Читать книгу Kurjuse päevik - David Kinney - Страница 5

Kaks aastat pärast Kempneri surma püüdis ta ustav abiline Jane Lester üha leida viisi, kuidas mehe pärandit elus hoida. Tema staatus silmapaistva Nürnbergi prokurörina kindlustas talle sõjajärgse Saksamaa avalikkuses tähelepanuväärse koha. Ta võttis protsessi teemal järjekindlalt sõna kirjutavas ajakirjanduses ja televisioonis. Aga Ühendriikides oli ta enamvähem tundmatu. Lester tahtis seda olukorda muuta.

Ta otsustas helistada New Yorgi osariigis Lewistoni linnas elavale ordineeritud vaimulikule ja endisele teoloogiaprofessorile Herbert Richardsonile, kes juhtis väikest akadeemilist kirjastust Edwin Mellen Press. Oponendid pidasid Mellenit põlastavalt „ennastupitavaks tühisuseks, mis eksitades nimetab end akadeemiliseks kirjastuseks” (selline lause ilmus ajakirjas Lingua Franca, kelt Richardson nõudis seepeale edutult 15 miljonit dollarit kahjuhüvitist). Võimalik, et Lester sattus Richardsoni nimele mõnes Kempneri kaustas. 1981. aastal oli Kempner üritanud äratada Ameerika kirjastajate huvi oma teoste vastu ja teiste seas võttis ta ühendust Melleniga. Richardson selgitas, et tema pisike ettevõte ei suuda tagada tulusat trükiarvu.

„Probleem aga on selles, et minu arvates tuleks teie raamatud inglise keeles välja anda ja neid peaks Põhja-Ameerikas levitama,” kirjutas Richardson 1982. aasta aprillis. „See on väga tähtis info ja oleks kurb, kui sellest midagi ei teataks. Ent mida saan ma teha??? Mina olen väikekirjastaja ega tule sellega paraku toime.”

Kui Lester talle kolmteist aastat hiljem helistas, oli Richardson endiselt huvitatud. Lester tõlkis ühe osa Kempneri memuaaridest ja Mellen andis selle 1996. aastal välja, tähistades nõnda viiekümne aasta möödumist esimese Nürnbergi protsessi lõpust.

1996. aasta märtsis käis Richardson Washingtonis Nürnbergi süüdistajate kokkutulekul, kus ta pöördus ühe Ühendriikide holokaustimuuseumi ajaloolase poole ja tegi juttu väikese hulga Kempneri paberite annetamisest. Dokumendid olid senini tema kahe endise abilise, Saksamaal elava Lesteri ja Pennsylvanias elava Liptoni valduses. Mõlemad naised olid kaheksakümnendates eluaastates ja teineteisele endiselt lähedased.

Kahe päeva pärast korraldas too ajaloolane Richardsonile, Lesterile ja Liptonile kohtumise muuseumi peaarhivaari Henry Mayeriga. Põhiliselt rääkis Lester, kes selgitas Kempneri tähtsust ja tema dokumentide hindamatut väärtust. Aga see jutuajamine ei viinud kuhugi. Mayer oli muuseumi tööle asunud kõigest kaks aastat tagasi ja oli uppumas aina lisanduva uue materjali alla. Tal oli tööd niigi ülearu ja miski, mida ta sel päeval kuulis, ei jätnud muljet, et nood dokumendid võiksid olla esmajärgulise tähtsusega.

Peagi tuli Richardsonile uus idee: ta rajab ise asutuse, mis hakkab Kempneri paberite eest hoolt kandma. 1996. aasta 21. septembril juhtis ta üksikasjadeni läbimõeldud tseremooniat, millega avati Lewistonis, Niagara joast ülesvoolu asuvas piirilinnas, Robert Kempneri kolleegium. Musta talaari ja muid akadeemilisi rõivaesemeid kandev Richardson pidas kirikliku teenistuse, kus ülistas kadunud advokaati tema sõprade ja toetajate, teiste seas ka Lesteri ja tolle sugulaste ees. Kempner pidanud „üht kõige vapramat võitlust riigi vastu, mis väitis end olevat seadusliku, aga tegelikult oli seadusvastane”, kõneles Richardson kantslis laulval häälel üle poolenisti täidetud kiriku. Aknad olid avatud, et lasta sisse varasügise värskust. „Robert Kempner pühendas oma elu õigluse teenimisele ning otsis võimalust võidelda selle riigikorra ja selle riigi vastu, mis ei olnud seaduslik, vaid ebaseaduslik, riigi vastu, mis andis välja kuritegelikke seadusi, riigi vastu, mis õiguse nimel pani toime ajaloo kõige õõvastavamat ülekohut.” Kempneri kolleegium pühendati ideele, et moraal on seadusest kõrgem.

