Читать книгу Tagasi Blossom Streetile. Blossom Street, 4. raamat - Debbie Macomber - Страница 7

Alix Townsend

Väljas sadas – taas. Alix Townsend sööstis üle tänava, juba läbimärg vihmast, mida oli pidevalt kallanud eelmisest neljapäevast saati. Ta vajas sigaretti. Kohe väga. Pärast rohkem kui kaht aastat ühtegi tõmbamata suutis ta vaevu uskuda, kui tugev see himu oli. See üllatas teda. Neetud pulm – selles oli kogu probleem. Alixi mõtteist tormas läbi terve vandesõnade tagavara. Vähem kui nelja kuu pärast, teisel juunil, saab temast reverend Jordan Turneri naine, ja ausalt öeldes see kohutas teda.

Alix Townsend – pastori abikaasa! See oli peaaegu naeruväärne. Ehkki seda teadsid vähesed, oli tema ema olnud vangis mitmete kuritegude eest, kaasa arvatud võltsimine, katteta tšekkide väljakirjutamine ja mõrvakatse. Ja see ei olnud tal esimene kord vanglas olla. Tom, Alixi ainus vend, oli narkootikumide üledoosi surnud ning oma isaga ei olnud tal sellest ajast saati, kui oli kaheteistaastane, mingisugust kontakti olnud. Alixi teada ei olnud mees vaevunud temaga ühenduse võtmiseks midagi tegema. Kui asi puudutas perekonda, tundis Alix end päris kindlasti petetuna.

Ta ei pidanud end peene kirikupulma kandidaadiks, aga kuidagimoodi, peaaegu seda märkamata, oli ta kogu sellesse hullumeelsesse segadusse täielikult kaasa haaratud. Sellesse... sellesse pulma kõrvaletendusse.

„Alix,” hüüdis Jordan talle järele joostes, sammud teed ületades ja läbi Blossom Streeti lompide kahlates valjult tümpsumas.

Alix oli lõunatunni ajal Jordani kontoris käinud. Nad ei olnud tegelikult tülitsenud, ehkki olid sellele lähedale jõudnud. Ta vihkas seda, milleks see pulm oli muutunud, vihkas seda, et tal puudus selle üle igasugune kontroll, et mitte kellelgi ei paistnud olevat tahtmist teda kuulata. Isegi mitte Jordanil. Kui Alix mõistis, et mees teda ei kuula, tormas ta kontorist välja, tohutu klomp kurgus. Torkivad pisarad üllatasid teda sama palju nagu himu sigareti järele.

Ta eiras Jordani hõiget. Vihmas ja tuules oli lihtne teeselda, et ta ei olnud meest kuulnud.

„Alix!” karjus mees taas ja jõudis hetke pärast naisele järele.

Alix aeglustas tempot ning mees hakkas temaga ühte jalga astuma. „Mis seal äsja juhtus?” küsis Jordan. Ta oli ilmselgelt segaduses viisist, kuidas Alix tema kontoriuksest välja oli tuhisenud.

„Mida sa silmas pead?” küsis naine, ärritunud, et mees seda taibata ei suuda.

„Miks sa niimoodi lahkusid? Me vestlesime, ja korraga olid sa läinud.”

„Sa ei kuulanud mind,” vastas Alix mehele otsa vaadates, mitte hoolides sellest, et vihm oli tema lühikesed juuksed läbimärjaks leotanud ning vesi tilkus näole ja lõuale.

„Ma ei tea, miks sa nii endast väljas oled,” alustas mees. „Ma...”

„Sa ei tea?” hüüatas Alix, pingutades, et mitte tundeliseks muutuda. „Kas mul ei peaks omaenda pulma osas sõnaõigust olema?”

„Sul ongi.” Jordan paistis endiselt segaduses olevat. „Minu meelest ütlesid sa viimase asjana seda, et Jacqueline ja Reese olid otsustanud vastuvõtu nende maaklubis korraldada.”

„Ja see on sinu arvates hea mõte?” küsis Alix.

„Minu arvates on see väga helde pakkumine.”

„On küll, aga...” Jacqueline ja Reese olid olnud imelised – mitmes mõttes. Alix võlgnes neile palju rohkem, kui kunagi tagasi maksta suudab.

