Читать книгу Surnud enne surma - Деон Мейер - Страница 6

Mat Joubert’i esimene samm taassünni teel oli puhtfüüsiline. Sellel õhtul veidi pärast kella seitset oli ta kõndinud üle keskklassi elurajooni Monte Vista puudega palistatud tänava Stoffbergi kodumaja juurde. Selle Jerry Stoffbergi, kes esindas Bellville’i matusebürood Stoffberg & Mordt. „Mat, me ajame üht ja sedasama äri,” armastas too öelda. „Ainult et eri harudes.”

Uks läks lahti. Stoffberg nägi Joubert’i majja astumas. Nad teretasid teineteist ja esitasid kombekohaseid küsimusi.

„Mat, äri läheb hiilgavalt. Praegu on tulus aastaaeg. Näib sedamoodi, nagu peaksid paljud parajasti just pidutsemise lõpuni vastu,” ütles ta ja pani lauale õlle, mille Joubert oli tulles külmkappi viinud. Surnumatja kandis põlle, millel kuulutati, et ta on KÕIGE HALVEM KOKK MAAILMAS.

Joubert üksnes noogutas, sest oli seda varemgi kuulnud, ja avas õhtu esimese Castle’i.

Soe ja mugav köök oli lusti ja naeru südamik. Tulvil naiste hääli. Lapsed ja mehed loovisid naissoo jutuajamistest ja ettevalmistuste rituaalist ladusalt mööda. Mat Joubert tüüris õue.

Tema teadvus oli tegevuses iseendaga ja meeled sisse tõmbunud nagu putuka lühenenud katsesarved. Teda see soojus ja õdusus ei puudutanud.

Väljas liikusid lapsed nagu varjud valguse ja pimeduse lompide vahel, olles küll vanuse järgi salkadesse jaotunud, kuid tundes ühiselt muretut rõõmujoovastust.

Verandal istusid teismelised, kelle koht oli lapsepõlve ja täiskasvanuea vahele jääval ebamugaval ja tundlikul eikellegimaal. Joubert pani neid põgusalt tähele seepärast, et nad reetsid ennast kohmakate katsetega pingevabalt välja näha. Nad olid mingisuguse patuga maha saanud. Ta keskendus neile, kuni taipas, mida nad püüavad varjata – klaasid verandal olid täidetud keelatud sisuga. Kaks­kolm aastat tagasi oleks ta selle peale muianud ja meenutanud omaenda tormilisi noorukiaastaid. Nüüd aga tõmbas ta lihtsalt tundlad uuesti sisse.

Ta liitus lõket ümbritseva meesteringiga. Selle rühma liikmete passiks oli peos hoitav pokaal. Kõik jälgisid üksisilmi lambatalle, kes keerles alasti ja vääritult Stoffbergi praevarda otsas.

„Jessas, Mat, oled sina alles suur,” ütles lehepiltnik Wessels, kui Joubert tema kõrvale seisma jäi.

„Kas sa ei teadnudki, et ta on mõrvade ja röövide osakonna salarelv?” küsis teiselt poolt lõket Bellville’i liikluspolitsei ülem Myburgh. Kõikide tema sõnadega hüplesid kaasa lopsakad vuntsid.

Joubert’i näolihased tõmbusid pinguli ja tõid mehaanilise naeratuse käigus nähtavale tema hambad.

„Oojaa, ta on nende teisaldatav teetõke,” lausus ärimees Storridge. Nad naersid lugupidavalt.

Üle säriseva lambatalle pillutati hooletuid vaimukusi ja lausekesi, kusjuures kõik olid teadlikud Joubert’i kahe aasta tagusest kaotusest ja suhtusid sellesse tähelepanuga, tehes vennalikke ja sõbralikke, kuid tulutuid katseid tema norgus vaimu virgutada.

Vestlus muutus vaiksemaks. Stoffberg pööras varrast ja süstis nagu patsienti raviv arst pruunistuvasse lihasse mingisugust salakastet. Sport, seksiteemadele vihjavad naljatused ja ühised töömured. Joubert raputas särgitaskus olnud pakist välja Winstoni. Ta laskis pakil ringi käia. Süttis kellegi välgumihkel.

Mehed lõkke ümber tulid ja läksid. Stoffberg keeras varrast ja hoidis liha valmimisel silma peal. Joubert võttis vastu veel ühe õlle ja tõi endale mõne aja pärast järgmisegi. Naiste askeldamine köögis oli vähenenud. Nad olid valgunud köögi kõrvale televiisorituppa.

Väljas andis jutuajamisele hoogu Stoffbergi lambatall.

„Stoffs, teda pole enam mõtet süstida. Ta on ju surnud.”

„Stoff, ma pean enne päikesetõusu süüa saama. Mul on vaja homme pood lahti teha.”

„Ei tule kõne allagi. Enne veebruari see talleke valmis ei saa.”

