Читать книгу Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast - David Rensin - Страница 3

David oli finantsmaailma noor tõusev täht. Tal oli tüdruksõber, kes töötas professionaalse modellina, ja korter trendikas Tribecas. Tema olekus oli enesekindlat kergust ja niisugust peenekombelist elegantsi ja sarmi, mida võikski oodata ühelt viisakalt New Englandi ühiskonnast pärit noorelt mehelt, keda oli kasvatatud härrasmeheks. Pikk ja sale, jalgpalluri tugeva kehaga, kandis ta hinnalist ülikonda ja jalutas mu kabinetti niisuguse inimese käskiva olekuga, kes teadis, mida ta tahab, ning oli harjunud seda saama. Ta silmad libisesid üle pehme valgustusega ruumi ja hindasid heakskiitva vilksatusega seinal olevaid taieseid, enne kui ta oma hindava pilgu sundimatult minule suunas.

„Tervist, tohter. Te olete päris kenake,” ütles ta. „Ma arvan, et mulle meeldib teiega vestelda.”

Punastasin. Tundsin end nägusa mehe komplimendist üpris meelitatuna ja samas ka pisut heitununa, sest see tekitas minus ohusignaali tõenäolisest stsenaariumist: ta püüdis mind seksualiseerida, et kehtestada jõupositsiooni. Ta oli üks mu esimesi kliente, kuid ma olin tema kommentaari suhtes siiski optimistlik. Mind oli koolitusel patsiendi projektsioonidega tegelemiseks hästi ette valmistatud ja ma kavatsesin keskenduda tema poleeritud persooni kulisside taha pääsemisele. Tema avalause andis mulle teada, et ta tundis vajadust maskeerida patsiendi loomuomaselt haavatavast positsioonist tingitud ebamugavustunnet, mida võimendas asjaolu, et tal tuli omavanuse naisega seksuaalteemadel vestelda.

Saatsin talle sooja, ent siiski professionaalse naeratuse. „Mul on hea meel, et te end kenakeste naiste seltskonnas mugavalt tunnete,” ütlesin ma, tema kasutatud sõna tagasi peegeldades. Viitasin sohva poole. „Võtke istet.”

David vajus diivanipatjadesse ja libistas käega üle sileda musta naha. Puusad ees, jalad kergelt harkis, käsivarred laiali, lasi ta pilgul mööda mu jalgu ja keha üles joosta. Kohtasin ta pilku siis, kui see minu omaga lukustus. Siin ootas mind kahtlemata ees malepartii. Ta oli valinud ründava varjundiga avakäigu ja tema kaitsest läbimurdmine intrigeeris mind.

Tema provokatsioonidele vaatamata ei pidanud ma teda tegelikult kuigi ahvatlevaks. Ta silmades olid tuim ja hingetu varjund, mis reetis autentse karisma nappust. Tema sarm tundus olevat konstrueeritud ja justkui ajakirja kaanepildilt pärit nägu tekitas peaaegu võõristust, olles liiga lähedal täiuslikkusele. Jah, hea välimus paelub küll naise tähelepanu, kuid lõppkokkuvõttes tahab tema olla see, keda kenaks peetakse.

David seadis end mugavalt sisse ja ma küsisin, millest ta vestelda tahab. Pooleldi lausa ootasin järjekordset flirtivat vastulööki. Kuid selle asemel valis ta vastassuuna. „Ma ei tea, kas ma olen võimeline armastama,” ütles ta pehmelt. „Arvan, et ma isegi ei tea, mis armastus on. Mis see tegelikult on, see armastus? Kas te saate mind aidata?”

Davidi avaldus tundus ehe ja siiras ning ta piidles mind ootavalt. Vaikisin, hetkeks rivist välja löödud, ning taipasin, et mul pole sellele lihtsale, ent ometi raskele küsimusele valmis vastust. Mis on armastus?

Mõnikord tundub mulle, et patsientide arvates on psühholoogidele teada kõik elu saladused ja eksistentsiaalsete kimbatuste vastused. Mis juhtub, kui me ära sureme? Kas hingekaaslased on olemas? Kas Jumal on olemas? Kuid see pole nii. Me jälgime inimeste käitumist, torgime ja sondeerime, kuulame, peegeldame ja püüame juhtida oma patsiente sellise lahenduse leidmise poole, mis nende puhul toimib. Elu mõtte ja antud juhul armastuse olemuse selgitamine on mõistlikum jätta spirituaalsetele õpetajatele, bioloogidele ja filosoofidele, kes on meeleldi valmis oma teooriaid ja käsulaudu esitama.

Niisiis otsustasin ma vastata tema küsimusele küsimusega. Palusin Davidil oma armastuseuuringute tagamaid üksikasjalikumalt selgitada.

„Mul on absoluutselt jumalik tüdruksõber,” selgitas ta. „Ta on pikk ja blond, täiusliku keha ja supersileda kõhuga modell. Ma ei tea miks, aga ma petan teda. Ma ei saa end peatada. Ta töötab õhtuti ja mina lähen kuttidega välja dringile ja me hakkame otsekohe numbreid koguma.”

Noore naise ja neofüüdist terapeudina kogesin sisikonnas teravat ja rahutuks tegevat jõnksu, mis raputas kõhtu ja piki rinda üles sööstis. Minu ees istus ja palus minu abi iga naise kõige hullemate hirmude kehastus: kõrk tiivaripsutaja ja oskuslik võrgutaja, kes täitmatult seelikuid kütib, olles oma pühendunud paarisuhte osas täiesti ükskõikne. Minus võttis otsemaid maad põlgus ja mul tuli seda oma hästi harjutatud hinnangutest hoiduva ja neutraalse terapeudifassaadi taha hoolikalt varjata.

„Numbreid koguma?”