Ta kohtus Jacqueline’iga A Good Yarnis kudumiskursusel, ja pärast konarlikku algust oli vanem naine Alixi oma tiiva alla võtnud. Alix oli end sellele kursusele kirja pannud selleks, et fabritseeritud narkosüüdistuse eest määratud ühiskondliku töö tunde teha; ta oli otsustanud beebiteki kududa ning selle heategevusele annetada. Tema järelevalveametnik oli projekti heaks kiitnud ja sellest sai alguse Alixi ja Donovanide sõprus.

Reese Donovani ärisidemete ning Rotari klubi kaudu oli Alix saanud kokanduskoolis käia. Donovanid olid talle ka osa-ajaga tööd andnud. Ta oli vajaduse korral nende majapidajanna olnud ning Donovanid olid lubanud tal kolida oma külalismajja, kus ta praegugi elas. Jacqueline ja Reese olid nii lähedal perekonnale, kellest Alix unistanud oli. Nad olid teda armastanud, julgustanud ja toetanud nii, nagu tema enda vanemad seda kunagi ei olnud teinud, ja Alix oli neid vastu armastanud. Ta oli nende minia Tammie Lee oma peapruutneitsiks palunud. Jordani vennast Bretist pidi saama Jordani isamees.

„Mu ema rääkis, et Jacqueline’il tuli sisse nõuda kõiksugu teistele tehtud teeneid, et juunikuus laupäevaks maaklubi saada,” ütles Jordan.

„Ma tean.” Süütunne oli isegi tugevam kui himu sigareti järele. „Aga Jordan... maaklubi?”

Mees pani käe ümber oma pruudi õlgade. „Lähme siit vihma käest minema.” Ta juhtis naise French Café ees oleva varikatuse alla. Vihm peksis vastu katust ning vesi voolas pideva joana räästast alla.

„Emal oli tõeliselt hea meel, kui ma talle rääkisin, mida Jacqueline oli teinud,” jätkas Jordan.

Alix langetas pea. Jordani ema oli teema, mida oli parem vältida. Susan Turner oleks oma pojale tavalisemat pruuti soovinud. Alixi tulevane ämm ei olnud midagi avalikult öelnud ega teinud, kuid Alix ei olnud rumal. Ta teadis. Kuid Jordan oli oma vanematega lähedane ja Alix ei mainiks talle iial midagi sellist.

„Suudle mind.”

Jordani silmad läksid pärani. „Siin? Praegu?” Ta heitis pilgu üle õla kliente täis kohviku suure akna poole.

Alix noogutas, mitte hoolides sellest, kes neid näeb või mida keegi arvab. „Ja mitte mingit põsemusi. Ma vajan tõelist suudlust.”

„Hea küll.” Mees võttis tal mõlema käega õlgadest kinni ja kummardus allapoole, et naise suu enda omaga katta. Tema huuled olid Alixi huuli puudutades soojad ja niisked, suu kergelt avatud. Alix lõdvestus, nautides mehe maitset, tema puudutust. Ta andis endast parima, pidamaks meeles seda, et ehkki suur uhke pulm ei ole see, mida tema tahab, teeb see paljud inimesed õnnelikuks – inimesed nagu Jordan ja tema perekond ja Jacqueline ja Reese. Ta teeb seda; see ei pea talle meeldima. Selle mõtte juures libistas ta käsivarred ümber Jordani kaela ja naaldus tema vastu. Alix tahtis, et mees teaks, kui väga ta teda armastab. Ta peab Jordanit armastama, kui on valmis seda hullumeelsust läbi tegema.

Kui mees suudluse lõpetas, Alix ohkas ja tundis end otsekohe paremini.

„Sa pead minuga rääkima, Alix,” sosistas Jordan teda tugevalt hoides ja ninaga tema kaela hõõrudes. „Räägi mulle, kui millegi pärast mures oled...”

„Ma rääkisin. Sa ei kuulanud.”

„Ma üritasin,” vastas mees madala häälega. „Kas sa tahad pulmad ära jätta? On asi selles?”

„Ei!” Alixi vastus tuli kiiresti ja tuliselt. „Ma armastan sind. Ma tahan sinuga abielluda.”

Jordan lükkas märjad juuksed naise laubalt ära, silmis tundeküllane pilk. „Ja mina armastan sind.”

