Читать книгу Ajuvaba aju. Mis teie peas tegelikult toimub - Dean Burnett - Страница 5

Inimese mälusüsteem ja selle kummalised küljed

Tänapäeval kasutatakse sõna „mälu” sageli, aga tehnoloogilises tähenduses. Arvuti „mälul” on kõigile arusaadav sisu – see on ruum info säilitamiseks. Telefonimälu, iPodi mälu, isegi USB välkmälu nimetatakse „mälupulgaks”. Pulgast midagi lihtsamat oleks raske ette kujutada. Niisiis on andestatav, et inimesed arvuti- ja inimmälu toimimist laias laastus sarnaselt näevad. Informatsioon jõuab kohale, aju salvestab selle ja vajadusel saame selle jälle kätte. Kas on nii?

Ei ole. Arvutimällu salvestatud andmed ja teave jäävad hetkeni, mil neid jälle tarvis läheb, sinna salvestamise hetkega võrreldes muutmatul kujul, kui just mingi tehniline rike kõike pea peale ei pööra. Siiani on kõik täitsa loogiline.

Aga nüüd kujutage endale ette arvutit, mis leiab mingi mällu salvestatud informatsiooni ülejäänust olulisema olevat ja seda põhjustel, mida ei ole võimalik selgitada. Või siis arvutit, mis salvestab informatsiooni põhimõttel, millel puudub igasugune loogiline sisu, ja te peate selle tõttu elementaarsete andmete leidmiseks juhuslikke kaustu ja kettaid läbi puistama. Või arvutit, mis avab järjepanu teie isikliku sisuga ja piinlikkust tekitavaid faile, näiteks selliseid, mis sisaldavad kogu teie kirjutatud erootilise sisuga „Mõmmi-beebi” fännikirjandust, tehes seda vastavat käsklust saamata ja täiesti suvalisel ajal. Või arvutit, mis otsustas, et sellele lihtsalt ei meeldi salvestatud informatsiooni sisu, ja selle oma äranägemise järgi ümber tegi.

Ja siis kujutage ette arvutit, mis teeb kõiki neid asju – ja teeb neid vahetpidamata. Selline masin lendaks teie kontoriaknast välja maksimaalselt pool tundi pärast sisselülitamist, kuna seda ootab kiire ja lõplik kokkusaamine kolm korrust allpool asuva parkimisplatsi asfaltbetoonkattega.

Aga teie aju teeb teie mäluga just kõiki neid asju ja vahetpidamata. Ja kui arvutite puhul on võimalus osta uuem mudel või trikitav pill tagasi poodi viia ja seda teile soovitanud müüja peale karjuda, siis oma ajust me nii lihtsalt lahti ei saa. Seda pole võimalik isegi süsteemi taaskäivitamiseks välja ja seejärel uuesti sisse lülitada (uni ei lähe arvesse, nagu me enne teada saime).

Just seepärast võiksite lauset „Aju on nagu arvuti” paljude kaasaegsete neuroteadlastega suhtlemisel kasutada siis, kui teile meeldib inimesi suure vaevaga alla surutud frustratsiooni käes tõmblemas näha. Kirjeldatud seisund tabab neid seetõttu, et tegemist on tugevalt lihtsustatud ja eksitava võrdlusega ning mälusüsteem on selles osas väga hea näide. Selles peatükis räägime mõnest aju mälusüsteemi jahmatavamast ja huvipakkuvamast omadusest. Oleksin nende kirjeldamisel kasutanud sõna „meeldejäävad”, kuid mälusüsteemi käänulisust arvestades pole selles osas mingeid tagatisi.

Miks ma just siia tulin?

