Читать книгу Juhuslik kohtumine. Teine raamat - Debbie Macomber - Страница 10

ELISE BEAUMONT

Pensionipõlv oli kõike seda, mida Elise Beaumont sellelt lootnud oli, ja ka kõike seda, mida oli kartnud. Positiivse poole pealt võetuna oli äratuskell tema kell-raadiol alaliselt välja lülitatud. Ta ärkas siis, kui tema keha ütles, et ta rohkem und ei vaja, sõi siis, kui tundis nälga, aga mitte siis, kui tema lõunapaus kooli raamatukogus ette oli nähtud.

Olid ka negatiivsed küljed. Ta oli aastaid koonerdanud ja säästnud, soovides ehitada omaenese maja omaenese väikesele maalapile. Pärast kuudepikkust otsimist, kuudepikkust elurajoonide külastamist leidis ta piirkonna ja arenduse, millest oli alati unistanud. See asus äärelinnas, ja kui sel ka ei oleks ookeanivaadet olnud, oli see ikkagi kaunis, vaatega okaspuusalule. Elise kujutas ette, kuidas ta oma väikesel sisehoovil kohvi joob, vaadates hirve varasel hommikutunnil puude vahelt välja ilmumas. Ta rüüstas oma investeerimiskontot ja võttis sellelt välja suure pataka raha. Ta oli eeldanud, et tegemist on lugupeetava arendajaga. Otse öeldes – ei olnud. Teda koos käputäie teistega peteti ja viidi eksiteele. Siis kuulutas firma kuu aja sees välja pankroti ja lõpptulemusena ei olnud Elise’il kodu ega sääste, olid vaid kuhjuvad arved juristidelt. See oli luupainajalik olukord, mis muutus järjest halvemaks.

Voodis lamades meenutas Elise, et oli aastaid tahtnud reisida kaugemale Puget Soundi piirkonnast, kus oli sündinud ja kasvanud. Noh, nüüd ei saanud ta seda endale lubada. Aga esimest korda oma täiskasvanuelu jooksul tundis ta tungi järgida oma loomingulist kutsumust. Ta kavatses uuesti kuduma hakata ja õlimaalikursusele minna. Veetnud suurema osa karjäärist raamatute keskel, oli ta mänginud mõttega kirjutada romaan. Võib-olla mõni lastejutt... Ta oli avatud peaaegu kõigile uutele katsetele – kui grupihagi ehitaja vastu kord lahendatud saab. Kuni selle ajani saab ta mõelda ainult oma rahapuudusele ja eesootavale kohtulahingule.

Tema elu on ootel, kuni sellest segadusest vabaneb. Nüüd, kui advokaadid pabereid täitsid ja hagi end läbi kohtusüsteemi pressis, oli see kõik üks ootamismäng. Parimal juhul läheb aasta, enne kui tema ja teised isegi murdosa oma rahast veel näevad. Kui näevad, ja see oli üks suur kui. Ta sai üksnes loota ja palvetada, et kõik kadunud ei ole.

Probleemid ehitajaga olid üksnes tema raskuste alguseks. Olles kindel, et tema maja valmib õigeaegselt, oli Elise oma korteri üürilepingu üles öelnud. See oli olnud ennatlik tegu. Vabu eluasemeid oli Seattle’is vähe ja uue korteri leidmine oleks mitte üksnes raske, vaid ta kartis ka mõtet, et peab kulutama suurema osa oma pensionist liiga kalli korteri eest maksmiseks. Tütre ettepaneku peale oli Elise tema juurde kolinud. Ainult lühikeseks ajaks, oli ta endale lubanud. Aga see oli kestnud juba kuus kuud...

Ei – Elise ei tahtnud sekunditki kauem sellele finantskatastroofile mõelda. See üksnes masendas teda. Oma innukuses saada endale oma kodu oli ta peaaegu kõik kaotanud. Tal on vähemalt tervis, tütar ja lapselapsed, terve mõistus.

„Vanaema, vanaema,” hüüdis kuueaastane John kannatamatult tema magamistoa uksele tagudes. „Oled sa üleval? Ma tahan sisse tulla, kas võin?”

