Читать книгу Surnud enne surma - Деон Мейер - Страница 7

Detektiivseersant Benny Griessel kutsus Bellville Southis Kasselsvlei Roadil asuvat mõrvade ja röövide osakonna hoonet Kremliks.

Benny Griessel oli üheksa aastat kestnud kuritegude lahendamise ääsitules sepistatud iroonilise naljasoonega sell. Igahommikust ülevaatust Kremli koosolekusaalis nimetas Benny Griessel tsirkuseks.

Kuid see küüniline tähelepanek oli pärit askeetliku kolonel Willy Theali ajast, kelle kohta paks seersant Tony O’Grady oli nentinud: „Seal kõnnib Jumal Jumala enda armust.” O’Grady naeris siis valjusti ega rääkinud kellelegi, et näppas tolle teravmeelitsemise Churchillilt. Ükski detektiiv seda igatahes ei teadnud.

Tänane hommik oli teistsugune. Mõrvade ja röövide osakonna ülem Theal oli 31. detsembril enneaegselt pensionile läinud ning kavatses hakata ühes Philippi väiketalus köögivilju kasvatama.

Tema asemele tuli kolonel Bart de Wit. Ametisse oli ta nimetanud justiitsja korrakaitseminister. Uus mustanahaline justiitsja korrakaitseminister. Sest alates 1. jaanuarist oli mõrvade ja röövide osakond ametlikult üks osa uuest Lõuna­Aafrikast. Sest Bart de Wit oli varem olnud Aafrika Rahvuskongressi liige ja astus sealt välja alles enne selle ülemakoha vastuvõtmist. Sest politseinik peab olema erapooletu.

Kui Joubert jaanuarikuu esimesel päeval seitse minutit pärast seitset koosolekusaali astus, istus nelikümmend detektiivi juba kõigi nelja seina äärde suure ristkülikuna seatud sinakasrohelistel asutusetoolidel. Vaoshoitud jutusumin oli pühendatud tollele uuele mehele Bart de Witile.

Benny Griessel tervitas Mat Joubert’i. Kapten Gerbrand Vos tervitas Mat Joubert’i. Ülejäänud jätkasid oma arupidamisi. Joubert läks ja võttis istet ühes nurgas.

Täpipealt kell veerand kaheksa astus täismundris brigaadikindral koosolekusaali. Tema kannul kõndis kolonel Bart de Wit.

Teda jälgis nelikümmend üks silmapaari. Brigaadikindral jäi seisma saali ette teleri kõrvale. De Wit istus ühele kahest tühjast toolist. Brigaadikindral tervitas mehi ja soovis kõikidele head uut aastat. Seejärel tegi ta algust kõnega, kuid detektiivid ei kuulanud seda täie tähelepanuga. Nende teadmised inimloomusest ja oskus ligimesi hinnata olid suunatud osakonna ülemale. Sest nende kutsealane tulevik oli seotud temaga.

Bart de Wit oli lühikest kasvu ja sale. Mustad juuksed olid ees ja kuklal hõredad. Nina oli linnunokk, ning selle elundi ja põse vahel paiknes rasvane sünnimärk. Ta ei olnud just muljetavaldav tegelane.

Brigaadikindrali kõne muutuvast keskkonnast ja muutuvast politseist lähenes lõpule. Ta tutvustas de Witti. Ülem tõusis püsti, köhis kurku puhtaks ja hõõrus sünnimärki nimetissõrmega.

„Kolleegid, see on mulle suur au,” lausus ta ninahäälega, mis oli peenike nagu elektrilintsae vingumine. Ta hoidis käsi vaheliti selja taga, lühike keha oli jäik nagu püssivarras ja õlad olid tugevasti tahapoole tõmmatud.

„Brigaadikindralil on palju tegemist ja ta palus, et me lubaksime tal lahkuda.” Ta noogutas brigaadikindralile, kes jättis juba ukse poole kõndides kokkutulnutega hüvasti.

Seejärel jäid uus ülem ja tema vägi omavahele. Nad silmitsesid teineteist hindavalt.

