Читать книгу Surmaosak - Deborah Crombie - Страница 4

Penelope MacKenzie heitis vargse pilgu elutuppa, kus tema õde Emma näis olevat süvenenud oma linnuvaatlusmärkmikku, võrreldes elu jooksul kogunenud nimekirja tänaste tähelepanekutega. Penny seadis end mugavamalt magamistoa akna alla ja päästis valla kiire kergendusohke. Tal on veel mõni minut aega ilma käskude ja keeldudeta, väike pääsemine õe hoolitsevast tähelepanust.

Enne isa surma olid asjad teisiti. Penny ei unustanud siis kõike ära, oli ainult vahel pisut hajameelne. Aga pärast isa haiguse viimast pikka kuud näis nii, et mõned haprad ühendused mõtete ja tegude vahel olid hajunud.

Alles eelmisel nädalal oli ta pannud kastruli veega pliidile ja läinud elutuppa raamatut lugema. Kui kastrul talle viimaks meelde tuli, oli kogu vesi ära auranud ja kastruli põhja vahekiht ära sulanud ning hõbedase tulvana pliidile valgunud. Või siis need pühapäevase prae jäägid, mis ta oli külmiku asemel ahju pistnud. Emma oli tige, kui ta selle järgmisel päeval avastas ja pidi toidu ära viskama.

Kuid need olid lihtsad asjad. Penny ei tahtnud mõeldagi päevale, mil ta läks alla külapoodi, ostis oma kaubad ja leidis siis, et ei mäleta enam koduteed. Sel kohal, kus mälus pidi olema kulunud rada, mis viis läbi Dedhami küla ja üles mäkke Ivy majakese juurde, oli tema teadvuses tühjus.

Ta komberdas hirmunult sõber Mary tuttavasse sooja kohvikusse. Istus seal, higistas, lobises ja jõi kuuma magusat teed, püüdes teeselda, et tema maailmasse pole tekkinud haigutavat auku. Siis nägi ta naabrit möödumas. Ta ruttas mehele järele ja küsis hingeldades: „Kas sa lähed koju? Ma kõnnin sinuga koos, eks ole, George?” Kui ta kõndis, hakkas ümbrus taas tuttav tunduma, täitis tühjad kohad, kuid hirm oli end temas juba mugavalt sisse seadnud. Ta polnud sellest kellelegi rääkinud, kõige vähem veel Emmale.

Võib-olla oligi vaja ainult puhkust, kahte kohustustevaba nädalat. Tal oli tulnud Emmat pikalt veenda, et nad väärivad isaga veedetud aastate järel midagi sellist. Lõppude lõpuks kuulus isa raha ju nüüd neile ja nad võisid teha, mida ise tahtsid. Ta oli küla reisikorraldaja juures näinud puhkuseosakute reklaamvoldikut. Ja Followdale oli armas, just nii armas, nagu ta oli ette kujutanud. „Unistad nagu ikka, Pen?” Õe hääl pani ta võpatama. „Liiguta nüüd ennast. Me peaksime poodidesse minema, et jõuda enne pidu veel ümber riietuda.” Emma võttis riidekapist oma veekindla jaki ja hakkas oma tavalise asjaliku erksusega pandlaid sulgema. „Jah, Emma, ma tulen,” vastas Penny. Polnud mingit mõttet Emmat pahandada või, mis veel hullem, ärritada teda senikaua, kui ta hakkab rääkima tavatult leebe kannatlikkusega. Penny hõõrus sõrmeotstega laupa, just nagu võiks murekortsude füüsiline silumine tuua ta näole tagasi kunagise leebe rõõmsameelsuse, ning naeratas säravalt, kui Emma tema poole pöördus.