Elise libistas end voodist välja ja avas magamistoa ukse. Tema tedretähnilise näoga tütrepoeg naeratas talle viltuselt vastu. Tema lühikeseks pügatud porgandivärvi juuksed seisid peaaegu sirgelt püsti, täpselt nii, nagu Mavericki omad olid kunagi seisnud. Noorema lapselapse juuksetoon tuletas Elise’ile sageli tema eksabikaasat meelde. Ta oli meest viimase kolmekümne aasta jooksul vaid harva näinud. Kuidas tal oli kunagi õnnestunud kohtuda ja veel pealegi abielluda elukutselise mänguriga, ei osanud ta isegi nüüd endale seletada. Mees oli olnud üks tema metsik, impulsiivne armuseiklus.

Aga... kuidas ta oli meest armastanud. Elise oli sellesse mehesse kõrvuni armunud olnud. Nad olid abiellunud mõni nädal pärast esimest kohtumist, mis juhtus kõikidest võimalikest paikadest just toidupoes. Peagi sündis Aurora, kuid probleemid olid juba alanud. Tol ajal töötas Marvin Maverick Beaumont kindlustusfirmas, aga tal oli sõltuvuses kaartidest ja hasartmängudest ning see oli neid mõlemaid peaaegu hävitanud. Lõpuks tundis Elise, et tal ei ole muud valikut kui mees maha jätta. Mil iganes ta lahutada ähvardas, anus mees, et ta ümber mõtleks, et naine talle veel ühe võimaluse annaks, aga seesama muster kordus taas ja taas, kuni Elise lõpuks mõistis, et peab mehe oma elust välja saama. See tegi endiselt haiget. Ta ei olnud kunagi ühtegi meest enam sellise intensiivsusega armastanud nagu Mavericki. Oli üritanud, kuid mitte keegi ei olnud pannud teda tundma nii, nagu Maverick seda oli osanud.

Elise oli tõeliselt püüdnud uusi suhteid luua, et taas abielluda. Kõige lähemale jõudis ta sellele, kui Aurora sai viisteist, kuid Elise avastas, et Julesil, sümfooniaorkestri muusikul, kellega ta oli kohtamas käinud, olid San Franciscos naine ja kaks tütart. Sellest muserdatud, oli ta sellest ajast peale uusi suhteid vältinud. Lihtsal elul on omad head küljed.

Elise’i tütar tuli pahase näoga ümber koridorinurga. „John, ma ju ütlesin sulle, et sa vanaema rahule jätaksid,” tõreles Aurora. Ta võttis poisil käsivarrest kinni ja tõmbas teda Elise’i ukse juurest eemale. „Vabandust, ema. Ma ütlesin poistele, et nad sul täna hommikul magada laseksid,” lisas ta Elise’ile vabandavat pilku heites.

„Pole midagi, ma olin ärkvel.” Elamine koos oma kodusest emast tütre ja ta perega ei olnud ehk Elise’i pensionipõlvega seotud plaanide hulka kuulunud, aga hetkel sobis selline elukorraldus neile mõlemale. Tema mööbel oli laos ja omaette elu ootele pandud, aga tal oli katus pea kohal.

Kuni Elise ootas, et kohtuasi lahenduse saaks, maksis ta Aurorale ja Davidile üüri. Summa oli nende ettepanekul väike, kuid piiratud pere-eelarvele siiski teretulnud lisa. Elise aitas tütrel ka lastega tegelda. David, Elise’i väimees, oli arvutispetsialist, kes paigaldas ettevõtetele üle kogu Põhja-Ameerika tarkvarasüsteeme ja oli sageli nädal või paar korraga kodunt eemal. Elise ja Aurora, kes olid alati lähedased olnud, pakkusid teineteisele seltsi, ning Elise hindas tütre julgustust ja tuge.

„Kas sa saad meid täna pärastlõunal parki viia?” palus John.

„Võib-olla,” ütles Elise, kellele ei meeldinud kunagi poisile millestki ära öelda. „Mul on täna hommikul mõned asjatoimetused ja ma ei tea, kui kaua need aega võtavad.”

„Võin ma kaasa tulla?” John oli nii armas poiss, täis indu minna ja näha ja teha. Ta oli tervelt kuu võrra varem siia maailma saabunud ega olnud veel hoogu pidama saanud.

„Ei, kullake, sul on täna hommikul lasteaed.”

Poisi näole ilmus otsekohe pettunud ilme, kuid ta leppis äraütlemisega heasüdamlikult õlgu kehitades ning kadus kiiresti koridori, et vanema vennaga liituda.

