Читать книгу Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest - Deborah Ball - Страница 3

GIANNI VERSACE, KES OMA ELU LÕPUL NAUTIS ROKIMAAILMA TÄHTEDE ja kuningakodade liikmete seltskonda, oleks vaevalt võinud pärineda veel tagasihoidlikumatest oludest. Ta oli pärit Itaalia kaugest lõunaosast, haletsusväärsest mahajäänud piirkonnast, mida kurnasid alaliselt vaesus, korruptsioon ja pidev väljaränne. Tema sünnikoht Calabria võtab enda alla Itaalia saapanina; see on maatükk, millest on sajandite vältel läbi marssinud lugematud võõrvallutajad ja mida on räsinud vihmavalangud, ohvriterohked üleujutused ja maavärinad. Ka malaaria oli siin varem pidev nuhtlus, poodnikud hoidsid malaariavastaseid tablette laos varuks kuni 1940. aastateni. Kõrgel Aspromonte mägedes, selgroona läbi kogu Itaalia jooksva Apenniinide mäeaheliku viimase tõusu juures oli põllupidamises veel 1960. aastatel säilinud süsteem, kus rentnik maksis maa kasutamise eest osaga saagist. Vaesed, kirjaoskamatud perekonnad töötasid tohututel savivärvi mullaga põllumaadel, mille omanikuks olid üksikud jõukad klannid, ja juba kuueaastaselt saadeti lapsed mägedesse loomi karjatama. Siin ei räägitud tavalist itaalia keelt, vaid murret, kus itaalia keel oli segunenud sissetungijate keeltega Kreekast, Hispaaniast ja Araabiast ning see lingvistiline erinevus isoleeris seda kanti ülejäänud Itaaliast kogu kahekümnenda sajandi jooksul.

Säärastes lootusetutes tingimustes levis väljaränne nagu katk. 19. sajandi lõpul emigreerus kolmandik kalaabrialastest, paljud läksid Ameerikasse, ning see rahvavool jätkus samamoodi 1980. aastateni. Kogu piirkonna viletsuses vaevlev õhkkond tingis kalaabrialastele iseloomuliku karakteri, mis on jonnakas, karm ja melanhooliaga toonitatud ning kus peresidemed on pööraselt tugevad isegi Lõuna-Itaalia standardite järgi. Need iseloomujooned olid omased ka Versace klannile, määrasid nende ellusuhtumise ning moodustasid osa nende edust ja rasketest katsumustest.

Reggio di Calabria, piirkonna suurim linn on sadamalinn, mis on kokku pressitud kitsale kristallselge veega ümbritsetud, lindina ümber Aspromonte mägede jalami jooksvale kaldaribale. Sitsiilia kirdepoolne tipp puudutab peaaegu Calabriat ja Reggio vastu jääv väin on tihti sama rahulik ja peegelsile kui järv, avades selge vaate Etna mäele, mille tipp talvel lumeteki alla poeb. Hoolimata looduslikust ilust on Reggio isoleeritud asukoht – kiirtee lähimasse suurlinna rajati alles 1963. aastal – teinud sellest äärmiselt provintsliku linna, mis jääb tugevasti alla uhkete sõsarlinnade Palermo ja Napoli väärikale ajaloole. Gianni Versacet ärritas selle paiga isoleeritus juba siis, kui ta alles käima õppis.

Lisaks sellele lasus Reggiol veel loodusliku katastroofi eemalepeletav raskus: 1908. aastal toimunud maavärin tappis kaks kolmandikku siinsest rahvastikust ja hävitas peaaegu kogu linna. 1930. aastateks olid linnaplaneerijad Reggio nullist üles ehitanud kiretus ja ilmetus art nouveau’ stiilis, millele andsid tooni üksikud hirmutavad fašismiajastu ehitised. Tänavad paiknesid korrektse ruudustikuna. Teeääri kaunistasid magnooliad, palmid ja jasmiinid, mis levitasid Vahemere-äärsele kevadele iseloomulikku uimastavat lõhna.

