Читать книгу Öine Innsbrucki rong - Denyse Woods - Страница 10

Frances istus tardunult. Richardit ei ole enam rongis. See oli ainus järeldus, milleni ta jõudis, ja kui teda ei ole rongis, siis pidi ta välja minema. Tema seljakott oli kadunud. Kõik jõudis tagasi selleni. Ta oli võtnud oma koti ja väljunud rongist. Vabatahtlikult, ettekavatsetult. Ja oli seda teinud, sest Frances oli ta selleni viinud. Küsimus ei olnud enam selles, et Richard oli teda karistanud, vaid mees oli ta maha jätnud. Ta oli sellega ähvardanud ja nüüd oli ta selle teoks teinud.

Nuubia härrasmees läks taas uksest mööda. Eneselegi ootamatult leidis Frances äkki julguse teda hüüda. Ta tõmbas vöökoti luku lahti, haaras rahakoti, võttis välja Richardi foto, mida oli kolm aastat kaasas kandnud, ja sirutas selle mehe poole. Too vaatas seda küsivalt. Sudaanis räägiti üsna laialdaselt inglise keelt, aga Francesel oli määratud reisida koos selle riigi kõikide inglise keelt mitteoskajatega.

„Vabandust, kas te olete seda meest näinud? Ta oli siin, koos minuga, siin.“ Ta osutas istmele. „Ja noh, paistab, et ta on… kuhugi läinud. Kas te nägite teda?“

Mees võttis foto ja uuris seda kehvas valguses. Ta noogutas. Ta tundis kindlasti Richardis ära mehe, kellega koos naine reisis.

„Ma ei tea, kus ta on,“ lausus Frances.

„Ehk peaksid teda otsima minema?“ küsis mees, pöörates lõuga vasakule ja seejärel paremale.

Ta teadis väga hästi, et Frances oli seda teinud. Ta oli ringi pöörelnud nagu tuulispask. „Jah. Olen kogu rongi läbi käinud. Ma ei suuda teda leida!“

Mees vaatas teda sõbralikult, tema pilk ei olnud enam ähvardav, kuid ta raputas pead. Ta vaatas üle õla ja kutsus teed jagavat meest, kes tuli mööda koridori, teekatel ja klaasid käes. Nad näitasid talle fotot, kuid ka tema raputas pead. „Muta’ assif.“

Nuubialane tõstis peopesad Francese poole. „Sina oota.“ Ta sammus koridori lõppu ja naasis mõne minuti pärast koos noore vagunisaatjaga, kellel õnnestus oma pruunis vormiriietuses endiselt värske välja näha, hoolimata sellest, et ta oli täitnud oma kohustusi sestpeale, kui nad kahekümne kuue tunni eest Hartumist lahkusid. Tal oli Richardi foto käes.

„Madam. Teil on probleem?“

Enam-vähem arusaadavas kiires sõnavoolus rääkis Frances talle Richardi kadumisest.

„Okei, okei,“ lausus vangunisaatja, tõstes käe, et teda aeglustada. Ta esitas mõned küsimused, läks siis järgmisse vagunisse, Frances tema kannul, ja rääkis meestega, kes seisid ukse juures. Rõõmustades intriigi üle keset hävitavat igavust, kogunesid teised reisijad nende ümber; arutelu oli elav ja vali, fotot anti käest kätte edasi. Igaühel oli oma arvamus, aga Frances ei saanud millestki aru. Kui ta vagunisaatja poole piilus, vaatas talle vastu mitu silmapaari, nad noogutasid, kui foto käest kätte käis. Mõned tundsid Richardi kindlalt ära; ta oli pärast Hartumist lahkumist mitu korda nende vagunist läbi käinud.

Siis trügis üks mees läbi rahvasumma ja rääkis Francesega araabia keeles.

„Ma ei saa aru. Inglise keeles?“

Mees raputas pead. Ta osutas ukse poole. Ta kõverdas käe küünarnukist ja heitis käsivarre ettepoole. Välja. Ta tegi seda uuesti.

Frances haaras toetuseks uksepiidast. „Ta läks välja?“ Francese jäsemed värisesid. „Kas ta tahab seda öelda?“

Vagunisaatja rääkis reisijaga. Frances püüdis neelatada, kuid tema suu oli nii kuiv, et see tegi keelele haiget.

