Читать книгу Meie - David Nicholls - Страница 4

1. Murdvargad

Eelmisel suvel, veidi aega enne seda, kui mu poeg pidi kodust lahkuma, et hakata ülikoolis käima, ajas naine mu keset ööd üles.

Alguses ma mõtlesin, et ta raputab mind murdvaraste pärast. Pärast seda, kui me maale kolisime, oli mu naisel tekkinud harjumus võpatades ärgata iga vähimagi kriuksatuse, kägina ja sahina peale. Ma püüdsin teda rahustada. See on torustik, ütlesin; need on aampalgid, mis paisuvad ja kokku tõmbuvad; need on rebased. Jah, rebased, kes viivad arvuti minema, vastas tema, rebased, kes võtavad auto võtmed; siis me lebasime ja kuulasime veidi aega. Meie voodi kõrval oli alati olemas ka häirenupp, aga mul ei tulnud pähegi sellele vajutada, et kedagi – näiteks murdvarast – sireeniga häirida.

Ma ei ole eriti vapper mees ega ka füüsiliselt tugev, kuid just sel ööl vaatasin ma kella – veidi neli läbi –, ohkasin, haigutasin ja läksin trepist alla. Astusin üle meie kasutu koera, paterdasin toast tuppa, kontrollisin aknad ja uksed üle ning ronisin jälle trepist üles.

„Kõik on korras,” ütlesin. „Tõenäoliselt oli see lihtsalt veetorudesse jäänud õhk.”

„Millest sa räägid?” küsis Connie istukile tõustes.

„Kõik on korras. Murdvarastest pole jälgegi.”

„Ma ei öelnud midagi murdvaraste kohta. Ma ütlesin, et meie abielu on otsa saanud. Douglas, ma arvan, et tahan sinu juurest ära minna.”

Istusin hetkeks voodiservale.

„Noh, vähemalt pole asi murdvarastes,” ütlesin, aga kumbki meist ei naernud ja sel ööl me enam und ei saanud.

2. Douglas Timothy Petersen

Meie poeg Albie on kodust lahkumas oktoobris ja liigagi ruttu pärast seda tahab lahkuda ka mu naine. Need sündmused tunduvad olevat nii tihedasti seotud, et tahtmatult tuleb mõte – kui Albie oleks eksamitel läbi kukkunud ning peaks need uuesti tegema, oleks meie abielu võinud kesta veel ühe hea aasta.

Aga enne, kui ma räägin lähemalt sellest või teistest tolle suve sündmustest, peaksin ma rääkima teile veidi endast, maalima mingisuguse „sõnalise portree”. See ei võta palju aega. Minu nimi on Douglas Petersen ja ma olen viiskümmend neli aastat vana. Märkasite seda viimase silbi e-d? Mulle on öeldud, et see viitab skandinaavia päritolule, mõnele vanavanaisale, aga ma pole seal kunagi käinud, mul pole Skandinaavia kohta mingeid huvitavaid jutte. Traditsiooniliselt peetakse skandinaavlasi heledapäisteks, nägusateks, südamlikeks ja spontaanse käitumisega inimesteks, minul pole aga ühtegi neist omadustest. Ma olen inglane. Mu nüüdseks surnud vanemad kasvatasid mu üles Ipswichis; isa oli arst ja ema bioloogiaõpetaja. „Douglas” tuli ema nostalgilisest kiindumusest Hollywoodi tähte Douglas Fairbanksi, nii et üks juhtlõng peaks sellega antud olema. Aastate jooksul on mind püütud hüüda Dougiks, Dougieks või Doogieks. Mu õde Karen, kes enese väite kohaselt on Petersenide seas ainus suur isiksus, ütleb mulle D, Suur D või Professor D – nii hüütaks mind tema sõnul vanglas –, kuid ükski neist pole külge jäänud ja nõnda olen ma ikka Douglas. Mu keskmine nimi on juhtumisi Timothy, aga see pole tundunud kellelegi kuigi kasutamiskõlblikuna. Douglas Timothy Petersen. Oma koolituselt olen ma biokeemik.

Välimus. Kui ma olin oma naisega alles kohtunud ja me tundsime vajadust pidevalt rääkida teineteise näost ja isiksusest ja sellest, mida me teineteise juures armastame – noh, kõik see värk –, siis ütles ta kord, et mul on „täiesti kena nägu” ning lisas mu pettumust märgates kähku, et mul on „tõeliselt lahked silmad”, ükskõik mida see siis ka tähendas. Ning see on tõsi, mul on täiesti kena nägu ja silmad, mis võivad olla „lahked”, kuid on seejuures pruunimast pruunid, mul on mõistliku suurusega nina ja naeratus, mis sunnib fotosid ära viskama. Mida ma oskaksin veel lisada? Kord ühel õhtusöögil sõprade juures kerkis jututeemaks „kes võiks sind mängida sinu elust tehtud filmis?”. Oli naeru ja nalja, kui pakuti võrdlusi mitmesuguste filmi- ja teletähtedega. Minu naist Conniet peeti sarnaseks ühe pimestava Euroopa näitlejannaga, ja kuigi ta protesteeris – „tema on palju võluvam ja kaunim” jne –, sain ma aru, et ta on meelitatud. Mäng läks edasi, aga kui kätte jõudis minu kord, tekkis vaikus. Külalised rüüpasid veini ja hõõrusid mõtlikult lõuga. Järsku panime kõik tähele taustal mängivat muusikat. Näis, et ma ei sarnane mitte ühegagi maailma ajaloost tuntud kuulsa või väljapaistva inimesega, mis ilmselt võis tähendada seda, et ma olen täiesti unikaalne – või siis täpselt vastupidist. „Kas keegi soovib juustu?” küsis võõrustaja ning me asusime kiiresti arutama Korsika eeliseid Sardiinia ees või midagi sellist.

Igatahes… ma olen viiskümmend neli aastat vana – seda ma vist juba ütlesin? – ja mul on poeg Albie, hüüdnimega Muna, kellele ma olen pühendunud, kuid kes vahel suhtub minusse eheda, keskendunud põlgusega; see täidab mind niisuguse kurbuse ja kahetsusega, et mul on raske rääkidagi.

Nii et see on väike, kuidagi kehvake perekond, ja ma arvan, et igaüks meist tunneb mõnikord, nagu oleks see pisut liiga väike, ning soovib, et oleks veel keegi, kes mõned löögid enda peale võtaks. Meil Conniega oli ka tütar Jane, kes aga suri varsti pärast sündimist.

3. Parabool

Ma usun, et valitseb arvamus, nagu läheksid mehed teatud punktini aastatega nägusamaks. Kui nii, siis olen ma sellel paraboolil juba laskumist alustanud.

