Читать книгу Surmaosak - Deborah Crombie - Страница 3

Duncan Kincaidi puhkus algas hästi. Kui ta maanteele pööras, murdis päikesekiir pilvedest läbi ja valgustas üht lainelise Yorkshire’i rabanõmme laiku, just nagu oleks keegi sisse lülitanud taevase prožektori. Kiviaiad jagasid kahvatute ruunikirjadena säravrohelisi karjamaid, kus näksisid rohtu helendavvalged lambad, aimamata oma osatähtsust pildi täiuslikkuses. Stseenil näis olevat ka ajaline, mitte ainult ruumiline mõõde; tal oli tunne, nagu näeks ta elusat vaipa, mingit kauget ja täiesti kättesaamatut maailma. Pilved koondusid jälle, nägemus kadus niisama kiiresti, kui oli tekkinud, ja ta tundis selle möödumise tõttu veidrat kaotusevärinat. Viimaste nädalate nüri töö hakkab tunda andma, mõtles ta, tõrjudes õlakehitusega etteaimuse. Uus Scotland Yard küll otseselt ei nõudnud, et värskelt edutatud peainspektorid tööpinge tõttu varajase infarkti saaksid, aga augusti vabad päevad olid märkamatult septembrisse libisenud ja sealt edasi kogunes neid veelgi varuks. Ikka tuli nende kasutamisele midagi vahele ja viimane juhtum oli olnud eriti vastik. Hulk laipu Sussexi maapiirkonnas, kõik naised, kõik ühtviisi lõhki lõigatud – politseiniku kõige hullem luupainaja. Lõpuks olid nad süüdlase üles leidnud, tõelise hullukese, kuid polnud kindel, et nende hoolikalt kogutud tõenditest piisaks õrna südamega vandemeeste veenmiseks, ja kogu loo mõttetus ei lubanud terve paberitemäe täitmisest erilist rahuldust tunda. „Kena viis laupäeva õhtu veetmiseks,” oli Kincaidi seersant Gemma James eelmisel õhtul öelnud, kui nad veel viimaseid juhtumiga seotud kaustu kontrollisid. „Ütle seda politseikooli värbajatele. Ma kardan, et neile pole see pähe tulnud.” Kincaid naeratas talle üle oma paberitega täidetud laua. Reklaamplakatile poleks Gemma sel hetkel sobinud, ta oli väsimusest kahvatu ja ühel põsel oli kopeerpaberi plekk nagu muljumisjälg. Gemma ajas põsed punni ja puhus silmade ette kippuva punase juuksesalgu kõrvale. „Sa oled juba samahästi kui nädalaks pääsenud. Kahju, et mõnel teisel ei ole peene suvekorteri omanikust nõbu või mis see nüüd oligi.”

„Kas siin pole mitte kerget kadedusevarju?”

„Sina sõidad homme Yorkshire’i, mina aga lähen koju, pesen nädalaga kogunenud pesu ja käin mööda poode. Ei tea, miks see küll nii on.” Gemma naeratas talle heatujuliselt nagu ikka, siis aga tekkis tema häälde pisut emalikku hoolitsust. „Sa näed välja nagu vana setukas. Viimane aeg puhkust võtta. See teeb sulle ainult head, ma olen päris kindel.”

Selline hoolivus Kincaidist kümme aastat noorema seersandi poolt tegi talle nalja, kuid oli uudne kogemus ja ta leidis, et tal pole selle vastu midagi. Ta oli pingutanud edutamise nimel, sest see tähendas laua tagant jälle välitöödele pääsemist, ent nüüd oli ta hakanud mõtlema, et selle parim külg võis hõlpsasti olla seersant Gemma James. Veidi alla kolmekümne, lahutatud, üksi poega kasvatav – ent Kincaid oli avastanud, et Gemma heasüdamlik hoiak varjas teravat mõistust ja ägedat edasipüüdlikkust.

„Mulle tundub, et see pole päris minu rida,” ütles ta, lükates viimased lahtised lehed kausta vahele. „Selline kamba peale suvila jagamine, igaühel oma osak.”

