Читать книгу Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest - Deborah Ball - Страница 2

OLI 1997. AASTA 15. JUULI PÄRASTLÕUNA NING ROOMALE OLI laskunud hingemattev leitsak, mis muutis Igavese Linna nii palavaks, et stiletode kontsad vajusid sulama kippuvasse asfalti ning jätsid kõnniteedele rõugearmilisi täkkeid. Hispaania väljak oma uhke kahekordse trepiga kihas nagu herilasepesa. Juba varahommikul oli politsei kreemikast marmorist astmed inimestest tühjaks teinud, peletanud minema nii turiste ligimeelitavad kaarditrikkide tegijad kui ka nägusate turistidega flirtivad libedad Romeod, et televisiooni võttegrupp saaks kinnitada kahele ajutisele tornile oma kaamerad ja prožektorid.

Võttegrupp valmistus järgmise päeva õhtuseks otseülekandeks „Naine tähtede all” („Donna sotto le stelle”). „Naine tähtede all” oli sedasorti peamiselt silmailu pakkuv saade, millest oli saanud 1980. aastate Itaalia televisiooni esmatarbekaup. Kaheksateist moemaja, teiste seas Valentino ja Fendi, saatsid oma kõige vaimustavamad õhtukleidid liuglema mööda tuledesäras Hispaania treppe, sündmusele lisas pidulikkust rambe Rooma linn etenduse taustana. Et lisada õhtule pisut teatraalsust, valisid show’ organiseerijad igal aastal ühe disaineri, kelle auks õhtu oli korraldatud. Sel aastal oli valik langenud Gianni Versacele.

Gianni õde Donatella oli saabunud juba eelmisel õhtul Hotel de la Ville’i – Hispaania treppide kohal kõrguvasse seitsmeteistkümnendast sajandist pärit palazzo’sse, mis oli hotelliks ümber ehitatud. Nagu tavaliselt, peatus ta hotelli parimas toas – kaheksanda korruse luksuslikus katusekorteris, mis oli üleni rõduga ümbritsetud ja pakkus järjestikusi postkaardivaateid Vatikani Peetri kiriku kuplist kuni Colosseumini. Sviit uhkeldas väikese valge tiibklaveriga, mille oli hotellile kinkinud Leonard Bernstein, kes oli kord selles hotellis kuus kuud elanud. Donatella ja Gianni vanem vend Santo vihkas uhkeid sviite ning oli seetõttu oma asjad lahti pakkinud ühes sama hotelli tagasihoidlikumas toas.

Sel hommikul anti kõigile moemajadele tund aega prooviks, et modellid saaksid harjutada kõndimist Hispaania treppidel, mida võis 135 marmorastme tõttu pidada üheks maailma salakavalamaks ja keerukamaks moelavaks, kuna need olid sajandeid kestnud turistide voolust üsna libedaks kulunud. Kümned modellid harjutasid ettevaatlikult laskumist stiletodel, mida nad järgmisel õhtul kandma pidid. Esimene prooviaeg sel hommikul oli antud Donatellale. Saate produtsendid teadsid, et vaatajate arv langeb peagi pärast show’ algust, kuna uhketes kleitides kaunitaride maraton väsitab vaatajaid kiiresti, seega olid nad olulisemad disainerid esimeseks pannud. Sel aastal pidi etenduse avama Versace. Disainerite suure hulga tõttu olid organiseerijad seadnud piiri – igaüks võis välja panna viisteist kleiti. Donatella polnud ettenähtud piiridest välja teinud ning oli toonud kohale kolmkümmend viis kleiti, enesekindlas usus, et moemajale omane sära on produtsentidele vastupandamatu ja keegi ei hakka etteheiteid tegema.

Kuid mis peamine – ta oli toonud kohale Naomi Campbelli, tähe supermodellide seas, kes oli lisaks täiuslikule kehale ja lavasarmile kuulus selle poolest, et suutis igas kleidis välja näha graatsiline ja särtsakas. Naomi oli liiga tähtis tegelane, et osaleda hommikusel läbimängul, niisiis asendas teda proovis teine tüdruk. Naomi oli juba paar päeva varem Itaaliasse tulnud, et veeta lühike puhkus Amalfi rannikul, ning autojuhiga auto pidi ta õhtuseks kostüümiprooviks Rooma sõidutama. Isegi selles maailmas, mis niigi kubises hiiglaslikest egodest, oli Naomi täielik diiva, seda nii oma karakteri kui ka sihvaka figuuri tõttu. Kahekümne seitsme aastase supermodelli himu mõjukate meeste, kiirete autode ja uskumatute kokaiinikoguste järele varustas ajakirjanduse klatšiveerge lõputu materjaliga. Naomi vihahood olid legendaarsed: Londoni lennujaamas oli ta andnud kadumaläinud pagasi pärast niisuguse etenduse, et politseinikud olid sunnitud ta kisava ja vehkivana lennukist maha tõstma. Teine kord oli ta visanud oma majapidajannat mobiiltelefoniga, mille tõttu naine nii tõsiselt viga sai, et pidi minema haiglasse haava kinni õmblema.

Aga Gianniga oli Naomi teistsugune, tunduvalt taltsam. Naine oli kaua olnud Gianni lemmikmodell – just tema oli disaineril rõivaste loomise ajal tihti silme ees. Naomi esitles tema mudeleid täiuslikult, tuues välja nende tõelise glamuuri, ning tema kassilik graatsia oli mehe liibuvate kleitide näitamiseks suurepärane taust. Versace oli aidanud Naomile kuulsust tuua ühena esimestest tõelistest supermodellidest – ta oli üks neist väljapaistvalt kaunitest show’ – mannekeenidest, kelle tähesärale Gianni oli alguse pannud. Samuti oli disainer olnud modellile kaitsva vanema venna eest, leevendanud tema peru ja äärmiselt tujukat temperamenti. Naomi oli loonud tihedad sidemed ka Versace klanni teiste liikmetega, temast sai peagi ka Donatella lähedane sõber, kellega koos käidi tihti nädalavahetustel Como järve ääres asuvas Versacede häärberis.

Samal ajal kui Naomi oli Rooma poole teel, muudeti Hotel de la Ville’i esimese korruse kaks konverentsiruumi ajutisteks lavatagusteks ruumideks, mis olid maast laeni täis moeetendusel vajaminevat kraami, mille abil meigikunstnikud, juuksurid ja õmblejannad pidid voolima tüdrukutest kleidiproovi jaoks kõrgläikega, über-seksikad Versace kaunitarid. Aga seni istusid modellid kitsastesse teksadesse riietunult ja ilma meigita oma järge oodates, klatšides ja itsitades ning dieetkoolat juues. Mõned olid alles neljateistaastased ja neil olid puberteedieelikute peaaegu poisilikud kehad. Tõsi oli ka see, et kui supermodellid kõrvale jätta, olid paljud tüdrukud ilma meigita üllatavalt tavalise välimusega. Nad on justkui kameeleonid, keda disainerid saavad muuta oma soovi kohaselt just sellisteks tüüpideks, nagu sel hooajal parajasti vaja.

Ühe seina vastas seisis heledate kohtvalgustite all rida meigitarvete all lookas laudu, mis olid täis pudeleid, tuube ja juuksekaunistusi. Meigikunstnikud hoidsid meigitoolis istuvatel tüdrukutel kindla käega lõuast kinni, pöörates pead paremale ja vasakule, et saada selge pilt tehtud tööst. Ruumis muutus õhk juukselaki, sigaretisuitsu ja espresso lõhna segunemisest lämmatavaks leitsakuks. Kuna Rooma show pidi kestma vaid ühe õhtu ega olnud osa moemaratonist, oli soengu- ja meigirahval suhteliselt rahulik aeg. Moenädalate ajal, kui tüdrukud tormavad ühelt etenduselt teisele, on juuksuritel ja meigikunstnikel tohutu kiirus taga, et eemaldada kunstküüsi, harutada lahti keerukaid soenguid või pesta maha tervet keha kattev pruunistav geel, mida eelmine disainer oma kollektsiooni näitamiseks vajas. Modell, kes töötab moenädalate hooajal kogu viienädalase perioodi, avastab pärast seda, et tema nahk, juuksed ja küüned on pärast lõputut kaunistamist ja meikimist täiesti rikutud.