Kakskümmend kaheksa… kakskümmend üheksa… kolmkümmend… Hannah Alcock istus peegli ees ja loendas juukseharja sujuvaid, ringikujulisi liikumisi. Veider, kuidas lapsepõlve harjumused külge jäävad, mõtles ta. Ta ei teadnud ühtegi loogilist põhjust, miks peaks iga päev just sada harjatõmmet tegema, aga kui ta hetkeks silmad sulges, nägi ta end öösärgis vana tualettlaua ees istumas, läbi oma pikkade pruunide juuste laskuvat harja jälgimas ja kuulmas ema häält eemalt koridorist: „Hannah, kullake, ära unusta juukseid harjata.” Kõik see oli ammu – tegelikult oli peaaegu kolmkümmend aastat möödas sellest õhtust, kui ta käärid oma vööni ulatuvatesse juustesse lõi. Juuksed olid langenud seljale nagu mantel, säravalt kastanpruunid, kerge kuldse läikega, ema uhkus, tema aga oli need jõhkralt kaela kohalt maha lõiganud. Ja kuigi tema juuksed olid kõik need aastad olnud lühikesed, oli ta neid ikkagi igal õhtul harjanud. Tobe rituaal, millest oleks pidanud vabanema koos ammuse noorukieaga, aga kui ta oli närviline, just nagu selgi õhtul, siis oli sellel kummaliselt lohutav mõju. Kõhulihased lõdvestusid, kui ta harjatõmmete taktis hingas, ja selleks ajaks, kui ta hõbedase seljaga harja kenasti samast komplektist peeglikese kõrvale asetas, tundis ta, et ehk on siiski peaaegu võimalik eelseisva õhtuga toime tulla. Kokteiliõhtu oli kestnud juba veerand tundi. Kui ta ei kiirusta, hilineb ta sellele rohkem, kui oleks viisakas. Siiski jätkas ta enese peeglist uurimist. Hea nägu, oli ta hakanud mõtlema, kasvades välja plikapõlve ihaldusest üldtunnustatud ilu järele. Need ümarad, blondid, kohevil tüdrukud, keda ta oli nii väga kadestanud, olid nüüd närbunud, nahk pundunud, juuksed triibutatud ja kärbitud, et pealetungivat halli varjata. Tema enda hoolikalt ja kalli raha eest lõigatud juustes oli vaid paar hõbedast niiti meelekohtadel ja tugevad luud näonaha all, mida ta oli vihanud, andsid ta näole nüüd haarava isikupära.

Juba aastaid polnud ta teiste arvamuse pärast muret tundnud. Edukas, enesekindel, rahulik – ta oli mõelnud, et miski ei suuda häirida tema hoolikalt rajatud tasakaalu. Mitte miski, tähendab, kuni eelmisel aastal olid temas kasvama hakanud veidrad, aeglased segadused, mis koolutasid ta elu ning juhtisid ta lõpuks teoni, mis võis osutuda parandamatult tobedaks.

Ta oli kavandanud seda näost näkku kohtumist niisama põhjalikult kui kõige keerulisemat eksperimenti, palganud eradetektiivi mehe elust üksikasju välja nuhkima, ostnud puhkuseosaku temaga samaks nädalaks – ja ometi võdises ta viimasel hetkel siin rambipalavikus nagu kohmakas koolitüdruk, kes ta kunagi oli olnud.

Mida oli tal lõpuks kaotada? Võib-olla nad lihtsalt kohtuvad selle nädala jooksul koridoris ja tervitavad, leiab aset mõni argine juhuslik puudutus, aga siis mees lahkub ega mäleta tema nime ega nägu. Selles ei saanud ju olla midagi halba?

Või neist võivad saada sõbrad. Kaugemale ta ei mõelnud – mida tema võiks öelda või kuidas mees võiks vastata. Tänane õhtu oma muretute tutvustamiste ja järgneva viisaka pisiasjadest lobisemisega oli alguseks piisavalt hea.

Ta tõusis, võttis elutoast oma koti ja sulges enda järel hoolikalt ukse.

Duncan Kincaid toetus rõdupiirdele, tahtmata sealt kuhugi minna – talle oli vastumeelt lips kaela ümber siduda ja siis teha läbi kõik need seltskondlike kohustustega kaasnevad liigutused. Tema varasem energiapuhang oli andnud maad hiilivale letargiale.

Oleks ju lihtne valmistada endale midagi õhtusöögiks ja heita siis sohvale raamatut lugema – ta oli leidnud öökapi sahtlist pehmekaanelise „Jane Eyre’i”. Külapoest ostetud munadest, peekonist ja pätsist värskelt küpsetatud täisteraleivast piisaks vaikseks õhtuks küll.