Veekalkvel silmil meenutas Richardson, kuidas temast sai Kempneri surma järel kujunenud sõpruskonna liige. Enda sõnul olnud ta lihtsalt üks seitsmendat elukümmet käiv vana väsinud mees. Siis aga helistanud Lester, kes palus tal aidata Kempneri teoseid inglise keeles välja anda, ja ühtäkki oli ta oma vaevustest pääsenud. „Nüüd, aasta hiljem,” kõneles Richardson kuulajatele, „kui Jane on kaasanud mu uutesse ettevõtmistesse ja uutesse visioonidesse, pean tõdema, et ta on nooruslikkuse allikas!” Seejärel läks ta Lesteri juurde, et anda talle raamitud tänukiri. Seal seisis: „Jane Lesteri kammitsematu kujutlusvõime ja lõputu energia kannavad selle õilsa rüütliemanda hingeväge, kui ta otsib oma graali, trotsib ohte, ületab piire ega võta elult vastu üksnes õrnu õisi, vaid ka tema ohakaid.” Richardson nimetas teda elupõliseks õigluse sõdalaseks.

Hiljem käisid külalised Melleni kirjastuses ringkäigul ja suupistete mekkimise vahel signeeris Lester Kempneri inglise keelde tõlgitud memuaare. Siis naasis seltskond kirikusse, kus inglasliku etlemismaneeriga näitleja luges ette mõned memuaaride lõigud.

Lipton lõikas läbi lindi väikses valges majas, mille ukse kõrvale oli pandud silt, mis andis teada seal tegutsevast uuest institutsioonist. Ent riiulid majas olid tühjad.

Probleem oli selles, et ehkki dokumendid olid füüsiliselt naiste valduses, kuulusid need juriidiliselt Kempneri kahele pojale. Kempneri pojad ei olnud veel otsustanud, mida Lansdowne’i dokumentidega teha, aga 1995. aastal rääkisid nad Saksamaa riigiarhiiviga, et annetada sellele Kempneri Frankfurdi advokaadibüroos säilitatud toimikuid. Kui Richardson üritas Lucian Kempneri väitel sesse tehingusse sekkuda, saatis poegade advokaat talle hoiatuse, et ta lõpetaks niisuguse käitumise.

Häirimatu Richardson läkitas kaks ja pool kuud pärast Robert Kempneri kolleegiumi avamist Lucian Kempnerile kirja uue ettepanekuga. Tema vastne keskus pühendaks oma tegevuse „Robert Kempneri raamatukogu ja dokumentide kogumisele, kataloogimisele, avaldamisele ja uurimisele”. Vastutasuks saaks Lucian 20 000 dollarit avanssi ja isa raamatute taasavaldamise eest autoritasu ning Richardsoni asutuse audoktori kraadi. „Kas ma võiksin tulla jaanuaris Münchenisse, et seda ettepanekut Teiega arutada?”

Lucian lükkas pakkumise tagasi.

1997. aasta mais helistas Lester Kempneri dokumentide asjus uuesti holokaustimuuseumi. Sedapuhku oli peaarhivaar Henry Mayer valmis vestlema.

*

Natsid olid Mayeri vanaisa, Saksamaal Oberlustadtis karjatalu pidanud Heinrich Meieri tema tegevusalalt välja tõrjunud. Talupidajaid sunniti juutide talusid, kust nad olid ammusest ajast kariloomi ostnud, boikottima. Kui keegi tabati ostmas piima juudi vahendajalt, teenis ta riigi asutatud põllumajandusühistult ainult killukese tavapärasest hinnast. Meeleavaldajad takistasid juutide katseid müüa oma kaupa turul. Lõpuks ei sõlminud kindlustusfirmad juutidega lepinguid, mis noil seaduse järgi pidid olema. Kõigest sellest tüdinud Heinrich Meier sõitis 1937. aastal koos tütre ja pojaga luksuslaeval Washington New Yorki. Teised pereliikmed ja sugulased olid lahkunud juba varem, nüüd kolis Meier elama samasse Flatbushi kvartalisse. Muutus oli täielik: saabudes muutis ta oma nime kirjapilti nii, et seda ei hääldataks saksapäraselt maier, vaid inglise moodi meier.

Mayerid ei rääkinud kunagi holokaustist. Henry Mayer sündis viis aastat pärast Teise maailmasõja lõppu ja ta mõistis üsna kähku, et on rangelt keelatud pärida, mis juutidega Kolmandas Riigis juhtus. „See oli teema, mida ei võetud iial üles,” ütles ta. „Sellest ei tehtud juttu.”

Henry Mayer õppis Chicago ülikoolis Ameerika ajalugu ja sai magistrikraadi Wisconsini ülikoolist. Tema eesmärk oli saada professoriks, aga ta kukkus doktoriõppe sisseastumiseksamil läbi, ja teiseks katseks valmistudes otsustas ta, et ei tahagi enam õppejõuks saada. Seeasemel kolis ta Washingtoni ja leidis varsti tööd riigiarhiivis. Töö oli kaasahaarav, kuid viimaks hakkas talle näima, et kogu ta elu seisneb materjalide inventeerimises ja säilikute ümbertõstmises, ning kui vastavatud holokaustimuuseum pakkus 1994. aastal tööd, haaras ta kohe võimalusest kinni.

