Читать книгу Juhuslik kohtumine. Teine raamat - Debbie Macomber - Страница 9

„Soki käsitsi kudumine loob ühenduse ajalooga; meile pakutakse pilguheitu kudujate ellu, kes valmistasid sokke, kasutades samasuguseid oskusi ja tehnikaid, mida me tänapäevalgi jätkuvalt kasutame.”

Nancy Bush, raamatute „Folk Socks” (1994), „Folk Knitting in Estonia” (1999) ja „Knitting on the Road, Socks for the Travelling Knitter” (2001) autor, kõik ilmunud kirjastuselt Interweave Press.

LYDIA HOFFMAN

Kudumine päästis minu elu. See saatis mind läbi kahe pika perioodi, mil põdesin vähki. Tegemist oli eriti kohutavat sorti vähiga, mis moodustas mu ajju kasvajaid ja piinas mind kirjeldamatute peavaludega. Kogesin valu, mida ei oleks osanud varem ettegi kujutada. Vähk hävitas mu teismeliseaastad ning kahekümnendad, aga ma olin kindlalt otsustanud ellu jääda.

Olin äsja saanud kuusteist, kui mulle esimest korda diagnoos pandi, ning ma õppisin kuduma kemoteraapiat läbi tehes. Ühel rinnavähiga naisel, kelle ravitool oli minu oma kõrval, oli kombeks kududa, ja ta õpetas seda mullegi. Keemiaravi oli kohutav – mitte just sama hull kui peavalud, aga ligilähedane. Tänu kudumisele, suutsin ma taluda neid lõputuid nõrkusetunde ja tugevat iiveldust. Kahe varda ja lõngakeraga varustatud, oli mul tunne, et suudan seista silmitsi kõigega, millega vaja. Mu juuksed langesid salkudena välja, kuid ma suutsin lõnga ümber varda keerata ja ühe silmuse luua; suutsin järgida mustrit ja töö lõpule viia. Ma ei suutnud sees hoida rohkem kui paar suutäit korraga, aga suutsin kududa. Klammerdusin selle väikese saavutusetunde külge, pidasin seda kalliks.

Kudumine oli minu pääsemine – kudumine ja minu isa. Tema andis mulle emotsionaalset jõudu viimast haiguskorda läbi teha. Mina jäin ellu, kuid isa kahjuks mitte. Irooniline, kas pole? Mina jäin ellu, aga minu vähk tappis mu isa.

Surmatunnistus väidab, et ta suri ulatusliku südamerabanduse tagajärjel, aga mina arvan teisiti. Kui vähk tagasi tuli, muserdas see teda isegi rohkem kui mind. Ema ei ole kunagi minu haigusega tegelda suutnud, seega langes minu eest hoolitsemise põhiraskus isale. Isa oli see, kes mind läbi keemiaravi aitas, kes arstidega vaidles ja parima ravi eest võitles – isa oli see, kes andis mulle elutahet. Olles omaenda meeleheitlikust võitlusest elu nimel täielikult haaratud, ei mõistnud ma, kui kallist hinda isa minu paranemise eest maksis. Selleks ajaks, kui ma ametlikult paranemas olin, ütles isa süda lihtsalt üles.

Pärast isa surma ma teadsin, et pean langetama valiku, mida ülejäänud eluga ette võtta. Tahtsin selle valikuga, milline iganes see ka on, avaldada austust oma isale, ja see tähendas, et olin valmis riskima. Mina, Lydia Anne Hoffman, otsustasin maailmale oma märgi jätta. Tagantjärele mõeldes kõlab see üpris melodramaatiliselt, aga täpselt nii ma aasta tagasi tundsin. Te ehk küsite nüüd, mida ma tegin, mis oli nii elumuutev ja põhjalik?

Ma avasin Seattle’is Blossom Streetil lõngapoe. Mitte kellegi teise jaoks ei ole selles ilmselt midagi rabavat, aga minu jaoks oli see pimesi uskumine, samaväärne Noa laevaehitamisele, kui mitte ühtegi vihmapilve silmapiiril ei ole. Mul oli vanavanemate pärandus ja ma riskeerisin oma äri alustades iga sendiga. Mina, kes ma ei olnud püsinud ühelgi töökohal kauem kui mõni nädal.

