Читать книгу Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast - David Rensin - Страница 2

„Mehed minu sohval” on lugu mu ootamatutest reisidest meeste erootilisse teadvusse. See, mida ma nende rännakute ajal seksi ja armastuse ristmikel viibides oma patsientide ihade ja soovide kohta teada sain, mitte üksnes ei üllatanud mind, vaid pani tõsiselt kahtluse alla ka mu arusaamad ja oletused meeste ning iseenda kohta.

Naine saab armastuse tõdesid uurida mitmel moel. Mõned naised lähevad meditatsioonikeskusse või võtavad ette soolomatka metsikusse loodusesse. Mõned ostavad virna eneseabiraamatuid, sukelduvad internetikohtingute maailma või hakkavad jooksumaratoniks treenima. Mõned lehvitavad mahajääjatele ja veedavad nädalavahetuse Las Vegases.

Minul tarvitses vaid oma kabinetti minna.

Mõni aasta tagasi asusin ma värskelt diplomeeritud kliinilise psühholoogina ellu viima oma unistust erapraksisest Manhattanil. Minu ees seisis vaid üks väike takistus: ma polnud veel endale nime teinud. Igaüks, kes selles valdkonnas tegutseb, võib kindlalt väita, et klientuuri hankimine võtab aega. Kolleegid soovitasid mul valida aeglasema, konventsionaalsema tee: ühineda olemasoleva rühmapraksisega, hakata kogukonna liikmeks ning seada sisse suhted kohalike praktiseerivate arstidega, ülikooli psühholoogiakateedri ja muude professionaalidega, kellelt võiksin soovitusi saada. Kaalusin nende nõuandeid ja sedalaadi töökohaga kaasnevaid rahalisi soodustusi, aga kuna ma olin tunnustatud spetsialisti käe all äsja lõpetanud seksiteraapia erikoolituse, pakatasin entusiasmist selles vallas kohe tegutsema hakata. Minu juhendaja Brooklyni haiglas, kus olin just residentuuri läbinud, manitses mind ettevaatlikkusele. „Seksiteraapia? Nalja teed!” ütles ta. „See on möödanik. Praegu võtavad kõik Viagrat. Keegi ei saa enam seksiteraapia kliente.”

Ta pakkus mulle kohta samas haiglas, kuid minul oli selge siht silme ees. Riputasin oma praksise sildi Times Square’i südames üles. Viagrast ma ei hoolinud. Minu väitekirja teema oli naiste madal seksuaaliha ja ma tahtsin oma töös keskenduda naiste seksuaalsusele.

Eeldasin, et klientuuri kogumine läheb aeglaselt. Olin oma uurimistöö ajal kogenud, et kuigi naised otsivad ärevuse, depressiooni, leina ja muu säärase korral innukamalt spetsialisti abi kui mehed, siis madala libiido puhul see nii ei ole, sest nad oletavad traagilisel kombel, et nende hääbuv kirg on normaalne. Seega olin ajakuluks valmis, seni kui ma sain vaid tegeleda valdkonnaga, mis mind huvitas. Ja kuna sedalaadi probleemid on nii valdavad, arvasin, et kui ma oma teenuseid piisavat aktiivselt reklaamin, ilmuvad need naised lõpuks välja.

Mul ei olnud õigus.

Kõned hakkasid tulema otsekohe.

Ja peaaegu kõik olid meestelt.

Mehed? No seda ma küll ei oodanud! Kuid mõne kuu jooksul oli mul rohkem meessoost kliente, kui ma vastu suutsin võtta. Nad helistasid mulle kõikvõimalike seksuaalsete muredega: krooniline naisteküttimine, pornosõltuvus, prostituudid, seksuaalne identiteet, armukadedus, erektsioonihäired, lähedusekartus, seksuaaliha kadumine, püüd mõista armastuse olemust ja palju muud. Võimalik, et paljude emotsionaalsete häirete puhul pöörduvad mehed psühhoterapeudi poole tõesti väiksema tõenäosusega kui naised, aga kui väikemees funktsioneerimast lakkab, ei kõhkle nad abi otsimast.

Meeste seksuaalprobleemidega tegelemine polnud seda tüüpi teraapia, mida ma kavatsesin praktiseerima hakata – olgugi, et mu koolitus seda mõistagi hõlmas –, aga arvasin siiski, et suudan neid aidata ning võtsin selle proovikivi ette. Kahtlustasin, et hakkan kuulma lugusid, mis mind kui naist häirivad, kuid nagu vapper, ent naiivne õudusfilmikangelanna, kes tunneb sundi selgitada välja, mis toimub, vaatamata teadmisele, et varjus võib varitseda mõrtsukas, olin minagi uudishimulik. Niisiis häälestasin end asja käimalükkamisele, avasin kabineti ja hakkasin helistajatele aegu kinni panema, valmis vastu astuma igale seiklusele, mida saatus toob.

Ma ei pidanud pettuma.

