Читать книгу Suvi Blossom Streetil. Blossom Street, 6. raamat - Debbie Macomber - Страница 7

Phoebe Rylander

Clark muutis nende lahkumineku palju raskemaks, kui see vajalik oli. Phoebe oli just A Good Yarnist välja astunud, kui tema mobiil taas helises. Tal ei olnud vaja helistaja nime vaadata teadmaks, et selleks on Clark Snowden, tema kihlatu. Ei… endine kihlatu.

Mees, keda ta kõigest hoolimata endiselt armastas.

Tema ainukeseks valikuks oli olnud nende kihlus katkestada, ükskõik kui väga tema süda ka valutas. Kui ta mõtles sellele, mida mees oli teinud, teadis ta, et ei või lasta tollel end taas ümber veenda. Mitte seekord. See on lõplik. Phoebe ütles endale, et mitte miski, mida mees teeb või ütleb, ei pane teda meelt muutma. Aga peagi astub ta tühja korterisse ja tunneb end nii üksildase ning isoleerituna, et tema otsusekindlus võib kardetavasti kõikuma lüüa. Sel pärastlõunal oli ta tundnud, et on tugevam ja tal on oma tunnete üle suurem kontroll. Kudumiskursused on kindlasti samuti abiks.

Teadmine, mida tal on vaja teha, ei muutnud seda lihtsaks. Clarki jõupingutused teda tagasi võita muutsid kogu raske katsumuse veelgi suuremaks segaduseks. Ta oli läinud suisa nii kaugele, et kaasas nende perekonnad. Aga Phoebe ei suutnud, lihtsalt ei suutnud järele anda.

Mobiil jätkas oma sirtsuvaid hääli, andes mehe kõnest märku.

Kui Phoebe ei vasta, saadab Clark talle lihtsalt sõnumi ja üritab siis uuesti. Ta lükkas mobiiliklapi lahti. „Ära helista mulle enam,“ ütles ta otsustavalt, olles ise ka üllatunud, kui veenvalt tema hääl kõlas. „Kui mitu korda ma pean sulle seda ütlema?“

„Phoebe, palun… ära tee seda. Las ma…“

„See vestlus on läbi.“ Phoebe hakkas kõnet lõpetama.

„Phoebe, palun, vähim, mida sa teha saad, on mind ära kuulata.“

„Seda olen ma juba teinud.“ Naine kõhkles pisut. „Rohkem ei ole enam midagi öelda.“

„Ma anun sind.“

„Clark, ma andsin sulle kihlasõrmuse tagasi. See on läbi. Meiega on kõik.“

„Sa oled vihane ja sul on selleks täielik õigus. Aga kui sa annad mulle viis minutit, ainult viis minutit, võin sulle kõike selgitada.“

Oh, ta on hea – nagu paljud vandemeeste kogud avastanud on. „Ei, Clark, ma langesin sellesse lõksu esimesel korral. Nüüd on kõik. Mulle aitab. Nädal aega tagasi sai meie kihlus ametliku lõpu.“

„Sa ei mõtle seda tõsiselt! Ei saa mõelda. Sa armastad mind ja mina olen sinu järele hull… Sa tead seda, Phoebe. Sa pead seda teadma. Ma ei teeks sulle mitte kunagi haiget. Pigem sureksin.“

„Kui asi oleks nii, siis otsiksin sulle praegu kirstu, sest sa tegid mulle haiget, Clark.“ Phoebe hääl vääratas ja ta oli vihane, et oli nii pisematki nõrkust välja näidanud. Selle asemel, et vestlust jätkata, sulges ta telefoni.

Phoebe kiirustas lühikeste sammudega mööda Blossom Streeti edasi, pilk pisaraist hägune. Ristmikule jõudnud, tõmbas ta käega üle põse ja nuutsatas tahtmatult. Ta oli läinud oma lõunatunni ajal jalutama ning kõndinud palju kaugemale kui tavaliselt. Tegelikult ei olnud ta kunagi enne tänast Blossom Streetile jalga tõstnud. Aga nüüd oli ta hiljaks jäänud, tal tuli tööle tagasi minna. Tema ülemus Madison Avenue Füsioteraapias oli mõistev, aga ta ei kiidaks seda heaks, kui Phoebe patsiendil oodata laseks.