Mina, kes ei teadnud mitte midagi rahaasjadest, kasumiaruannetest ja äriplaanidest. Ma paigutasin iga oma sendi sellesse, millest mul teadmisi oli, ja selleks olid lõng ning kudujad.

Loomulikult põrkasin kokku mõne probleemiga. Blossom Streetil olid tol ajal toimumas suured renoveerimistööd – arhitekti abikaasa Jacqueline Donovan oli tegelikult üks minu esimese kudumisklassi naistest. Jacqueline, Carol ja Alix, minu esimesed õpilased, on tänase päevani minu parimad sõbrannad. Möödunud suvel, kui ma A Good Yarni avasin, oli tänav liiklusele suletud. Kõik, kes suutsid tollal tee mu poodi leida, pidid leppima pideva tolmu ja lärmiga. Ma ei lasknud segadusel ja ebamugavusel oma entusiasmi pärssida ning õnneks olid ka minu kliendid sama meelt. Olin veendunud, et suudan seda tööd teha. Ma ei saanud oodatud tuge oma perekonnalt. Ema, olgu ta õnnistatud, üritas olla julgustav, aga oli isa kaotamise järel šokis. On endiselt. Enamiku ajast uitab ta lootusetult leina- ja kaotuseudus ringi. Kui oma kavatsust mainisin, ei laitnud ta seda maha, aga ka ei ergutanud mind. Minu mäletamist mööda ütles ta: „Muidugi, kullake, lase käia, kui arvad, et peaksid seda tegema.” Ema poolt oli see kõige suurem innustus, mida ma loota sain.

Seevastu minu vanem õde Margaret uputas mind vähimagi süümepiinata sünge lõpuga lugudesse. Päeval, mil ma poe avasin, marssis ta sisse kohutavate ennustuste tulvaga. Majandus on madalseisus, ütles ta; inimesed hoiavad oma raha. Mul pidavat vedama, kui kuus nädalat pinnal püsin. Kümme minutit tema kurjakuulutavate ettekuulutuste kuulamist, ja ma olin valmis rendilepingu tükkideks rebima ja ukse sulgema – kuni endale meenutasin, et see on minu esimene ametlik tööpäev ja mul tuleb müüa vähemalt üks tokk lõnga.

Nagu ehk juba taipasite, on Margaretil ja minul keeruline suhe. Ärge mõistke mind valesti – ma armastan oma õde. Kuni minu haigestumiseni olime nagu kõik teised õed oma tavaliste tõusude ja mõõnadega suhetes. Kui mul esimest korda ajuvähk diagnoositi, oli ta imeline. Mäletan, et ta tõi mulle pehme kaisukaru, mida haiglasse kaasa võtta. See on mul endiselt kusagil alles, kui just Whiskers seda enda kätte ei ole saanud. Whiskers on minu kass ja tal on kalduvus kõik asjad, mis on pealt ebemelised, tükkideks rebida.

Kui mul vähk teist korda avaldus, muutus Margareti suhtumine märgatavalt. Ta käitus nii, nagu ma oleksin tahtnud haige olla, nagu ma oleksin olnud nii suures tähelepanunäljas, et tõin selle õuduse ise endale peale. Kui tegin oma esimesi rabelevaid samme iseseisvuse suunas, lootsin, et ta toetab mu jõupingutusi. Selle asemel laitis ta mu ettevõtmised maha. Kuid aja jooksul see muutus ja lõpuks võitis minu raske töö tema poolehoiu.

Margaret ei ole, pehmelt öeldes, sooja, spontaanset tüüpi naine. Ma ei taibanud, kui väga ta minust hoolis, kuni vaid mõni kuu pärast A Good Yarni avamist hirmu tundsin, et vähk on kolmandat korda tagasi. Hirm ei suuda ligilähedaseltki kirjeldada mu tundeid, kui doktor Wilson need kohutavad, tuttavad testid tellis. Kogu minu maailm oleks ühtäkki justkui peatunud. Tõtt-öelda arvan, et ei oleks suutnud seda lahingut taas üle elada. Olin juba otsustanud, et kui vähk on tõesti naasnud, siis keeldun ravist. Ma ei tahtnud surra, aga kui kord juba oled surmaohuga elanud, kaotab see oma mõjuvõimu.