„Mõtlesin, et lähen Blossom Streetile ja heidan sellele lõngapoele pilgu peale,” teavitas Elise oma tütart.

Ta sai aru, et Aurora oli tema elustunud kudumishuviga rahul. Pärast hiljutist käiku advokaadikontorisse oli ta jalutanud mööda renoveeritud tänavat ning märganud lõngapoodi, mida Aurorale mainis.

Elise oli Blossom Streetil toimunud muudatustest meeldivalt üllatunud. See piirkond oli hoolitsemata välimusega hoonetega aastaid silma riivanud. Renoveerimistööd ei olnud sellised, nagu ta oli eeldanud. Selle asemel, et vanemaid hooneid lammutada, oli arhitekt remontinud selle, mis oli juba olemas, ning uuendanud manduvat naabruskonda. Poed veetlesid varikatuste ja lillede ning kõnniteeäärsete vaateakendega. Oli tekitatud soojalt traditsiooniline mulje, armas väike omaette maailm. Oli raske uskuda, et vaid paari kvartali kaugusel sirutusid taeva poole kõrghooned. Sealsamas, kõrgendikult allpool tegutsesid tohutusuured finantsettevõtted, kindlustuskompleksid ja teised suured ärid, mis moodustasid Seattle’i kesklinna.

Elise oli märganud A Good Yarni aknal teadet kudumiskursustest. Ta ehk ei saa nautida pensionipõlve nii, nagu oli lootnud, aga ei kavatsenud saada ka erakuks, kes kardab sentigi kulutada. Pealegi võib kudumine ta mõtteid rahalistest raskustest eemal hoida.

Pärast tassikest teed oma toas pani Elise end päevaks riidesse. Ta oli säilitanud saleda figuuri ja valis virsikutooni pükskostüümi, mis oli ühtaegu stiilne ja mugav. Ehkki oli juuni algus ja ilm päikesepaisteline, püsis see siiski jahe, välja minnes oli vaja sobivat jakki. Ta kinnitas valge pluusi kaelusesse väikese roosa kamee. See oli kõige kenam ehe, mis tal oli. Maverick oli selle talle kinkinud juba enne abiellumist, talle meeldis see väga ning ta kandis seda sageli.

Mavericki auks peab ütlema, et ta oli nende tütrega kontakti hoidnud, ehkki mitte nii regulaarselt, nagu Elise’i arvates oleks pidanud. Tema omalt poolt ei tahtnud mehega mingit tegemist teha, aga ei võtnud Auroralt võimalust isa tundma õppida, ei olnud seda kunagi teinud. Ta oli nendevahelise suhte endast täielikult lahus hoidnud. Elise peatus kulmu kortsutades. Ta oli sel hommikul kaks korda Maverickile mõelnud. Ta ei olnud ju meest küll kunagi päriselt unustanud – kuidas ta saakski, kui lapselaps temaga füüsiliselt nii sarnane on –, aga ta lubas endal väga harva teda meenutada. Ta ei tahtnud mehest mõelda ega meenutada armastusepäevi ja -öid.

Harjaga läbi õlgadeni ulatuvate pruunide juuste tõmmanud, sidus ta need kuklal kokku. Need ei olnud veel halliks läinud ja olid tema uhkuseks. Ta käsi tardus, kui veel üks mälestus end tema südame ümber põimis. Maverickile oli meeldinud, kui ta oma juukseid lahtiselt kandis. Raamatukogus töötades oli Elise neid kõvas krunnis hoidnud, aga päeva lõpus oli mehe esimene ettevõtmine käsi juuksenõelte järele sirutada ja tema tihedad kiharad lõdvemale lasta. „Rapuntsel, Rapuntsel,” oli mees sosistanud, ja tema oli naeratanud... Elise surus huuled ärritunult kokku ja heitis mõtte peast.

Aurora kallas helbekaussidesse piima, kui Elise kööki astus.

„Sa näed kena välja, ema,” kommenteeris ta.

Komplimendid valmistasid Elise’ile piinlikkust ja ta laskis oma tütre sõnad pead raputades kõrvust mööda.

„Head koolipäeva teile,” ütles Elise poistele, kui eesukse lahti tegi.

