Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7.5: Tanita Tasane - Seitse pahalast - Derek Landy - Страница 7

Alla viiv kivitrepp oli vana, külm ja pragunenud. Seinad toetusid kummagi külje lähedusse ja kaardusid pimedusse vajuvate astmetega. Tüdruku vanemad ei rääkinud suurt midagi. Isa läks ees, ema tuli taga ja tüdruk kõndis keskel. Õhk oli karge ja jahe ning ei öeldud ühtki sõna. Ema ei suutnud talle sellest hetkest peale otsa vaadata, kui nad sadamasse jõudsid. Tüdruk ei teadnud, mida ta valesti tegi.

Kui astmed küllalt vajusid, jõudsid need põrandani. Eks see vist oli sama hea põrand kui iga teine, leidis tüdruk. Lame, tahke ja lai, ehkki sama külm ja vana kui trepp. Seinad ja madalad laed hoidsid kogu paika neile kaela kukkumast. Tüdrukule ei meeldinud maa all. Ta tundis juba päikesest puudust.

Isa juhtis neid üht käiku mööda, pööras paremale ja jätkas teed. Siis keeras vasakule ja rühkis muudkui edasi. Nad aina kõndisid ja kõndisid ning pöörasid ühele või teisele poole. Tüdruk kaotas ruttu arusaama sellest, kus nad olnud olid. Igal pool võbelesid ainult klambrites puterdavad tõrvikud, jõuetud leegid hämaruses.

„Püsi siin,” käsutas isa, kui nad ühte tühja kambrisse jõudsid. Tüdruk kuuletus, nagu tal kombeks. Ta vaatas, kuidas vanemad ühe teise käigu kaudu minema läksid. Isa ajas selja sirgu ja paistis järsku nii nõrgana. Ema ei vaadanud tagasi.

Tüdruk seisis pimeduses ja ootas.

Ja ootas siis veel.

Viimaks jalutas sisse üks mees viledas rüüs ja katkistes sandaalides.

„Tere,” lausus ta. Isegi selle ühe sõna puhul ei kõlanud ta inglaslikult. Tüdruk polnud iial kohanud ühtki välismaalast.

„Tere,” vastas ta. Ja lisas siis: „Meeldiv kohtuda.” Niimoodi öeldi ju võõrastele nendega esimest korda kohtudes.

Mees seisis seal ja vaatas teda. Tüdruk ootas, et ta ütleks veel midagi. Poleks õige, kui tema ise kõneleks. Tema oli laps ja lapsed pidid ootama, et nendest vanemad vestlust alustaks. Tema isa oli selles küsimuses väga range ja tüdruk omandas õppetunni ideaalselt.

„On sul küsimusi?” päris mees imeliku aktsendiga, mis lõikas ära iga sõnalõpu.

„Jah. Aitäh teile. Kus ma olen, kui tohin küsida?”

„Sa ei tea?”

„Olen siin vanematega. Nemad…”

„Sinu vanemaid pole. Nad läksid ära ja jätsid su siia. Sina elad nüüdsest siin.”

Tüdruk raputas pead. „Nad ei jätaks mind maha.”

„Kinnitan sulle, jätsid.”

„Vabandust, aga te eksite. Mu vanemad ei jätaks mind maha.”

„Nad läksid tunni aja eest tagasi paati. See on nüüd sinu uus kodu.”

Mees valetas. Miks ta valetas? Tüdruk päris oma kombed isalt. Emalt päris ta teisi omadusi. „Öelge mulle, kus nad on, või nad saavad väga tõredaks,” ütles tüdruk toonil, mis ei sallinud vastuvaidlemist. „Ka mu vend tuleb mind otsima. Minu vend on suur ja tugev. Ta tirib teil käed otsast, kui arvab, et see paneks mind naeratama.”

Mees istus ühele astmele. Tal oli tavaline nägu. Mitte kena, aga mitte ka inetu. Lihtsalt üks näolapp, nagu miljon teist. Mehe tumedad juuksed kasvasid oimukohtadelt tagapoole ja neid viirutas hall. Ta nina oli pikk, silmad leebed ja suunurgad ülespidi pööratud. „Kas nad sulle nime ka andsid?” küsis ta. „Ei andnud? Hüüdnime ka mitte? Noh, see võib järgmise paari aastaga tüütuks muutuda, aga varem või hiljem valid sa endale nime. Siis on meil midagi, millega sind kutsuda.”

„Mina ei jää siia järgmiseks paariks aastaks,” raius tüdruk ja nentis kindlameelselt, et viisakuste aeg on lõppenud. „Mina ei jää üldse siia.”

Mees jätkas nii, nagu poleks teda kuulnud. „Minu nimi on Quoneel. Vana nimi ühest surnud keelest. Võtsin selle endale selle pärast, mida see tähendab ja mida see tähendas. Nüüd on see minu nimi ja kaitseb mind. Kas tead, kuidas nimed töötavad?”

