Читать книгу Suvi Blossom Streetil. Blossom Street, 6. raamat - Debbie Macomber - Страница 6

„Kudumises, nagu eluski, me kasvame, kui endale väljakutseid esitame. Keskendumine, mida on vaja uue silmuse või tehnika õppimiseks, on hea nii meie kätele kui ajule.”

Bev Galeskas, „Fiber Trends Patternsi“ ja „Naturally New Zealand Yarnsi“ levitaja USAs. www.fibertrends.com

Lydia Goetz

Kolmapäeva hommikul, mitte eriti täiuslikul juunikuu päeval, pöörasin ma Blossom Streetil asuva lõngapoe uksel oleval sildil ette „Avatud“. Lävel seistes hingasin sisse liiliate, gladioolide, rooside ja lavendli magusat lõhna, mis kandus minuni Susannah’s Gardenist, kõrvalmajas asuvast lillepoest.

Oli suve algus ja ehkki taevas oli üleni pilves ning iga hetk ähvardas sadama hakata, säras päike eredalt mu südames. Minu abikaasa Brad naerab alati, kui ma selliseid asju ütlen. Aga mul ükskõik. Naisena, kes elas üle vähi mitte üks, vaid kaks korda, on mul tunne, et mul on õigus aeg-ajalt sentimentaalseid märkusi teha. Eriti täna…

Hingasin sügavalt sisse ja aeglaselt välja, nautides varahommikust rahu. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas ilusamat kohta kui suvine Seattle. Kõik need lilled, mis Susannah’s Gardeni poeesist katavad, on üks plussidest. Nende värviküllus, nagu ka joovastav aroom, mis minu suunas kandub, rõõmustab mind väga ja ma olen õnnelik, et A Good Yarn just siin asub.

Whiskers, minu poekass, nagu Brad tema kohta ütleb, lonkis üle puitpõranda ja hüppas vaateaknale, seades end pastelltoonides lõngavihtide vahele mugavalt sisse. Ta veedab seal suurema osa päevadest ja on olnud pikka aega naabruskonna lemmik. Ülakorrusel olevas korteris on hetkel lisalaoruum lõnga jaoks. Võib-olla üürin ma kunagi selle taas välja, aga praegu see veel plaanis ei ole.

Teisel pool tänavat asuvas French Cafés käis juba vilgas tegevus nagu igal hommikul. Akendele olid välja pandud ahjusoojad küpsetised, leivad ja sarvesaiad ning nende isuäratav aroom lisandus lõhnadele, mida ma seostan suvise Blossom Streetiga. Alix Turner on tavaliselt kohal kella viieks, et paljusid neist imelistest ahvatlustest küpsetada. Ta on üks minu kallimaid sõpru – ja oli üks minu esimesi kliente. Olen nii uhke kõige üle, mis ta mõne viimase aasta jooksul saavutanud on. On õiglane öelda, et ta lõi oma elu uuesti, saades pisut abi ka oma sõpradelt. Tal on nüüd haridus ja karjäär ning ta on abielus mehega, kes näib tema jaoks täiesti õige olevat.

Blossom Street Books samal tänaval on samuti tööpäevaks valmis. Anne Marie Roche ja tema töötajad jätavad välisukse sageli justkui tervitusžestina lahti, kutsudes neid, kes sellest mööduvad, sisse astuma ja raamatuid lehitsema. Tema ja ta tütar Ellen on täna Pariisist koju saabumas.

Peaaegu igal pärastlõunal jalutab Ellen nende yorkshire’i terjeriga aknast mööda, nii et Whiskers ja Baxter saavad teineteisele raevukaid pilke saata. Ellen kinnitab, et see kõik on vaid moepärast, et kass ja koer on tegelikult head sõbrad, aga et nad ei taha, et keegi meist seda teaks.