Nad jälgisid tema lahkumist, näod pahurad, justkui oleks ta nad hüljanud ja õela saatuse küüsi jätnud. Tütrepojad olid tema rõõm, aga ta suutis vaevu mõista, kuidas Aurora nendega toime tuleb. Ta imetles tütre oskusi naise ja emana.

Elise kartis mõnikord, et oli ise mõlemas vallas ebaõnnestunud. Ta ei olnud kunagi loodud olema abikaasa, kaks aastat abieluinimesena olid seda tõestanud. Aurora oli ainus aare, mille ta oli sellest abieluvrakist päästa suutnud. Tema tütar, isaga ühtmoodi meeter kaheksakümmend pikk, oli võrreldamatu õnnistus. Nad olid rohkem kokku kasvanud, kui Elise endale tunnistada tahtis. Õnneks olid nad lähedasteks jäänud.

Maverick oli ustavalt iga kuu lapsetoetusraha maksnud ja kui tal tahtmine tuli, helistas ta Aurorale sealt, kus iganes ta parasjagu elas, ja see näis olevat iga kord riigi erinevas osas. Peagi pärast nende pulmi oli mees loobunud igasugusest tavalise töötegemise teesklemisest, ehkki oli kindlustusmüügi alal üpris edukas olnud, ja pühendas oma energia hasartmängudele. Juured pole professionaalse mänguri jaoks soodsad. Ja kui paigale jäämine mänguri elu segas, siis perekond segas seda veelgi rohkem. Samal ajal, kui Elise oli sünnitamas, oli tema armastav abikaasa ooteruumis pokkerimängu käima pannud ning oma ainsa lapse sündimisest täielikult ilma jäänud.

Astudes number 47 bussile, sõitis Elise mööda Pill Hilli Blossom Streeti poole, väljudes kolm peatust enne Seattle’i avalikku raamatukogu, mida oli hiljuti põhjalikult renoveeritud. Kooliraamatukogus töötamise ajal oli Elise kohtunud Washingtoni kõige mõjukamate raamatukoguhoidjatega. Nende hulka kuulus Nancy Pearl, kes oli organiseerinud programmi „Kui kogu Seattle loeb sama raamatut”. Suured ja väikesed linnad üle kogu riigi olid järginud Seattle’i algatust. Elise tundis heameelt, et see idee nii populaarseks oli saanud. See tõestas, et raamatukogul oli kogukonnas endiselt oluline osa.

Bussilt maha astudes surus Elise käekoti vastu külge. See piirkond oli olnud kunagi tuntud taskuvaraste ja tänavaröövlite poolest. Olukord ei paistnud nüüd selline olevat, kuid ettevaatus ei ole kunagi liiast.

Elise kõndis mööda Fanny’s Floralist ja peatus imetlema purpurpunaste nelkide väljapanekut. Ta ei olnud kunagi varem päris sellist tooni nelke näinud ja tundis ahvatlust üht buketti koju Aurorale viia. Ta ilmselt ei peaks lillede peale raha raiskama, kuid siiski... Noh, ta mõtleb sellele.

Lõngapoe vaateaknal magas kerratõmbunult vöödiline kass. Elise avas ukse ja väike kell helises. Heliga ilmselt harjunud, ei teinud kass teist nägugi.

„Kaunist hommikut,” tervitas teda meeldiva näoga naine. Teine, vanem naine, astus leti taha ja noogutas Elise suunas.

„Seda see on,” vastas Elise noorema naise sõbralikkusest otsekohe soojenedes. See oli kütkestav pood, hästi kujundatud ning lõnga polnud seal liiga palju. Talle meeldis see, et üle iga vitriinipealse nägi. „Ma tulin kursuste kohta uurima,” ütles ta, tähelepanu ümbritsevatest värvidest ja kudumitest hajunud. Vitriinidesse olid välja pandud projektid, nutikalt traatraamidesse sätitud. Elise’i pilku köitis kampsun, mille esiosale oli kootud dinosauruse pilt. Nii Luke’ile kui Johnile meeldiks see väga. Võib-olla teeb ta sellise ühel päeval oma tütrepoegadele.

„Me võtame sel nädalal soovijaid sokikudumiskursusele.”

„Sokid,” kordas Elise, olemata kindel, kas see on projekt, mis talle huvi pakub. „Ma olen varem viie vardaga kudunud, aga sellest on möödas palju aega.”

