Читать книгу Tagasi Blossom Streetile. Blossom Street, 4. raamat - Debbie Macomber - Страница 6

„Üks kõige paremini hoitud saladusi kudumismaailmas on see, et pitsikudumine näib olevat palju keerulisem, kui see tegelikult on. Kui sa oskad kududa parempidi- ja pahempidisilmuseid, kaht silmust kokku kududa ja uue silmuse loomiseks lõnga üle varda tõsta, siis sa SUUDAD pitsi kududa.”

Myma A.I. Stahman, Rocking Chair Press, raamatute „Stahman’s Shawls and Scarves – Lace Faroese-Shaped Shawls From The Neck Down and Seamen’s Scarves” ning peagi ilmuva „The Versatility of Lace Knitting – Variations on a Theme” disainer, autor ja kirjastaja.

Lydia Goetz

Ma armastan A Good Yarni ning olen tänulik iga minuti eest, mida oma Blossom Streetil asuvas poes veeta saan. Mulle meeldib vaadata erivärvilisi lõngatokke ja tunda erinevaid tekstuure. Mulle meeldivad minu kudumiskursused ning inimesed, kellega nende käigus sõbrunenud olen. Mulle meeldib uurida mustriraamatuid. Mulle meeldib jälgida poeaknast Seattle’i kesklinna saginat. Tegelikult meeldib mulle kõik selle elu juures, mille leidnud olen, selles maailmas, mille olen loonud.

Kudumine oli minu lunastus. Ma tean, et olen seda sageli öelnud, aga see on lihtsalt tõde. Isegi nüüd, pärast peaaegu kümmet aastat vähivabalt elamist valitseb kudumine minu elu. Tänu oma lõngapoele on minust saanud kudujate ja sõprade kogukonna osa.

Ma olen nüüd Brad Goetziga abielus. A Good Yarn oli minu esimeseks tõeliseks võimaluseks elus ja Brad oli minu esimeseks võimaluseks armastuses. Kasvatame Bradiga koos oma üheksa-aastast poega. Ma ütlen Cody kohta meie poeg, ja seda ta ka on, igas olulises tähenduses. Ma pean teda sama palju enda kui Bradi pojaks; ma ei saaks Codyt rohkem armastada ka siis, kui ta ise sünnitanud oleksin. Tõsi, Codyl on ka ema, ja ma tean, et Janice tõesti hoolib temast. Aga Bradi eksnaine on... noh, ma küll kõhklen seda öeldes, aga isekas on see omadussõna, mis mulle paratamatult pähe tuleb. Janice ilmub hooti Cody ellu, mil iganes tal selleks tuju tuleb või see tema arvates sobiv on – hoolimata pojaga kohtumise plaanist, millele oli Bradist lahutades alla kirjutanud. Kahjuks kohtub ta oma pojaga vaid korra või paar aastas. Ma saan aru, et suhtlemisnappus häirib Codyt. Ja Janice’i isekas suhtumine sellesse, et ta on ema, ajab mind vihale, aga nagu minu poeg, ei räägi ka mina sellest valust. Cody ei vaja seda, et ma Janice’i kaitseksin või mustaksin, ta on suuteline ise oma arvamust kujundama. Lapse kohta on ta märkimisväärselt tugev ja mõistev.

Veebruarihommikul oli minu pood kogu oma soojuse ja värvikusega õdus koht, kus olla. Mikrolaineahju taimer piiksus; võtsin sellest keeva vee ning kallasin teekannu, millesse olin pannud paar teekotikest. Süngest hallist taevast sadas alla vihma, nagu seda talvel sageli juhtub. Otsustasin, et on aeg uue kudumiskursusega alustada. Mul on mitu jätkuvat kursust ja heategevuslikku kudumisgruppi. Tavaliselt alustan uuega neli või viis korda aastas.

Planeerides uut kursust, mõtlesin ka oma emale, kes on hooldusabiga elamukompleksis üpris hästi kohanenud. Mõnes mõttes on mul tunne, et ema sinna kolimine oli mu õe Margareti ja minu jaoks isegi raskem kui tema enda jaoks. Ehkki ema vihkas oma iseseisvusest ilmajäämist, näis ta tundvat kergendust selle üle, et maja ja aia pärast enam muretsema ei pea. Ma nutsin tol päeval, kui maja ära müüdi, ja ma usun, et Margaret nuttis samuti, ehkki ta ei lasknud mul kunagi oma pisaraid näha. Maja müümine tähendas, et tuli lasta minna mälestustel meie lapsepõlvest ja suureks sirgumisest. See oli meie mõlema jaoks ühe ajastu lõpp, täpselt nagu ka ema jaoks.

