Читать книгу Tüdruk, kes peab surema - David Lagercrantz - Страница 9

MIKAELIL POLNUD OMA mobiiltelefoniga enam kuigi hea läbisaamine, ta oleks pidanud juba ammu omale salastatud numbri hankima. Ometi ei teinud ta seda. Ajakirjanikuna ei tahtnud ta ust avalikkusele sulgeda. Aga kõik need lõputud telefonikõned valmistasid talle tõsist piina, ta tundis, et viimase aasta jooksul on midagi muutunud.

Toon oli muutunud tooremaks. Inimesed sõimasid ja karjusid, või tulid lagedale kõige hullumeelsemate vihjetega. Põhimõtteliselt oli ta lõpetanud tundmatutelt numbritelt saabuvate kõnede vastuvõtmise. Ta lasi telefonil lihtsalt suriseda ja heliseda, aga kui ta siiski vastas, nagu praegu, krimpsutas ta sageli alateadlikult nägu.

„Mikael,” ütles ta ja haaras külmkapist uue õlle.

„Vabandust,” ütles naisehääl. „Kas ma peaksin teile ehk hiljem helistama?”

„Sugugi mitte,” vastas ta leebemalt. „Milles asi?”

„Minu nimi on Fredrika Nyman, ma olen Solna kohtumeditsiinilabori arst.”

Mikaeli haaras õudus.

„Mis juhtus?”

„Midagi ei ole juhtunud, kõik on nagu tavaliselt, ja kindlasti pole te sellega kuidagi seotud. Aga meile toodi surnukeha ...”

„Naine?” katkestas teda Mikael.

„Ei, ei, ikka vägagi mees. Vägagi. See oli imelik sõnastus, kas pole? Aga tegemist on mehega, umbes kuuekümneaastane, võib-olla ka noorem, kellel on selja taga hirmsaid katsumusi. Õigupoolest pole ma kunagi varem midagi sellist näinud.”

„Kas võiksite nüüd asja juurde jõuda?”

„Vabandust, ma ei tahtnud teid muretsema panna. Mul on väga raske uskuda, et te temaga tuttav olite. Ilmselgelt on tegu kodutuga, kes oli koguni selles kontekstis hierarhia alumisel pulgal.”

„Kuidas see siis minuga seotud on?”

„Tal oli taskus paberilipik teie telefoninumbriga.”

„Minu telefoninumber on paljudel,” ütles Mikael ärritunult. Ta häbenes otsekohe oma sõnu.

Tundis, et käitus taktitult.

„Saan sellest aru,” jätkas Fredrika Nyman. „Teile helistavad kindlasti paljud. Aga minu jaoks kujunes see isiklikuks asjaks.”

„Mil moel?”

„Ma leian, et ka kõige katkisemad meie hulgast on väärika surma ära teeninud.”

„Loomulikult,” vastas Mikael rõhuga, justkui tahaks oma äsjast tundetust kompenseerida.

„Just nimelt,” vastas naine, „ja Rootsi on selles mõttes alati tsiviliseeritud maa olnud. Aga igal aastal jõuab meie juurde üha rohkem surnukehasid, kelle isikut meil ei õnnestu tuvastada, ja see teeb mind tõsiselt kurvaks. Meil kõigil on õigus ka surres oma identiteet säilitada. Nimi ja lugu.”

„Tõsi,” ütles Mikael samasuguse rõhuga, kuid ta oli juba hajameelseks muutunud ja läks poolenisti alateadlikult kirjutuslaua ning arvuti juurde.

„Mõnikord on see väga raske olnud,” jätkas naine. „Enamasti on põhjuseks olnud piiratud ressursid ja aeg, või mis veelgi hullem – piiratud tahe, ja selle surnukeha puhul võib midagi säärast aimata.”

„Miks te nii ütlete?”

„Sest ühestki registrist pole seni midagi välja tulnud, ja mees näeb välja nagu täiesti tähtsusetu inimene. Ühiskonna jalamatt. Kellest me parema meelega mööda vaatame ja kelle me eelistaksime unustada.”

„Kurb,” ütles Mikael.

Ta libistas pilgu üle aastate jooksul Lisbethi jaoks tehtud failide.