„Jah,“ ütles vagunisaatja. „Teie sõber läks välja.“

Francese silmad läksid märjaks. „Mu jumal. Kus? Kus ta välja läks?“

Nad arutlesid selle üle, siis ütlesid ühest suust: „Abu Hamedis.“

„Abu Hamedis?“

„Jah, jah.“

„Aga miks? Miks?“

Mees kehitas õlgu ja raputas pead. Rahvasumm vahtis noort välismaa naist, kes oli hüljatud keset kõrbe. See ei tundunud neile rohkem arusaadav kui Francesele.

„Jumaluke.“

Richard oli rongilt maha läinud. See oli tõsi: ta oli Francese maha jätnud. Siin.

Suur kitsaste küüntega käsi, mis hoidis teeklaasi, äratas Francese tardumusest. Nuubialane naeratas, ulatas talle kuuma klaasi ja kadus jälle. Must tee oli magus ja rahustav. Akna taga ei olnud mööduvaid tulesid, mis oleksid pimedust leevendanud, ainult tema enda peegeldus määrdunud aknaklaasil. Rong õõtsutas teda, otsekui püüdes tema probleeme minema äiutada. Rattad kolisesid, puidust vagun kriiksus – hääled, mida ta armastas. Richard ei olnud välja kukkunud, teda ei olnud rünnatud ega röövitud. Ta oli võtnud oma koti ja maha läinud, ilma nääkluse või draamata, vabal tahtel.

Liikumine ukse juures pani Francese võpatama – ta lootis ikka veel, et seal seisab Richard –, aga see oli üks austraallastest.

„Tere. Sirutan lihtsalt jalgu.“

Mehe pikad ja paljad, päikesepleegitatud karvadega kaetud jalad ei näinud välja, nagu need eriti sirutamist vajaksid. „Tere.“

„Kas leidsid oma semu?“

„Ei.“

„Sant lugu. Huvitav, kuhu ta läks?“

„Ta läks rongilt maha.“

Mehe lõug vajus alla. „Läks maha? Jessas. Kus?“

„Ilmselt Abu Hamedis.“

„Jessas. Vaene nadikael. Läks ilmselt suitsu järele ja jäi rongist maha, ah?“ Mehel oli tugev aktsent.

„Ta ei suitseta.“

„Tahtis siis ehk midagi muud. Tolles viimases kohas oli igasugust kraami.“

„Kas oled kindel, et ei näinud teda?“

„Nägin teda eile õhtul ja täna hommikul jälle kemmergu juures…“

„Ma mõtlen täna õhtupoolikul.“

Mees raputas pead. „Kahjuks ei.“

„Pagan.“

„Mida sa kavatsed teha?“

„Ma… ma ei tea.“

Austraallane kortsutas kulmu. „Ma mõtlen, mida tema kavatseb teha. Pean silmas, et seal pole suurt midagi teha.“

Frances vahtis teda. Ta vajab seltsi, see on tõsi. Ta vajab isegi abi. Aga see kehvasti riietatud ülepäevitunud kaastundepakkuja ei andnud kuidagi selle toetuse mõõtu välja, mida naine vajas.

Mees püüdis tagasi tõmbuda. „Noh, aga küllap temaga on kõik korras, ära muretse. Ta võib alati järgmise rongi peale minna.“

Frances ohkas. Ta ei tahtnud seda vestlust, ei tahtnud kuulda ennast lausumas seda, mida see asjatu rahustamiskatse temast välja pressib. „Järgmise rongi? See võib võtta päevi, kõigi nende viivitustega, või isegi nädala…“ Nädala?