Teed juues lappasin ma läbi uusi mustreid, mis olid saabunud eelmisel päeval. Esimene, mis minu tähelepanu köitis, oli palverätt. Olin viimasel ajal näinud mitmeid mustreid selliste rättide tegemiseks, mõned keerulisemad kui teised. Mul oli lihtne ette kujutada, kuidas emale sellise koon.

Palverätid on mõne viimase aasta jooksul populaarseks muutunud – ja mitte ainult palvetamise jaoks. Need pakuvad troosti ja soojust, nii emotsionaalset kui füüsilist. Olin saanud nende kohta mitu järelepärimist ja mõtlesin, et ehk oleks üks neist rättidest huvitav kursuseteema. Otsustasin seda arutada oma õe Margaretiga, kellel on terav ärivaist ning kes oskab hästi ära tabada, millist kursust järgmisena pakkuma peaksin. Ma ei osanud seda tema juures hinnata enne, kui ta minu juurde poodi tööle tuli. Margaret töötas alguses poole kohaga, kuid nüüdseks on temast saanud täiskohaga töötaja. Ta ei ole inimestega suhtlemises nii hea kui mina, aga ta tunneb lõnga ning üllataval kombel on temast saanud suurepärane kolleeg. Ta on ka minu sõber. Veel üsna hiljuti ei oleks ma saanud seda öelda; me võime küll olla õed, aga meievaheline pinge oli mõnikord talumatu. Meie suhe muutus paremaks ja ma tänan selle eest oma poodi.

Margareti saabumiseni oli veel pool tundi aega, sest ametlikult avab pood uksed kell kümme. Minu tähelepanu vajasid mitmed ülesanded, näiteks arvete maksmine ja uute lõngade tellimine. Selle asemel istusin ma kirjutuslaua taga, teetass käte vahel. Tundsin end uskumatult õnnistatuna.

Pole vajagi öelda, et ma ei ole end alati nii rahulikuna tundnud. Kui olin varastes kahekümnendates, ründas mind teistkordselt vähk, ja seda sellise tigedusega, et pani mu hinge vaakuma. Ma jäin ellu, aga minu isa mitte. Ta võitles minu eest nii visalt, ja kui lõppude lõpuks näis, et ma sellest siiski eluga välja tulen, suri tema järsku ja ootamatult südamerabandusse. Tundus peaaegu nii, nagu oleks minu paranemine vihjanud sellele, et tema võib nüüd minu juurest lahkuda.

Enne isa kaotamist kaldusin ma oma elu võtma ettevaatlikult, õnne kartes, tuleviku ees hirmu tundes. See oli tühjus, mis lootusetult minu ees terendas ja mind hirmuga täitis. Isa oli see, kes mulle jõudu andis. Tema lahkudes ma teadsin, et olen oma elu eest ise vastutav. Mul oli vaja langetada otsus ja valisin julgelt... iseseisvuse. Otsustasin saada osaks maailmast, millest olin aastaid varem eemale tõmbunud.

Lagi minu kohal kriuksatas ja ma teadsin, et Colette on üleval. Colette Blake üüris poe kohal olevat väikest korterit. Esimesed kaks aastat oli see tilluke elamispind minu koduks, minu kõige esimeseks koduks vanematest eemal.

Pärast Bradiga abiellumist ei olnud ma päris kindel, mida korteriga teha. Mõnda aega seisis see tühjalt. Siis kohtusin ma Colette’iga ning teadsin otsekohe, et tema oleks ideaalne üürnik. Korter lohutaks teda, oleks talle paigaks, kus oma emotsionaalset tasakaalu tagasi saada. Ja boonuseks – minu jaoks – on see, et ta hoolitseb minu vabadel päevadel Whiskersi eest. Mu kass on poes, mida ta peab oma koduks, väga armastatud olevus. Mul on olnud kliente, kes astuvad sisse üksnes tema külastamiseks. Ta magab sageli eesaknal, olles pärastlõunases päikesepaistes kerra tõmbunud. Whiskers pälvib palju kommentaare – ja naeratusi. Lemmikloomad oskavad inimesi elu lihtsate rõõmudega ühendada.

