Читать книгу Ajuvaba aju. Mis teie peas tegelikult toimub - Dean Burnett - Страница 4

Kuidas aju keha reguleerib ja seejuures üldjuhul paraja supi kokku keedab

Miljonite aastate eest mehhaanikat, mille abil me praegu mõtleme, arutleme ja mõtiskleme, veel olemas ei olnud. Kunagi ürgammu esimesena kaldale roomanud kala ei viselnud seejuures kahtluste küüsis, mõeldes: „Miks ma seda teen? Hingata ma siin ei saa ja mul pole isegi jalgu, mis need ka poleks. Olgu see viimane kord, kui ma Garyga „Tõde või tegu” mängin.” Ei; veel võrdlemisi hiljuti teenis aju palju selgemat ja lihtsamat eesmärki: hoida keha vahendeid valimata elus.

Algeline inimaju oli ülesande täitmisel ilmselgelt edukas, kuna me pidasime liigina vastu ning meist on nüüdseks kujunenud valitsev eluvorm Maal. Kuid keerukate kognitiivsete võimete väljaarenemisele vaatamata ei ole aju algupärased primitiivsed funktsioonid kuskile kadunud. Tegelikult on need veelgi olulisemaks muutunud; keele- ja arutlusoskustest ei ole kuigi palju kasu, kui surm saabub seepärast, et me lihtsalt unustame süüa või astume kaljult alla.

Aju vajab elus püsimiseks keha ja keha omakorda vajab enda kontrollimiseks ja oluliste toimingute sooritamiseks aju. (Tegelikult on need kaks omavahel palju tihedamalt seotud, kui kirjeldus arvata lubab, kuid katsume praegu selle pinnalt edasi liikuda.) Selle tõttu on suur osa ajust hõivatud füsioloogiliste põhiprotsessidega, sisemiste mehhanismide toimimise jälgimise, probleemidele reageerimise koordineerimise ja igasuguste segaduste likvideerimisega. Põhimõtteliselt hooldustöödega. Neid peamisi funktsioone kontrollivaid piirkondi, ajutüve ja väikeaju, nimetatakse mõnikord „roomaja” ajuks, rõhutades nende algelist olemust – need aju osad tegelevad endiselt ülesannetega, mida need on täitnud aegade hämarusest saadik, kui olime roomajad. (Imetajad hakkasid teatritükis „Elu Maa peal” osalema hiljem.) Seevastu asuvad kõik tänapäeva inimesele kättesaadavad kõrgemalt arenenud võimed – teadvus, tähelepanu, tajumine, arutlemine – neokorteksis, milles „neo” tähendab ‘uut’. Tegelikult on kogu ülesehitus oluliselt keerulisem, kui need sildid arvata lubavad, aga sellest kiirkirjast on kasu.

Võite ju loota, et need aju osad – roomaja aju ja neokorteks – teevad harmoonilist koostööd või siis vähemasti eiravad teineteist. Lootke aga. Kui olete kunagi töötanud inimese heaks, kes on mikrojuht, siis teate, kui erakordselt tulutu see protsess olla võib. Väiksemate kogemustega (kuid tehniliselt kõrgemal ametikohal olev) inimene, kes teile pidevalt kuklasse hingab, läbimõtlematuid korraldusi annab ja lolle küsimusi esitab, võib elu ikka raskemaks teha küll. Niimoodi neokorteks roomaja ajuga kogu aeg käitubki.

Päris ühepoolne see protsess siiski ole. Neokorteks on paindlik ja reageerimisvõimeline; roomaja aju ajab kindlat joont. Oleme kõik kokku puutunud inimestega, kes enda meelest kõike paremini teavad, kuna on vanemad või siis teatud asjadega kauem tegelenud. Selliste inimestega koos töötamine võib olla õudusunenägu, mis on võrreldav arvutiprogrammide kirjutamisega, keegi kõrval painamas, et seda tuleks teha kirjutusmasinaga, sest „nii on seda ikka tehtud”. Just niimoodi roomaja aju end üleval pidada võibki – jäärapäisuse tõttu kasulikke asju untsu keerates. See peatükk keskendubki sellele, kuidas aju keha põhifunktsioone kihva keerab.