Alix vaatas kõrvale, sest mehe silmadest paistev armastus ajas teda segadusse ning muutis rääkimise raskeks. „Ma oleksin pidanud teadma kohe, kui sa mulle kihlasõrmuse kinkisid, et kõik muutub.”

„Mil moel?” küsis mees.

„Enne... enne olime lihtsalt sina ja mina – ja muidugi sinu teismelised.” Noortepastorina planeeris Jordan koos teismelistega oma koguduses kirikuga seotud tegevusi. Alix oli temaga sageli kaasas, et abiks olla. Oli selge, et kui nad kord abielus on, jätkub tema roll suuremas mahus. Sellest ei olnud midagi; Alixile meeldis selle vanuserühmaga koos töötada. Talle olid tuttavad paljud ahvatlused, millega need noored maailmas silmitsi seisid, ning ta leidis rahuldust sellest, kui suutis mõned neist negatiivsetelt valikutelt eemale juhtida, valikutelt, mida oli ise teismelisena teinud ja kahetsema pidanud.

Ning sel hetkel, kui Jordan talle kihlasõrmuse sõrme libistas, muutus tema elu täielikult.

Uudist kuulnud, hakkas Jacqueline otsekohe pulmadest rääkima. Ta oli kinkinud Alixile jõuludeks hiigelsuure kõvakaanelise raamatu pealkirjaga „Planeerides täiuslikku pulma”. Tol ajal ei olnud Alix tegelikule tseremooniale eriti mõelnud. Ta arvas, et abiellub Jordaniga tolle perekonna ja mõne sõbra juuresolekul, avab kingitused, sööb kooki ja ongi kõik.

Kuidas ta küll eksis. Pulm oli muutumas lavastuseks, nagu Broadway muusikal või midagi sellist, lõunasöögiga, mille ühe portsjoni maksumus oli suurem kui palk, mida ta oli teeninud nädal varem, kui videopoes tööl oli.

See ei olnud kõik. Kleit – vabandust – pruutkleit oli osutunud peamiseks probleemiks. Iga kleit, mida Alix nägi, oli kaetud kalli pitsi või sadade tillukeste pärlitega. Või mõlemiga. Jacqueline viis ta ühte butiiki ja Alix tegi vea, vaadates hinnasilti. Ta oli peaaegu minestanud. Inimesed ostsid autosid vähema raha eest, kui maksid need kleidid!

„Kas me ei võiks põgeneda?” palus naine nägu Jordani rinna vastu surudes. Ta teadis vastust, kuid pidi siiski küsima.

„Kullake, ma ei saa seda teha.”

„Miks mitte?” Alix tõstis pilgu, lootes, et mees annab talle enesekindlust, mida ta asja lõpuleviimiseks vajab. Soov nõustuda, leppida, mida ta oli varem tundnud, oli nüüd kadunud. Ta ei olnud enam kindel, kas suudab olla Alix Townsend, Täiuslik Pruut. Pulm oli nelja kuu kaugusel ning juba tundis ta oma sisemuses paanikat kohumas.

Alix tahtis üle kõige olla Jordani abikaasa. Ta oli Jordanisse armunud siis, kui nad olid kuuendas klassis; too kehastas kõike, mida ta elus igatsenud oli. Seejärel oli ta kolm aastat tagasi meest uuesti kohanud, peagi pärast kudumiskursusega liitumist. Alix mäletas algkooli ajast Jordani kohta iga viimast kui fakti.

Ta mäletas ka seda, mida oli mehe perekonna kohta teada saanud. Jordani ema ja isa armastasid teineteist ja hoolisid oma lastest. Nad ei olnud joodikud ega luuserid nagu tema omad. Neil olid kodus regulaarsed söögikorrad, mil kogu pere istus laua ääres ja rääkis oma päevast. Alixi kodus ei tehtud midagi koos. Kui tema ema juhtus süüa tegema, jäeti õhtusöök pliidile ja kõik tõstsid endale ise ette. Enamasti sõi Alix üksinda televiisori ees, vanemad taustal tülitsemas. Sagedamini, kui ta loendada soovis, muutusid tülid füüsiliseks ja ta peitis end kappi, kus mõtles välja fantaasiamaailma – terve perekonna selliste vanemate ja õdede-vendadega, nagu televiisoris võis näha. Või siis sellistega nagu Jordani kodus...