„Niisuta!” tavatses Connie meie tutvuse algjärgus öelda, kuid siis tundus see mulle niisama mõttetuna kui tätoveering kaelal, ja nüüd on mu näonahk nagu Jabba Huttil. T-särgis näen ma tobe välja juba aastaid, kuid tervise huvides püüan ma end vormis hoida. Ma söön ettevaatlikult, et vältida oma isa saatust, kes suri infarkti tõttu varem, kui see oleks õiglasena paistnud. Ta süda „sisuliselt plahvatas”, ütles arst – mulle tundus, et sobimatu rahuloluga – ja seetõttu käin ma nüüd juhutiselt ja kohmetult sörkimas, teadmata, mida ma peaksin sel ajal kätega tegema. Võimalik, et selja taga hoidma. Ma tundsin rõõmu Conniega sulgpalli mängimisest, kuigi ta kippus itsitama ja lollitama, sest pidas seda mängu „pisut tobedaks”. See on levinud eelarvamus. Sulgpallil puudub squash’ile omane noorte juhtivtöötajate eputamine ja tennise romantika, kuid see on jäänud levinuimaks reketiga mängitavaks spordialaks ja selle tipud on maailmatasemel tapjainstinktiga sportlased. „Sulgpall võib lennata kuni 220 miili tunnis,” ütlen ma Conniele, kes on võrgu juures naerust kõverasse vajunud. „Lõpeta. Naermine!”

„Aga sellel on suled,” vastab ta, „ja mul on piinlik selle sulgedega asja pihta äsada. Just nagu me tahaksime seda vinti tappa,” ja siis hakkab ta jälle naerma.

Mis siis veel? Viiekümnendaks sünnipäevaks ostis Connie mulle uhke sportjalgratta, millega ma vahel metsavahelistel teedel sõidan, jälgin looduse sümfooniat ja kujutlen, mida teeks mu kehaga kokkupõrge raskeveokiga. Viiekümne esimene tõi jooksuvarustuse ja viiekümne teine kõrva- ja ninakarvade piiraja – kui see asjandus tillukese muruniidukina sügaval mu kolbas nagistab, siis see ühtaegu hirmutab ja võlub mind. Kõigi nende kingituste tagamõte oli sama: ära jää paigale, püüa mitte vananeda, ära ole milleski liiga kindel.

Siiski ei saa eitada – ma olen nüüd keskealine. Ma istun, et sokke jalga panna, käin öösel tualetis, ägisen tõustes ja olen saanud murettekitava selgusega teadlikuks oma eesnäärmest, mis on nagu mu kannikate vahele surutud pähkel. Ma olin alati uskunud, et vananemine on aeglane ja järkjärguline protsess, jääliustiku roomamine. Nüüd ma mõistan, et see juhtub kiiresti, just nagu katuselt langev lumi.

Seevastu näib mu naine mulle viiekümne kahesena just niisama veetlevana kui päeval, mil me esimest korda kohtusime. Kui ma seda valjusti ütleksin, vastaks ta: „Douglas, need on kõigest sõnad. Keegi ei eelista kortse, keegi ei eelista halli.” Ning mina ütleksin seepeale: „Aga need ei tule ju üllatusena. Ma olen meie kohtumisest saadik eeldanud, et näen sind vananemas. Miks see peaks mind häirima? Ma armastan su nägu kui sellist, mitte seda nägu kahekümne kaheksasena või kolmekümne neljasena või neljakümne kolmesena. Sest see on see nägu.”

Võib-olla oleks talle meeldinud seda kuulda, kuid ma ei jõudnud kunagi nii kaugele, et seda välja öelda. Olin alati arvanud, et selleks on veel aega, nüüd aga, kui ma kell neli hommikul voodiserval istusin ja enam murdvaraste hääli ei oodanud, tundus, et selleks on juba hilja.

„Kui kaua sa…?”

„Juba mõnda aega.”

„Nii et millal sa…?”

„Ma ei tea. Mitte päris kohe, mitte enne, kui Albie on kodust lahkunud. Kui suvi on möödas. Sügisel, või järgmisel aastal?”

Ning lõpuks: „Kas ma võin küsida, miks?”

4. Enne ja pärast

Et küsimust ja sellele järgnenud vastust paremini mõista, on vajalik teatud kontekst. Tundsin vaistlikult, et mu elu saab jagada kaheks selgesti eristuvaks osaks – enne Conniet ja pärast Conniet – ning enne, kui ma pöördun üksikasjalisemalt selle poole, mis tol suvel juhtus, oleks kasulik anda ülevaade sellest, kuidas me kohtusime. Sest lõpuks on see ju armastuslugu. Armastusest tuleb selles kindlasti juttu.

5. Üks ü-ga sõna

„Üksindus” on murettekitav sõna ja seda ei heideta kergekäeliselt. See paneb inimesed end ebamugavalt tundma, kutsub esile mitmesuguseid karmimaid omadussõnu, nagu „kurb” ja „veider”. Ma arvan, et inimesed on minusse alati hästi suhtunud, minust on hoolitud ja lugu peetud, aga see, kui sul on vähe vaenlasi, ei ole sama mis omada palju sõpru, ning ei saa eitada, et isegi kui ma polnud „üksildane”, olin ma sel ajal siiski eraklikum, kui ma oleksin lootnud.

Suurema osa jaoks inimestest on kahekümnendad eluaastad kambavaimu kõrgpunktiks, mil nad astuvad tõelise maailma seiklustesse, teevad karjääriga algust, elavad aktiivset ja põnevat seltsielu, armuvad, kahlavad ringi seksi ja narkootikumide seas. Ma teadsin, et see toimub minu ümber. Teadsin ööklubidest ja näituste avamistest, väljasõitudest ja protestiaktsioonidest; nägin pohmelusi, eelmise päeva riietega tööle tulemisi, suudlusi metroos ja pisaraid söögikohas, aga ma jälgisin seda kõike nagu läbi kuulikindla klaasi. Ma mõtlen eriti just kaheksakümnendate teist poolt, mis näis raskustest ja rahutustest hoolimata üsna põneva ajana. Müürid varisesid, nii otseses kui kaudses mõttes; poliitilised näod muutusid. Ma ei tahaks nimetada seda revolutsiooniks või kujutada mingi uue koidikuna – Euroopas ja Lähis-Idas käisid sõjad, mässud ja majanduslikud segadused –, aga vähemalt oli õhus mingit ettearvamatust, muutuste tunnet. Ma mäletan, et lugesin värvilistest ajakirjadest palju Teise Armastuse Suve kohta. Esimese ajal olin ma veel liiga noor, Teise ajal aga lõpetasin oma doktoritööd – „Valgu-RNA signaalid ja valgu voltimine valgusünteesi käigus”. „Ainus hape siin majas on desoksüribonukleiinhape,” meeldis mulle laboris öelda – aga see nali ei teeninud küll kunagi väärilist kiitust.