Minu fatalismi rikkus Margaret, kes ei suutnud minu sellise suhtumisega leppida. Surmast rääkimine viis ta rööpast välja, nagu enamikku inimesi, aga kui oled olnud surma ja suremise läheduses nii palju kui mina, siis näib see sama loomulik nagu tulede kustutamine. Ma ei oota pikisilmi surma, aga ma ka ei karda seda. Õnneks olid testivastused negatiivsed ja ma teen koos oma lõngapoega jõudsalt edusamme. Mainin seda nüüd, sest just nende nädalate jooksul ma avastasin, kui sügavalt minu õde mind armastab. Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul olen teda vaid kahel korral nutmas näinud – kui isa suri ja kui doktor Wilson mulle puhta tervisetõendi andis.

Kui täisajaga tööle naasin, keelitas ja kamandas Margaret mind Brad Goetziga uuesti ühendust võtma. Brad, kes sõidab UPS-kaubikuga, mis A Good Yarnile kaupa toob, on mees, kellega möödunud aastal kohtuma hakkasin. Ta on lahutatud ja omab oma kaheksa-aastase poja Cody hooldusõigust. Oleks liiga tagasihoidlik öelda, et Brad on nägus mees; tõtt-öelda on ta jalustrabav. Kui ta esimesel päeval poodi tuli ja lõngakastid sisse kärutas, suutsin ma vaevu ila mööda lõuga alla tilkumast hoida. Olin nii erutatud, et suutsin vaevu kauba kättesaamise kohta allkirja anda. Ta kutsus mind kolm korda välja, enne kui nõustusin lõpuks temaga dringile minema. Arvestades minu kogemusi naise-mehe suhetes, olin kindel, et olen Bradiga kohtamas käies täiesti väljaspool oma elementi. Ma ei oleks iial leidnud julgust öelda jah, kui ei oleks olnud Margareti, kes mind seda tegema utsitas.

Ma ütlen alati, et A Good Yarn on minu elujaatus, aga mu õe sõnade kohaselt ma kartsin elu. Kartsin tõeliselt elada, kartsin seigelda väljaspool tillukest mugavat maailma, mille olin oma lõngapoes loonud. Tal oli õigus ja ma teadsin seda, kuid tõrkusin siiski vastu. Sellest oli möödas nii palju aastaid, kui viimati mõne teise mehega peale oma isa või arsti koos aega veetsin, et mu seltskondlikud oskused olid pea olematud. Kuid Margaret ei võtnud ühtegi vabandust kuulda ja peagi käisin koos Bradiga dringil. Sellele järgnesid õhtusöögid, piknikud koos Codyga ning pallimängud. Olen hakanud Bradi poega sama palju armastama nagu oma kaht õetütart Juliat ja Haileyt.

Viimasel ajal kohtume Bradiga üsna sageli. Oma vähikartuse ajal tõrjusin teda eemale, mis oli viga, nagu Margaret sageli märkis. Kuid Brad andestas mulle ja me jätkasime oma suhet. Me oleme ettevaatlikud – hea küll, mina olen see, kes asju aeglaselt võtab, aga Bradil ei ole selle vastu midagi. Ta sai korra kõrvetada, kui tema eksnaine minema kõndis, väites, et tal on vaja „end leida”. Ka Codyga on vaja arvestada. Poisil on Bradiga lähedane suhe, ja kuigi Cody armastab ka mind, ei taha ma seda erilist sidet isa ja poja vahel häirida. Seni läheb kõik hästi ja me räägime üha rohkem ja rohkem ühisest tulevikust. Brad ja Cody on nüüd nii suur osa minu elust, et ma ei suuda elu ilma nendeta ettegi kujutada.

Ehkki see võttis tal aega, on Margaret lõpuks ometi minu lõngapoe poolt. Pärast rabedat algust hakkas mu õde sellesse uskuma. Tegelikult töötab ta nüüd koos minuga. Täpselt nii, meie kaks, külg külje kõrval, ja see on tõeline ime. Aeg-ajalt on meil tagasilangusi, kuid me teeme edusamme. Mul on nii hea meel, et ta on koos minuga selle sõna igas tähenduses.