„See oli su nõbu, kes selle korraldas, eks ole?”

Kincaid noogutas. „Tema naine ootab last ja nende arst otsustas viimasel hetkel, et neil ei oleks mõistlik Londonist lahkuda, ning siis nad mõtlesid minu peale, et mitte lasta oma nädalal päris raisku minna.”

Gemma oli vastuseks teda natuke narrinud: „Õnnel on omadus valida välja neid, kes seda kõige vähem väärivad.”

Liiga väsinud isegi selleks, et nende tavaks saanud kombel pubist läbi astuda, oli Gemma sõitnud Leytonisse ja Kincaid komberdanud koju, oma Hampsteadi korterisse ja maganud ilma und nägemata nagu tõeliselt kurnatud inimene. Ja nüüd kavatses ta ootamatu kingituse täielikult ära kasutada, vääris ta siis seda või mitte.

Kui ta ristmikule lähenedes kõhkles, sest polnud ikka veel päris kindel, milline on õige suund, tuli päike täiesti välja ning soojendas auto katust. Järsku oli käes täiuslik septembri lõpu päev, soe, kuldne ja lubadusi täis. Nüüd tuli tal veel ainult Followdale’i puhkemaja üles leida. Woolsey-under-Banki suunav nool näitas otse lammaste karjamaale. Oli aeg jälle kaarti uurida.

Ta sõitis aeglaselt, küünarnukk Midgeti lahtisest aknast väljas, hingas sisse hekipõõsaste vürtsikat hõngu ja otsis mingit märki selle kohta, et on õigel teel. Maantee lookles ümber üksikute hallist Yorkshire’i kiltkivist kandiliselt ja tugevalt kokku laotud talude, nende taga sirutas rabanõmm hõreda metsaga kaetud sõrmi karjamaadesse. Ilmselt olid soojale vananaistesuvele eelnenud karged ööd, sest puulehed muutsid juba värvi, vask ja kuld vaheldusid roheliste laikudega. Taamal, põldude, karjamaade ja nõmmede lapiteki taga tõusis maapind järsult kõrgeks seljakuks. Käänaku järel avanes Kincaidi ees just nagu pildiraamatust pärinev küla. Väikesed kivimajad ääristasid teed, pottides ja peenardel pelargoonid ja petuuniad lisasid jugadena värvi. Paremal pool tee ääres oli raske kivist poolring kirjaga Woolsey-under-Bank. Kõrgendik, mis nüüd näis otse küla kohal rippuvat, oli ilmselt Suttoni mägi. Veel mõned jardid edasi oli vasakul pool kõrges hekis vahe, millest paistis kivist, messingsildiga väravapost. Sildil oli kiri Followdale ja selle alla oli graveeritud lopsakas roosiõis. Kincaid vilistas endamisi. Väga peen tõepoolest, mõtles ta, pööras auto kitsast väravast sisse ja peatus kruusaga kaetud eesõuel. Ta uuris maja ning seda ümbritsevat krunti üllatuse ja rahuloluga. Ta ei teadnud isegi, mida ta oli ühelt osakutega hangitud inglise puhkemajalt oodanud. Ehk midagi Costa del Solilt üle võetut või siis maotult viktoriaanlikku. Igatahes mitte seda George’i-aegset maja – elegantset ja samas oma lihtsuses esinduslikku, pärastlõunases päikeses mesiselt läikivat. Luuderohupuhmad tegid alumise korruse seinad kodusemaks ja metsviinapuu kaunistas sarlakpunase laiguna ülemist korrust. Lähem vaatlus näitas, et ta esialgne mulje majast oli petlik – see polnud siiski täiesti sümmeetriline. Kuigi ehisviiluga kroonitud sissekäigust läksid tiivad mõlemale poole, oli maja vasak pool suurem ja ulatus siseõuele. Ta leidis, et tasakaalu illusioon on isegi meeldivam, mitte nii tõsine ja nõudlik kui tegelik sümmeetria. Kincaid sirutas ennast ja puges oma kulunud MG Midgetist välja. Ainult see asjaolu, et juhiistme vedrud olid aastate eest kokku vajunud, hoidis ta pead pidevalt vastu riidest katust hõõrdumast. Ta seisis hetke ja vaatas ringi. Lääne pool rida madalaid, samasugusest kuldsest kivist ehitatud maju, idas, Suttoni mäe pool hoolitsetud muru. Rahu tundus imbuvat lausa nahapooridesse ja alles siis, kui ta oli vaistlikult mõned korrad sügavalt hinganud, sai ta aru, millise pinge all ta oli olnud. Tõrjunud viimased tüütud töömõtted tagaplaanile, lasi ta autost lahti ja kõndis maja poole.