Siiski, kümnendi lõppedes oli selge, et asjad on juhtumas, ainult et mujal ja teiste inimestega, ning ma mõtlesin endamisi, kas ka minu elus on oodata muutusi ning kuidas ma saaksin neid esile kutsuda.

6. Harilik äädikakärbes

Berliini müür oli veel püsti, kui ma Balhami kolisin. Lähenesin kolmekümnele, olin biokeemia doktor, elasin väikeses, vaid hädavajaliku mööbliga varustatud, raske hüpoteegiga koormatud korteris High Roadi lähedal, uppudes töösse ja võlgadesse. Kulutasin oma argipäevad ja suurema osa nädalalõppudest hariliku äädikakärbse, Drosophila melanogasteri uurimisele oma esimese post-dok töö jaoks, täpsemalt kasutasin mutageene klassikalise fenotüüpide skriiningu jaoks. Äädikakärbse uurimises olid need põnevad ajad, arendati välja meetodeid genoommutatsioonide tekitamiseks ja äratundmiseks, ning kui mitte isiklikus elus, siis vähemalt ametialaselt oli see minu jaoks kuldne aeg.

Puuviljavaagnast eemal kohtan ma nüüd puuviljakärbseid väga harva. Neil päevil töötan ma erasektoris – „õelas korporatsioonis”, nagu mu poeg ütleb – arendusdirektorina, see tiitel kõlab küll uhkelt, kuid tähendab, et enam pole minu jaoks kättesaadav fundamentaalteaduse pakutav vabadus ja põnevus. Minu positsiooni juurde kuuluvad sellised sõnad nagu „organisatsiooniline” ja „strateegiline”. Me rahastame ülikooli uurimistööd, et tõhusalt ära kasutada akadeemilisi teadmisi, uuenduslikkust ja entusiasmi, kuid kõik peab seejuures olema „ülekantav”, omama praktilist väärtust. Mulle meeldib mu töö, ma teen seda hästi ja ma külastan nüüdki laboreid, aga nüüd on minu ülesandeks koordineerida ja juhtida neid noori inimesi, kes teevad seda, mida kunagi tegin mina. Ma pole mingi korporatiivne koletis; ma teen oma tööd hästi ning see on toonud edu ja kindlustatust. Aga see ei paku mulle enam põnevust.

Sest see oli põnev – töötada kellast hoolimata koos väikese rühma pühendunud, kirglike inimestega. Teadus näis mulle siis virgutavana, inspireeriva ja hädavajalikuna. Möödunud on kakskümmend aastat ning need katsed äädikakärbestega on toonud meditsiinis kaasa uuendusi, mida me poleks osanud ettegi kujutada, tollal ajendas meid aga puhas uudishimu ja kõik see tundus peaaegu mänguna. See oli tohutult lõbus ja poleks liialdus öelda, et ma armastasin oma teemat.

Mis ei tähenda, nagu poleks meil olnud hulgaliselt maiseid muresid; tollased arvutid olid tujukad ja algelised, vaid pisut tõhusamad taskukalkulaatoritest ja märksa väiksema jõudlusega kui praegu mu taskus olev telefon, andmete sisestamine oli kurnav ja töömahukas. Ning kui tavalisel äädikakärbsel on katseorganismina hulk eeliseid – viljakus, lühike sigimistsükkel, selgesti eristatav morfoloogia –, jääb tal ometi puudu isikupärast. Me pidasime putukate hoiuruumis ühte neist lemmikloomana, eraldi purgis, milles oli tilluke vaip ja nukumööbel, ning asendasime uuega, kui ta eluring läbi sai. Puuviljakärbse sugu on küll väga raske kindlaks teha, aga me hüüdsime teda Bruce’iks. Lubatagu seda kasutada arhetüüpse näitena biokeemikute huumorist.

Sellised väikesed meelelahutused olid vajalikud, sest kogu äädikakärbeste populatsiooni uinutamine ja nende uurimine ükshaaval peene pintsli ja mikroskoobiga, et leida vaevumärgatavaid muutusi nende silmapigmendis või tiivakujus, on ausalt öeldes väga tuim tegevus. Seda võib võrrelda tohutu pusle kokkupanekuga. Alguses mõtled küll, et see saab lõbus olema, paned raadio mängima ja teed kannutäie teed, siis aga mõistad, et tükke on kaugelt liiga palju ning peaaegu kõik need kujutavad taevast.

Kokkuvõttes olin ma liiga väsinud, et reede õhtul oma õe korraldatud peole minna. Ning mitte ainult väsinud, mul oli veel mitu head põhjust ettevaatlikuks jääda.

7. Kosjasobitaja

Mind tegi ettevaatlikuks õe kokkamine, alati olid roaks makaronid säästujuustuga, pealispind oli mustaks kõrbenud, sulanud kooriku all varitses aga konservtuunikala või rasvane hakkliha. Mind tegi ettevaatlikuks see, et tema peod, eriti just õhtusöögiga peod, näisid mulle alati halastamatu gladiaatorite võitlusena, kus loorberipärg ulatati kõige teravmeelsemale, edukamale ja veetlevamale, alistatute laibad jäid aga värvitud põrandalaudadele veritsema. Paine sellistes oludes endast parim anda mõjus mulle – ja mõjub seniajani – paralüseerivalt, ometi sundis õde mind ikka ja jälle areenile astuma.

„Sa ei saa kogu ülejäänud eluks koju jääda, D.”

„Ma ei jää koju, ma viibin seal üsna harva…”

„Istud aga üksi selles õnnetus augus.”

„See ei ole… Karen, ma olen omaette olles täiesti õnnelik.”

„Sa ei ole õnnelik! Ei ole! Kuidas sa saad õnnelik olla, D? Sa ei ole õnnelik! Ei ole!”

Ning oli tõsi, et ega enne seda veebruariõhtut just palju rõõmustamist ei olnud, polnud põhjust ilutulestikuks või käte taeva poole tõstmiseks. Kolleegid meeldisid mulle, mina meeldisin neile, aga enamasti läks nii, et laupäeva pärastlõunal jätsin ma turvamees Steve’iga hüvasti ega rääkinud siis kellegagi, kuni mu huuled esmapäeva hommikul kuuldava plõksatusega avanesid, et teda tervitada. „Kuidas nädalavahetus läks, Douglas?” küsis ta. „Oh, vaikselt, Steve, väga vaikselt.” Siiski, töö pakkus mulle rõõmu ja rahulolu, pubis oli kord kuus mälumäng, reede õhtul võtsime kolleegidega kannu õlut, ja kui ma vahel kahtlustasingi, et midagi on puudu, siis, noh, kas polnud see kõigiga nii?