Colette meenutab mulle mind ennast kolm aastat tagasi, kui ma poe avasin. Kohtusin temaga vahetult enne jõule, kui Susannah Nelson, kelle on kõrvalmajas lillepood, ta minu juurde tõi. Kuid see ei olnud vähk, mis Colette’i maailma raputas. Selleks oli surm. Colette on kolmekümne ühe aastane lesk. Tema abikaasa Derek, Seattle’i politseinik, suri pisut kauem kui aasta eest. Kui ma seda mainin, oletavad inimesed tavaliselt, et Derek hukkus teenistuskohuste täitmisel. See ei olnud nii. Seattle’it tabanud paduvihma järel ronis mees katusele lekkekohta parandama. Mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see juhtus, aga tõenäoliselt Derek libises ja kukkus. Ta suri kaks päeva hiljem ulatuslike peavigastuste tagajärjel.

Sissekolimise järgsete nädalate jooksul oli Colette õnnetusele vihjanud vaid ühel korral, justkui olnuks isegi mehest rääkimine talle raske. Ma olen teada saanud, et ta on tasakaalukas naine, kes naerab meelsasti, kuid ometi näis tema lein mõnikord käegakatsutav ja kõikehõlmav olevat. Ma mõistsin, mida ta tundis. Mäletasin liigagi hästi ahastust, hirmu selle ees, mis võib juhtuda homme või ülehomme. Colette kartis elu, täpselt nii nagu mina kunagi. Soovisin väga teda julgustada ning lootsin, et minu sõprus pakub talle pisutki rõõmu ja troosti. Minu sõbrannad Jacqueline ja Alix olid mulle samamoodi toeks olnud.

Korteril on eraldi sissepääs ning lisaks veel poeuks. Susannah Nelson oli palganud Colette’i peagi pärast seda, kui ostis äri, mida tunti Fanny’s Floralina. Colette’i emal oli kunagi lillepood olnud ja ta oli seal keskkooli ajal töötanud. Tema maja osteti ära peaaegu kohe, kui see müüki pandi, ja Colette’il oli vaja kiiresti tegutseda. Minu tilluke korter oli vaba, seega sõlmisime kokkuleppe. Oletasin, et ta ei jää sinna kauaks. Enamik tema asju olid laos ja ta võttis paar kuud aega, et otsustada, kus ta elama ja mida tegema hakkab.

Trepp nagises, kui ta ülevalt alla tuli. Sellest ajast peale, kui Colette’ist minu üürnik sai, jõime me mõnikord hommikuti koos teed. Ta suhtus minu aega alati lugupidavalt ja mina nautisin meie rahulikke jutuajamisi.

„Tee on valmis.” Sirutasin käe puhta kruusi järele. Täitsin selle küsimata ning ulatasin talle.

„Tänan.” Colette naeratas tassi vastu võttes.

Ta oli kõhn, suisa liiga kõhn. Tema riided olid pisut lotendavad, aga oma stiilitunnetusega varjas ta seda nutikalt. Kuid ma märkasin seda kui keegi, kes on sama asja läbi teinud. Üks omadus, mis mulle tema juures meeldis, oli see, et olles kena, ei paistnud ta ise sellest teadlik olevat. Hoolimata sellest, et ta aeg-ajalt vaikis, oli Colette soe ja lahke, ning ma teadsin, et teda saadaks edu kõiges, mida ta ka valima peaks. Ta ei olnud rääkinud palju töökohast, kust lahkus, aga ma sain aru, et see oli palju nõudlikum positsioon kui klientide teenindamine lillepoes.

Sel töökohavahetusel oli ilmselgelt midagi pistmist tema abikaasa surmaga. Colette rääkis mulle, et mees oli surnud möödunud aasta neljateistkümnendal jaanuaril. Ta oli oodanud terve aasta, enne kui oma elus suuri muudatusi tegema hakkas – müüs oma maja, kolis, tuli töölt ära. Need muudatused olid ühelt poolt drastilised, teisalt täiesti mõistetavad.