Vaatasin naeratades Whiskersi poole, sest ei suutnud vastu panna soovile jagada oma rõõmu ja erutust – isegi kassiga. Tegelikult tahtsin kogu maailmale oma uudisest rääkida. Saime eile teada, et meile oli lapsendamiseks luba antud. Ma ei olnud seda infot veel mitte kellegagi jaganud, ka mitte oma õe Margaretiga. Olime läbinud vestlusi, kodukontrolle ja andnud sõrmejälgi. Ja eelmisel õhtul saime vastuse.

Me saime loa lapsendada.

Minu vähihaiguse tõttu on rasedus välistatud. Kuigi minult on võetud võime rasestuda, on soov last saada alles. See on nagu valu, mis päriselt kunagi ei kao. Olen üritanud seda nii palju kui võimalik Bradi eest varjata. Mil iganes mõtted sellest, mida vähk minult varastanud on, mulle pähe tükivad, üritan neile kogu jõust vastata meenutustega kõikidest õnnistustest, mis mulle elu jooksul osaks on saanud. Tahan tähistada iga päeva, nautida iga minutit ilma kibestumise või kahetsuseta.

Mul on nii palju, mille eest tänulik olla. Olen elus ja vähist prii. Olen abielus mehega, keda jumaldan. Tema pojast Codyst, kes on nüüd üheksa-aastane, on saanud ka minu poeg. Ja mul on edukas äri, mis pakub mulle suurt rõõmu ja rahuldust. Kui ma A Good Yarni avasin, oli see minu viis maailmale hüüda, et keeldun laskmast vähil endalt midagi muud röövida. Kavatsesin elada ja kavatsesin seda teha ilma pidevalt ähvardava haiguse- ja surmaohuta. Olin kindlalt otsustanud päikesepaistes kümmelda. Olen endiselt.

A Good Yarn oli seega minu uue elu algus. Avamisjärgse aasta sees kohtasin Brad Goetzi ja me abiellusime järgmisel kevadel. Selle tõttu, mida olin teismeeas ning taas kahekümnendais läbi elanud, ei olnud mul meeste ega suhetega palju kogemusi. Alguses Bradi armastus hirmutas mind. Seejärel õppisin ma mitte tagasi lükkama midagi head üksnes seetõttu, et kardan selle kaotamist. Sain selgeks, et võin usaldada seda meest – ja iseend.

Kui õnnelik ma küll olen, et Brad ja Cody mind armastavad. Igal viimasel kui päeval tänan nende kahe minu elus oleva mehe eest jumalat.

Kuid kõige selle juures, mis mul on, igatsesid mu käed hoida beebit. Meie beebit. Brad, kes mind väga hästi tunneb, mõistis mu vajadust. Pärast seda, kui olime sel teemal mitmeid nädalaid ühtejutti arutlenud, pärast kõhklemist, poolt- ja vastuargumentide kaalumist jõudsime otsusele.

Jah, me lapsendame.

Selle kõige katalüsaatoriks oli see, kui Anne Marie Roche lapsendas kaheksa-aastase Elleni.

Mõistsin, et vastsündinu ootamine võib võtta aega, aga olime mõlemad selleks valmis. Ehkki oleksime ükskõik kummast soost lapse üle väga rõõmsad, igatsesin salamisi väikest tüdrukut.

Kuulsin tagaust sulgumas ja nägin ringi pöörates oma õde Margareti. Ta on minu juures töötanud peaaegu poe avamisest saati. Ehkki me oleme nii erinevad, kui kaks õde olla saavad, oleme lähedasteks muutunud. Margaret on minu jaoks hea tasakaal, alati praktiline ja pragmaatiline, ja ma arvan, et mina tasakaalustan teda samuti, sest olen palju optimistlikum ja kaldun aeg-ajalt veiderdama.

„Tere hommikust!“ tervitasin teda rõõmsalt, suutmata oma õnne varjata.

„Varsti hakkab kallama,“ pomises ta vihmamantlit seljast võttes ja taha laoruumi riputades.

