Читать книгу Dante šantažeeritud pruut - Day Leclaire - Страница 7

Francesca Sommers heitis kriitilise pilgu Nob Hillis asuva eksklusiivse viietärni hotelli Le Premieri luksuslikule ballisaalile ning nägi tõsist vaeva, et pingul närve rahustada. Natuke rohkem kui kahekümne nelja tunni pärast toimub tema kõige esimene tööde esitlus. Ta ei suutnud uskuda, kuidas tal oli vedanud – talle oli antud võimalus töötada koos Tina ja Kurt Fontaine’iga ning tema loomingut kasutatakse Timeless Heirloomsi kevadkollektsioonis.

Justkui tajudes Francesca närvilisust tuli Tina üles tema juurde ning võttis naisel ümbert kinni. „Sa võid oma muretsemise kohe lõpetada,” ütles ta. „Küll sa näed. Sinu looming saab olema õhtu nael. Mitte et ma tahaks midagi halvasti öelda Cliffi või Deborah’ oskuste ja andekuse kohta – nad on mõlemad head disainerid – aga sinu kollektsioon on see, mis inimestel hinge kinni võtab. See on täiuslik segu romantilisest elegantsist ning ajatust ilust, mis on minu firma iseloomulikeks tunnusteks.”

Francesca pinge lõdvenes natuke komplimendi peale rõõmsalt naeratades. „Oled sa kindel, et ei taha öelda, et need on vanamoelised?” küsis ta naerdes.

Tina kergitas tumedat kulmu, mis andis tema eksootilistele näojoontele pisut kõrgi ilme. „Erinevatest ajastutest ehted on Fontaine’ide pärusmaa. Meil on nende populaarsuse elluäratamise osas juhtiv roll. Küll sa näed. Hommeõhtuse etendusega me alles näitame kõigile.”

Francesca raputas pead. „Juliet Bloomile silmajäämisega me alles näitame kõigile. Ta ilmselt ei ole meie kutsele vastanud?”

„Tema agent võttis meiega ühendust. Bloom on ikka veel välismaal oma viimast filmi lõpetamas. Kuid agentuur saadab tema esindaja. Ning ma olen kuulnud, et tema järgmine film on järjekordne ajastudraama. Kui sellele esindajale meeldib, mida ta näeb…” Tina kehitas õlgu. „Me oleme kõik endast parima andnud. Ülejäänu on saatuse ning nende sinu loodud vapustavate ehete teha.”

Kurt astus tuppa ning Tina pomises midagi vabanduseks, enne kui abikaasa juurde läks. Francesca tegi näo nagu oleks ülimalt huvitatud vitriinidest, mida hetkel ehitati, kuid tegelikult uuris ta pingsa igatseva pilguga oma tööandjaid.

Timeless Heirloomsi särava ja andeka omanikuna oli Tina oma abikaasast, kellega ta oli juba kolmkümmend aastat koos elanud, väga erinev. Väike, tõmmu ja vilgas, rabeles ta päevast päeva, samas kui Kurt võttis kõike rahulikult. Ta oli ka üks ilusamaid mehi, keda Francesca kunagi kohanud oli. Mees oli Tinast tükk maad pikem ning oma põhjamaise välimusega naisele täielik vastand.

Kuigi Kurti ametinimetuseks oli TH tegevjuht, oli tema peamiseks ülesandeks Tinat toetada ning jälgida, et kõik firma hammasrattad oleksid korralikult õlitatud ja töö sujuks kui kellavärk. Oma rahuliku julgustava olekuga sai ta kõige sellega suurepäraselt hakkama, isegi sellistel pingsatel ja palavikulistel aegadel nagu praegu.

Francesca haaras endal käest kinni. Just nüüd vajas firma meeleheitlikult Kurti rahustavat puudutust. Vaatamata sellele, et Fontaine’id üritasid seda kõigi eest varjata, olid Francesca kõrvu jõudnud kuuldused nende rahalistest raskustest. Kõik lootsid, et tema – või õigemini tema tööd – aitavad firmal ehetemüügi ebakindlas maailmas uuesti jalad alla saada. Seepeale oli ta täie pühendumusega tööle asunud, võttes kasutusele kogu oma andekuse ja oskused. Kuid kas sellest piisab?