Colette kandis oma pikki tumedaid juukseid keskelt lahus. Need langesid sirgelt ta õlgadele ja kaardusid sealt allapoole. Tundus, et ta saavutas selle efekti loomulikul moel, mitte nagu mõned naised, kel kulub tunde, et oma juukseid geeli ja laki abil taltsutada.

Lühikese siinoldud aja jooksul oli Colette jätnud positiivse mulje kõigile, välja arvatud minu õde. Margaret, olles Margaret, hoidus Colette’ist eemale, umbusaldades teda vaistlikult. Minu õde lihtsalt on selline; ta kaldub olema skeptiline. Ta väitis, et korteri väljaüürimine oli olnud tohutu viga. Margareti arvates ei või mitte ühtegi üürnikku usaldada. Ta paistis arvavat, et Colette võib keset ööd poodi hiilida ja kõik mulle kuuluvad lõngad varastada, need siis tänaval maha müüa ja raha narkootikumide ostmiseks kasutada. Ma naersin alati sellele mõeldes, sest peale selle, et ma usaldan Colette’i, on mul ka üpris kallis alarmsüsteem.

Margaret on, pehmelt väljendudes, minu suhtes kaitsev. Ta on vanem ja kaldub võtma endale rohkem vastutust, kui see on vajalik. Mul võttis palju aega, et oma õde mõista, ja veelgi enam, et teda hinnata, aga see on teine jutt.

Colette tõstis teetassi suu juurde ja peatus. „Derek oleks täna kolmekümne kolmeseks saanud,” ütles ta vaikselt. Ta vaatas üksisilmi kaugusse, seejärel uuesti minu poole.

Noogutasin, julgustades teda rääkima. Ta oli mulle Derekist vaid tol ühel korral rääkinud. Omaenese kogemusele tuginedes uskusin, et mida rohkem ta oma valu jagab, seda vähem see haiget teeb. „Derek tahtis lapsi... Me küll üritasime, aga ma ei jäänud rasedaks, ja nüüd...”

„Olen kindel, et kunagi saad sa lapsi,” ütlesin ma. Olin täiesti kindel, et ta ei jää kogu ülejäänud eluks üksi, et ta abiellub uuesti ja saab arvatavasti ka lapsed.

Colette naeratas kurvalt. „Me rääkisime Derekiga tol hommikul lapsest. Järgmisel hetkel olin talle kirstu valimas. Irooniline, kas pole?”

Ma ei teadnud, kuidas teda lohutada, seega kallutasin end ja embasin teda.

Colette näis minu kaastundeavalduse pärast pisut piinlikkust tundvat ja keskendas pilgu uksele. „Ma ei oleks pidanud midagi ütlema. Ma ei tahtnud sinu päeva kurva tooniga alustada. Tegelikult taipasin ma alles sinu kirjutuslaual olevale kalendrile pilku heites, mis päev täna on.”

„Pole midagi, Colette. Mul on lihtsalt nii kahju.”

„Aitäh sulle,” ütles ta kergelt õlgu kehitades. „Elu mõnikord lihtsalt on selline, kas pole?”

„Jah...” Teadsin seda hästi.

Colette pani tühja kruusi kraanikaussi.

Tagauks avanes ja sulgus seejärel pauguga. Margaret muidugi, ilma üle torisedes. Pärast seda, kui Colette sisse kolis, oli Margaret hakanud autot kõrvaltänavale parkima, ilmselt selleks, et minu üürniku tulemistel ja minemistel silma peal hoida. Visanud oma hiiglasliku vilditud koti hooletult lauale, lõi ta kõhklema ja kangestus Colette’i nähes. „Tere hommikust,” ütlesin ma säravalt, olles õe halvast tujust hoolimata tema nägemise üle rõõmus. „Täna on ilus hommik, kas pole?” Ma ei suutnud kübekest sarkasmi lisamata jätta.

„Õues sajab vihma,” vastas ta, silmitsedes Colette’i peaaegu nii, nagu oleks too sissetungija.

„Vihmane ilm on hea kudumiseks,” meenutasin talle.

Minu arvates ei ole vihmasel pärastlõunal midagi rahuldustpakkuvamat kui pooliku kudumistöö kallal nokitseda, teetass kõrval. Inimesed otsivad vihmase ilmaga mingisugust asjalikku tegevust ja minu õnneks tähendas see kudumist.

Margaret võttis mantli seljast ja riputas tagaukse kõrvale nagisse. „Julia tõi mu täna hommikul ära,” ütles ta möödaminnes.