(Pika- ja lühiajalise mälu vaheline veelahe)

Mingil hetkel oleme me kõik selles olukorras olnud. Tegelete ühes toas millegagi ja järsku turgatab teile pähe, et peate teisest toast midagi tooma. Teel juhib miski teie tähelepanu kõrvale – raadiost kostev meloodia, keegi ütleb teie möödumise hetkel midagi naljakat või hammustate järsku läbi teid mitu kuud kummitanud telesaate süžee keerdkäigu. Mis põhjus ka poleks, jõuate sihtkohta ja järsku pole teil aimugi, miks te üldse otsustasite sinna minna. See on häiriv, see on tüütu, see on ajaraiskamine; see üks paljudest võtetest, millega aju teid mälu töötlemiseks kasutatavaid üllatavalt keerukaid meetodeid kasutades kiusab.

Inimmälu kõige harjumuspärasest jaotusest rääkides on suurem osa inimesi kuulnud lühi- ja pikaajalisest mälust. Need on märkimisväärselt erinevad, kuid siiski teineteisest sõltuvad. Ka nimed on neil sobivad: lühimälus salvestuv jääb püsima mitte enam kui minutiks, sellal kui pikaajalised mälestused võivad meiega jääda – ja jäävadki – kogu eluks. Kõik, kes viitavad päeva või koguni mõne tunni vanuseid sündmuseid meenutades lühimälule, eksivad, kuna termin „lühiajaline mälu” siin paika ei pea; tegemist on pikaajalise mäluga.

Lühimälu küll ei ole eriti püsiv, kuid tegeleb informatsiooni reaalse ja teadliku käsitlemisega; põhimõtteliselt asjadega, millele me jooksvalt mõtleme. Saame asjadele mõelda seetõttu, et need on meie lühiajalises mälus; just selleks see mälu mõeldud ongi. Pikaajaline mälu sisaldab rohkesti mõtlemisel abiks olevaid andmeid, aga mõtlemise töö teeb ära ikkagi lühiajaline mälu. (Just sel põhjusel eelistavad mõned neuroteadlased kasutada väljendit „töömälu”, mis hõlmab sisuliselt lühiajalist mälu koos mõne lisaprotsessiga nagu hiljem näeme.)

Paljudele tuleb üllatusena, et lühiajalise aju maht on niivõrd väike. Värskeimad uurimistulemused näitavad, et lühiajalisse mällu mahub korraga maksimaalselt neli „ühikut”.16 Kui kellelegi antakse pähe õppimist vajavate sõnade nimekiri, siis peaks ta suutma meelde jätta vaid neli sõna. Selle aluseks on võetud mitmed katsed, kus inimestel palutakse meenutada neile eelnevalt näidatud nimekirja kantud sõnu või esemeid ning keskmine inimene suudab võrdlemisi kindlalt meenutada neist vaid nelja. Palju aastaid arvati selleks mahuks olevat seitse, plussmiinus kaks. Seda tunti „maagilise arvu” või „Milleri seadusena”, kuna selleni jõuti George Milleri 1950. aastatel korraldatud katsete tulemusel.17 Kontrollitud meenutamisprotsessi ja katsete korraldamise meetodeid täiendades ja ümber hinnates on leitud, et tegelik maht on siiski pigem neli ühikut.

Kui ma kasutan võrdlemisi laialivalguvat terminit „ühik”, siis see ei ole tingitud ebapiisavast uurimistööst (või vähemalt mitte ainult sellest); see, mida lühiajalise mälu seisukohalt ühikuks loetakse, varieerub päris tugevasti. Inimesed on lühiajalise mälu piiratud mahuga toime tulemiseks ja olemasoleva salvestusruumi suurendamiseks erinevaid strateegiaid välja mõelnud. Üks selline protsess on nn „känkimine”,18 mille käigus inimene koondab mitu ühikut üheks ehk „känguks”, et lühiajalise mälu mahtu paremini ära kasutada.19 Kui teil palutakse jätta meelde sõnad „lõhnab”, „ema”, „juustu”, „järele” ja „sinu”, siis teeb see kokku viis ühikut. Aga kui palve sisu on lause „Sinu ema lõhnab juustu järele” meeldejätmine, saab seda käsitleda ühe ühikuna ja katse korraldajaga ehk natuke sõdida.