„No nii, kolleegid, nüüd oleks aeg üksteist tundma õppida. Mina teid juba tunnen, sest mul on olnud võimalus vaadata teie teenistuslehti, kuid teie mind ei tunne. Ja ma tean, kui kergesti võivad hakata levima ülema kohta käivad kuulujutud. Seepärast ma võtangi endale vabaduse esineda lühikese elulookirjeldusega. Vastab tõele, et mul puuduvad kogemused siinse korrakaitsetegevusega. Aga selle eest te peate tänama apartheidirežiimi. Ma õppisin parajasti Lõuna­Aafrika Ülikoolis kaugõppes politseitööd, kui minu veendumused muutsid mul kodumaale jäämise võimatuks...”

De Witi huultel mängles kerge naeratus. Tema hambad olid pisut kollakad, kuid ühtlased. Viimne kui üks sõna oli laitmatult tasakaalustatud ja veatu.

„Paguluses avanes mulle tänuväärt võimalus jätkata õpinguid koos ühe vaprate patriootide salgaga. Ja 1992. aastal kuulusin ma nende ARKi liikmete hulka, kes võtsid vastu brittide pakkumise asuda väljaõpet omandama. Ma saatsin rohkem kui aasta aega mööda Scotland Yardis.”

De Wit vaatas otsekui käteplaginat oodates koosolekusaalis ringi. Sõrm hõõrus taas sünnimärki.

„Ja möödunud aastal tegin ma Scotland Yardis uurimistööd oma doktoriväitekirja koostamiseks. Nii et ma olen täiel määral informeeritud kõige tänapäevasematest maailmas välja arendatud meetoditest kuritegevusega võitlemiseks. Ja teie...”

Sünnimärgisõrm joonistas nobedalt õhku kõiki neljakümmet üht hõlmava ruudu.

„...ja teie saate neid kogemusi ära kasutada.”

Veel üks võimalus kiiduavaldusteks. Ruumis kajas vastu vaikus.

Gerbrand Vos vaatas Joubert’i poole. Vosi suu vormis hääletult sõna „patrioodid” ja pööras pilgu taevasse. Joubert vaatas maha.

„Minu usaldusväärsuse kohta on see kõik. Kolleegid, me kõik kardame muutusi. Te ju teate Toffleri väidet, et muutuste mõju inimese psüühikale ei tohi iial alahinnata. Aga lõppkokkuvõttes me peame siiski muutustega toime tulema. Kõigepealt väljenduvad muutused selles, et ma räägin teile, mida ma teilt ootan. Kui ma teid muutumise jaoks ette valmistan, siis te saate sellega kergemini hakkama...”

Benny Griessel laksatas endale peopesaga otse kõrva kohal vastu pead, otsekui oleks ta tahtnud rattaid uuesti liikuma põrutada. De Wit ei märganud seda žesti.

„Kolleegid, ma ootan teilt ainult üht asja. Edu. Minister määras mind ametisse seepärast, et tal on teatavad ootused. Ja ma tahan anda nendele ootustele vastava panuse.”

Ta tõstis nimetissõrme. „Ma püüan luua sellist kliimat, milles te suudate edu saavutada – püüan luua seda tervemate ja tänapäevasemate juhtimispõhimõtete rakendamisega ja väljaõppe andmisega uusimate võtete alal kuritegevuse vastu võitlemisel. Aga mida ma teilt ootan? Milline on lepingu teie pool? Kolm asja…”

Nimetissõrm sai endale kaks sõpra, keda hoiti teatraalselt de Witi ees.

„Esimene on ustavus. Politseile ja selle eesmärkidele, üksusele, oma kolleegidele ja minule. Teine on pühendumus. Ma ootan kvaliteetset tööd. Mitte üheksatkümmet, vaid sadat protsenti. Jah, kolleegid, me peame püüdlema ka selle poole, et meie vigade arv võrduks nulliga.”

Detektiivid hakkasid pingest vabanema. Uus mees kõneles küll uut keelt, aga sõnum oli samaks jäänud. Ta ei oodanud midagi enamat, kui ükskõik milline tema eelkäija. Rohkem tööd sellesama ebapiisava palga eest. Tulemusi sellal, kui tema enda seljatagust katavad kõrgemalseisjad. Ja tema edutamine on kindel. Nad olid sellega harjunud. Sellega nad oskasid elada. Isegi juhul, kui ta oli olnud ARKi liige.

Joubert võttis taskust punase Winstoni paki ja süütas sigareti. Veel paar meest talitas tema eeskujul.

„Kolmas on kehaline ja vaimne tervis. Kolleegid, ma usun kindlalt, et terve keha pakub peavarju tervele vaimule. Ma tean, et see muudab mu küll lühemaks ajavahemikuks ebapopulaarseks, kuid ma olen valmis sellega riskima.”