Versaced ei põlvnenud algselt Reggiost, nende esivanemad ei olnud pärit isegi mitte piirkonna ainsast linnast. Antonio Versace, kõigile tuntud kui Nino, sündis 1915. aastal ning oli viielapselise perekonna noorim laps. Nad pärinesid Santo Stefanost, tillukesest põllumajanduslikust linnakesest kõrgel Aspromontes. Nino perekond oli jõuka klanni vaene sugulane – kunagi 1950. aastatel rööviti nende kauge sugulane lunaraha ootuses – ning tema isa oli sunnitud elatise teenimiseks küttepuid müüma. Kõhn ja heleda nahaga, blondipoolsete juuste ja nurgeliste näojoontega, oli Nino tõsine ja omaette hoidev noormees. Siiski oli ta andekas ja kirglik sportlane. Ta mängis poolprofessionaalide sarjas jalgpalli, kus sai endale hüüdnime U Carro Armato ehk Tank, lisaks sellele oli ta ka innukas jalgrattur ning võttis tihti osa Calabrias ja Sitsiilias toimunud võidusõitudest, kus võitis ka elukutselisi jalgrattureid, kes võistlesid Tour de France’il.

1938. aastal, pärast kaht kohustuslikku aastat sõjaväeteenistust Mussolini fašistlikus armees, armus ta kohalikku neiusse – oma perekonna kohkumuseks, sest noore naise perel oli Reggios väga halb kuulsus. „Kas sa ei tea mõnd kena tüdrukut Nino jaoks?” küsis noormehe vend oma naiselt, lootes noorte suhtesse kiilu lüüa. Naisele meenuski tõsine ja töökas noorik, kes oli just äsja asunud tööle õmblejana, seepärast korraldati nii, et Nino läheks ja laseks endale tema juures ülikonna õmmelda. Tema nimi oli Francesca Olandese.10

Francesca, keda hüüti Francaks, oli sündinud 1920. aastal Reggios ning tema perekond oli sotsiaalselt kõrgemal positsioonil kui Versaced. Tüdruku isa Giovanni, kes oli kingsepp, oli tuntud oma kalduvuse poolest rünnata üldkehtivaid tõekspidamisi. Noore mehena oli ta liitunud anarhistliku parteiga, tugevalt vasakpoolse grupeeringuga, mis oli Itaalia sotsialistliku partei eelkäija, ning käinud läbi antifašistlike aktivistidega. Versace perekonnalegendi järgi heitis kohalik politsei Giovanni vanglasse iga kord, kui fašistliku partei juht tuli Roomast Reggiosse külaskäigule.

Francal, pere viiest lapsest noorimal, oli lastest kõige metsikum iseloom ja hoolimata oma noorusest haaras ta loomulikult perekonnas liidrikoha. Pärinud isa poolt otsustusvõime ja jonnakuse, unistas ta arstiks, võib-olla isegi günekoloogiks saamisest. Siiski olid tollase Calabria tavad nii karmid, et naised võisid ülikooliharidusest, veelgi vähem elukutse omandamisest vaid unistada. Nad ei tohtinud isegi üksi linnas ringi käia. Kombekohaselt lehvitas pruudi perekond hommikul pärast laulatust aknast veriste linadega, tõestamaks naabritele, et nende tütar oli olnud neitsi. Politsei pani silma kinni isegi il delitto d’onore ehk au pärast tapmise ees, mille järgi oli mehel õigus tappa abielu rikkunud naine. Kui Franca rääkis isale lootusest arstiks saada, ei teinud isa kuulmagi.

„Franca, sina oled tüdruk, signorina,” ütles isa talle ühel päeval. „Sa ei saa koos poistega koolis käia. Sa ei saa töötada samas kohas kus mehed. Mine õpi amet selgeks.”11 Tal lubati koolis käia vaid kuni varajase teismeeani.

Üks vähestest austusväärsetest naiste ametitest sõjaeelses Itaalias oli õmblemine ja kolmeteistaastasena läksid tüdrukud kohaliku õmblejanna juurde õmblustööd õppima. See moodustas ühe osa ettevalmistusest majapidamistöödega hakkamasaamisel. Enne sõda oli Reggio üks tuntumaid õmblejaid naine, keda hüüti La Parigina ehk pariisitar, sest linnas liikus legend, et ta oli õppinud Pariisi moemajas. Franca veenis naist teda endale abiliseks võtma. Teismelise tüdruku kehvavõitu sissetulek, mis ta La Parigina juurest sai, aitas tal perekonda ülal pidada. Aga peagi ilmutas Franca ka ettevõtlikku meelt, mille ta hiljem oma lastele pärandas. 1940. aastaks, kui Franca oli kahekümneaastane, oli ta avanud oma õmblustöökoja.

