisuksest välja astus. Tema harjumatult kössis hoiakust võis välja lugeda segadust, Lisbeth tundis kummalist torget, mida ta ei suutnud endale seletada, veelgi vähem võttis ta aga vaevaks selle peale pikemalt mõelda. Ta tõstis üksnes pilgu arvutiekraanilt ja vaatas aknast paistvat kumerat, eri varjundites sädelevat klaaskuplit.

Linn, mis teda alles äsja ükskõikseks oli jätnud, tõmbas teda nüüd seletamatu jõuga enda poole, ta kaalus, kas jätta kõik sinnapaika, minna välja ja ennast täis juua. Aga see oleks loomulikult lollus. Ta peab distsipliini säilitama. Ta oli põhimõtteliselt kogu oma aja arvuti ees veetnud, mõnikord jäi uneaeg vägagi napiks. Ometi nägi ta paradoksaalsel kombel üle hulga aja parem välja. Juuksed olid hiljuti lühikeseks lõigatud. Ninarõngad olid kadunud, tal oli seljas valge pluus ja must pükskostüüm täpselt nagu matusel, tegelikult ei pannud ta seda tookord selga mitte nii väga Holgeri mälestuse austamiseks, vaid see oli talle harjumuseks kujunenud, niimoodi sulas ta paremini massi hulka.

Ta oli otsustanud esimesena rünnata, mitte nurka aetud looma kombel oodata, sellepärast oligi ta nüüd Moskvas ja sellepärast oligi ta lasknud Stockholmis Fiskargatani välisukse juurde kaamerad paigaldada. Ent hind oli kõrgem, kui ta oleks osanud ette kujutada. Mitte ainult mõte tema mineviku päevavalgele tulemisest ei hoidnud teda öösiti üleval. Ka vaenlane varjas end udulooride ning keeruliste krüpteeringute taha, ta istus tundide kaupa ja kustutas oma jälgi. Ta elas nagu põgenenud vang, ja alles nüüd, pärast rohkem kui kuupikkust tööd, lähenes ta eesmärgile. Kuid kindel ei saanud veel milleski olla ja mõnikord mõtles ta, kas vaenlane pole temast kõigest hoolimata siiski sammukese võrra eespool.

Täna, kui ta pinda sondeeris ja oma operatsiooni ette valmistas, tundis ta, nagu jälgiks teda keegi, mõnikord öösiti kuulas ta rahutult hotelli koridoris mööduvate inimeste samme, eriti aga ühte meest – ta oli kindel, et see on mees –, kelle ebaühtlastes sammudes võis aimata korduvat korrapäratust, sageli aeglustusid sammud tema ukse taga, tundus, nagu kuulataks keegi toas toimuvat.

Ta keris filmi tagasi. Mikael Blomkvist tuli Fiskargatani välisuksest jälle välja nagu kurb koer, Lisbeth jäi selle üle mõttesse, võttis viskiklaasist lonksu ja vaatas aknast välja. Üle riigiduuma hoone liikusid Punase väljaku ja Kremli poole tumedad pilved, paistis, nagu hakkaks sadama. Õhus oli hirmsa tormi hoiatus, võib-olla oligi nii parem. Ta tõusis püsti, kaalus, kas minna duši alla või vanni. Lõpuks piirdus ta üksnes pluusi vahetamisega. Seekord valis ta musta värvi pluusi. See tundus kuidagi sobivam, kohvri salataskust võttis ta Cheetah’, juba teisel Moskvas viibimise päeval illegaalselt ostetud Beretta püstoli, pistis selle jaki alla kabuuri ja libistas pilgu üle hotellitoa.

Tuba ei meeldinud talle, hotell samuti mitte. See oli liiga luksuslik ja toretsev, all salongides liikusid tema isa meenutavad mehed, uskumatud sitapead, kes omandiõigust oma armukeste ja alluvate üle enesestmõistetavaks pidasid. Ka Lisbethi jälgiti, sõna võis edasi kanduda ja jõuda luureteenistuse või gangsterite kõrvu, sageli olid tal viimasel ajal käed rusikas nagu lahinguks valmistudes.