„Jaa. See hõlmab teatud protseduuri,” ütles ta oma enesekindlat sarmi mõnevõrra üles soojendades, „ja mind teatakse parima tegijana. Esmalt skaneerin ma baari üle, leian kõige kuumema tibi ja lähen puhun juttu. Püüan tema ilu kohta mingi erilise komplimendi teha, ennast tahaplaanile jättes. Ma tean, kuidas olla agressiivne, ilma et see innukas välja paistaks. Ma tahan jätta muljet, et olen temast tõeliselt huvitatud, seega esitan talle küsimusi, endast kuigi palju rääkimata – välja arvatud juhuslikud vihjed mu rahalisele seisule. Lasen tal endast rääkida ja kuulan, mida ta tahab, ja pakun talle välja endast jäetud mulje.”

Ma ei tea, mis tema teguviisi juures kohutavam oli, kas see, et ta ei suutnud tunda rahulolu, ükskõik kui täiuslik naine ta kõrval oli, või see, et mehed jagavad omavahel salajasi teadmisi naistega manipuleerimise kohta ja kasutavad seda rühmaspordina.

David nihutas end sohval teise asendisse, mina aga kujutasin kuuldud stsenaariumi ette. „Siis teen ma kannapöördetriki,” lisas ta. „Pööran näo mujale, nagu oleksin huvi kaotanud, või hakkan välja näitama huvi mõne teise tüdruku vastu… kuid need pole kunagi ta sõbrannad – see on amatööride viga. Lasen tal pingutada, et mu tähelepanu uuesti köita. Kui ta seda ei tee, vestlen temaga veel pisut, kuid tegelikult on mu huvi juba mujal. Mõlemal juhul on mu hoiak hooletu, kuid siiski huvitatud. Toimib iga kord.”

„Olgu. Ja kui tihti te seda teete?”

„Õhtu jooksul ehk mitu naist.”

„Ja eesmärk on…?”

„Telefoninumbrite kogumine. Võib-olla rohkemgi. See on põnev, nagu mingi mängu võitmine,” ütles ta.

Tegin oma plokki märkuse tema konkureerimishimulise natuuri sügavama uurimise kohta. „Te siis helistate neile naistele hiljem ja seksite nendega?”

„Mõnikord. Aga mitte kunagi rohkem kui üks kord.”

Nägin, kuidas ta veidi pingesse tõmbus, valmistudes võimalikuks hukkamõistuks. Võtsin selle asemel julgustava ja koguni heakskiitva hoiaku. Naeratasin ja noogutasin ta jutule kaasa, nagu ei kavatseks ma öeldule mingil moel reageerida; nagu oleks tema lugu täpselt samasugune nagu kõigil teistel, minu jaoks järjekordne rutiinne vastuvõtupäev. See on taktika, millest on sageli kasu, et patsient mulle endast kõik välja puistaks. „Ja kuidas seks on?”

„Üsna hea,” ütles ta pisut lõdvestudes. „Aga enamasti meeldib mulle pigem see kuttidega baari mineku ja numbrite kogumise protsess. Ma olen jahist rohkem huvitatud kui seksimisest.”

Davidi kirjeldus oli mulle näidanud, milline faas naisteküttimise protsessist tema jaoks kõige olulisem oli. Sedalaadi vastastiktoime kõrgpunkt võib meeste lõikes erineda. Uskusin, et Davidi külgelöömise meetodi kõige olulisema osa lähem uurimine annab mulle vihjeid selle kohta, millised teemad teda tegelikult sütitavad. Mõned mehed rahulduvad näiteks lihtsalt sellega, et saavad ilusaid naisi vaadata. Teised püüavad nendega kohtingu tekitada. Mõned mehed tahavad seksi, teised aga ootavad, et naine neisse ära armuks. Davidile pakkus põnevust telefoninumbrite kogumine. Isegi kui ta nende naistega mõnikord voodisse läks, vajas ta tegelikult vaid kutset jätkamiseks, juhul kui ta seda soovima peaks.

Davidi lugu meenutas mulle, kuidas üks mu sõbranna kurtis, et mees, kellega ta kohtamas käis, ei teinud talle iial komplimente ja flirtis aeg-ajalt ta sõpradega. „Ma ei suuda aru saada, kas ta on minust tegelikult huvitatud või mitte,” ütles ta. Siis avastas ta ühel päeval mehe magamistoast raamatu „Mäng”. Ta sirvis seda põgusalt, õudusest kangestudes, siis aga ostis samuti selle raamatu ja näitas seda mulle. Raamat sisaldas võtete kogumikku naiste võrgutamiseks, mille oli kirja pannud oletatav meistervõrgutaja, ja nähtavasti oli koguni olemas internetifoorum, kus lugejad soovitusi vahetasid.

Tundsime mõlemad, nagu oleksime paljastanud mingi müstilise ja pahatahtliku mehelike mahhinatsioonide allmaailma. Kõik, mida tegi see kutt, kellega mu sõbranna käis, ja tegi ka David, pärines otse sellest saatanlikust külgelöömise õpikust: eira teda, hoidu komplimentidest või tee kompliment ja lükka see siis ümber, näiteks: „Mulle meeldib, et sa oled kena, aga sa pole nii kena nagu modellid.” Peamiselt õpetas see skeem meestele, kuidas vastastikuses suhtluses jõupositsioon haarata, püüdes tekitada naises ebakindlust ja muutes küsitavaks, kas ja mida naisel tegelikult pakkuda on, asetades ta sellega rolli, kus ta peab end mehele tõestama-müüma.

Mu aju ratsionaalne osa sai aru, et need võtted annavad üksnes lühiajalisi tulemusi, sest pikaajalisel rakendamisel kaasavad need naise ego ja lõppkokkuvõttes annab see strateegia tagasilöögi. Ometi häiris mind teadmine, et mõned mehed käsitlesid „suhteid” pelgalt mänguna. Mu sõbranna otsustas toda internetikogukonda pisut spioneerida ja tundis end foorumis loetust nii solvatuna, et pidas vajalikuks jätta kommentaari: „Hei friigid, sõnum Dungeons & Dragonsilt – nad tahavad oma mängijaid tagasi!” Naersime tema pisikese torke üle, kuid kas ta ka tolle kuti maha jättis? Ei. Paraku oskavad sellised tegelased end niisuguste olukordade vastu kindlustada.