„Sant lugu. Loodan, et tal on raha kaasas.“

„Tal on kõik, mida ta vajab.“

Mees vaatas teda, mõistmata, millele naine vihjab, võttis siis istet maakera teiselt poolelt pärinevate mühatustega, mille suhtes Frances ei olnud kindel, kas need väljendasid kaastunnet või kimbatust, ja küsis: „Kas ta oli, noh, pean silmas, kas sa tundsid teda või kohtusite lihtsalt reisil?“

Frances oleks tahtnud valetada. Richardist ilmajäämine tundus ootamatult ahvatleva võimalusena temaga tegeleda. Ta oleks võinud rääkida austraallasele, et nad olid lihtsalt reisikaaslased, kes olid vabad soovi korral sõltumatult liikuma, ja mees oleks võinud õlgu kehitada ning minna tagasi oma istmele, pomisedes „Jessas“; aga kui ta ei läheks, siis peaks Frances jätkama teesklust kogu tee Wadi Halfani ja võib-olla kaugemalegi.

„Me tundsime teineteist.“

„Ahah, noh, kui tal on sularaha, siis on temaga kõik korras.“

„Jah. Olen kindel, et see on nii.“

„Oletan, et pead Wadi Halfas pidama jääma ja ootama, kuni ta välja ilmub.“

Kui ta seda ütles, hakkas Frances nägema peale rongi ka järgmist peatust. Wadi Halfa. Raudteeliini lõpp. Maailma lõpp. Mida ta seal peale hakkab, kui sinna jõuab?

„Räägitakse, et see oli tõeliselt kena linn, enne kui pais ehitati, aga kõik jäi Nasseri järve alla.“

„Jah, ma tean.“

„Ja uues linnas ei ole ka eriti midagi soovitada.“

„Ma tean. Olen seal olnud.“

„On seal vast vaikne. Tean Austraalia sisemaal linnu, kus on poole vähem rahvast, aga kaks korda rohkem elu. Kui me Egiptusest sinna jõudsime, siis tundsin, nagu oleksin Marsile sattunud, kas tead.“

Ja nuubialased arvavad tõenäoliselt, et just sealt oled sina tulnud.

„Jessas, küll mul oli hea meel sealt minema saada. Selles paigas on midagi tontlikku. Justkui oleksid puhastustules või midagi niisugust. Ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud sinna liiga kauaks tolgendama jääda.“

„Asi pole nii hull,“ lausus Frances, teades, et on küll. Uus Wadi Halfa ei olnud midagi enamat kui kogum lamedaid ehitisi keset eimiskit, ooteruum piiril. Peamine raison d’etre oli praam Egiptusse. Ta väristas ennast. Richardi ootamine Wadi Halfas oleks nagu aja surnukslöömine põrgu eeskojas. Tal oli kaasas ainult kaks raamatut, „The Magus“ ja „Slow Boats to China“, mõlemad äsja läbi loetud. Isegi John Fowlesi ja Gavin Youngi seltskonnas ei rõõmustanuks teda väljavaade Wadi Halfas peatuma jääda. Üksindus, tüdimus, palavus, kärbsed ja prussakad moodustaksid talumatu segu koos murega selle pärast, et kui järgmine rong viimaks saabub, ei ole sellel Richardit. Pärast seda, kui praam lahkub, oleks ta selles kohas ainus välismaalane, ja mida ta teeks päevast päeva, olles piiratud oma toaga, mille seinte taga on põletusahi, ja kui tal on nii palju, mille pärast muretseda?

Austraallane luges ta mõtteid. „Oletan, et sul poleks seal hotellis vigagi, eks ole?“

„Muidugi. See ei ole eriti suursugune, kuid varjab sind päikese eest. Ja nuubialased on väga kenad.“

„Jajah, inimesed on head, aga sellest pole suurt kasu, kui sa keelt ei oska. Aga mis siis, kui saad pimesoolepõletiku või midagi niisugust?“

„Oh, jumal hoidku, see ei ole Timbuktu!“

„Väga õige. Timbuktu on üsna toimekas väikelinn, nii ma olen kuulnud.“

„Seega, kui ma saan pimesoolepõletiku, siis suren ränduri üksildasse surma. Mis sellest?“

See tontlik kujutlus tekitas vaikuse.

