Читать книгу Kurjuse päevik - David Kinney - Страница 4

Neli aastat pärast sõja lõppu ootas Nürnbergi kohtupalee saalis number 600 üks süüdistaja kohtuotsuste väljakuulutamist. Need olid viimased otsused natslike sõjakurjategijate kohta, keda ameeriklased olid süüdistanud, ja Robert Kempner oli andnud selle heaks endast kõik.

See neljakümne üheksa aastane alati võitlusvalmis ja järeleandmatu jurist, väsimatu sidemetesõlmija ning intriigipunuja oli marssinud läbi elu otsekui provotseerides vingamehi – ja neid juba jätkus – tema tugeva etteulatuva lõua pihta tabavat hoopi andma. Ehkki ta ei avaldanud oma pisut üle 170-sentimeetrise kasvu ja taanduva juuksepiiriga muljet väliselt, sundis ta iseloom inimesi tema suhtes selgeid seisukohti võtma. Olenevalt vaatenurgast näis ta olevat sarmikas või suurustlev, pühendunud või kitsarinnaline, õigluse eest võitleja või tühipaljas jõmm.

Kempner oli ligi kakskümmend aastat veetnud Hitleri ja natside vastu sõdides, neist viimased neli sellessamas linnas, mille olid purustanud füüreri suurushullus ja liitlaste pommid. Tema lahing oli ühtaegu eripäraselt isiklik ja universaalne lugu: võitlus omaenda elu eest ajastu üleilmses tapluses. 1930. aastate algul väitis toonane noor Berliini politseiametnik Kempner, et riik peaks Hitleri ja tema jüngrid riigireetmise eest vangi panema, enne kui nood võimu haaravad ja oma vägivallaplaanid ellu viivad. 1933. aastal kulus natsipartei võimuvõtu järel vaid mõni päev, kui Kempner – juut, liberaal ja avalik oponent – kaotas koha riigiteenistuses. Pärast põgusat vangistust ja Gestapos ülekuulamist 1935. aastal pages ta Itaaliasse, sealt Prantsusmaale ja lõpuks Ameerika Ühendriikidesse, kus ta lahingut edasi pidas. Kasutades suurt Saksamaa riiklike dokumentide kogu ja oma informantide võrgustikku, aitas Kempner Ühendriikide justiitsministeeriumil süüdi mõista selles riigis tegutsenud natsiagitaatoreid ning andis sõjaministeeriumile, välisluureametile (OSS) ja J. Edgar Hooveri föderaalsele juurdlusbüroole Kolmanda Reich’i kohta kogutud infot.

Seejärel naasis ta – justnagu mõnes Hollywoodi loos – kodumaale ja aitas süüdi mõista neidsamu mehi, kes olid ta töölt lahti lasknud, demoniseerinud tema juudi päritolu, võtnud talt Saksa kodakondsuse ja sundinud teda ellujäämise nimel põgenema.

Kui Göring, Rosenberg ja teised põrmu varisenud Reich’i täissöönud ninamehed olid kuulsal rahvusvahelisel protsessil sõjakuritegudes süüdi mõistetud, jäi Kempner Nürnbergi, et osaleda veel kaheteistkümnes kohtuasjas, mille ameeriklased algatasid 177 natside kaastöötaja vastu. Nende hulgas oli arste, kes tegid koonduslaagri vangide peal võikaid katseid, vange tööga tapnud SS-lasi, sunnitööst kasu lõiganud vabrikante ja hukkamiskomandode juhte, kes korraldasid sõja ajal kogu Ida-Euroopas eraisikute tapatalguid.

Kempner juhtis isiklikult süüdistust viimases ja mahukaimas kohtuasjas (number 11), mis on tuntud ministeeriumide protsessina, sest enamik kaebealuseid oli teeninud Berliinis Wilhelmstrassel tähtsa valitsusametnikuna. Neist kõige silmapaistvam tegelane, välisministeeriumi riigisekretär Ernst von Weizsäcker, oli rajanud teed Tšehhoslovakkia vallutamisele ja kiitnud isiklikult heaks üle 6000 Prantsuse juudi transportimise Auschwitzi surmalaagrisse. Kurikuulsaim süüdlane oli kõrge SS-i ohvitser (Obergruppenführer) Gottlob Berger, kes oli pannud kokku erilise julmuse poolest tuntud hukkamisrühma. „Parem tappa kaks poolakat ülearu kui kaks liiga vähe,” kirjutas ta kord sellest rühmast. Kõige heitunumad kostjad olid pankurid, kes mitte üksnes ei rahastanud koonduslaagrite ehitamist, vaid ka kogusid tonnide kaupa hävituslaagrite ohvritelt võetud kuldhambaid, vääriskive ja prille.