„Need kootakse kahe ringvarda abil,” ütles naine. „Oot, las ma näitan, mida silmas pean.” Ta juhtis Elise’i keskmise vahekäigu poole, kus rida plastikjalgu kootud sokke demonstreerisid. Mustrid olid keerukad – palju keerulisemad, kui Elise ette võtta soovis. Sellest oli möödas aastaid, kui ta kudumisvardaid viimati käes hoidis, ja ta ei tahtnud oma jõupingutusi saboteerida projektiga, mis tal üle jõu käib.

Ta oli seda ütlema hakkamas, kui naine selgitas, et mustrid olid osa lõngast enesest.

„Te tahate öelda, et ma ei pea tegema muud, kui kuduma?”

„Täpselt nii. See lõng moodustab ise mustreid.” Naine jätkas, öeldes talle kursuse toimumise päeva ja hinna, milles sisaldus kõik, mida tal vaja läheb. „Muide, mina olen Lydia Hoffman ja see on minu õde Margaret. Ta töötab minu juures.”

„Elise Beaumont,” ütles ta ja naeratas mõlemale naisele. Lähemal vaatlemisel oli rohkem aru saada, et nad on sugulased. Vanem õde Margaret oli suure kondiga, aga teine, Lydia, pisikest kasvu ja õrnade näojoontega. Kuid nende näod olid sarnase kujuga, esiletungivate põsesarnade ja suurte tumedate silmadega. Taibates, et jõllitab, lisas ta: „Ma jäin hiljuti pensionile ja mõtlesin uuesti kudumisega tegelema hakata.”

„See on imeline mõte.”

Elise naeratas Lydia innukuse peale. Margareti tähelepanu oli naasnud töö juurde, mis tal letil pooleli oli jäänud, ilmselt oli tegemist kataloogide ja tellimislehtedega.

„See kursus näib olevat hea koht, kust alustada,” ütles Elise.

Lydia noogutas. „Mul on nii hea meel, et sa otsustasid läbi astuda.” Ta liikus poe tagumise osa poole, kus olid toolid ja laud. „Kui oled reede pärastlõunati vaba, tahaksin sind kutsuda ka meie heategevuslikku kudumisringi.”

„Veel üks kursus?” Elise sai endale lubada vaid üht.

„Mitte päriselt. See ei maksa midagi. Mõned mu püsikunded käivad siin mitmesuguste heategevuslike projektide ja organisatsioonide jaoks kudumas. Sa oleksid väga teretulnud, Elise.” Lydia rääkis talle projektidest „Warm Up America”, „Linus Project” ja „ChemoCaps” neile, kes on läbi tegemas keemiaravi.

„Kas lõngad on teie poolt?” küsis Elise, meenutades endale taas oma piiratud eelarvet.

„Tegelikult küll,” vastas Lydia. „Või siis vähemalt osa nendest. Kliendid on annetanud „Warm Up America” jaoks lõngajääke ning kõik, kes lõnga mõne teise projekti tarbeks ostavad, saavad seda teha soodushinnaga.”

„Võib-olla ma teen seda.” Elise’i ajakava oli peaaegu tühi ja ta otsis võimalusi seda täita. Seni oli ta ühinenud lugemisringiga, mis kohtus kord kuus Seattle’i avalikus raamatukogus, ning pakkunud end vabatahtlikuna kiriku sõnumilehti voltima.

Kohaliku verepanga kindla toetajana oli ta pakkunud end vabatahtlikuna igal esmaspäeval hommikust keskpäevani registratuuris olema.

„Kas tahaksid end sokikursusele kirja panna?” käis Lydia peale. „Olen kindel, et sa naudiksid seda.”

Taas tõstis teise naise sõbralikkus Elise tuju. „Jah, ma arvan, et tahan.” Ta avas rahakoti ja võttis tšekiraamatu välja. „Kui palju inimesi kursusele tuleb?” küsis ta tšekki allkirjastades.

„Tahaksin seda kuue inimese piires hoida.”

„On selle vastu palju huvi tuntud?”

„Veel mitte, aga ma panin kuulutuse aknale alles teisipäeva hommikul. Sa oled esimene inimene, kes liitub.”

„Esimene,” kordas Elise ning, põhjustel, mida ta võis üksnes oletada, pakkus võimalus esimene olla talle naudingut.

Ta otsustas need lilled Aurorale siiski osta.