Peatage raamat, ma tahan maha minna!

(Kuidas aju tekitab liikumistõbe)

Tänapäeval veedavad inimesed rohkem kui eales varem aega istuvas asendis. Füüsilise töö on suures osas välja vahetanud kontoritöö; autod ja muud transpordivahendid tähendavad seda, et ka reisida on võimalik istudes. Interneti olemasolu tähendab omakorda seda, et sisuliselt kogu elu on võimalik istudes veeta, tehes kaugtööd, ajades veebi teel pangaasju ja tehes sisseoste.

Sellel on teatud varjuküljed. Ergonoomilistele kontoritoolidele, mis peavad inimesi liigsest istumisest põhjustatud traumade või vigastuste eest kaitsma, kulutatakse roppu raha. Lennukis kauaks istuma jäämine võib süvaveeni tromboosi tõttu koguni surmaga lõppeda. Tundub veider, aga liiga vähene liikumine avaldab hävitavat mõju.

Sest liikumine on oluline. Inimestel tuleb see hästi välja ja me teeme seda üksjagu, mida näitab asjaolu, et oleme liigina esindatud peaaegu kogu maakera pinnal ning isegi Kuu peal ära käinud. Väidetavalt on ajule hea, kui iga päev 3,2 km pikkune jalutuskäik teha, aga samas on see tõenäoliselt kõigile kehaosadele hea.1 Meie luustik on arenenud selliselt, et võimaldab pikaajalist jalgsi liikumist, kuna meie labajalgade, jalgade, puusade ja keha üldine ehitus ja omadused sobivad ideaalselt pidevaks liikumiseks. Kuid asi pole üksnes meie kehaehituses; tundub, et meid on „programmeeritud” liikuma ilma, et aju selles protsessis üldse osaleks.

Meie selgroos on närvikobarad, mis aitavad liikumist teadvust kaasamata kontrollida.2 Neid närvikimpe nimetatakse mustri loojateks ja need paiknevad kesknärvisüsteemis, seljaaju alumises osas. Mustri loojad stimuleerivad lihaseid ja jalakõõluseid teatud kõndimiseks vajalikus mustris liikuma (siit ka nende nimetus). Ühtlasi saavad need lihastelt, kõõlustelt, nahalt ja liigestelt tagasisidet – näiteks allamäge liikumise tuvastamiseks –, et meil oleks võimalik liikumist vastavalt olukorrale korrigeerida ja kohandada. Pole võimatu, et just seetõttu suudab teadvuseta olekus inimene endiselt ringi uidata, nagu selles peatükis edaspidi unes kõndimise nähtusega tutvudes näeme.

Just see kergelt ja protsessile mõtlemata ringi liikumise võime – olgu siis ohtlikust keskkonnast põgenedes, toidu hankimisel, saagi jälitamisel või kiskjate eest pagedes – tagas meie liigi ellujäämise. Esimesed merest välja roninud ja maa koloniseerinud organismid panid aluse kõigile maa peal elavatele ja õhku hingavatele olenditele; kui nad poleks merest lahkunud, poleks nad selliste tulemusteni jõudnud.

Aga siit ka küsimus: kui liikumine on meie heaolu ja ellujäämise seisukohast möödapääsmatu ning me oleme tegelikult välja töötanud keerukad bioloogilised süsteemid just selleks, et teha seda võimalikult sageli ja nii lihtsalt kui võimalik, siis miks see meil mõnikord südame pahaks ajab? Seda nähtust tuntakse liikumistõve või sõiduhaiguse nime all. Mõnikord, sageli vähimagi eelneva hoiatuseta, sunnib sõidus olemine meid välja öökima hommikusööki või hüvasti jätma lõunasöögi või mõne muu hiljuti manustatud toidukorraga.

Sellise olukorra eest kannab tegelikult vastutust aju, mitte magu või siseelundid (vaatamata sellele, et olukorra tekkides ei pruugi see nii tunduda). Mis annab ometi meie ajule aluse kogu aastatuhandetepikkust evolutsiooni eirates arvata, et teekond punktist A punkti B annab igati pädeva põhjuse oksendamiseks? Tegelikult ei trotsi aju seejuures sugugi evolutsiooni käigus välja kujunenud kalduvusi. Probleemi taga on arvukad süsteemid ja mehhanismid, mida me liikumise võimaldamiseks kasutame. Liikumistõbi tabab meid üksnes tehislike transpordivahenditega reisides – sõidukis viibides. Sellel on alljärgnev põhjus.