Tundsin Davidi ja teiste temasuguste manipulaatorite vastu põlgust. Kuid ma ei saanud sellele reageerida terava märkusega või lihtsalt minema kõndida, nagu ma teeksin siis, kui kohtaksin teda baaris. Ma olen terapeut. Minu ülesanne on inimesi aidata. Ma tean, et hea terapeut peaks oma töös rakendama empaatiat, kuid mina seda paraku ei tundnud.

Sain aru, et mul tuleb oma vastuülekannet kontrolli all hoida (seda mõistet kasutatakse terapeudi isikliku reaktsiooni kohta). Terapeut peab tähelepanelikult jälgima, milliseid tema isiklikke suhtumisi patsiendiga suhtlemine provotseerib, et mitte tema probleemidele enda omadega vastata. Teisisõnu tuleb mul sessiooni kestel teadlik olla, millised on patsiendi valupunktid ja millised mu enda omad, sest igal terapeudil on hinge taga asju, mille patsient võib üles kaevata. Nagu kõik terapeudid, pean minagi nende vahele joone tõmbama ja seda pidevalt jälgima.

Kasutasin ülejäänud aega Davidile seksuaalse staatuse eksami korraldamiseks – see on standardne esimese sessiooni hindamisvahend, mis annab hetkevõtte või pigem filmilõigu kõige värskemast seksuaalkogemusest. Tahtsin teada, kes selle algatas, mis laadi eelmängu see hõlmas, milliseid asendeid kasutati, kui suur osa oli silmsidemel ja milliseid mõtteid ning tundmusi ta koges. Esitasin küsimusi ka tema masturbeerimisharjumuste ja fantaasiate sisu kohta.

Avastasin, et mehe seksuaalkäitumisest saab välja selekteerida nii palju teavet tema isiksuse ja emotsionaalsete vajaduste kohta. Saan selle kaudu aimu tema armastamisvõimest, enesehinnangust, enesekehtestamise tasandist, isiklikust mõjuvõimust ja koguni lapsepõlveprobleemidest. Seks on omaette mikrokosmos.

Algul tekitas niisuguste küsimuste esitamine minus mõningat piinlikkust. Tundsin pisut ebamugavust isegi selle tõttu, et mind nimetatakse „seksiterapeudiks” – tiitel, mis oli mul endal alati tekitanud kujutluspilte seksileludest huvitunud naistest. Olin seksuaalsuse uurimise valinud täiesti analüütilisest perspektiivist lähtudes ja oma konservatiivse kasvatuse tõttu punastasin seksuaalteemadel vesteldes ikka veel sageli. Näiteks leidsin, et väldin sõna „keppima”, öeldes selle asemel „armatsema”. Mitte sellepärast, et ma iseenda seksuaalsuse suhtes ebamugavust tunneksin – mind on lihtsalt kasvatatud lõunaosariikide sündsuse ja etiketi õhkkonnas. Meie kandis on kombeks kasutada viisakaid eufemisme. Mu ema tuletas mulle pidevalt meelde, kui oluline on olla daamilik ja seda, et ma pärinen äärmiselt korralike ja väärikate naiste suguvõsast, kes isegi nõusid pestes kandsid pikka seelikut ja pärleid.

Kui David lahkus, oli mu esialgne hinnang see, et vaatamata tema bravuurile olid ta reaktsioonid laetud eneseteadlikkusest, hirmudest ja konkureerimiskalduvusest. Davidi suhestumisstiili käsitlemisel oli mulle proovikiviks see, et sellest oli juba saanud osa tema identiteedist, ja kui patsiendi patoloogiast saab oluline osa tema identiteedist, on tegelike muudatuste elluviimine raske katsumus.

Pidasin temasse lähema sissevaate tegemise šansse väikeseks, kuid nägin siiski ühte võimalikku teed. Edukas naistejaht, mis on meestele harilikult uhkuse allikaks, polnud tema jaoks enam päris piisav. Ta oli teadlik, et tahtis kogeda armastust – ta lihtsalt ei teadnud, mis see on. Tahtsin aidata tal selle arusaamani jõuda, seega tuli mul hetkeks aeg maha võtta ja uurida iseenda suhet armastusega.

Tol ajal arvasin ma, et tunnen armastust väga hästi. Armastus oli romanss, seda muidugi. Tõtt öelda käis mul armastusega pidev ja üpris suurejooneline armulugu. Ma olin armastanud mehi, jah, kuid mu tegelik truudus kuulus armastusele endale. Olin aastate jooksul kujundanud endas välja võime kultiveerida romansiga kaasnevat eufooriat. See on oskus, mida ma üha lihvisin, ning mul oli õnnestunud mehi enda poole tõmmata mitte tänu oma välimusele või intellektile, vaid sellega, et nemadki tahtsid end sellest eufooriast uimastatuna tunda. Võisin armastustunde esile kutsuda igal ajal, praktiliselt iga inimesega. Ja kord juba selle staadiumini jõudnud, oli mul lihtne uskuda, et ühelgi mehel ei saa minu suhtes iial halbu kavatsusi tekkida, sest projitseerisin pooleldi alateadlikult teatud süütust, mis kutsus meestes esile kaitsvaid ja hoolitsevaid instinkte. David ja mina ühes ruumis koos – see oli sama hea, nagu Don Juan kohtaks Pollyannat.

Kui David järgmine kord minu juurde tuli, pöördusin tagasi tema vastuseta jäänud küsimuse juurde.

„Niisiis,” ütlesin ma. „Sa tahad teada, kas oled võimeline armastama?”

„Vist küll.”

„Kas oled hiljem veel mõelnud, miks sa seda teada tahad?”

„Võib-olla sellepärast, et ma hakkan rikkuma igat paarisuhet, murdes truudust naistega, kellega ma ei taha mingit suhet luua – naistega, kellesse ma iial ei armuks. See on ju veider?”