Mu õega ilmselt mitte. Kahekümnendate eluaastate keskpaigas sõbrustas Karen paljudega, peamiselt moodustasid ta suhtlusringkonna aga need, keda mu vanemad nimetasid boheemlasteks: isehakanud näitlejad, dramaturgid, luuletajad, muusikud, tantsijad – kenad noored inimesed, kes ihaldasid endale ebapraktilist karjääri, istusid poole ööni üleval, tööpäeva vältel aga jõid pikalt ja tundeliselt teed. Mu õe jaoks oli elu üks kestev rühmakallistus ja mingil veidral moel näis talle lõbu pakkuvat näidata mind oma noorematele sõpradele. Talle meeldis öelda, et ma olen nooruse vahele jätnud ja kohe keskikka hüpanud, või siis et ma olin emaüsas neljakümne kolme aastane, ning küllap oligi tõsi, et ma polnud kunagi osanud noor olla. Miks ta sel juhul aga mind nii kangesti osalema kutsus?

„Sest seal on tüdrukud…”

„Tüdrukud? Tüdrukud… Jah, ma olen kuulnud, et selline liik on olemas.”

„Üks konkreetne tüdruk…”

„Karen, ma tunnen tüdrukuid. Ma olen nendega kohtunud ja rääkinud.”

„Mitte sellisega. Usu mind.”

Ma ohkasin. Millegipärast oli mulle tüdruku otsimine Kareni jaoks kinnisideeks saanud ning ta jätkas seda veetleva seguga üleolevast armulikkusest ja sundusest.

„Kas sa tahad alatiseks üksikuks jääda? Tahad või? Mis? Tahad või?”

„Mul ei ole kavatsust alatiseks üksikuks jääda.”

„Kus sa sel juhul kavatsed kedagi kohata, D? Oma riidekapis? Diivani all? Või kasvatad neid laboris?”

„Ma tõesti ei taha sel teemal enam vestelda…”

„Ma ütlen seda ainult seepärast, et ma armastan sind!” Armastus oli Kareni ettekääne igasuguse ärritava käitumise puhul. „Ma katan sulle laua äärde koha, nii et kui sa ei tule, siis on kogu õhtu rikutud!” Ja seepeale pani ta telefoni ära.

8. Makaronivorm tuunikalaga

Nii et sel õhtul lükati mind väikeses Tootingi korteris õlgapidi tillukesse kööki, kus kuusteist inimest istusid tihedasti koos ümber niru, tapeedi kliisterdamiseks mõeldud aluse ning selle keskel suitses üks mu õe kurikuulsatest makaronivormidest nagu meteoriit ja lõhnas nagu röstitud kassitoit.

„Hei, rahvas! See on mu armas vend Douglas. Olge tema vastu kenad, ta on häbelik!” Üle kõige meeldis mu õele näidata näpuga häbeliku inimese poole ja möirata: HÄBELIK! Tervitus, hei, tere Douglas, ütlesid mu konkurendid, mina aga väänasin end tillukesele kokkupandavale toolile nägusa, karvase, kitsaid musti pükse ja triibulist vesti kandva mehe ning äärmiselt veetleva naise vahele.

„Mina olen Connie,” ütles naine.

„Meeldiv tutvuda, Connie,” ütlesin nugateravalt ja nii ma oma naisega kohtusingi.

Veidi aega istusime vaikides. Kaalusin, kas paluda tal makaronivormi ulatada, kuid sel juhul pidanuks ma seda ka sööma, nii et selle asemel…

„Millega sa tegeled, Connie?”

„See on hea küsimus,” ütles ta – kuigi ei olnud. „Küllap ma olen kunstnik. Seda ma vähemalt õppisin, kuigi see kõlas alati kuidagi liiga pretensioonikana…”

„Üldsegi mitte,” vastasin, mõeldes – kunstnik, jumal hoidku. Kui ta oleks öelnud „rakubioloog”, poleks miski suutnud mind peatada, aga selliseid inimesi kohtasin ma üldse harva ning päris kindlasti mitte oma õe pool. Kunstnik. Ma ei vihanud kunsti, kindlasti mitte, kuid ma vihkasin seda, et ma kunstist midagi ei teadnud.

„Et siis – akvarell või õli?”

Ta naeris. „Tegelikult on see natuke keerulisem.”

„Hei, ma olen samuti omal kombel kunstnik!” ütles minust vasakul istuv nägus mees end lähemale surudes. „Trapetsikunstnik!”

Pärast seda ma enam palju ei rääkinud. Jake – see kräsupäine kitsaste pükste ja vestiga mees – oli tsirkuseartist, kes armastas nii oma tööd kui iseennast, ja kuidas olnuks mul võimalik võistelda mehega, kes teenis elatist gravitatsiooniseaduse eiramisega? Selle asemel istusin vaikselt ja jälgisin Conniet silmanurgast, pannes tähele järgmist:

9. Seitse asja tema kohta

1) Tal olid väga head juuksed. Korralikult lõigatud, läikivad, peaaegu ebaloomulikult mustad, üle kõrvade ettepoole harjatud, nii et need raamisid ta kaunist nägu. Soengute kirjeldamine pole mu tugev külg, mul puudub vastav sõnavara, kuid seal oli midagi viiekümnendate filmitähest, mille mu ema oleks kahtlemata ära tundnud, ent ometi oli see ka moodne ja kaasaegne. („Moodne” – nagu ma oleksin sellest midagi teadnud!) Igatahes tundsin ma seal istudes šampooni ja tema enda lõhna; mitte et ma oleksin käinud ta kukalt nuuskimas nagu mäger, seda poleks ma kindlasti teinud, aga laud oli tõepoolest väga väike.

2) Connie kuulas. Mu õe ja tema sõprade jaoks tähendas „vestlus” tegelikult seda, et kordamööda kõik rääkisid, ent Connie kuulas pingsalt meie trapetsiartisti, käsi põsel, väike sõrm suunurgas puhkamas. Ta oli kinnine, rahulik, jättis mulje vaiksest arukusest. Ta ilme oli keskendunud, mitte vaimustunud, mitte igavlev – nii oli võimatu vahet teha, kas ta leidis millegi olevat mõjusa või naeruväärse; sellist hoiakut säilitas ta kogu meie abielu kestel.