De Wit pani käed taas selja taha vaheliti ja ajas õlad otsekui rünnakut oodates õieli. „Te kõik peate käima kaks korda aastas füüsilisel läbivaatusel. Selle tulemused jäävad meie vahele. Aga kui arst avastab teatavaid… puudujääke, siis ma eeldan, et te kõrvaldate need.”

Käed lasti selja tagant tulema. Peod pöördusid väljapoole, otsekui oleks ta tahtnud lähenevat ründajat eemale tõrjuda.

„Ma tean, ma tean. Yardis oli niisamuti. Ma tean, kui raske on kogu aeg vormis olla. Ma tean, millise stressi all te kannatate ja kui pikad on teie tööpäevad. Aga mida parem, kolleegid, on teie vorm, seda kergem on teil neid takistusi ületada. Ma ei taha isiklikuks minna, aga mõned teist on ülekaalulised. On neid, kes suitsetavad ja joovad…”

Joubert põrnitses sigaretti oma käes.

„Kuid me võtame selle üheskoos käsile. Me muudame üheskoos teie elustiili ja aitame teil halbadest harjumustest vabaneda. Ärge unustage, kolleegid, et teie olete politsei koorekiht, te kujundate pilti nii siin kui ka väljaspool, te olete saadikud ja suhtekorraldajad. Aga kõige tähtsam on see, et te olete kohustatud oma keha ja mõistust iseenda jaoks vormis hoidma.”

Taas kerge kõhklus ja vaheaeg kiiduavalduste jaoks. Joubert kustutas sigareti. Ta nägi, kuidas Vos pea käte vahele langetas. Vos küll ei suitsetanud, aga tal oli ees õllekõht.

„Praegusel hetkel me hakkame siiski tegelema tänaste tööülesannetega,” lausus kolonel Bart de Wit. Ta võttis kuuetaskust märkmiku ja avas selle.

„Kapten Marcus Joubert… Kus on kapten Joubert?”

Joubert kergitas käe poolde masti.

„Ahaa – veidi hiljem me korraldame ametliku kohtumise. Kas teie nimi on Marcus? Teid kutsutakse…?”

„Matiks,” ütles Joubert.

„Kuidas?”

„Nagu põrandamatt,” sõnas kellegi hääl saali teiselt poolelt ning mõned detektiivid tõid kuuldavale summutatud naeru.

„Mind kutsutakse Matiks,” ütles Joubert valjemini. De Wit kuulis teda valesti.

„Ma tänan teid, kapten. Hüva siis – kapten Max Joubert juhib saabuval nädalal valvesalka. Koos temaga on seal leitnant Leon Petersen, veeblid Louw ja Griessel, seersant O’Grady ning konstaablid Turner, Maponya ja Snyman. Kolleegid, ma tutvun teie kõikidega. Ja kapten Gerbrand Vos juhtis valvesalka pühade ajal. Kapten, kas te tahate midagi arutada?”

Mõrvade ja röövide osakonna detektiivide kutsetegevus ei jätnud kuigi palju aega pikalt­laialt kaastunde avaldamiseks, kui mõne ametivenna elu rappa läks. Oli mõistmine, sest nii võib ju juhtuda igaühega. Oli tänutunne, et see ei juhtunud sinuga. Ja oli kaastunne, mis kestis kuu või paar, kuni saatusele jalgu jäänud kolleeg sai otsekui kiviks kaelas su ametikohustuste täitmisel.

Kaks töökaaslast mõrvade ja röövide osakonnast olid jäänud Mat Joubert’ile kaasa tundma kahe aasta jooksul – ja kumbki neist omaenda põhjusel.

Gerbrand Vosi puhul oli selleks nostalgia. Tema ja Joubert alustasid mõrvade ja röövide osakonnas üheskoos detektiivseersandina. Nad olid kaks uut säravat tähte. Willie Theal lubas neil teineteisega võistelda ja üha enamate kiituste poole püüelda, kuid veebliks ja leitnandiks ülendati nad üheaegselt. Nad olid politseis üleriiklik legend. Afrikaani keeles ilmuv Kaplinna ajaleht Die Burger avaldas nendest keskmisel lehel tähelepanuväärse loo siis, kui nad mõlemad kapteniks said. Said peaaegu üheaegselt. Mõlemad jätsid noorele naisajakirjanikule ilmselt sügava mulje. „Inglinäo, põselohkude ja titesiniste silmadega suurt kasvu kapten Vos on ekstravert. Kapten Mat Joubert on vaikne, veelgi suuremat kasvu ning tervet ukseava täitvate õlgade ja pistrikunäoga, mille pruunid silmad vaatavad sinust otse läbi,” kirjutas ta dramaatiliselt.