Enne kui ma liigselt hoogu satun, tahan teile oma poest rääkida. Niipea, kui ma seda kohta märkasin, nägin selle potentsiaali. Hoolimata ehitustööde segadusest, ajutistest puudustest ja muutlikust naabruskonnast, mõistsin, et see on ideaalne. Olin valmis rendilepingule alla kirjutama enne, kui olin majja sissegi astunud. Mulle meeldisid suured vaateaknad, mis avanevad tänavale. Whiskers magab seal enamik päevi, lõngakerade ja -tokkide vahel kerra tõmbunud. Lillekastid meenutasid mulle otsekohe mu isa esimest jalgrattapoodi ja oli peaaegu tunne, nagu oleks isa mu julgustüki peale heakskiitvalt noogutanud. Värviline, kuid tolmune triibuline varikatus pani mu mõtteis tehingule lõpliku punkti. Ma teadsin, et sellest vanamoodsast väikesest poest võib saada rõõmutoov koht, nagu olin ette kujutanud. Ja selleks on see saanud.

Blossom Streeti renoveerimistööd on peaaegu lõpetatud. Pangahoonest on saanud ülikallis korterelamu ja selle kõrval olnud videopood on nüüd prantsuse stiilis kohvik, nimeks nutikalt „The French Café”. Alix Townsend, kes oli minu kõige esimeses algajate kudumisklassis, töötas vanas videopoes, ja on kuidagi sobiv, et tema esimene päris-töökoht kondiitrina on täpselt samas kohas. Kahjuks on selsamal tänaval tegutsenud Annies Café suletud ja rentnikuta, kuid see paik ei jää kauaks tühjaks. Mu naabruskond edeneb jõudsalt.

Kell mu ukse kohal helises, kui Margaret sisse astus. Oli juunikuu esimese teisipäeva hommik ja kaunis päev. Suvi oli kohe-kohe looderannikule saabumas.

„Tere hommikust,” tervitasin ma teda, pöördudes tema poole väikese kohvimasina juurest, mida ma hoian tagaruumis, mis on ametlikult minu kontor.

Ta ei vastanud mulle kohe, ja kui seda tegi, kõlas see rohkem torina kui tervitusena. Tundes oma õde ja tema tujusid, otsustasin talle aega anda. Kui tal oli olnud tüli tütarde või abikaasaga, räägib ta mulle sellest lõpuks ise.

„Mul on kohv valmimas,” ütlesin ma, kui Margaret tagaruumi astus ja käekoti luku taha pani.

Ta võttis sõnagi lausumata kandikult äsjapestud tassi ja sirutas käe kannu järele. Tilkumine jätkus, kuumal plaadil särises, aga Margaret ei paistnud seda märkavatki.

Lõpuks ei suutnud ma seda rohkem taluda ning muutsin oma otsust anda talle võimalus oma halvast tujust üle saada. „Mis sul viga on?” nõudsin ma. Pean tunnistama, et olin kärsitu. Viimasel ajal on ta pisut liiga sageli oma pahura tuju töö juurde kaasa toonud.

Mulle otsa vaadates suutis Margaret ebakindla naeratuse näole manada. „Ei midagi... vabandust. Lihtsalt on niisugune tunne, nagu oleks esmaspäev.”

Kuna pood on esmaspäeviti kinni, on teisipäev meil nädala esimene tööpäev. Kortsutasin talle otsa vaadates kulmu, üritades välja nuputada, mis võiks olla tegelik põhjus. Aga Margareti näol püsis täiesti tühi ilme, mis ei öelnud mulle midagi.

Minu õde on laiade õlgade ja paksude tumedate juustega rabavalt kaunis naine. Ta on pikk ja sale, kuid tugev. Ta näeb endiselt välja nagu sportlane, kes ta kunagi oli. Kuid ma soovin, et ta oma juustega midagi uut ette võtaks. Ta kannab sama soengut nagu keskkoolis, juuksed keskelt lahku kammitud ja pulksirged, ulatudes õlgadeni, kus need kuulekalt allapoole kaarduvad, nagu oleks ta neid koolutajaga selleks sundinud. See oli kindlasti osa tema harjumustest teismeeas: juuksekoolutaja, juukselakk, sageli kasutatud juuksehari. See soeng on klassikaline ja minu arvates sobib talle, aga annaksin mida iganes, et teda midagi uut proovimas näha.