Kontrast tema ja Jordani elu vahel oli veelgi suurem. Alixi ema oli ükskord isa pihta tulistanud ja vanglasse sattunud. Selleks ajaks, kui ta kooli lõpetas, oli Alix käinud läbi terve rea kasuperesid. Nende aastate jooksul oli tal ka palju probleeme olnud. Aga kui Tom uimastite üledoosi suri, raputas see teda rängalt. Alix teadis, et liigub samasuguse saatuse suunas, kui oma elu ei muuda. Sellest hetkest alates jättis ta narkootikumid sinnapaika. Need tähistasid surma suure algustähega. Ta oli rohkem kui ühe korra ahvatlust tundnud, aga leidnud alati julgust minema kõndida.

„Pulmapäev on ainult üks päev meie elust,” sõnas Jordan.

Alix ohkas. Kakskümmend neli tundi – tegelikult vähem –, millega ta suudab hakkama saada. Laulatus oli planeeritud pärastlõunal kella viieks, millele järgneb õhtusöök ja vastuvõtt maaklubis. Jordan oli juba reserveerinud neile mesinädalateks toa Briti Columbias hotellis Victoria. Kui ametliku laulatuse väljakannatamine tähendab seda, et temast saab selle päeva lõpuks Jordani abikaasa, teeb ta seda rohkem sõnagi kurtmata.

„Ma tean, et sulle ei meeldi sellist sorti asjad,” ütles Jordan, suudeldes naist märjale pealaele. „Tõtt-öelda hoolin ma ainult sinuga abielus olemisest.”

„Tõesti?”

Mees naeratas. „Tõesti.”

„Aga miks me ei võiks sel juhul lihtsalt abielluda ja teistele sellest hiljem rääkida?” Juba seda öeldes teadis Alix, et seda ei juhtu iial.

„Mul on kahju, kullake, aga me ei saa seda teha. Minu ema tunneks end meie poolt petetuna ja... tekiksid jutud.”

„Jutud,” kordas naine, hääl tuim.

„Ma töötan kirikus,” meenutas Jordan tarbetult. „Põgenemine ei ole hea eeskuju, mida kogudusse kuuluvatele lastele anda. Sina ehk ei taipa seda, aga nad jälgivad kõike, mida me ütleme ja teeme.”

See ei olnud Alixi jaoks uudis, kuna ta oli väga hästi teadlik sellest, kuidas teismelised Jordani poole alt üles vaatasid, ja järelikult ka tema poole. Ta mäletas, kui Jordanit koos koguduse lastegrupiga kohalikul uisuväljakul esimest korda nägi. Mees oli talle meenutanud lapsi läbi linna juhtivat Hamelini vilepillimeest. Need lapsed pidasid Jordanist tohutult; nad jumaldasid teda ja olid heitnud Alixi suunas sagedasi pilke, ilmselt rabatud, et mees temaga läbi käib. Nad ei olnud ainukesed.

Alixil võttis palju aega, enne kui ta suutis uskuma hakata, et Jordan teda armastab. Isegi nüüd ei olnud ta kindel, mis meest tema juures köitnud oli. Mis iganes see ka oli, Alix oli sügavalt tänulik.

„See saab olema väike pulm,” lubas mees.

Alix noogutas. Tema külalistenimekiri piirdus mõne sõbraga, kellest enamikuga oli ta tutvunud kudumiskursuse kaudu. Võib-olla kakskümmend inimest.

„Ema koostab oma nimekirja sel nädalal.”

Tulevase ämma mainimise peale tõmbus Alix pingule. Jordani ema meeldis talle, aga ta ei suutnud vabaneda tundest, et on Susan Turneri jaoks pettumus. Tõtt-öelda ei pannud Alix seda talle pahaks ja ta oli kindlalt otsustanud teha, mida iganes vaja, et nende suhteid parandada.

Ta ammutas mõningat lohutust teadmisest, et Jacqueline’ile ei olnud tema minia alguses samuti meeldinud. Jacqueline ei suutnud mõista, miks Paul, nende ainuke poeg, abiellub kellegi sellisega nagu Tammie Lee, kelle lõunaosariiklase taust on Pauli omast nii erinev.