Seevastu pikaajalise mälu mahu ülempiiri me ei tea, kuna keegi pole veel nii kaua elanud, et see täis saaks, aga see on häbematult mahukas. Miks on siis lühiajaline mälu sedavõrd piiratud? Osaliselt seetõttu, et see on pidevalt kasutusel. Kogeme erinevaid asju ja mõtleme neile kogu ärkvel oldud aja jooksul (ja vahel ka magades), mis tähendab seda, et informatsioon läheb ja tuleb hirmuäratava kiirusega. Siin ei ole tegemist materjaliga, mis sobiks stabiilsust ja korda eeldavaks pikaajaliseks säilitamiseks – pigem võiks seda võrrelda oma kõikide kastide ja kaustade kuhjamisega rahvarikka lennujaama ukse ette.

Teine tegur on asjaolu, et lühiajalisel mälul puudub „füüsiline” baas; neuronid salvestavad lühiajalised mälestused konkreetsete mustritena. Selgituseks: „neuron” on ajuraku ametlik nimetus ning nendele on rajatud kogu närvisüsteem. Igaüks neist on sisuliselt väga pisike bioloogiline protsessor, mis suudab informatsiooni sellele struktuuri andva rakumembraani vahendusel elektrilise signaali kujul edastada ning teiste neuronitega keerukaid ühendusi luua. Niisiis on lühiajalise mälu aluseks neuronite tegevus teatud piirkondades, näiteks otsmikusagara dorsolateraalses prefrontaalses ajukoores.20 Skannimisel saadud andmete põhjal teame, et suur osa keerulisemast „mõtlemise” protsessist toimub otsmikusagaras.

Informatsiooni salvestamine närvirakkude edastatavate signaalide mustritena on võrdlemisi keeruline. Seda võib võrrelda ostunimekirja kirjutamisega cappuccino-vahule; tehniliselt on see võimalik, kuna sõnakujud säilivad mõneks hetkeks vahus, kuid pikka iga neile antud ei ole ja seega pole selline info säilitamise viis praktilises plaanis üldse sobiv. Lühiajaline mälu on kiireks töötlemiseks ja ülesannete sooritamiseks ning informatsiooni pideva juurdevoolu tõttu eiratakse kõike ebaolulist ning see kirjutatakse kiiresti üle või lastakse sel hajuda.

Tegemist ei ole lollikindla süsteemiga. Üsna sageli lendavad olulised asjad lühiajalisest mälust välja enne, kui nendega jõutakse korralikult tegeleda, ja siit ka „Miks ma just siia tulin?”-stsenaarium. Lisaks on lühiajalist mälu võimalik üle koormata ning see ei suuda uue informatsiooni ja nõudmiste rahe all enam millelegi konkreetsele keskenduda. Olete näinud, kuidas keegi teatab keset kisa ja kära (näiteks lastepeol või äreval töökoosolekul), olukorras, kus kõik üritavad meeleheitlikult teistest üle karjuda, ühtäkki: „Ma ei suuda keset seda möllu selgelt mõelda!”? Selline kirjeldus on vägagi piltlik; nende lühiajaline mälu lihtsalt ei oma sellise töökoormusega toimetulekuks vajalikke vahendeid.

Siit igati loogiline küsimus: kuidas me üldse midagi tehtud saame, kui mõtlemiseks kasutataval lühiajalisel mälul on sedavõrd väike maht? Miks me kõik ei istu kuskil nurgas, üritades ebaõnnestunult ühe käe sõrmi kokku lugeda? Õnneks on lühiajaline mälu seotud pikaajalisega, mis aitab pingeid oluliselt maha võtta.