Inimestel on väga palju keerulisi meeli ja neuroloogilisi mehhanisme, mis toetavad propriotseptsiooni (ehk süvatundlikkust – tlk), teisisõnu meie keha võimet tunnetada selle asendit ja erinevate kehaosade liikumissuunda. Pange käsi selja taha ja tunnetate kätt tegelikult nägemata endiselt selle olemasolu, asukohta ja ebaviisakat žesti, mida see seal parasjagu sooritab. See on propriotseptsioon.

Lisaks on meil olemas sisekõrvas asuv vestibulaarsüsteem. Tegemist on vedelikuga täidetud kanalitega (poolringkanalid), mis aitavad tasakaalu ja asendit hallata. Vedelikul on raskusjõule reageerides liikumiseks piisavalt ruumi ning kõikjal paiknevad neuronid, mis tuvastavad vedelike asukohta ja paigutumist, andes ajule teavet meie kehaasendi ja suuna kohta. Kui vedelik asub kanalite ülemises osas, tähendab see pea alaspidi asendit, mida tõenäoliselt ei saa ideaalseks lugeda ja vajab võimalikult kiiret korrigeerimist.

Inimese liikumine (kõndimine, jooksmine, koguni roomamine või hüppamine) tekitab väga konkreetseid signaale. Kahel jalal kõndimisele on omased selle tulemusel tekkiv stabiilne üles-alla õõtsuv liikumine, üldine tempo ja välised jõud, näiteks teist mööduva õhu liikumine ja sisemiste vedelike asukoha muutumine. Propriotseptsioon ja vestibulaarsüsteem panevad seda kõike tähele.

Silmadesse jõuavad pildid meist mööduvast välismaailmast. Need võivad tekkida siis, kui me ise liigume, aga ka siis, kui püsime paigal ja maailm meist möödub. Kõige algelisemal tasandil peavad paika mõlemad tõlgendused. Aga kuidas aju teab, kumb neist on õige? See saab visuaalset informatsiooni, seob selle kõrva vedelikusüsteemi edastatud andmetega ning jõuab järeldusele: „keha liigub; see on normaalne”, ja mõtleb siis seksist või kättemaksust või Pokémonist või ükskõik millest edasi, mis teile huvi pakub. Meie silmad ja sisemised süsteemid teevad toimuva selgitamiseks omavahel koostööd.

Sõidukiga liikumisel tekkivad aistingud on teistsugused. Autodele pole omane rütmiline õõtsuv liikumine, mida meie aju kõndimisega seostab (muidugi välja arvatud juhul, kui auto vedrustus on ikka täitsa läbi), ja sama peab harilikult paika ka lennukite, rongide ja laevade puhul. Kui teid kuskile veetakse, ei liigu te tegelikult ise; te lihtsalt istute ühe koha peal ja üritate endale mingit tegevust leida – näiteks keskendute sellele, et mitte oksele hakata. Teie süvatundlikkus ei edasta ajule tarku signaale, mis toimuva kohta teavet annaksid. Signaalide puudumine ütleb roomaja ajule, et te ei tee mitte midagi, ja silmad, mis ütlevad, et liikumist ei toimu, omakorda kinnitavad seda infot. Aga tegelikult te ikkagi liigute ja sisekõrvas olevad eelmainitud vedelikud, mis reageerivad kiirest liikumisest ja kiirendusest tingitud jõududele, saadavad ajule signaale, et te olete kuskile teel ja seejuures veel täitsa kiiresti.