„Selleks ajaks on ta juba talleks kostümeeritud vana lammas ise.”

Joubert’i pilk liikus vestlust jälgides näolt näole, kuid osa ta sellest ei võtnud. Ta oli vaikne ja sellisena nad teda tundsidki. Suur jutumees ei olnud ta isegi enne Lara surma.

Laste hääled muutusid vaiksemaks ja meeste omad valjemaks. Stoffberg saatis sõnumiviija külalisi kokku kutsuma. Peo tempo muutus. Naised hüüdsid lapsi ning kõndisid majast koos lihakõrvase vaagnatega sinna, kus Stoffberg oli hakanud talle lahti lõikama.

Joubert jõi oma järjekorda oodates lonkshaaval Castle’it. Alkohol oli tema meeled hägustanud. Ta ei tundnud nälga, kuid sõi harjumusest ja viisakusest aialaua taga koos teiste meestega.

Majas hakkas mängima muusika ja teismelised rokkisid. Joubert pakkus taas sigarette. Naised viisid mehi tantsima. Muusika liikus tasapisi ajas tagasi, aga detsibellid järele ei andnud. Joubert tõusis, et mitte üksinda välja jääda, ja haaras teel elutuppa veel ühe õlle.

Stoffberg oli asendanud toa tavalised kuppellambid värviliste tuledega. Väänlevad kehad olid üle kallatud tuhmi punase, sinise ja kollase kumaga. Joubert istus söögitoas, kust tantsijad talle kätte paistsid. Elvist järele ahviva Wesselsi lühike kere tõmbles kramplikult. Teismeliste liigutused olid delikaatsemad. Storridge’i kaunis ja sihvakas naine sattus punasest lambist mööda tantsides korraks valgusvihku. Joubert pööras pilgu ära. Peretütre Yvonne Stoffbergi rinnad hüplesid liibuva T­särgi all nooruslikult. Joubert läitis veel ühe sigareti.

Myburghi paks kaasa kutsus Joubert’i tavalisele valsile. Ta jäi nõusse. Naine juhtis teda osavalt teistest paaridest mööda. Kui pala vahetus, naeratas naine talle kaastundlikult ja laskis tal minna. Joubert tõi endale uue Castle’i. Muusika muutus aeglasemaks. Tantsijad nihkusid õhtu uude järku sisenedes teineteisele lähemale.

Joubert kõndis õue põit tühjendama. Aialambid olid kustutatud. Söed tallejäänuste all hõõgusid veel punaselt. Ta sammus aianurka, kergendas keha ja tuli tagasi. Stoffbergi maja tumeda katuse kohal langes meteoor. Joubert jäi seisma ja vaatas taevasse, aga nägi üksnes pimedust.

„Tere, Mat.”

Neiu ilmus ööst väljunud näkisarnase varjuna ootamatult tema kõrvale.

„Ma ju tohin sind niiviisi kutsuda? Ma olen kooli juba lõpetanud.” Ta seisis siluetina tagaukse lambist paistva valguse taustal ning T­särk ja püksid olid tema noored kumerused välja vorminud.

„Muidugi,” sõnas Joubert kõheldes ja üllatunult. Neiu tuli lähemale ja jõudis tema üksilduse kaitstud ruumi.

„Mat, sa ei tantsinud minuga mitte ainsatki korda.”

Joubert’ile oleksid otsekui juured alla kasvanud ning ta seisis seitsmest Castle’ist ja sama palju kuid kestnud hinge närivatest sisevaatlustest uimastatuna ebalevalt paigal. Ta põimis käed kaitsvalt rinnale vaheliti.

Neiu asetas käe Joubert’i käsivarrele. Vasaku rinna nibu puudutas kergelt tema küünarnukki.

„Mat, sina olid siin täna õhtul ainus mees.”

Armas jumal, mõtles Joubert, see on ju minu naabri tütar. Talle meenus, mida nood teismeliste klaasid verandal olid sisaldanud.

„Yvonne…”

„Kõik kutsuvad mind Bonnieks.”

Ta vaatas neiule esimest korda näkku. Yvonne’i säravate silmade kirglik ja sihikindel pilk oli temale kinnistunud. Neiu suu oli nagu küpsenud ja pisut paokil vili. Ta ei olnud enam laps.

Joubert tundis, kuidas temas liigahtas hirm alanduse ees. Siis aga kõneles keha tasakesi tema eest, üks roosteselt tulnud ja läinud hetk, mis tuletas kubemele meelde kunagisi tõusmise mõnusid. Kuid hirm oli liiga suur. Ta ei teadnud, kas sedalaadi elu on temas surnud. Möödunud oli ju rohkem kui kaks aastat… Ta tahtis Yvonne’i tagasi hoida. Ta võttis käed rinnalt, et teda endast kaugemale lükata.