3) Kuigi ma pidasin teda kauniks, ei olnud ta kõige ahvatlevam naine laua ääres. Ma tean, see on traditsioon, et kirjeldades esimest kohtumist oma kallimaga nimetatakse erilist kuma; „ta nägu valgustas kogu tuba” või „ma ei suutnud temalt pilku pöörata”. Tegelikult suutsin küll ja ma ütleksin, et tavapäraseid kriteeriume kasutades oli ta kauniduselt ruumis umbes kolmas. Mu õde oma paljukiidetud „suure isiksusega” armastas näha enda ümber eriti ilusaid, „lahedaid” inimesi, aga lahedus ja heasüdamlikkus käivad harva koos, ent tõsiasi, et need inimesed olid sageli tõeliselt kohutavad, õelad, uhkeldavad või tobedad, polnud mu õe jaoks liiga kõrge hind, mida nendest õhkuva veetluse eest maksta. Nii et kuigi sel õhtul oli koos palju veetleva välimusega inimesi, olin ma väga õnnelik, et istun just Connie kõrval, kuigi esimesel pilgul ta ei kihisenud, hõõgunud, helendanud vms.

4) Tal oli väga kaasahaarav hääl: madal, kuiv, pisut kähe, märgatava Londoni hääldusega. Aastatega on see kaduma läinud, kuid neil päevil oli tal küll kalduvus kaashäälikuid kergelt alla neelata. Tavaliselt märgib keelepruuk sotsiaalset tausta, aga mu õe seltskonnas see nii polnud. Üks ta sõpradest rääkis nagu äärelinna väikeettevõtja, kuigi ta isa oli Bathi ja Wellsi piiskop. Connie esitas siiraid, arukaid küsimusi, milles ometi ei puudunud irooniline, muigvel alatoon. „Kas klounid on päriselus ka nii naljakad kui areenil?” – näiteks. Juba loomu poolest oli ta häälel koomikutele omane kadents ja tal oli anne teha nalja ise naerma hakkamata, mida ma olen alati kadestanud. Neil harvadel juhtudel, kui ma avalikkuse ees anekdooti räägin, krimpsutan ma nägu nagu ehmunud šimpans, aga Connie nägu jäi – jääb – liikumatuks. „Et siis,” küsis ta maskiks tardunud näoga, „kui sa lendad läbi õhu oma partneri poole, kas sul on vahel kiusatus teha päris, päris viimasel hetkel niiviisi…” tõstis ta pöidla nina juurde ja lehvitas ülejäänud sõrmedega – minu meelest oli see õudselt lahe.

5) Ta jõi päris palju, valades klaasi jälle täis veel enne, kui see tühjaks oli saanud, just nagu kartes, et vein võib otsa saada. Vein ei avaldanud märgatavat mõju, vahest ehk ainult ta suhtlemine läks pingsamaks, just nagu nõuaks see suuremat keskendumist. Connie joomine näis üsna muretuna, selles oli kerget ma-joon-su-laua-alla ärplemist. Ta tundus toredana.

6) Ta oli äärmiselt stiilne. Mitte kallilt või suurustlevalt riides, aga kuidagi õigesti. Neil päevil valitses rõivamoes teatud kotikujulisus, jäi mulje, et laua ümber kogunenud külalised on mudilased, kes on selga ajanud vanemate T-särgid. Connie seevastu oli kena ja stiilne vanades riietes, mis olid keha järgi õmmeldud, mugavad ja rõhutasid ta – vabandust, aga sellest ei saa tõesti kuidagi üle ega ümber – ta kumerusi. Ta oli terane, omapärane, ülejäänud kambast üle ja samas vanamoodne nagu tegelane must-valgest filmist. Mina seevastu, kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, millise mulje ma võisin jätta, olin täiesti ilmetu. Kogu minu tollane rõivatagavara mahtus peamiselt spektrivahemikku tumehallist helehallini, lisaks veel kõik samblikele omased värvid, ning võib julgelt oletada, et mängus olid ka tvillriidest püksid. Igatahes toimis see kaitsevärvus hästi, sest…

7) Naine minu paremal käel ei tundnud minu vastu vähimatki huvi.

10. Kartmatu noormees lendavalt trapetsilt

Ja miks pidanukski? Trapetsiartist Jake julges surmale vastu vaadata, mina aga vaatasin suuremal osal õhtutest vastu ainult telekale. Pealegi polnud see lihtsalt mingi tsirkus, vaid punktsirkus, kus žongleeriti mootorsaagidega ning õlitünnid pandi põlema ja neid taoti siis järelejätmatult. Tsirkus oli saanud seksikaks: tantsivate elevantide asemele olid tulnud alasti kondiväänajad, äärmuslik vägivald ja, nagu Jake seletas, „omamoodi nagu anarhistlik, postapokalüptiline „Mad Maxi” esteetika”.

„Sa ütled siis, et klounid ei sõida enam autodega, millel rattad alt ära kukuvad?” küsis Connie kivistunud ilmega.

„Ei! Mida põrgut! Need autod plahvatavad! Me esineme järgmisel nädalal Claphami pargis – ma võin teile mõlemale piletid hankida, saate ise näha.”

„Oh, me ei ole koos,” ütles Connie pisut liiga kiiresti. „Me äsja tutvusime.”

„Ahah!” noogutas Jake, nagu öeldes: „Siis on arusaadav.” Hetkeks tekkis paus ja selle täitmiseks ma küsisin: „Kuule, kas trapetsiartistina on raske mõistliku hinnaga autokindlustust saada?”

Tariif sõltub elualast, aga vahel ei saa ma ise ka aru, miks ma midagi ütlen. Võib-olla ma mõtlesin seda naljana. Võib-olla lootsin kulmu kergitades ja vildakalt naeratades Connie lakoonilist tooni jäljendada. Sel juhul ei jõudnud see igatahes kohale, sest Connie ei naernud, vaid valas endale veini.

„Ei, sest ma ei ütle seda neile,” vastas Jake mässumeelse ärplemisega, mis oli küll väga anarhistlik, aga õnn kaasa, suur poiss, kui sa seda järgmine kord proovid. Olles juhtinud vestluse autokindlustuse soodustustele, kühveldasin ma endale makaronivormi, kõrvetades Connie käeselga laavakuuma sulajuustu rasvaste niredega, ja kui ta neid maha kooris, naasis Jake oma monoloogi juurde, sirutades end üle minu pudeli järele. Niipalju kui ma üldse olin trapetsiartistidele mõelnud, olin ma neid alati ette kujutanud libedate, laiaõlgsete, Burt Lancasteri moodi tüüpidena – õlitatud juustega ja siledatena oma trikoodes. Jake oli lopsaka, korvpalli värvi karvastikuga kaetud metsmees, ent siiski vaieldamatult nägus, tugevate näojoontega, keldi mustriga tätoveering ümber biitsepsi, punased sassis juuksed määrdunud patsikummiga kuklasse kokku tõmmatud. Kui ta rääkis – ja ta rääkis palju – lõõmasid ta silmad läbi minu Connie suunas ning ma pidin tunnistama, et näen pealt jultunud külgelöömist. Teadmata, mida teha, sirutasin käe algelise salati järele. Mu õel oli haruldane kulinaarne anne panna salatilehed ohtra linnaseäädika ja söögiõli kasutamisega maitsema nagu kartulikrõpsud.