Neil aastail käis holokaustimuuseumis miljoneid külastajaid. Idee kohaselt pidid inimesed sealt välja astudes hakkama „võitlema vihkamisega, tõkestama genotsiidi ja edendama inimväärikust”. Enne kui külastaja jõudis püsiekspositsiooni juurde, anti talle leht, millel kirjeldati mõnd konkreetset natside tagakiusamise ohvrit. Pikal jalutuskäigul läbi näitusesaalide nägi ta tapatalgute pilte, istus samasuguses vagunis, mis olid juute surma vedanud – läbi väravate, mille kohal seisis kiri „Arbeit macht frei” ehk „Töö teeb vabaks” nagu Auschwitzis –, ja jõudis lõpuks ruumi, kus oli välja pandud Majdaneki surmalaagri gaasikambri ohvritest jäänud neli tuhat kinga. Muuseum tahtis anda külastajale ajalootunni, aga ka panna küsima isikliku vastutuse järele: mida oleksid sina teinud? Mida sa ette võtad, et peatada vaenuõhutamist meie päevil?

Ent muuseumi kogud on märksa suuremad, kui saalides näha on. Seal on tohutu palju arhiivimaterjale, mille abil teadustöötajad saavad uurida ja tutvustada holokausti lugu: dokumente, fotosid, arhiivisäilikuid, suulise kõne salvestisi ja ainulaadseid esemeid.

Saksa juutide poja ning lapselapsena oli Henry Mayer juba loomuldasa muuseumi missiooniga seotud. Kuid alles seal tööle asudes avastas ta omaenda perekonna kaugeleulatuva loo.

Mayeri isa- ja emapoolne suguvõsa (Meier ja Frank) olid elanud palju põlvkondi Edela-Saksamaal Reini jõe äärses Karlsruhes ja selle ümbruses. 1930. aastatel pagesid mõned sugulased Ühendriikidesse. Paljud ent ei põgenenud. Nemad jäid natside võrku 1940. aasta oktoobris, kui Gestapo võttis piirkonnas kinni üle 7600 juudi mehe, naise ja lapse ning ajas nad maalt välja.

Neid ei deporteeritud itta – mis oli hilisematel aastatel Saksa juutide tavaline küüditamissuund –, vaid läände Lõuna-Prantsusmaale, kus sakslased olid varem samal aastal pärast Prantsusmaa põhja- ja lääneosa okupeerimist pannud pukki Vichy nukuvalitsuse. Sakslased ei pidanud vajalikuks Vichy valitsusele teatada, et nad sinna juute küüditavad, ja prantslased saatsid nood seepeale interneeritute laagritesse, millest üks oli üles seatud Loode-Prantsusmaal Püreneede jalamil asuva Gursi ümbruse soisele alale.

Juute vedavad rongid peatusid lähimas raudteejaamas, Oloron-Sainte-Maries, kus kõik nad topiti lahtistesse veoautokastidesse. Kallas jäist vihma, kui nad läbisid oma pika kurva teekonna viimast järku. Kodust 1300 kilomeetri kaugusele veetud läbimärjad, külmunud ja vapustatud väljasaadetud juhatati kõledatesse logudesse barakkidesse. Nende kompsud jäid hunnikutena porisse.

Ametnikud, kes käisid talve hakul ses prantslaste juhitud laagris, kogesid eakamate vangide seas – nelikümmend protsenti deporteeritutest olid üle kuuekümnesed – „inimliku lootusetuse hingematvat õhustikku” ja „tugevat surmaiha”. Inimesi täis tuubitud ja akendeta sarasid jälgisid okastraatide tagant relvastatud valvurid. Barakke ei köetud, seal polnud vett ega mööblit. Võimust võtsid täid, rotid, prussakad ja tõved. „Aina sadas ja sadas,” kirjutas üks vang. „Maapind oli nagu mädasoo, seal libises ja sinna vajus sisse.” Vangid jagasid omavahel kõrge säärega saapaid, et jõuda läbi sopa algeliste kemmerguteni, mis kujutasid endast ilma usteta paraskilatreid. Ühe ajaloolase hilisemate sõnade järgi heljunud kõige kohal kõntsa- ja uriinileha segu. Vangidele anti ersatskohvi, supilurri ja leiba. Joogivett nappis ja nälg ei andnud asu. „Ainult mõni meisterlik luuletaja nagu Rimbaud,” kirjutas üks Gursist pääsenud juudi ülikooliõppejõud, „suudaks anda edasi kogu seda nüansirohket häda ja viletsust, mida talusid tuhanded ja tuhanded inimesed, igas eas mehed ja naised.”

Heinrich Meieri nõod Elise ja Salomon Frank ei näinud ses laagris 1940. aasta lõppu – nad surid paljude aastate külmimal talvel.