Minu õde kaldub nägema negatiivset. Margareti jaoks on klaas alati pooltühi. Või täiesti tühi – kui mitte põrandale kildudeks purunenud. Aastate jooksul olen ma tema hoiakuga ära harjunud ja lihtsalt eiran seda.

Kui ta oli mantliga ühele poole saanud, põrnitses Margaret mulle otsa ja kortsutas siis kulmu. „Mispärast sina nii õnnelik oled?“ nõudis ta. „Kõigile on selge, et meid ootab ees paduvihm.“

„Mina? Õnnelik?“ Ei olnud erilist mõtet üritada oma uudist tagasi hoida, ehkki teadsin, et Margaret on see üks inimene, kes minu rõõmust aru ei saa. Ta laidab selle maha ega tunne oma arvamust avaldades mingeid süümepiinu. Ma arvan, et see on tingitud tema pessimistlikust loomusest ja tõsiasjast, et ta muretseb minu pärast, ehkki ei tunnistaks seda iial.

Margaret põrnitses mind jätkuvalt. „Sul on suu kõrvuni.“

Askeldasin kassaaparaadi kallal, vältimaks silmsidet. Sama hästi võinuksin talle seda ju öelda, ehkki kartsin tema reaktsiooni. „Me esitasime Bradiga taotluse lapsendamiseks,“ pahvatasin ma, suutmata end tagasi hoida. „Ja meie taotlus võeti vastu.“

Järgnes ehmunud vaikus.

„Ma tean, et sinu arvates teeme me vea,“ kiirustasin lisama.

„Seda ma ei öelnud.“ Margaret astus aeglaselt minu poole.

„Sul ei olnudki vaja midagi öelda,“ vastasin ma. Soovisin lihtsalt kordki, et Margaret oleks minu pärast õnnelik, ilma kahtluste ja vastuväidete ja muretsemiseta. „Sinu vaikimine ütles kõik.“

Margaret tuli kassaaparaadi kõrval oleva leti juurde. Ta näis tajuvat, et tema reaktsioon oli mulle haiget teinud. „Ma ainult mõtlen, kas lapsendamine on sinu jaoks õige valik.“

„Margaret,“ alustasin ma ohates. „Me teame Bradiga, mida teeme.“ Ehkki Margaret ei olnud seda välja öelnud, aimasin ma, mis talle kõige rohkem muret teeb. Ta kardab, et vähk tuleb tagasi. Olen sellest võimalusest väga hästi teadlik ja olen seda olnud sellest ajast saati, kui vähk kümme aastat tagasi uuesti ilmus. See oli tõsine kaalutlemine ja me kumbki Bradiga ei võtnud seda kergekäeliselt.

„Brad on nõus?“ Margareti hääl kõlas skeptiliselt.

„Loomulikult on ta nõus! Ma ei toimiks iial vastu tema tahtmist.“

Margaret ei paistnud endiselt veendunud olevat. „Oled kindel, et sa just seda tahad?“

„Jah.“ Olin järeleandmatu. Mõnikord on see temani jõudmiseks ainus viis. „Brad teab riske sama hästi kui mina. Sul ei ole vaja seda kõvasti välja öelda, Margaret. Ma saan aru, miks sa minu pärast kardad, aga mul on hirmus elamisest kõrini.“

Margareti ilme paljastas tema kartused. Ta silmitses mind ja küsis hetke pärast: „Aga mis siis, kui lapsendamisagentuur teile last ei leia?“

See oli asi, mida olime Bradiga arutanud ja mis võib kindlasti juhtuda. Kehitasin õlgu. „Kes kahju kardab, see kasu ei saa. Me võtame selle riski.“

„Sa tahad vastsündinut?“

„Jah.“ Kujutlesin, kuidas pehme roosa teki sisse mähitud imik õrnalt minu ootavatele käsivartele asetatakse. Hoidsin sellest kujutluspildist kinni, lastes sel tuua mulle rahu, täita mind lootusega.