Ta oli uurinud poe küpsiseriiulit, kui plikalik hääl tema selja taga sädistas: „Te olete ilmselt see uus külaline. Me oleme innukalt oodanud teiega kohtumist.” Ta pööras ringi ja nägi enda ees õblukest naist avaras šotiruudulises keebis. Naine võis olla kuuekümne ringis, kohevad hallid juuksed ümbritsesid linnupesana ta kõhna nägu ja erakordselt siniseid silmi. Keebiserva alt paistsid vanamoodsad kinninööritud daamisaapad. „Cassie ütles meile, et teie nimi on Kincaid, ja me olime nii põnevil – šotlane nagu meiegi, eks ole, meie oleme MacKenzied. Meie vanaisal oli omal ajal Perthshire’is päris uhke elamine.” Laused pudenesid naise suust katkematu voona. „See võis vanasti välja näha just nagu siin, ma mõtlen, et nii nagu Followdale. Ma kujutan ette…” Kincaidile tegi see nalja ning ta sekkus: „Te siis enam ei ela Šotimaal?” „Oh, ei. Meie isa… noh, eks ole, neid oli nii palju vendi, et ta oli sunnitud endale ameti leidma. Ta kolis juba üsna noore mehena Essexisse. Ta oli Dedhamis kirikuõpetaja, nelikümmend aastat, siis jäi pensionile. Aga kõik see tundub nüüd nii ammuse ajana.” Naine naeratas Kincaidile nukralt. „Me elame seniajani seal, Emma ja mina, kuid kiriklas elab nüüd muidugi keegi teine. Me peame kitsi. Imelised loomad, kas te ei arva? Nii puhtad, ning kitsepiimal ja – juustul on praegu päris hea minek. Isa ei tahtnud sellega küll lõpuni leppida. Aga teie, härra Kincaid, kust kandist teie perekond pärit on?” „Ma olen teise põlvkonna ümberasuja nagu teiegi. Mu isa kolis Edinburghist Cheshire’i enne minu sündimist ja abiellus inglise tüdrukuga, nii et mu esivanemate veri on üsna lahjaks jäänud. Ja…” „Mina olen Emma MacKenzie,” sekkus naine, keda Kincaid oli enne leti ääres maksmas märganud. „Minu õde Penelope.” Ta haaras Kincaidi käe oma kindlasse, kuiva pihku. „Tere päevast.” Oma sirgete, hallide, kausisoengusse lõigatud juuste, meheliku veekindla jaki ning kindlameelse ilmega meenutas ta Kincaidile tema kuuenda klassi klassijuhatajat. Ainsaks kaunistuseks oli rihmaga tugeva kaela küljes rippuv binokkel. Õekesed Peps ja Sünge, nimetas ta neid mõttes, aga kohe hakkas tal seepärast piinlik. „Ma olen kindel, et härra Kincaid ei taha kuulda kogu meie perekonna ajalugu, Penny. Ja me peame nüüd minema, kui tahame peo jaoks ümber riietuda.” Emma noogutas talle ja suunas siis õe korrapidajaõpetaja delikaatsusega eemale.

„Preili MacKenzie,” hõikas ta, kui õed olid juba väljumas, „oli meeldiv teiega tutvuda. Ehk kohtume peol uuesti.” Vastutasuks sai ta särava naeratuse.

Vali koputus elutoa uksele äratas Kincaidi mõtisklustest ja ta märkas, et õhk oli rõdul jahedaks läinud. Ta lipsas tuppa, avas ukse ja leidis eest Sebastian Wade’i, kes oli tõstnud käe, et uuesti koputada.

„Vabandust,” ütles Wade, „vahel saab mu entusiasm minust võitu. Ma tulin, et pakkuda end saatjaks teel meie väikesele kokkusaamisele ja teile maja näidata – kui Cassie pole seda juba teinud.”

„Ta lubas mulle ekskursiooni korraldada, aga see ei saanud teoks. Majaga tahaksin ma tutvuda küll.”

„Ah, milline maiuspala teid siis ootab. Ehitatud suursuguselt, kuid kaasaegsete mugavustega. Kas te tulete nii, nagu olete – härrasmehe nädalavahetuse sundimatus riietuses?” Ta silmitses Kincaidi lahtise kaelusega särki ja velvetpükse.