Heinrichi vend ja vennanaine Emmanuel ja Wilhelmina Meier ning nõbu Martha Mayer veetsid Prantsusmaa laagrites peagu kaks aastat, kuni saabus nende saatusetund. 1942. aasta augustis viidi nad rongiga Pariisi eeslinna Drancysse, kus neilt võeti viimanegi veel alles jäänud vara. 14. augusti koidikul sõidutati Emmanuel ja Wilhelmina bussiga raudteejaama, kus automaatidega relvastatud valvurid ajasid nad loomavagunisse, et alustada teekonda itta „teadmata sihtpunkti”. Kolm päeva hiljem viidi ära ka Martha. Nad olid üheskoos haigete ja vanainimeste ja vaeslastega, kellest mõnigi oli kahe-, kolme- või nelja-aastane.

Paaripäevase reisi ja ligi 1400 kilomeetri järel jõudsid Heinrichi sugulased oma viimsesse sihtjaama: Poolasse Auschwitzi.

Mayer, kel polnud varem holokaustimuuseumiga vähimatki kokkupuudet, aitas seal korrastada ja kataloogida üle 70 miljoni lehekülje dokumente. Sellest hulgast kõige mahukam, kõige keerulisem – ja kõige ajaloolisem – oli Kempneri dokumendikogu.

Kui Lester 1997. aastal helistas, kirjutas Mayer Lucian ja André Kempnerile. Nood vastasid innukalt ning peagi asus Lucian ettevõtmist juhtima. Tema arvates oli holokaustimuuseum ta isa paberitele parim koht. „Tema elu seisnes natsismi vastu võitlemises.” Lucian selgitas, et kõnealused dokumendid asuvad Lansdowne’is, kus Margot aitab korraldada nende inventeerimist.

Kui Mayer koos teadlaste rühmaga 1997. aasta augustis Washingtonist välja sõitis, paistis kõik kulgevat ladusalt. Nad saabusid kuue magamistoaga majja, mille Kempnerid olid sõja ajal ostnud. See asus künkajalamil Darby oja looke ääres. Kokkulepitud ajal ei tulnud keegi ust avama, aga mõne aja pärast jõudis Lipton jalutuskäigult tagasi. Kui Mayer ennast tutvustas, näis naine olevat üllatunud: „Kes?” Meenutamise peale palus ta nad sisse ja näitas, kust nad materjalid leiavad.

Seda oli kõikjal: Kempneri kabinetis, selle vastas olevas toas, verandal, kahes ülemises toas ja keldris. Üks tuba oli täiesti valgustamata, nii et Lipton pidi sinna lampe tooma.

Üks inimene sellest seltskonnast oli käinud majas varemgi. Jonathan Bush oli jurist ja sõjakuritegude protsesside ekspert, kelle elulookirjeldusse kuulusid ka justiitsministeeriumi erijuurdluse ameti natside jälitamise osakonna prokuröri ja holokaustimuuseumi nõuniku ametikoht. Aastaid tagasi oli kahekümnendates eluaastates Bush, toona holokaustihüvitisi uuriv teadlane, tulnud siia Kempnerit intervjueerima. Koht ei olnud sestpeale suurt muutunud. „Valitses täielik segadus,” rääkis ta. „Ma pole iial näinud, et ühte majja oleks topitud nii palju kaste.” Igas toas, mida Lipton neile näitas, ulatusid kastid laeni. Kõik tasapinnad olid kaetud kaustadega.

Neli meest olid rabatud. „Mis me nüüd peale hakkame?” meenutas Mayer end mõtlemas. Kui Bush oleks teada saanud, et majas on 2000 kasti, poleks ta selles kahelnud. „Kuradi kurat,” mõtles ta. „Kas sellest kõigest on võimalik üldse kunagi sotti saada?”

Nad jagunesid kahte rühma ja hakkasid kataloogima. Neil oli aega ainult selleks, et vaadata läbi väike osa materjali ja otsustada, kas Kempner oli hoidnud alles midagi säilitamisväärset. Keldrist leidsid nad viis raamatukasti, mis olid täis vanu köiteid, sealhulgas võõrkeelseid sõnaraamatuid, Nürnbergi materjale ja natsieelset õiguskirjandust. Neljal laual oli ligi kolmkümmend kasti täis Kempneri enda rahaasjade ja hüvitisnõuete pabereid. Riiulitel ja kappides oli korrastamata kaustade kaupa kirju ja aruandeid, mida ei olnud seatud mingissegi korda. Tuba oli mööblit ja kaste nii tihkelt täis tuubitud, et nad ei ulatunud klaasustega raamaturiiulis olevate paberiteni.

Kaustades polnud mingit loogikat: need ei olnud järjestatud kronoloogiliselt ega teemati. Mehed pidid tõstma ümber tisleritööriistu, vitamiinipurke ja lõhnaveepudeleid, et jõuda ajaleheväljalõigete ja arvete ja fotode ja reisijuhtideni. Nad pidid seisma alumistel kastidel, et küünitada ülemisteni. Bush rääkis, et neil polnud lootustki näha kõike, mis seal oli. „Enamiku kastide ümber oli veel kaks rida kaste ja nende peal omakorda kuus korrust kaste.”