Yvonne tõlgendas Joubert’i liigutusi teisiti, nihkus tema käte vahele, tõmbas ta lähemale ja surus oma niiske suu tema suule. Neiu keel tõukas tema huuled valla ja võbistas ennast. Yvonne’i keha oli Joubert’i keha vastas ja tema rinnad olid nagu soojusega täidetud teravikud.

Köögis hüüdis keegi last ning Mat Joubert’i tõusmise üles ja elu suunas katkestasid häirekellad. Ta tõukas Yvonne’i eemale ja hakkas otsekohe köögi poole minema.

„Anna andeks,” ütles ta üle õla, ilma et oleks ka ise teadnud, miks ta seda tegi.

„Mat, mul on kool juba läbi.” Yvonne’i hääles ei olnud etteheidet.

Joubert sammus kodu poole nagu pagulusse mineja, mõtted keskendunud mitte sellele, mis jäi selja taha, vaid sihtkohale. Kostsid uue aasta saabumist kuulutavad hõisked. Tulevärk ja isegi pasunahelid.

Tema maja. Ta möödus puudest, põõsastest ja Lara tehtud lillepeenardest, heitles lukuga ning läks siis mööda koridori magamistuppa. Seal oli voodi, milles ta oli maganud koos Laraga. Seal oli Lara nüüd tühi riidekapp. Seal rippus seinal maal, mille Lara oli Green Pointis täikalt ostnud. Need oli Joubert’i vangipõlve valvurid ja tema kongi vahid.

Ta võttis ennast riidest lahti, tõmbas jalga mustad lühikesed püksid, vedas teki voodilt ja heitis pikali.

Ta ei tahtnud sellele mõelda.

Aga küünarnukk tundis ikka veel Yvonne’i uskumatut pehmust ja neiu keele sisenemist tema suhu.

Lara surmast oli möödunud kaks aastat ja kolm kuud. Kaks aastat ja kolm kuud.

Ta oli hiljaaegu seisnud õhtu hakul Voortrekker Roadil ja piki tänavat alla vaadanud. Ja näinud noolsirge tee ääres kilomeetri ulatuses või veelgi pikemalt – nii kaugele, kui silm ulatus – seisvaid parkimisautomaate. Nonde nii mõttetult ja uhkelt neid kõiki valvavate seadmete platsid olid pärast tööpäeva tühjad. Siis ta taipas, et Lara oli teinud ka temast parkimisautomaadi – päeval ärritava ja öösel kasutu.

Tema keha ei tahtnud teda uskuda.

Keha krigises ja turtsus nagu hooldamata mootor ning püüdis roostes rattaid liikuma saada. Alateadvus mäletas veel praegugi ajus oodanud õli – neid keemilisi sõnumeid, mis verd ja lima sinna etteotsa saadavad. Masin ohkas, üks süüteküünal andis nõrka sädet, üks hammasratas hambus.

Ta avas silmad ja jäi lakke vahtima.

Viirus oli veres. Ta tajus neid esimesi ebamääraseid sümptomeid. Mitte küll veel elundit, mis kasvab ja omaenda eluga vastu riiet pungitub. Esialgu kõigest pikaldast palavikku, mis levis kehas laiali, uhtus aeglaselt nagu meretõus alkoholi vereringest välja ja peletas minema une.

Ta viskles ja vähkres ning tõusis siis, et aken lahti teha. Rindkeret kattev higi hiilgas tänavalaterna paistel tuhmilt. Ta heitis uuesti selili voodisse ning hakkas otsima mingisugust rohtu igatsuse ja alanduse vastu.

Tema mõtted ajusid üle tõkete tungivas keeristuules.

Segunesid tunne ja iha ja mälestused. Lara. Ta tundis Larast puudust ja vihkas teda. Vihkas selle valu pärast. Issand, kui ilus oli naine olnud. Ta oli nõtkus, piitsaplahvatus, tormiilm ja õrritus. Oli reetur.

Rinna pehmus küünarnuki vastas. Naabrimehe tütar.

Temast parkimisautomaadi teinud Lara. Surnud Lara.

Lara on surnud.

Tema aju otsis selle tõsiasja eest pääsemist ja kupatas mõtted tolle halli depressiooni trööstitusse ohutusse, milles ta oli õppinud viimastel kuudel elus püsima.

Aga esimest korda kahe aasta ja kolme kuu jooksul ei tahtnud Mat Joubert depressiooni päästeluugina kasutada. Suur peavõll oli karedaks muutunud kuullaagrites pöördunud ja silindriklapid olid liikunud. Masin oli Yvonne Stoffbergiga liidulepingu sõlminud. Nad võitlesid üheskoos selle läheneva halluse vastu.

Yvonne Stoffberg võbeles taas kord tema suus.

Lara on surnud. Ta vajus tasapisi unne. Võitjata duell oli uudne kogemus.

Kusagil uinumise piirimail taipas ta, et elu tahab tagasi tulla. Aga ta astus üle piiri veel enne, kui hirm temast jagu sai.