Minu üllatuseks ei toonud Margaret kohe kuuldavale järgmist vastuväidet. Pärast mõtlikku minutit või paari ütles ta vaiksel häälel: „Sinust saab hea ema… sa juba oled seda.“

Olen kindel, et mu suu vajus lahti. Margareti heakskiidust tekkinud šokk võttis mu peaaegu oimetuks. Margaret ei olnud mitte kunagi millelegi minu isiklikku elu puudutavale säärast heakskiitu avaldanud. Ei, see ei ole aus. Tema on osaliselt vastutav selle eest, et me Bradiga uuesti kokku saime, kui olin mehe endast eemale tõuganud – leppimine viis otsejoones meie abiellumiseni.

„Aitäh sulle,“ sosistasin ja puudutasin ta käsivart.

Margaret tõi kuuldavale mingisuguse kareda, arusaamatu vastuse ja läks poe tagaosas oleva laua juurde. Ta tõmbas tooli välja, istus ja võttis oma heegeldamistöö.

„Ma panin üles kuulutuse, mille sa meie uue kursuse jaoks tegid,“ ütlesin ma, andes endast parima, et varjata meeleliigutust, mis mu häälde hiilis. Viimane asi, mida ma oleksin Margaretilt oodanud, oli tema õnnistus, ja ma olin tema sõnadest sügavalt liigutatud.

Ta vastas mulle noogutusega.

Meie uue kudumiskursuse idee oli tulnud Margaretilt. Selle nimeks pani ta „Koo, et loobuda“, ja mulle see meeldis. Sellest ajast saati, kui poe viis aastat tagasi avasin, olen märganud, kui palju erinevaid põhjusi minu klientidel – enamasti naistel, kuid on ka olnud mõni mees – kuduma õppimiseks on olnud. Mõned tulid otsima tähelepanu kõrvalejuhtimist või põgenemist, fookust, et viia mõtted mujale mõnest harjumusest või painest. Teised olid seal kirest käsitöö vastu ja samas lootsid mõned väljendada oma armastust või loovust – või mõlemat – millegi käsitsi tehtuga.

Neli aastat tagasi pani end minu sokikudumise kursusele kirja Courtney Pulanski, keskkooliõpilane, ja see aitas kaasa tema edukale püüdele kaalus alla võtta. On raske uskuda, et Courtney on nüüd kolledži viimase kursuse õpilane ja endiselt kuduja. Mis veelgi olulisem, ta on püsinud selles kaalus, mis tal õnnestus tol suvel saavutada.

„Ma loodan, et Alix mõistab vihjet,“ ütles Margaret mu mõtisklusi katkestades.

Ma ei saanud tema lausest aru. „Kuidas, palun?“

„Alix suitsetab jälle.“

See ei olnud mul märkamata jäänud. Ta lõhnas sigarettide järele iga kord, kui poodi sisse astus. Oli võimatu varjata seda, kuidas suits tema riiete ja juuste külge kinni jäi. Ja ometi näis Alix arvavat, et mitte keegi ei märka, ehkki loomulikult oli asi vastupidi.

„Mina arvan, et ta tahaks maha jätta.“

„Siis peaks ta end kursusele kirja panema,“ ütles Margaret rõhutatult. „Talle kuluks see ära.“

Kui tüüpiline Margaretist, arvata, et ta teab, mis kõigi jaoks parim on. Ehkki praegu tegi mulle tema vastutust võttev hoiak pigem nalja kui ärritas.

Minu esimene klient sel hommikul, naine, keda ma ei olnud kunagi varem kohanud, astus poodi ja viisteist minutit hiljem sisestasin kassaaparaati sajadollarise lõngamüügitehingu. Paljulubav algus päevale.

Niipea, kui uks sulgus, pani Margaret käest teki, mida ta heegeldas meie emale, kes elas lähedalasuvas hooldusabiga elamukompleksis. „Sa ju tead, mis juhtuma hakkab, on nii?“

„Juhtuma millega?“ küsisin ma.