„Mehed minu sohval” näitab mu konfidentsiaalseid teraapiasessioone seestpoolt, võimaldades sul olla tunnistajaks jõulistele ja provokatiivsetele dialoogidele, mis toovad päevavalgele meeste seksuaalkäitumist mõjutavad tuumikteemad. Sa saad nähtamatu pealtkuulajana vaadelda minu abi otsinud patsientide moodsate seksuaalhäirete taga peituvaid vermele hõõrutud emotsioone ja tegelikke motiive. Ja erinevalt enamikust ülejäänud raamatutest, mis meeste seksuaalkäitumise kohta on kirjutatud, viib „Mehed minu sohval” sind kurssi ka minu professionaalsete ja isiklike reaktsioonidega, nii nendega, mis väljendusid sessioonide ajal, kui nendega, mis jäid välja ütlemata.

Avastasin peagi ühe põhitõe: seks on haruharva ainult seks. Seks on laetud kogemus. Kuigi algul arvasin, et hakkan tegelema peamiselt seksuaalsuse sümptomitega, taandus enamik neist peagi psühholoogiaks, mis mu patsientide käitumist ajendas. Hakkasin välja kaevama igat liiki tähendusi, mis nende seksuaalharjumustega seostusid. Mõned mehed tegelesid seksiga, et väljendada allasurutud tundeid või leevendada kontrollimatuid emotsioone. Mõnikord soovisid nad taaselustada süvatasandil fantaasiatega läbi põimitud vanu traumasid, et nendega paremini toime tulla. Paljud kasutasid seksi meeleheitliku võimu-, tunnustus-, eneseväärtustamis-, lohutus- ja kiindumusvajaduse rahuldamiseks. Harilikult ei olnud patsientidel endil neid kannustavatest motiividest kuigi palju aimu. Nad otsisid seksuaalselt mänguväljakult abi instinktiivselt ning tulemuseks oli sageli seksuaalfunktsioonide häiritus ja kontakti kaotamine iseendaga.

Ma ei hakka teesklema, et mul on meeste käitumise kohta olemas kõik vastused või et ma saan naistele rääkida, kuidas muuta oma meest, et suhe oleks suurepärane. Selle raamatu eesmärk ei ole ka tekitada poleemikat ega vihjata, et mehed, kelle käitumine ja hoiakud ei vasta sellele, mida iganes meie sotsioseksuaalne moraal heaks kiidab, on halvad. Sellegipoolest võtan ma raamatus figureerivad mehed karmilt käsile, esitades neile sageli ülesandeid, mis toovad kaasa viha ja pisaraid. Kuid seda tehes säilitan alati lugupidamise nii nende isiksuse kui ka enda privilegeeritud positsiooni vastu nende nõustajana. Seega on mulle oluline vältida meeste halvustavat ja pealiskaudset portreteerimist – et kõik mehed on „sead, igavesed koerapojad ja parandamatud lurjused” –, isegi kui need mõtted mul aeg-ajalt peast läbi käisid. Ma ei kavatse nende käitumist välja vabandada ega õigustada. Ma ei palu sul neile kaasa tunda ega isegi andestada kahju, mida nad sulle ehk tekitanud on. Pigem palun sul olla tunnistajaks sisekaemuslikule rännakule meeste psühhoseksuaalsetesse motiividesse ja asjadele, mida nad selle jooksul avastasid.

Selle asemel et sulle rääkida, mida mehed mõtlevad või tahavad, lasen sul lugeda, mida nad mulle räägivad. Pakun meestele oma analüüse ja isiklikke reaktsioone mitte pelgalt psühholoogi, vaid ka naisena. „Mehed minu sohval” ei ole pelgalt kliiniliste juhtumite kogumik, vaid minu enda arengu- ja avastusretk, päevik teraapiakabinetis omandatud õppetundidest ja sellest, kuidas need mõjutasid mu paarisuhet. Kui ma praktiseerima hakkasin, oli mul käsil tormiline kaugsuhe ja nii nagu mu kliendid, olin minagi lõksus oma armastusejanu ja teadmatuse vahel, mida armastus õieti tähendab. Mis puutus romantikasse ja seksi, siis olin ma juba pikka aega unelenud üpris imelises, enese loodud fantaasiamaailmas, kus mu armsam ja mina teineteisel käest kinni hoiame ja igavesti veetluse päikeselistel aasadel hõljume. Kui ma aga oma kaaslasesse Ramisse armusin (see pole tema õige nimi), omandas „armastus” teistsugused jooned. Äkitselt oli armastus jõuline ja emotsioonirohke, muutlik ja prognoosimatu. Meil oli kuum seks. Meil olid usaldusprobleemid. Me olime pärit väga erinevatest maailmadest. Tulemuseks oli kirglik vägikaikavedu, kus mina olin sageli kaotaja pool – ja mitte ilma põhjuseta.