Kui meik on valmis, ootavad palja rinnaga modellid, kes on selleks hetkeks jäänud vaid tillukeste stringide väele, nii et nende Brasiilia depilatsioon on kõigile näha, et riietajad aitaksid neil vääneldes pugeda ettenähtud riietesse. Seda tehes ei tohi ajada laiali meiki ega jätta kleitidele plekke rasvasest kreemist, millega tüdrukute jalad on kokku määritud, et need prožektorite valguses kaunilt sädeleksid. Tihtipeale teevad mõned modellid enne suuri etendusi kiirdieedi või võtavad lahtisteid, seepärast on Versace emalikud õmblejannad valmis, nööpnõelad suunurgas, kleite vajadusel siit-sealt kohendama, et need mannekeenidele perfektselt selga istuksid. Rindadele tõmmatakse kahepoolne teip, et need ei kipuks etenduse ajal Versace stiilile iseloomulikult sügavast dekolteest välja pressima. Kandikuid toiduga ei puuduta keegi.

Seejärel teevad Donatella assistendid igast tüdrukust temale määratud kleidis pildi, millel näha kõik sinna juurde kuuluvad ehted ja käekott. Fotod kleebitakse stangele, millel ripub kogu komplekt, et modell ei unustaks lavale minnes ühtki asja. Donatella vaatab parasjagu, kuidas õmbleja kleiti modelli seljas parajaks kohendab, mõtiskledes endamisi viimase hetke muudatuste üle kleitide järjekorras, kui tema mobiil heliseb. Muidugi on see Gianni, kes helistab Miami Beachilt, et kiusata teda taas kord miljoni küsimusega.

1970. aastatest alates on Gianni lavastanud tohutul hulgal moeetendusi ja juba ammu saavutanud sel alal täiusliku orkestratsiooni, milleni Donatellagi nüüd küündida kavatseb. Gianni teadis, et poodiumiga moeetendused – kui viieteistkümne minuti jooksul lehvib mööda lava vahel koguni kuuskümmend rõivakomplekti – peavad olema lavale seatud sama hoolikalt kui balletietendused, ning õige muusika, valgustuse ja tüdrukute leidmiseks võib minna mitu nädalat. Muusika peab määrama etenduse tooni ja looma modellidele rütmi; disainer peab otsustama, milline mannekeen suudab just selles rõivas parima esile tuua, ning mudelite näitamise järjekord võib otsustada kogu kollektsiooni mõjulepääsevuse. Kõige olulisem on esimene ja viimane kostüüm õigesti valida. Modell näitab show’ jooksul tavaliselt vähemalt kaht riietust ning kuna tal võib jääda riiete vahetamiseks vaid kolmkümmend sekundit, muudab see veelgi keerukamaks ülesande saada õige tüdruk õiges kleidis õigel ajal lavale.

Gianni, kes oli äärmiselt teadlik sellest, et valearvestus ükskõik millise muutuja puhul võib muuta tõeliselt särava kordamineku täielikuks fopaaks, pinnis iga natukese aja tagant Donatellalt, mis kleite ta kavatseb näidata ja kuidas igaüks neist mõne tüdruku seljas välja näeb. Rooma show, mis oli ainult televisiooni jaoks toodetud meelelahutus, ei olnud lavastuslikult nii oluline kui Milano ja Pariisi moeetendused, kuna sellest ei võtnud osa ei sisseostjad ega tippmoeajakirjade toimetajad. Sellest hoolimata oli Giannil kinnisidee, et nende modellide defilee peab olema täiuslik, ning ta närveeris selle pärast, kuidas Donatella ülesandega hakkama saab. Kuigi Gianni armastas oma õde palavalt, ei usaldanud ta täielikult tema otsustusvõimet.

Kui Giannil oli 1994. aasta suvel diagnoositud harvaesinev sisekõrvavähk ja talle määrati keemiaravi, oli ta olnud sunnitud Donatellat igapäevastes moemaja juhtimise küsimustes aina enam usaldama hakkama. Donatella ja Gianni omavaheline suhe oli nii lähedane, et sarnanes paljude arvates kaksikute omaga, ning õel oli pikka aega olnud tähtis roll geeniusest venna katsepubliku ja alter ego’na. See oli viinud moeala ühe tihedama partnerluseni. Mõned aastad tagasi oli Gianni lubanud õel disainida uue sarja – kollektsiooni Versus –, kuigi Donatellal ei olnud moealast haridust ja ta ei osanud jooniseidki teha. See koosnes rokitibidele mõeldud nahast ja neetidega rõivaesemetest, millest õhkus nende looja esteetikat ja mille hinnad moodustasid vaid umbes veerandi Gianni autorikollektsiooni mudelite hindadest. See oli saanud suhteliselt positiivse vastukaja. Aga kui Gianni raskelt haigestus, astus Donatella neljakümne kahe aastasena – ta on vennast üheksa aastat noorem – esmakordselt päriselt tema varjust välja. Naine nautis rambivalgust, juhtides rahulolevana Versace meeskonda, kellest suurem osa oli Gianniga koos töötanud impeeriumi sünnihetkest peale. Õde andis intervjuusid lipitsevatele ajakirjanikele, muuhulgas ilmus ajakirjas Vanity Fair kümneleheküljeline portreelugu pealkirjaga „Kaunis Donatella” („La Bella Donatella”). Aga pärast seda, kui Gianni oli keemiaravist taastunud, algasid paari omavahelised kokkupõrked. Gianni tundis, et tema töörühm ootab endiselt juhtnööre Donatellalt, ja pani seda pahaks. Õe ja venna suhe kiratses mitu kuud.

1997. aastal olid pinged endiselt õhus. Nädal enne Rooma telesaadet olid Donatella ja Gianni olnud koos Pariisis Versace kõrgmoe-show’l, millele Gianni oli kulutanud tuhandeid franke. Etendus oli lavastatud Ritzis, Pariisi üliküllusliku Place Vendôme’il asuva hotelli freskodega kaunistatud basseinibaaris. Mõned aastad varem, kui Gianni oli otsustanud hakata Versace kõrgmoeetendusi Ritzis korraldama, olid nii mõnedki moenädala prantslastest organisaatorid rahulolematust väljendanud. Ritz oli Pariisi austusväärne ja esinduslik asutus, kus olid peatunud suurkujud, nagu Ernest Hemingway, kelle järgi oli nimetatud hotelli baar, ja Coco Chanel, kes oli hotelli kahekorruselises numbritoas koguni kolmekümne aasta vältel elanud ja kes esindas just sääraseid klassikalise Prantsuse moe traditsioone, mida Versace – too jultunud tõusik Lõuna-Itaaliast – kavatses välja tõrjuda.

1997. aasta juulis Ritzis toimunud etendusel pani Gianni modellid laskuma mööda kahepoolset keerdtreppi klaasist poodiumile, mis oli rajatud türkiissinise veega basseini kohale. Donatella oli ärgitanud Giannit kasutama Karen Elsonit viimase modellina, kes kannab couture’ile tavapärast piece de résistance’i – pulmakleiti. Elson oli tolle hetke kuulsaim modell, kelle täht oli löönud särama sama aasta algul, kui fotograaf Steven Meisel oli veennud tüdrukut tema esimese Vogue’i kaanepildi jaoks ajama maha kulmud ning värvima juuksed erepunaseks. Aga päev enne etendust oli Donatella istunud tühjas esireas ja jälginud tavapärasesse lihtsasse pulloveri ja viigipükstesse riietunud Giannit. Vend oli kõndinud pahase ja turtsuvana mööda põranda puhtana hoidmiseks läbipaistva plastiga kaetud klaaslava ja vaadanud Elsonit närviliselt trepist alla tulemas ning mööda klaasteed astumas. Giannile ei meeldinud tema õõtsuv hobusekõnnak ja ta oli Donatella peale vihane, et too oli tüdrukut üldse soovitanud. Niisiis oli ta asendanud Kareni Naomiga, kes tekitas temas uhkustunde, kõpsides uhkelt mööda lava tema loodud laulatuskleidis – liibuvast metallvõrgust ja hiiglaslike hõbedaste ristidega ehitud lühikeses kombineekleidis. Elson oli pisaratesse purskunud, Donatella näol oli olnud kivinenud ilme. Gianni otsus oli paljastanud, et ta ei usaldanud õde kõige tähtsamates küsimustes.