Niikaua, kui Francesca mäletas, oli ta tahtnud töötada mõnes Dantede ettevõttes, peamiselt seetõttu, et see pakkus võrratut võimalust karjääri edendada ning oma ideid teoks teha. Kuid kui Fontaine’id TH ära ostsid, pani hoopis teistsugune põhjus teda nende, mitte Dantede juurest tööd otsima. Põhjus, mida ta oma südames kandis.

See andis talle võimaluse lõpuks oma isa tundma õppida…

Sevi plaanid õhtuse Fontaine’ide show jaoks tundusid olevat täiuslikud… kuni hetkeni, mil ta nägi teda.

Mingil seletamatul põhjusel köitis naine mehe pilgu samal hetkel, kui ta ballisaali sisenes, ning see ainuke pilk pani mehe tundma, nagu oleks ta elektrilöögi saanud. Kõik äriplaanid, kõik TH ülevõtmise ideed, mis sisaldasid tolle uue disaineri leidmist ning Dantedesse värbamist, haihtusid Sevi peast. Sinna jäi kõlama vaid kolm käskivat sõna.

Saa. See. Naine.

Naine seisis salga inimeste keskel – pikk kuldne luik ümbritsetuna varblastest. Kogu tema olek väljendas ammuste aegade graatsilisust ja elegantsi, ta oli kui Timeless Heirloomsi moto kehastus – ehted, mis seovad mineviku olevikuga. Sev tundis paljusid ilusaid naisi, kuid miski selle ühe juures köitis teda täielikult. Vaibumatu iha mässis teda oma kindlasse võrku ning ta ei suutnud sellest vabaneda, ükskõik kui kõvasti ta selle vastu ka võidelda ei üritanud.

Hetkeks Sev unustas, miks ta oli üritusele tulnud või mida ta seal saavutada lootis. Selle asemel tundis ta hoopis sundust sellele ürgsele kutsele järgneda. Ja seda ta olekski teinud, kui Marco poleks tal käest kinni haaranud.

„Kuhu nüüd? Fontaine’id on teises suunas.” Marco heitis pilgu toa poole, mis Sevi tähelepanu oli köitnud, ning muigas, asjast järsku aru saades. „Bella¹, jah?”

„Jah.” See ainuke sõna – see kirge tulvil sõna – reetis ta ning Sev raputas mõtteid koondada püüdes pead. Pagan küll, mis temaga toimus? Ta ei kaotanud kunagi niimoodi tähelepanu. Iialgi ei tulnud miski tema ja äri vahele. Mitte miski. Isegi mitte hulluksajavalt ilus naine, kelle kohalolek oli kui paljulubav ja kütkestav sireenide laul.

Marco tõmbas pintsaku sirgeks. „Kuna minu kohuseks on sel ajal, kui sina üritad teada saada, millist infot on Fontaine’id valmis jagama, külalistega suhelda, usun ma, et ka kõnealune naine kuulub nende hulka.” Ta patsutas venda seljale. „Paistab, et sul ei vea täna, Sev.”

Ainult mõte sellest, et ta vend peaks sattuma selle naise lähedusse, võttis Sevil silme eest mustaks. Marco, tuntud võrgutaja. Marco, kes suutis iga naise ainsa pilguga voodisse meelitada. Marco, kes polnud kohanud ühtegi naist, keda ta enne mahajätmist poleks lõpuni nautinud. Marco, see libekeelne võrgutaja.

Sevil hakkas kõrvus kohisema, muutes ta kurdiks kõige suhtes peale üha tugevamaks muutuva mõtte. Saa. See. Naine. „Mitte tema,” lausus ta käskivalt. Teda üllatas, et ta suutis veel arusaadavalt rääkida, võttes arvesse meeleseisundit, mis pani teda tema tavapärasele olekule hoopis vastupidiselt käituma. „Hoia temast eemale.”

Marco ei saanud endiselt millestki aru. „Sa ei mängi ausat mängu,” protesteeris ta. „Miks me ei lase daamil endal otsustada, keda ta eelistab?”

Sev pööras vaikides ümber ja vaatas oma vennale otsa. „Mitte tema,” kordas ta.

Marco tõstis tõsiseks muutudes käed. „Olgu, olgu. Kuid kui tema peaks mulle lähenema, ei saada ma teda minema. Isegi sinu heaks mitte.”

