Отрывок из книги
Jõuan koju veidi pärast keskööd. Laps on oma ema juures, mu sõbratar pole siin, ma olen korteris üksi. Külmkapist leian avatud purgi õunapüreed, hakkan seda helpima ja silmitsen seejuures ajalehte, mis on köögilauale jäänud, loen midagi sääskedest ja sellest, miks langevad vihmapiisad neid ei taba. Veel enne, kui suudan aru saada, kuidas nad ikkagi ellu jäävad, tunnen kõris kriipimist. Olen ma midagi hingekurku ajanud? Õunapüree?
Ma tõusen, lähen vannituppa, vaatan peeglisse ega leia midagi erilist, kõik nagu ikka, võib-olla et olen veidi kahvatu. Kuna ma nüüd juba vannitoas olen, kavatsen hambaid pesta, ma tahan ju peagi magama heita – samal hetkel aga tunnen, et hakkan kohe oksele. Ma pöördun, kummardun vanni kohale, juba purskubki see minust välja. Silmi avades imestan, kuidas on vannis nii palju verd. See valgub aeglaselt äravoolutorusse.
.....
Ma vaatan lõuna poole, kuni oma voodi jalutsini, tekk on pealt libisenud, ma näen oma varbaid ja loendan neid, just nagu peaksin kontrollima, on nad kõik veel alles. Tunnen kergendust, ükski pole küljest kukkunud. Ükskord ammu, meenub mulle, olid varbaküüned siniseks värvitud. Ma loen varbad teist korda üle ja kujutan ette, et akna taga on Vaikne ookean ja mina Acapulcos hotellitoas nii nagu aastal 1996 või 1997 – ei tea, mida ma toona olin sisse võtnud? Terve öö ja terve päeva keerles peas: mis mõtet küll kõigel on, kui pean nüüd ikkagi surema? Milleks ma siis üldse olemas olen? Milleks on üks inimene üldse olemas? Päevast päeva kõik need aastad olen ma vastu pidanud, ainult selleks, et surra ühes hotellitoas, just nimelt Acapulcos! Seejuures oli mulle tegelikult selge või oleks pidanud selge olema, et ma sellel ööl, mil keegi ei teadnud, kus ma olen, kindlasti mitte ei sure, nii kiiresti ei surda, mul oli lihtsalt palav ja ma higistasin ja janu oli suur, selle vastu ei aidanud mingi joomine. Küllap oli asi rohkem mõttes, mis tegi mu rahutuks ja ühtaegu lummas – mõte, et võin surra Vaikse ookeani ääres. Nii kaugel-kaugel.
Kas pole pea igaüks kord mõelnud, et nüüd ma suren? See pole mingi eksklusiivne kogemus, vastupidi, tundub, et see kuulub iga täiskasvanu või pooleldi täiskasvanu kogemustepagasisse – vähemalt kord juba äärepealt surma saada. Äkki on see täiskasvanu üks tunnuseid?
.....