Peagi pärast seda, kui ta Ninoga kohtus, puhkes Itaalias sõda ja noormees värvati teist korda fašistliku režiimi eest võitlema. Aga kuna ta oli üks linna vähestest meestest, kes lugeda oskas, möödus tema sõda Reggios kirjutuslaua taga, nii et ta ei näinud kunagi lähedalt ühtki lahingut. See aga andis talle võimaluse kurameerida ambitsioonika neiuga. Franca ja Nino armusid teineteisesse hoolimata vastandlikest iseloomudest – naine oli uudishimulik ekstravert, kuid noormees vaikne ja omaette hoidev, nii et teda võis isegi jahedaks pidada. Siiski oli neile mõlemale omane ühesugune tohutu tööeetika. 1942. aasta lõpul abiellusid Nino ja Franca tagasihoidliku sõjaaegse tseremoonia käigus. Novembris 1943 sündis paari esimene laps ja tavakohaselt pandi talle Nino ema järgi nimeks Fortunata. Kuna ka Nino vend oli oma esimesele tütrele sama nime pannud, hakkasid Franca ja Nino kutsuma oma tütart Tinucciaks.12

Sõjaaegne puudus, mis järgnes peaaegu vahetult suurele majanduslangusele, andis ennast eriti valusalt tunda Calabrias, mis oli juba varem üks Itaalia vaesemaid piirkondi. Siin oldi vaevu jõutud taastuda 1908. aasta maavärinast ning uued ehitised olid tihtipeale viletsad ja hooletusse jäetud. Mõned inimesed olid nii vaesed, et kui rõivaste üks pool oli läbi kulunud, keerati need pahupidi, et üht rõivaeset võimalikult kaua kanda saaks. Tööd oli ääretult vähe, kuna majanduselu oli täielikult seiskunud Mussolini idee – autarkia – tõttu, mis seisnes katses muuta Itaalia täielikult ennast taastootvaks riigiks, katkestades välismaailmaga peaaegu kõik suhted. Pered elatusid peamiselt kalapüügist, põllumajandusest ja käsitööst.

16. detsembril 1944 sündis Santo, kes sai nime isapoolse vanaisa järgi. Tema sündis umbes neli kuud enne, kui liitlaste väed Milanosse jõudsid, see tähistas Itaalia vabastamist. Pärast sõja lõppu võisid Versaced lõpuks ometi rahuaja pereelu nautida. 2. detsembril 1946 said Franca ja Nino teise poja Giovanni Maria – Giovanni emapoolse anarhistist vanaisa ja Maria Nino õe järgi. Gianni, nagu nad teda kutsusid, päris oma vanaisa loomuse, mille põhijooneks oli üldiste tõekspidamiste ründamine.

Kui sõda lõppes, oli Itaalia põlvili surutud, olles konflikti lõpuks muutunud üheks Euroopa kõige mahajäänumaks maaks. Pikk sõda sisemaal ja liitlasvägede pommitamine olid hävitanud Itaalia nõrgavõitu tööstusliku vundamendi. Reggios oli elu äärmiselt algeline. Kuna külmkapid polnud siia veel jõudnud, siis sõitis jäämees ringi oma miniatuurse kolmerattalise veokiga, mille kastis olid sulamise vältimiseks paksu villaga kaetud suured jääkamakad. Tema murdis neist inimestele jääd, mille kamakas maksis viis liiri (ehk kaks senti).

Auto oli olemas vaid vähestel peredel ja need, kellel see oli, sõitsid vastumeelselt mööda reetlikke, ühe sõidureaga provintsiteid, mis ühendasid Reggiot ülejäänud Calabriaga. Aga 1950. aastate algul nägi Itaalia esimesi märke pärastsõjaaegsest buumist, mis viis elustandardi pisut lähemale Ameerika Ühendriikide või Suurbritannia omale. Kümnendi lõpuks olid põhjapoolsed suurettevõtted, nagu Fiat ja Pirelli, hakanud tootma autosid, autorehve ja masinaosi. See andis tõuke tohutule uuele emigratsioonilainele – Itaalia lõunaosa alatisele nuhtlusele ja päästjale –, kui miljonid vaesed lõunapoolsed elanikud kogunesid parvedena Milanosse ja Torinosse, et otsida tööd sealsetes uutes hiiglaslikes tehastes. Nagu ikka, ei tulnud ka seekord jõukus Reggiosse, sealsed elanikud pidid ise jõukuse juurde minema.