„Kas sa arvad, et see on veider?”

„Veider on see, et isegi kui ma neist ei hooli, võrdlen neid siiski oma tüdrukuga.”

„Seksuaalselt?”

„Ei, tegelikult mitte. Ma kujutan igaühe puhul ette, kuidas oleks temaga elada.”

Niisugust vastust ma ei oodanud ja David nägi mu järgmist küsimust ette.

„Ma tahaksin tõesti elu sisse seada ja abielluda. Mu rahanduslik seis on nüüd stabiilne ja kõik mu sõbrad muudkui abielluvad ja ostavad suuri maju Westchesteris ja Jerseys… ma lihtsalt tahan kõige kuumemat tibi ja kõige suuremat maja.”

Sessioonide vahepeal olin pisut mõtisklenud Davidi konkureeriva loomuse üle. Kuna ta ütles, et naised, kelle telefoninumbreid ta kogus, ei pruukinud temas tingimata iha tekitada – kutid ei ole alati erutusseisundis ja naised, keda nad taga ajavad, võivad neid mõnikord koguni huvikaotuseni viia –, siis kahtlustasin, et ta õhtused väljaskäimised, koos sõpradega telefoninumbrite kogumine, polnud niivõrd tingitud naistest kuivõrd kollegiaalsest mänguhuvist. Teisisõnu, tema naisteküttimisel olid sotsiaalsed ajendid ja kontekstiks tema suhted teiste meestega.

David kinnitas mu aimdusi, rääkides mulle, et tema isa ja tema kuus venda olid kõik ülisuure saavutusvajadusega ja tulemustele orienteeritud – ta oli pärit niisugusest keskkonnast, mis kujundab kas kannustatud perfektsioniste või neid, kes lõpuks survest tingitud depressiooni all kokku vajuvad. David oli kannustatud perfektsionist. Ta oli keskkooli jalkameeskonna söötja. Nüüd haldas ta samasuguse agressiivse ja strateegilise mõtteviisiga edukat riskifondi. Ta tegi Wall Streetil maratonlikke 80-tunniseid töönädalaid. Ma teadsin mõnda seda ametit pidavat meest. Mõned lasid auru välja kokaiini ja vene prostituutide abil. David ei tundunud seda tüüpi olevat, kuid seda oli vaja kontrollida.

„Mulle ei meeldi seksi eest maksta,” ütles ta. „Mulle lihtsalt meeldib raskesti kättesaadavaid naisi jahtida.” Aga kui need tema huvist süttisid, jäi Davidil puudu empaatiast või sotsiaalsest intelligentsist, teadvustamaks endale, mida „saak” ise tunda võib: nägusa ja eduka noormehega kohtamisest tulenevat põnevust, heade väljavaadete ahvatlust, võimalikku materjali abiellumiseks, lootust, et kutt on temast huvitatud, ja võimalik, et teatud ärevust, mida põhjustab linna elanikkonnas ebaproportsionaalselt suure naiste ülekaalu terav teadvustamine. Tahtsin anda Davidile veidi sisekaemust selle kohta, mida tema jahiobjektid tunda võivad. Tahtsin, et ta nendega koha vahetaks. Nihutasin tooli lähemale ja nõjatusin ettepoole, et meie sidet rõhutada. „Mis siis, kui naine, kellega sa räägid, teeskleb, et on sinust ehedalt huvitatud?” katsetasin ma.

David irvitas, varjamatult skeptiline.

„Mis siis, kui ta näeb sind ainult suure dollarimärgina ja nuputab viise, kuidas sinuga manipuleerida, et sa ta poodidesse või reisile viiksid? Mis siis, kui kogu suhtlus baaris on mõlemalt poolt teesklus?”

David kaalus vaikides mu mõttekäiku ja ma nägin, kuidas vastus ta ilme aegamisi morniks muutis.

Ebakindlus.

Ta polnud iial mõelnud, et naine, kes käitus nii, nagu ta oleks temast huvitatud, ei pruugi teda õigupoolest üldse tahta. Tal oli tarvis tunda end ihaldatuna ja kui ta seda ihaldust naises tunnetas, ei saanud see olla teesklus. Ta ego arvestas sellega.

„Sulle on oluline, et naine sind tõeliselt ihaldaks,” ütlesin ma, selgitades põgusalt seda, mida ta nüüd näis tundvat, kuid millele polnud varem mõelnud.

Davidi kehakeel hakkas muutuma. Ta põsed lõid roosatama, kui ängistus ja häbi pinnale kerkisid. Ta pani ühe käe risti üle rinna, tõstes rusika lõua juurde. Kulm tõmbus kortsu, jalg toksis rütmiliselt vastu põrandat. Vaatasin, kuidas ta ego aegluubis õhust tühjaks jooksis. Öised vägitükid, millel oli varem tema jaoks nii jõuline väärtus, nakatati äkitselt kahtlusega. Olin tema egosse mõra tekitanud ja hetkeks tundsin lootust, et nüüd saame ehk hakata veidi tõelise teraapiaga tegelema.

Nihutasin tooli veidi eemale ja vaatasin hetkeks põrandale, et pinget leevendada. Kui ma pilgu uuesti Davidile tõstsin, võisin ta näol näha lüüasaamise vilksatust. Ha-ha. Šahh ja matt. Kuid võidurõõmu ma ei tundnud. Õhk ruumis oli raske uuest fenomenist: emotsioon, tema ja minu oma. Tundsin, kuidas minus rullub ülespoole soe kaastundelaine. Pika vaikusehetke jooksul ei öelnud me kumbki sõnagi. See oli esimene kord, kus ma Davidi suhtes osavõtlikkust tundsin.

„Mis sinu sees praegu toimub?” küsisin pehmelt, tundes ennastki pisut haavatavana.