See protsess oli saanud alguse 1947. aastal, ja nüüd, 12. aprillil 1949 lähenes see viimaks lõpule. Kolm Ameerika kohtunikku sisenesid kohtusaali, sammusid laua juurde ja asusid kohtuotsust ette lugema. Otsus oli kirjas 800 leheküljel, selle ettekandmine võttis kolm päeva. Saali teises otsas kuulasid natsid, keda valvasid tikksirged kiiskavates hõbekiivrites sõjaväepolitseinikud, kõrvaklappidest tõlke, kes panid kohtuotsuse saksa keelde. Lõpuks mõisteti kahekümne ühest kaebealusest üheksateist süüdi, kusjuures viis neist rahuvastastes kuritegudes, mis oli Nürnbergi protsessil kõige levinum süüdistus. Weizsäckerile määrati seitse, Bergerile kakskümmend viis aastat vangistust, kolm pankurit said viis kuni kümme aastat.

Süüdistajatele tähendas see suurt võitu. Olles tuhninud nelja aasta vältel läbi lõputult natside dokumente ja küsitlenud sadu tunnistajaid, oli neil õnnestunud kõige hullemad kurjategijad süüdi mõista ja vanglasse saata. Nad olid näidanud maailmale, et kaasosalus holokausti elluviimises oli juurdunud sügavalt ja laialt kogu Saksa riigiaparaadis. Kempneri sõnu kasutades olid nad teinud nähtavaks terve Kolmanda Reich’i „kriminaalse fresko” ja kindlustanud selle, et Nürnberg jääb ajalukku kui „kants, mis tagab usu rahvusvahelisse õigusse”. Nad olid tõestanud, et jõulised süüdistused sõjakuritegudes olid õigustatud.

Need viimased kohtuotsused olid kulminatsioon Kempneri kauakestnud lahingus natsipartei vastu. Või vähemalt need pidanuks seda olema.

Mõne aasta pärast hakkas Nürnbergi lugu lahti hargnema.

Algusest peale oli nii Saksamaal kui ka Ameerikas protsessi mahategijaid. Kriitikud ei näinud süüdistuste taga õiglusjanu, vaid neimahimu, ning Kempnerit, toda rohmakat isiksust ja silmatorkavalt agressiivset ülekuulajat hakati pidama ülekohtu sümboliks. Asi sai alguse, kui süüdistaja küsitles ründavalt üht tunnistajat, endist natsidiplomaati Friedrich Gausi ja Kempner ähvardas anda ta üle venelastele, et need saaksid tema väidetavate sõjakuritegude üle kohut pidada. Kempneri ameeriklasest kolleeg pidas tema taktikat rumalaks ja kartis, et ta teeb „Nürnbergi protsessi tavalistest kurjategijatest märtrid”. Üks teine Kempneri ristküsitletud tunnistaja nimetas teda „kõige gestaapolikumaks inimeseks”.

1948. aastal tekkis Kempneril protestantliku piiskopi Theophil Wurmiga vihane vaidlus Nürnbergi protsessi aususe ja erapooletuse üle. Wurm kirjutas Kempnerile avaliku protestikirja ning Kempner kinnitas vastuses, et kõik need, kes seavad Nürnbergi protsessi kahtluse alla, on tegelikult saksa rahva vaenlased. Kui tüli leheveergudel lõpule jõudis, nägi Kempner, et Saksa ajalehed on pannud ta häbiposti. Teda karikeeriti kui ennasttäis ja variserlikku juudi põgenikku, kes on andunud kättemaksule.

Tema tegevuse mõistis hukka isegi Ühendriikide senaator Joseph McCarthy, kelle Wisconsini valimisringkonnas elas rohkesti saksa juurtega inimesi. Senaator pani pahaks Weizsäckeri süüdimõistmist, sest tema nimetuks jäänud allikate andmeil oli see nats olnud sõja ajal ameeriklaste hinnaline salaagent. McCarthy sõnul takistavat Nürnbergi protsess Ühendriikidel koguda Saksamaal luureinfot ja 1949. aastal rääkis ta senati relvajõudude komiteele, et tahab uurida põhjalikult seda „täielikku jaburust”, mis ümbritses Weizsäckeri kohtuasja.