Nüüd tekib olukord, kus aju saab täpselt kalibreeritud liikumise tuvastamise süsteemilt segaseid signaale ning arvatakse, et just see põhjustabki liikumistõbe. Meie aju teadlik osa tuleb vastuolulise informatsiooni töötlemisega üsna lihtsalt toime, aga sügavamad ja tugevamad alateadlikud süsteemid, mis meie keha toimimist reguleerivad, ei tea, kuidas selliste sisemiste probleemide lahendamisega hakkama saada, ja neil pole aimugi, mis sellise tõrke põhjus võiks olla. Ja mis puutub roomaja ajusse, siis on sellel ainult üks tõenäoline vastus: mürk. Looduses on see ainus asi, mis võiks meie sees toimuvat tõenäoliselt nii sügavalt mõjutada ja sellist segadust põhjustada.

Mürk on paha ja kui aju arvab, et kehasse on sattunud mürki, on sellele vaid üks mõistlik reaktsioon: sellest tuleb vabaneda ja selleks silmapilk okserefleks käivitada. Aju enam arenenud osad võivad küll asjast paremini aru saada, aga kui aju põhitasandid on juba käima tõmmatud, siis tuleb nende pidurdamiseks kõvasti vaeva näha. Peaaegu olemuslik jäärapäisus, mis muud.

Praegusel ajal ei osata seda nähtust veel täielikult põhjendada. Miks liikumistõbe iga kord ei teki? Miks see mõnda inimest mitte kunagi ei taba? Siin võivad mängu tulla ka erinevad välised või isiklikud tegurid, näiteks liikumiseks kasutatava sõiduki omadused või neuroloogiline eelsoodumus, mis võimendavad tundlikkust just teatud liikumisviiside puhul ja liikumistõve tekkesse oma panuse annavad, aga selles alajaotuses esitame kokkuvõtte kõige populaarsematest praegustest teooriatest. Alternatiivne seletus on „nüstagmi hüpotees”,3 mille kohaselt liikumisest tingitud silmaväliste lihaste (nende, mis silmadel paigal püsida ja liikuda aitavad) tahtmatu pingutamine stimuleerib uitnärvi (üks peamistest nägu ja pead kontrollivatest närvidest) normist erinevalt, olles nii liikumistõve tekitaja. Nii või teisiti, liikumistõve põhjustaja on ikkagi tõsiasi, et meie aju satub kergesti segadusse ning võimalused võimalike probleemide lahendamiseks on piiratud nagu juhil, kes on edutamise tagajärjel sattunud tasemele, milleni tema võimed ei küündi, ning reageerib seetõttu iga kord, kui tal midagi teha palutakse, märksõnade loopimise ja nutuhoogudega.

Merehaigus tundub inimestel kõige rängemalt avalduvat. Maa peal on rohkesti maastikuelemente, mida vaadates liikumist tajuda (näiteks mööduvad puud); laeval ümbritseb meid üldjuhul üksnes meri ning kõik objektid on liiga kaugel, et neist mingit kasu oleks, niisiis kinnitab nägemissüsteem meile veel suurema tõenäosusega, et mingit liikumist ei toimu. Merereisi puhul lisandub ka ennustamatu üles-alla liikumine, mille tagajärjel kõrvavedelikud aju veelgi intensiivsemalt segadust tekitavate signaalidega pommitama hakkavad. Spike Milligani sõjamälestustes „Adolf Hitler: My Part in His Downfall” (mida võib tõlkida kui „Adolf Hitler – minu roll tema languses” – tlk) on juttu sellest, kuidas Spike viiakse teises maailmasõjas laevaga Aafrikasse üle ja ta oli üks vähestest sõduritest, kes merehaigusele alla ei vandunud. Kui temalt küsiti, kuidas oleks kõige parem merehaigusega toime tulla, vastas mees lihtsalt: „Istuge puu all.” Selle soovituse toimivust ei ole uuritud, aga olen üpris kindel, et selle meetodiga oleks võimalik vältida ka õhusõiduhaigust.

Kas magustoitu läheb?

(Aju keerukad ja segadusttekitavad meetodid toitumise ja söömise ohjamiseks)

Toit on kütus. Kui te keha vajab energiat, siis te sööte. Kui ei vaja, siis ei söö. Nii mõeldes tundub kõik lihtne olevat, aga just siin probleem peitubki: meie, suured ja targad inimesed, võime sellele mõelda ja teemegi seda, mis omakorda toob kaasa kõikvõimalikud probleemid ja neuroosid.