„Aga loodetavasti ma eksin,” ütles Fredrika Nyman. „Saatsin proovid äsja ära, võib-olla saame peagi selle mehe kohta midagi rohkemat teada. Ma olen praegu kodus ja mõtlesin, et võiksin ehk seda protsessi kiirendada. Te elate ju Bellmansgatanil? See pole kuigi kaugel kohast, kust ta leiti, võib-olla olete teineteist juhuslikult näinud. Võib-olla ta koguni helistas teile?”

„Kust ta leiti?”

„Ühe puu alt Tantolundenis, ja kui te teda näinud olete, siis oleks ta pidanud teile meelde jääma. Nägu oli tumepruun ja räpane, sügavate kortsudega. Hõre habe. Tõenäoliselt oli ta viibinud liiga ereda päikese ja tugeva pakase käes. Kehal olid külmakahjustused, enamik sõrmedest ja varvastest on puudu. Lihaste kinnituskohad viitavad äärmuslikele pingutustele. Ma oletan, et ta on pärit kuskilt Kagu-Aasiast. Võib-olla nägi ta kunagi päris hea välja. Näojooned on selged, ehkki nägu ise on kõvasti kannatada saanud. Maksakahjustuste tõttu on nahk kollakas. Põskedel on suur osa kudedest surnud ja mustade plekkidega kaetud. Vanust on praeguses staadiumis raske hinnata, nagu te kindlasti teate. Aga ma oletan, et ta oli kuuekümne ringis, nagu ma juba ütlesin, ja pikka aega elas ta veepuuduse piiril. Ta oli lühike, vaevalt üle saja viiekümne sentimeetri pikk.”

„Ei tea. Ei tule nagu tuttav ette,” ütles Mikael.

Ta otsis mingit sõnumit Lisbethilt ega leidnud ühtegi. Tundus, et Lisbeth ei häki enam tema arvutisse, see suurendas veelgi Mikaeli muret. Tal oli tunne, justkui varitseks Lisbethi mingi oht.

„Ma pole veel lõpetanud,” jätkas Fredrika Nyman. „Ma pole maininud kõige tähelepanuväärsemat asja tema puhul, nimelt tema sulejopet.”

„Mis sellega on?”

„See oli nii suur ja soe, et oleks pidanud suvises kuumuses tähelepanu äratama.”

„Nagu te ütlesite, oleks see mulle meelde jäänud.”

Ta pani arvuti uuesti kinni ja vaatas Riddarfjärdeni lahele. Ta mõtles jälle, et Lisbethist oli siiski pagana tark ära kolida.

„Aga ei jäänud.”

„Ei ...” ütles Mikael kõhklevalt. „Ega teil ei ole temast mulle pilti saata?”

„See poleks minust eetiline.”

„Mis te arvate, kuidas ta suri?”

Ta oli ikka veel hajevil.

„Otsene põhjus on minu arvates mürgistus, iseenda tekitatud, arvatavasti eelkõige alkoholiga. Ta haises viina järele, aga see ei välista ju ka muid aineid. Mõne päeva jooksul saan keemialaborist analüüside tulemused. Tegin skriiningtesti, mis katab üle kaheksasaja erineva aine. Aga laiemas plaanis on põhjuseks pikkamööda ja järjekindlalt üles ütlevad siseorganid ning suurenenud süda.”

Mikael istus diivanile ja jõi õllepudeli tühjaks, nähtavasti vaikis ta liiga kaua.

„Kas olete veel kuuldel?” küsis kohtuarst.

„Olen küll. Ma ainult mõtlesin ...”

„Mida?”

Mikael mõtles Lisbethi peale.

„Võib-olla oli see hea, et tal mu telefoninumber oli,” ütles ta.

„Mis mõttes?”

„Ilmselt arvas ta, et tal on midagi rääkida, see motiveerib politseid kindlasti pingutama. Mõnikord oma parematel hetkedel suudan ma korrakaitsjaid veidi hirmutada.”

Naine pahvatas naerma.

„Kindlasti!”

„Ehkki mõnikord ajan ma neid närvi.”

Mõnikord ajan ma iseennastki närvi, mõtles ta.

„Loodame siis esimese variandi peale.”

„Loodame.”

Ta tahtis kõne lõpetada. Ta tahtis oma mõtetesse sukelduda. Kuid Fredrika Nymanil oli nähtavasti veel midagi öelda ja Mikaelil polnud südant telefoni kinni vajutada.

„Kas ma ütlesin, et mees oli säärane, kelle me parema meelega tahaksime kiiresti ära unustada?” jätkas ta.

„Ütlesite.”

„Aga see ei pea päriselt paika, vähemalt mitte minu puhul. Tundub, nagu ...”