„See hetk, kui sa oled õhus,” ütles Jake end lae poole sirutades, „kui sa kukud, aga peaaegu lendad – selle vastu ei saa miski. Sa püüad selles püsida, aga see on… põgus. Nagu püüaksid orgasmist kinni hoida. Tead sa seda tunnet?”

„Tean või?” vastas Connie liikumatu ilmega. „Ma teen seda lausa praegu.”

Ma pahvatasin seepeale naerma, mis omakorda kutsus esile Jake’i pahura põrnitsemise, nii et ma pakkusin kiiresti kaussi mõrkja salatiga. „Jääsalatit kellelegi? Jääsalatit?”

11. Kemikaalid

Makaronivorm suruti kurgust alla nagu hulk kuuma savi ning Jake’i monoloog jätkus magustoidu ajal: šerriga immutatud puding, mis oli kaetud niisuguse koguse vahukoore, kummikommide ja šokolaadinööpidega, et sellest piisanuks II tüüpi suhkurtõve tekitamiseks. Connie ja Jake kummardusid üle minu, õhk nende vahel oli feromoonidest paks, erootiline jõuväli tõukas mu tooli pukkidel lauast ikka kaugemale ja kaugemale, kuni ma olin sisuliselt juba esikus jalgrataste ja vanade telefoniraamatute virna juures. Mingil hetkel Connie ilmselt märkas seda, sest ta pöördus minu poole ja küsis: „Nii et, Daniel, mida sa teed?”

Daniel tundus piisavalt õigena. „Noh, ma olen teadlane.”

„Jah, su õde rääkis mulle. Ütles, et sul on doktorikraad. Mis valdkonnas?”

„Biokeemias, aga praegu ma uurin Drosophilat – äädikakärbest.”

„Räägi edasi.”

„Edasi?”

„Räägi mulle lähemalt,” ütles ta. „Kui see just riigisaladus pole.”

„Ei, lihtsalt tavaliselt inimesed ei taha rohkem kuulda. Noh, kuidas ma seda… hästi, me kasutame teatud keemilisi vahendeid, et mõista geneetiliste mutatsioonide…”

Jake oigas kuuldavalt ja ma tundsin, kuidas miski mu põske riivas, kui ta veini järele küünitas. Mõnede inimeste jaoks äratab sõna „teadlane” kujutluspildi kas metsiku pilguga kuutõbisest või mingi fanaatilise organisatsiooni valge kitliga lakeist, Bondi filmi kõrvaltegelasest. Ilmselt midagi sellist Jake tundiski.

„Mutatsioonid?” küsis Jake pahuralt. „Miks sa peaksid äädikakärbest muteerima? Miks ei lasta sel vaesel lurjusel rahus olla?”

„Noh, iseenesest pole mutatsioonides midagi ebaloomulikku. See on lihtsalt teine sõna evolutsiooni…”

„Ma arvan, et loodust muuta on vale.” Nüüd pöördus ta kogu laudkonna poole. „Pestitsiidid, fungitsiidid, minu arvates on need kurjast.”

Hüpoteesina tundus see vähetõenäolisena. „Ma ei usu, et mingi keemiline ühend saaks iseenesest kurjast olla. Seda võidakse vastutustundetult või rumalasti kasutada, paraku on seda vahel ka…”

„Mu semul on Stoke Newingtonis aiamaa, läbinisti orgaaniline, ja tema toit on kaunis, tõeliselt kaunis.”

„Selles olen ma kindel. Aga ma ei usu, et Stoke Newingtonis oleks rohutirtsude nuhtlust, aastatepikkust põuda või huumuse puudust…”

„Porgandid peaksid maitsema nagu porgandid!” hüüatas ta hämmastava ebaloogilisusega.

„Vabandust, aga ma ei saa nüüd…”

„Kemikaalid. Kõik tuleb neist kemikaalidest.”

Veel üks ebaloogilisus. „Aga… kõik on keemiline. Porgand koosneb keemiast, salat koosneb keemiast. See siin veel eriti. Sina, Jake, koosned samuti keemiast.”

Jake näis solvuvat. „Ei, mina mitte!” ütles ta ja Connie naeris.

„Vabandust,” ütlesin, „aga koosned küll. Kuuest peamisest elemendist – 65 protsenti hapnikku, 18 protsenti süsinikku, 10 protsenti…”

„See tuleb sellest, et inimesed püüavad kõrbes maasikaid kasvatada. Kui me sööksime kohalikku toitu, mis on kasvatatud looduslikult, ilma nende kemikaalideta…”

„See kõlab imekenasti, aga kui su mullas puuduvad vajalikud toiteained ehk kui su perekond nälgib lehetäide või seenhallituse pärast, siis oled sa neile kurjadele kemikaalidele võib-olla isegi tänulik.” Ma pole päris kindel, mida ma veel ütlesin. Ma suhtusin oma töösse kirglikult, tundsin, et see on kasulik ja vaeva väärt. Ning lisaks idealismile võis oma osa olla ka armukadedusel. Pika õhtu jooksul, mil mind kas koheldi üleolevalt või ignoreeriti täielikult, olin ma joonud ehk pisut rohkem kui vaja, ning mul polnud tekkinud sooje tundeid rivaali vastu, kes esindas mõtteviisi, et universaalseks lahenduseks haiguste ja nälja vastu on pikemad ja paremad rokikontserdid.

„Maailmas on täiesti piisavalt toitu kõigi jaoks, ainult et see on valedes kätes.”

„Jah, aga see pole teaduse süü! See on poliitika, majandus! Teadus pole süüdi põudades, ikaldustes ja haigustes, aga need asjad juhtuvad ning siis tuleb teadus appi. Meie kohustus on…”

„Anda meile rohkem DDT-d? Rohkem talidomiidi?” See viimane löök paistis Jake’ile suurt heameelt valmistavat ja ta saatis oma kuulajaskonnale nägusa naeratuse, vaimustatud sellest, et teiste õnnetused olid talle kätte mänginud väärtusliku argumendi. Jah, need olid õudsed tragöödiad, aga ma ei mäletanud, et need oleksid toimunud konkreetselt minu või mu kolleegide süül – kõik nad olid vastutustundlikud, humaansed, korralikud inimesed, eetiliselt ja sotsiaalselt teadlikud. Pealegi, kõigi teaduse tähelepanuväärsete edusammude kõrval oli nende juhtumite puhul tegemist üksikute kõrvalekaldumistega; mul oli väga selge kujutluspilt sellest, kuidas ma olen kõrgel, kõrgel suure kupli varjus ja nüsin taskunoaga meeleheitlikult köit.