Aju omab söömise ja söögiisu üle nii palju kontrolli, et enamikku võib see üllatada.4 Võib ju arvata, et kõike kontrollivad magu või soolestik, ehk annavad oma osa ka maks või rasvavarud, paigad, kus leiab aset seeditud kraami töötlemine ja/või ladustamine. Ja nii see tõepoolest on, neil kõigil on kanda oma roll, kuid nad pole siiski niivõrd domineerivad, kui arvata võiks.

Võtame näiteks mao; paljud inimesed väidavad, et piisava söömisel järel nad tunnevad, et see on „täis”. Tegemist on esimese suurema ruumiga inimkehas, kuhu tarbitud toit välja jõuab. Magu paisub täitmisel ning maonärvid saadavad ajule signaale isu maha suruda ning söömine lõpetada, mis on igati mõistlik. Just seda mehhanismi kasutavad ära kaalujälgijate kokteilid, mida te söögikordade asemel joote.5 Need kokteilid on tihked ja täidavad mao kiiresti, sundides seda paisuma ning end kooke ja torte täis vohmimata ajule olen-täis-signaali saatma.

Need kokteilid on aga paraku lühiajaline lahendus. Paljud inimesed väidavad, et tunnevad nälga juba vähem kui 20 minutit pärast kokteili joomist, ja see on suuresti tingitud asjaolust, et mao paisumisest tingitud signaalid on vaid väike osa toitumise ja isude ohjamise meetoditest. Need on üksnes aju keerukamate elementide juurde välja viiva redeli kõige alumine pulk. Ja see redel viskab kohati mõne jõnksu või koguni silmuse sisse.6

Isu ei mõjuta sugugi üksnes maonärvid, oma osa on ka hormoonidel. Söögiisu vähendab leptiin, hormoon, mida eritavad rasvarakud. Magu omakorda toodab greliini, mis on söögiisu suurendav hormoon. Kui teie organismis on suuremad rasvavarud, eritub rohkem isu pärssivat hormooni; kui magu tunneb pidevalt tühjust, reageerib see isu suurendava hormooni eritamisega. Lihtne, kas pole? Paraku mitte. Olenevalt toiduvajadusest võib nende hormoonide tase inimese organismis kõrge olla, kuid aju suudab sellise olukorraga kiiresti harjuda ning õpib hormoonide taset, mis on liiga kauaks kõrgeks jäänud, lihtsalt eirama. Aju üks erilisi oskusi on võime hakata eirama kõike, mis on liiga etteaimatav, olenemata sellest, kui tähtis see olla võib (just seepärast suudavad sõdurid ka sõjapiirkonnas magada).

Olete märganud, kuidas kõhus on alati ruumi magustoidu jaoks? Võimalik, et pistsite just nahka peaaegu terve lehma või paadi uputamiseks piisava koguse juustuga üle puistatud pastat, aga ikka mahub sinna otsa ka üks priske šokolaadikreem või kausitäis jäätist. Miks? Kuidas? Kuidas saab rohkema söömine füüsiliselt üldse võimalik olla, kui magu on juba täis? See on suuresti tingitud asjaolust, et asja kontrollib aju, mis otsustab, et pole siin midagi, ruumi on veel piisavalt. Magustoitude magus maitse on konkreetne preemia, millest on aju teadlik ja mida see saada soovib (vt 8. peatükk), niisiis vilistatakse mao signaalile „Siin ei ole rohkem ruumi”. Erinevalt liikumistõvest jääb sellises olukorras peale neokorteksi sõna ja kaotajaks roomaja aju.

Miks see täpselt nii on, pole teada. Võimalik, et inimesed vajavad parimas vormis püsimiseks võrdlemisi mitmekesist toitu, niisiis ei jää aju lootma meie ainevahetussüsteemile ja võimalusele süüa seda, mis parasjagu kätte satub, vaid sekkub ning üritab meie toitumisharjumusi paremini reguleerida. Kõik oleks tore, kui aju üksnes sellega piirduks. Aga ei piirdu. Ja niisiis ei ole see tore.