„Tundub nagu mis?”

„Nagu oleks tema kehal meile midagi rääkida.”

„Mismoodi?”

„Paistab, et ta on käinud läbi nii jääst kui tulest. Ma ei usu, et oleksin kunagi varem midagi säärast näinud.”

„Karm tegelane.”

„Jah, võib-olla. Ta oli katki, ja kirjeldamatult räpane. Haises lausa kohutavalt. Ometi oli temas mingisugune väärikus. See on vist see, mida ma öelda tahan. Miski, mis kogu tema alandatuse juures tema vastu respekti tekitas. Ta oli võitleja.”

„Kas ta oli endine sõdur?”

„Ei, ühtegi kuuliarmi ma ei näinud.”

„Või kuulus mõnesse primitiivsesse suguharusse?”

„Vaevalt küll. Ta hambaid olid ravitud, ilmselt oli ta ka kirjaoskaja. Vasakul randmel oli budistlikku ratast kujutav tätoveering.”

„Saan aru.”

„Tõesti?”

„Saan aru, et mingil moel ta liigutas teid. Kuulan oma kõneposti läbi ja kontrollin järele, kas ta on minuga ühendust võtnud.”

„Aitäh,” ütles naine, arvatavasti vestlesid nad veel veidi aega, Mikael ei olnud selles päris kindel, ta mõtted läksid taas mujale.

Kuid kohe seejärel lõpetasid nad kõne ja Mikael jäi mõtlikult diivanile istuma. Hornsgatanilt kostis Midnattsloppeti ööjooksu hüüdeid ja aplausi, ta tõmbas sõrmedega läbi juuste. Viimasest juuksuriskäigust on kindlasti juba kolm kuud möödas. Ta peaks end kokku võtma. Ta peaks koguni elama hakkama ja lõbutsema nagu kõik teised, mitte üksnes töötama ja end viimase piirini pingutama, võib-olla peaks ta ka telefonile vastama ja mitte nii jäägitult oma neetud reportaažidele keskenduma.

Ta läks vannituppa, see ei parandanud ta tuju. Riided kuivasid restil. Kraanikausis olid hambapasta- ja habemeajamisvahu plekid, vanni põhjas karvad. Sulejope, mõtles ta, keset suve? Selles on midagi kummalist, kas pole? Aga tal oli raske keskenduda. Pähe tikkus liiga palju ja liiga erinevaid mõtteid, ta pesi kraanikausi ja peegli puhtaks, lappas kuiva pesu kokku, võttis mobiili ja kontrollis kõneposti.

Tal oli kolmkümmend seitse vastamata teadet. Ühelgi inimesel ei peaks olema kolmekümmet seitset vastamata teadet, piinatult kuulas ta need kõik läbi. Issand jumal, mis inimesed need küll on? Paljud andsid tegelikult vihjeid, olid sõbralikud ja leebed. Ent enamik olid lihtsalt vihased. Te valetate sisserännu kohta, karjusid nad. Te mätsite kinni tõde moslemite kohta. Te kaitsete finantseliidi juute. Teda oleks nagu kõntsaga üle valatud, vähe puudus, et ta oleks telefoni kinni vajutanud. Kuid ta kuulas vapralt edasi ja lõpuks jõudis ta kõneni, mis ei kaldunud ei ühte ega teise leeri. See oli vaid hetkeline segadus.

„Hello, hello,” ütles üks hääl aktsendiga inglise keeles, hingas raskelt ja lisas pärast vaikimist: „Come in, over.”

Kõlas nagu raadiotelefoni kutsung, järgnes veel paar sõna, millest polnud võimalik aru saada, võib-olla olid need koguni mõnes teises keeles, kuid toon oli meeleheitlik ja üksildane. Kas see võis olla kerjus? Võimalik. Ent sama hästi võis see olla ka keegi teine. Kindel ei saanud olla, Mikael vajutas telefoni kinni, läks kööki ja kaalus, kas helistada Malin Frodele või ükskõik kellele, kes aitaks tal natuke tuju tõsta. Kuid ta heitis selle mõtte kõrvale ja saatis hoopis Lisbethile krüptitud sõnumi. Mis tähtsust sellel on, et Lisbeth temast midagi teada ei taha?

Ta on Lisbethiga seotud ja nii see jääb.