Võtame näiteks professionaalse tõlgi; tegemist on inimesega, kes kuulab ühes keeles pikka ja üksikasjalikku kõnet ning tõlgib kuuldu seejärel selle reaalajas teise keelde. See peaks ju kindlasti lühiajalisel mälul üle jõu käima? Tegelikult ei käi. Kui paluda kellelgi keele õppimise ajal midagi ühest keelest teise tõlkida, siis oleks seda tõepoolest palju tahetud. Aga tõlgi pikaajalisse mällu on keelte sõnavara ja lauseehitus juba salvestatud (ajul on kogunisti konkreetselt keelte jaoks ette nähtud osad, näiteks Broca ja Wernicke piirkonnad, millest teeme juttu edaspidi). Lühiajaline mälu peab hakkama saama sõnade järjekorra ja lausete tähendusega, kuid tuleb sellega toime, eriti praktika olemasolu korral. Ja selline lühiajalise/pikaajalise koostoime väljendub kõigil ühtemoodi; te ei pea iga kord, kui võileiba soovite, endale kõigepealt selgeks tegema, mis on võileib, aga samas võite kööki jõudmise ajaks ära unustada, mida te sealt tahtsite.

Informatsiooni pikaajalisse mällu jõudmiseks on mitmeid erinevaid viise. Me saame tagada lühiajaliste mälestuste muutmise pikaajalisteks teadlikul tasandil, näiteks olulise inimese telefoninumbrit korrates. Kordame seda numbrit, et tagada selle meeldejäämine. See on vajalik, kuna erinevalt lühiajalise mälu mustrite lühiajalisest toimest põhineb pikaajaline mälu neuronitevahelistel uutel ühendustel; seda toetavad sünapsid, mille moodustumist saab teatud tegevuste abil, näiteks meelde jätta soovitavaid asju korrates, soodustada.

Mööda neuroneid liiguvad signaalid, mida nimetatakse aktsiooni- ehk tegevuspotentsiaaliks, ja annavad informatsiooni nagu elektrit mööda üllatavalt nätsket kaablit edasi kehalt ajule või vastupidi. Enamasti moodustavad mitu samasse ahelasse kuuluvat neuronit närvi ja edastavad signaale ühest punktist teise, niisiis peavad signaalid kuskilt välja jõudmiseks ühelt neuronilt teisele edasi liikuma. Kahe (või enama) neuroni vahelist ühendust nimetatakse sünapsiks. Tegemist ei ole vahetu füüsilise ühendusega; tegelikult on see väga kitsas pilu ühe neuroni lõpu ja teise alguse vahel (kuigi paljudel neuronitel on selleks, et asja veelgi segasemaks ajada, mitu algust ja lõppu). Kui tegevuspotentsiaal sünapsini jõuab, eraldub ahela esimesest neuronist sünaptilisse pilusse keemilist ainet, mida nimetatakse virgatsaineks ehk neurotransmitteriks. See liigub mööda sünapsi ja seostub retseptorite abil teise neuroni membraaniga, kutsudes selles neuronis esile järgmise tegevuspotentsiaali, mis liigub järgmise sünapsini ja nii edasi. Neurotransmittereid on palju ja erinevaid, nagu hiljem näeme; neile on üles ehitatud sisuliselt igasugune ajutegevus ning igal neurotransmitteril on kanda konkreetsed rollid ja funktsioonid. Lisaks on neil spetsiifilised retseptorid, mis neid ära tunnevad ja nendega suhtlevad; neid võib võrrelda turvaustega, mis avanevad üksnes õige võtme, parooli, sõrmejälje või võrkkesta skaneeringu kasutamisel.

Arvatakse, et just sünapsides „hoitakse” ajus tegelikku informatsiooni; seda võib võrrelda konkreetset faili esindava ühtede ja nullide kindla jadaga kõvakettal – konkreetsete sünapside kogum konkreetses kohas esindab mälestust, mida me sünapside aktiveerumisel kogeme. Niisiis on need sünapsid konkreetsete mälestuste füüsiline vorm. Täpselt samamoodi saavad tindiga paberile kirjutatud kindlatest mustritest peale vaadates sõnad, mis omandavad äratuntava keele korral tähenduse; samamoodi tõlgendab aju teatud sünapsi (või mitmete sünapside) aktiveerumisel seda mälestusena.