„Midagi,” nähvas ta. „Ma pean minema. Mul on poole tunni pärast koosolek.” David hüppas tõtakalt püsti. Ruumis läks jahedaks. Vaatasin, kuidas ta mu kabinetist välja kõndis. Teadsin, et oleksin pidanud teda tagasi hoidma, et sessiooni jätkata, kuid kõik toimus nii kiiresti, ja ma tundsin, et olin haiget saanud. Olin teinud vea. Koolitusel oli mulle õpetatud, et kui klient tahab varakult lahkuda, on see klassikaline märk sellest, et ta püüab millegi eest põgeneda, ja äärmiselt oluline on selle millegagi kohe tegeleda. Ma polnud kindel, kas ta üldse tagasi tuleb.

Õnneks tuli David järgmisel nädalal tagasi. Kuid ta hilines kakskümmend minutit ega pakkunud ühtki selgitust – veel üks klassikaline tõrksuse märk. Mul oli hea meel, et ta välja ilmus, kuid tema viibimine tähendas tõenäoliselt, et ta tahtis sessiooni pikkust kärpida, vältimaks enese avamist sügavamal tasandil.

Lisaks oli Davidi esialgne upsakus täies mahus taastunud. Sohvapatjadesse vajudes ütles ta: „Sa näed täna kena välja, tohtrineiu. Tead, sa oled tõesti seksikas. Kui ma sind väljaspool seda kabinetti kohtaksin, teeksin sinuga kohe juttu.”

Seekord polnud ma ei meelitatud ega solvatud. Davidi naasmine seksualiseeriva käitumise juurde oli liiga läbipaistev. Ta oli oma ärevuse erotiseerinud ja tõmbunud tagasi turvatsooni, jõupositsiooni taotlevasse objektifitseerimisse. Selles polnud midagi ebaharilikku: üsna ilmselt tundis ta end paljaks kistuna ja see selgitas tagasipööret. Olin temaga taas alguses.

Ma ei tahtnud seksualiseeritud olla. Olen alati soovinud ainult oma patsientide lugupidamist. Ja nende heakskiitu. Tahtsin, et mu tõlgendusi ja tehnikaid võetaks vastu nutikate ja arukatena, läbimõeldute ja abistavatena. Tundsin iga kord meeldivat enesekindluse lainet, kui patsient hüüatas: „Jah, täpselt nii see on!” või tunnistas: „Mu elu on paremaks muutunud.”

Ometi teadsin, et minu füüsilise kohalolu teatud aspekte võidakse käsitleda võrgutavaina. Hästi istuv seelik, kõrged kontsad, vaheldumisi ühe ja teise jala üle põlve panek, tähelepanelikud silmad, terapeudi pehme hääl. Internatuuri ajal kutsus mu meessoost juhendaja mu ükskord oma kabinetti ja soovitas mitte kanda seelikuga kõrgeid säärsaapaid, sest see võib mu meespatsientide tähelepanu kõrvale viia. (Pidades silmas, et see viis ehk tema oma kõrvale?) Kuid ükskõik, kui palju ma vastassoo tähelepanu alateadlikult nautisin, ma ei kuuletunud talle. Minu riietus oli täiesti mõistlik. Kandsin samasuguseid rõivaid nagu iga teine noor naissoost spetsialist Manhattanil – nägin neid tänaval iga päev. Ma ei tahtnud kanda vormituid kleite või kandilisi ärinaise kostüüme. Ma ei püüdnud olla provokatiivne, kõigest moekas.

Minu füüsilist kohalolu ei seksualiseeritud enne, kui ma oma klientidega ühte ruumi jäin. Seega otsustasin, et kui mehed mu sohval reageerivad minu kehalisele olekule – eeldades, et kliinikumi juhendajal oli õigus –, siis tähendab see võimalust. Nende seksuaalsed ja emotsionaalsed probleemid kerkiksid pinnale ja siis me saaksime nendega otsekohe tegeleda. See tähendab, et ma kasutasin nende reaktsioone tööriistana, mis aitas neil mõista, mil moel nad on naistega suhestunud.

See, kuidas patsient sessiooni ajal käitub, peegeldab harilikult tema üldist sotsiaalset suhtlemisviisi. Seda nimetatakse ülekandeks: patsient projitseerib oma harjumuslikud suhtemustrid terapeudile, kes need seejärel tagasi peegeldab, eesmärgiga patsienti aidata. Kuigi seksuaalsus võib voogama hakata paljudel põhjustel alates süütutest kuni keemilisteni, viitas Davidi tähelepanu mu keha suhtes ja kerge meelitamine sellele, et tema suhtlusmuster oli erootiline ülekanne. Mina selleks tõepoolest ei sobinud.

Minust on mu meespatsientide elus sageli saanud naissoo sümbol või õigupoolest nende tõekspidamiste sümbol, mis nad naiste kohta välja on kujundanud. Nad võivad minule projitseerida probleeme oma armsamatega, külmade naistega, tõrjuvate naistega, ülihoolitseva emaga, kriitilise emaga, võrgutajast sõbrannaga. Mõned neist on mind idealiseerinud ja mõned devalveerinud – nende reaktsioonid minule on paljastanud nende sügavamaid soove ja tumedamaid motiive, kui nad mulle oma isiklikus elunäidendis rolli annavad. Tavatsesin olla valvel selle suhtes, kes ma nende arvates olin või kellena nad mind näha tahtsid. Kas ma esindasin naisi, kes olid nad pika ninaga jätnud? Naisi, keda nad kätte ei saanud? Või olin nende jaoks hoopis ideaal? Davidi puhul: kas ta nägi mind ühena oma paljudest potentsiaalsetest vallutustest?

Tavaliselt võtan ma erootilise ülekande otsemaid käsile, kuid tol hetkel otsustasin tema flirtimisele läbi sõrmede vaadata ja minna selle juurde, mida tajusin tema käitumise pealispinna all olevat.

„Mulle tegi meie viimane sessioon muret,” ütlesin ma. „Sa lahkusid päris tormakalt.”

„Jaah. Mul oli koosolek.”

