Читать книгу Meie - David Nicholls - Страница 5

17. Märkmed enda jaoks

Mõned juhtnöörid, et Euroopa-reis kulgeks edukalt:

1. Energilisemalt! Ära ütle kunagi, et oled liiga väsinud või et sul pole tuju.

2. Väldi Albiega tülitsemist. Ära lase end häirida kergest nokkimisest ja ära vasta kurjalt või kibedate süüdistustega. Säilita hea tuju.

3. Pole vaja rõhutada, et sul on alati õigus – isegi kui sul on õigus.

4. Väldi eelarvamusi, ole valmis proovima uusi asju. Näiteks ebahügieenilistest köökidest pärinevaid ebatavalisi toite, nüüdiskunsti, harjumatuid vaatepunkte jne.

5. Ole lõbus. Naudi kergemeelset tögamist C ja A-ga.

6. Püüa lõdvestuda. Ära mõtle praegu tulevikule.

7. Ole organiseeritud, kuid:

8. Säilita huumorimeelt ja spontaansust.

9. Pane Conniet tähele. Kuula.

10. Püüa Albiega mitte tülitseda.

18. Luksuslik raudteereis

Puhkus oli olnud Connie mõte. „Suur reis, mis valmistaks su ette täiskasvanute maailma jaoks, just nagu kaheksateistkümnendal sajandil.”

Mina sellest eriti midagi ei teadnud. Connie ütles, et kunagi oli see traditsiooniks: teatud klassi kuuluvad noored mehed astusid teatud vanusesse jõudes laevale, et sooritada mandril kultuuriline palverännak mööda kindlakskujunenud marsruuti, tutvuda kohalike giidide abiga iidsete vaatamisväärsuste ja kunstiteostega, et siis naasta Briti saartele juba elutarkade, tsiviliseeritud ja kogenud meestena. Kultuuriga tutvumine oli küll ainult ettekääne, tegelikult joodi, hoorati ja lasti end paljaks varastada, koju tagasi saabuti varemetest korjatud asjade, mõne pudeli kohaliku alkoholi ja suguhaigusega.

„Miks ma siis ei võiks lihtsalt Ibizale minna?” küsis Albie.

„Usu mind,” ütles Connie, „see saab olema palju, palju lõbusam.” Me istusime pühapäeva hommikul laua ääres – see oli veel õnnelikumal ajal, enne mu naise teadaannet –, mu vana atlas oli Lääne-Euroopa kohalt avatud ja Connie silmis oli lõbu, mida ma polnud seal juba mõnda aega märganud.

„Arvesta, et tol ajal polnud veel odavat mehaanilist paljundamist, nii et see reis oli ainus võimalus näha kõiki neid meistriteoseid ehedal kujul, mitte kahtlaste must-valgete gravüüridena. Kõik antiigi ja renessansi kuulsad tööd, Chartres’i katedraal, Firenze Duomo, Püha Markuse väljak, Colosseum. Õpiti vehklema, ületati Alpid, tutvuti Rooma foorumiga, vaadati Vesuuvi kraatrisse, jalutati Napoli tänavatel. Ning jah, joodi, hoorati ja kakeldi, aga tagasi tuldi mehena.”

„Nii et siis Ibiza,” ütles Albie.

„Jäta nüüd, Muna! Mängi kaasa,” ütles Connie. Ta vedas sõrmega mööda atlase lehekülgi nagu rünnakut kavandav kindral. „Vaata – me alustame Pariisis, käime läbi möödapääsmatud kohad: Louvre, Musée d’Orsay, Monet’d ja Rodinid. Seejärel rongiga Amsterdami, vaatame Rijksmuseumis Rembrandte ja Van Goghe, siis katsume pääseda – aga ei mingeid lennukeid ega autosid – üle Alpide Veneetsiasse, sest see on Veneetsia. Tagasi Padua kaudu, sest seal on Scrovegni kabel; Vicenzas on Palladio villad; Verona – Verona on armas –, Milanos vaatame „Püha õhtusöömaaega”; Firenzes käime Uffizi galeriis olevate Botticellide ja Firenze enese pärast – siis aga Rooma! Rooma on kaunis. Peatume Herculaneumis ja Pompeis ning lõpetame Napolis. Muidugi, ideaalses maailmas me põikaksime tagasi ja käiksime ära Viini Kunsthistorisches Museumis ning siis Berliinis, aga me peame vaatama, kuidas su isa vastu peab.”