„Ei, üks hetk, ma võtan pintsaku,” vastas Kincaid ja nägi, et kõigist tema arutlustest hoolimata olid otsused juba tema eest ära tehtud. Teda veeti kaasa niisama lihtsalt, nagu laine kannab tühja teokarpi.

„Teie sviiti,” ütles Sebastian kõige albima giidi kombel, „nimetatakse Suttoni sviidiks, sest teie rõdult avaneb vaade Suttoni mäele. Nutikas, eks ole? Kõigil neil on imeliselt leidlikud nimed. Kohe palju isikupärasem, kodusem tunne, just nagu nimetaks oma äärelinnas asuva paarismaja ühe poole „Teeäärseks majaks”. Otse teie all on Thirski sviit, praegu meie noore ja paljulubava parlamendiliikme Patrick Rennie ning tema muutumatult hobusesaba ja musta sametpaelaga naise Marta käsutuses. Väga maalähedane. Neile kuulub mitu aasta peale ära jagatud nädalat.”

Kincaid lõpetas elutoa peegli ees lipsu sidumise, tõmbas pintsaku selga ja patsutas rahakotti ja võtmeid kontrollides taskuid.

„Nüüd siis,” jätkas Sebastian, kui nad olid ukse sulgenud ja kolm astet allapoole, suurde koridori jõudnud, „sviit sel korrusel otse teie kõrval on Richmond, sinna saabus hommikul Hannah Alcock, mingit laadi teadlane, kes näib olevat väga professionaalne ja tõhus. Oma klantsitud ja kondisel kombel isegi veetlev, kui juhtuvad meeldima intelligentse välimusega naised.” Ta heitis Kincaidile erksa, õelavõitu pilgu.

„Ja teile ei meeldi?” „Oh, minu jaoks on paljud naised esteetiliselt meeldivad,” vastas Sebastian kavala kahetähenduslikkusega, mida Kincaid hakkas tema puhul juba tavaliseks pidama. „Nii – ja teist paremale jääv uks viib basseinirõdule.” Ta avas selle ja lasi Kincaidi ees läbi. Niiskus ja kloorilõhn ründasid Kincaidi meeli ning tema esimene mulje väikesest rõdust oli, et ta on sattunud säästueelarvega Vahemere-fantaasiasse. Põrand oli kaetud punaste glasuurtellistega, rohelised taimed täitsid kogu võimaliku ruumi ja must malmrinnatis ulatus all läikiva vee kohale. „Väga leidlik, kas pole? Koht, kust me võime näha, kuidas meie külalised lustlikult basseinis möllavad – bassein on meie kõige elitaarsem vara. Aitab müügile tublisti kaasa, võin ma teile öelda. Muidugi, kuni pole tegemist üheksakümnekilose liibuvaid pükse kandva külalisega.” Kincaid naeris. „Paistab, et te ei pea mind eriti perspektiivikaks kliendiks.” Sebastian piidles teda ning korraks puudus tema hääles teravus. „Ei. Ma ütleksin, et teid lugupeetud välimusega nii kergelt ei meelita. Võibolla on teil muid nõrkusi? Aga kui seda puhkust poleks teile kingitud, siis vabatahtlikult poleks te seda valinud?” Kincaid mõtles sellele. „Jah, teil on õigus, siin on küll meeldiv, aga tõenäoliselt poleks ma seda valinud. Liiga organiseeritud. Liiga õdus. Mul on pisut selline tunne nagu laagrisse saadetud lapsel.” „Tublid poisid saavad pärast õhtusööki ka magustoitu. Lähme siis edasi. Võtke sellest kogemusest siis kõik, mida annab, kui teil pole plaanis seda korrata.” Sebastian hakkas jälle giidina vadistama. „Esimese korruse koridori otsast läheb trepp alla,” osutas ta Kincaidi selja taha, „seal on basseini sissepääs. Otse meie all on basseini veeprotseduuride osa. Seal hoitakse vesi soojana ja kui tahate seda kasutada, võite purskejoad sisse lülitada. Mulle endale see päris meeldib – üks selle töö privileegidest.” Kincaidile tundus, et juhtkonnaga vägikaigast vedav Sebastian Wade kasutas juba põhimõtteliselt kõiki tööga kaasnevaid privileege. Nad läksid üle rõdu ja teisest uksest vastaskoridori jahedamasse õhku. „Maja pole sümmeetriline.” Sebastian osutas maja tagaosale. „Selles sviidis on Lyles Hertfordshire’ist või mingist niisama rõõmutust paigast. Pedantne väike mees, endine sõjaväelane, kuigi teda vaadates selle peale ei tule – ta näeb välja nagu idioot. Ta vestles minuga pärastlõunal – tundus, et tundide kaupa, ja kõik puha tema seiklustest Iirimaal. Võis arvata, et ta alistas ainuisikuliselt IRA. Ma küll kahtlen, et ta seal millegagi ehituspataljonist ohtlikumaga kokku puutus.”