Söömise puhul on õpitud seosed erakordselt tugevad. Oletame, et teile meeldivad kohutaval kombel näiteks koogid. Te olete aastaid muretult kooke söönud ja siis ühel päeval jõuab teie kõhtu kook, mis teil südame pahaks ajab. Ehk ei ole kreem kõige värskem; võimalik, et kook sisaldab mingit ainet, mille vastu te allergiline olete, või (vaat see on ikka tõeliselt alatu) sõite te vahetult pärast kooki veel midagi, mis tegelikult oksendamise esile kutsus. Aga teie aju on juba seose loonud ja sellest hetkest alates on kook mängust väljas; okserefleksi esilekutsumiseks piisab selle uuesti nägemisest. Vastikustundel põhinevad seosed on eriti tugevad ega lase meil tarbida mürgiseid või haigust tekitavaid asju ja neist vabanemine võib osutuda väga raskeks. Pole oluline, et teie keha on probleemideta vastu võtnud sadu kooke; aju ütleb: „Ei!” Ja teil pole selles osas eriti võimalik kaasa rääkida.

Aga asi ei peagi jõudma millegi nii äärmuslikuni kui oksendamine. Aju sekkub sisuliselt kõigisse toiduga seotud küsimustesse. Ehk olete kuulnud, et esimene suutäis võetakse silmadega? Suur osa meie ajust, koguni 65 protsenti, on seotud nägemise, mitte maitsmisega.7 Vaatamata seoste olemuse ja funktsioonide tohututele variatsioonidele, näitab see, et nägemine edastab inimajule sensoorset informatsiooni, mille alusel tegutsema asutakse. Sellega võrreldes on maitsmismeel võrdlemisi mannetu, nagu 5. peatükki lugedes näeme. Kui meil silmad kinni siduda ja ninasõõrmetesse tropid suruda, siis peab tavaline inimene sageli kartulit õunaks8. Niisiis mõjutavad silmad keelega võrreldes meie tajutavat oluliselt rohkem ja toidu väljanägemine avaldab väga suurel määral mõju sellele, kuidas me seda naudime; just see ajendab peeneid söögikohti serveerimisega vaeva nägema.

Söömisharjumusi võib väga olulisel määral mõjutada ka rutiin. Selle näitamiseks mõelge sõnale „lõunaaeg”. Millal on lõunaaeg? Enamiku inimeste sõnul vahemikus kella kaheteistkümnest kaheni pärastlõunal. Miks? Kui toitu tarbitakse energia saamiseks, miks siis peaksid kõik inimesed, alates raske füüsilise töö tegijatest, nagu ehitusmehed ja puuraidurid, ja lõpetades istuva eluviisiga inimestega, nagu kirjanikud ja programmeerijad, viimseni samal ajal lõunat sööma? Aga sellepärast, et kunagi ammu leppisime me kõik kokku, et see on lõunaaeg ja inimesed ei esita selle koha pealt üldiselt mingeid küsimusi. Kui sellist mustrit järgima hakata, jääb aju kiiresti ootele, et selle eest kantakse vajalikku hoolt, ning te tunnete nälga, kuna käes on söögiaeg, mitte ei tea, et on käes aeg süüa, kuna te tunnete nälga. Aju ilmselt arvab, et loogika on väärtuslik vara, mida tuleb vaid haruharva kasutada.

Harjumused on toitumisrežiimi väga oluline osa ja niipea, kui aju hakkab millegi toimumist ootama, läheb keha kiiresti vooluga kaasa. Lihtne on öelda ülekaalulistele inimestele, et nad peaksid end distsiplineerima ja vähem sööma, aga tegelikkuses ei ole siin midagi lihtsat. See, kuidas asi üldse ülesöömiseni läks, sõltub paljudest teguritest, näiteks lohutussöömisest. Kurbust tundes või masenduses olles saadab aju kehale signaale, mis annavad teada, et olete väsinud ja kurnatud. Ja mida te väsimust ja kurnatust tundes vajate? Energiat. Ja kust energiat saada? Toidust! Suure kalorisisaldusega toit võib meie ajus omakorda vallandada premeerimise ja nautimisega seotud ahelad.9 Seetõttu pole vist eriti keegi meist „lohutavast salatist” kuulnud.