TVERSKOI PUIESTEEL SADAS vihma, Camilla või Kira, nagu ta end nüüd nimetas, istus autojuhi ja ihukaitsjatega limusiinis ja vaatas oma pikki sääri. Tal oli seljas must Diori kleit ja jalas punased kõrge kontsaga Gucci kingad, kaelas säras siniseid välke heites Oppenheimeri teemant.

Ta oli vapustavalt ilus, keegi ei teadnud seda temast endast paremini ja sageli jäi ta viivuks autosse istuma nagu praegugi. Talle meeldis kõike ette kujutada: kuidas mehed tema sisse astudes võpatavad, kuidas paljud ei suuda jõllitamist lõpetada ega isegi suud kinni panna. Kogemusest teadis ta, et vaid mõned üksikud julgevad talle komplimente teha ja silma vaadata. Kira unistas alati sellest, kuidas ta särab nii nagu ei keegi teine, ta pani silmad kinni ja kuulas katusele trummeldavat vihma. Siis vaatas ta läbi toonitud klaaside välja. Tänaval polnud midagi erilist näha.

Vaid käputäis mehi ja naisi külmetasid vihmavarjude all, neid vist ei huvitanudki, kes autost välja astub, ja ärritunult pööras ta pilgu restorani poole. Külalised lõid klaase kokku ja vestlesid, eemal väikesel laval mängisid viiuldajad ja tšellist, ja seal, issand jumal küll, ilmus nähtavale seasilmade ja paksu kõhuga Kuznetsov. Kuznetsov oli narr, Kiral tekkis tahtmine välja minna ja mehele vastu kõrvu anda.

Aga tal tuli säilitada rahu ja kuningannalik sära, mitte silmapilgukski ei tohi ta paljastada, et viimasel ajal on ta otsekui mõõtmatusse kuristikku kukkunud ja raevutsenud selle üle, et neil pole ikka veel õnnestunud tema õde leida. Ta uskus, et pärast õe aadressi avastamist ja ta tuvastamist läheb see kiiresti. Kuid Lisbeth jäi kadunuks ja isegi Kira kontaktid GRU-s – isegi mitte Galinov – ei suutnud teda leida. Nad teadsid, et Kuznetsovi trollivabriku ja teiste Kiraga seotud objektide vastu pandi toime keerukaid häkkerirünnakuid. Aga polnud teada, millised neist olid Lisbethi, millised aga teiste häkkerite kätetöö. Ainult üks oli kindel: see peab lõppema. Kiral on lõpuks ometi vaja rahu saada.

Kaugemalt kostis müristamist. Politseiauto sõitis mööda, Kira võttis peegli ja naeratas endale otsekui jõudu kogudes. Siis tõstis ta uuesti pilgu, nägi Kuznetsovi nihelemas ja oma kikilipsu ning kraed näppimas. Idioot oli närvis, hea seegi. Ta tahtis, et mees higistaks ja väriseks ega räägiks oma kohutavaid nalju.

„Nüüd,” ütles ta ja vaatas, kuidas autojuht Sergei välja astus ja tagaukse avas.

Ihukaitsjad läksid välja. Ta viivitas veidi, kontrollis, kas Sergei on vihmavarju lahti teinud. Siis sirutas ta jala välja, lootis nagu tavaliselt kuulda kedagi ohkamas, õhku ahmimas. Kuid midagi polnud kuulda peale vihma, keelpillimuusika ja häältesumina, ta otsustas olla külm ja jahe, pea püsti hoida, silmanurgast nägi ta, kuidas Kuznetsov ootusärevusest ja rahutusest särama lõi ja käed tervituseks laiali sirutas, kuid ta tundis samas ka midagi muud: kogu kehast läbi tungivat ehedat ja teravat hirmu.

Paremale jääva maja seina ääres toimus midagi arusaamatut, ta heitis pilgu sinnapoole ja nägi lähenemas tumedat kuju, käsi jaki all, ta tahtis midagi oma ihukaitsjatele karjuda või lihtsalt maha viskuda. Selle asemel tardus ta aga täielikult keskendudes paigale, justkui võiks vähimgi ettevaatamatu liigutus talle elu maksta, ja võib-olla taipas ta juba siis, kes see oli, ehkki ta aimas esialgu vaid kontuure, lähenevat varju.

Midagi selle kuju liikumises, sihikindlates sammudes tekitas Kiras kohutava eelaimuse ja enne kui ta jõudis oma mõtte lõpuni mõelda, mõistis ta, et lõpp on ligidal.