„Ma kavatsen uue kursuse kuulutuse välja panna,” ütlesin ma teemat järsult muutes, lootes teda mornist meeleolust välja tirida.

„Milles?”

Ahhaa, huvi. See oli hea märk. Minu korraldatud kursused olid enamasti kõik hästi läinud. Olin õpetanud algajate kursust, edasijõudnute ja Fair Isle’i oma, aga oli üks, mille väljapakkumisele olin mõnda aega mõelnud.

„On see nii keeruline küsimus?”

Õe sarkasm raputas mind mu lühikesest mõtisklusest välja. „Sokid,” vastasin ma. „Ma kavatsen pakkuda sokikudumise kursust.”

Kuna turul olid uued leidlikud sokilõngad, oldi sokkidest hetkel suures vaimustuses. Mul oli müügil mitmete Euroopa kaubamärkidega lõngu ja mulle meeldis väga nende lai valik. Minu klientidele samuti. Mõned uued lõngad olid disainitud nii, et kudumise käigus moodustusid keerukad mustrid, ilma et kuduja selleks eraldi vaeva nägema peaks. Minu meelest oli hämmastav vaadata valmis sokipaari ja teada, et mustri olid loonud lõnga värvid ise, mitte kuduja.

„Hästi.” Margaret kehitas õlgu. „Ma oletan, et sa kavatsed soovitada neil kududa sokke ringvarrastel, mitte tavalistel sukavarrastel,” ütles ta ükskõikselt.

„Muidugi.” Ma ise eelistasin kasutada kaht ringvarrast.

Margaret pigem heegeldab, ja ehkki ta oskab kududa, ei tee ta seda sageli. „Sokkide vastu näib viimasel ajal palju huvi olevat, kas pole?” Tema toon oli endiselt hooletu, peaaegu ükskõikne.

Silmitsesin õde hoolikalt. Tal oli alati kolm-neli põhjust, miks ükski minu idee tema arvates ei toimiks. Sellest oli lausa meievaheline mäng saanud. Mina teen mingi ettepaneku ja tema ütleb otsekohe, miks see hukule on määratud. Tundsin puudust võimalusest oma seisukohta kaitsta.

„Sa siis arvad, et sokikursus meeldiks meie klientidele?” ei suutnud ma küsimata jätta. Helde taevas, Margaretiga pidi ikka midagi väga valesti olema.

Mulle isiklikult meeldis sokke kududa hoopis teistel põhjustel kui nüüdse populaarsuse pärast. Minu jaoks oli kõige kütkestavam tõsiasi, et paar sokke oli väike projekt. Pärast väikese teki või Fair Isle’i mustrites kampsuni lõpetamist tahtsin tavaliselt tööd, mille kohta teadsin, et see valmib kiiresti. Pärast lõputuid tunde kudumist oli minu meelest nauditav vaadata, kuidas sokk peaaegu otsekohe vormi hakkas võtma. Sokid ei vajanud suurt pühendumist ei aja ega lõnga osas ning olid suurepärane kingitus. Jah, sokid olid päris kindlasti minu järgmine kursusevalik. Kuna teisipäev näis olevat kõige unisem tööpäev, tundus arukas seda just teisipäeviti korraldama hakata.

Margaret noogutas. „Ma arvan, et sokikudumiskursus köidab kudujaid kindlasti,” pomises ta.

Silmitsesin oma õde ja hetkeks tundus mulle, et tema silmis läigivad pisarad. Vaatasin hoolikamalt. Nagu ma varem mainisin, nutab Margaret väga harva. „Tunned sa end hästi?” küsisin lihtsalt igaks juhuks, hoides häält leebena. Ma ei tahtnud uudishimutseda, aga kui midagi tõesti on viga, peab ta teadma, et olen tema pärast mures.

„Lõpeta minult selle küsimine,” nähvas ta.

Ohkasin kergendatult. Vana Margaret oli tagasi.

„Kas sa teeksid aknale panemiseks kuulutuse?” küsisin ma. Margaretil on palju rohkem kunstiannet kui minul. Olin kuulutuste ja vaateakende kujundamisel temale lootma hakanud.