Ning siis tuli Lara surm ja Vos võttis teatavaks, et ametivend ei taha enam võistelda. Ja ta jäi ootama, kuni Joubert leinamisega ühele poole saab. Gerbrand Vos ootas ikka veel.

Joubert tegeles selle hommiku esimese toimikuga. Veel seitseteist toimikut seisis kolmes virnas kirjutuslaual tema elu üle valitsevate Lõuna­Aafrika politsei kollakashallide kaustade SAP3 vahel. Ta oli kuulnud Vosi sihikindlaid samme hallidel katmata põrandaplaatidel ja kuulnud, et need ei katkenud naaberkabineti ukse ees. Siis oli Vos uksel ja tema hääl oli summutatud, nagu oleks de Wit kusagil läheduses viibinud.

„Üldine ilmaennustus – tihe pasasadu,” ütles ta. Gerbrand Vos kasutas keelt nüri löögirelvana.

Joubert noogutas. Vos võttis istet ühel sinakashallil asutusetoolil. „Patrioodid. Patrioodid! Jeesus, see paneb mul vere keema. Ja Scotland Yard. Mat, mida teab Scotland Yard Aafrikast? Ja need „kolleegid” kogu aeg. Milline ülem nimetab oma inimesi kolleegideks?”

„Gerry, ta on uus. Küll see üle läheb.”

„Ta tahab meid näha. Ta käis teepausil minu juurest läbi ja ütles, et tahab kohtuda viimse kui ühega meist omavahel. Ma pean…” Vos heitis pilgu kellale „…praegu seal olema. Ja sina oled järgmine. Mat, meil tuleb ühte hoida. Me oleme kaks vanemohvitseri. Me peame sellele tuhnusele kohe algusest peale päitsed pähe panema. Kas sa kuulsid, kuidas ta vormis olemisest rääkis? Ma juba näen, kuidas me igal hommikul parklas trenni teeme.”

Joubert muheles kergelt. Vos tõusis püsti. „Ma kutsun sind, kui ta on minuga ühele poole saanud. Pea kõigest meeles – me oleme vendade kamp. Isegi juhul, kui me ei ole need kuradima patrioodid.”

„Mat, pole midagi, ajab niisama pada,” ütles Vos kolmekümne viie minuti pärast uuesti sisse astudes. „Ta ootab sind. On päris sõbralik ja pillub komplimente.”

Joubert ohkas, tõmbas kuue selga ja hakkas mööda koridori edasi minema.

Kui Joubert oli uksele koputanud ja sisse kutsutud, nägi ta, et kolonel Bart de Wit on Willie Theali kabineti üle võtnud ja enda omaks teinud.

Ühispildid olid seintelt läinud. Roheline määrdunud põrandavaip oli läinud ja kidur toataim nurgast kadunud. Nüüd rippusid vastselt valgeks värvitud seinal kolm haridust tõendavat diplomit. Põrandat kattis politseisinine vaip ja nurgas seisis väike lauake tahvlikesega ma pean paremaks mitte suitsetada. Kirjutuslaual oli pildihoidik nelja fotoga: raskete raamidega prille kandev naeratav naine, isa ninaga teismeline poiss ja raskete raamidega prille kandev teismeline tüdruk. Viimasel pildil võis näha de Witti ning justiitsja korrakaitseministrit.

„Võtke istet, kapten,” lausus de Wit ja osutas sinirohelisele toolile. Ka tema ise istus. Näole hõljus jalamaid kerge naeratus.

Seejärel seadis ta otseks ja avas enda ees laual lebanud paksu personalitoimiku. „Kuidas te ütlesite? Et teid kutsutakse Maxiks?”

„Matiks.”

„Matiks?”

„Kolonel, need on minu nimetähed. Mind ristiti Marcus Andreas Tobiaseks. M.A.T. Isa kutsus mind nii.” Joubert’i hääl oli leebe ja kannatlik.

„Ahaa. Teie isa. Nagu ma näen, oli ka tema politseinik.”