Ent mõnigi asi, millele nad peale sattusid, oli kahtlemata huvitav ja ajalooliselt tähtis. Bush avas ühe kasti ja avastas üllatusega dokumendid, mis näitasid, et Kempner, too natsikurjategijate kirstunael, oli kord tegutsenud Göringi lese Emmy huvides, kui naise arvates pidanuks talle makstama ta mehe valitsuspensioni. Bush nägi J. Edgar Hooverile saadetud ja temalt saadud kirju. Eriti hämmastas teda sõjakuritegude protsesse käsitlevate materjalide rohkus. Koopiaid oli jagatud suurtele raamatukogudele, aga need võtsid nii palju ruumi, et isegi sellised asutused pidid neid ära viskama. Bushi sõnul olnud Kempneri arhiiv peagu täielik. „Tal oli kõik olemas.”

Mayer kirjutas pärast külaskäiku tehtud aruandes, et sel kogul on „holokausti uurimise seisukohalt tohutu ajalooline väärtus”. See oli ka „äärmiselt viletsas seisus”. Verandal ja keldris oli osa pabereid hallitama läinud. Ta soovitas viia paberid otsekohe ajutisse säilituskohta, kus neid saaks puhastada ja paigutada korralikesse kastidesse.

Ta näitas aruannet Lucianile, kes andis selle edasi Lesterile ja Liptonile. Siis tekkisidki probleemid. Lipton ei tahtnud midagi ära anda.

Nüüd tuli mängu Kempneri testamendis peidus olnud konks. Soovides kindlustada Liptoni heaolu pärast oma surma, oli Kempner näinud ette, et naine tohib elada tema pärandi arvel Lansdowne’i majas, kuhu pidi jääma ka sisustus. Lucian ja André tahtsid seda palvet täita, aga nad tahtsid ka ära viia ajalooliselt tähtsad dokumendid, mille Kempner oli jätnud Lansdowne’i.

Õige pea pärast seda, kui Mayer oli käinud majas pabereid inventeerimas, tuli Liptonilt kiri, et ta ei kavatse neist võitluseta loobuda.

„Ilmselt ei ole te kursis minu seaduslike õigustega selles asjas,” öeldi kirjas. Kempner oli andnud Liptonile õiguse „hoida enda omanduses või võõrandada kõike, mis paikneb aadressil 112 Lansdowne Court”. Tal ei olnud midagi selle vastu, kui muuseum arhiveerib Kempneri paberid – „kunagi”. Ent ta ei tahtnud jääda üksi pooltühja majja. „Teie ehk ei oska hinnata tõsiasja, et vanaduspõlve veetev inimene tunneb end tihti kindlalt, kui teda ümbritsevad paberid, raamatud, fotod ja esemed, mis võtavad kokku tema elutöö.” Vähe sellest, Liptoni sõnul olnud Mayerist südametu jätta temalt küsimata, kas „ma oleksin nõus, kui saabub veoauto ja viib ära suurema osa asju mu kodust, kus ma olen elanud üle viiekümne aasta ja kavatsen elada veel kolmkümmend”. Paistab, et ta mõtles elada kaugelt üle saja aasta vanaks.

Lipton rääkis Mayerile, et kui Lucian ja muuseum oma plaaniga edasi lähevad, kaebab ta nad kohtusse. „Ootan vastuskirja teie vabandusega, et te ei suutnud neid asju minuga läbi arutada, ja pühaliku kinnitusega, et te ei plaani enam kunagi tulla ilma minu kirjaliku kutse ja loata minu koju ja viia siit ära mis tahes asja.”

Luciani sõnul oli Lipton kirja mustandi koostamise ajal koos Richardsoni ja Lesteriga Saksamaal ning muuseumitöötajad kahtlustasid hiljem, et kirja autor oli tegelikult Richardson.

Umbkaudu samal ajal, kui see läkitus jõudis holokaustimuuseumi, sai Lucian kirja Liptoni advokaadilt. Naine loobuks vastuseisust Kempneri kogu äraviimisele, kui Lucian jätaks talle Lansdowne’i maja ühes kõige selles olevaga. Majaomanikuna olnuks tal võimalus see maha müüa, jätta raha endale ja kolida mujale. Lucian keeldus seegi kord.

1997. aasta lõpul kirjutas Mayer Lesterile. „Meie soov on kindlustada, et doktor Kempneri vaimset pärandit säilitataks tulevaste põlvkondade teadlastele asutuses, mis on pühendatud ideaalidele, mille eest ta nii kaua ja rängalt võitles.” Ta palus vabandust, et ei olnud Lesterit asjasse kaasanud, mainides samas Luciani soovi hoiduda kutsumast läbirääkimistele teisi inimesi. Mayer lubas teha temaga koostööd, et ühes Kempneri varaga ei viidaks minema ka Lesteri pabereid ja asju. „Meil pole mingit kavatsust võtta – ei kogemata ega sihilikult – ühtki teile kuuluvat asja.”

Kuid soovides vältida kohtuhagi, jäi muuseum ootele, kuni Lucian Kempner ja Margot Lipton klaarivad oma erimeelsused.