*

Raske tammelaudadest uks polnud riivis. See avanes Kincaidi puudutuse peale ja ta astus tüüpilisse maamaja esikusse, mille juurde kuulusid kummikud ja vihmavarjualus. Sealt edasi viivas koridoris oli hiina vaas pronksikarva krüsanteemidega mõneti vastuolus lillamustrilise põrandakattega. Õhus oli tunda mööblipuhastusvahendi lõhna.

Vasakult poolt praokil ukse tagant kostis naishääl, iga sõna oli välja öeldud vihase täpsusega. „Kuule, sa väike vereimeja. Ma ütlen sulle viimast korda, hoia mu eraelust eemale. Mul on kõrini su nuhkimisest ja piilumisest, kui sa arvad, et keegi ei näe.” Kincaid kuulis, kuidas naine järsult sisse hingas. „See, mida ma oma vabal ajal teen, pole kellegi asi, kõige vähem veel sinu. Sa oled isegi kaugele jõudnud kui arvestada su tausta ja atribuute.” Salvav rõhk oli viimasel sõnal. „Aga jumala eest, ma hoolitsen selle eest, et sa kaugemale ei jõuaks. Sa tegid vea, kui arvasid, et võid minust üle ronida.”

„Nagu ma seda tahaksin!” Kincaid muigas tahtmatult selle teate peale, teine hääl aga jätkas: „Lõpeta ära, Cassie. Sa oled ikka lehm küll. See, et sa oled pugenud juhataja kohale, ei tee sinust veel lord peaprokuröri. Pealegi,” lisas kõneleja tuntava õelusega, „ei söanda sa minu peale kaevata. Minul on ehk ükskõik, mida sa teed maksujõuliste klientidega, aga ma ei usu, et see vastaks üldisele ettekujutusele maaseltskonna peenekombelisusest – kui just ei taheta taaselustada Edwardi-aegseid nädalavahetuse pidusid. Mind päris huvitab, kuidas sa kavatsed seda nädalat sisustada. Muusikalised voodid?” See oli meeshääl, mõtles Kincaid, kuid kõrge ja pisut nasaalne, kerge Yorkshire’i aktsendiga täishäälikutel.

Kincaid taganes vaikselt esiukseni, avas selle ja lõi kolksuga kinni ning läks siis reipal sammul mööda koridori edasi ja koputas poolavatud uksele, enne kui sisse piilus.

Naine seisis kuninganna Anne’i ajast pärit elegantse laua taga, mis ilmselt toimis registreerimislauana. Selg oli akna poole ja käed tardunud paberipakki kohendama. Tema kaaslane toetus vastasseinas oleva ukse piidale, käed taskus, näol kergelt muigvel ilme. „Tere. Kas ma saan abiks olla?” küsis naine ja naeratas Kincaidile täiesti rahulikult, ilmutamata ainsatki märki äsjasest raevust.

„Kas ma olen õiges kohas?” küsis Kincaid kõhklevalt.