Kliinikusse tagasi jõudes oli Phoebe hingetu. Ta ei olnud lõunat söönud ja tema kõht oli juba pinges. Noh, selles osas ei saanud ta midagi ette võtta.

Kui Phoebe välisuksest sisse tormas, oli proua Dover kliiniku ooteruumis. Naine langetas ajakirja ja naeratas Phoebele, kes andis endast parima, et vastu naeratada. Caroline Dover oli läbi teinud põlveliigese täieliku asenduse ja tal oli igal kolmapäeval kell üks protseduur ette nähtud. Ta oli viimased kuus nädalat Phoebe juures käinud ning nad saavutasid edu, ehkki see tuli tasapisi.

„Tulge tahapoole,“ ütles Phoebe vanemale naisele. Ta kiirustas ees minema ja hingas sügavalt sisse. Läks vaja palju otsusekindlust, et pärastlõunase tööga hakkama saada.

Keskendudes rangelt vaid oma patsientidele, suutis Phoebe päeva lõpuni hakkama saada. Kümme minutit pärast kella viit tõmbas ta jaki selga ja haaras käekoti, soovides kiiresti põgeneda. Ta ei suutnud siiski vastu panna ja kontrollis oma mobiili. Clark oli jätnud talle kolm sõnumit. Keeldudes olemast mõjutatav, kustutas ta need kõik ilma kuulamata.

Ta ei söandanud lasta endal mehe häält kuulda; ta on liiga järeleandlik. Probleem oli selles, et ta tahtis Clarki uskuda… Tahtis nii tohutult, et see kõik muutuks. Sellepärast ta oligi end impulsiivselt kudumiskursusele kirja pannud. Koo, et loobuda. Kuulutus lõngapoe aknal oli olnud nagu vilkuv neoontuli. Kui ta kavatseb Clarki veenda, et tal on tõsi taga – ja nii see on –, vajab ta tähelepanu kõrvalejuhtijat, mis aitaks tal mõned järgmised nädalad üle elada.

Phoebe käsi tõmbus telefoni ümber pingule. Samal ajal, kui sõrmed Clarki sõnumite kustutamiseks klahve vajutasid, tundis ta igatsust mehega rääkida. Ta tahtis saada temalt armastuse kohta kinnitust, tahtis, et Clark pakuks välja mõne usutava põhjuse, miks tal on vaja teisi naisi püüda. Kuid neid põhjusi ei olnud. Ei mingeid vabandusi. Mitte miski, mida mees öelda võiks, ei muudaks tema tegu olematuks.

„Kas teil Clarkiga oli järjekordne nägelus?“ küsis Bill Boyington, Phoebe ülemus, kui naine uksest väljuma hakkas.

Küsimus tabas Phoebet ootamatult.

„Mis paneb sind seda küsima?“ Phoebe oli andnud endast parima, et kogu nädal professionaalne ja seetõttu ka külmavereline püsida. Ta ei olnud töö juures kellelegi rääkinud, et oli kihluse katkestanud.

„Sulle saadeti lilli.“ Mees osutas vastuvõtulaua poole.

Ja tõepoolest, nurgas seisis tohutu suur lilleseade. Phoebe imestas, kuidas tal see märkamata oli jäänud. Valgete hortensiate vahele oli lükitud orhideesid, liiliaid ja roose; Clark ei olnud sellega ilmselgelt koonerdanud. Phoebele turgatas pähe, et need olid sobilikumad matuse kui leppimise jaoks. Aga mitmes mõttes see oligi matus ja Phoebele tükkis taas nutt peale.

Otsustanud kindlalt tugev olla, ajas ta selja sirgu. „Ma ei taha neid.“

Bill vaatas teda veidra pilguga.

„Vii need koju Louise’ile,“ pakkus Phoebe, teades, et Billi naisele meeldiksid need väga.

Tema ülemus paistis kõhklevat. „Vean kihla, et ta kulutas nende peale paarsada dollarit.“

Hetkeks tundis Phoebe ahvatlust mehele andeks anda.

Clark oli nii kindlameelne, nii kindlalt otsustanud tema vastupanu murda. Kuid Phoebe ei saanud lubada oma kaitsekilpi vähimatki pragu. Ta raputas pead. „Ma… Ma ei taha neid. Anna need kas Louise’ile või viska minema.“

„Räägid tõsiselt või?“ küsis Bill kulmu kortsutades, justkui oleks tegemist mingi veidra naljaga.