Kogu selle ettevõtmise must hobune oli Herbert Richardson. Tema tudengid rääkisid, et õppejõuaastail tabasid teda puhuti vahkvihahood ja ta võis olla väga noriv. Ent ühtlasi oli ta karismaatiline ja jõuliselt kaasahaarav ning äärmiselt kirglik kõnemees. Üks ta kunagine üliõpilane märkis, et vatravat Richardsoni vaadates sai ta aru, kuidas Adolf Hitler oli massid oma võimu alla saanud.

Richardson ohkas seda kuuldes. „Mõni võrdleb mind Hitleri, mõni jumalaga,” ütles ta. „Kuidas saaksin ma sellisele asjale vastata?”

Richardson sai teoloogiadoktori kraadi 1963. aastal Harvardist, kus ta ka viis aastat õpetas. Ehkki ta oli presbüterliku kiriku vaimulik, läks ta tööle Toronto ülikooli katoliiklikku Püha Miikaeli kolledžisse, mille konkursi ta oli võitnud. Richardsoni uurimistöö teemad ulatusid seinast seina: ta kirjutas Canterbury Anselmist, abordist, Ühendriikide esimesest asendusemaduse kohtuasjast, Jeanne d’Arcist, homodest sõjaväes. Tema 1971. aastal ilmunud raamat „Nunn, nõid, mängukann” uuris „seksi amerikaniseerumist”.

1972. aastal asutas ta ülikoolist sõltumatu akadeemilise kirjastuse. Algne mõte oli kirjastada Püha Miikaeli kolledži tudengite väitekirju, aga peagi hakkasid seal oma töid avaldama ka kõikjal mujal tegutsevad teadlased, kel see teistes kirjastustes ei õnnestunud. Richardson nimetas oma ettevõtet „viimase lootuse kirjastuseks”. 1979. aastal kolis ta selle Toronto keldrist 130 kilomeetrit lõuna poole Lewistoni. Tasapisi kirjastus kasvas ja hakkas lõpuks kasumit tootma ning andis ühe aasta jooksul välja sadu raamatuid väga erinevatel teemadel. Richardsoni sõnul jõudsid väljaanded kogu maailma teadusraamatukogudesse, sealhulgas ta alma mater’isse Harvardisse.

1980. aastatel puhkes äge poleemika, kui ta kaitses reverend Sun Myung Mooni Ühinemiskirikut ja saientolooge, keda süüdistati selles, et need pole religioonid, vaid kultused.

1991. aastal ähvardas üks intsident tema akadeemilisele karjäärile lõpu teha. Ta hakkas auditooriumis üliõpilaste peale karjuma, et nood ei säti laudu küllalt ilusasti sõõri, ja tülitses valjuhäälselt oma assistendiga, kelle ta ka sealsamas vallandas. Kui tudengid olid vahejuhtumist ette kandnud, asus ülikooli juhtkond Richardsoni tegevust jälgima ja järgmisel aastal paluti tal minna eelpensionile. „Richardsoni käitumine oli nagu tiksuv aegpomm, mis võis iga hetk plahvatada,” kirjutas toonane usuteaduskonna dekaan.

Professor aga keeldus kõrvale astumast ja palus seeasemel ravipuhkust. Ta oli aastaid tundnud rinnakuvalusid ja arvas nüüd, et on sobiv aeg minna Duke’i ülikooli südant turgutama. Ta rääkis sõpradele, et kui ta jätkaks õpetamist, oleks ta hiljemalt veebruaris surnud. Ta sõitiski Durhamisse, aga jättis programmi kõigest paari nädala pärast pooleli – see olnud liiga kallis, nagu ta hiljem ütles – ning siirdus hoopis mööda Põhja-Ameerikat ja Euroopat reisima. Ta läks Walesi, kus asus Melleni kirjastuse rahvusvaheline üksus, seejärel Kansasesse, kus oli ta isa haud, ja Lõuna-Californiasse, kus ta kaalus, kas mitte tõmbuda elama Borrego Springsi kõrbekommuuni. Ta käis Turksi ja Caicose saartel, kus ta asus rajama Melleni ülikooli, mis hakkas peagi reklaamima 995-dollarilisi akadeemilisi kraade, mida jagati dissertatsioonide ja „elukogemuse” alusel. „Elu on kool,” selgitas Richardson. „Kui inimene elab, siis ta ka õpib.”

Jutt tema rännakutest ja tegudest jõudis Püha Miikaeli kolledžisse ning kui ta naasis, süüdistas ülikool teda „rängas väärkäitumises”. Kuna ta oli ametikohale valitud ja teda ei saanud seetõttu kohe vallandada, anti asi äärmiselt tavatul kombel avaliku vahekohtu otsustada. Ülikooli võimud esitasid Richardsoni vastu hulga süüdistusi alates tühjast-tähjast kuni väga ränkadeni. Peamine väide oli lõppude lõpuks see, et ta oli kuritarvitanud ravipuhkust ja eksitanud ülikooli esindajaid selles, kui palju aega ta kulutas Edwin Melleni kirjastusele.