Selle asemel et tema ebaveenva selgituse peale kulmu kergitada, püsisin edasi isiklikul tasandil. „Ma tundsin end meie viimase teema juures ebamugavalt,”

„Mina ka,” kostis David ilmetul häälel.

„Kas sa saaksid täpsemalt kirjeldada, mis sul ebamugavust põhjustas?”

„Ma lihtsalt pole kunagi arvanud, et kõik see võiks illusioon olla.”

„Mis sulle selle taipamise juures kõige raskem oli?”

David jättis mu küsimusele vastamata. „Ma arvan, et see, et tüdrukud mind tahavad, paneb mu tõesti käima,” ütles ta. Soostusin tema kibedusega, selle asemel et seda kritiseerida.

„Nii et see, et tüdrukud sind tahavad, on sulle väga tähtis?”

„Jaah. Arvan küll.”

„Mida see sinu arvates sinu jaoks tähendab?”

„Fakk, ma ei tea ju. Eks see ilmselt tähendab, et ma arvan endast paremini, kui naisi võrgutan.”

„Kas sa sellepärast käitud ka minuga võrgutavalt?”

„Ma pean sind veetlevaks naiseks – mis selles halba on?”

Nüüd oli minu kord küsimusele vastamata jätta. „Mida see sinu jaoks tähendab – sedalaadi vestluse pidamine minuga siin?” Säilitasin pehme hääletooni, kuid vaatasin talle otse silma.

„Ebamugavust, mõnikord. Aga ma saan sellega hakkama.”

„Tundub küll. Sa kõndisid uksest sisse. Sa ütlesid mulle, et ma olen seksikas. See on sinu tavapärane skeem naistega suhtlemisel. Sa oled enesekindel ja võrgutav… ja ometi,” manasin ette mureliku näo, „raskesti ligipääsetav. Mul on väga raske sinuga tegelikult kontakti saada. Mõtlen, et kas see on su suhetes ka nii.”

Olin tabanud närvi. „See on tõsi,” ütles David vaikselt. „Mu tüdruksõber Nikki kurdab, et ma ei ava ennast.”

„Mida ta sinu arvates sellega silmas peab?”

„Ma ei tea. Et ma ei ole võimeline armastama – vähemalt mitte nii, nagu armastus tema arvates peaks olema? Kas ma mitte just sellepärast siia ei tulnud?”

„Räägi mulle veel midagi Nikkist.”

„Arvan, et tema võiks minu jaoks olla see õige.”

„Miks sa nii arvad?”

„Ma tean, et ta armastab mind, ja arvan, et ta on mulle truu. Ja ta on seksikas. Just sellepärast ma ei suudagi aru saada, miks ma ei saa lõpetada teiste naiste tagaajamist.”

Mis sel kutil küll viga oli, et ta pidevalt selle teema juurde tagasi pöördus? Inimesed, kes on nii sisse võetud sellest, kui kuumad nad on, kui kuum nende armsam on, missuguse autoga nad sõidavad ja kui suur nende maja on, tunduvad mulle nõmedad ja ebaküpsed. Kippusin jälle hinnanguid andma, kuid ei suutnud end tagasi hoida. Niisugune kollanokalik pinnapealsus tundub lapsik ja üleshaibitud. Kujutlesin, kuidas David oma semudega mööda baare kruiisib, terve rida khakipükstes endiseid korporante, tüütud, banaalsed, proosalised. Kuid kõige hullem oli tema kõrkus ja tahumatus, niisuguste mõtteavalduste vulgaarsus nagu „tal on täiuslik keha ja supersile kõht”. Ta ei ülistanud selle lausega oma tüdruku füüsilist ilu – selles, kuidas ta kasutas sõna „keha”, polnud kübetki austust ega tunnustust.

Minu reaktsioon tema keelekasutusele ei põhine mitte mu lõunaosariikide ülikombekal moraalil, vaid sellise kõnepruugi dehumaniseerival mõjul. Tajusin sellegipoolest, et nördimus võib mind mõnede Davidi jaoks oluliste vastuste juurde viia.

Kuigi David oli Nikkit kirjeldanud, polnud me temast sügavuti kuigi palju rääkinud. Tahtsin rohkem teada sellest, kuidas tema ja David koos aega veedavad, milline on nende side (lisaks tüdruku ustavusele ja seksikas olemisele).

„Me hängime koos sõpradega väljas,” ütles ta. „Käime baarides või oleme kodus ja vaatame filme. Seksime ka kõvasti. Ta on voodis fantastiline.”

„Jah? Mis sulle Nikkiga seksimise juures kõige rohkem meeldib?”

„Ta läheb sellest täiega pöördesse.”

„Mis tähendab, et…”

„Ta ei hoia ennast tagasi, talle meeldib see ka.” See on kommentaar, mis on osutunud kõige populaarsemaks vastuseks küsimusele „Mis see on, mis naise voodis heaks teeb?”. „Ta teeb mida iganes,” ütles David võrgutava naeratusega, mulle ainiti otsa vaadates.

David flirtis minuga jälle. Tema toon meelitles mind küsima, mis täpselt see „mida iganes” on. Keeldusin talle seda rõõmu pakkumast. Aga ta rääkis mulle ikkagi. „Ta karjub ja huilgab, ta vingerdab, ta saab mitu orgasmi järjest.”

„See on suurepärane,” ütlesin ma.

„Ja ma tean, et see pole ainult selleks, et mind õnnelikuks teha,” lisas ta pisut kaitsval toonil. Arvan, et mu varasem vihje, et David püüaks ette kujutada ebasiirast naist, pani temas mingid keeled helisema. „Ma valdan seda asja päris hästi. Ta tekitab minus hea enesetunde ja ma tean, et ta tahab mind. Tahad sa veel midagi teada?”