„Selle lapsendamise asjaga.“

Tardusin. Oleksin pidanud teadma, et Margaret ei jäta seda teemat rahule. Vähemalt mitte enne, kui on heitnud sellele kohutavate ennustuste võrgu. Sain aru, et see oli impulss, millele ta ei suutnud vastu panna, nagu sain aru ka sellest, et see oli ajendatud tema soovist mind kaitsta. Aga praegu ei olnud mul vaja seda kuulda.

„Mida sa silmas pead?“ küsisin ma lootes, et mu ärritus välja ei paista.

„Oled sa sotsiaaltöötajaga juba rääkinud?“

„Noh, loomulikult.“ Rääkisin Anne Mariega ja tema soovitas Evelyn Boyle’i, sotsiaaltöötajat, kes oli määratud Ellenile ja kes oli tegelenud tema lapsendamisega. Anne Marie ja Ellen sobivad nii täiuslikult kokku, et nende lugu oli inspireerinud mind oma hirmudest üle olema. Seega olime Bradiga Evelyni poole pöördunud.

Margaret raputas pead, mis ärritas mind veelgi enam.

„Anne Marie andis mulle selle naise telefoninumbri, kes aitas tal Ellenit lapsendada,“ ütlesin ma.

Margareti kulmud tõmbusid kohkunult kokku ja huuled pingule.

„Mis nüüd?“ küsisin ma, üritades jätkuvalt rahulikuks jääda.

„Ma ei soovitaks seda.“

„Miks mitte? Ja nüüd on juba niikuinii liiga hilja.“

„See sotsiaaltöötaja tegeleb kasulastega, on nii?“

„Ma arvan küll.“ Teadsin seda kindlalt, aga ei mõistnud, kuidas see asjasse puutub. „Miks see tähtsust peaks omama?“

Mu õde pööritas silmi, justkui peaks see ilmne olema. „Sellepärast, et tema toimikutes on lapsed,“ ütles Margaret liialdatud kannatlikkusega. „Neis on arvatavasti palju lapsi, keda ei ole kusagile panna. Pane mu sõnu tähele, ta leiab põhjuse, et mõni puudustkannatav laps sinu juurde paigutada. Ja see ei ole tõenäoliselt imik.“

„Margaret,“ ütlesin ma rõhutatult, „Brad ja mina lapsendame vastsündinu. See sotsiaaltöötaja, Evelyn, aitab meid selle protsessi käigus, ei midagi enamat.“

Margaret oli mitu minutit vait. Just siis, kui näis, et ta on valmis seda teemat sinnapaika jätma, lisas ta: „Vastsündinu leidmine ei pruugi nii lihtne olla.“

„Võib-olla mitte,“ nõustusin ma, soovimata vaielda. „Me peame ootama ja vaatama, mida lapsendamisagentuur ütleb.“

„See võib olla kallis, arvestades advokaate ja muud sellist.“

„Me tegeleme Bradiga sellega siis, kui aeg käes.“

Margaret vaatas kõrvale, kortsutades kergelt kulmu, justkui oleks tal tingimata vaja kaaluda selle protsessi iga negatiivset külge. „Kas tead, et on olemas ka lapsendamisega tegelevaid eraagentuure?“

Olin neist teadlik, aga finantsiliselt oli arukam kõigepealt riikliku agentuuri poole pöörduda.

„Kuidas oleks välismaalt lapsendamisega?“

Margaret üritas ilmselt abistav olla, aga ma ei olnud veendunud, et võiksin valvsusel uinuda lasta.

„Me hoiame seda võimalust varuks,“ ütlesin ma.

„Olen kuulnud, et see on veelgi kallim kui eraviisilised lapsendamised.“

„Jah, noh, see on veel üks võimalus, mida uurida…“

Margareti õlad kerkisid sügavas ohkes. „Kas sa kavatsed sellest emale rääkida?“

Arvestades ema nõrka tervist ja üha halvenevat vaimset seisukorda, ei olnud see miski, mida teha plaanisin. „Ilmselt mitte…“

Margaret noogutas, suu kitsaks triibuks tõmbunud.