„Jah, kolonel.”

„Ohvitseriks ta ei saanud?”

„Ei saanud, kolonel.”

„Ahaa.”

Hetk ebamugavat vaikust. Siis võttis de Wit personalitoimiku kätte.

„Kapten, ma ei ole salatseja. Ei olnud tollal oma poliitiliste vaadete ega ole praegu oma töö suhtes. Nii et ma kavatsen teiega valusalt aus olla. Asjad ei ole edenenud. Ei ole edenenud pärast teie abikaasa surma.”

Naeratus de Witi näol ei sobinud tema hääle tõsidusega. See ajas Mat Joubert’i segadusse.

„Ka tema töötas ju politseis, eks ole?”

Joubert noogutas. Ja pidas endamisi aru, mida võib see mees seal teisel pool lauda teada. Tema kõhulihased tõmbusid krampi ja uksed peas sulgusid otsekui ettevaatusabinõuna.

„Kas ta sai surma ametikohustuste täitmisel?”

Joubert noogutas uuesti ja tema pulss kiirenes.

„See on tragöödia. Aga kogu minu lugupidamise juures, kapten, on teil asjad sellest ajast saadik halvasti läinud…” Kolonel vaatas taas toimikusse. „Üks tõsine distsiplinaarhoiatus ja kaks avaldust seitsmelt allohvitserilt. Kuritegude avastamise protsendi vähenemine…”

Joubert põrnitses de Witi ja ministri fotot. Minister oli pool meetrit pikem. Mõlemad naeratasid laialt. Pilt oli selge. Sünnimärk paistis kätte.

„Kapten, kas te tahate seda kuidagi kommenteerida?”

See veider naeratus de Witi näol viis Joubert’i verest välja.

„Kolonel, toimikus on kõik olemas.”

„Distsiplinaarkaristus.” De Wit luges enda ees olevat dokumenti. „Wassermani juhtum. Te keeldusite seletuskirja esitamast…” Ta jäi Joubert’i reageeringut ootama. Vaikus kasvas pikemaks.

„Kolonel, toimikus on kõik olemas. Ma ei esitanud seletuskirja seepärast, et veebel Potgieteri seletuskiri vastas tõele.”

„Nii et te olite süüdi sobimatus käitumises.”

„Kehtiva määratluse kohaselt olin, kolonel.”

„Ja need kaks seitsme allohvitseri avaldust, et nad ei taha enam koos teiega valvesalgas olla?”

„Kolonel, ma ei heida seda neile ette.”

De Wit naaldus nagu magnaat tooli seljatoele. „Kapten, teie ausus meeldib mulle.”

Joubert’is tekitas hämmastust, kuidas see mees oskab üheaegselt nii naeratada kui ka kõnelda.

„Aga ma ei tea, kas sellest piisab, et teid päästa. Vaadake, kapten, see siin on uus Lõuna­Aafrika. Me kõik peame andma oma panuse. Ennast parandama või lahkuma. Ebasoodustatud kogukondades on inimesi, keda tuleb edutada. Ka politseis. Me ei saa kasutut ballasti sentimentaalsetel põhjustel ohvitseriametis hoida. Kas te mõistate seda?”

Joubert noogutas.

„Ja on ka minu kohalemääramise küsimus. Surve on tugev. Mitte ainult minule, vaid ka uuele valitsusele. Kõik ootavad vigu. Valgetele meeldiks kangesti, et mustade valitsus teeks vigu, sest siis saaksid nad rääkida, et me ju ütlesime.”

De Wit kummardus ettepoole. Naeratus muutus laiemaks.

„Siin vigu ei tule. Kas me saame teineteisest aru?”

„Jah, kolonel.”

„Parandada ennast või lahkuda.”

„Jah, kolonel.”

„Kapten, te küsige enda käest: „Kas ma olen võitja?” Sellisel juhul te olete siin alati teretulnud.”

„Jah, kolonel.”

De Wit ohkas sügavalt, naeratus muutumatult suul.

„Teie esimene meditsiiniline läbivaatus on täna kell 14.00. Ja viimane asi – politsei sõlmis lepingu kahe kliinilise psühholoogia spetsialistiga niisuguste töötajate jaoks, kes seda vajavad. Ma edastasin neile teie toimiku. Nad astuvad teiega ühendusse. Arvatavasti homme. Head päeva, kapten.”