Ma tühjendasin nõudepesumasinat ning peab tunnistama, et keskendumist häiris nii tähelepanek, et loputusvahend hakkab masinast kohe otsa saama, kui ka sellise reisi laastav hind. Ent Connie näis tõesti väga põnevil olevat ja ehk oleks see olnud vahelduseks meie viimastele perepuhkustele, kui me istusime kolmekesi igavledes ja rahututena mingi kuluka villa basseini ääres või võitlesime killukese Vahemere kalda pärast.

Albie jäi skeptiliseks. „Nii et sisuliselt ma lähen koos emme ja issiga pikale rongisõidule.”

„Täpselt nii, näed, kuidas sul veab,” ütles Connie.

„Aga kui see pidi olema suur siirderiitus ja mis veel, siis kas teie mõlema kohalolek mitte ei nurja kavandatud eesmärgi saavutamist?”

„Ei, Muna, sest sa õpid kunsti tundma. Vanasti, kui sa oleksid tõsiselt maalimisele mõelnud, siis oleks olnud see su ettevalmistus, sinu ülikool. Sama kehtib ka praegu. Sa võid eskiise teha, pildistada, kõik selle endasse imeda. Kui sa tahad sellest elatuma hakata, pead sa neid asju nägema…”

„Hulk vanu meistreid, hulk surnud valgeid eurooplasi.”

„… kas või selleks, et sul oleks, millele vastanduda. Pealegi on Picasso samuti surnud valge eurooplane, ja Picasso sulle meeldib.”

„Kas me „Guernicat” näeme. „Guernicat” tahaksin ma küll näha.”

„„Guernica” on Madridis. Sinna läheme mõni teine kord.”

„Või siis te lihtsalt annate mulle raha ja ma lähen üksi!”

„Niiviisi on see hariv,” ütles Connie.

„Niiviisi saad sa hommikuti voodist välja,” ütlesin mina.

Albie oigas ja toetas pea kätele ning Connie hakkas ta kuklakarvu ümber sõrme keerutama. Connie ja Albie teevad seda – just nagu otsiksid primaatide kombel teineteiselt täisid. „Lõbus saab ka olema. Ma vaatan, et su isa ka selle päevakavasse planeeriks.”

„Igal neljandal päeval, või on see liiga tihti?” Läksin masina juurde tagasi. Mitte ainult loputusvahendit, vaid ka soola tuli lisada; masin nagu lihtsalt sõi seda ja ma mõtlesin, kuidas ma saaksin selle ümber kalibreerida.

„Sa võid sellegipoolest tüdrukutega kohtuda ja ennast purju juua,” ütles Connie. „Lihtsalt sul tuleb arvestada, et me isaga jälgime. Ja moraliseerime.”

Albie ohkas ja toetas põse rusikale. „Ryan ja Tom lähevad Kolumbiasse matkama.”

„Ja sina võid ka minna! Järgmisel aastal.”

„Ei, ei või!” hüüdsin ma nõudepesumasinasse. „Mitte Kolumbiasse.”

„Ole vait, Douglas! Muna, kullake, see saab tõenäoliselt olema meie viimane ühine suvepuhkus.”

Tõstsin pilgu ja lõin pea valusasti vastu köögikapi serva. Viimane? Oli see nii? Kas tõesti?

„Pärast seda hakkad omal käel tegutsema,” ütles Connie. „Aga esialgu püüame sellel suvel kenasti aega veeta, eks ole? Veel see viimane kord?”

Võib-olla oli ta juba siis oma põgenemist planeerinud.

19. Sisin väljadel

Kas mu elu lõppes sellega, kui mu naine teatas, et kavatseb lahkuda koos sügiseste langevate lehtedega? Kas ma vajusin kokku või ei saanud enam päevatööga hakkama? Muidugi järgnes reisiettevalmistuste ajal veel unetuid öid, pisaraid ja süüdistusi, aga närvivapustuse jaoks polnud mul aega. Pealegi lõpetas Albie oma „õpinguid” kunsti ja fotograafia alal, naasis kurnatuna siiditrükist või kruusi glasuurimiselt, nii et me olime diskreetsed, jalutasime koeraga – Mister Jones oli eakas seedehäiretega labrador – majast eemale ja sisistasime väljadel üle tema pea.