„Arvan, et see komitee,” lausus McCarthy, „peaks nägema, mis tüüpi idioodid – ja ma kasutan seda sõna läbimõeldult – seal sõjakohut juhivad.”

Kui protsessid viimaks läbi said, olid Ühendriikide sõjakuritegude kohtud mõistnud vangi üle tuhande natsi. Enamik neist istus Münchenilähedases Landsbergi vanglas. Väga paljud läänesakslased keeldusid endiselt tunnistamast liitlaste kohtute seaduslikkust ja uskusid, et nood vangistatud natsid pole kurjategijad, vaid pigem ebaseadusliku õigussüsteemi ohvrid. See küsimus tõusis teravaks vaidlusteemaks pärast seda, kui Lääne-Saksamaa valis 1949. aastal endale esimest korda liidukantsleri, ning ameeriklased, keda tegid murelikuks nõukogulaste plaanid Euroopas, nägid vaeva, et kujundada vanast vaenlasest ustav ja relvitustatud liitlane.

Külma sõja tegelikkus hakkas nullima sõjatribunalide süüdistajate saavutusi.

1951. aastal vabastas Ühendriikide erivolinik Saksamaal pärast karistuste ülevaatamist kolmandiku Nürnbergi süüdimõistetutest ja tühistas kõik surmanuhtlused peale viie. Aasta lõpuks olid vabad kõik natsid, kelle Kempner oli suutnud kohtuasjas number 11 vangi saata. Ehkki avalikult kuulutati karistuste leevendamise põhjuseks soov andestada, nägid sakslased selles teistsugust sõnumit: ameeriklased on viimaks aru saanud, et kohtuprotsessid olid ebaõiglased. Kempneri ajas niisugune otsus marru.

„Tahan aina uuesti hoiatada, et Landsbergi väravate rutakas avamine päästab ühiskonnas valla hävitavad totalitaarsed jõud, mis ohustavad kogu vaba maailma.”

Tema hoiatused jäid tähelepanuta. Ameerika juhid taandusid poliitilise pragmatismi ees ning 1958. aastaks olid peagu kõik sõjakurjategijad vabad.2

Kempneri võitlus polnud ent hoopiski läbi. Ta oli pühendanud natsikuritegude dokumentaaltõendite põhjalikule uurimisele neli aastat ja mõistis, et isegi pärast rahvusvahelise ajakirjanduse välklampide valgel toimunud kohtuprotsesse ei teadnud maailm ikka veel kogu lugu.

Vihastades revisionistliku ajalookäsitluse peale, kui Kolmanda Reich’i mõttejärglased üritasid Saksamaa natsiaegset lugu ümber kirjutada, asus ta ajakirjanduses lahingut lööma. „Vähem või rohkem avalikult nostalgitsedes räägivad paljud poliitika teemal kirjutajad Saksamaal oma rahvale, et kõik oleks olnud tore, kui Führer poleks pisut liiale läinud,” kirjutas Kempner New York Herald Tribune’is. Ta oli täiesti leppimatu. Ta siunas parempoolses ajakirjanduses avaldatud fotosid, kus Hitlerit kujutati inglina, väiteid, et kindralid oleksid päästnud Saksamaa alandavast häbist, kui vaid Hitler poleks sekkunud lahingutegevuse korraldamisse, ja püüdeid pesta puhtaks natsidiplomaate.

Ta kutsus üles avalikustama Saksamaal neid tõsiasju, mis olid Nürnbergis päevavalgele tulnud. „See on ainus viis, kuidas võidelda sakslaste vaimu kavakindla mürgitamise vastu, mida tehakse vastsündinud Saksamaa vabariigis otse meie silme all.”

Ent mõni aeg enne nende sõnade kirjutamist oli süüdistaja teinud midagi, mis ei läinud avatuse põhimõttega sugugi kokku. Kempner oli pärast Nürnbergi jätnud enda kätte sakslaste tähtsaid originaaldokumente, ja kui neist oligi koopiaid tehtud, ei teadnud keegi, kus need asuvad.