„Kui te otsite Followdale’i. Mina olen müügijuht Cassie Whitlake. Ja teie olete ilmselt härra Kincaid.” Kincaid naeratas, astus edasi ja toetas koti maha. „Kuidas te ära arvasite?” „Lihtsa välistamismeetodi abil, tegelikult. Pühapäeva pärastlõuna on meie tavaline sisseregistreerimise aeg ja kõik teised külalised on kas juba saabunud või siis ei vasta kirjeldusele, mille teie nõbu andis.” „Paha lugu, kui tutvustus jõuab inimesest endast varem kohale. Ma loodan, et see polnud liiga hävitav.” Kincaidile oli see üllatav kergendus. Naine polnud tema poole pöördudes auastet kasutanud. Ehk siis oli nõbu Jack ilmutanud sel korral peenetundelisust ning tal õnnestub nautida puhkust tavalise ja anonüümse kodanikuna. „Vastupidi.” Cassie kulmud kerkisid, kui ta seda ütles, ja nii lisandus viisakale vastusele kerge flirtiv maik ning Kincaid jäi murelikult nuputama, mida siis ikkagi võis Jack olla öelnud. Ta uuris huviga Cassie Whitlake’i. Kui keegi oleks just küsinud, oleks ta pakkunud naise vanuseks umbes kolmkümmend, kuid tegemist oli välimusega, mis tegi vanuse hindamise raskeks. Ta oli pikka kasvu, elegantne nagu ta laua kumerad joonedki ja rabav oma ühevärvilisel moel. Tema juuksed ja silmad olid mahalangenud tammelehtede värvi, nahk kahvatukreemikas, lihtne villane kleit juustest õige pisut erksama tooniga. Kincaidile tuli pähe, et ilmselt oli just Cassie valinud koridori krüsanteemid, need täiendasid teda suurepäraselt. Tema kaaslane oli seni säilitanud oma sundimatu asendi, jälginud vestlust kiirete linnulike pealiigutuste saatel. Nüüd võttis ta parema käe taskust ja lähenes Kincaidile. „Mina olen Sebastian Wade, juhataja asetäitja – või siinse leedi Diana lakei, oleneb, kuidas vaadata,” ütles ta kätt pakkudes. Ta piilus kähku Cassie poole, kontrollides, kas torge mõjus, naeratas siis Kincaidile ja surus ta kätt. Tervituses tundus olevat siirast soojust ning Kincaid leidis, et Wade’i võluv õelus on talle sümpaatsem kui Cassie Whitlake’i lihvitud südamlikkus. Wade oli veidi alla kolmekümne, kõhetu kehaehitusega, võikollased juuksed moodsas soengus ja kitsas peente joontega nägu rõugearmiline. Silmad olid ootamatult tumedad. Cassie tuli kiiresti ümber laua ja vabastas Kincaidi, puudutades jaheda sõrmega tema käsivart. „Ma näitan teile teie ruume. Siis, kui olete jõudnud end sisse seada, näitan teile ümbrust ja vastan kõigile küsimustele, mis teil võivad tekkida.” Sebastian Wade tõstis käe narritavaks sõjaväeliseks tervituseks, kui Cassie ta toast välja suunas.

Naisele koridori järgnedes imetles Kincaid seda, kuidas kleidi pehme materjal keha vastu liibus. Temani jõudis mingi terava, muskuselõhnalise parfüümi hõng; sellist poleks ta nii elegantselt korda seatud daami puhul eeldanud. Aga pikkuse osas oli tal olnud õigus – naise pea oli peaaegu samal kõrgusel kui tema oma.

Trepist üles minema hakates pöördus naine uuesti tema poole. „Ma usun, et teie ruumid on kogu maja parimad. Kahju küll, et teie nõbu ja ta naine pidid oma puhkuse viimasel hetkel ära ütlema. Teil muidugi vedas,” lisas Cassie ja Kincaid kuulis ta hääles kelmikat varjundit.

„Jah,” vastas Kincaid ja mõtles hetke, kuidas küll tema heasüdamlik ja siiras nõbu oli Cassie Whitlake’i elukogenud rünnakutele vastu pidanud.

Trepist üles jõudnud, järgnes ta Cassiele mööda koridori, mis viis maja tagaossa ja lõppes ukse juures, mida kaunistas maitsekas messingist number neli. Cassie avas ukse oma võtmega ja läks ees tillukesse esikusse. Kincaid ei pääsenud oma kotiga manööverdama, ilma et oleks naist riivanud, too aga naeratas peibutavalt.