„Ma ei suuda uskuda, et sa minuga äkitselt midagi niisugust teed!”

„Ei mingit äkitselt, mul on see tunne olnud juba aastaid.”

„Sa pole midagi öelnud.”

„Polekski pidanud ütlema.”

„Just sellisel ajal see mulle kaela lükata…”

„Vabandust, aga ma olen püüdnud olla nii aus, kui ma…”

„Ma arvan ikkagi, et me peaksime selle reisi tühistama…”

„Miks me peaksime seda tegema?”

„Sa tahad ikka veel minna? Kui see meie kohal ripub?”

„Ma arvan küll…”

„Matuserongkäik rändab seljakottidega läbi Itaalia…”

„See ei pruugi nii olla. See võib olla lõbus.”

„Kui sa tahad hotellide broneeringud tühistada, siis peaksid sa seda nüüd kohe ütlema.”

„Ma just ütlesin – ma tahan, et me läheksime. Miks sa mind kunagi ei kuula…?”

„Sest kui sa tõesti tunned end elusalt sellisesse põrgusse maetuna…”

„Ära ole melodramaatiline, armas, see ei aita.”

„Ma ei mõista, miks sa selle üldse välja pakkusid, kui sa ei tahtnud…”

„Aga ma tahtsin ja tahan praegugi!” Ta peatus ja võttis mu käest kinni. „Jätame selle teise otsuse sügiseni ootele. Me läheme koos reisile, meil saab olema koos Albiega fantastiliselt tore…”

„Ning siis tuleme tagasi ja jätame hüvasti? Sul ei tarvitse isegi lahtipakkimisega vaeva näha, võid lihtsalt oma kohvri taksosse pista ja minema tõmmata…”

Sel kohal ta ohkas ja pistis käe mulle kaenla alla, nagu oleks kõik korras. „Vaatame. Vaatame, mis juhtub.” Ja siis me jalutasime Mister Jonesiga koju tagasi.

20. Kaardid

Marsruut hakkas ilmet võtma: Pariis, Amsterdam, München, Verona, Veneetsia, Firenze, Rooma ja Napoli. Connie oli enamikus neist kohtadest ennegi käinud, eepilisel odüsseial täis kanepi suitsetamist, kohalike poiste suudlemist ning ettekandja, giidi ja lapsehoidjana töötamist, mille ta võttis ette aastatel enne kunstikooli astumist. Meie suhte algusaegadel käisime vahel, siis, kui mu töö ja meie väga tagasihoidlikud võimalused seda lubasid, odavlennuga Euroopa linnades ning Connie märkas pargipinki, baari või kohvikut ja laskus meelisklustesse ajast, mil ta koos sõpradega nädal aega sel Kreeta pingil magas või metsikust peost, mida selles Praha äärelinna mahajäetud tehases oli peetud või nimetuks jäänud noorukist, kellesse ta Lyonis 1985. aastal hullupööra armus, tugevate käte ja murtud ninaga Citroëni mehaanikust, kelle juuksed lõhnasid mootoriõli järele. Ma püüdsin naeratada ja teemat muuta, aga oli selge, et „palju reisinud” tähendas Connie jaoks midagi muud. Seal käidud, sealsed mehed nähtud, naljatasime. Euroopa tähendas esimest armastust ja päikeseloojanguid, odavat punast veini ja hingetut käperdamist.

Minul oli see initsiatsiooniriitus jäänud läbi tegemata, osalt isa pärast, kes oli äge patrioot ning pani pahaks, et kogu maailm keeldus jonnakalt järele andmast, korralikku inglise keelt õppimast ja meie kombel elamast. Kõik, mis vihjas välismaale, tegi ta umbusklikuks: oliiviõli, meetermõõdustik, vabas õhus einestamine, jogurt, miimid, suletekk, lõbutsemine. Ta ksenofoobia ei piirdunud Euroopaga, see oli rahvusvaheline ega tundnud piire. Kui mu vanemad tulid Londonisse mu doktorikraadi tähistama, tegin selle vea, et viisin nad oma kosmopolitismiga eputades Tootingi Hiina restorani. Chiang Mai vastas mu isa restoranile esitatavatele nõudmistele selle poolest, et oli jõuetukstegevalt odav ja jõhkralt ülevalgustatud („et sa ikka näeksid, mis kuradi asja sa sööd!”), ent ma mäletan seniajani, mis näoga ta oli, kui talle söögipulgad ulatati. Ta sihtis kelnerit nendega nagu pistodaga. „Nuga ja kahvel. Nuga. Ja. Kahvel.”