Sevi käed tõmbusid rusikasse ning ta pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et üks neist Marco nägu segamini ei lööks – nägu, mis köitis naisi mängleva kerguse ja uskumatu edukusega. „Kui ta sulle läheneb, saada ta minu juurde.”

Marco kortsutas kulmu. „Oled sa seda naist varem kohanud? On sul temaga midagi olnud? Sa tead, et ma ei jahi oma vendade naisi. Vähemalt mitte enne, kui suhe läbi on.” Naeratus tema näol lõi uuesti kumama. „Ega see juhtumisi nii ei ole?”

„See ei ole läbi. Tegelikult ei ole see alanudki.” Sev kinnitas pilgu naisele. „Veel. Ma lihtsalt kaalun oma võimalusi. Kas on arusaadav või pean ma seda rusikate abil selgitama?”

„Ei, ei ole arusaadav. Kaalud oma võimalusi? Rusikate abil selgitama?” korts Marco kulmude vahel süvenes. „Oled sa aru kaotanud? Mis ajast sa naistest niimoodi rääkima oled hakanud? Mis sulle sisse on läinud?”

Sev hingas aeglaselt ja sügavalt sisse, üritades mõtteid korrastada, kuid see ei näinud õnnestuvat. Mis oli talle sisse läinud? Marcol oli õigus. Ta ei reageerinud naiste puhul kunagi sääraselt. Mitte miski ega mitte keegi polnud ärist tähtsam. Kuid veel üks blondiini suunas heidetud pilk tekitas temas vastupandamatu seksuaalse iha. Hääl tema peas käskis tal naise juurde minna. Ta ära võrgutada. Teda võtta ja enda omaks teha, ükskõik kes või mis teda takistada püüdis. See tunne varjutas kõik muu, ajas juured sügavale mehe hinge, haaras oma kombitsatega temast kõvasti kinni ning keeldus lahti laskmast.

„Hei! Äratus, suur vend.” Marco nipsutas Sevi nina ees sõrmi, hääles ja pilgus väljendumas murelikkus. „Ma ütlen sulle midagi. Heidaks õige nendele uutele mudelitele pilgu peale, enne kui tööle hakkame? Vaatame, millega meil tegemist tuleb teha.”

„Hea mõte,” suutis Sev talle vastata.

Vaatamata käele, mille vend oli Sevi õlale pannud, tuli tal kogu oma tahtejõud appi võtta, et blondile naisele selg pöörata ja minema kõndida. Iga sammuga tundis ta, kuidas vajadus naise järgele nagu vesiliiv teda endasse imes. Ükskõik, kui kaugele ta naisest ka läks, tajus ta tema kohalolekut iga närvilõpmega, ning see teadmine viis teda rohkem tasakaalust välja kui ta tunnistada oleks tahtnud.

Nad leidsid kevadkollektsiooni, mis oli välja pandud uhkele toorsiidiga kaetud alusele, ning uurisid ehteid tähele­panelikult. Ka modellid liikusid ballisaalis ringi, teemantide ja värviliste kalliskivide sära nende ilu täiustamas. Marco flirtis nendega, samal ajal kui Sev hindas väljapanekuid. Ta lootis jätkuvalt blondiiniga kokku saada. Kuna naine kandis üht kollektsiooni olulisimat ehetekomplekti, järeldas mees, et ta pidi üks neist modellidest olema, eriti kui arvestada tema pikkust ning kuninglikku kehahoiakut. Kuid naine hoidus tagaplaanile ning Sev ei suutnud otsustada, kas tunda sellest kergendust või ärrituda.

Marco lõpetas oma vestluse pikajalgse punapeaga, kes kandis ehteid, mis olid väärt kolme miljonit dollarit, ja läks Sevi juurde tagasi. „Ma ei saa sellest aru. Mitte miski, mida ma siiani näinud olen, ei ole piisavalt hea, et päästa Timelessi allakäigust,” ütles ta vaikselt. „Ei ole mitte midagi uut, kõik on juba nähtud.”

„Ei, mitte päris kõik. Näiteks see.”

Sev jäi seisma ühe väljapaneku juures, mis oli uni­kaalne oma lihtsuses. Mitte et ehetel oleks olnud vaja uhket tausta, et välja paista – need mudelid rääkisid enda eest ise. Valge kuld, teemandid ja gagaat moodustasid voogava mustri, mis oli peen ja elegantne. Kuid lisaks sellele õhkus igast esemest romantikat, selles oleks nagu peitunud lubadus, et kaelakeed, sõrmust või käevõru kinkides saab selle tulevane omanik kaasa käegakatsutava tõendi tõelisest armastusest ja pühendumusest.