Pärast kokkupõrget Pariisis oli Donatella otsustanud, et on tulnud aeg teatud iseseisvuse saavutamiseks. Ta oli rõõmus, kuuldes, et Gianni jätab Rooma etenduse vahele ja alustab suvepuhkust varem. Gianni oli niikuinii juba ammu loobunud saatest „Naine tähtede all”. Ta vihkas seda formaati, kus tema ja ta rivaalidest disainerite tööd pigistati kokku ühteainsasse väsitavasse ja vaimu tuimestavasse show’ sse, mille käigus kerkisid paratamatult esile väiklased kadedushood. Disainerid pidid omavahel jagama etenduse jaoks palgatud modelle ja mõned püüdsid kohe alguses ilusamaid endale krabada, venitades meelega nende riietamisega. Giorgio Armanil ja Valentinol oli kord omavahel lausa häälekaks sõnavahetuseks läinud, kui Valentino oli kulutanud peaproovi tegemiseks kauem aega, kui talle oli ette nähtud.1 Kuumus oli Roomas samuti pidev probleem. Disainerid näitasid oma viimaseid kollektsioone – sügistalvise hooaja riideid – ning tüdrukud pidid ootama ja närtsima raskete kleitide ja uhkete karusnahkade all, samas kui nende hoolikalt viimistletud meik näol sulama kippus. Aga peamine põhjus, miks Gianni ei tulnud, oli see, et ta tundis end surmväsinuna. Ritzi show oli nõudnud terve nädala kestvaid kaheksateistkümnetunniseid tööpäevi, Gianni oli pidanud valmis sättima enam kui sada käsitööna valminud kleiti. Kõigi kergenduseks olid Gianni ja Antonio D’Amico – mehe elukaaslane juba viisteist aastat – lennanud mõneks päevaks puhkama Miami Beachile, kus Giannil oli kolmekümne viie toaga häärber.

Kuna sel aastal oli show’ aukülaline Versace moemaja, pidi etteaste lõpetama Donatella, kes laskus Naomiga käsikäes mööda Hispaania treppe alla – see oli kahtlemata triumfihetk naisele, kes oli venna muusana jõudsalt arenenud, kuid tundis end siiski tema varju külge aheldatuna. Donatella mõistis, et Gianni on Versace kolmiku tugevaim lüli, kuna just tema geniaalsus oli süüdanud sädeme, mis oli pannud aluse edule ja toonud vilju, mida nad nüüd kõik maitsta said. Tema kohalolek oli kui ballast, mis tasakaalustas kahe venna ja õe suhteid ning elu. Ja hoolimata hiljutisest haigusest oli Gianni nii loominguliselt kui ka äriliselt endiselt oma ala tipptegija. 1990. aastate lõpus oli Gianni lihvinud ja puhastanud moemaja imagot, eemaldades oma loomingust maitsetuse hõngu, mis oli iseloomustanud mõnd tema varasemat kollektsiooni. Aastatuhande viimasel kümnendil oli ta suutnud paika panna oma autorikollektsiooni iseloomustava peamise idee ja vaimu. Nüüd peeti teda Yves Saint Laurent’i, Coco Chaneli ja Giorgio Armani kõrval üheks moeajaloo suurimaks disaineriks.

Roomas oli parajasti hiline lõunaaeg ja Miamis koitis alles uus päev, kui Donatella sai Giannilt esimese kõne. Vend tüütas teda küsimustega selle kohta, kuidas proov läheb, ning Donatella pahameel aina kasvas. Lõpuks ta nähvas: „Gianni, sa ei saa mind nii kaugelt aidata,” ja lõpetas kõne.2 Kui vend poole tunni pärast uuesti helistas, jättis Donatella telefonile vastamata ja jätkas modellidega peaproovi.

Natukese aja pärast helistati Santole, pere vanimale ja kõige asjalikumale kolmest järeltulijast. Ta arvas, et helistaja on vend, aga selle asemel rääkis Versace assistent Milanost. „Giannit tulistati,” ütles ta. See oli kõik, mida ta teadis.

Sel kohutaval hetkel tundis Santo kõigepealt vihahoogu. Miks oli ta vend üldse läinud Miamisse, linna, mis on kurikuulus oma kriminaalse ajaloo poolest! Kui mitu korda oli ta püüdnud veenda Giannit endale turvamehi palkama? Perekonna alatise probleemide lahendajana hakkas Santo kohe mõtlema sellele, kuidas Gianni võimalikult kiiresti tagasi Itaaliasse toimetada, et ta saaks haiglas paremini taastuda.

Morni näoga kiirustas ta Donatellat otsima ning tõmbas ta kleidiproovi juurest eemale. „Donatella, vieni qua subito! Tule minuga kaasa!” hüüdis ta paanikaga hääles, mis pani võpatama nii modellid kui ka assistendid, kes teadsid, et Santo on kõige rahulikum pereliige. Ehmunud Donatella järgnes talle. Kui nad omaette olid, ütles Santo talle: „Üks hullumeelne tulistas Giannit. Aga ära muretse. Ta on juba teel haiglasse ja tema eest hoolitsetakse hästi.”

Donatella ei uskunud venda. Otsekohe asus ta Miamisse helistama. Kui ta sai kätte Versace assistendi, kes oli haiglaga ühenduses olnud, karjus Donatella temaga rääkides hüsteeriliselt, kuna teda oli haaranud halb eelaimus, et tema vend Gianni on surnud.

„Jah, Donatella,” vastas sünge hääl teisest otsast. „Gianni on surnud.”

Donatella karjatas nii valjult, et see ulatus väljas treppidel proovi tegevate modellide kõrvu. Seejärel ta minestas. Santo, kes seisis õe kõrval, muutus näost valgeks ja hakkas üleni värisema. Mõne minuti pärast suutis ta koos Emanuela Schmeidleri, Versace kauaaegse avalike suhete juhiga, Donatella tema sviiti kanda.

Oma tuppa jõudnud, prantsatas Donatella voodile ning hakkas Santost kinni hoides valjult nuuksuma. Äkitselt ajas ta end sirgu, muretsedes, et lapsed võivad telerist kuulda, mis on juhtunud. Hoidja jooksis kõrvalasuvasse magamistuppa, kus Donatella lapsed, üheteistaastane Allegra ja kuuene Daniel, olid multifilme vaadanud. Aga oli juba hilja. Itaalia telekanal näitas päevauudiste kokkuvõttes uudist Gianni surmast ning lapsed olid seda näinud. Ehmunult jooksid nad ema juurde.

Sellele järgnevad sündmused on Donatellal ja Santol meeles kui üksainus segadus, sest mõlemad olid šokis, neid haaras valu ja lein. Selleks, et nad Hotel de la Ville’i ümber kogunenud fotograafide summast läbi toimetada, läks vaja kolmekümmend turvameest. Üks fotograaf oli püüdnud ronida mööda maja seina üles, et saada pilti leinavast õest ja vennast nende sviidis. Üks kõmupiltnik tegi foto Donatellast kössitamas musta Mercedese tagaistmel, valu tema näol on näha ka läbi tohutu suurte mustade päikeseprillide. Auto sõidutas nad Campinosse, Rooma sõjaväelennuväljale. Itaalia rikkaim mees Silvio Berlusconi, kellest hiljem sai Itaalia peaminister, oli valmis leinavale perekonnale Miamisse lennuks oma eralennukit laenama, kuid Itaalia ehitusmagnaat jõudis temast ette, lubades, et tema lennuk on otsekohe sõiduvalmis.

Pärast kümnetunnist lendu maandusid Donatella ja Santo kell pool neli hommikul Miami lennuväljal ning sõitsid sealt otse Gianni häärberisse Ocean Drive’il, South Beachi rajoonis – piirkonnas, mille populariseerimisele oli Versace reklaamitud elustiil tublisti kaasa aidanud.3 Madonna oli pakkunud, et nad võivad soovi korral elada tema juures, kui nad ei taha Gianni majas viibida, kuid õde ja vend keeldusid lahkest abist. Nad veetsid järgmised poolteist päeva Gianni palazzo’s, mille hoolikaks renoveerimiseks oli vend kulutanud miljoneid ja mida ta nii väga armastanud oli – ning mis nüüdseks oli muutunud kuriteopaigaks.