Muidugi me vaidlesime seepärast. Eurotunnel, ütles ta, oli „nagu jätaks esiukse lahti”. Mis tema meelest juhtuda võib, küsisin. Toreadooride, trattoriakelnerite ja sibulamüüjate röövellik hiigelhord tungib Folkestone’i, Kenti? Tõsi küll, mu isa kaotas oma isa 1945. aastal Belgias ja võib-olla jäi talle sellest mingi sügav, õigustatud vaenulikkus, kuid nii ratsionaalse mehe jaoks oli see siiski pisut mõistusevastane. „Välismaa” oli mu isa jaoks veider, tundmatu paik, kus piim oli veidra maitsega ning püsis ebaloomulikult kaua värskena.

Nii et ma polnud palju reisinud, õigupoolest olid mu teadmised enne Conniega kohtumist üsna napid. Kuhu me ka läksime, oli tema seal juba käinud. Ta Euroopa kaart oli tihedasti täis punaseid nööpnõelapäid, mis tähistasid kadunud seljakotte, lennukile hilinemisi, raugeid suudlusi ehispargis, rasedushirme, värskeid puu otsast nopitud apelsine ja hommikusöögi asendamist ouzoga. Kui ma teda esimest korda külastasin, märkasin vilksamisi külmiku külge kinnitatud fotosid: uue laine stiilis Connie, kunstlokid geeliga kokku määritud, koos kunstikooli sõpradega Sitsiilia rõdul suitsetamas – rinnahoidjata! ehtsaid sigarette! – ja kaamerale õhusuudlusi saatmas.

Kui ma teda esimest korda külastasin. Aga ma pole veel uksest väljagi saanud. Ta lobiseb ikka veel Jake’iga.

21. Katapultiste

Kui mu õe šerripudingi paroodiast oli vabanetud, julgustati meid kõiki kohti vahetama ja „seltskondlik olema”, vabastasid Connie ja Jake oma kohad nii kiiresti, nagu oleks tegemist katapultistmetega. Nagu selgus, tähendas „seltskondlikkus” senise vestluse jätkamist mõnes teises kohas ja ma nägin, kuidas akrobaadi kätte ilmus kusagilt – võimalik, et tema pükste taskust – väikese sulgemisribaga plastikkott tolmuste maiustustega; ta pakkus Conniele, kes võttis pakutu vastu noogutusega, peaaegu resigneerunud õlakehitusega, siis anti kotike mu õele ja saadeti laua ääres edasi. Ilmselt polnud tegemist eriti heade maiustustega, sest kõik krimpsutasid nägu ja rüüpasid kõvasti vett peale.

Varsti leidsin end istumast kahe uimas näitleja vahelt – hiljem on mitmed artiklid eelretsenseerimisega ajakirjades kinnitanud, et täpselt see ongi kõige halvem koht, kuhu biokeemik võib sattuda. Üks näitlejatest oli esitanud oma monoetendust – minu meelest oli selles üks esineja üleliia –, ning kui kotike meieni jõudis, raputas ta seda minu nina all. Märkasin vilksamisi, kuidas õde mulle laua otsast korduvalt noogutas, endal silmad julgustavalt pärani.

„Ei, aitäh,” ütlesin.

„Sa ei osale?” küsis näitleja pahuralt. „Aga peaksid! Võta see ümaram, see on mahe.”

„Vabandust, aga ainus hape mu majas on desoksüribonukleiin…”

„Hei, kas kellelgi nätsu on?”

Ma lahkusin lauast.

Karen tabas mu magamistoast, kus ma suure mantlikuhja hulgast enda oma otsisin.