„Minu ja Clarki vahel on kõik läbi,“ ütles ta lootusetu häälega.

„Seekord asjade klaarimist ei tule?“

Phoebe tõrjus silmi pilgutades pisaraid. „Ei… Mul ei jää tõesti midagi muud üle.“

Ülemus patsutas Phoebele õrnalt õlale. „Kas tahad sellest kellegagi rääkida? Minuga või…“ Ta osutas peaga vastuvõtulaua suunas. Claudia oli umbes sama vana kui Phoebe ema.

„Tänan, aga… ei. See teeb endiselt päris palju haiget.“

Bill patsutas teda uuesti õlale. „Mul on kahju. Ma tean, kui väga sa teda armastasid.“

Phoebe võttis väriseva käega kotist taskurätiku ja nuuskas nina. Viha ja nördimust ei jätku kauaks ja siis võtab kahetsus ohjad üle. Kogemus oli teda õpetanud, et tal on vaja valmis olla, et ta vajab tegevusplaani võitlemaks masendusega, mida ta teadis järgnevat.

„Bill, kas sa teeksid minu heaks midagi?“

„Muidugi.“ Mehe kõhklematu truudus ja valmisolek aidata tegid tunnete tagasihoidmise raskemaks.

„Ma oleksin väga tänulik, kui sa ütleksid Claudiale, et ta keelduks vastu võtmast kõike, mida Clark Snowden siia saata võib.“ Tema hääl murdus pisut seda öeldes. Kui ta Clarkile sel korral andestab, kaotab ta kogu austuse enda vastu. Mehe vältimine nõuab tõelist pingutust. Tal tuleb selle kallal tööd teha, täpselt nagu Caroline Dover tegi tööd oma põlve kallal, et see korralikult tööle hakkaks. Aga lõpuks ta õpib Clarki enam mitte armastama. Lõpuks lakkab tema süda valutamast.

Phoebe lahkuma hakates Bill embas teda ja see tõi Phoebe silmadesse uued pisarad. Garaažiparkla poole minnes piiksatas tema mobiil taas. Ta ei vaevunud vaatama, kes helistaja on. Reibas helin andis teada, et talle tuli sõnum.

Edasi kõndides muutus tema samm aeglasemaks. Clark ei anna kergesti alla. Ta jälitab teda, saadab kingitusi, anub teda, kuni Phoebe leebub. Ja see võib vabalt juhtuda. Oli varemgi juhtunud.

Oli raske jätta armastatud mees, raske võidelda sooviga tema vabandused vastu võtta. See oli tuttav ala ja ta oli endale vandunud, et ei tõsta enam kunagi oma jalga sinna, ja ometi… siin ta nüüd oli.

Ei, ta ei või järele anda. Ta ei või vankuma lüüa.

Möödudes telefonipoest, samast poest, millest ta möödus viiel päeval nädalas, märkas Phoebe seda tõeliselt esimest korda. Pärast lühikest kõhklust pöördus ta tagasi. Vaateakent põrnitsedes nägi ta uusimaid mobiilitarvikuid.

Oli ütlematagi selge, et Clark jätkab talle helistamist, kuni on tema meelekindlusse augu uuristanud. Ta teadis mehe plaani ja oli sellega kord varem kaasa läinud. Kui ta Clarki tõepoolest vältida kavatseb, tuleb tal mehele õigeid signaale saata.

Poodi sisse astudes vaatas Phoebe ringi.

„Teil on vaja number võtta,“ juhendas teda tülpinud näoga müüjanna.

„Mul on üks küsimus.“

„Teil on sellegipoolest vaja number võtta.“

„Hea küll.“ Phoebe võttis paberitüki, millel oli kirjas 57, ja nõjatus lõdvalt vastu seina. Ei olnud mingit põhjust kojuminekuga kiirustada. Teda on seal ees ootamas vaid tühi korter, noh, kui tema kass Printsess välja arvata.

Sel kassil oli rohkem tervet mõistust kui Phoebel. Printsess ei olnud Clarkist kunagi hoolinud ja see tunne oli vastastikune. Clark oli öelnud, et kui nad abielluvad, tahab ta, et Phoebe Printsessi oma leseks jäänud emale annab. Olles iseendalegi vastik, oli Phoebe sellega arglikult nõustunud.