Uute pikaajaliste mälupiltide loomist sünapse moodustades nimetatakse „kodeerimiseks”; tegemist on mälestuse ajju salvestamise protsessiga.

Kodeerimisega tuleb aju toime suhteliselt kiiresti, kuid see ei ole hetkeline toiming, niisiis toetub lühiajaline mälu informatsiooni salvestamisel suuresti vähem püsivatele, kuid kiirematele tegevusmustritele. Seejuures ei toimu uute sünapside moodustumine; selle asemel käivitatakse uuesti põhimõtteliselt mitmeotstarbeliste sünapside olemasolev kogum. Millegi kordamine lühiajalises mälus aitab seda seni „aktiivsena” hoida, kuni pikaajaline mälu kodeerimisega valmis saab.

Aga kirjeldatud kordan-kuni-meelde-jääb-meetod pole asjade meelde jätmiseks ainus viis ja päris kindlasti ei tee me seda kõige puhul, mida oleks võimalik meelde jätta. Meil pole seda tarvis. On leitud veenvaid tõendusmaterjale, mis näitavad, et sisuliselt kõik meie kogetu salvestub ühel või teisel kujul pikaajalisse mällu.

Kogu informatsioon, mida me meelte kaudu saame ning sellega seonduvad emotsionaalsed ja kognitiivsed aspektid edastatakse oimusagara hipokampusesse. Hipokampus on aju äärmiselt aktiivne piirkond, mis sensoorse informatsiooni lõpmatuid voogusid järjepanu „individuaalseteks” mälestusteks koondab. Eksperimentide tulemusel saadud rohkete andmete põhjal on just hipokampus see koht, kus tegelik kodeerimine aset leiab. Näib, et vigastatud hipokampusega inimesed ei tule uute mälestuste kodeerimisega toime; inimestel, kes pidevalt uusi asju õpivad ja informatsiooni meelde jätavad, on üllatavalt suur hipokampus (näiteks taksojuhtide hipokampuses on laienenud piirkonnad, kus toimub ruumilise mälu ja navigatsiooniandmete töötlemine, nagu edaspidi näeme), mis viitab suuremale sõltuvusele ja aktiivsusele. Mõne eksperimendi käigus on koguni värskelt moodustunud mälestusi „märgistatud” (keerukas protsess, mis hõlmab neuronite moodustumisel osalevate proteiinide tuvastatavate variantide kasutamist) ning seejuures on avastatud, et need koonduvad hipokampusesse.21 Siinkohal ei ole isegi arvestatud uuemaid skannimiskatseid, mida on võimalik kasutada hipokampuse toimimise uurimiseks reaalajas.

Uued mälestused paneb paika hipokampus ja sedamööda, kuidas „tagapool” moodustuvad uued mälestused neid vaikselt edasi nügivad, liiguvad need aeglaselt edasi ajukoorde. Selline järkjärguline kodeeritud mälestuste kindlustamise ja talletamise protsess kannab nime „konsolideerimine”. Niisiis ei lühiajalise mälu kasutatav meetod, mille kohaselt midagi korratakse seni, kuni see meelde jääb, pikaajalise mälu moodustumiseks ilmtingimata vajalik, kuid sageli siiski ülioluline selleks, et informatsiooni kodeerimine toimuks konkreetses järjekorras.

Ütleme, et tegemist on telefoninumbriga. Tegemist on juba pikaajalises mälus asuva numbrite jadaga. Miks peaks olema vaja neid uuesti kodeerida? Telefoninumbrit korrates anname ajule märku, et oluline on just see konkreetne numbrite järjekord ja selle kaugemas perspektiivis säilimiseks on vajalik konkreetne mälestus. Kordamist võib lugeda protsessiks, mille käigus lühiajaline mälu võtab infokillu vastu, tähistab selle „kiireloomulisena!” ning saadab siis edasi arhiveerimisega tegeleva meeskonna kätte.