„Juba lähed? Kell pole veel kümmegi!”

„Mulle tõesti tundub, et see pole minu skeene, Karen.”

„Sa ei tea seda, kuni sa pole proovinud.” Mu õde näis endaga väga rahul olevat. Nii vapper ta polnud, et meie vanemate silma all mässata, seega kasutas ta mind nende aseainena. Ma olin lihtsalt lähim tüütu tavakodanik. „Miks sa nii igav oled, D?”

„Oh, ma harjutan seda igal õhtul.”

„See ajab mu hulluks!”

„Siis ongi ju parem, kui ma lahkun.” Olin leidnud oma mantli ja mähkisin salli kaela.

„Jää siia ja proovi seda.”

„Ei.”

„Miks mitte?”

„Sest ma ei taha, sa tänavakaubitseja! Miks sa käid nii ägedasti peale, et ma teeksin midagi sellist, mida ma teha ei taha?”

„Sest minu arvates peaksid sa uusi asju proovima! See võiks esile tuua su isiksuse uue külje.”

„Noh, kahju, et ma pean sulle pettumust valmistama, aga nii see on. See on kõik, muud pole selle kohta öelda.”

Karen toetas käe mulle vastu rinda. „Ma arvan, et sa meeldid Conniele.”

„Oh. Muidugi.”

„Tegelikult ta ütles mulle seda.”

„Oled sa ikka valetaja, Karen.”

„Ta ütles, et tema meelest olid sa väga huvitav, isegi kõik see teaduslik värk. Ta ütles, et oli suur vaheldus kohtuda kellegagi, kes on huvitatud millestki muust kui iseendast.”

„Ma ei leia oma teist kinnast. See peab siin kusagil olema…”

„Ta ütles, et leidis su olevat väga meeldiva.”

Ma naersin. „Siis on tablett juba mõjuma hakanud.”

„Ma tean! Ma olin niisama üllatunud kui sina.”

„Ja mis paneb sind arvama, et tema mulle meeldib?”

„Sinu ripnev keel. Ja sa oleksid hull, kui ta sulle ei meeldiks. Kõik armastavad Conniet, ta on vapustav.”

„Kui sa peaksid mu teise kinda leidma, siis palun hoia seda minu jaoks alles. See näeb välja nagu… noh, täpselt nagu see siin. Ilmselt.”

Karen takistas mind magamistoast väljumast ning hakkas mul salli kaelast harutama. „Jää veel siia. Pooleks tunniks. Kui inimesed hakkavad üksteise nägusid puudutama, siis võid ära minna.”

22. Ähmane foto

Makaronivormist aluspõhjast läbitungimiseks ei kulunud 3,4-metüleendioksü-N-metüülamfetamiinil palju aega. Tundus, nagu oleks mingi nähtamatu olend tuppa astunud, kõigile võlukepiga vastu pead koputanud ja nad idiootideks muutnud.

„Istume pehme peale!” käskis mu õde, silmad punnis, ja külalised hakkasid köögist lahkuma. Panin klaaskannu ligunema, enne kui ka mind veeti tillukesse elutuppa, mille sisustuseks oli mingi veidra üliõpilashaaremi kombel ainult hulk põrandale asetatud patju, küünlad kõdistasid hoolimatult kardinaservi ja õhk oli tubakasuitsust hall. Carole Kingi „Tapestry” asemel pandi mängima mingi plekiselt plärisev, lainetava klaverisaatega muusika ja varsti hakati tantsima. Märkasin, et üks Kareni sõbrannadest tunkede all pesu ei kandnud.

Ma hakkasin end tobedalt tundma. Oleksin nagu oodanud karusselli järjekorras, millega mul polnud mingit kavatsust sõita. Miks ma sinna jäin, toetusin nurgas vastu seina ja vestlesin kohmakalt näitekirjanikuga? Mu motivatsioon lösutas oakotil, Jake oli end tema jalge ees kerra tõmmanud nagu tohutu punane kass. Karenil oli õigus: see tüdruk oli mulle kohe meeldima hakanud. Mulle meeldis ta ilmne arukus, terav tähelepanu, millega ta inimesi jälgis. Mulle meeldis ta huumorimeel, mis andis endast teada ainult suunurkade ja silmade kaudu. Ja muidugi oli ta veetlev – ta nägu, ta keha…