Kuid jutud jõudsid Reggiosse kiiresti, ning mitte ainult riigi põhjaosas avanevatest võimalustest, vaid ka sellest, kuidas põhjapoolne rahvas narrib uustulnukaid, kes tihti ei osanud lugeda ning saabusid maalt, isiklikud asjad nööriga kinni seotud lagunevatesse pappkastidesse pakitud. Põhja poole elama asudes pidid kalaabrialased mahutama end koos oma saatusekaaslastega Napolist, Sitsiiliast ja Pugliast inetutesse üürimajadesse, mis olid rajatud Milano ja Torino külmadele, udustele äärealadele. Teised õnneotsijad kolisid Saksamaale, Belgiasse või Šveitsi, et töötada söekaevandustes või ehitusel. Väga vähesed neist pöördusid koju tagasi.

Aga kuigi paljud kohalikud elanikud 1950. aastate algul Calabria maha jätsid, õnnestus Versacedel tänu raskele tööle saada osa uuest majandusbuumist. Pärast sõda oli Nino võtnud üle oma venna söeäri, vedades motorolleriga küttematerjali üles mägedesse klientide juurde. Kui itaallased läksid söeahjudelt üle gaasiküttele, hakkas Nino laiali vedama gaasikanistreid. Seejärel hakkas ta esimesena linnas müüma külmkappe ja lihtsamaid pesumasinaid. Esimene Cinquecento mudel – tilluke auto, mida Fiat müüs kõigest 500 000 liiri eest (see võrdus ligikaudu 250 dollariga) – hakkas Reggios välja vahetama motorollereid ja jalgrattaid ning ka Nino ja Franca võisid endale lubada luksust osta oma auto. 1958. aastal tõi Nino ühena esimestest Reggios koju televiisori. Samal aastal kogunes nelikümmend sõpra ja sugulast pere elutuppa vaatama Sanremo muusikafestivali, kus Domenico Modugno, vähetuntud laulja Pugliast laulis esimest korda laulu „Volare” – see oli magus ballaad, mis tekitas Itaaliast kogu maailmale uue ja päikeselise imago. Nino ja Franca avasid elutoa aknad, et ka naabrid saaksid muusikat kuulata.13

1950. aastatel võis noor pere lubada endale juba mõningaid tagasihoidlikke keskklassi mugavusi. Nad kolisid ruumikasse korterisse linna uhkuse, sädeleva roosikujulise aknaga kreemikast kivist katedraali lähedal. Tinuccia, Santo ja Gianni kasvasid üles läbiimbunutena Itaalia kauge lõunaosa laisast rütmist. Pärast pühapäevast missat läksid lapsed koos isadega Bar Malavendasse, elegantsesse fin de siecle’i (sajandilõpu) stiilis kohvikusse, mis oli sisustatud tumeda puidu ja pronkskaunistustega, et osta kandikute kaupa kooke, samal ajal kui vanamehed saatsid pärastlõuna mööda baaris, kas La Gazzetta dello Sporti lugedes või kaarte tagudes. Nädala keskel peatusid naised värviliste päevavarjude all üksteisega lobisema ja klatšima Versace kodu lähedal avatud turuplatsil, kus puust kastides pakuti külluslikult baklažaane, tomateid ja sidruneid, mis olid pooleks lõigatud, et näidata nende mahlakat kollast viljaliha. Tsitruseliste hõrk lõhn koos värske, purustatud jää hunnikule välja laotud kala lõhnaga, need omakorda segunemas ahjust võetud leiva jumaliku aroomi, rikkaliku espressolõhna ja soolase mereõhuga – kõik see moodustas proustiliku aroomibuketi, mida Gianni aastaid hiljem kiindumusega meenutas. Nädala sees toimuv lõunasöök oli kolm tundi kestev ettevõtmine ning Nino tuli alati päeval koju koos perekonnaga sööma, enne kui uuesti tagasi tööle läks.