Tema mõtteid läbis kujutluspilt kalliskive kandvast blondiinist. Ta nägi vaimusilmas kaelakee peeni traate ümbritsemas naise graatsilist kaela, mille pikkust rõhutasid lihtsad tilgakujulised kõrvarõngad. See sobiks talle ülihästi, eriti kui ehet oli täiendamas hele koorekarva nahk ja lihtsalõikeline liibuv must siidkleit.

„Oh, pagan. Ma näen esimest korda selle disaineri tööd. See on just selline kollektsioon, mida ma lootsin Dantede laiendamiseks kasutada,” lausus Marco. „Me oleme suures jamas.”

Ja seda mitmel moel. Sev andis endale aru, et kui ta ei suuda oma mõtteid uuesti ärile koondada, võib ta Timeless Heirloomsiga hüvasti jätta. „Uuri välja, kes nende tööde autor on ning anna sellest Lazzile ja Nicile teada,” juhendas ta oma venda. „Ma lähen räägin Fontaine’idega. Ehk kuulen midagi kasulikku.”

Või ehk peaks ta suunduma hoopis köögi poole, haarama jää-ämbri ning selle endale pähe tühjaks kallama, lootuses, et see aitab leevendada tema kehas möllavat kuumust. Põrgu päralt! Mida see blondiin temaga teinud oli ning kuidas ta seda teinud oli?

Marco kirtsutas nägu. „Olgu see, mida sa neilt kuuled, parem kasulik, sest mul on tunne, et neil pole enam mingit vajadust oma äri müüa.”

Kahjuks oli Sevil tunne, et ta vennal oli õigus. Kuid vaatamata sellele tulid vestlusest Fontaine’idega välja mõned huvitavad faktid. Nad olid tõepoolest TH kiireks turgutamiseks tööle võtnud kolm uut disainerit. Ning neil oli mingi suur tehing silmapiiril, kuid kõik sellesse puutuv oli väga salastatud. Mis iganes see tehing ka oli, Fontaine’id olid veendunud, et see aitab nad kiiresti jalule.

Sellele vaatamata tajus Sev Tina hääles meeleheidet, mida naine ei suutnud täielikult varjata, ning see oli kõik, mida Sevil teada oli vaja. Tänaõhtusest edust hoolimata olid nad endiselt haavatavad. Sevil oli vaid tarvis nende nõrk koht üles leida ning enda huvides ära kasutada. Ta suundus ruumi teise otsa, kus klaasuksed avanesid varjulisele rõdule, pakkudes oivalist vaadet San Franciscole. Kerges tuules oli veel tunda talveõhu külmust, kuid pärast ballisaali lõhnastatud soojust pidas ta seda teretulnud kergenduseks. Ta võttis pintsaku taskust mobiili, lükkas klapi lahti ja vajutas häälvalimise nuppu.

„Lazz,” ütles ta.

Mõni sekund hiljem ta kõnele vastati. „Sev?” Läbi telefoni kostus kiire klõbin, mis osutas sellele, et ta vend trükkis midagi. Alati mitu tööd korraga käsil. „Ma rääkisin just Marcoga.”

„Ja?”

Lazz ohkas. „Te olete mõlemad samal peol. Miks olen mina see, kes teid asjadega kursis hoiab?”

„Pean ma sellele küsimusele tõesti vastama?”

„Olgu, olgu. Marco on sulle praegu kaks nime hankinud. Clifton Paris ja Deborah Leighton. Ta üritab praegu kolmandat välja uurida, kuid kõik on väga salapärased. Marco arvab, et nad planeerivad mingisugust ülitähtsat teadaannet, mis puudutab seda kolmandat disainerit.”

„Mis tähendab, et teda me jahimegi.”

„Arvatavasti. Marco ütles, et TH on lõpetamas mingit erilist tehingut, mis puudutab ka kõne all olevat disainerit.”

„Fontaine’id ütlesid sama. Kas Marco teab, mis tehingust või millisest disainerist jutt käib?”

„Õigupoolest… teab küll, vähemalt osaliselt. Nad on ühe kuulsa näitlejannaga lepingut sõlmimas.”