Noh, nüüdsel ajal on Connie kehakuju lakkamatu hoolitsuse ja korduva, lõputu vaidluse objektiks: ma näen jube välja – ei, ei näe – näen ikka küll – sa näed imehea välja… See muudkui kestab ja ma ei näe teed sellest tsüklist väljumiseks. Talle tundub, on alati tundunud, et ta on liiga suur. Minu silmis oled sa imeline, ütlen ma. Ta tõrjub selle õlakehitusega. Ma näen välja nagu ähmane foto kunagisest minust, ütleb ta, mul ei ole enam sarnaluid – just nagu tahetaks kellegi näos just luid näha. Ausalt öeldes on mu tunded tema vastu praegu samasugused kui tollal, ehk siis väga tugevad. Meil oli väga vähe ühist, kuid ometi tundus mulle, et temas on rohkem teravmeelsust, graatsiat ja elujõudu kui kelleski teises selles rahvarohkes toas või kogu mu tollases tutvusringkonnas.

Lõpuks märkas ta mu pilku ja naeratas imeliselt, ning seda märkas ka Jake. Trapetsimees kortsutas kulmu ja püüdis Connie randmest haarata, kui too – pisut ebakindlalt, nagu ma märkasin – püsti tõusis. Connie lükkas ta käe eemale ja tuli üle toa minu poole.

Andsin näitekirjanikule mõista, et meie vestlus on lõppenud.

23. Magnetid

„Sa oled veel siin!” ütles ta mulle otse kõrva.

„Ainult veidikeseks,” ütlesin mina talle.

„Ma tahtsin vabandada. Meil ei jäänud õhtusöögi ajal õieti võimalust rääkida. Jake on huvitav tüüp, aga tal pole eriti huumorimeelt. Ega uudishimu.”

„Jah, ma märkasin.”

„Mulle meeldis, kui sa ähvardasid tal jalad maha lõigata.”

„Kas ma tegin seda? Oh, jah, tegin vist küll.”

„Ma jälgisin su nägu. Sa muutusid väga sõnakaks, väga kirglikuks. Muidugi ei saanud ma pooltest asjadest aru, mida sa ütlesid. Mis teadusse puutub, vajaksin ma tõsist järeleaitamist. Ma ei tea, mis tiirleb ümber mille, miks taevas on sinine või mis vahe on aatomil ja molekulil. Tegelikult on see päris piinlik. Eelmisel suvel ma käisin ühe väikese sugulasega mererannas, ta küsis, millest tõusud ja mõõnad tulevad, ning ma ütlesin talle, et see on seotud magnetitega.”

Ma hakkasin naerma. „Noh, see on ehk üks võimalikest teooriatest.”

Ta toetas pihu mu käsivarrele. „Tuleb see magnetitest? Palun, palun ütle, et magnetitest!”

Ma hakkasin seletama kuu gravitatsiooni mõju suurtele veekogudele, kui ta järsku tardus ja siis, silmad pärani, käed rinnale tõstis.

„Vabandust,” ütles ta, „mul hakkas just tunda andma. Kas sa juba tunned?”

„Uimastit? Oh, tegelikult ma ei tarvita uimasteid.”

„Väga mõistlik. Väga.”

Me vaatasime toas ringi. Uimasti näis inimeste kehahoiakule laastavalt mõjuvat, kõik olid õlad längu lasknud ja noogutasid mingis superkiires diskorütmis pead. Mu õde kükitas maas nagu orav, oli huuled keskendunult sisse imenud ja raputas tillukesi kujutletavaid marakaid.

„Vaata nüüd neid,” ütles Connie pead raputades. „Inimesed ütlevad alatasa, et võta seda, joo toda, saad oma piduritest lahti. Meil oleks vaja midagi sellist, mis mõjuks just vastupidiselt. Et näe, võta seda, see muudab su raskelt mõistlikuks. Meil kõigil oleks mõnusam olla. Kujuta ette – ärkad üles ja ütled endale: „Jeesus, ma käitusin eile õhtul täiesti talitsetult.””

„Täpselt nii ma tegelikult just ütlengi.”