Richardson andis viis päeva vahekohtu ees tunnistusi. „Säärane avalik alandamine on teinud mulle ja mu perekonnale täiesti enneolematut häbi,” teatas ta. „See tähendab mulle rahalist hävingut ja professionaalset teotust.” Ta esitles ennast akadeemiliste kolleegide tagakiusu ohvrina. Enda sõnul langenud ta tema asjus algatatud juurdlusest kuuldes sügavasse masendusse. „Kõik, millele ma olin viiekümne aasta jooksul oma elu rajanud, oli rünnaku all, ja ma tundsin, kuidas ma hakkan koorma all murduma.” Ta kaotas kohtuasja ning 1994. aasta oktoobris ta vallandati. Vahekohus andis oma otsuses teada, et ei usu Richardsoni tunnistust. „Kärme taip, kõneosavus ja vilgas meelelaad annavad tema ennastõigustavatele pooltõdedele sisendusjõulise vormi.”

Aasta pärast seda tema elu kõige tormilisemat erisoodi kohtas Herbert Richardson Jane Lesterit.

1998. aasta augustis – oli kulunud aasta sellest, kui Mayer ja teised muuseumitöötajad olid käinud Lansdowne’is Kempneri pabereid inventeerimas – kaebas Lipton Kempneri pärijad kohtusse ühe viieteistkümne hektari suuruse tühja maatüki pärast, mille ta oli Robert ja Ruth Kempneriga ostnud 1958. aastal. Kempneri surma järel oli ta andnud Lucianile ja Andréle õiguse see ära müüa ning nood olevat lubanud tulu temaga jagada. Aga 1997. aastal, kui vennaksed sõlmisid 450 000 dollarit väärt müügilepingu, väitis ta, et Kempneri advokaat oli teda tüssanud ja et tegelikult peaks ta saama kogu müügitulu.

Kohtudokumendid näitavad, et Lucian Kempneri arvates oli selle juriidilise manööverdamise taga Herbert Richardson, kel olnud Liptoni üle „kohatu mõju”. Luciani advokaat Kevin Gibson rääkis kohtule, et Lipton oli andnud Richardsonile kõigis oma asjades esindusõiguse ja kolinud ise Lansdowne’ist vanadekodusse, mis jäi Richardsoni kontorist kolmekümne viie kilomeetri kaugusele. Gibson palus kohtunikku lükata Liptoni hagi tagasi ja anda Kempneri pärijatele luba siseneda majja ning viia Kempneri vara ära.

Mayer jälgis holokaustimuuseumis seda juriidilist segadust aina ärevamalt, kuni 1999. aasta 23. juunil toimus läbimurre. Gibsonil oli viimaks ometi võimalik Lipton kõrvale lükata. Naine oli äsja saanud kaheksakümne viieseks ja aastad olid teinud oma. „Ma tõepoolest ei tea, kus ma praegu elan,” möönis ta. Kui talt küsiti, kust ta Richardsoni tunneb, vastas ta: „Ei tule meelde.” Gibson näitas talle 13 000 dollarile kirjutatud tšekki, mis oli tõmmatud Kempneri tšekiraamatust. Selgus, et Lipton oli kirjutanud Luciani allkirja, väites, et tal on juriidilise esindaja õigused. Naine tunnistas, et ei tea sellest tšekist midagi.

Gibson küsis Liptonilt mitu korda, kas tal on midagi selle vastu, et Kempneri paberid viiakse Lansdowne’i majast kindlasse hoiukohta, ja ta vastas eitavalt. „Mulle meeldiks rohkem, kui see juhtuks pärast mu surma,” ütles ta, „aga kui seda tuleb teha nüüd, siis küllap saab see tehtud.” Veel rääkis ta, et tal ei ole plaanis sinna majja tagasi kolida ja ta ei ole mingil moel selle müümise vastu. Lõpuks loobus Lipton ka Kempneri poegade vastu esitatud krundihagist.

Advokaat võttis otsekohe ühendust muuseumiga, kus otsustati astuda kiireid samme. „Asi pole ainult selles, et preili Lipton muutis meelt,” kirjutas Mayer kolleegidele, „vaid ka maja on tühi ja seetõttu on sisustus ohtlikus seisus.” Nädal pärast Liptoni taandumist oli Mayer jälle Lansdowne’is. Seal ootas teda advokaat Gibson lukksepa ja politseinikuga, kes pidi tagama, et kõik läheks ladusalt.

Esimene asi, mida nad sisse astudes märkasid, oli köögiriiulil lebav revolver. Seejärel avastasid nad, et enamik pabereid, mida nad olid siin kahe aasta eest näinud, olid nüüd kadunud. „Maja oli täitsa tühi,” rääkis Bush, sõjakuritegusid uurinud teadlane, kes oli toona aidanud Mayeril maja üle vaadata. Keldris olid raamaturiiulid puhtaks tehtud. Kempneri kabinetis olid kapid tühjad. Kadunud oli ka suurem jagu teisel korrusel olnud dokumente. Kõndides 1997. aasta dokumendinimistuga mööda maja, märkisid Mayer ja ta abilised iga sissekande taha „kadunud” ja „kõik on kadunud”. „Koguni kirjutuslaud on kadunud,” mainis keegi.