Ta läks vannituppa ja viskas külma vett näkku. Sellest polnud suurt abi. Laupa rõhus unetus ja peavalu. Kas ta peaks juba minema? Õigupoolest on see ju ükskõik, kas pole? Ta kuulatas, koridorist ei kostnud ühtegi häält ja ta astus välja. Tema tuba oli kahekümnendal korrusel, lift polnud eriti kaugel. Liftide juures seisis umbes neljakümne viie aastane mees. Ta nägi kena välja, lühikeste juustega, teksastes ja nahkjopes, ja seljas oli tal must särk nagu Lisbethilgi. Lisbeth oli meest ka varem näinud. Tolle silmad olid kummalised, need läikisid erivärvilistena. Aga Lisbethile oli see ükskõik.

Langetatud pilgul sõitis ta mehega samas liftis alla, astus fuajeesse ja läks välja, vaatas pimedas säravat pöörleva maakaardiga klaaskuplit. Selle all oli neljakorruseline ostukeskus. Kupli kohal oli Püha Jüri ja lohe pronksist kuju. Püha Jüri oli Moskva kaitsepühak, kelle tõstetud mõõgaga kujusid võis linnas kõikjal näha, mõnikord surus Lisbeth käe abaluu peale, justkui oma lohet kaitstes ja hoides. Aeg-ajalt puudutas ta vana kuulihaava õlas ja noaarmi puusal. Justkui tahaks ta meenutada, mis talle haiget oli teinud.

Ta mõtles tuleleekidele ja katastroofidele ning oma emale, ta hoidus hoolikalt turvakaamerate vaatevälja jäämise eest. Seepärast kõndis ta suure, parkide ja aedadega palistatud paraadtänava Tverskoi puiestee poole kiiresti siksakitades ega peatunud enne, kui jõudis linna ühe kallima restorani Versailles juurde.

Restoran nägi välja nagu barokne palee, kuldornamentide ja kristallidega kaunistatud sammaste ja 17. sajandi stiilis uhkeldava sisustusega, kõige parema meelega oleks Lisbeth siit võimalikult kiiresti kaduda tahtnud. Kuid täna oli siin linna kõige rikkamate pidu, ta märkas juba eemalt selleks tehtavaid ettevalmistusi. Esialgu oli kohal vaid seltskond ilusaid noori naisi, kindla peale oli tegemist tellitud eskorttüdrukutega. Restorani töötajad olid hõivatud veel viimase lihviga, Lisbeth läks lähemale ja märkas peoperemeest.

Mehe nimi oli Vladimir Kuznetsov, ta seisis välisukse juures, seljas valge smoking ja jalas lakk-kingad, ja ehkki ta polnud vana, vaid vaevalt viiekümnene, nägi ta oma valgete juuste ja habeme ning suure kõhuga välja nagu jõuluvana. Ametliku legendi järgi oli tema puhul tegemist väikese edulooga, äpardunud pisivargast sai edukas kokk, karuprae ja seenekastmete spetsialist. Ent salajas esindas ta tervet rida trollivabrikuid, mis sageli tootsid antisemiitliku alatooniga libauudiseid. Kuznetsov ei tekitanud mitte üksnes kaost ega mõjutanud poliitilisi valikuid. Tema kätel oli ka veri.

Ta oli loonud eeldusi massimõrvadeks, teinud vihkamisest suure äri, ja ainuüksi tema nägemine välisukse juures andis Lisbethile kindlust juurde, ta puudutas kergelt oma Berettat ja vaatas ringi. Kuznetsov näppis närviliselt habet. Täna oli tema suur õhtu, sees mängis keelpillikvartett, Lisbeth teadis, et hiljem astub selle asemel lavale džässibänd Russian Swing.

Musta välikatuse all oli punane vaip. Seda piirasid köied ja ihukaitsjad. Ihukaitsjad seisid tihedalt üksteise kõrval, neil olid hallid ülikonnad seljas ja mikrofonid kõrvas, nad kõik olid relvastatud. Kuznetsov vaatas kella. Külalised polnud veel saabunud, võib-olla oli see omamoodi mäng. Keegi ei tahtnud esimesena kohale jõuda.