Frances vaatas oma peegelpilti aknal. Kupee tema taga oli muutunud võõraks kohaks. Mis oli juhtunud tema armsa rongiga, imestas ta, selle logiseva ekspressiga, mis veeres läbi lageda tasandiku – läbi ainsa osa maailmalõuendist, mille jumal oli värvimata jätnud, oli Richard naljatanud. Mis oli juhtunud selle kupeega, mis alles üks öö tagasi oli näinud täiuslikku armastust? See lisas piina, aga Francese mälu nõudis selle meenutamist, mis oli juhtunud kell kolm hommikul, kui rong oli teinud ühe oma plaanivälistest, seletamatutest peatustest. Samal ajal, kui paljud reisijad läksid rongist välja, et magada veidi aega horisontaalselt kõrbe jahedal sõmerliival, oli Frances istunud vagunitrepil ja jälginud, kuidas Richard kaob silmist pimedusse, otsekui teise ruumi. Pärast rääkis mees talle, et oli pikali heitnud ja vahtinud taevalaotusse, mis oli tähti nii täis, et ta tundis ennast maapinnalt kerkivat. See oli nagu levitatsioon maast kaugel, oli ta öelnud. Kui vile läbistas helitu öö ja hoiatavad hääled kutsusid sõpru, naasis Richard üpris vaimustatuna, isegi pisut ekstaatilisena oma maavälise kogemuse üle, ja kui rong jätkas teed, tõmbas ta Francese nende kupeesse. Suudeldes teda, otsekui tõmmates ta oma vereringesse, tõstis ta naise särgi üle pea ja lükkas samal ajal ukse kannaga kinni. Siis tõstis ta naise ülemisele narile ja ühines temaga seal. Nari oli kitsas. Esialgu itsitasid nad pisut hullumeelsuse üle hullata rongis keset Nuubia kõrbe üheksakümnekraadises palavuses, aga järgnev armatsemine eraldas nad kõigest muust ja see oli täpselt nii, nagu Francesele meeldis. Kui nad ühekorraga tippu jõudsid, visklesid nad kires, mis oleks nad peaaegu narilt kukutanud.

Armatsemine Niiluse oru ekspressis oli niisugune eriline kogemus, millest Frances toitus, millest elatus. Kui ta järgmisel hommikul ärkas ja meenutas, et peab sellest eluviisist loobuma, taastas see vaid kurvameelsuse ja tolle kurikavala kibestumise. Kui Richard veetis päeva, püüdes pikki tunde surnuks lüüa, siis Frances püüdis neid lõpmatuks venitada. Ta vahtis välja, endassesulgunud ja ärrituv, kuni tema etteheitev olek Richardi raevu ajas.

„Kas soovid, et toon sulle veel teed?“

Richard hajus; austraallane võttis Francese klaasi.

„Miks kõik mulle teed toovad?“ nähvas Frances.

„Oh, palun vabandust.“

„Ei, see on… Andestust. Ma lihtsalt…“

„Pole viga.“

„Tee oleks tore, aitäh.“

Mees naeratas talle säravalt ja lahkus. Francesel oli hea meel temast lahti saada. Ta ei tahtnud teed ega ka haletsust ega midagi muud peale selle, et näha Richardit lävel seismas, ja tahtis seda nii väga, et tundis, nagu puruneks tema keha väikesteks teravateks kildudeks.

Nuubia härrasmees kõndis mööda, käed selja taga kokku pandud. Frances hüüdis talle tänu: „Shoukran!“ Mees naeratas. Frances ei tahtnud, et mees arvaks, nagu oleks ta hüljanud tema vaikse toetuse jultunud omasuguse seltskonna kasuks. Mees läks edasi. Frances kattis silmad kätega. Tundus, nagu oleks ta uinunud ühes elus ja ärganud teises ning kõigi oma kogemuste, kogu maailmatundmise juures ei teadnud ta, mida teha. Olemata tujus seltskondlikuks vestluseks, pelgas ta austraallase tagasitulekut ja teadis samas, et oleks selle üle rõõmus. Ta oli ammu selgeks saanud, et need, kes reisivad üksi, jäävad ellu tänu ootamatule sõprusele inimestega, keda nad arvatavasti mitte kunagi enam ei näe, ja tundus, et just seda ta nüüd teebki – reisib üksi. Kui mees teega tagasi tuli, pingutas ta naeratada.

„Kuhu te suundusite?“ Mees potsatas vastasistmele ja asetas ühe sandaalis jala Francese kõrvale. Tumedad pesemata juuksed langesid üle ta habemetüükas näo. Kindlasti mõtles ta, et võib jääda Francesega.