Mõte, et pisiasjadele põhjalikku ja taktitut tähelepanu pöörav Sebastian leidis kellegi olevat pedantse, pani Kincaidi muigama.

„See seal keskel on ateljeekorter läbi kahe korruse. Hunsingerid, Maureen ja John. Tagurlikud hipid, kellele kuulub mahetoidupood Manchesteris; saabusid eelmisel nädalal koos oma silmapaistvalt tervete lastega.” Sebastian vaatas küsivalt Kincaidi poole. „Nagu te mõistate, ei saabu ega lahku kõik külalised samal ajal.”

Nad läksid eesmise trepimademe poole. „Näiteks Frazerid sellest esimesest sviidist on siin samuti olnud juba nädala. Isa ja tütar.” Kincaid jäi teravmeelsust ootama, aga seda ei tulnud. Sebastian lükkas trepile viiva ukse lahti, nägu kõrvale pööratud.

„Millised nad on?” küsis Kincaid – ütlemata jätmine oli temas uudishimu äratanud.

„Ma jätan teile võimaluse ise oma arvamust kujundada,” ütles Sebastian pisut järsult. Pärast hetkelist kohmetut vaikust andis ta siiski järele. „Vastik lahutus. Angela on viisteist ja sõda käib tema pärast. Kumbki pool teda tegelikult ei taha ja ta teab seda.” Kaitsemaskeering kadus, heledas hääles oli kibedus.

Kincaidil oli tunne, et ta oli juba teist korda õhtu jooksul põgusalt piilunud hapra kesta alla. Aga see oli ka kõik, sest Sebastian hakkas laiast trepist alla peasissekäigu poole minema ja jätkas oma monoloogi üle õla.

„Siis jääb veel alumine korrus. Esimene sviit on sel nädalal tühi. Muuseas, selle nimi on Herriot. Puhas vedamine, et meil pole lisaks ka Siegfriedi ja Tristanit. Meile meeldib kohalike kuulsustega uhkustada kui vähegi võimalik. Renniesid ma juba mainisin ja teises tagumises sviidis on selle nädala aarded, õed MacKenzied Dedham Vale’ist. Armsad daamid on oma külaskäigu esimest nädalat tohutult nautinud – see teeb mu südame soojaks.” Nähes Kincaidi mõistvalt naeratamas, jätkas ta: „Ma näen, et te olete nendega juba kohtunud. Aga ärge laske välisel end petta. Emma võib paista pigem Munningsi kui Constable’i modellina, aga ma ei usu, et ta oleks selline sõjakirves, nagu ta tahaks teid ehk uskuma panna, ja kena Penny polegi nii juhm.”

Nad jõudsid esikusse ning peatusid. „Ja teine maja?” küsis Kincaid. „Tühi. Välja arvatud Cassie ots.” Sebastiani vastus oli järsk ja Kincaid oletas, et sellest rohkem juttu ei tule. „Vastuvõtutuba te juba nägite. Selle taga on elutuba, mille kaudu pääseb Valge Roosi baari. Soodustab lõbusaid kohtumisi osakuomanike vahel. See peaks toimima iseteenindamisega, aga alati saab aru, kes ei maksa. See on see vargne pilk pärast endale joogi valamist – et kas keegi märkab, kas ta paneb kaussi raha või mitte.” Sebastian uuris end esiku peeglist, lükkas heleda juuksesalgu sõrmeotsaga paika ja kohendas siis linaseid pükse oma kitsa piha ümber. „Noh, käes on lõbutsemise ja mängimise aeg. Kas ma juhatan teid tapalavale?” Vandeseltslaslik pilk jättis Kincaidile ebamugava tunde, et ta on Sebastian Wade’i jaoks niisama läbinähtav kui maailma kõik ülejäänud juhmikesed.

