Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7.5: Tanita Tasane - Seitse pahalast - Derek Landy - Страница 8

Iga eduka rüüsteretke võtmeks oli meeskond, kes töö tarbeks kokku pandi. See oli vargapõlve esimene seadus. Teine seadus oli muidugi see, et vargad olid juba olemuslikult ebausaldusväärne kamp. Ja kui meeskonnaliikmed ei saanud üksteist usaldada, mis mõte oli siis olla meeskond?

Tanitale tundus, et ta teadis vastust. Sanguin polnud nii kindel.

„Seda on proovitud,” lausus ta väikeses köögis väikese laua taga istudes. „Mina ja mu paps proovisime. Panime kokku rühma sarnaseid tegelasi ja andsime endast igati parima, et lüüa maha kõiki, sealhulgas sind. Paranda, kui ma eksin, aga sina näid meie parimatest katsetest hoolimata ikka täitsa elusana.”

Tanita seisis akna juures, kohvitass käes. Varjupaik oli luitunud ja vaevu möbleeritud, kuid vähemalt ei pidanud neid lähiajal üllatama mõni Raidurite armee. „Ainult et sinu väikesel Kättemaksuklubil oli üks väga põhiline viga,” tõdes Tanita. „Te kõik tahtsite üht ja sama.”

„Kuidas see viga oli? See viis kõiki kokku, ühendas jagatud eesmärgi nimel,” vaidles Sanguin vastu.

„Ja kui kaua nad koos püsisid? Lõpuks reetis igaüks kõiki teisi, sest te kõik tahtsite olla need, kes tapavad Valküüria või Leebesurma või Thurid Gildi... Teie väike klubi lagunes laiali, Billy-Ray. Ühise eesmärgi omamine ei ole alati hea.”

„Ja sinul on vastus varrukast võtta, saan ma aru?”

Tanita pöördus muiates tema poole. Sanguin oli päikeseprillid ära võtnud ja Tanita vaatas mustavatesse silmakoobastesse. „Muidugi on. Trikk peitub selles, et kõik tahavad midagi erinevat. Niisiis osalevad nad kõik omaenda ainulaadsete põhjuste tõttu.”

„See tähendab, et vajame midagi, mida igaüks neist tahab.”

„Ja mis sa arvad, mida ma olen neil viimastel nädalatel teinud? Olen kogunud põhjusi meiega liitumiseks. Tõesti, Billy-Ray, sa lihtsalt pead leppima sellega, et ma tean täpselt, mida ma teen.”

Sanguin naeris. „Oh, ma usun sind, musi. Sa oled viimasel ajal tõestanud, et oled küll üks kaval väike tibi.” Ta kehitas õlgu. „Mina toetan sind lõpuni ja sa tead seda. Nii et Nõtke Jack on siis esimene meeskonnaliige, keda värvata, mis?”

„Tegelikult ei. Esmalt räägime ühe tema vana sõbraga. Ka sinu vana sõbraga.”

Sanguini irve muutus mõruks. „Äh, põrgut küll. Mitte tema. Sa tead, et ta ajab mulle judinad peale.”

„Dusk on väike kahjutu kutsu, kui õpid teda kord tundma.”

„Dusk on vampiir. Temas pole miskit väikest, kahjutut ega kutsulikku.”

Nüüd oli Tanita kord õlgu kehitada. „Siis saab temast hoopis meie marutõbine, verejanuline ründekoer. Igal juhul tehakse talle kalli. Kas keegi tahab veel kalli? Keegi, kes on just praegu minuga siin ruumis?”

„Loodetavasti ei arva sa, et saad mind igas vaidluses mõjutada kallilubadusega.”

Tanita manas ette kurva näo ja pöördus tagasi akna poole. „Kahju,” poetas ta.

Viivu pärast tundis ta Sanguini käsivarsi endale ümber mähkumas. „Ainult seekord,” ütles Sanguin. Tanita naeris.

Vampiirid seisid ja silmitsesid dinosauruse luid. Dusk mõtiskles selle üle, mis tunne oleks taolist vaimustavat elajat tappa. Kahtlemata oleks see suurem väljakutse sellest, mida surelikud esitasid. Ta vahtis, kuidas nad ühe eksponaadi juurest teise juurde kiirustasid. Kas siis kiljuvaid jõnglasi jahtides või neid kaasa lohistades, iga nende tehtud heli võimendatud muuseumi koopalikes saalides.

„Poiss?” küsis Isara.

„Surnud,” ütles Dusk. „Aasta eest.”

Isara noogutas. Muus osas ta ei liigutanud. Tema huultelt ei lipsanud ühtki sõna. Tema näole ei lipsanud ühtki emotsiooni. Isegi silmad olid rahulikud. Ent Dusk teadis, et tema sees vähkresid Duskile võõrad tunded. Armastus ja kaotus ja kurbus. Ainus tunne, mida tema oskas märgata, oli viha. Ja naises peitus ka seda.