Ma tabasin selle olulisuse kohe ära. „Sa lubasid Julial uue autoga sõita?” Vaid päev varem oli Margaret öelnud, et tema vanem tütar, keskkooli lõpuklassi õpilane, oli korduvalt küsinud luba autoga sõitma minna. Minu mäletamist mööda olid Margareti täpsed sõnad Mitte selles elus.

Margareti uhiuus auto oli selles peres esimene, sest nad olid Mattiga alati kasutatud sõidukeid ostnud. Margareti eelmist neljarattalist ei olnud enam mõtet remontida ja ta oli tuttuue auto ostmisest elevil. Nad vaatasid mitu nädalat ringi, enne kui otsustasid selle kasuks, mille järele oli suur nõudlus ja mis pidi uskumatult hea läbisõidu tegema. Kui otsus langetatud, ootasid nad kaks kuud sõiduki saabumist. Ja lõpuks jõudis see kogu oma metalliksinises hiilguses kohale.

„Ma tean, ma tean,” torises Margaret. „Ma ütlesin, et ei kavatse lubada tal autot võtta, aga ei saanud sinna midagi parata. Tal on midagi pärast kooli toimumas ja mingil moel õnnestus tal mind veenda, et kogu tema kooliga seotud tulevik sõltub minu autoga sõitmisest.” Tema suu tuksatas, mööndes, kui kergesti oli Julia end tema vastuväidetest mööda manööverdanud.

„Ma ei ole selle autoga isegi sadat miili sõitnud,” ütles Margaret. „Vaat nii kiiresti murdis ta minu kaitsest läbi. Kurb, kas pole?”

Colette naeris. „Lapsed oskavad seda.”

Margaret vastas sellele ükskõikse noogutusega, tehes Colette’i vaevu märkama.

Colette’i pilk kohtus hetkeks minu omaga. „Räägime hiljem edasi, Lydia,” ütles ta ning läks ülakorrusele tagasi.

Margaret saatis pilguga Colette’i. „Ta meeldib sulle, kas pole?”

„Ta on väga tore.” Soovisin, et mu õde annaks Colette’ile võimaluse. Lootes, et kaastundefaktor võiks toimida, lisasin: „Täna on tema kadunud abikaasa sünnipäev. Ta hakkas mulle sellest rääkima, kui sa tulid.”

Margaretil oli sündsust teha häbelik nägu. „Karm lugu,” ütles ta pilku trepile tagasi pöörates. Uks oli lahti jäänud ning Whiskers jalutas sisse.

„Ma tean, et üüritulu on plussiks, aga ausalt öelda ma ei usalda teda,” lausus Margaret.

Ohkasin. Olin seda liigagi sageli kuulnud, kuid see jäi mulle siiski arusaamatuks.

„Miks mitte?” küsisin kaitsvalt.

„Mõtle nüüd ise,” ütles Margaret. „Colette on ilmselgelt palju võimekam, kui välja näitab. Miks ta lillepoes töötab? Ta võiks igalt poolt tööd leida.”

„Ta kaotas äsja oma abikaasa,” pomisesin ma.

„Aasta tagasi. Hea küll, see on traagiline ja mul on kahju, aga see ei tähenda, et ta peitu peaks pugema, või mis?”

„Ta ei ole peidus.” Ma ei teadnud seda kindlalt. Aga ma vaidlesin Margaretiga, sest Colette meeldis mulle väga; Margaret reageeris üle ja mulle tegi muret see, et ta läks läbi elu, nähes kõigis kahtlusaluseid.

„Aga miks ta siis kõrvalpoes miinimumpalga eest töötab?” pressis Margaret edasi. „Tema juures on midagi enamat, kui pealtnäha paistab, ja kuni me ei ole välja uurinud, mis see on, ei usu ma, et on arukas nii sõbralik olla.”

„Igaüks tuleb leinaga toime erineval moel,” jätkasin ma selgitamist, ehkki mul ei olnud vastuseid, mida Margaret tahtis. Oli tõsi, et Colette oli teinud lühikese aja jooksul palju suuri muutusi. Samamoodi oli tõsi ka see, et ma ei teadnud tema olukorrast kuigi palju.

„Kuid ma kahtlen, kas sellel kõigel tema abikaasaga üldse pistmist on,” ütles Margaret trepi poole vaadates. „Pane mu sõnu tähele, Colette varjab midagi.”