Sev üritas rahulikuks jääda. „Maailmas on palju kuulsaid näitlejannasid. Kellest meil hetkel jutt on?”

„Ei tea veel. Kuid jutud käivad, et tegemist on ühe parimaga. Kui nad peaks tõepoolest näiteks Julia Robertsi või Nicole Kidmani või Juliet Bloomiga lepingu sõlmima, on see nende jaoks võimas tehing. Ning see takistaks edukalt nii firma ülesostmist kui suure tõenäosusega ka meie suutlikkust nendega avatud turul võistelda.”

Sev kirtsutas venna liigagi täpse hinnangu peale nägu. „Ma pean välja uurima, kellega nad seda tehingut sõlmida püüavad ning siis seda takistama. Pane Nicolò selle kallal tööle.”

„Otsekohe.”

„Meil on vaja ka mingisugust mõjutusvahendit. Helista eradetektiivile, kelle me eelmisel aastal palkasime – Rufiole – ja ütle talle, et ta uuriks kohe nende disainerite taustu, keda Marcol tuvastada õnnestus. Siis helista Marcole ning ütle talle, et mul on vaja kolmandat nime nii kiiresti kui võimalik. Las ta annab mulle viivitamatult teada, kui midagi kuuleb.”

„Saab tehtud.”

Sev lõpetas kõne ja pani telefoni taskusse. Oli aeg ennast teiseks raundiks kokku võtta. Ta heitis pilgu majast kumava valguse poole. Ballisaalist kostus temani summutatud häältekõma. Sev märkas kergendatult, et blondiinile mõtlemine ei muutnud teda enam nii rahutuks. Naine oli rohkem kui viis minutit tema vaateväljast eemal olnud, tekitades mehe ajus lühiühenduse ja pannes ülejäänud keha kiirkäigul tööle.

Või ta vähemalt arvas nii, kuni naine rõduuksele ilmus ja otse tema poole vaatas. Murdosa sekundi jooksul uskus Sev, et naine oli teda otsima tulnud, et nendevaheline vastastikune tugev tõmme oli alateadlik, kiskudes naist tema poole. Siis ta aga taipas, et naise silmad ei olnud pimedusega, mis meest varjas, veel kohanenud. See pani Sevi peaaegu oigama. Naine ei näinudki teda. Kas ta üldse tunnetas mehe kohalolekut? Kahtlane. Tema oli arust ära, mitte naine.

Soe valgus hoidis naist oma embuses, kui too seal kõhklevalt seisis. Ta riietus oli lihtne – liibuv kahvatulilla siidkleit. Oli selge, et kanga toon oli valitud selliselt, et see rõhutaks ehteid, mida naine kandis – vaieldamatult TH salapärase disaineri töö. Tema kaela kaunistas õrn hõbekett, mis oli täis pikitud teemantide ja Verdonia ametüstide eksimatut sära, ning samasugustest kividest valmistatud lihtsad kõrvarõngad välgatasid tagasihoidlikult kõrvalestadel. Stiilne. Elegantne. Peen.

Kergendatud ohkega astus naine rõdule. Saalist paistev kuma hoidis teda veel hetke oma valguses, tungides läbi õhukese siidi ja paljastades naiselikud kumerused, mis võtsid Sevi põlvist nõrgaks. Lopsakad rinnad olid pingul madalalõikelise pihiku all, kitsas piht ja vormikad puusad aga andsid lihtsale kleidile muljetavaldava välimuse.

Naine läks balustraadi juurde ning vaatas pimedusse, hõõrudes hajameelselt oma paljaid külmetavaid käsivarsi. Sev ei suutnud end liigutada. Aju ratsionaalne pool käskis tal ülejäänud seltskonna juurde tagasi pöörduda ning pooleliolev töö lõpetada. Kuid ülekaalukas tung varjutas selle vaikse mõistuse hääle. Tundus, justkui oleks mingi ürgne alge tema mõtete üle valitsenud. Temast oli saanud instinktil tegutsev olend. Ning see instinkt nõudis, et ta ahmiks endasse naise kogu olemuse ja salvestaks selle oma mõtetesse, kehasse ja hinge.

Naise instinktid pidid olema sama teravad kui mehel, sest ta tõstis justkui midagi õhus tunnetades pea. Seejärel pööras pea eksimatu täpsusega mehe poole ja nende pilgud kohtusid.