Võõrastetoas oli õhk suitsust kirbe, kurkukriipivat kuumust võimendasid kaminas punaselt hõõguvad elektroodid. Külalised seisid punarohelise mustriga vaibal kaitset pakkuvate kambakestena, nende hääled sulasid eristamatutena kokku. Sebastian juhtis ta baari äärde ja valas talle õlut. Oodates märkas Kincaid baari taga ruumi, mida Sebastian polnud maininud. Erinevalt klantsitud ja korras toast, kus Cassie ta vastu oli võtnud, oli tegemist tööruumiga. Hall metallist laud ja failikapp, tugev sekretäritool ning kulunud puust nagi kuninganna Anne’i aegse elegantsi asemel. Laual paberid ja kalkulaator, teine pakk pabereid kirjutusmasina kõrval. See pidi olema Cassie valdus, maja närvikeskus. Polnud ime, et Sebastian pidas õigemaks seda ignoreerida. Joogid kaasa võtnud, hakkasid nad tagasi võõrastetuppa minema ja jäid pidama ukse lähedale, kust oli toale hea vaade. Sebastian toetas selja vastu seina, seadis ühe jala teise taha ja vaatas erksa huviga ringi. „Nüüd on aeg mängida äraarvamist,” ütles ta. „Vaatame, kas te suudate ülejäänud paika panna.” Neli inimest seisid koos kamina juures, klaasid käes, osa tähelepanust omavahelisel vestlusel, osa aga ülejäänud toal, just nagu kombeks kokteilipidudega harjunud inimestel. „Võtavad asjadelt mõõtu, kas pole? Jälgivad mängu, et mitte jääda ilma millestki olulisemast.” Sebastian rüüpas lonksu ning jäi ootama, et Kincaid nimed ja kirjeldused kokku paneks.

„Hmm,” ütles Kincaid väljakutset vastu võttes, „pikk heledapäine mees Savile Row’ rõivastes. Parlamendiliige?” Sihvakas, läikivad juuksed täiuslikus soengus, esiletükkivad sarnaluud rõhutasid näo tasapindu. Isegi klaasi hoidva käe küüned läikisid hoolikast poleerimisest. Sebastian noogutas ja Kincaid jätkas: „Asi pole ainult välimuses. Ta on harjunud nähtaval olemisega, eeldab, et teda jälgitakse. Nüüd siis lokkis juustega naine lohmakas teksakleidis. See ei saa ju olla tema naine? Mahetoodete poe omanik. Maureen, oli ju?” Sebastian muigas heakskiitvalt.

Jõuetu välimusega keskealine mees prillide ja hõrenevate juustega näis vestlust üleval hoidvat. Teiste näod esindasid huvipuuduse erinevaid astmeid ja siirast tüdimust. „Härra Lyle Hertfordshire’ist. Õige? Ja tumedapäine, kauaaegseid kannatusi väljendava näoga naine on ilmselt tema abikaasa.”

„Braavo. Seni on kõik õige. Teete neile lõpu peale?”

„See kõlas nii, nagu oleks tegemist eelroogadega.” Kincaid vaatas kuulekalt ringi, nautides nimede ja kirjelduste mäluproovi.

Akna all laua ääres istus kogukas mees, kelle lõuga kattev pehme pruun habe pidi ehk kompenseerima juuste hõrenemist. Ta mängis kahe väikese lapsega, ja kuigi kõigi pilgud olid pingsalt mängulaual, näis mees end pintsaku ja lipsuga ebamugavalt tundvat. Tema sõrmed sikutasid kraed ja õlad liikusid tõrksalt. „Kahtlemata on need seal ülejäänud Hunsingerid.”