Maja oli ajakirjanike piiramisrõngas. Televisiooni helikopterid tiirlesid peade kohal, kümned fotograafid ja kaameramehed olid end tänavale laagrisse seadnud, pildistades improviseeritud pühapaika, kuhu oli juba toodud lilli ja küünlaid. See oli maja eestrepi juurde tekkinud niipea, kui Gianni veri trepilt ära pesta jõuti. Kui levis teade, et Donatella ja Santo on kohale saabunud, liikus pool uudistejanusest kambast tagaukse juurde majatagusele alleele ootama. Hiljem, kui Donatella ja Santo valmistusid minema matusebüroosse, hankisid Gianni töötajad petteks mõned lisalimusiinid, et ala kõmupiltnikest tühjaks teha, kuid see nipp ei toiminud. Ihukaitsjad pidid leinava paari piiramisrõngasse võtma, hoidma nende kohal kilpidena hiiglasuuri vihmavarje ning pidama samal ajal tõuklemismatši, et õde ja vend limusiinini pääseksid.

Kell viis pärastlõunal jõudsid Santo, Donatella ja Gianni elukaaslane Antonio matusebüroosse, viletsasse allakäinud paika Miami sünges eeslinnas, et viimast korda Giannit näha. Tema nägu oli kuulidest osaliselt moondunud, hoolimata surnumatja pingutustest vigastusi peita.4 Donatella nõudis Santo protestidest välja tegemata, et ta võiks ise Giannit riietada. Samal ajal kui väljas valvas kümmekond ihukaitsjat ja politseinikku, pidasid nemad väikese talituse matusebüroo kabelis ning seejärel lasid Gianni keha kremeerida.

Sel õhtul asus allesjäänud pere koos õhtust sööma. Santo ja Donatella olid pidanud kogu päeva jooksul tundeid vaos hoidma, kuna neid olid pidevalt ümbritsenud advokaadid, avalike suhete konsultandid ja sõbrad, kes Gianni maja täitsid. Gianni kokk valmistas neile õhtusöögiks lihtsa pastaroa. Pärastpoole serveeris ta vanilli-budino’t – Itaalia versiooni karamellkreemist, mis oli olnud Gianni lemmikmagustoit. Seda nähes puhkesid Santo ja Donatella nutma.5 Keset ööd, kui ajakirjanike piiramine oli lõppenud, hiilis Donatella vaikselt välja, et suudelda kohta, kus Gianni oli maha lastud.

Järgmisel päeval läksid Donatella, Santo ja Antonio lennukile, et pöörduda tagasi Milanosse. Kojusõidu ajal hoidis Santo käte vahel põlvedel pronksurni Gianni tuhaga. Kolmik rääkis pika lennu jooksul vähe. Pärast nende lahkumist algas Miamis üks suurimaid inimjahte Ameerika Ühendriikide ajaloos.

Kui Donatella ja Santo olid koju tagasi jõudnud, hakkas Versace avalike suhete osakonnal kiire matuste organiseerimisega. Need otsustati pidada teisipäeval, 22. juulil 1997, täpselt nädal pärast Gianni mõrvamist. Miamist naastes oli Donatella, keda painas segu kõrvetavast leinast ja vihast Gianni vägivaldse surma pärast, otsustanud korraldada lahkunud vennale matused, mida maailm iialgi ei unusta. „Gianni tapeti nagu hulkuv koer,” ütles ta südamevalust kihvatades oma avalike suhete juhile. „Ma tahan, et ta vähemalt maetaks nagu prints.” Ta tegi oma assistendile ülesandeks vaadata filmi- ja videolõike kuninglikest matustest, et saada ideid tseremoonia korraldamiseks. Ta otsustas ka, et venna mälestamiseks sobib vaid üks paik: Duomo, Milano võrratu katedraal. Santo paistis alguses õe otsusest šokeeritud olevat, aga nõustus peagi.

Kuigi Versace moemaja asus Milanos, ei olnud Milano kunagi ühelegi Versace perekonna liikmele eriti meeldinud. Nemad olid pärit Itaalia kaugest lõunaosast: loiust, mahajäänud, maffiast vaevatud piirkonnast, mis oli otsekui vastandiks askeetlikule ja töökale Põhja-Itaaliale, kus meridionali’sse ehk lõunapoolsetesse suhtuti kahtluse ja eelarvamusega. Gianni oli alati pidanud Milanot nukraks linnaks selle pruunikashalli paleti ja kõrkide ning konservatiivsete inimeste pärast. Nagu paljud teised lõuna poolt tulijad, kes olid kolinud põhja poole paremaid võimalusi otsima, austas Giannigi Milano kalvinistlikku tööeetikat, kuid sellest hoolimata põgenes igal neljapäeval linnast, et veeta nädalalõpud Como järve ääres. Donatella oma vesinikblondide juuste ja väljapaistva riietumisstiiliga tundis, et snoobidest milanolased vaatavad temale ülalt alla. Ka Santo oskas hinnata võimalusi, mida Milano oli talle pakkunud, kuid suhtus halvustavalt linnas üldiselt valitsevasse lõunavastasesse mentaliteeti.

Tõepoolest, põlised Milano perekonnad polnud kunagi lasknud Versacedel nende tahumatute maneeride, lõunapoolse aktsendi ja maitselageda elustiiliga end siin täiesti koduselt tunda. Sõjajärgse majanduskasvu aegadest saadik on paljud milanolased tundnud varjamatult sügavat antipaatiat kõigi lõuna poolt tulnute, nii ka Versacede vastu, pidades neid pahelisteks logarditeks, kes elavad põhjapoolse rahva usinuse arvel. Gianni surma ajal oli see suhtumine leidnud võimsa väljendusviisi Põhja Liiga (Lega Nord) – uue poliitilise partei näol, mis taotles koguni põhjapoolse piirkonna (Padania) eraldumist kogu ülejäänud Itaaliast. Siniverelistele milanolastele tundusid Gianni disainitud rõivad, mis saavutasid ülisuure populaarsuse 1980. ja 1990. aastate Milano börsibuumi ajal esile kerkinud nouveau riche’i hulgas, vulgaarsed ja halvamaitselised. Giorgio Armani oma asjalikuna mõjuvate ülikondade, põhjapoolse päritolu ja palju diskreetsema homoseksuaalsusega oli neile vastuvõetavam. Samuti oli seda väärikast Milano perekonnast pärit Miuccia Prada, kelle perefirma oli valmistanud linna koorekihile nahast reisikohvreid juba enne sõda. Linna haute bourgeoisie oma kaheosaliste perekonnanimede ja Prantsuse moeloomingu vaoshoitud elegantsi pooldamisega ei suutnud mõista Gianni rõivaste populaarsust. Kes ometi tihkaks midagi sellist osta? Kogu see raha, mida ettevõte teenis, sai tulla ainult maffialt.

Nii et kui Donatella nõudis, et Gianni matused peetaks Duomos, leidsid paljud milanolased, et niisugune mõte on täiesti ennekuulmatu. Viimastel aastatel ei olnud isegi linna koorekihil lubatud matuseid enam Duomos pidada. Kirik, mis mahutas enam kui neli tuhat inimest, oli selleks lihtsalt liiga suur. See oli koht tähtsateks ülelinnalisteks matusetalitusteks, nagu oli olnud 1993. aastal Milanos toimunud maffia pommiohvrite mälestusteenistus.

Suuruselt kolmas katoliku kirik maailmas Duomo di Milano on hiiglaslik, kogukas kolmnurk, mis tundub ümbritsevasse väljakusse vajuvat. Milano katedraal, mida ehitati kuus sajandit, kuid mis sellest hoolimata on senini täielikult lõpetamata, oli algselt plaanis rajada Prantsuse gootika õhulise graatsia vaimus nagu Notre Dame. Selle asemel on katedraal kummaline stiilide segu, kuna iga järgmine arhitekt on püüdnud hoonele oma nägemust peale sundida. Kuigi kirik on mõõtmetelt muljetavaldav, on selle sisemus üsnagi sünge – tohutu suuruse tõttu ei suuda ka kõige eredam päikesevalgus piisavalt läbi vitraažakende tungida, et hämarust pisutki heledamaks muuta. Kolm rida sekvoiamõõtu sambaid, mille roosa Candoglia marmor on vanusega hallikaskollaseks tõmbunud, muudavad interjööri veelgi ängistavamaks. Aga kogu oma sünguse juures esindab Duomo milanolaste linna nostalgilist südant. Katuse kohal kõrgub Madonnina – nelja meetri kõrgune kullatud Maarja kuju, Milano sümbol. Donatella nõudis, et tema vennale korraldataks ei midagi vähemat kui riiklikud matused – et selle Itaalia esindusliku ehitise südames pühitsetaks tema seksika, tavaväärtusi eirava, moodsa ja hävitava elustiiliga venna nii äkiliselt katkenud elu.