„Elu Calabrias oli sel ajal luuleline,” meenutas Santo Versace viiskümmend aastat hiljem. „Kõik tundus meile võiduna. Inimesed olid üle elanud sõja, nälja, masenduse- ja meeleheiteajad, seepärast olid nad õnnelikud.”14

Franca õmblustöökoda oli heal järjel. Kui Ameerika Ühendriikides oli üheksateistkümnenda sajandi keskpaigaks levinud juba rõivaste tööstuslik tootmine, siis Itaalias, kus poes oli saada väga vähe valmisriideid, olid need pealegi inetud. Enamasti jättis naiste sõjajärgne riietus haleda ja viletsa mulje: korgist täistallaga kingad, tagant lõhikutega seelikud jalgrattasõidu lihtsustamiseks ning karmikoelised, ruudukujulised jakid. Franca suutis neile pakkuda midagi tunduvalt paremat, isegi ilusat. Kuigi üksikud väljavalitud võisid endale lubada garderoobi uuendamiseks Pariisi moemajade külastamist, lasi suurem osa Itaalia koorekihist oma riided õmmelda kohalikel õmblejannadel. Mõned üksikud parimad õmblejannad ostsid Pariisi moemajadest puhtast puuvillast valmistatud näidiseksemplare, et teha kodus järele täpseid koopiaid kõige viimastest mudelitest. Aga hind, mida niisugused moemajad nagu Christian Dior ja Balenciaga oma kleitide eest tahtsid, oli kaugelt liiga kallis suuremale osale õmblejatest, eriti muidugi provintsiõmblejatele. Selle asemel ostsid Franca-sugused ateljeeomanikud näidismudeleid tärkavatelt Rooma moemajadelt. Algusest peale loobusid Versaced, isegi sellisel tagasihoidlikul moel, Prantsuse moest ja kasutasid ära Itaalia enda võimalusi.

Gianni Versacel oli ema näol erakordne mentor. Peagi sai Franca tuntuks kui Reggio parim kleiditegija ning pealinna kõige elegantsemad daamid tulid tema juurde, kui vajasid laulatuskleiti oma tütardele või endale uut kleiti teatriskäiguks. Kuigi Franca ostis näidisteks Rooma moemajade mudeleid, lisas ta neile tihti oma nüansse, nagu näiteks kleidikaelusesse keerulise mustrina tikitud pärlid. Ta oli lausa nii osav, et võis kangast uue kleidi välja lõigata lõiget kasutamata, märkides äärejooned vaid nööpnõeltega – mis on äärmiselt harvaesinev võime. Ta armastas oma tööd ja pühendas sellele pikki tunde, töötades vahel ka öösiti, et kleit õigeks ajaks valmis saada.

Eriti armastas Franca õmmelda laulatuskleite ning Versace pruutkleidid olid paljude Reggio pruutide unistus. See oli kord, kui tagasihoidliku sissetulekuga pered said tunda rõõmu harvaesinevast glamuurist. Niisiis olid pulmad Francale tõeline õnnistus, kuna 1950. aastatel ei vajanud pruut mitte ainult pulmakleiti, vaid värske signora vajas tervet corredo’t ehk lisaks veel päevarõivaid, õhtukleite, pealisriideid, isegi aluspesu. Franca istus kannatlikult koos elevil pruutidega ja nende emadega, lehitsedes pakse raamatuid fotode ja joonistega ning aidates neil valida, milliseid kingi ja kindaid osta. Laulatuspäeva hommikul läks ta alati ka pruudi koju, et riietamisel viimaste detailide juures abiks olla.

Franca lapsed olid kõige paremini riietuvad lapsed kogu linnas. Leeripäeval kandis Tinuccia pikka valget kleiti, mille rinnaesisel jooksis pikk nööbirida ja mille seelikuosa oli kui satside kaskaad. Santole ja Giannile õmbles Franca suurepärase lõikega valged kolmeosalised hommikuülikonnad, mille juurde kuulusid ka kikilipsud ja valged kindad. Sellest ajast pärit fotol on näha esinduslik noor Gianni laitmatus valges ülikonnas, näol häbelik, kuid otsusekindel naeratus. Itaalia carnevale’ks ehk vastlapäevakarnevaliks valmistas Franca lastele keerukate detailidega kostüümid – ning Gianni oli ta parim modell. Ühel aastal riietas ema ta kaheksateistkümnenda sajandi aadlimeheks põlvpükste, rikkalikult tikitud siidist keebi ja helebeežide kingadega, millel ilutsesid suured lehvid. Juba väikese poisina oli Gianni omandanud ema stiilitunnetuse ning põhikoolis käies tegi ta vahel oma sõpradele märkusi, kui need kandsid sokke, mis ülejäänud riietusega kokku ei sobinud.15