Ilmselt mitte.Tahtsin hoopis lausa sadistlikult tema grandioossuse mulli purustada. Tahtsin selle tegelikult kaikaga tükkideks peksta nagu piñata1. Aga ma teadsin, et nii ei saa ühegi patsiendiga terapeutilist suhet rajada, eriti veel niisugusega, kellel on nartsissistlikud kalduvused. Ta polnud võimeline nägema naises tõelisi väärtusi ja see tekitas minus solvumist, ning õigustatult, sest sedasorti dehumaniseerimine on igasuguse seksuaalse pahatahtlikkuse tuum. Tundsin tahtmist sellega võidelda, kuid mitte kaikaga, vaid pigem Davidit aidates. Kavatsesin kasutada oma suhet temaga selleks, et luua naisest uus ja teistsugune emotsionaalne ettekujutus.

Selleks et panna David autentsematele tundmustele avanema, tuli mul tegeleda tema nartsissismiga. Püüd eneseimetleja kärarikkale kaitsemehhanismile rammiga kallale minna ainult võimendab tema uhkeldamist. Selle asemel tuli mul need omadused, mida David endas nii edevalt hindas, talle tagasi peegeldada, näidata talle, et ma saan aru küll, miks ta nii fantastiline mees on. Selle triki abil saan panna nartsissisti endast lugu pidama. Kuid see oli raske, sest ma olin sunnitud tunnistama Davidi kohta tõtt, mida eelistasin mitte näha. Ta rikkus fantaasiapilti, mis mul meeste kohta oli: et nemad on viktoriaanlikust kosimistaktikast sama huvitatud kui mina. Selle asemel lasi ta mu romantilise mulli vastu taevast oma matslike sõnadega, mis tundusid nagu barbarite rüüstav sissetung, taandades mu kõrged ideaalid vulgaarsusteks ja kehaosadeks. Ta nägi naisi saakloomana. Kui ta oleks saanud need baaridest koju veetud naised täis toppida ja trofeena seinale riputada, oleks ta seda arvatavasti teinud.

Tõtt tunnistades polnud Nikki tulise loomuse tunnustamine tüdrukuga üldse seotud. See oli ühepoolne akt. David oli esitanud seisukoha hoopis iseenda suhtes. Nikki füüsilised mõõtmed kajastasid midagi Davidi minapildi kohta. Tüdruku „huilgamine, vingerdamine ja orgasmid” andsid Davidile teada, et tema on voodis hea; et tema suudab naisele mõnu pakkuda, ja et tema on seetõttu ihaldusväärne. Endaga rahulolus pole midagi halba, kuid Nikki tundus sellest võrrandist täiesti välja jäävat. Ta oli lihtsalt seksuaalselt stimuleeritud ja heade häälepaeltega publik Davidist rääkivas etenduses. See oli ego töö – minu silmis pole ego muud kui suur inimeste eraldaja.

Ja siin peitub kõigis inimsuhetes ka ohtlik tasakaal iseenda ja teiste vahel. Kujuta ette skaalat, mille ühes otsas koheldakse romantilist partnerit objektina, kes rahuldab kõik kaaslase vajadused – see on umbes nagu ema ja imiku suhe. Teises otsas ollakse aga võimeline tunnustama oma kallimat reaalse inimesena, kellel on oma vajadused, ja ideaaljuhul valitseb siin andmise ja saamise vahel tasakaal.

Mulle tundus, et David veetis oma aega skaala objektipoolses otsas, keskendudes sellele, kuidas pälvida kõlblikuks tunnistamist, ja tehes seda pidevalt. Ta tundis end juubeldava või kurvana, tunnustatud või väärtusetuna, alati seisundis, kus ta reageeris sisemisele vajadusele koguda enda kohta võimalikult palju positiivseid kinnitusi, pidades seda eksikombel armastuseks. Tema jaoks oli andmine naiste asi, ema Theresa tüüpi inimeste ja lollide asi. Hakkasin tähele panema, et paljud inimesed hoiavad vaikimisi alal samasuguseid ootusi. Kui see neile aga otsesõnu välja öelda, näivad nad üsna raevununa. Püüdsin ette kujutada, kuidas see näeks välja lepinguna, mis paarisuhte alguses sõlmitakse. Arvan, et umbes nii:

Ma tahan teha seda, mida ma tahan ja millal ma tahan. Ma tahan, et sa oleksid kogu aeg see, kes ma tahan. Tegelikult oled sa minu pikendus. Ma tahan, et sa annaksid mulle seda, mida ma vajan, täpselt siis, kui ma seda vajan. Ma ei peaks sinult seda küsima ega sulle ütlema, kuidas seda teha. Tahan, et sa annaksid mulle tingimusteta armastust. Garanteeritult. Lakkamatult. Ma tahan, et sa oleksid mu päästja, minu isiklik Jeesus, mu emme või issi. Ja kui sa seda ei tee, siis ma solvun! Ma võin isegi sind petta või su maha jätta, sest minu vajadused peavad kogu aeg rahuldatud olema.

P.S. Sinu vajadustest ei taha ma midagi kuulda.

Nüüd kujuta ette, kuidas sind sellega esimesel kohtingul kurssi viiakse. Inimestesse nagu objektidesse suhtumine on nartsissismi põhijoon, fenomen, mis on paarisuhetele nii kahjulik, et peaksin selle selgitamiseks veel veidi aega võtma. Kuigi mõistet „nartsissism” kasutatakse paljude meeste kohta, kes on selle ära teeninud ja kes pole seda ära teeninud, ja kuigi ma ise kasutan seda mugavuse huvides samuti, siis indiviidide kõikehõlmava sildina see mulle tegelikult ei meeldi, sest kliinilisena ilmutavad seda kalduvust vaid vähesed patoloogilised inimesed. Igapäevaelus on nartsissism pigem meeleseisund, maailmanägemise moonutatud viis, teatud laadi lühinägelikkus, mille kaudu maailma isiklike ootuste, tõekspidamiste ja ihade kaleidoskoobis töödeldakse – ja ükski neist ei põhine objektiivsel reaalsusel. Kõige valdavamas ja arvatavasti kõige hävitavamas vormis kannab nartsissist silmaklappe, mis välistab tema võime teisi näha, välja arvatud iseenda ja oma vajaduste kontekstis. See kahjustab teda, sest ilma teiste nägemise võimeta hakkavad inimesed üksteist objektifitseerima.