Kui Versace avalike suhete osakond palus linnapeal perekonna palve kardinalile edastada, hakkasid kirikuvõimud muretsema, kas missast ei plaanita korraldada geiparaadiga moeetendust mehele, kes oli avalikult kirikust lahti öelnud. Viimaks andis aga Duomo peapreester Angelo Mayo järele, nõustudes tõsiasjaga, et Duomo on ainus piisavalt suur ja uhke kirik, mis mahutaks matustele oodatud tähtsate külaliste hulga.

Versace moemaja korraldas Gianni matused nii, nagu oleks tegemist viimse detailini läbimõeldud moeetendusega, mida see tegelikult oligi. Kutsed saadeti laiali kõigile moemaja lemmikstaaridele, seejärel reserveeriti neile toad viie tärni hotellis Four Seasons, mis asus Versace peakorteri naabruses Via Montenapoleone linnaosa südames. Versace peakorteri kõige kõrgema, viienda korruse ateljees otsisid Gianni couture-õmblejannad välja moemaja lemmikkuulsuste andmed, kus olid kirjas nende üksikasjalikud mõõdud. Ööd ja päevad läbi valmisid nagu konveieril korrektsed ja tõsised kostüümid Versace perekonna naistele, aga samuti firma tõelistele VIPidele, nagu printsess Diana ja Naomi Campbell. Seejärel toimetasid assistendid kostüümid koos kõigi vajalike lisanditega – käekottide, mustast pitsist looride ja kingadega – külaliste hotellitubadesse. Vastavalt sellele, kuidas kutsutud andsid teada oma kohaletulekust, koostati istumisplaane ja tehti neid vajadusel uuesti ümber.

Kui Angelo Mayo oli kord juba andnud loa mälestusmissa korraldamiseks, õnnestus pressiosakonnal kindlustada nii Duomolt kui ka linnavõimudelt terve rida kokkuleppeid ja erilubasid, mis Milanos paljusid üllatas. Nad veensid linnaisasid sulgema terves ulatuses Via dell’Arcivescovado, laia avenüü, mis jookseb katedraali lõunaküljest mööda – see oli mööndus, mida polnud tehtud isegi paavst Johannes Paulus II visiidi ajal mõned aastad tagasi. Samuti jättis Duomo ära üheteistkümnest päevasest missast kaks ja organiseeris nii, et kirik vabastataks turistidest tund aega enne kell kuus algavat teenistust. Selleks, et rahvamasse vaos hoida ja kuulsusi kaitsta, oli linn Duomo ümbrusesse ja Versace peakorteri ette paigutanud sadu lisapolitseinikke, pakkudes omapoolset lisa loendamatutele eraturvameestele, kelle perekond palganud oli. Duomo nõustus seadma kesklöövi kahekümne pingi ümber puust vaheseinad, et blokeerida vaade VIP-külalistele. Kohe hakkasid levima kuulujutud, et Santo on kiriku veenmiseks ja Duomos mälestusmissa korraldamiseks maksnud 500 000 dollarit; tema lükkas selle väite jõuliselt tagasi ja ütles, et annetas tavapärase summa, mida perekond tavaliselt kirikule matuste puhul annetaks.

Matusetalituse päevaks oli kogu maailma ajakirjandus Milanosse saabunud. Ameerika telejaamad saatsid oma võttegrupid New Yorgist kohale, makstes tuhandeid dollareid satelliidiaja kindlustamiseks, et teha sündmusest otseülekandeid Milano katedraali lähedusse pargitud telebussidest. Duomo ümbruse hotellides olid end sisse seadnud BBC, CNNi ning Jaapani ja Prantsuse telekanalid. Et püüda seda meediamöllu pisutki kurvale sündmusele kohasemaks ohjeldada, oli katedraali pressiosakond palunud ajakirjanikel, kes akrediteeringut soovivad, korrektselt riietuda: mehed pidid kandma tumedat ülikonda ning naised ei tohtinud kanda kleite, mis oleksid paljastanud õlad või olnud liiga lühikesed. Kiriku sees aitasid Versace assistendid juhatada ajakirjanikke otse VIPi-sissepääsu juures olevale pressialale, kust avanes parim vaade staaridega täidetud esimestele pingiridadele. Selleks ajaks, kui esimesed külalised saabuma hakkasid, olid ajakirjanikud olnud kohal juba mitu tundi, tõugeldes parimate kohtade pärast.

Suvel pakub Duomo kaitset kuumuse eest ja Gianni ärasaatmisele tulnud külalised olid kirikusse astudes tänulikud, et said astuda jahedasse hämarusse. Kohalik rahvas sisenes läbi pronksist peauste Piazza del Duomolt ning täitis kiiresti kogu kiriku tagaosa. Mõned kasutasid poe- ja käekotte kohahoidjatena, et endale mitu tundi enne missa algust kirikus koht kinni panna. Teised seisid kirikupinkidel, et näha kiriku eesuksest saabuvaid tähtsaid külalisi.

Umbes kell pool kuus õhtul jõudis mustade Mercedestega matuserongkäik Via dell’Arcivescovadol asuva VIPi-sissepääsu juurde. Iga külaline esitas valge kõrgreljeefis kujundatud kutse. Täpselt nagu kõigil punase vaiba üritustel, olid fotograafid ja reporterid ka nüüd rivistunud sissepääsust väljaspool asuva tõkke taha. Terve faalanks uudishimulikke oli kogunenud lõõskava päikese alla, mõned vilistasid ilusamaid modelle märgates, teised küünitasid end kuulsuste poole, et jahtida autogrammi, mille andmisest peaaegu alati keelduti. Nägusad mustadesse Versace ülikondadesse riietunud noormehed seisid kiriku sissekäigu juures, et eskortida tähtsaid külalisi nende kohtadele otse altari vastas. Et VIPi-alani jõuda, pidid kohalviibijad mööduma ühest katedraali kõige kentsakamast skulptuurist: Püha Bartolomeuse kujust skeletina, lõtv nahk pärast elusalt nülgimist seljalt alla rippumas nagu tühi kott.

Pressiosakond hoolitses selle eest, et Duomo nõudmisi tagasihoidlikkuse ja korrektse riietuse asjus ka täidetaks. (Sõpradel oli palutud teha annetusi vähiravifondi selle asemel, et lilli tuua. Tom Cruise ja Nicole Kidman annetasid 25 000 dollarit.) Sammaste jalamile ja mõlemale poole altarit olid paigutatud lihtsad lilleseaded rikkalikest valgetest roosidest, mis olid Gianni ühed lemmikud, kuid muidu oli kirik kaunistamata. Pressiosakond oli korraldanud nii, et perekond ja nende lähimad kuulsad külalised oleksid riietunud musta või öösinisesse, et vältida mingitki süüdistust uhkeldamises. Hoolimata kuumusest kandsid Donatella ja Allegra musti pitsloore ja pikki musti kindaid.

Esimeses reas istuvad pereliikmed olid kui kompositsioon leinavast perekonnast. Santo, kes nägi välja kurnatud ja väsinud, kandis vaba lõikega musta pintsakut tumeda kõrge kaelusega džempri ja viigipükstega. Tardunud näoilmel, käed rinnal ristis, jälgis ta missat hajameelselt, pöördudes aeg-ajalt tagumise pingi poole, et lohutada oma nuuksuvat vanimat tütart Francescat. Santo paremal käel istus tema naine Cristiana. Pingi kaugemas otsas, hoides teatud distantsi teiste pereliikmetega, istus Antonio D’Amico, riietunud musta ülikonda ja valgesse särki musta lipsuga, mida Itaalias kantakse peamiselt ametlike sündmuste puhul. D’Amico oli terve viimase nädala olnud lohutamatu ning oli kartnud, et ei suuda missal osaleda. Tema suhted armastatud mehe perega olid olnud pingelised sellest ajast peale, kui nad olid Gianniga viisteist aastat tagasi ühel õhtusöögil kohtunud, eriti sunnitud olid need Donatellaga, kes suhtus vaenulikult kõigisse, kes temaga venna kiindumuse pärast võistlesid. Nüüd kui Giannit enam polnud, ei pidanud ei Santo ega Donatella jätma kellegi meeleheaks muljet, et nad Antonioga hästi läbi saavad ning nende suhe temaga halvenes kiiresti. Antonio silmitses klaasistunud pilgul põrandat ja hoidis käsi kramplikult koos.