Süüdistajana oli Kempneril õigus nõuda välja mis tahes dokumente, mida ta kohtuasja ettevalmistamisel vajas. Kuid viis, kuidas ta dokumentidega ümber käis, tekitas õige mitu korda küsimusi. 1946. aasta 11. septembril teatas dokumendiosakonna juhataja märgukirjas, et Kempneri büroo on laenanud viis dokumenti ja jätnud need tagastamata. „Võin lisada, et see pole kaugeltki esimene kord, kui osakonnal on olnud märkimisväärselt raske veenda doktor Kempnerit tagastama raamatuid ja dokumente.”

1947. aastal teenis Kempner ära Ameerika süüdistusrühma pahameele sellega, kuidas ta oli ringi käinud kõige kuulsama holokaustiteemalise dokumendiga. Varsti pärast seda, kui ta oli saabunud teiseks kohtuprotsesside vooruks Nürnbergi, pani Kempner oma meeskonna uurima Saksa välisministeeriumi allikaid, mis olid leitud Harzi mägedes asunud peidukohast ja viidud Berliini. Kord sattus üks abiline viieteistleheküljelisele dokumendile. „Järgmised isikud osalesid 20. jaanuaril 1942 juudiküsimuse lõpplahenduse arutelul Berliinis Am Grossen Wannsee majas number 56/58,” seisis selle alguses. Tegu oli Wannsee protokolliga, milles kirjeldati Himmlerile allunud julgeoleku peaameti ülema Reinhard Heydrichi juhitud koosolekut, kus arutati Euroopa juutide „evakueerimist”.

Mõni kuu pärast dokumendi leidmist tõstis ameeriklasest süüdistaja Benjamin Ferencz oma töölaualt pilgu ja nägi tema tuppa tormanud Charles LaFollette’i. „Ma löön selle kuradi raisa maha!” röögatas too. LaFollette oli süüdistaja teisel protsessil, kus kohtu all olid natslikud kohtunikud ja juristid. Ta oli Wannsee protokollist teada saanud, aga Kempner ei olnud nõus seda talle andma. Paljud Nürnbergi süüdistajad võistlesid üksteisega ja arvatavasti tahtis Kempner paljastada selle hävitava dokumendi protsessil, milleks ta ise valmistus.

Ferencz läks Kempneri juurde selgust saama. Kempner kinnitas, et tema ei hoia midagi enda käes. Ferencz ei andnud alla. Pärast mõningast pealekäimist avas Kempner lõpuks lauasahtli ja küsis süütult: „Kas asi võib olla selles?”

LaFollette taipas otsekohe, milline tähtsus on sel dokumendil tema protsessis: kõnealusele saatuslikule koosolekule oli saatnud oma esindaja ka kohtuministeerium. LaFollette ruttas jalamaid vahejuhtumist peasüüdistaja Telford Taylorile ette kandma ja nõudis, et too „selle vääraka lahti laseks”. Tema järel saabunud Ferencz asus Kempnerit kaitsma. Ta rääkis Taylorile, et ministeeriumide protsess kukub kindlasti läbi, kui Kempner Nürnbergist minema saadetakse, ja liiati hoidnud Kempner dokumenti enda käes lihtsalt mõtlematusest.

„Seda ei uskunud keegi,” kirjutas Ferencz aastaid hiljem Kempnerile. Aga igal juhul toetas Taylor ministeeriumide protsessi süüdistajat.

Kempner ei olnud Nürnbergis ainus, kes natside originaaldokumente enda tarbeks kõrvale pani. Pärast sõja lõppu transporditi kättesaadud dokumente ühest sõjaväe dokumendikeskusest teise, siis saadeti need Pariisi, Londonisse ja Washingtoni, kus neid uurisid luureametkonnad, ja lõpuks jõudsid paberid Nürnbergi sõjakuritegude protsessidele. Sel ajal kui toimikud tuhisesid mööda Euroopat, leidsid suveniirikütid küllaga võimalusi näpata natsisümboolikaga dokumente, mille parteilise hüüdlause „Heil Hitler!” alla oli jätnud oma signatuuri mõni tähtis tegelane. Dokumentide säilitamise eest vastutavad inimesed muretsesid iseäranis Nürnbergi süüdistusmeeskondade pärast. Nad kartsid, et dokumentide väljanõudjaid „tõukab tagant pigem isiklik žurnalistlik kihk kui soov edendada õiglust”, nagu teatas üks ohvitser märgukirjas. Teise vaatleja tähelepanekute järgi ei näinud süüdistajate dokumendiosakond kuigivõrd vaeva, et jälgida toimikute liikumist.