Seda suhet läbi elades kerkisid omandatud õppetunnid mu töö taustal selgemini ja informeeritumalt esile. Lõppude lõpuks, kui palju on naisi, kes uurivad armastuse ja seksi karisid ja madalikke mehe vaatenurgast ka oma igapäevases tööelus? Kui paljud neist kuulevad meestelt tõdesid meeste kohta – tõdesid, mida nad pole varem nii jõulises vormis kuulnudki, rääkimata nende ettekujutamisest?

Algul ähvardas see tuleohtlik infokokteil mulle näkku plahvatada. Olin pärast mõnda sessiooni hämmingus, otsekui oleks näinud ilmutust, mis muutus kiiresti küsimusteks ja kahtlusteks, mille kaasamist enda ja Rami suhtesse ma kuidagi vältida ei saanud.

Õnneks taipasin ma lõpuks, et saan oma töö meestega enda kasuks toimima panna, ja hakkasin välja kujundama uut arusaama armastusest. Protsessi osana tuli mul kokku põrgata paljude oletuste ja arvamustega, mis minul ja paljudel teistel naistel meeste kohta on, ja avastada, et sageli on need tõest kaugel. Nende hulka kuulusid näiteks arvamused, et „kui ta mind armastab, siis ta on mulle truu” ja „kui ma olen piisavalt sale või kena või võrgutav või järgin teatud mängureegleid, siis tahab ta mind alati”.

Näiteks rääkis üks lähedane sõbranna mulle: „Ma ei usu, et mu poiss kellegi teisega voodisse võiks minna. Arvan, et ta on minust selleks liiga palju sisse võetud. Ta teeb mu jaoks kõik. Ta peseb mu autot, ta teeb mulle süüa. Tal ei ole ülikõrget seksivajadust ja ta ei tundu olevat seksuaalselt kuigi seikluslik. Tundub, et lihtsalt minuga koos olemine teeb ta väga õnnelikuks”.

Loodan, et tal oli õigus. Kuid nagu mõned selles raamatus tutvustatud patsiendid näitavad, ei taga naisesse armunud olemine veel seksuaalset ustavust. Ja truudusetus ei tähenda tingimata, et ta armastus on ebasiiras ja et ta ei võta suhet tõsiselt.

Üks naiste seas levinud arvamus on see, et mehed tahavad ainult seksi, ja pärast seda võib-olla pitsat ja õlut. Ja siis tahavad nad jälle seksi. Ma ei oska öeldagi, kui mitu korda ma olen kuulnud kellegi tüdruksõpra kurtmas: „Ta tahab ainult seksi!” Ja muidugi on mehi, kes tulevad mu kabinetti selleks, et rääkida ainult seksist: „ma ei saa seda piisavalt” või „ma pingutan, aga mul ei tõuse ” või „mulle meeldib suuseks, aga talle mitte”.

Kuid lõpuks jõuavad nad kõik vältimatult välja armastuse juurde.

Tõde, nagu ma teada olen saanud, seisneb selles, et mehed tahavad seksi, kuid mitte ainult seksi. Oma patsiente kuulates sain aru, kui tugevalt on nende seksuaalkäitumise vundamenti müüritud vajadus sügavama ühenduse järele – vajadus, mida on nende elus olevatele naistele sageli raske väljendada. Sealt aga oli vaid lühike samm mu patsientide tõhusamaks aitamiseks, uurides pigem seda, mis peitub nende südames, mitte hukka mõistes seda, millega nende peenis hakkama on saanud.

„Mehed minu sohval” ei ole kliiniline uurimus. See ei ole eneseabiraamat. Siit ei leia ülesannete loendeid, koduseid harjutusi ega positiivseid enesesisendusi. See lihtsalt usaldab sulle mõne inimese loo ja võimaldab neist endale vajaliku välja noppida, et saaksid selgemaid sihte seada. Teame kõik liigagi hästi, et kui jutt on armastusest, siis pole olemas igas olukorras toimivaid valemeid. Seega on see raamat uurimisretk. Minu eesmärk on viia lugejad koos endaga rännakule, in vivo, täpselt nagu ma isegi kogemusi omandasin. Loodan, et see raamat annab seksuaalse ja suhtedünaamika kohta uusi, alternatiivseid arusaamu. Ja seda eelkõige naistele, sest sõbrannadega neil teemadel rääkides jõuame me alati välja sinna, et tahame teada, mida mehed tegelikult tahavad, soovime mõista, miks nad käituvad nii, nagu käituvad, ja mida me selles suhtes ette saame võtta.

Lõpetuseks – kuigi kõik selles raamatus kirjeldatud mehed on erinevad, on neil üks ühine joon: nad ei ole perverdid ega hälvikud, nad on kutid meie igapäevaelust, nad elavad mistahes maanurgas ja on pärit mitmetest ühiskonnakihtidest, ning igaüks neist võiks vabalt olla iga naise kallim, abikaasa, vend või sõber.

Need on mehed, keda me kõik tunneme, ja mehed, kellest naised rohkem teada tahavad.