Tänaval seevastu tungles rahvasumm, inimesed tahtsid vaatepilti uudistada. Nähtavasti oli sõna laiali läinud, et kuulsused on tulekul, Lisbethile see sobis. Niimoodi sulandub ta paremini massi hulka. Kuid siis hakkas vihma sadama, algul tibamisi, hiljem üha tugevamini. Kaugemal lõi välku. Äikesemürin veeres üle taeva ja rahvas läks laiali. Kohale jäid vaid vähesed vihmavarjude alla peitunud julged, varsti pärast seda saabusid esimesed limusiinid ja külalised, Kuznetsov tervitas ja kummardas, üks tema kõrval seisvatest naistest tegi väikesesse musta märkmikku linnukese, ja pikkamööda täitus restoran keskealistest meestest ning veelgi suuremast hulgast noortest naistest.

Lisbeth kuulis keelpillimuusikaga segunevat jutusuminat, aeg-ajalt märkas ta kujusid, keda ta oma kaardistamistöö käigus tundma oli õppinud, ja ta pani tähele, kuidas sõltuvalt inimeste tähtsusest ja positsioonist Kuznetsovi näoilme ja liigutused muutusid. Külalistele sai osaks naeratus ja kummardus, kui nood selle tema meelest ära olid teeninud, väga peente külaliste puhul lisandus veel ka väike nali, ehkki enamasti oli naerjaks Kuznetsov üksi.

Ta irvitas ja kõkutas nagu õukonnanarr, Lisbeth seisis märgades riietes külmetades ja jälgis näitemängu, võib-olla lasi ta end sellest koguni liiga kaasa haarata. Üks valvuritest märkas teda ja noogutas oma kolleegile, see polnud hea, sugugi mitte, Lisbeth teeskles, et läheb minema, kuid peitis end veidi kaugemal ühe välisukse orva ja märkas siis, et tema käed värisevad, põhjuseks polnud ei vihm ega jahedus.

Ta oli katkemiseni pinges, siis võttis ta oma mobiili ja kontrollis, kas kõik on valmis. Rünnak peab olema täiuslikult ajastatud. Vastasel korral on ta kaotanud, ta kontrollis kõik kolm korda üle. Kuid aeg jooksis ja peagi ei uskunud ta enam sellesse. Vihma sadas, midagi ei juhtunud, üha enam hakkas tunduma, et tegemist on taas kord luhta läinud võimalusega.

Paistis, et kõik kutsutud olid kohal. Koguni Kuznetsov läks sisse, Lisbeth astus ettevaatlikult varjust välja ja piilus aknasse. Pidu oli täies hoos. Mehed viskasid juba viina ja käperdasid tüdrukuid, Lisbeth kavatses hotelli tagasi minna.

Kuid samal hetkel peatus veel üks limusiin, ukse kõrval seisnud naine tormas sisse Kuznetsovi kutsuma, too ilmus kohale, laup higine ja šampanjaklaas käes, ja Lisbeth otsustas ikkagi paigale jääda. Ilmselgelt oli tegemist tähtsa külalisega. Seda võis märgata turvameeste käitumise, õhku sugenenud ärevuse ja Kuznetsovi tobeda ilme järgi, ning Lisbeth taganes taas välisukse juurde. Kuid limusiinist ei tulnud keegi välja.

Autojuht ei jooksnud läbi vihma ust avama. Auto seisis, Kuznetsov kohendas juukseid ja kikilipsu, kuivatas laupa, tõmbas kõhu sisse ja jõi oma klaasi tühjaks, samal hetkel lakkas Lisbeth värisemast. Ta tabas midagi Kuznetsovi pilgus, mis oli talle liigagi tuttav, ja pikemalt kõhklemata alustas ta oma häkkerirünnakut.

Siis pistis ta mobiili taskusse ja lasi programmikoodidel oma tööd jätkata, uurides ise samal ajal ülihoolikalt ümbrust, ta märkas iga pisimatki detaili, ihukaitsjate kehakeelt, nende relva haaramiseks valmis käsi, nende õlgade kaugust üksteisest punase vaiba ääres, ja konarusi ning vihmaveeloike kõnniteel.

Liikumatult, peaaegu halvavas tardumuses jälgis ta mängu, kuni autojuht lõpuks limusiinist välja tuli, vihmavarju avas ja tagumise ukse lahti tõmbas. Siis astus ta kassilikult hiilides lähemale, käsi jaki all püstolikabuuril.