Mõnikord rabab mu õde mind oma väljaütlemistega. „Oh, taeva pärast, see on naeruväärne!”

Margaret kehitas õlga. „Võib-olla, aga ma kahtlen selles. Miski tema juures ei istu mulle. Ma tean, et ta meeldib sulle ja ilmselt ka Susannah’le, aga mina ei avalda oma arvamust enne, kuni tema kohta rohkem teada saame.”

Raputasin kangekaelselt pead. Minu vaist ütles mulle, et Colette on hea inimene.

Margaret kortsutas mu sõnatu vastuse peale kulmu. „Luba mulle lihtsalt, et oled ettevaatlik.”

Ettevaatlik? Tema sõnadest jäi mulje, nagu oleks Colette põgenik. „Sa oled liiga palju kriminulle lugenud,” tögasin ma, teades, kui väga õde põnevusromaanide lugemist naudib. Ta hoiab üht pehmekaanelist käekotis ning talle meeldib väga minuga nende sisu üle arutada. Mina kaldun kuulama audioraamatuid; sel moel saan ma samaaegselt „lugeda” ja kududa. See on minu arusaam sellest, kuidas teha mitut asja korraga.

„Kas Colette on kunagi maininud, kus ta enne Susannah’s Gardenit töötas?” küsis Margaret.

„Ei... aga miks ta peaks seda tegema?”

Margaret heitis mulle ühe neist pilkudest, mis vihjas, et ma olen liiga usaldav.

Margaretil on ilmselgelt palju elavam kujutlusvõime kui minul. „Ma ei arva, et ta on tunnistajakaitse programmis, kui sa sellele vihjad.” Läksin poe eesukse juurde, kerisin ukseakna katte üles ja keerasin sildil Suletud asemel ette Avatud. Nägin, et vihmasadu oli hoogu kogunud. Whiskers hüppas kohe aknale ja tõmbas end vaikselt nurrudes kerra.

„Tahtsin sinuga arutada järgmist kudumiskursust,” ütlesin ma, meenutades hommikul mõlgutatud mõtteid. Klõpsasin lambilülitit ja nägin läbi teisel pool tänavat asuva French Café uduste akende oma sõbrannat Alix Townsendi, kes seal pagarina töötas. Vihma kallas nii kõvasti, et piisad pritsisid kõnniteelt üles ning vesi voolas rentslitesse. Sellest oli möödas peaaegu kaks nädalat, kui me Alixiga viimati juttu ajasime, ning ma tundsin tema järele puudust. Teadsin, et tal oli neil päevil vähem vaba aega, sest ta oli oma pulmade planeerimisega hõivatud.

Sellest ajast saadik, kui ma Blossom Streetile tulin, oli toimunud palju muutusi. French Café, muidugi, ja Savannah’s Garden. Minu poest kolm ust edasi oli nüüd uus raamatupood ja otse selle vastas vana pangahoone, mis ehitati ümber ülikalliteks korteriteks. Need osteti nii kiiresti ära, et isegi kinnisvaramaaklerid olid rabatud. Mõned maja asukatest olid mu kursustel käinud ja nad hakkasid mulle tuttavaks saama.

„Võib-olla ma lähen käin täna hommikul korra Alixi juures,” ütlesin mõtiskledes. Söön väga harva hommikust, aga nüüd oli mul isu millegi magusa järele. Kui ma käigu õigesti ajastan, saab Alix ehk koos minuga maha istuda ja muffinit ning kohvi nautida.

„Sa vahetad taas teemat,” ütles Margaret minu selja taga.

„Tõesti?” Üritasin meenutada, millest me olime rääkinud.

„Ma ei teinud seda meelega. Mõtlesin lihtsalt kõigest, mis Blossom Streetil juhtunud on.”

Margaret vaatas mulle otsa. „See kõik sai alguse sinust ja A Good Yarn’ist,” ütles ta. „Sina andsid sellele ümbruskonnale tooni. Inimestele meeldib siin.”

Kiitus Margareti suust on haruldane asi ja ma tundsin tema sõnu kuuldes rõõmusööstu.

Hoolimata vihmast ja hoolimata meie lahkarvamusest Colette’i osas, teadsin ma, et meid ootab ees hea päev.