Müüjanna hüüdis kaks korda „Viiskümmend seitse!“, enne kui Phoebe mõistis, et on tema kord. Mobiilinumbri vahetamise protsess oli suhteliselt lihtne, ehkki perekonna ja sõprade teavitamine sellest saab olema tõeliselt tüütu.

Perekond.

Üks inimene, keda ta ei olnud veel asjade käiguga kurssi viinud, oli tema ema, kes armastas Clarki ja oli pärast mehe esimest… mõtlematut tegu tema eest seisnud. Phoebe sai ainult palvetada, et ema sel korral tema poolele asuks.

Koju jõudes tundis Phoebe end vähem haavatavana. Printsess tervitas teda korteriuksel, nurrudes ja hõõrudes end perenaise pahkluude vastu.

Kummardunud ja Printsessi sülle haaranud, peitis Phoebe näo kassi pehmesse halli kasukasse. „Sul oli kogu aeg õigus,“ sosistas ta. „Oleksin pidanud sinu antud iseloomustust usaldama. Nii oleksin pidanud vähem südamevalu tundma.“

Telefoni tuluke vilkus pööraselt; Phoebe võis arvata, kes oli enamiku kõnedest teinud. Seega oli ta üllatunud avastades, et esimene teade oli tema emalt.

„Helista mulle kohe, kui kodus oled,“ palus Leanne Rylander. „Asi on tähtis, Phoebe. Ma pean sinuga rääkima.“

Phoebe toetas lauba vastu kapiust. Varem või hiljem tuleb tal sellest emale rääkida, ehkki Leanne’i hääletooni järgi otsustades kahtlustas Phoebe, et ema oli juba toimunust kuulnud.

Hetke end kogunud, sirutas ta käe telefoni järele.

„Oled see sina, Phoebe?“ küsis Leanne tungivalt.

„Oletan, et Clark on sinuga ühendust võtnud?“ küsis Phoebe alistunult.

„On jah. Oh, Phoebe, ta on täiesti endast väljas.“

„Peabki olema,“ nähvas Phoebe. „Ema, palun ära ütle, et sa oled tema poolt.“ Oli piisavalt raske Clarki palvetele vastu panna ja peaaegu võimatu neid eirata siis, kui ema hääl mehe omaga ühineb.

„Noh, ei… Tema tegu on andestamatu.“

„Tänan,“ sosistas Phoebe.

„Sul on täiesti õigus endast väljas olla,“ jätkas ema rahustavalt.

„Täiesti õigus!“ Phoebe mõtles hetkeks, et Clark oli kasutanud samu sõnu. Teda huvitas, kas Leanne teab kogu lugu. „Ema, kas sa saad aru, et Clark arreteeriti kõlvatusele ahvatlemise eest?“

„Jah, ta rääkis mulle. See ei ole mingi vabandus, aga ta ütles, et ta lihtsalt ei mõelnud, et prostituudiga olemine tegelikult petmine on.“

Tõsiasi, et Clark oli tema emale tõtt rääkinud, või siis igatahes osa sellest, rabas Phoebet. „Aga… ta üritas tänavaprostituuti palgata!“

Ta kuulis ema hääles kaastunnet. „Jah, ma tean.“

„See ei ole ka tema esimene vahistamine.“

Ema tõi kuuldavale pika ohke. „Ma suudan ainult ette kujutada, kui endast väljas sa oled.“

„Ei, ei suuda!“ hüüatas Phoebe. „Sa ei suuda ette kujutama hakatagi, kui endast väljas ja alandatud ma olen.“

„Aga Phoebe, kullake, sa ei saa aru. Selle loo juures on pehmendavaid asjaolusid. Clark lavastati süüdlaseks. See on ilmne lõksupüüdmise juhtum. Ta kinnitas mulle, et see ei lähe iial kohtusse. Tegelikult kaalub Clark kohtuasja Seattle’i politseiameti vastu, et talle säärane piinlikkus põhjustati.“

Phoebe sulges silmad. „Ema. Palun kuula, mida sa räägid. Sel pole tähtsust, kas see oli lõksupüüdmine või ei. Sel pole tähtsust, et tüdruk, keda ta palgata üritas, oli salajast ülesannet täitev naispolitseinik. Sel pole tähtsust, kas ta läheb kohtusse või mitte. Mis on tähtis, on see, et mehel, kellega ma olin abiellumas, on see… see nõrkus. See vajadus teiste naiste järele. Isegi mitte suhte järele. Üksnes seksi. Kui alandav on see? Ma ei tea, kas teda erutab kellegi tänavalt üles korjamise oht või mis. Tean vaid seda, et ma ei saa ega kavatsegi abielluda mehega, kes mind sellisel moel reetnud on.“