„Emal on piisavalt raskusi meelespidamisega, et Cody on mu kasupoeg,“ meenutasin ma talle. Meie viimasel külaskäigul oli ema esitanud palju küsimusi „noormehe“ kohta, kelle olin endaga kaasa toonud.

Õde neelatas kramplikult. „Ema ei tundnud Juliat ära, kui teda paar päeva tagasi vaatamas käisime.“

Tundsin valujõnksatust – Margareti, tema tütre Julia, ema pärast. See oli esimene kord, kui Margaret seda mainis. Ema vaimne seisund oli viimase kahe aasta jooksul kiiresti halvenenud ja ma kahtlustasin, et peagi ei tunne ta ka mind enam ära. Jagame Margaretiga kohustust käia ema vaatamas ja hoolitseda selle eest, et ta end hästi tunneks ja eluga rahul oleks. Neil päevil olime võtnud õega üle lapsevanema rolli, hoolitsedes oma ema eest.

Võisin täpselt öelda aja, mil rollivahetus aset leidis. Selleks oli päev, mil ema naaber ta teadvusetult aias lebamas leidis. Ta oli lilli kastes kokku varisenud. Sellest hetkest alates oli kõik muutunud.

Ema oli lakanud olemast see naine, keda olime alati tundnud. Nüüd, hooldusasutuses elades oli ta üha enam segaduses ja ebakindel. See, kuidas ema nii kõvasti vaeva nägi, et hämmeldust endaga toimuva üle varjata, murdis mu südame.

„Ema on sinu pärast õnnelik,“ pomises Margaret. „Mingil hetkel ta mõistus selgineb ja ta mõistab, et sul on imik.“

Naeratasin ja lootsin, et see on tõsi, ehkki mul olid omad kahtlused… ja teadsin, et Margaretil samuti.

Kelluke ukse kohal helises, enne kui saime seda vestlust jätkata, ja ma nägin sisenemas noort kütkestavat naist. Ma ei olnud teda varem näinud.

„Tere,“ ütlesin ma talle julgustavalt naeratades. „Kas ma saan abiks olla?“

Naine noogutas ja mängis närviliselt käes oleva mobiiliga. „Jah… Ma nägin aknal kuulutust „Koo, et loobuda“ kursuse kohta.“

„Kas te kududa oskate?“

Naine raputas pead. „Ei… noh, pisut. Õppisin seda aastaid tagasi, kuid olen unustanud. Kas see kursus on minusuguse jaoks liiga keeruline?“

„Üldse mitte. Olen kindel, et saate sellega kiiresti järje peale. Aitan teil rõõmuga oma oskusi värskendada.“ Selgitasin, et toimub seitse tundi, ning nimetasin kursuse hinna.

Ta noogutas taas. „Kas kursusele võib end kirja panna olenemata sellest, millest loobuda tahad?“ Ta vaatas rääkides ainiti põrandale.

„Muidugi,“ kinnitasin ma.

„Tore.“ Ta pani oma koti ja mobiili letile. „Ma sooviksin kohe maksta.“ Ta ulatas mulle krediitkaardi ja ma lugesin tema nime – Phoebe Rylander.

„Te olete meie kursuse kõige esimene osaleja,“ ütlesin ma.

„Kursus algab niisiis järgmisel nädalal?“

„Jah.“

„Kuulutusel oli kirjas, et kolmapäeviti kuuest kaheksani?“

„Jah. Ma hoian poe kaua lahti. See on minu esimene õhtune kursus.“

Sooritasin maksetehingu ja kirjutasin tema nime registreerimislehele. „Millest te üritate loobuda?“ küsisin sõbralikul häälel.

„Mitte millest, vaid kellest,“ sosistas ta.

„Oh…“ Naise vastus üllatas mind.

„On üks mees, kellest mul on vaja üle saada,“ ütles Phoebe, silmis pisarad. „Mehest, keda ma… kunagi armastasin.“