„Mis juhtuks,” mõtisklesin ma valjusti, „kui sa peaksid oma trapetsilt kukkuma – jumal hoidku selle eest –, mõlemad jalad murdma ja tekiks põletik? Sest mida ma siis tahaksin teha, niisugustes oludes, Jake, mida ma siis tahaksin teha, oleks seista su voodi kõrval, antibiootikumid ja valuvaigistid käeulatusest veidi eemal, ning öelda – ma tean, et sa piinled, aga ma kardan, et ma ei saa neid sulle anda, sest, eks ole, need on teadlaste loodud kemikaalid ja kahju küll, aga ma kardan, et ma pean su jalad amputeerima. Ilma tuimastuseta!”

12. Vaikus

Mõtlesin, et olin ehk liiale läinud. Olin lootnud püsida erapooletuna, kuid lõpuks tasakaalu kaotanud. Minu öeldus oli olnud tigedust ja kellelegi ei meeldi varjamatu tigedus õhtusöögilauas, kindlasti mitte mu õele, kes põrnitses mind, vanillikaste kulbilt tilkumas.

„Noh, Douglas, loodame, et midagi sellist ei juhtu,” ütles ta nõrgalt. „Võtad veel pudingit?”

Rohkem tegi mulle muret see, et ma polnud end Connie silmis õigustanud. Kuigi me olime vahetanud vaid mõne sõna, meeldis see naine mulle väga ja ma tahtsin head muljet jätta. Kerge hirmuvärinaga piilusin paremale, ta hoidis pihku lõual, nägu täiesti liikumatu ja loetamatu, minu meelest oli ta veelgi armsam kui enne, siis aga võttis ta käe näolt, toetas selle mu käsivarrele ja naeratas.

„Vabanda, Douglas, ma vist nimetasin sind enne Danieliks.”

Ja see – noh, see tundus nii, nagu oleks valgus süttinud.

13. Apokalüpsis

Ma arvan, et meie abielu on otsa saanud, ütles ta. Ma arvan, et tahan sinu juurest ära minna.

Aga ma saan aru, et olen kõrvale kaldunud ja mõnulen õnnelikumates aegades. Võib-olla heites sellele liiga roosat valgust. Ma tean, et paarid kalduvad kaunistama „kuidas me kohtusime”-mälestusi igasuguste üksikasjade ja tähenduslikkustega. Kujundame neid esimesi kohtumisi, lisame sentimentaalsust ja tekitame loomismüüdid, kinnitamaks endale ja järeltulijatele, et nii „pidigi minema”, ning selle mõtte juures oleks ehk õige hetkeks peatuda, naasta sinna, kust me alustasime – täpsemalt öösse veerand sajandit hiljem, mil sama arukas, vaimustav, veetlev naine mu äratas, et öelda: tema arvates võiks ta olla õnnelikum, tema tulevik võiks olla täiuslikum ja rikkalikum, kokkuvõttes tunneks ta end „elusamana”, kui ta poleks enam minu lähedal.

„Ma püüan seda ette kujutada, kuidas me hakkame siin ilma Albieta igal õhtul olema. Ma tean, ta ajab vahel hulluks, aga tema on põhjus, miks me siin ikka veel koos oleme…”

Kas Albie oli põhjus? Ainus põhjus?

„… ja mind hirmutab mõte sellest, et ta lahkub kodust, Douglas. Mind hirmutab mõte sellest… august.”

Millisest august? Olin mina see auk?

„Miks peaks auk tekkima? Ei tule mingit auku.”

„Ainult meie kaks siin majas ringi kolistamas…”

„Me ei kolista ringi! Me teeme asju. Meil on tegemist, me töötame, me tegutseme koos – me, noh, me täidame selle augu.”

„Ma vajan uut algust, mingit keskkonnavahetust.”

„Sa tahad mujale kolida? Kolime siis.”

„Asi pole majas. Asi on mõttes, et sina ja mina, me jääme igaveseks niiviisi üle teineteise õla piiluma. See on nagu… Becketti näidend.”

Ma polnud ühtegi Becketti näidendit näinud, kuid eeldasin, et tegemist on millegi halvaga. „Kas see mõte, et me kahekesi koos oleme, on sinu jaoks tõesti nii… hirmutav, Connie? Sest ma mõtlesin, et meil on hea abielu.”

„Meil oli ja meil on. Ma olen olnud sinuga väga õnnelik, Douglas, väga, aga tulevik…”

„Miks sa siis tahad selle minema heita?”

„Mulle lihtsalt tundub, et kahest abikaasast koosneva üksusena on meie töö tehtud. Me tegime seda nii hästi, kui suutsime, me võime nüüd edasi liikuda, see on valmis.”

„See ei olnud mulle kunagi töö.”

„Noh, minu jaoks vahel oli. Vahel see tundus nagu töö. Nüüd, kui Albie on lahkumas, tahaksin ma tunda, et see on millegi uue algus, mitte lõpu algus.”

Lõpu algus. Rääkis ta ikka veel minust? Kõlas nii, nagu oleksin ma mingisugune apokalüpsis.

See vestlus kestis veel mõnda aega, Connie oli tõe väljaütlemisest elevil, mina tuikusin sellest segasena, suutmata kuuldut mõista. Kui kaua ta juba niiviisi tundis? Oli ta tõesti nii õnnetu, nii äravaevatud? Ma mõistsin ta vajadust „ennast taasavastada”, aga miks ei saanud ta end taasavastada minu lähedal? Seepärast, ütles ta, et meie töö on tehtud.

Meie töö on tehtud. Olime üles kasvatanud poja, kes oli… noh, vähemalt terve. Vahel, kui ta arvas, et keegi ei näe, paistis ta õnnelikuna. Ta oli koolis populaarne ja ilmselt oli tal olemas teatud sarm. Loomulikult oli ta vihaleajav ja alati oli ta olnud rohkem Connie kui minu poeg; nad olid alati olnud lähedasemad, ta oli alati olnud „Connie meeskonnas”. Kuigi ta võlgnes oma olemasolu minule, kahtlustasin ma, et mu poeg arvas, nagu võinuks ta ema teha parema partii. Ent ometi, kas tõesti oli tema siis kakskümmend aastat kestnud abielu ainus eesmärk ja tulemus?

„Ma mõtlesin… see polnud mulle kordagi pähe tulnud… ma olin alati arvanud…” Olin kurnatud ja mul oli raskusi enese väljendamisega. „Mul oli alati mulje, et me oleme koos seepärast, et me tahame koos olla – ja kuna me olime enamasti õnnelikud. Ma arvasin, et me armastasime teineteist. Ma arvasin… ilmselt ma eksisin, aga ma olin alati oodanud, et me jääme koos vanaks. Mina ja sina, me jääme vanaks ja sureme koos.”