Aga kui aju ja keha on teatud kalorikoguse tarbimisega ära harjunud, võib seda olla ikka väga raske vähendada. Olete näinud jooksu lõpu järel kokku varisenud ja õhku ahmivaid maratonijooksjaid või sprintereid? Olete kunagi mõelnud, et tegemist on hapnikuõgarditega? Mitte keegi ei lähe neile ütlema, et võtku ennast kokku ja nad on lihtsalt laisad või ahned. Tegemist on söömisega sarnase (ehkki vähem tervisliku) efektiga; nimelt hakkab keha suuremat toidutarbimist eeldama ja niisiis on sellest raskem loobuda. Täpseid põhjuseid, miks inimene sööb rohkem kui peaks ning sellega ära harjub, pole võimalik välja tuua, kuna võimalusi on väga palju, aga samas võib väita, et see on möödapääsmatu, kui pakkuda lõputuid toidukoguseid liigile, mis on arengu käigus harjunud tarbima igasugust toitu, mil iganes selleks võimalus tekib.

Kui vajate täiendavaid tõendeid selle kohta, et aju söömist kontrollib, mõelge erinevatele söömishäiretele, näiteks anoreksiale või buliimiale. Aju suudab keha veenda, et keha väljanägemine on toidust olulisem ja seega ei olegi kehal toitu tarvis! Sama hästi võiks te autot veenda, et see ei vaja liikumiseks bensiini. See pole ei loogiline ega ohutu ja siiski tuleb seda hirmutavalt sageli ette. Seetõttu, et aju protsessi sekkub, on liikumine ja söömine, kaks põhifunktsiooni, meie jaoks tarbetult keeruliseks muudetud. Samas on söömine üks suurimatest naudingutest, mida elu meile pakub, ja kui me suhtuksime sellesse nagu söe katlaahju kühveldamisse, pole võimatu, et meie elu oleks oluliselt nukram. Ehk aju siiski teab, mida see teeb.

Magada. Võib-olla undki näha … või krambid saada, lämbuda või unes kõndida

(Aju ja une keerulised omadused)

Magamine tähendab sõna otseses mõttes mitte millegi tegemist, lamamist ja mitte teadvusel olemist. Kui keeruline see ikka olla saab?

Väga. Uni, sellega seotud protsessid, mida see endast kujutab ja mis selle ajal toimub, on teemad, mille peale inimesed tegelikult eriti sageli ei mõtle. Loogiliselt võttes on une kogu „mitte teadvusel olemisega” kaasnevat arvestades selle peale magamise ajal väga raske mõelda. Sellest on kahju, kuna unega seonduv on paljudes teadlastes hämmastust tekitanud ja kui rohkem inimesi nende küsimustega tegeleks, siis ehk leiaksime neile ka kiiremini vastused.

Asja selgitamiseks: me ei tea tänase päevani, mis eesmärki uni teenib! Uneseisundit on täheldatud (kui määratlusele võrdlemisi vabalt läheneda) sisuliselt kõigi loomade, isegi kõige algelisemate nematoodide ehk mullas elavate algeliste ümarusside puhul.10 Mõned loomad, näiteks meduusid ja käsnad, ei tundu magavat, kuid neil pole ka aju, niisiis pole loota, et nad üldse eriti midagi teeksid. Aga uneseisundit või siis vähemasti teatud korrapäraselt esinevat tegevusetuse perioodi täheldatakse väga paljude ja väga erinevate liikide puhul. Ilmselgelt on see oluline ja lisaks tugeva evolutsioonilise taustaga. Vees elavad imetajad on välja töötanud meetodid, mis lubavad neil magada poole ajuga korraga, sest kogu aju unne suikudes lõpetaksid nad ujumise, vajuksid põhja ja upuksid. Uni on niivõrd oluline, et asetub „mitte uppumisest” kõrgemale, ja me ei tea sellegipoolest, miks.