Aga kuidas me siiski asju unustame, kui pikaajalises mälus kõik alles püsib? Hea küsimus.

Üldiselt ollakse ühel meelel selles osas, et unustatud pikaajalised mälestused on tehnilises mõttes endiselt ajus alles, välja arvatud juhul, kui need on mingi trauma tulemusel füüsiliselt hävinud (sellele mõeldes tundub, et suutmatus sõbra sünnipäeva meeles pidada pole nii oluline). Aga pikaajalised mälestused peavad selleks, et neist kasu oleks, läbima kolm etappi: need tuleb moodustada (kodeerimine); need tuleb korralikult salvestada (hipokampuses ja seejärel ajukoores) ning neid peab üles leidma. Kui mälestust ei ole võimalik üles leida ehk reprodutseerida, siis seda samahästi kui ei ole olemas. Seda võib võrrelda suutmatusega leida üles oma kindad; teil küll on kindad, need on endiselt olemas, aga käed külmetavad sellegipoolest.

Mõne mälestuse reprodutseerimine on lihtne, kuna need on millegi poolest olulisemad (eredamad, millestki ajendatud, intensiivsemad). Nii on üldjuhul väga lihtne meenutada asju, millega on seotud oluline emotsionaalne laeng, näiteks pulmapäeva või esimest suudlust või seda korda, mil saite müügiautomaadist ühe krõpsupaki asemel kaks, kuigi maksite vaid ühe eest. Lisaks sündmusele endale tulevad mängu sellega samal ajal seondunud emotsioonid ja mõtted ja tunded. Kõik need tekitavad omakorda ajus rohkem selle konkreetse mälestusega seonduvaid seoseid, mis tähendab, et eelmainitud konsolideerimisprotsessi käigus omistatakse sellele suurem tähtsus ja lisatakse rohkem seoseid, mille tulemusel on ka selle meenutamine palju lihtsam. Sellele vastanduvad minimaalsete või ebaoluliste assotsiatsioonidega seotud mälestused (näiteks järjekorras 473. sündmustevaene töölesõit), mille konsolideerumisega erilist vaeva ei nähta ja see muudab oluliselt keerulisemaks ka nende meenutamise.

Aju koguni kasutab sellist lähenemist omamoodi – kuigi võrdlemisi stressi tekitava – ellujäämisstrateegiana. Traumeerivate sündmuste ohvrid hakkavad sageli kannatama välklamp-mälestuste all; näiteks autoõnnetuse või kohutava kuriteoga seotud mälestused on väga eredad ning korduvad veel pikka aega pärast sündmust (vt 8. peatükk). Trauma hetkel kogetud tunded olid sedavõrd intensiivsed, et aju ja keha tabas adrenaliinitulv, mis omakorda teravdas meeli ja teadlikkust sel määral, et mälestus jäädvustatakse väga tugevalt ning jääb tooreks ja teravaks. Tundub, nagu oleks aju toimunud jubedatest sündmustest kokkuvõtte teinud ja öelnud: „See siin on kohutav; ära seda mingil juhul unusta, me ei taha seda enam mitte kunagi kogeda.” Paraku võib mälestus mõnikord niivõrd eredaks osutuda, et muutub häirivaks.

Aga ükski mälestus ei kujune välja isolatsioonis, niisiis on ka vähem dramaatiliste stsenaariumite korral mälestuse tekkimise konteksti võimalik kasutada seda meenutada aitava „päästikuna”, nagu kinnitavad mõned võrdlemisi veidrad uuringud.

Ühe näite puhul lasid teadlased kahel katsealuste rühmal teatud informatsiooni õppida. Üks rühm kasutas õppetööks tavalist ruumi; teised tegelesid õppimisega vee all viibides ja sukeldumisvarustust kandes.22 Hiljem kontrolliti neile ette antud informatsiooni omandamist kas sama- või teistsuguses olukorras. Need, kelle õppimis- ja kontrollikeskkond oli samasugune, said oluliselt paremaid tulemusi kui need, kes õppisid ja läbisid testi erinevas keskkonnas. Vee all õppinud ja hiljem seal testi teinud rühma liikmed saavutasid oluliselt parema tulemuse kui need, kes õppisid vee all, kuid tegid testi tavalises ruumis.