Üks võtmetähtsusega kaduma läinud dokument oli Hitleri adjutandi Friedrich Hossbachi märgukiri, mis tõestas, et füürer sepitses Euroopa vallutamist juba 1937. aastal. Süüdistajad pidid protsessil tuginema selle dokumendi notariaalselt kinnitatud ärakirjale. Kui üks ajaloolane, kes korraldas pärast sõda alistatud Saksamaa dokumentide avalikustamist, küsis Kempnerilt kõnealuse märgukirja kohta, ütles too, et mäletab seda tõesti, aga „küllap võttis mõni suveniirikütt originaali endale”. 1946. aasta septembris lõpetasid ühe dokumendikeskuse töötajad originaalide laenutamise Nürnbergi süüdistusmeeskondadele, sest kartsid, et ei saa kunagi tagasi tuhandet ühikut tõestusmaterjali, mille nad selleks ajaks olid välja andnud.

Protsesside ajal oli Nürnbergi kohtupalee paberitest üle ujutatud. 1948. aasta aprillis valminud aruande kohaselt oli seal üle 1800 kuupmeetri „haldustoimikuid, pressiteateid ja fotonegatiive, filmoteek, kohtusaali salvestuste ja ülekuulamissalvestuste linte, raamatukoguraamatuid ja teisi trükiseid, originaaldokumente, foto- ja dokumendikoopiaid, dokumendiköiteid, protsessiülevaateid, vangi- ja ülekuulamistoimikuid, küsitluskokkuvõtteid, tõendusmaterjali analüüsi protokolle”.

Säherduse materjaliuputuse tõttu muretsesid ametnikud, et originaaldokumendid visatakse pahaaimamatult prügi hulka. Kempneri hilisemate memuaaride järgi valitses seal kohutav segadus – ja tema kasutas kaost ära.

Enda sõnul kartis ta, et neid plahvatusohtlikke dokumente ei arhiveerita korralikult, mistap otsustas ta tagada nende õige kasutuse. Ta tunnistas mälestustes, et kui mõni „huviline ja nutikas” uurija tuli protsessi ajal tema käest tähtsate dokumentide kohta uurima, võis ta visata toimikud lihtsalt kontoridiivanile ja toast välja jalutada, öeldes: „Ma ei taha midagi teada.”

Parem jätta „hinnaline ajalooline vara” usaldusväärsele kaastöötajale, kes selle sisu teatavaks teeb, kui loovutada see valitsuse bürokraatidele, kes võivad lasta dokumendi hävitada, arvas Kempner.

Kõik sakslastelt ära võetud dokumendid oleks tulnud pärast protsesse tagastada sõjaväe dokumendikeskustele, aga Kempner tahtis endale jäetud dokumentide põhjal kirjutada natsiajastust artikleid ja raamatuid. 1949. aasta 8. aprillil, mõni päev pärast ministeeriumide protsessi otsuste väljakuulutamist, sai süüdistaja dokumendiosakonna ülemalt Fred Niebergallilt ühelõigulise kirja: „Allakirjutanu volitab Ühendriikide ülemnõunikku ja ministeeriumide protsessi peaprokuröri dr Robert M. W. Kempnerit õppe- ja teadustöö ning publitseerimise eesmärgil eemaldama säilikute seast ja hoidma enda käes Saksamaal Nürnbergis peetava sõjakuritegude kohtuprotsessi mittesalajaseks liigitatud materjali.” Niisugune märgukiri oli tavatu. Hiljem kahtles üks sõjaväeluures töötanud advokaat sügavalt, kas Niebergalli ametikohal oleval mehel ikka oli voli seda allkirjastada.

Selsamal päeval saatis Kempner New Yorki E. P. Duttoni kirjastusele kirja ning lühikokkuvõtte raamatu kohta, mis kannaks tööpealkirja „Hitler ja tema diplomaadid” ja põhineks tema Nürnbergis läbi viidud ülekuulamistel ning Saksa välisministeeriumi dokumentidel. Kui ta oli sellest jaanuaris teada andnud, oli Duttoni toimetaja ilmutanud huvi ja küsinud rohkem üksikasju. Hiljem selgus, et see oli kõigest üks Kempneri kirjastamismõtetest 1949. aastal.