Selle kohta on palju teooriaid, näiteks tervenemine. Rottide puhul, kel magada ei lastud, märgati haavade aeglasemat paranemist ja lisaks ei elanud nad kaugeltki nii pikalt, nagu piisavalt magada saanud liigikaaslased.11 Alternatiivse teooria kohaselt alandab uni nõrkade neuroloogiliste ühenduste signaali tugevust ning muudab nendest vabanemise lihtsamaks.12 Samuti arvatakse, et uni aitab negatiivseid emotsioone summutada.13

Ühe natuke veidrama teooria kohaselt kujunes uni välja meile kiskjate eest kaitset pakkuva vahendina.14 Paljud röövloomad on aktiivsed öösiti ja inimesed ei vaja enda äratoitmiseks 24 tunni pikkust aktiivsusperioodi, niisiis pakub uni pikemaid perioode, mille ajal inimesed on põhimõtteliselt inertsed ega anna ühtki elumärki ega vihjeid, mille alusel öise eluviisiga röövloomad neid leida võiksid.

Mõned meist võivad tänapäevaste teadlaste juhmuse peale lihtsalt pead vangutada. Uni on mõeldud puhkamiseks, andes meie kehale ja ajule aega päevastest ponnistustest taastuda ning end taas laadida. Ja tõepoolest, kui oleme tegelenud millegi äärmiselt väsitavaga, aitab pikaajaline tegevusetus meie süsteemidel vajadusel taastuda ja/või uut energiat hankida.

Aga kui uni on seotud üksnes puhkamisega, siis miks on meie magamisaeg peaaegu alati ühepikkune, olenemata sellest, kas veetsime päeva telliseid tassides või pidžaama väel multikaid vahtides? Ei saa ju olla, et mõlemast tegevusest taastumiseks läheb vaja ühepikkust ajavahemikku. Ja lisaks langeb kehas toimuvate ainevahetusprotsesside kiirus magamise ajal üksnes viie protsendi võrra, kümnele protsendile. See on vaid kergelt „lõõgastav” – autoga sõites selle kiiruse alandamine 50 kilomeetrilt tunnis 45 kilomeetrile, sest auto mootor suitseb, ei ole just eriti suurel määral abiks.

Meie unemustreid ei dikteeri kurnatus ja just seetõttu ei juhtu kuigi sageli, et inimesed maratoni joostes magama jääksid. Pigem sõltub magamise ajastamine ja une kestus meie keha ööpäevasest rütmist, mille panevad paika kindlad sisemised mehhanismid. Ajus on käbinääre, mis meie unemustreid reguleerib, eritades meid lõdvestunuks ja uniseks muutvat hormooni nimega melatoniin. Käbinääre reageerib valgustugevusele. Silmade võrkkest tuvastab valgust ning saadab käbinäärmele signaale; mida enam signaale käbinääre saab, seda vähem nääre melatoniini eritab (kuigi selle tootmine siiski jätkub, ehkki madalamal tasemel). Meie keha melatoniinitase tõuseb päeva jooksul vähehaaval ning see protsess kiireneb päikese loojudes, niisiis on meie keha ööpäevane rütm seotud valguspäeva pikkusega; sellest tingituna oleme harilikult hommikul erksad ja öösel väsinud.

See mehhanism peidab end ka ajavaheväsimuse taga. Teise ajavööndisse reisimine tähendab üleminekut täiesti teistsugusele valguspäevale, niisiis võib juhtuda, et valgusintensiivsus on selline nagu kell 11 hommikul, kuigi aju väidab, et kell on parasjagu kaheksa õhtul. Meie unetsüklid on väga täpselt välja timmitud ja melatoniinitaseme segipaiskamine lõhub tsüklit. Ja „une täis magamine” on raskem, kui te arvata oskate; meie aju ja keha on seotud väljakujunenud ööpäevase rütmiga ja väga raske (kuigi mitte võimatu) on sundida end magama ajal, kui keha selleks valmis ei ole. Mõned uues valgusrežiimis veedetud päevad aitavad rütmi jälle paika saada.

Ehk tekib teil nüüd küsimus, miks tehisvalgus erilist mõju ei avalda, kui meie unetsükkel on valguspäeva suhtes nii tundlik? Avaldab ikka. Inimeste unemustrid on mõnel viimasel sajandil, pärast tehisvalgustuse kasutuselevõtmist, tohutult muutunud ning unemustrid on eri kultuuride lõikes erinevad.15 Kultuuridel, mil on piiratud juurdepääs tehisvalgusele või teistsuguse pikkusega valguspäev (nt kõrgematel laiuskraadidel), on välja kujunenud just nende oludele vastavad unemustrid.