Ema ohkas taas. „Phoebe, kuula mind. Sa oled minu tütar ja ma tahan, et sa õnnelik oleksid – aga sa peaksid asjaolusid kaaluma.“

See vestlus oli valusaks muutumas. „Asja tuum on selles, et Clark oli valmis teisele naisele seksi eest maksma. Kas seda saab enam lihtsamalt väljendada?“

„Oh, Phoebe, aitab nüüd sedasorti jutust. Ei ole mingit vajadust jäme olla.“

„Kuidas sa soovid, et ma seda siis ilustaksin?“ hüüdis Phoebe. „Clark tahtis teise naisega magada? Naisega, kellele ta maksis! Kas see muudab asja sinu jaoks vähem solvavaks?“

„Oh heldus. Sa oledki vihane, mis?“

„Vihane? Vihane?“ Jah, Phoebe oli vihane ning hetkel oli raev hea ravi. „Ma olen maruvihane, ema. Ma olen ka haiget saanud, pettekujutlusest vabanenud, alandatud, muserdatud ja murest murtud – ja see on kõigest asja pealispind.“

Ema ei vastanud kohe. „Sa peaksid endale otsustamiseks aega andma, enne kui midagi drastilist teed,“ ütles ta lõpuks.

„Mille otsustamiseks? Seda, et mees, keda ma armastan, on petis? Ema, kas sa tõesti usud, et see käitumine meie abielludes lõpeb?“

„Mehed…“

„Ema,“ halises Phoebe teda katkestades. „Ära otsi Clarkile vabandusi.“

„Aga kullake, ta selgitas seda mulle. Ma tean, et asi on halb, aga ta tõesti ei tunne, et selle… tead küll, tänavatüdrukuga olemine petmine oleks.“

„Nii et kõik on siis seega hästi? Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!“

Ema tegi pausi. „Asi on lihtsalt selles, et Clarkil on nii kasulikke sidemeid, ning et tema ema ja mina…“

„Tema ema kutsus sind maaklubisse ja sa kohtusid kõikide nende inimestega, kellest ajalehes loed.“ Neid sõnu oli isegi raske öelda, kuid see oli tõsi. Leanne nautis tutvust Snowdenitega. See oli jõukas, tuntud perekond.

„Kas sa ei mäleta, kui erutatud ma olin, kui sa oma uut patsienti mainisid?“ ütles ema, kõlades nüüd samamoodi murest murtuna, nagu Phoebe end tundis.

Phoebe mäletas. Ema lemmikrubriigiks olid ajalehtedes alati olnud seltskonnakroonikad. Kui Clark suusaõnnetuses põlve vigastas, oli Phoebe olnud tema füsioterapeut. Mees oli teda kohe pärast nende esimest kohtumist välja kutsunud. Phoebe oli ära öelnud; patsiendiga kohtamas käimine oli firma reeglite vastu.

Clark oli temaga mitu nädalat kurameerinud, saates talle lilli, tuues kingitusi, võludes teda. Jõupingutusi tehes pani Phoebe igale mehe lähenemiskatsele vastu ja keeldus temaga väljaspool kliinikut kohtumast – kuni Clarki ravi läbi sai. Ta oleks pidanud juba siis omad järeldused tegema, et Clark ei talu tõrjumist. Phoebe oli kihluse katkestanud ja see oli mehe eneseuhkust riivanud. Clark ei kavatse lasta tal minema kõndida, ta on veendunud, et teda ei jäeta maha, vaid ainult tema võib olla see, kes lahkub.

Sellest hetkest alates, kui ema Clarki nime kuulis, oli ta olnud ekstaasis. Kohe alguses oli Leanne vihjanud, et sellest ei oleks midagi, kui kellegi Clarki-suguse pärast pisut reegleid muuta.

Niipea, kui nad kohtamas hakkasid käima, rääkis Leanne kõigile oma sõpradele, et tema tütar kohtub Max ja Marlene Snowdeni ainsa pojaga. Clark oli osaline oma isa prestiižikas õigusfirmas ja järgneva viie aasta jooksul pidi temast saama täisosanik. Leanne Rylanderi arvates oli Phoebe kullasoonele sattunud.