Kui Alix õigesti mäletas, oli Jacqueline’il Pauli jaoks üks teine naine mõttes olnud. Kuid Tammie Lee oli kindlaks jäänud ning lõpuks olid tema lahkus ja sarm Jacqueline’i enda poole võitnud. Selleks ajaks, kui esimene lapselaps sündis, oli Jacqueline Tammie Lee kogu südamest omaks võtnud. Nüüd olid nad nii lähedased nagu... noh, perekond. Ja Alix pidas Tammie Leed üheks oma paremaks sõbraks.

Ka Susan Turneril võis oma noorima poja jaoks mõni teine naine mõtteis olla. Kui nii, siis ei olnud Jordan küll mitte kunagi kedagi maininud. Ühel pühapäeval kolm aastat tagasi oli Alix Jordani teadmata kiriku tagaossa lipsanud. Teenistuse ühe osana oli mees laulnud duetti kauni blondiiniga, kes oli osutunud tema nõoks. Aga mehe nägemine kellegi teisega, isegi kirikus, oli Alixi marru ajanud. Jordan oli tema ennatliku arvamuse pärast samuti talle pahane olnud. Ja mehel oli õigus. Jordan ei olnud kogu nende kurameerimisaja vältel andnud talle põhjust kahtlustada, et võiks kellestki teisest huvitatud olla.

Kuid see ei tähendanud, et Jordani ema poja suhtumist Alixisse pooldaks. Susan oli siiski alati viisakas olnud, ehk pisut jahe. Jordan sai oma vanematega erakordselt hästi läbi, seda ära rikkuda oli viimane asi, mida Alix teha oleks tahtnud.

„Sa vajad midagi, mis su mõtted kogu sellelt pulmavärgilt eemale viiks,” ütles Jordan.

„Nagu näiteks?” Alix oli innukalt valmis tegema ükskõik mida, mis aitaks tal paar järgmist kuud üle elada.

„Kuidas oleks uue kudumiskursusega?”

Alix hammustas seda mõtet kaaludes huulde. Ta noogutas aeglaselt. „Lydia astus ükspäev läbi ja me lobisesime paar minutit. Tal on alati mõni kursus käimas ja ta on nüüd uue, palveräti omaga alustamas.”

„Kui hea mõte.”

„Aga kellele ma selle kingiksin?” küsis Alix.

„Kuidas oleks minu vanaema Turneriga?”

Alix teadis otsekohe, et see oli väga hea mõte. Ta oli kohtunud Jordani vanaemaga esimest korda jõulupühade ajal, üsna pea pärast seda, kui Jordan talle kihlasõrmuse kinkis, ning tundis eaka naisega kohe sidet. Nad olid mitu tundi juttu ajanud, avastades, et nende vaated on üllatavalt sarnased, ning naernud samade kulunud naljade peale. Ehkki tublisti üle kaheksakümne aasta vana, elas naine üksi ja suutis endiselt suure lilleaia eest hoolitseda. Alix oli sellest ajast saati vanaema Turnerile mitu korda helistanud ning möödunud kuul koos Jordaniga tal külas käinud.

„Ma panen end pärast tööd kirja,” lausus Alix.

„Tore.” Mees ohkas, justkui tundes kergendust, et asi lahendatud sai.

Alix naaldus Jordani vastu ja suudles teda uuesti. Ta tahtis, et mees teaks, kui väga ta hindab seda, et too talle järele tuli. Alix oli lahkunud enne, kui mees teda päriselt kuulama oli hakanud. Enne, kui oli tema pulmadega seotud kahtlusi ja hirme tõsiselt võtnud. Aga nüüd Jordan kuulas.

Ta oli suudlusse ilmselt pisut rohkem tundeid pannud, kui ise aru sai, sest Jordan hingas raskelt, kui nad teineteisest eemale tõmbusid. Mees köhatas hääle puhtaks. „See oli hea.”

„Jah,” nõustus naine pehme häälega. „Oli küll.”

Jordan tõmbas ta oma käte vahele tagasi. „Mis minusse puutub, siis juuni ei saabu piisavalt kiiresti.”

„Olen sellega nõus,” vastas Alix naerdes.