Santost vasakul istus Donatella, seekord ilma oma tavapärase juveelikuhilata, lahtised juuksed musta mantiljaga kaetud ja näol ainult kerge meik, lohutamatul pilgul kaugusse vaatamas, mälestusteenistust vaid vaevu jälgides. Tema kõrval istus Allegra, kes palavuse tõttu oma mustas ampiirlõikelises kleidis rahutult niheles. Tüdruk oli teismeikka jõudmas, ikka veel paksude põskede, tervele lapsele omase ümara näo ja sileda nahaga, aga ta eneseteadlik liikumisviis näitas juba esimesi naiselikkuse tärkamise märke. Aeg-ajalt kohendas ta lihtsa peavõru abil kinnitatud loori tagasi pähkelpruunidele juustele, mida päike oli heledamaks toonitanud, siis tihkus nutta valgesse taskurätti, mille assistent oli talle andnud, heites rahutuid pilke fotograafidele, kes teda pildistasid. Iga natukese aja tagant tõstis ta pea, et emalt lohutust otsida, toetudes vastu Donatella õlga, kuid ema vaatas tühja pilguga põrandat. Kui Allegra pühakirja lugemise ajal valjult nuuksudes nutma puhkes, virgus Donatella ning võttis tütrel ümbert kinni ja tõmbas ta kaitsvalt enda vastu.

Donatella abikaasa Paul Beck istus Donatella ja Santo taga pingil ning hoidis süles rahutult vingerdavat poega Danieli ja püüdis teda rahustada, aeg-ajalt poja pead silitades ja teda oma põse vastu surudes. Paul oma hoolikalt trimmitud kitsehabeme ja üle pea siledaks kammitud blondide triibutatud juustega kõrgus üle teiste peade. Tema pikkusega võis võistelda ehk ainult Naomi, kes seisis tema kõrval ja kes kontsadega oli üle meeter kaheksakümne pikk.

Supermodell seisis langetatud päi, tume loor õlgadele langemas. Ta kandis Versace õmblejannade tehtud lihtsat musta kleiti, selle peal oli pikkade käistega ilma kraeta jakk ning kaelas suur hõbedane rist. Pikad juuksed langesid sirgena vöökohani, sääred olid paljad ja jalas lihtsad mustad madala kontsaga kinnised kingad. Gianni surmast saadik oli ta olnud lohutamatu. Naise Londoni agent oli suutnud teda suurte raskustega veenda, et modell läheks Lõuna-Aafrikasse kokkulepitud kohtumisele Nelson Mandelaga. (Mandela isiklikult helistas Naomile ja palus tal siiski kohale tulla.) Mälestustseremoonia hommikul, kui ta jooksis läbi pressi kadalipu, et Versace palazzo’ni jõuda, oli ta nutma puhkenud ja nägu kaamerate välgusähvatuste eest käekotiga varjanud.

Gianni surma ajaks oli Naomi saanud Donatellaga sama lähedaseks kui õde – kord lasi Donatella New Yorgist kohale kutsuda staarjuuksuri, kes neile mõlemale juuksepikendused paigaldas, samal ajal kui naised Donatella marmorsisustusega vannitoas spagette sõid. Samuti oli Naomi Allegrale justkui tädi eest. Missa ajal, kui preester kutsus kogudust üles rahutervitust vahetama, kallistas Allegra kõigepealt oma ema ja siis tõusis kikivarvule, et võtta vastu kallistus Naomilt.

Teisel pool vahekäiku, esimeses reas kohe nende kõrval istus arvatavasti kõige ebatõenäolisem grupp, keda kirikus kohata võib. Ees keskel oli Elton John, töntsakas kuju kängitsetud Hiina stiilis püstkraega Versace jakki. Ühe kõrvarõnga ja paažisoenguga sarnanes ta vananeva koolipoisiga. Tema ja ta partner David Furnish olid samal hommikul eralennukiga kohale saabunud St. Tropez’st, kus nad hiljuti uue maja olid ostnud. David istus Eltoni kõrval, jumeka ja puhanud näoga, seljas valge lahtise kaelusega särk ja tume pintsak, ning hoidis kaitsvalt oma armsama käsivarrest, seda aeg-ajalt rahustavalt patsutades.

Elton oli üks Gianni lähedasemaid sõpru ja tema tuline imetleja. Esimest korda olid nad kohtunud 1980. aastate keskpaigas, kui Elton, kes juba varem kandis Gianni loomingut, oli tulnud sisseoste tegema Versace suurimasse poodi Milanos Via Montenapoleonel ning soovinud ka disaineri endaga kohtuda. Need kaks sobisid omavahel otsekohe, jagades sarnast kunstnikele omast loovat rahutust, ning tihtipeale külastasid nad koos antiigigaleriisid ja oksjonimaju. Gianni Manhattanil asuvas majas oli Eltonil oma sviit, kus troonis New Yorgi kunstniku Julian Schnabeli loodud voodi, mille Gianni oli lasknud eritellimusel valmistada. Kauaaegne rokitäht kandis peaaegu ainult Versace rõivaid. „Eltonil on kodus peaaegu nagu minu tööde muuseum,” ütles Gianni kord. „Tema kapis on kindlasti rohkem minu loodud rõivaid kui minu arhiivides.”

Eltoni kõrval istus Gianni Versace kõige kuulsam klient printsess Diana. Elton, kes oli aidanud Giannil Dianaga sõbruneda, oli saatnud oma eralennuki naisele järele Lõuna-Prantsusmaale, kus too oli viimasel nädalal kõvasti laineid löönud: tegu oli esimese ajakirjanduses laia kajastust leidnud puhkusega, mille ta oli veetnud oma uue kallima Dodi al-Fayediga – Harrodsi kaubamaja omaniku, miljardär Mohammed al-Fayedi neljakümne ühe aastase pojaga. Ligi viis aastat varem oli Dianast kahtlemata saanud Gianni uhkeim trofee tema kuulsuste galeriis, kui naine oli pärast lahutust Walesi prints Charlesist tema poole pöördunud ja soovinud muuta oma stiili julgemaks ja iseteadlikumaks. Gianni oli mõelnud välja terve seeria kostüüme, mis olid küll klassikalised, kuid milles leidus paras kogus glamuuri: tuppkleidid, mis istusid selga nagu valatult; saleda joonega julgetes värvitoonides kleidid ja figuuri järgivad kostüümid. Pärast Diana lahutust oli Elton hakanud kutsuma teda oma maamõisa Windsoris, kus ta tihti ka Gianniga kokku sai. Gianni, kes oli alati oma kuulsustest klientide suhtes äärmiselt mõistev ja teadis, kuidas neid kohelda, võlus Dianat, ilmudes vahel tema proovideks isiklikult kohale. Kui Diana Gianni mõrvast kuulda sai, oli ta otsekohe nõustunud matustele tulema. Ta ei olnud Gianni lähedane sõber, kuid oli tema surmast äärmiselt šokeeritud. Pealegi meeldisid Dianale ilusad matused – kogu see paatos sobis hästi kokku tema ettekujutusega endast kui tagakiusatute lohutajast, elegantne tume riietus veelgi rõhutamas tema armastust dramaatilisuse vastu.