Aastakümneid hiljem selgitas Kempner oma memuaarides, miks ta Nürnbergi dokumente endale jättis. „Ma teadsin üht. Kui ma kunagi plaanin midagi kirjutada ja pean arhiividega suhtlema, siis võivad nad saata mulle küll kenasid vastuseid, aga teatud materjale ei suuda nad leida. Ent minul olid mu dokumendid käes.”

See ei olnud ammendav selgitus. Tegelikult tahtis Kempner saada teiste natsismist kirjutajate ees ainukordsuse eelist.

Lubatäht käes, lasi Kempner dokumendid kokku pakkida ja saata need – ühes kõige muuga, mida ta oli süüdistajana kokku kogunud – üle Atlandi Philadelphia äärelinna oma koju. 1949. aasta 4. novembril jõudiski Pennsylvania raudtee Lansdowne’i jaama saadetis: kakskümmend üheksa kasti, mis kaalusid kokku üle kolme ja poole tonni.

„Hitler ja tema diplomaadid” ei näinud kunagi trükivalgust. Paistab, et Kempneri tähelepanu kandus mujale ja ta leidis muid viise, kuidas Kolmanda Reich’i ülekohtu eest õigust nõuda. Ta avas Frankfurdis advokaadibüroo ning asus muude tegemiste kõrval ajama natsismiohvrite kahjunõuete hagiasju. Ta esindas Erich Maria Remarque’i, kelle Esimese maailmasõja teemalise menuromaani „Läänerindel muutuseta” olid natsid ära keelanud ja selle eksemplare avalikult põletanud. Ta esindas silmapaistvat Heidelbergi ülikooli matemaatikaprofessorit Emil Gumbelit, kelle natsid sundisid sõjavastaste vaadete tõttu töölt lahkuma. Ta esindas juute ja katoliiklasi ja vastupanuvõitlejaid. Sellest sai tulus tegevusväli.

Kümmekond aastat pärast Nürnbergi protsessi lõppu hakati natslikele sõjakurjategijatele esitama uusi süüdistusi. Üks 1958. aasta kohtuprotsess Lääne-Saksamaal tõmbas taas tähelepanu jubedustele, mis sakslaste arvates olid juba minevikku vajunud: kümme natsi mõisteti süüdi üle 5000 Leedu juudi tapmises sõja ajal. See juhtum ajendas Saksa liidumaade justiitsministreid – keda hirmutas teadmine, et paljud kurjategijad olid pärast sõda karistusest pääsenud – asutama natsikuritegude uurimise keskametit, mis hakkas tööle Ludwigsburgis.

Samal ajal tõid prokurörid ka väljaspool Saksamaad kohtu ette väga tähelepanuväärseid asju. 1961. aastal astus Kempner jälle rahvusvahelisse rambivalgusse, kui ta tunnistas Jeruusalemmas toimunud protsessil Adolf Eichmanni vastu, kes oli korraldanud kogu Euroopa juutide küüditamist ja surmalaagritesse saatmist. Kempner osales ohvrite sugulaste advokaadina paljudel selle aastakümne kuulsatel protsessidel. Ta esindas Anne Franki isa ja karmeliidi nunna Edith Steini õde kohtuasjas kolme SS-i ohvitseri vastu, keda süüdistati tuhandete Hollandi juutide tapmises. Ta esindas ühe 1933. aastal natside rünnakrühmlaste ehk pruunsärklaste käe läbi hukkunud patsifistliku ajakirjaniku leske. Ta kaitses 30 000 Berliini juudi huve õigusemõistmisel Gestapo Berliini osakonna ülema Otto Bovensiepeni üle, kes oli juhtinud nende itta küüditamist.

Kempner lõikas uuesti tähelepanu keskmesse tõusnud natsikuritegude uurimiselt suurt kasu, kirjutades saksa lugejatele hulga raamatuid neist ja teistest muljetavaldavatest juhtumitest. Ta avaldas ka väljavõtteid Nürnbergi ülekuulamistelt ja 1983. aastal oma memuaarid „Ankläger einer Epoche” ehk „Ühe ajastu süüdistaja”. Olgugi et Kempner oli saanud 1945. aastal Ühendriikide kodakondsuse, ei avaldatud tema raamatuid inglise keeles ja tuntust võitis ta eelkõige oma sünnimaal.