Gibson kutsus kohale Lansdowne’i politsei, et see asja uuriks, samal ajal kui Bush ja teised koputasid naabermajade ustele. Naabrid olid näinud nädal varem Kempneri maja ees veoautot.

Politsei küsitles Kempneri kauaaegset majaabilist Magnus O’Donnellit – Kempneri perekonnas tunti teda Nifty nime all –, kes rääkis, et seitse kuud tagasi oli Richardson koos Lesteri ja Liptoniga majas käinud ja kogu kraami läbi vaadanud. Nad pakkisid neid huvitanud asjad kokku ja saatsid need New Yorki. Kaks prügikonteinerit vanade riiete, mööbli ja majapidamistarvetega visati ära.

Uurijad ajasid Lewistonis Richardsoni jälgi ja said teada, et kadunud paberid olid viidud Robert Kempneri kolleegiumi, kus olid kliimaseadmega varustatud ja lukustatavad ruumid. Politseinikud rääkisid Richardsonile, et nad uurivad, kuidas ta oli käitunud Liptoni rahaga, ja nõudsid, et ta tagastaks materjali holokaustimuuseumile. Ta oli lahkesti nõus.

3. augustil läks Mayer politsei saatel Lewistoni kolleegiumi Kempneri pabereid sortima ja pakkima. Ees ootas vihane Jane Lester advokaadiga, Richardsoni ei paistnud aga kusagil.

1997. aastal oli Lesteri telefonikõne andnud tõuke, et muuseum omandaks Kempneri kogu. Kaks aastat hiljem oli naine asjade seisu pärast raevunud. Jah, nad olid dokumendid ära viinud, ütles ta, aga ainult nende kaitsmise huvides ja kindlustamaks, et muuseum ei võta ära midagi, mis ei ole Kempneri vara.

Viimaks mindi ülakorrusele kogu üle vaatama. Muuseumi esindajad olid nõus tegema vaevarikast tööd ja uurima eraldi iga dokumenti, et selgitada välja, mis kuulub Kempneri paberite hulka ja mis Lesterile või Liptonile.

Töö edenes visalt. Lester kurtis, et muuseum sekkub tema eraellu. Ta ütles Mayerile, et tahab ta näo meelde jätta, sest kord ta veel kirjutab kõigest, mida mees talle teinud on. Alati, kui nad jõudsid mõne kirjani, mille ta oli Kempnerile saatnud, keeldus ta seda ära andmast. Sääraseid kirju oli sadade kaupa, kuna 1960.–1980. aastatel kirjutasid Lester, Lipton ja Kempnerid peagu iga päev, kui nad sattusid üksteisest eemal olema. Mayer väitis, et Kempnerile saadetud kirjad moodustavad tema kollektsiooni osa, ja püüdis neid võimalikult palju kätte saada.

Kõike kokku võttes oli Kempneri kogu suurim seni muuseumile kingitud kirjalik vara: 85 kasti Nürnbergi kaustadega, 117 köidet kohtudokumente, 68 kasti Kempneri era- ja töödokumente, 39 helisalvestist ning ligikaudu tuhat raamatut ja ajakirja.

Kui nad olid viinud materjali Washingtonist põhja poole muuseumi lattu ja asusid dokumente üksikasjalikumalt uurima, avastasid arhivaarid ja ajaloolased Kempneri saladuse: tema mahajäetud maja Philadelphia äärelinnas oli kümneid aastaid olnud Saksa originaaldokumentide peidukoht. Ajaloolased polnud neid dokumente kunagi näinud, sest Kempner oli need Nürnbergist ära viinud ega olnud neid tagastanud.

Ta oli ära võtnud ühe Ungaris tegutsenud Waffen-SSi üksuse 1944. aasta lahingupäeviku, mis hõlmas ajavahemikku, kui surma saadeti 600 000 juuti. Ta oli ära võtnud dokumendi, milles üks holokausti arhitekte Reinhard Heydrich küsis Hitlerilt, kuhu saata Austria juutidelt eksproprieeritud kultuuriväärtusi. Ta oli ära võtnud 1939. aasta septembrist pärit dokumendi, millega kästi konfiskeerida kõik juutide raadiod. Ta oli ära võtnud kirja, mille oli Nürnbergist vanglast saatnud Saksa relvajõudude ülemjuhatuse esimees Wilhelm Keitel.

Kempneri käes olid märkmed, mille põhjal Alfred Rosenberg pidas 1941. aastal kaks päeva enne Nõukogude Liidule kallaletungimist kõne. Tal oli Rosenbergi pliiatsijoonistusi, sealhulgas lamava akti eskiisid. Tal oli Rosenbergi Ahnentafel – sugupuujoonis, mis pidi tõestama, et tema sugulaste seas pole juute.

Kui nad olid kataloogimisega valmis saanud, arvas Mayer, et muuseumi käes on kõik, mille Kempneri pärijad olid annetanud. Ta arvas, et viimaks ometi on see pentsik Kempneri saaga lõpule jõudnud.

Ta eksis.