Connie pöördus, pea padjal, minu poole ja ütles: „Douglas, miks peaks keegi täie mõistuse juures olles seda ootama?”

14. Kirves

Väljas oli juba valgeks läinud, oli hele juunikuine teisipäev. Varsti pidime väsinult tõusma, duši all käima, sama kraanikausi ääres seistes hambaid pesema, katastroof seniks ootele pandud, kuni me argiasjadega tegelesime. Sööme hommikust, hõikame hüvastijätusõnad Albiele, kuuleme lohisevaid samme ja oigamist, mis asendas tema puhul hüvastijättu. Me embame põgusalt maja ees…

„Ma ei paki veel kohvreid, Douglas. Me räägime veel.”

„Hästi. Me räägime veel.”

… ning siis ma sõidan tööle, Connie aga läheb raudteejaama ja sõidab 8.22 väljuva rongiga Londonisse, kus ta töötas kolmel päeval nädalas. Siis ma tervitan kolleege ja naeran nende naljade peale, vastan meilidele, võtan koos külla saabunud professoritega kerge eine lõhest ja allikkersist, kuulan ülevaateid nende tööde edenemisest, noogutan ja noogutan, ning kogu aeg:

Ma arvan, et meie abielu on otsa saanud. Ma arvan, et tahan sinu juurest ära minna.

See oli nii, nagu prooviksin ma teha oma igapäevaseid toimetusi, kirves pealuusse löödud.

15. Puhkus

Muidugi sain ma sellega hakkama, sest meeleheite avalik väljanäitamine oleks olnud ebaprofessionaalne. Alles päeva viimasel koosolekul hakkas mu käitumine takerduma. Ma nihelesin, higistasin, kontrollisin, kas võtmed on ikka taskus, ning enne veel, kui koosoleku protokoll sai kinnitatud, tõusin ma juba püsti ja vabandasin, krabasin kaasa telefoni, pomisesin vabandusi ja kiirustasin komberdades ukse poole, vedades oma tooli jupi maad endaga kaasa. Meie kontorid ja laborid on ehitatud ümber nelinurkse siseõue, mida naeruväärsel kombel nimetatakse Piazzaks ja mis on projekteeritud nii geniaalselt, et sinna ei lange ühtegi päikesekiirt. Inimvaenulikud betoonpingid seisavad sakris murul, mis talvel on soine ja vettinud, suvel aga kõrbenud ja tolmune; selles kõledas paigas ma siis kõndisin kolleegide võimalike pilkude all edasi-tagasi ja hoidsin teist kätt suu ees.

„Me peame oma puhkusereisi ära tühistama.”

Connie ohkas. „Vaatame seda.”

„Me ei saa minna Euroopa-reisile, kui see meie peade kohal ripub. Mis rõõmu sellest oleks?”

„Ma arvan, et me peaksime siiski minema. Albie pärast.”

„No hästi, peaasi, et Albie oleks õnnelik!”

„Douglas. Räägime sellest siis, kui ma töölt tagasi jõuan. Ma pean nüüd minema.” Connie töötab ühe suure ja kuulsa Londoni muuseumi haridusosakonnas, vahendab koolidele rändnäitusi, tegeleb kunstnikega, kellelt on midagi tellitud, ja täidab muid ülesandeid, millest ma aru ei saa, ning järsku ma kujutasin teda ette erinevate kolleegidega summutatud vestlusi pidamas, Rogeri või Alani või Chrisiga, vesti ja väikeste prillidega poosetava Chrisiga. Ma viimaks ütlesin talle, Chris. Kuidas ta reageeris? Mitte just liiga hästi. Kallis, sa tegid õigesti. Nüüd võid sa sellest August viimaks pääseda…

„Connie, kas asi on kelleski teises?”

„Oh, Douglas…”

„Kas selles ongi asi? Kas sa jätad mu kellegi teise pärast?”

Ta hääl kõlas väsinuna. „Räägime sellest siis, kui ma koju jõuan. Aga mitte Albie ees.”

„Sa pead mulle seda kohe ütlema, Connie!”

„Sellel pole kellegi teisega mitte mingit pistmist.”

„On see Chris?”

„Vabandust?”

„Väike Chris, vestiga Chris!”

Ta naeris ja ma imestasin: kuidas tal on võimalik naerda, kui mul tolkneb kolbas kirves?

„Douglas, sa oled Chrisiga kohtunud. Ma ei ole hull. Pole kedagi teist, kindlasti pole see Chris. Kogu küsimus on ainult sinus ja minus.”

Ma polnud kindel, kas see tegi asja paremaks või halvemaks.

16. Pompei

Oli tõsi, et ma armastasin oma naist määral, mida oli minu jaoks võimatu väljendada, ning seetõttu tegingi ma seda väga harva. Nii et kuigi ma polnud seda üle korranud, olin ma eeldanud, et me oleme koos elu lõpuni. Muidugi on see tühine lootus, sest kui ei juhtu mingit õnnetust, läheb üks ikka esimesena. Pompeis on üks kuulus vaatamisväärsus – me kavatsesime seda oma suveks planeeritud Euroopa-reisil külastada – kahest armunust lusikatena lähestikku, kehad küsimärkidena koos, kui keev mürgine pilv Vesuuvi nõlvasid mööda alla vajus ja nad hõõguvaks tuhaks lämmatas. Need kaks pole seal muumiad või kivistised, nagu mõned arvavad, vaid nendest on jäänud kaks tühja ruumilist valuvormi. Muidugi pole võimalik kindel olla, et need kaks olid abikaasad – nad võisid olla ka vend ja õde, isa ja tütar, võisid olla ka abielurikkujad. Ent minu jaoks sümboliseeris see kujutis just abielu: lohutust, lähedust, kaitset väävlitormi eest. Mitte just väga lõbus reklaam abielule, aga mitte ka halb sümbol. Lõpp oli sünge, aga vähemasti olid nad koos.

Aga meie pool Berkshire’is on vulkaanid haruldased. Kui ühele meist on määratud enne minna, siis ma lootsin siiralt, et see olen mina. Ma tean, et see kõlab morbiidselt, aga see näis olevat õigem, kuidagi mõistlikum võimalus, sest, noh, mu naine oli toonud mulle kõik, mida ma eales olin tahtnud, kõik hea ja väärtusliku, ning me olime nii palju koos läbi elanud. Mõelda elust ilma temata oli minu jaoks kujuteldamatu. Täiesti otseses mõttes. Ma ei suutnud seda kujutleda.

Ja nii ma otsustasin, et ma ei saa lasta sel juhtuda.