Esikust pääses elutuppa, mille kujundamises või vähemalt värvide valikus oli jälle tunda Cassie kätt. Plüüssohvad ja tugitoolid olid tuhmkuldsed, kaardus käetugedega, ehisnööpide ja narmastega, kardinad olid oliivrohelised ja vaiba muster ühendas need kaks tooni toretsevas geomeetrilises abielus. Tuba võinuks olla tervikuna pärit mõne keskklassile mõeldud mööblipoe müügisaalist ning sisendas kindlat, anonüümset lugupeetavust.

Toa päästvaks detailiks oli kõrge klaasuks selle tagumises otsas. Cassie järgnes Kincaidile, kui mees läbi toa läks, koti maha pani ja ukse lahti tõmbas. Nad astusid koos välja kitsale rõdule. All laiusid Followdale’i maad ja aiad, mis viisid ta pilgu eemal kerkivale kogukale Suttoni mäele.

„Seal on tenniseväljak.” Cassie osutas vasakule. „Ja kasvuhoone. Meil on kroket ja sulgpall ja murukeegel, nagu ka ratsutamine ja matkarajad. Oh, ja muidugi ka siseujula. Ujula on meie kõige populaarsem atraktsioon. Ma usun, et leiame teile piisavalt tegevust.”

„Ma olen rabatud.” Kincaid muigas. „Püüdes otsustada, mida teha, võin ma närvivapustuse saada.”

„Seni aga lasen ma teil end sisse seada. Kui te tahate oma varusid täiendada, siis külapood on siit teed pidi mõne sammu kaugusel. Võõrastetoas algab kell kuus kokteiliõhtu, et külalised võiksid omavahel tutvuda.” „Ma kardan, et mul pole sellise osakutesüsteemiga kogemusi. Kas ülejäänud külalised siis ei tunne juba üksteist, kui nad on kord juba endale sama nädala kinni pannud?” „Tegelikult see nii ei ole. Kogu aeg leidub uusi inimesi, kes endale nädala ostavad. Vanad omanikud vahetavad nädalaid või satuvad olema kuskil mujal, nii et tegelikult ei tea kunagi ette, kes parajasti välja ilmub. Ausalt öeldes on meil sel nädalal mitu uustulnukat.” „Tore. Siis pole mina siin ainuke uus. Kui palju külalisi siin üldse on?” Cassie nõjatus rõdupiirde vastu ja tõstis turisti uudishimu suhtes kannatlikuna käed rinnale. „Noh, peamajas on kaheksa korterit ja teises hoones on veel kolm omaette elamist. Võib-olla märkasite vasakul pool, kui sisse sõitsite. Ühte neist kolmest kasutan ma praegu ise, seda kõige kaugemat.” Jutt faktidest ja numbritest kulges sujuvalt, niisama siledalt kui tema hääl. Naine vaatas Kincaidile otse ja järjekindlalt silma; ta oli küll veetlev, kuid selline kaalutletud ja anonüümne kutse tekitas mehes ebamugava tunde. Ajendatuna pahelisest soovist Cassie maa peale tagasi tuua ja näidata, et ta pole nii kergesti manipuleeritav, küsis mees: „Kas teie asetäitja elab ka kuskil siin? Näis meeldiv noormees olevat.” Cassie ajas end järsult sirgu. Sebastian Wade’i ühiskondlikult kõlbmatuks tunnistades oli tema hääles sama mürk, mida Kincaid oli enne kuulnud. „Ei. Külas, koos oma vana emaga. Kes peab seal tubakapoodi.” Ta hõõrus käsi kokku, nagu pühiks leivapuru maha. „Vabandage, ma pean üht-teist korraldama. Andke teada, kui te vajate midagi – vastasel korral kohtume hiljem.” Naeratus oli seekord põgus ega sisaldanud kutset. Cassie lipsas temast mööda ja jättis ta üksi rõdule.