Erilist innukust ilmutamata kehitas ta taas õlgu. „Ma panen selle enne keskpäeva üles.”

„Suurepärane.” Tegin välisukse lukust lahti ja pöörasin sildil ette kirja „Avatud“. Whiskers vaatas üles oma kohalt akna ääres, kus ta oli päikese käes laiselnud. Punased Martha Washingtoni nime kandvad geraaniumid õitsesid aknakastis. Muld näis olevat kuiv, seega täitsin kastekannu ja viisin välja. Silmanurgast nägin vilksamisi pruuni värvi, kui üks kaubik ümber nurga pööras. Mind valdas tuttav õnnetunne. Brad.

Tõepoolest, ta manööverdas suure auto parkimiskohale Fanny’s Florali, minu poe kõrval oleva lillepoe ees. Ta hüppas välja ja naeratas mulle laialt.

„Täna on kaunis hommik,” ütlesin ma tema naeratust nautides. See mees naeratab kogu südamega, kogu oma olemusega, ja tal on kõige intensiivsemad sinised silmad. Need on minu jaoks nagu majakas. Vannun, et suudan neid silmi miilide kauguselt näha, need on nii sinised. „On sul lõngasaadetis?” küsisin ma.

„Mina olen ainuke saadetis, mis mul täna sinu jaoks on, aga mul on paar minutit aega, kui sul kohvi on.”

„On küll.” See oli meie rituaal. Brad peatus poe juures kaks korda nädalas, lõngakoormaga või ilma – oleks tema teha, teeks ta seda sagedamini. Ta ei jäänud kunagi kauaks. Ta täitis oma termotassi, kasutas võimalust mind kiiresti suudelda ning naasis seejärel oma saadetiste juurde. Nagu alati, järgnesin ma talle tagaruumi, teeseldes üllatust, kui ta mu oma käte vahele tõmbas. Ma armastan Bradi suudlusi. Sel korral alustas ta mu laubast, liikudes siis mööda nägu alla, kuni jõudis huulteni. Kui tema suu minu omaga kohtus, tundsin elektrit kogu oma keha läbimas. Tal on minule selline mõju – ja ta on sellest vägagi teadlik.

Brad hoidis mind just piisavalt kaua kinni, et ma jõuaksin tasakaalu tagasi saada. Siis laskis ta minust lahti ja võttis kohvikannu. Ringi pöörates kortsutas ta kulmu.

„Kas Margareti ja Matti vahel on probleeme?” küsis ta.

Avasin suu, kinnitamaks talle, et kõik on korras, aga sain end pidama, ütlemata sõnagi. Korraga ma taipasin, et ma ei tea seda. „Mis paneb sind seda küsima?”

„Sinu õde,” vastas mees summutatud häälel. „Ta ei ole viimasel ajal tema ise. Kas sa ei ole märganud?”

Noogutasin. „Midagi on temaga tõepoolest lahti,” nõustusin ma, meenutades, kuidas ta oli loobunud võimalusest minuga sõnasõda pidada.

„Kas tahad, et ma küsin temalt?” uuris Brad, unustades sosistada.

Mõtlesin hetke, kartes, et Margaret solvub ja nähvab Bradile samamoodi, nagu oli nähvanud mulle. „Ilmselt mitte.” Aga siis muutsin meelt. Mu õde on ise Bradi pooleldi armunud. Kui üldse keegi tema kaitsemüürist läbi suudab pääseda, on selleks Brad. „Võib-olla, aga mitte praegu.”

„Millal?”

„Võib-olla peaksime kõik peagi kokku saama.”

Brad raputas pead. „Oleks parem, kui Matti läheduses poleks.”

„Õigus.” Näksisin alahuult. „On sul mõni teine idee?”

Enne, kui Brad vastata jõudis, tõmbas Margaret tagaruumi eraldava kardina eest ja põrnitses meid. Jõllitasime Bradiga talle otsa, nähes kindlasti välja sama süüdlaslikud, nagu end tundsime.

„Kuulge, turteltuvikesed, kui kavatsete minust rääkida, soovitan teil seda vaiksema häälega teha.” Seda öeldes laskis ta kardinast lahti ning läks põntsuval sammul poodi.