„Muidugi,” lausus tüdruk. „Olen kaheksane, mitte loll.”

„Ja sul on maagiat, saan ma aru?”

„Palju,” noogutas tüdruk. „Nii et ütle mulle, kus mu vanemad on, või põletan su ära sealsamas, kus sa istud.” Ta nipsutas sõrmi ja peos hakkasid tantsisklema leegid.

Quoneel muigas. „Sa oled tõesti raevukas laps. Su ema rääkis õigust.”

„Kus ta on?”

„Läinud, nagu sulle ütlesin. Ma ei valeta sulle. Nad jätsid su siia nii, nagu nad kunagi jätsid siia su venna.”

Tüdruk lasi leekidel kustuda. „Sa tunned mu venda?”

„Ma õpetasin teda. Me kõik õpetasime. Nagu me hakkame ka sind õpetama. Sa hakkad siin elama, õppima ja kasvama. Kui saabub su Tulv, lahkud ühena meie seast.”

„Kes sa oled?”

„Mina olen Quoneel.”

„Aga mida sa selle all mõtled? Kes minust saab, kui ma lahkun?”

„Kes sinust saab, seda ma ei tea. Aga mis sinust saab... Kui jääd ellu ja oled sama raevukas, kui pealtnäha paistad, saab sinust varjatud relv. Nähtamatu. Puutumatu. Peatamatu. Saad olema sama kiire ja tugev kui su vend. Ka sama osav ja surmav. Kas tahad seda, väike tüdruk?”

Justkui oleks mees piilunud tema unistustesse, tema kõige privaatsematesse mõtetesse. Tüdruk avastas end noogutamas.

„Tore,” nentis Quoneel ja tõusis püsti. „Sinu väljaõpe algab täna.”

Nad kutsusid teda Kõrgeaususeks – need teised lapsed. Nad kasutasid seda relvana, et teda haavata. Üks neist, keegi tüdruk tuhmide pruunide juuste, aga terava ja julma keelega, oli liiga kättemaksuhimuline. Seepärast kogunesid teised tema poolele. Julm plika oli esimene nende seast, kes endale nime võttis. Tema valikuks sai Avaunt.

Quoneel viis ühel päeval tüdruku eratundi. „Kas tead, miks nad sind Kõrgeaususeks kutsuvad?”

„Ma ei meeldi neile,” vastas tüdruk. Harjutusmõõk mõjus käes raskena.

„Ja miks sa neile ei meeldi?”

„Sest ma ei meeldi Avauntile.”

„Ja miks sa Avauntile ei meeldi?”

Tüdruk kehitas õlgu ja ründas. Quoneel astus eest ja lõi talle põlveõnnaldesse.

„Sa ei meeldi Avauntile selle pärast, kuidas sa kõneled ja kuidas sa välja näed ja kuidas sa kõnnid.”

Tüdruk kortsutas pahaselt kulmu ja hõõrus jalgu. „Neid põhjuseid näib olevat palju.”

„On ju, eks ole. Sa oled sõnaosav. See viitab heale kasvatusele, haridusele ja privileegidele. Sa oled ilus. See tähendab, et mehed ja naised märkavad sind. Sa kõnnid enesekindlalt. See tähendab, et teised teavad, et sind tuleb tõsiselt võtta. Kõik need on imetlusväärsed omadused ühe daami juures. Aga me ei õpeta sind siin daamiks. Ründa.”

Tüdruk tuli taas peale ja hoidus ettevaatlikult eelmise korra lõksu langemast. Selle asemel langes ta hoopis teise lõksu, aga see oli sama valus.

„Meie oleme varjatud relvad, noad varjudes,” õpetas Quoneel. „Meie kõnnime märkamatult nii surelike kui ka sortside seas. Privilegeeritud, haritud ja imekaunid ei suuda teha seda, mida teeme meie. Sa pead kaotama ära senise hoiaku. Sa pead kaotama ära enesekindluse. Sa pead kaotama seisangu.”

Mehe mõõk suundus ta pea poole ja tüdruk tõrjus. Ta väändus ja rehmas vastasele, kuid loomulikult polnud meest enam seal, kus ta hetke eest seisis. Mees lõi talle jalaga tagumikku ja tüdruk koperdas ruumi keskele.

„Nad kutsuvad sind Kõrgeaususeks, sest see on see, mis sinu juures silma jääb,” tõdes Quoneel. „Sa pead õppima sõnu pominal ütlema, jalgu järele lohistama, õlgu längu ajama. Sinu silmad peaks olema alatasa häbist maha löödud. Sa peaks olema kohe unustatav. Sa pole surelike ja sortside jaoks eikeegi. Sa oled neist madalam, sa ei vääri nende tähelepanu.”

„Jah, meister Quoneel.”

„Mida sa ootad? Ründa.”

Niisiis tüdruk ründas.