Vee all viibimine ei olnud õpitava informatsiooniga kuidagi seotud, kuid toimis informatsiooni omandamise kontekstina ja sellest on mälu kasutamise seisukohast palju abi. Informatsiooni omandamisel ja mällu jäämisel on kontekstil kanda väga suur roll, niisiis toimib inimese samasse konteksti paigutamine põhimõtteliselt mälu „aktiveerijana”, muutes meenutamise lihtsamaks; seda võib võrrelda mitme tähe avamisega nn poomismängus.

Siinkohal on oluline rõhutada, et mälestused meiega aset leidnud sündmustest ei oli ainus mälestuste liik. Neid nimetatakse episoodilisteks ehk „autobiograafilisteks” mälestusteks ja juba selle nimetusega peaks kõik öeldud olema. Aga lisaks on meil ka „semantilised” mälestused, mis talletavad peamiselt kontekstita informatsiooni: te mäletate, et valgus liigub kiiremini kui heli, aga mitte konkreetset füüsikatundi, kus te selle ära õppisite. Kui mäletate, et Prantsusmaa pealinn on Pariis, on tegemist semantilise mälestusega, aga kui teile tuleb meelde, kuidas te Eiffeli tornist alla oksendasite, siis see on episoodiline mälestus.

Eespool loetletud tegevused ja sündmused on seotud teadvustatud pikaajaliste mälestustega. Lisaks on massiliselt pikaajalisi mälestusi, millest me ei pea teadlikud olema, näiteks võimed, mis on meil nendele mõtlemata olemas, nagu näiteks auto juhtimine või jalgrattaga sõitmine. Neid kutsutakse „protseduurilisteks” mälestusteks ning me ei tegele nendega praegu pikemalt, kuna siis te hakkate nende peale mõtlema ja see võib nende kasutamise raskemaks muuta.

Kokkuvõtteks, lühiajaline mälu on kiire, manipuleeriv ja põgus, sellal kui pikaajaline mälu on järjepidev, vastupidav ja mahukas. Just seepärast mäletate te koolis aset leidnud naljakat sündmust kogu elu, sellal kui teise tuppa minnes ei ole teil kohale jõudes enam meeles, miks te seda tegite, eriti juhul, kui miski vahepeal teie tähelepanu kõrvale juhib.

Kuule, see oled ju … sina! Sellelt … noh, seal … tookord

(Mehhanismid, millest tingituna jäävad meile näod lihtsamini meelde kui nimed)

„Mäletad seda tüdrukut, kes sinuga samas koolis käis?”

„Äkki saaks natuke täpsemalt?”

„Tead küll, see pikka kasvu tüdruk. Tumeblondid juuksed, aga omavahel öeldes ma kahtlustan, et ta värvis neid. Ta elas enne, kui ta vanemad lahutasid ja ta ema kolis korterisse, kus Joneside pere enne Austraaliasse kolimist elas, kõrvaltänavas. Tema õde sõbrustas enne, kui ta sellest linnapoisist rasedaks jäi, sinu nõoga, oli see alles paras skandaal. Ta kandis alati punast mantlit, kuigi tegelikult see ei sobinud talle. Saad aru, kellest ma räägin?”

„Mis ta nimi on?”

„Pole aimugi.”

Olen oma ema, vanaema või mõne teise pereliikmega äraarvamata palju selliseid vestluseid pidanud. Muidugi ei ole nende mälu või üksikasjadest arusaamise võimega midagi lahti; nad suudavad anda inimeste kohta isiklikku infot mahus, mis Vikipeedias kadedust tekitaks. Sellele vaatamata on tohutult palju inimesi, kes nimede väljaütlemisega ka siis hätta jäävad, kui inimesele, kelle nime nad meenutada üritavad, otse silma sisse vaatavad. Olen seda isegi teinud. Paaripanekutseremoonia muudab selline olukord väga kummaliseks.