Nelikümmend aastat pärast Nürnbergi pidas ta ikka veel lahingut. Kui Saksa Pank ostis ära Flicki perekonna tööstusimpeeriumi, saavutas Kempner selle, et 1300 juudile, kes olid teinud sõja ajal Flicki ettevõtetes püssirohtu tootes orjatööd, maksti miljoneid marku hüvitist.

Sõda natside vastu tähendas Kempnerile kõike. Järelejätmatult takistas ta maailmal unustada, mida kurjategijad olid teinud. Kui talle mainiti, et mõni endine nats ei paista ju olevat sugugi halb inimene, võttis ta oma toimikud ja tõestas vastupidist.

„Tõepoolest tuhanded mõrtsukad jalutavad senini Saksamaa ja muu maailma tänavail,” rääkis ta kord ühele ajakirjanikule. „Kui palju natsikurjategijaid on veel vabaduses? Mõtelge ise.” Isegi pärast kõiki sõjajärgseid kohtuprotsesse oli mõrvas süüdi mõistetud üksnes mõni tuhat sakslast. „Kas oskate mulle selgitada, kuidas umbes kaks tuhat inimest suutsid mõrvata kuus kuni kaheksa miljonit? See on matemaatiliselt võimatu.”

Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmendki aastat pärast natsiajastut keeldus ta järele andmast. Seda lahingut pidas ta oma elupäevade lõpuni.

Sel ajal kui Kempner tuhises Ameerika ja Euroopa vahet, ajades rahvusvahelisi õigusasju, oli tema pereelu väga komplitseeritud. Ehkki ta advokaadifirma tegutses Frankfurdis, oli temast saanud Ühendriikide kodanik ja tema peamine kodukoht oli ikka Pennsylvanias Lansdowne’is, kuhu ta oli sõja ajal kolinud. Seal elasid veel tema teine naine Ruth, kes oli sotsiaaltöötaja ning kirjanik, eakas ämm Marie-Luise Hahn, sekretär Margot Lipton ja 1950. aastatel ka poeg André.

Kempneritel oli üks saladus: poisi ema ei olnud Ruth Kempner – nagu nad kõigile rääkisid –, vaid Margot Lipton. Robert Kempneril ja tema sekretäril oli olnud 1938. aastal armulugu.

André kasvas teadmises, et ta on Kempnerite adopteeritud laps. Koolidokumentides oli poisi emana kirjas Ruth Kempner. Nii oli toona lihtsam. „Lihtsam doktor Kempnerile,” ütles Lipton. Ei André ega ta vanem vend Lucian – Kempneri poeg esimesest abielust – saanud veel palju aastaid tõtt teada. Omad kahtlused neil küll olid. André pulmas Rootsis imestasid kõik, et Lipton ja peig on äärmiselt sarnased.

Ent Kempneri pojad olid liiga aupaklikud, et aru pärida. „Ma lihtsalt võtsin tõeks kõik, mis isa ütles,” selgitas Lucian, „ülejäänu aga ei olnud minu asi.”

Ükskõik, kui palju ta ka teadis, kasvas André üles isa jumaldades. Veel pärast sedagi, kui ta oli kahekümne üheksa aastasena asunud koos oma naisega Rootsisse elama ja talu pidama, saatis ta vanematekoju üksikasjalikke kirju. „Tahan sind tänada, isa, et oled olnud meile kõigile nii suurepärane paps,” kirjutas ta kord pärast Kempneri ja Liptoni külaskäiku. „Mul pole kunagi kerge öelda sulle seda silmast silma, aga ma loodan, et sa iialgi ei alahinda seda armastust ja mõistmist, mida ma sinu ja su töö vastu tunnen.”

1970. aastate algul oli Kempner jäänud pidama Euroopasse, elades vaheldumisi Saksamaal Frankfurdis ja Šveitsis Locarnos. 1975. aastal – pisut pärast seda, kui üks neonatside jõuk oli tema büroo ees protestinud – tabas teda infarkt ja ta tervis jäi liiga nõrgaks, et üle ookeani reisida. Ruth Kempner ja Lipton, kes elasid endiselt Pennsylvanias, käisid tal mitme nädala kaupa külas, aga muul ajal pidi advokaat toetuma veel ühe pühendunud naise abile.