Ja Clark oli Phoebe jalust rabanud, esinedes tõelise romantilise kangelasena. Ta oli saatnud naist pidudel ja kontsertidel, ta oli Phoebele ohtralt kingitusi teinud, teda meelitanud – ja endale naiseks palunud.

Esimene negatiivne signaal tuli siis, kui üks Clarki kontoris töötav naine kliinikust läbi astus ja Phoebega eraviisiliselt rääkida soovis. Kellie Kramer hoiatas teda, et Clarkil on vastik komme seksi eest maksta. Phoebe ei olnud teda uskunud. Miks olekski pidanud? Ilmselt haudus see naine Clarkile kättemaksu. Siis oli Kellie tõendi esitanud, näidates Phoebele koopiat vahistamiskäsust, mis oli välja antud siis, kui Clark esimest korda arreteeriti. Naine oli seda kaustast eemaldades oma töökohaga riskinud, sest tundis, et Phoebel on õigus asjast teada. Kellie väitis ka, et sama asi oli üsna sageli kordunud, Clark ei olnud lihtsalt vahele jäänud.

Kuuldust rabatud, oli Phoebe Clarkilt aru nõudnud, mees näis aga olevat siiralt üllatunud, et naine ärritunud on. Phoebe kihlatu sõnul oli see midagi sellist, mida peaaegu kõik mehed teevad. Seks prostituudiga ei tähenda midagi, ütles Clark.

Phoebel oli olnud raske neid viletsaid vabandusi kuulata. Ta oli tahtnud kihluse otsekohe katkestada. Clark oli anunud teist võimalust. Ta oli Phoebele päevade ja ööde kaupa helistanud. Oli saatnud lilli ja jätnud anuvaid sõnumeid, kuni naine piisavalt nõrgenes, et järele anda. Kuid inimene, kes oli teda tegelikult veennud Clarkile teist võimalust andma, oli olnud tema enese ema.

Leanne’ile tundus, et Phoebel on vaja lasta Clarkil end tõestada. Ta oli väitnud, et nüüd, mil mees teab, et selline käitumine ei ole vastuvõetav, tuleb sellele lõpp.

Clark oli öelnud kõiki õigeid asju. Ta oli tõotanud pisarsilmil, et sellist asja ei juhtu enam kunagi. Ta armastab Phoebet ja kui Phoebe ta maha jätab, variseb tema elu rusudeks.

Clark oli öelnud ka seda, et Kellie Kramer oli töölt vallandatud. Naine oli piire ületanud ning tema allumatust ei sallita. Tema motiiviks oli olnud Clarkile ja tema isale kahju tegemine. Kui Phoebe kihluse katkestab, on Kellie võitnud. Clark oli anunud uut võimalust ja, ema julgustavad sõnad kõrvus kõlamas, oli Phoebe lasknud tal end veenda.

„Phoebe? Phoebe, oled sa veel seal?“ küsis ema nukralt.

„Olen siin, ema.“

„Luba, et sa ootad otsustamisega,“ ütles ema taas. „Kogu sinu tulevik on kaalul.“

„Ma juba ütlesin sulle, ema. Ei ole midagi otsustada. Clark oli koos selle teise naisega. Ta tunnistas seda!“

„Jah, aga see naine püüdis ta lõksu.“

„Sel pole tähtsust. Tähtis on see, et ta murdis oma lubadust.“

„Ma kardan nii väga, et sa teed midagi sellist, mida kogu ülejäänud elu kahetsed.“

Sa pead silmas midagi, mida sina kahetsema hakkad, mõtles Phoebe, kuid ei öelnud seda. Ta sulges silmad. „Ma… ma ei suuda sellest rohkem rääkida. Head ööd, ema.“

Tal tuleb endale kindlaks jääda, mitte ainult Clarki, vaid ka omaenese ema suhtes, kes näeks pigem seda, et Phoebe ohverdab oma õnne ja aususe, kui et lõpetab seltskondlikult kasuliku, kuigi emotsionaalselt rikutud suhte.

See kudumiskursus võiks juba peale hakata, ütles Phoebe endale virilalt. Tal oli vaja Clark Snowden oma elust välja saada ja see tähendas, et ta pidi end selleks võimalikult hästi kindlustama.