Sebastian polnud teda kuulnud. Ta tähelepanu oli keskendunud üksi seina ääres seisvale tüdrukule. Tüdruku naha all oli veel see täiendav polstrikiht, lapseea rasv, mis pehmendas ja hägustas tema näojooni ja viis Kincaidi mõtted hangumata pudingile. Tumedad ringid silmade ümber andsid talle öise välimuse ja lillatriibuline harjassoeng näis ta mossis ilme loomuliku jätkuna. Kincaid müksas Sebastiani ja ütles vaikselt: „See on Angela? Ehk oleks parem, kui te läheksite ja prooviksite tema tuju parandada. Ma olen kindel, et saan ise hakkama.”

„Hästi,” vastas Sebastian. „Näeme.”

Kincaid kahetses seda peaaegu silmapilkselt. Ümber sohva lähenes talle naine teksakleidis, relvaks otsustav naeratus. Ilmselt oli ta seda võimalust oodanud, mõtles Kincaid ja vaatas põgenemisteed otsides ringi. Talle jäi silma kõhklevalt ukseavas seisev naine. Naine kandis kreemikat roosimustrilist, siidjast riidest pükskostüümi, mis oli väga sobivaks taustaks tema silmatorkavale, kandilisele välimusele. Puuduv teadlane, mõtles Kincaid, ent enne, kui ta jõudis teha sammu sinnapoole, oli Maureen Hunsinger tal juba kallal nagu heade kavatsuste tõusulaine.

Hannah leidis sisenedes, et pidu juba käib, ning manas näole lahkelt ootusäreva näo – või vähemalt lootis, et see tal õnnestus. Ta läks baarileti juurde ja segas endale viski, suutmata seejuures meenutada, millal tal oli viimati vaja olnud alkoholist julgestust otsida. Tema kõrval valas endale suure klaasi magusat šerrit kohevam õdedest MacKenziedest, kelle pehmed hallid juuksed moodustasid näo ümber ebakorrapärase aupaiste, just nagu oleks ta tugeva tuule kätte sattunud. End Hannah’ poole kallutades tõstis Penny klaasi ja sosistas vandeseltslaslikult: „Eriliselt hea. Ja mida,” jätkas ta süütu usalduslikkusega, „te arvate meie uusimast täiendusest, preili Alcock? Me kohtusime temaga täna pärastlõunal poes, võluv noormees, väga viisakas. Cassie ütleb, et ta on valitsuse ametnik, midagi õudselt igavat. Teda vaadates seda küll ei arvaks.” Hannah järgis Penny pilku ja nägi ruumi teises otsas pikka meest seinale toetumas – ta oli sinna surutud nagu liblikas nõela otsa ilmselt heal järjel, kuid tobedat kleiti kandva naise poolt. Ta ei näinud ametniku moodi välja. Nägus, kolmekümnendate keskel või veidi üle, iirisekarva pruunid juuksed sassis ja nina pisut viltu. Ta kuulas Maureeni, näol heatahtlikku huvi väljendav ilme, kuid Hannah tajus temas valvsust, sisemist rahu, mis eristas teda ülejäänutest. „Kincaid,” ütles Penny. „Tema nimi on Duncan Kincaid.” Hannah vaatas kõrvale ja riidles endaga naeruväärse mõttelennu pärast ajal, mil tal oli pakilisemaid muresid. Siis, just nagu tema suhtumist tajudes, pöördus Kincaid tema poole, vaatas talle otsa ja naeratas. See oli Cheshire’i Kassi muie, ühtaegu vallatu ja mahe, täiesti relvitukstegev. Cassie ilmus oma tavalise vaikse tõhususega Hannah’ kõrvale, kõigepealt teavitas tema tulekust ta terav, karge parfüüm. See meenutas Hannah’le põlevaid puulehti. „Ma usun, te tutvusite preili MacKenziega täna hommikul? Lubage, ma tutvustan teile veel mõnda külalist.” Cassie täitis oma elukutselise võõrustaja kohuseid täiuslikult, just nagu Hannah oli seda juba ette teadnud. Kohtumine, mida ta nii palavikuliselt oli igatsenud, toimub kergelt ja sundimatult nagu iga teinegi juhuslik kohtumine. Ta ei tohi ainult mingi keelevääratuse või kontrollimatu liigutusega end reeta. Tema kõhulihased olid nii pingul, et tal oli raske hingata. Ta sundis end lõdvestuma ja sügavalt hingama, sundis end Cassie kombel rabedalt naeratama, öeldes: „Jah, see oleks meeldiv.”