Ameeriklanna Jane Lester oli kasvanud New Yorgi osariigis Brockportis, mis asub sadakond kilomeetrit Niagara joast idas. 1937. aastal läks ta ühe klassikaaslase kannul Saksamaale, kus õpetas inglise keelt inimestele, kes lootsid välja rännata. Aastaid hiljem tunnistas ta oma sinisilmsust. Tal polnud õrna aimugi, mida Hitler vaenlastega teeb. 1938. aastal Kristalliööl, kui natsid märatsesid kogu Saksamaal, rüüstates sünagooge ja juutide poode, magas ta õiglase und. Järgmisel päeval ei mõistnud ta sugugi, miks keeltekooli õpilased kohale ei ilmunud. Ta lahkus Saksamaalt, töötas Buffalos maaklerifirmas ja seejärel hakkas Washingtonis välisluureametis masinakirjutajaks.

1945. aastal sattus Lester lugema Washington Postist uudist, et Nürnbergi protsessil vajatakse tõlke, ja ta kandideeris Pentagonis sellele tööle. Peagi sõitiski ta jälle Saksamaale.

Ta teadis Kempnerit kuulu järgi ja nägi teda Nürnbergi Grand Hotelis, kuhu enam-vähem kõik protsessiga seotud inimesed õhtuti kogunesid. Nad kohtusid viimaks 1947. aastal, kui Kempner värbas tulevastele protsessidele personali. Lesterist sai tema abi, kes käis temaga tihti ülekuulamistel kaasas, ajades sellega kahtlustatavad segadusse. „Nad ei saanud mu rollist hästi aru,” rääkis ta. „Liikvele oli läinud kumu, et ma olen psühholoog.” Tal oli ka au olla inimene, kes tõlkis Wannsee protokolli Ameerika süüdistajatele inglise keelde.

Pärast sõda töötas ta Frankfurdi lähistel Oberurselis Ühendriikide sõjaväeluure baasis. Aga ta tegutses edasi ka Kempneri heaks, tõlkides kirjavahetust ja juhtides ta praksist. Sellest kujunes neli aastakümmet väldanud partnerlus.

„Robert Kempneri elu viimasel kahekümnel aastal ei olnud ma temast ööl ega päeval lahus,” rääkis ta. „Olin tema põetaja, tema sohver, tema sekretär.” Ta ei öelnud seda välja, ent ta oli olnud ka mehe armuke.

Kempner ja tema elu kolm naist olid lähedased lõpuni. Nagu märkis Lucian aastaid hiljem: „See oli üks suur õnnelik perekond.”

Kempneri abikaasa Ruth suri 1982. aastal. Elu lõpupoole elas Kempner Frankfurdi lähedal hotellis, kus tema ja Lester magasid kõrvaltubades, mille uks oli lahti. Nõnda sai naine olla lähedal, kui mehega oleks öösel midagi juhtunud. Robert ja Lucian Kempner kõnelesid peagu iga päev ja kuna isa ei kuulnud hästi telefonijuttu, istus Lester ta kõrval ning kordas kõike, mis Kempneril kõrvust mööda läks.

Kempner suri 15. augustil 1993. aastal üheksakümne kolme aastasena. Samal nädalal oli Lipton sõitnud Pennsylvaniast Saksamaale tema juurde.

„Ta suri mu käte vahel,” rääkis Lester. „Seal me istusime, teine teisel pool Robertit ta surivoodil.” Kui saabus arst, kes tunnistas mehe surnuks, „valdas meid kohutav õud, kaotusvalu ja uskmatus”.

Naised helistasid Lucianile, kes sõitis oma abikaasaga Münchenist kohale ja võttis asjaajamise enda kätte.

See ei osutunud lihtsaks. Kogu elu uurimistööd teinud, kirjutanud ja reisinud Kempner oli kõik alles hoidnud. Maalid, mööbel, tuhanded raamatud ja dokumendipatakad tema mõlemas elukohas, Frankfurdis ja Pennsylvanias Philadelphia äärelinnas Lansdowne’is. Ta säilitas lõputult isiklikke, tööalaseid ja juriidilisi dokumente: vanad passid, aadressiraamatud, lapsepõlve koolipäevikud, kasutatud rongipiletid, kommunaalarved, vanad kirjad ja fotod.

Lester leidis Kempneri testamendi oma hotellitoast kotisahtlist. Jämeda joonega vaevuloetav tekst mahtus ühele leheküljele. Selle dokumendi kohaselt pärandas Kempner kõik oma poegadele Lucianile ja Andréle.

Aga asja juures oli konks.