Ta naeris – see oli minu arvates esimene kord. „Sul veab. Kõlab kenasti.” Põgusa hetke vältel me ei teinudki muud, kui naersime, siis ütles ta: „Siin on väga lärmakas. Mul oleks vett vaja. Kas me võiksime kööki minna?”

Märkasin, et Jake põrnitseb longus laugude alt, nagu kaitseks oma territooriumi. „Tegelikult ma pidin hakkama koju minema.”

„Douglas,” ütles ta üle õla ja sirutas mulle käe, „sa loobud liiga kergesti,” ning ma kaalusin, mida ta sellega mõelda võis, kui järgnesin talle.

24. Lusikas

Köögis võitlesin sooviga kõik horisontaalsed pinnad puhtaks pühkida.

„Su õde ütles mulle, et sa oled omamoodi geenius.”

„Noh, mu õel on see „geeniuse” lävi üsna madal. Ta ütleks seda siin samahästi kui kõigi kohta.”

„Aga see on midagi muud, eks ole? See on anne – ja enamasti isegi mitte anne. See on enesekindlus, jah, just. Kui ta ütleb kellegi kohta „geenius”, siis ta peab silmas, et see inimene teeb kõva häält. Aga sina, sa tead ka tegelikult asjade kohta. Räägi mulle veel neist äädikakärbestest.”

Püüdsin seda tavainimestele tuttavate sõnadega seletada, tema aga seisis kraanikausi juures, võttis pindisest klaasist suure lonksu vett ja jäi siis, pea kuklas, seisma, lastes veel krae vahele voolata.

„… siis me võtame äädikakärbeste järgmise põlvkonna ja uurime, kuidas keemilised vahendid on muutnud… kuule, on sul halb?”

Ta näis toibuvat, pilgutas silmi ja raputas kergelt pead. „Minul? Ei, kõik on korras, ma jõin ehk pisut liiast ja nüüd…” Ta ohkas ja tõmbas kätega üle näo. „Jeesus, ja nüüd veel ketas peale! Terane mõte küll. Ma läksin just kellestki lahku, eks ole.”

„Oh, tunnen kaasa.”

„Ei, see oli õige tegu, see oli õudne suhe, lihtsalt et… see kestis neli aastat, eks ole.”

„Pikk aeg.”

„Kuule, räägi minuga, eks? Ära mine ära.”

Mul polnud plaanis ära minna. „Nii et me otsime muutusi kärbse feno…”

„Käid sa kellegagi, Douglas?”

„Mina? Ei, praegu mitte, õieti juba tükk aega mitte. Mul on palju tööd,” ütlesin, nagu oleks põhjus selles.

„Ma teadsin, et sa oled üksik.”

„Paistab see tõesti nii selgesti välja?”

„Ei, ma mõtlen seda, et su õde ütles mulle. Ma arvan, ta tahab meid paari panna.”

„Jah. Jah, anna andeks.”

„Ära vabanda. See pole sinu süü. Ta on veendunud, et ma sobiksin sulle. Või oli see vastupidi? Ükskõik, sellest ei tule midagi välja.”

„Oh.” See tundus mulle tarbetult järsuna. „Noh, jah, ma kahtlustasin ise ka.”

„Vabandust, vabandust, asi pole sinus… sa paistad olevat tõsi, tõsi kena… aga, eks ole, masendus ja üldse. Ma olen veidi…”

See hetk läks mööda. „Ma oletasin, et sa olid huvitatud…”

„Jake’ist? Jumal hoidku, ei!”

„Õhtusöögi ajal see paistis nii.”

„Paistis või? Vabandust, ma tahtsin sinuga rääkida, aga ta ei lõpetanud ega lõpetanud ja… Jake? Pole minu tüüp, ausalt. Kujutad sa ette, kuidas ta lendab, käed välja sirutatud, läbi õhu sinu poole nagu suur, punaseks värvitud karu. Mina hoiaksin oma käed sügaval taskus, on siis turvavõrk all või mitte.” Ta valas pindisesse klaasi punast veini ja jõi seda siis loginal nagu limonaadi. „Kui ma vajaksin endasse süvenenud egomaniakki, siis ma helistaksin oma endisele.” Ta sihtis mind ebakindlalt sõrmega. „Ära lase mul oma endisele helistada!”