Diana kandis loomulikult Versace kostüümi, mis oli ekstra selleks sündmuseks disainitud. Gianni õmblejannad olid tema jaoks kombineerinud öösinise käisteta tuppkleidi ja tumeda jaki. Mängukuulisuurustest pärlitest kee rõhutas naise suvist päevitust ja roosat läikivat huulepulka. Hoolimata väljas valitsevast kuumusest kandis printsess musti sukki. Kui missa oli poole peale jõudnud, võttis ta tumeda jaki seljast – ta ei teadnud kiriku ettekirjutusi katmata käsivarte kohta. Põlvedel oli tal kena väike krokodillinahast käekott, mida kaunistasid suured kullatud Medusa pead – Versace logod. Võimetu itaaliakeelset missat jälgima, muutus ta mälestusteenistuse käigus aina hajameelsemaks, käsi liikumas kreemikalt palveraamatult pärlite juurde. Gianni matused jäid Diana elus üheks viimaseks avalikkuse hulgas viibimiseks. Vaid kuue nädala pärast hukkus ta kohutavas autoõnnetuses Pariisis ning paljud külalised, kes temaga koos Gianni matustel viibisid, tulid taas kokku, seekord noort printsessi mälestama.

Teisel pool Dianat istus Sting koos oma naise Trudie Styleriga, kes oli kaetud tohutu suure talupoja stiilis ümber õlgade mässitud looriga. Nende taha olid koondatud moemaailma kuninglikud pead. Hoolimata katedraali hämarusest, iseloomulikud päikeseprillid kindlalt omal kohal, istus Ameerika Vogue’i võimukas peatoimetaja Anna Wintour, tema kõrval André Leon Talley, Vogue’i mõjuvõimas toimetaja, kes heitis kogu teenistuse vältel uudishimulikke pilke Diana suunas. Anna Wintourist teisel pool istus Karl Lagerfeld, kõrk Chaneli disainer ja Gianni lähedane sõber, kes vaatas otse enda ette, kriitvalged juuksed temale tüüpilises hobusesabas. Nende taga istusid Prantsuse, Briti ja Itaalia Vogue’i toimetajad.

Veel istus Diana taga Giorgio Armani, kes oli riietunud oma tavalisse vormi: pikkade käistega tume liibuv sviiter, tumedad viigipüksid ning valged tenniskingad. Armani ja Versace olid nagu Itaalia moemaailma yin ja yang, kes pakkusid välja kaks erinevat väljanägemist, mis moodustasid Milano stiili eri poolused. Enam kui kahe aastakümne vältel olid nad viljelnud erinevat esteetikat ja oma stiilis edukad olnud. Mõlemad olid end 1970. aastate keskpaigas edasipürgivate disainerite seltskonnast välja murdnud. Kumbki erineval moel olid nad loonud värske riietumisstiili uuele, sõltumatute, professionaalsete naiste põlvkonnale, kes ei tahtnud olla kammitsetud klassikalisse, ennasttäis prantsuslikku moekunsti, mida kandsid nende emad. Hilisematel aastatel, kui mõlemad saavutasid üleilmse kuulsuse, armastati öelda, et kui Armani riietab abikaasat, siis Versace riietab armukest.

Nii Armanile kui ka Versacele oli omane tohutu tööeetika ja nälg edukuse järele. Mõlemad mehed elasid stuudio kohal korteris, et pühendada tööle nii palju aega kui vähegi võimalik. Aga muus osas ei oleks need kaks meest saanud erinevamad olla. Kui Versace moeetendused olid külluslikud, siis Armani omad olid kõrgilt sordiini all. Gianni Versace kodud olid kui barokiajastu aardekirstud, milles leidus igat sorti kunsti, mööblit ja homoerootilisi skulptuure; Armani kodud seevastu olid elegantselt avarad, napid, paljaste seintega, ainsaks kaunistuseks mõni üksik orhideeoks. Samal ajal kui Gianni armastas jutustada lugusid oma lapsepõlvest provintsiõmblejanna pojana, keeldus Armani põhimõtteliselt oma tagasihoidlikku päritolu ilustamast.

Armani võis kahtlemata leinata mälestusmissal siiralt oma rivaali temale osaks langenud vägivaldse surma pärast, kuid sõpradeks ei saanud mehi mingil juhul nimetada. Milanost poleks iialgi saanud moemekat, kui poleks olnud neid kaht disainerit, sellest hoolimata põlgas see paar teineteist. Armani jaoks oli Versace looming oma sadomasohhistlike vinjettide, pungikollektsioonide ja üldise kiiskava räigusega jälkus, solvang naistele. Armani oli rivaali avalikult kritiseerinud, kuulutades, et Versace esitab naist kui „sööta meestele, vulgaarsete seksfantaasiate kehastust, kui mõnd ööklubi, kus nad teevad kohalikele pättidele striptiisi.”6

Kuid Versace omakorda leidis, et Armani on tüütu ja kiretu. „Mina riietan naist, kes on kaunim ja glamuursem,” ütles Gianni New Yorkerile pisut enne surma. „Kuid tema riietab naist, kes on alati natuke liiga tõsine, liiga igav. Seda nimetatakse šikiks. Mina pole seda kunagi šikiks pidanud, aga igaühel on õigus oma arvamusele.”7

Kui preester Mayo palvet luges, hakkasid külalised oma kavalehtedega sahistama. „Tänane teenistus ei ole meelestatud vastasseisust ja mis peamine – see pole ka etendus,” sõnas ta, ning tema sõnades oli vahest rohkem ettevaatlikku lootust kui täpsust. „See on märk usust, mis on tähendusrikas… Me jagame Donatella ja Santo leina diskreetselt ja austusega.”

Järgmiseks olid kavas muusikalised ja sõnalised järelhüüded Gianni kuulsatelt sõpradelt. Versace assistent andis Stingile ja Elton Johnile märku ning mehed tõusid püsti. Nad läksid altari juurde, kus Sting põlvitas hetkeks ja tegi ristimärgi, Elton noogutas lühidalt. Nad astusid kolm trepiastet ülespoole, kus asus mikrofon. Angelo Mayo oli hoiatanud, et teenistuse jooksul ei lauldaks midagi muud peale religioosse muusika, seepärast oli pressiosakond valinud välja „Issand on mu karjane”. Hoolimata selle psalmi lihtsusest oli katedraalikoori juhatav seitsmekümne kaheksa aastane preester nõudnud, et Sting ja Elton John talle selle ette laulaksid, enne kui neile esitamiseks loa andis.

Laululehed ees, laulis paar kahekesi. Hetkeks tõusid Eltonile pisarad kurku ja ta neelatas, selle peale pani Sting talle rahustuseks käe õlale. Donatella puhkes nutma. Santo peitis esimest korda missa jooksul näo kätesse ja nuuksus. Kui viimased helid vaikisid, tekkis tasapisi järjekord neist, kes tahtsid armulauda saada, mõned uudishimulikud nägid selles võimalust läheneda altarile ja heita pilk kuulsustele.

Pärast tundidepikkust puidust tõkete taga ootamist sai ajakirjandus viimaks teenitud tasu, kui armulaua ajal puhkes Elton John valjult nutma. Diana pöördus kiiresti tema poole ja embas teda. Välgud sähvisid, kui kõmupiltnikud klõpsisid pilte, mis ilmusid järgmisel päeval pea kõikide lehtede esikaanel üle kogu maailma.

Kui meeskoor laulis viimast psalmi, läks preester Mayo Versace perekonna juurde. Donatella tõusis ja heitis preestrile teda tänades haleda pilgu. Santo laskus ühele põlvele, et suudelda vanema kirikuõpetaja kätt. Allegra puhkes jälle nutma. Salk Versace assistente asus tegutsema, hoolitsedes pisarais leinajate eest ja juhtides nad üksteise järel reas perekonnale kaastunnet avaldama. Kuuest ihukaitsjast koosnev rühm kogunes Diana ümber, et ta turvaliselt kirikust välja saata, selle peale hakkasid välklambid taas sähvima. Temale järgnesid vähem tähtsad kuulsused. Valentino, juuksed kammitud tahapoole jäiselt kohevasse soengusse, mis raamis tema päikesepruuni nägu, väljus üksinda. Parv supermodelle, kes kõik nägid vähese meigi ja lahtiste juustega välja tagasihoidlikult ilusad, peatusid perekonnaga rääkima. Carla Bruni, silmad nutust punased ja keskele tõmmatud seitliga lahtised juuksed vabalt õlgadele langemas, jäi hetkeks vestlema Antonioga, kes oli käed enese vaoshoidmiseks vastu rinda surunud. Saleda joonega mustas pükskostüümis Carolyn Bessette Kennedy, pikad blondid juuksed seljal lahtiselt voogamas, ühines Aga Khani, Rupert Everetti, Carla Fendi ja Eva Herzigovaga, samal ajal kui fotograafid tunglesid, et kuulsate külaliste rongkäigust pilte klõpsida.