Reggios, kus päike paistab kümme kuud aastas ja mahe talv läheb märkamatult üle leebeks kevadeks, leevendavad suvekuumust väinalt puhuvad sagedased tuulehood. Soojadel õhtutel käisid Versaced tihti kõndimas mööda Corso Garibaldit, kus terved perekonnad armastasid pärast õhtusööki patseerida, peatudes kusagil gelato’t või puuviljakokteili maitsma. Mõnikord viis Nino Franca tantsima mõnele paljudest tantsuplatsidest, mis suvel kuurortide kruusasele rannale üles pandi ja kus ansambel mängis mambosid või uue ja muretu Itaalia magusaid poplugusid. Gianni armastas istuda ja jäätist süüa, vaadates võlutuna, kuidas vanemad tantsivad selliste laulude järgi, nagu „Räägi mulle armastusest, Mariù” („Parlami d’amore Mariù”).16 Pühapäevad olid pühendatud laiendatud perekonnaga kokkusaamiseks, Versacede tädid ja onud oma poegade ja tütardega ning vanavanemad sõid kõik üheskoos lõunat ning lobisesid ja naljatasid kalaabria murdes. Pärast lõunat kogus Nino lapsed pühalikult kokku, et anda neile iganädalane taskuraha. Hiljem, õhtupoolikul, kui külalised olid läinud, kontrollis ta arved üle, paberid laual laiali laotatud, kuulates samal ajal raadiost ülekannet linna jalgpallimeeskonna La Reggina iganädalasest matšist.

Nora Macheda, Franca noor lapsena orvuks jäänud sugulane tuli perekonna juurde elama, kui lapsed veel väikesed olid. Zia Nora, nagu kõik teda kutsusid, aitas Francat majapidamistöödes ning laste eest hoolitsemisel. Gianni, Santo ja Tinuccia jumaldasid Norat, kes oli ligi viisteist aastat Francast noorem ning laste jaoks pigem kui eakaaslane ja usaldusisik. Väike, sitke, lühikeseks lõigatud mustade juustega naine, kes kunagi mehele ei läinud, askeldas köögis ning valmistas pesakonnale toitu. Suvel viis Nora lapsed Reggio lähedale mägedesse, kus neil oli üüritud kolme magamistoaga maja. Seal kohtusid lapsed Nino-poolse suguvõsa nõbudega, kellega koos käidi külateedel ratastega sõitmas. Vahel käisid nad lähedalasuvas Ameerika sõjaväebaasis, kus Gianni vaatas koos õe ja vennaga ingliskeelseid filme, neist sõnagi taipamata, kuid lummatuna Hollywoodi glamuurist.

Aga Versace perekonna raskesti kätte võideldud sõjajärgne idüll purunes julmalt kildudeks ja see puudutas Giannit hingepõhjani. 1953. aasta mais haigestus tollal üheksa-aastane Tinuccia kõhukelmepõletikku. Franca saatis Gianni ja Santo tütre haiguse ajaks onu juurde elama, valvates ise ööd ja päevad murest murtuna väikese tüdruku voodi juures. Gianni, kes oli samuti murest hullumas, jooksis peagi onu juurest minema ja läks tagasi koju – kus ema õmblustoas võttis teda vastu vaatepilt õest valges puusärgis, üleni valgetest lilledest ümbritsetuna ja seljas leerikleit. Seda nähes tundis poiss, et on lämbumas.17

Franca, kes nuuksudes kirstu kõrval põlvitas, viipas Gianni enda juurde.

„Gianni, su õde on nüüd taevas,” ütles ta. „Teie Santoga olete ainsad, kes mulle on jäänud.”

Matusejumalateenistusel vedasid kirstuga kaarikut valged hobused ja selle järel sammusid valgetesse leerikleitidesse riietatud koolitüdrukud.18

Mitu kuud oli Franca lohutamatu ja töövõimetu. Ta veetis suurema osa ajast nuttes oma magamistuppa suletuna või surnuaial tütre haual istudes. Kuid aasta pärast muutus ta juba natuke rahulikumaks. Kord kutsus ta noorema poja kõrvale.