Miks see nii on? Miks me tunneme ära inimese näo, kuid nime meenutada ei suuda? Mõlemad on ju samavõrra sobivad viisid isiku tuvastamiseks. Selleks, et mõista, millest on selline olukord tingitud, peame pisut sügavamalt inimese mällu süvenema.

Esiteks on näod väga informatiivsed. Näoilme, silmside, suu liikumine – kõik need on inimestevahelise suhtluse põhielemendid.23 Ühtlasi ütlevad näojooned inimese kohta väga palju: silmade värv, juuste värv, luustiku struktuur, hammaste asetus; kõiki neid elemente saab kasutada inimese äratundmiseks. Koguni sel määral, et inimese aju näib olevat välja arendanud mitu funktsiooni, mis nägude äratundmise ja töötlemise oskust toetavad ja võimendavad, näiteks mustrite eristamine ning üldine soodumus juhuslike kujutiste seast nägusid välja sorteerida, nagu 5. peatükis näeme.

Mida on inimese nimel selle kõigega võrreldes pakkuda? Ehk mõnda vihjet nende tausta või kultuurilise päritolu kohta, aga üldiselt on siiski tegemist pelgalt paari sõna, juhuslike silpide jada, lühikese helilõiguga, mis väidetavalt mingi kindla näoga seostuma peaksid. No ja siis?

Nagu nägime, on juhusliku teadliku infokillu jõudmiseks lühiajalisest mälust pikaajalisse vaja seda korrata ja harjutada. Mõnikord võite selle etapi siiski vahele jätta, ennekõike siis, kui informatsioon on seotud millegi sügavalt olulise või stimuleerivaga, mis tähendab, et see salvestatakse episoodilise mälestusena. Kui kohtute kellegagi ja tegemist on kõige kaunima olendiga, keda te iial näinud olete, ning sellele järgneb silmapilkne armumine, sosistate nädalate kaupa endamisi oma kiindumuse objekti nime.

Tavaliselt kedagi kohates (õnneks) nii ei juhtu, niisiis, kui soovite kellegi nime meelde jätta, on ainus kindel meetod selle kordamine ajal, mil see jätkuvalt teie lühiajalises mälus asub. Paraku eeldab selline lähenemine aja- ja vaimsete ressursside kulu. Ja nagu me „Miks ma just siia tulin?” näite puhul nägime, on info, millele te parasjagu mõtlete, võimalik väga lihtsalt üle kirjutada või asendada järgmise infoühikuga, mis teieni jõuab ja töötlemist vajab. Esmakordsel kohtumisel inimesega esineb väga harva olukordi, kus ta ütleb teile vaid oma nime ja sellega kõik piirdubki. Enamasti järgneb vestlus teemal, kust te pärit olete, mis tööd te teete, millised on hobid, miks ta teid vahistas jms. Seltskondliku etiketi nõuete kohaselt vahetame esimesel kohtumisel viisakusväljendeid (ka siis, kui inimene meile tegelikult huvi ei paku), aga iga selline väljend suurendab võimalust, et inimese nimi tõrjutakse lühiajalisest mälust välja enne, kui me selle kodeerimiseni jõuame.

Enamik inimesi teab kümneid nimesid ja nende meelest ei nõua uue nime meeldejätmine erilisi pingutusi. See on tingitud asjaolust, et teie mälu seostab kuuldud nime inimesega, kellega te parasjagu suhtlete, niisiis tekib te ajus seos inimese ja nime vahel. Suhtlemisprotsessi tihenedes luuakse inimese ja tema nime vahel aina rohkem seoseid, niisiis pole teadlik harjutusprotsess vajalik; tänu pikemale selle isikuga suhtlemise kogemusele toimub see alateadlikumal tasandil.