Kui kuulsused olid lahkunud ja fotograafid hakkasid varustust kokku pakkima, läksid Donatella ja Santo teineteisest kinni hoides väljas ootava musta auto juurde.

Iga surma puhul hakkab tõeliselt raskete katsumuste aeg pärast matuseid, kui perekond peab taluma kallist inimesest jäänud tühja kohta ning ees seisab piinarikas ülesanne alustada uut elu. Aga Gianni Versace surmale järgnenud kuud ja aastad viisid tema pere ametialase ja isikliku kokkuvarisemise äärele. Gianni oli olnud kogu klanni külgetõmbekese, tema geniaalsus käimapanevaks jõuks, mis tasakaalustas nende kõigi elu. Tema mõrv saatis nad keereldes orbiidile. Ilma temata said nähtavaks sügavad ebakõlad, mis olid kaheks aastakümneks varjatuks jäänud. Need tõusid nüüd kiiresti mulisedes pinnale, ähvardades matta enda alla terve Versace klanni.

Juba siis, kui Donatella ja Santo tol kuumal juulipäeval Milano Duomos oma venda mälestasid, teadsid nad, et kogu maailm mõtleb juba sellele, kas neis on piisavalt jõudu, et säilitada Gianni pärandit. Gianni oli lahkunud täielikus tipus olles: Versace nimi oli saavutanud ikooni staatuse, muutunud sünonüümiks külluslikult seksikale stiilile, mis aitab defineerida 1990. aastate moodi. Rohkem kui ükski teine disainer, rahuldas Gianni Versace publiku nälga seksi, kuulsuse ja raha järele, mis iseloomustas sel aastakümnel õide puhkevat ülemaailmset jõukust.

Provintsiõmbleja rahutu poeg Gianni oli saavutanud läbimurde, sulatades omavahel kokku toore tänavaenergia ja kõrgmoe peene lõikega elegantsi, ammutades inspiratsiooni kõigest, alates popkunstist kuni Vana-Kreekani välja. Tema jaoks pidi mood olema lõbus, vaimustav ja kiiresti muutuv. Ta valis oma muusaks prostituudi, tema arendas vulgaarsusest kunstivormi. Vahel astus ta üle piiri ning halvustavad kriitikud panid tema nägemusele hüüdnime „lõbutüdruku kõrgmood”. Kuid tema rõivad ei jätnud kunagi kedagi ükskõikseks. Tema nahksete koerakaelarihmade ja neetidega kaunistatud rakmetaoliste pihikutega sado-maso-kollektsioon solvas isegi kõige andunumaid moehulle. Aga tema rõivaid osteti ja kanti. 1990. aastate lõpuks oli ta senise moesõnaraamatu ümber kirjutanud.

Samuti rajas ta silla moe ja kuulsuste vahele, sulatades ühte kaks popkultuuri hoovust ja rakendades kõige selle ette meedia üha kasvava mõju. Meistrina avalike suhete alal avaldas ta mahlakaid, toretsevaid fotosid, mis pilke vangistasid: Elizabeth Hurley mustas kleidis, mida hoidis vaevu koos vaid kuldsete haaknõelte rida; Madonna Versace ujumistrikoos puudli küüsi lakkimas; Claudia Schiffer ihualasti, intiimsust varjamas vaid hoolikalt paigutatud Versace praetaldrik. Gianni muutis modellid täieõiguslikeks tähtedeks. Tema rõivad ja kuulsad sõbrad peegeldasid tema hoolimatut ja muretut vaimu: võtta vastu kõik, mida elu pakub.

Versace rõivad kogu oma seksikuses, ajaloo ja kunsti veidras ühendamises kirevaks kaleidoskoobiks ning nende jultumuses ja häbematuses rahuldasid inimese vajadust vabaduse järele, mis on palju sügavam kui vajadus kanda moodsaid riideid – see on vajadus, mis kerkib kobrutades inimkonna teadvusesse seksualiseeritud, üleilmastunud ja postreligioosse kahekümnenda sajandi lõpul. Gianni „oli suur post-freudistlik disainer, kellel puudus täiesti süütunne kui niisugune”, ütles Richard Martin, New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi kuraator.8 Gianni jaoks oli seks elu enda pühitsemine ja 1990. aastateks oli läänemaailm temale järele jõudnud. Looja metsik individuaalsus, kalduvus segada kokku kõrgkultuuri tänavakultuuriga ning tema kannatamatus sündsuse ja klassipiirangute suhtes kõnetas ka uusrikaste klassi, mis oli tekkimas näiteks Miamis, Rio de Janeiros ja Moskvas, ning kes kiindus tema usutunnistusse: épater la bourgeoisie9. Samal ajal avaldas tema looming mõju beebibuumi ajal sündinud tüdrukutele, kes olid just täiskasvanuks saamas ja tundsid end oma iseseisvuse ja seksuaalsusega uhkeldades eelmistest põlvkondadest vabamalt, pelgamata kaotada oma võimu.

Kuid Gianni surm saabus just siis, kui maailm ise oli muutumas. Säärased seksika särtsuga rõivad ja tänavatüdruku imago hakkasid oma uudsust ja erutavat põnevust kaotama. Mood oli pöördumas pigem väljapeetuma, teadlikuma ja vaoshoitud stiili poole ning tõusuteel olid minimalistlikud disainerid, nagu näiteks Miuccia Prada oma pepside, retrodisainiga rõivastega ning armastusega kõrgtehnoloogiliste materjalide vastu.

Veelgi enam, ülemaailmses moetööstuses olid juba hakanud ilmnema tohutud muutused – jõud, mis osutusid tõsiseks proovikiviks sellisetele perekonnaettevõtetele, nagu Versace oma seda oli. Üleilmastumine, 1990. aastatel lihtsalt tulnud raha, meedia kasvav huvi moetööstuse ja selle kuulsate klientide vastu – muutused, mille oli loonud või töösse rakendanud Versace ise – muutsid alatiseks moefirmade mängureegleid. Edukad luksusbrändid vajasid üle maailma ulatuvat ülikülluslike poodide võrku, katkematut uute toodete voolu ja aastas tuhandeid lehekülgi reklaami, et olla võistlusvõimeline. Tipus olevaist moefirmadest olid nüüdseks saanud suured korporatsioonid, millel oli oma eelarve ja juhtimisstiil, et ülal pidada ja varustada seda laiska ja aeglast masinat, mida kujutas endast uus ülemaailmne müügistiil.

Gianni oli seda metslast toitnud ja lasknud selle vabaks, kuid see ähvardas nüüd omakorda tema õe ja venna nahka panna. Nii kaua kui Gianni elas, võisid Donatella ja Santo arvestada tema geniaalsusele rajatud vundamendiga, mis suutis varjata kõik mõrad moemaja sätendavas fassaadis. Nüüd, kui Donatella astus loovjuhina Gianni asemele ja Santol tuli teha üksinda äriliselt olulisi otsuseid, avas venna puudumine nende hädade Pandora laeka.

Gianni surm suunas paljastava kohtvalguse Donatellale, kerglasele ja püsimatule väikeõele, kelle kahvatum anne ja ennasthävitav isiksus viisid järgmise kümnendi jooksul ettevõtte peaaegu põhjaminekuni, hävitades tema perekonna ja peaaegu tappes tema enda. Santo, püüdlik ja hoolas vanim laps, nägi metsikult vaeva, et päästa tervelt kahekümne aasta raske töö täielikust hävingust. Aga just Allegra, Donatella õrn üheteistaastane tütar oli see, kelle elu kõige rohkem muutus. Ainult mõni kuu enne oma surma oli Gianni ühe vihase, kangekaelse ja karmi otsusega määranud enese teadmata oma armastatud õetütre – tema kalli principessa – paljudeks aastateks hädadesse ja muredesse. Versaced olid tõusnud Calabria kaljusest vaesusest kaugelt ja kiiresti, et vallutada kogu Itaalia ja seejärel maailm. Nende impeeriumi kokkuvarisemine ja selle ebakindel ning ajutine pääsemine toimus veel palju kiiremini.