„Gianni, sa saad endale väikese venna või õe,” ütles ta poisile.

Donatella sündis 2. mail 1955.

Sellest ajast peale, kui Gianni oli väike, oli Franca töötuba tema jaoks paradiis. Pärast kooli põikas ta esmalt kodust läbi, et võtta pisut einet, mida Nora oli neile valmistanud, ning suundus otsemaid edasi Franca töökotta, kus talle meeldis kangaid silitada ja silmitseda võlutuna rõivamudeleid, mida Franca oma reisidelt Rooma moemajadesse kaasa oli toonud. Ta armastas peita end paksu punase kardina taha, mis moodustas vaheseina heledalt valgustatud toas, kus Franca kliente vastu võttis. Järgmises ruumis töötasid Franca õmblejannad kesk kangarulle ja korve, mis olid täis nõelu, nööpe ning pärleid. Poiss vaatas harda imetlusega pealt proove, kui ta ema ja assistendid sättisid nööpnõeltega kleite parajaks ja rõivaese hakkas kliendi seljas tasapisi kuju võtma. Ta istus töötoa põrandal, kui Franca õmblejannad laotasid kanga paberipoognatele laiali ja hakkasid valge kriidiga lõikeid peale joonistama. Kui naised vilunult kangast lõikasid, hoidsid nööpnõelad kangast ja lõiget koos. Teised naised õmblesid tuhandeid tillukesi värvilisi pärleid laulatuskleidi tikitud pihikuosale.

„Miks sa sõpradega välja mängima ei lähe?” küsis Franca Giannilt, muretsedes sellepärast, et poeg veedab õmblustöökojas liiga palju aega.

„Ma ei taha,” vastas Gianni. „Ma tahan, et sa näitaksid mulle, kuidas riideid õmmeldakse.”19

Üsna pea hakkas Gianni ära kasutama seda, mida ta ateljees õppinud oli. Kui poiss oli umbes üheksa-aastane, hakkas ta koguma põrandale kukkunud siidi- ja villase riide ribasid, õmmeldes neist nukkudele riideid ja korraldades hiljem oma moeetendusi. Üheteistaastasena õmbles ta kleite sõbra nukule, lavastades neile mängu-ristimise. Paljud kaheteistkümnest õmblejannast, kes Franca ateljees töötasid, sõitsid igal hommikul kohale väikestest vaestest mägiküladest Reggio lähedal ning pidid laulatusele eelnevatel pikkadel tööpäevadel magama õmblustöökojas.20 Naised leidsid noorele Giannile pidevalt tegevust. „Vieni qua, Giannino!” hüüdsid nad teda. „Tule siia, Giannino!” Gianni nautis nende tähelepanu ning otsis iga võimalust, et vajalik olla, käies emalikele õmblustöökojadaamidele nõelu või tõmblukke ostmas. Kuumadel suvepäevadel käis ta neile jääjooki – granita’t – ostmas.

„Mu elu oli nagu Fellini filmis,” on moelooja ise hiljem intervjuudes rääkinud. „Ma kasvasin üles ainult naistest ümbritsetuna. Ma oli ära hellitatud. Mul oli kakskümmend sõbrannat ja kakskümmend ema.”21

Aga tähtsaimaks naiseks Gianni elus jäi ta ema. Poiss oli Francasse nii jäägitult kiindunud, et see ületas niigi erilise Itaalia poistele omase ema jumaldamise. Ta sarnanes emaga ka füüsiliselt – mõlemal oli ümar nägu, sügaval asetsevad silmad ja habras kehaehitus. Franca oli kirglik ema, kes ilmselgelt oma lapsi palavalt armastas, kuid oli nendega samal ajal karm ja nõudlik. Otsusekindel ja kangekaelne Franca oli väga loominguline natuur, mõnel teisel ajal ja teises kohas oleks võinud tema tegevus tunduvalt suuremat tähelepanu pälvida. Hoolimata karmist kasvatusest Itaalia provintsipiirkonnas ja piiratud haridusest oli ta oma aja kohta hämmastavalt vabameelne, olles pärinud oma isa kalduvuse rünnata üldtunnustatud tõekspidamisi. Ta oli kodust kaasa saanud sotsialistlikud põhimõtted – üsna haruldane suhtumine piirkonnas, mis oli tuntud pigem sümpaatia poolest fašistlikule režiimile.