Teatud määral teeme me kõik seda ja nüüdisaegsetes paarisuhetes on see võtnud lausa katku vormi. See on iseenda armastamise vastand – see on iseendasse lõksujäämine.

David mitte üksnes ei suutnud teisi näha, vaid ta pidi lisaks neist ka parem olema. Sedalaadi nartsissism on minatunnetus, mis on konstrueeritud ümber vajaduse olla eriline või teistest ülemal. Kõiki teisi nähakse hierarhia kontekstis. Nad asuvad kas sinust ülal- või allpool, kusjuures peas käib pidev kalkuleerimine. Võimust võtavad sellised ettekirjutused nagu „ma pean olema rikas”, „ma pean olema ilus”, „ma pean olema parim kõiges, mida ma teen”. Isegi kui inimene on reaalsuses tõesti kõrgsuutlik saavutaja, elab seda tüüpi nartsissist illusioonis, sest selle püüdluse all asuvat tunnustusevajadust pole iroonilisel moel võimalik iial rahuldada. Kui ta selle tajutud ülimusliku positsiooni saavutabki, siis tegelikult ta eraldab end teistest.

Nii et jah, meis kõigis on inimsuhetes pisut nartsissismi. Võta või minu enda romantilised armastusfantaasiad: ma objektifitseerisin mehi, kuid ma ei teinud neist seksiobjekte, vaid armastuseobjektid.

Davidi jaoks seisnes mingi osa probleemist selles, et kui inimese ego on nii lihtne võimendada, nagu see temasarnase eduka kuti puhul on, siis võib ego toitmise mõnu olla nii väestav, et sellest pole mingit sundust loobuda. Sain aru, et David ei suutnud tunnustada isegi oma suhteliselt rahuldustpakkuvat suhet Nikkiga. Ma pidin tegema nii, et ta hakkaks uurima, miks tal oli vaja õhtuti naisi jahtida. Davidi nartsissism oli võimu ja turvalisuse paik. Mul tuli sinna sisse pääseda. Seekord palju pehmemal toonil.

„Ma tahan loota, et sa saad aru, et ma esitan karme küsimusi ainult selleks, et aidata sul ennast avastada,” ütlesin ma, kui me järgmine kord kokku saime. Jututeemaks oli endiselt Nikki.

„Ma pole sellega harjunud,” ütles ta, õlad äkitselt kössi vajunud. „Ma tunnen end paljastatuna ja ma vihkan seda. Pigem säilitaksin kontrolli asjade üle.”

„Sa ütled, et armastad Nikkit, aga kuidas sa armastust oma kehas tegelikult tunned, kui te koos olete?”

„Ma ei tea,” ohkas ta. „See on kusagil seal.” Davidi käeviibe hõlmas ta lauba ette jäävat tühja ruumi. Tema jaoks oli armastus abstraktne kontseptsioon, millel puudus sisikondlik komponent. Armastus oli kehatu. Olin sellega varemgi kokku puutunud ja see asi alarmeeris mind: miks näevad inimesed nii palju vaeva armastuse tundmisega?

„Kas on võimalik, et sinu vajadus suhet kontrollida ja haavatavust vältida blokeerib su võime armastust kogeda?” panin ette.

„Mis sa sellega silmas pead? Ma armastan oma tüdrukut.”

„Nii et sa siis tead, mis armastus on?”

„Noh, ma…”

David tegi Nikkiga küll kõik kiindumuseks vajalikud käigud, kuid ei tundnud tegelikult seda sooja, õnnestavat heaolu, mille armastamine kaasa toob. Kõik, mida ta selle asemel tuvastada suutis, oli nälg selle tabamatu seisundi järele.

„Ma kuulen, et tema armastab sind. Aga see, mida sa enda kohta kirjeldad, kõlab nii, et sinu vajadus ei ole olla armastatud, vaid tunda end ihaldatuna. Sinu soov on olla tahetud, ikka ja jälle. Sul ei saa iial küllalt sellest, et panna naisi ennast ihaldama. Aga keda sina ihaldad?”

Sellele polnud Davidil vastust. Surusin edasi. „Kellegi ihaldamine eeldab, et sa annad endast midagi; et sa lubad endal ka kellegi vastu armastust tunda. Ma ei näe, et sa seda riski võtaksid – veel mitte. Aga tõelise jõu omandad sa alles siis, kui suudad seda riski taluda.

Vaikus.

„Mida sa tegelikult jahid? Armastust või tõestust? Kellegi armastamine nõuab… mune.”

„Sa ajad mu marru,” ütles David, kulm kortsus, mähkides käed ümber keha.

„Tore. Mis nimelt sind marru ajab?”

„Fakk, ma tunnen end nii sitaks häbistatuna, nii pealiskaudsena ja… mannetuna.

„Suurepärane,” ütlesin ma. „Lõpuks lased sa mul ennast näha. Tänan sind.”

„No palun.”

„Tore. Nüüd saame hakata päris tööd tegema.”

Kui järgmise sessiooni aeg kätte jõudis, tormas David mu kabinetti, ebatüüpiliselt häiritud. Tema harilik jahe käitumisviis oli asendunud paanikaga. Ei mingit flirtimist ega puiklevat small talk‘i.

„Ma arvan, et mu tüdruk pettis mind,” purskas ta. „Aga ta eitab seda.”

„Kuidas sa sellele järeldusele jõudsid?”

„Ma sirvisin ta telefoni ja leidsin sõnumi mingilt kutilt, kes ütles, et ta on teel sinna. Sõnum oli saadetud kell kolm öösel. Nikki väidab, et see on lihtsalt sõber ja et see sõnum on eksitus. Ma olin nii marus. Läksin koju ja hakkasin oma telefoninumbreid lappama.”