Читать книгу Ärkamine. Seitse sammu eneseleidmise teel - Derek Rydall - Страница 2

„Möödunu ja meid ees ootav on meie sisemuses peituvaga võrreldes köömes.”

RALPH WALDO EMERSON

Öeldakse, et universum sosistab teile esmalt kõrva, siis koputab õlale … ja lõpuks lajatab vastu pead.

Mina pidin peaaegu surema, enne kui vihjest aru sain.

Olin laostunud, elasin tillukeses kööktoas, toitusin üheksateistkümnesendistest juustuburgeritest. Olin masenduses, sest mu elu armastus oli mind maha jätnud ja teisega läinud. Ja mul polnud vähimatki ettekujutust, mida edasi teha, ega ka lootust, et elu üldse kunagi muutuks. Ent olukorra tegi iseäranis häirivaks asjaolu, et olin sellesse seisu jõudnud pärast aastatepikkust põhjalikku eneseabiprogrammi. Olin tõsiselt pingutanud, et tervendada minevikku, armastada oma sisemist last ja tõsta enesehinnangut, ometi olin sisemiselt nii hädas ja vastuoludest lõhestatud, et olin peaaegu valmis ükskõik milliselt sillalt alla viskuma.

Kui arst teatab, et teil veab, et veel elus olete, ja see kõlab teie jaoks halva uudisena, olete ilmselgelt mustas augus. Eelmises õhtul olin end peaaegu surnuks joonud. Lamasin kiirabipalatis, voolikud ussidena käsivarrest väänlemas, monitorid kinnitamas, et viibin tõesti ikka veel elavate maailmas, ja ainus mõte, mis peas vasardas, oli: „Kuidas see küll juhtus? Miks ma kõigest hoolimata siia välja jõudsin?” Hulk aastaid kestnud enesetäiustamise järel oli ainus paranenud asi minu oskus kirjeldada, miks ma nii täiuslikult jännis olen. Olin katsetanud kõike, mida vähegi teadsin; olin järginud kõiki niinimetatud ekspertide nõuandeid. Kas võis probleem olla selles, et ma lihtsalt polnud veel leidnud õiget rada? Või oli asi lihtsalt minus endas? Ehk olin ma parandamatult rikkis?

Enamik inimesi, kes otsustavad oma elu korrastada või parandada, kogevad sarnast kriisi – aega, mil nad on teinud kõik, mida eeldatavasti tuleks teha, ja ometi nende elu ei toimi. Sellistel hetkedel, mil meid ikka ja jälle käpuli lüüakse ning me tõsiselt kaalume, kas me ikka tahame uuesti jalule tõusta, kaldume esitama olulisi põhiküsimusi: „Miks? Miks mina? Miks ometi, ehkki olen kõik õigesti teinud, on ikka kõik valesti?”

Ma tean, et ma neid küsimusi esitasin. Palju kordi. Kuni sain vastuse, mis mitte ainult ei muutnud viisi, kuidas ma oma elu nägin, vaid pani mind ka mõistma, et olin kogu aeg hoopis valesid küsimusi esitanud. Vastus tuli kahes osas, paariaastase vahega, nagu põneva teleseriaali šokeeriv lõpplahendus. Mu elu lugu, tegelane, keda olin mänginud, ning etendus ise – kõik sai lõpuks tähenduse.

Vastuse esimene pool saabus veidi aega pärast toda haiglasse sattumist, mil ma hakkasin eeldatavasti „õigelt” eluteelt kõrvale kalduma. Olin õppinud üsna osavalt mängima selli rolli, kelle elus on kõik tipptopp korras, ehkki sisemiselt olin ikka veel puru. Agendi sõnutsi olin näitlejana kohe-kohe läbimurdepunkti jõudmas, seega ei tulnud kokkukukkumine kõne allagi.

Ma armastasin näitlemist. Näitlemine lubas mul uurida uusi ideid ja elada läbi uusi võimalusi, leevendades ajutiselt valu, mida ma tegelikult tundsin. Ja see tuli mul hästi välja. Pidasin näitlemist oma elu tõeliseks eesmärgiks. Ja lõpuks, pärast aastatepikkust kohusetäitmist, maandusin lõpuks filmirolli, mille uskusin olevat alguseks sellisele säravale elule, mille jaoks olin sündinud.

Mul oli õigus, aga miski ei kukkunud välja nii, nagu olin kujutlenud.

Probleeme tekkis võtetel kohe algusest peale. Jamaica oli imeilus, stsenaarium aga vilets. Ning kui režissöör ja naispeaosatäitja vallandati, hakkas olukord päris käest ära minema. Lisaks veel mõned kohapeal vusserdatud armulood ja üleüldine loovuse puudumine, ning ma muutusin rahutuks. Pidin leidma midagi, leidma ükskõik mida, mis mind innustaks. Nii otsustasin võtete vaheajal teha hilisõhtuse snorgeldamisretke kaugetele vallrahudele üksildases lahesopis.

Ujudes põdrasarvekolooniate, amööbloomade ja sõrmjate korallide keerlevate ja pöörlevate tuttide vahel, järgnesin erakordselt värvikirevatele kaladele, kes mängisid käsnade ja merirooside keskel. Hetkeks kujutlesin end olevat üks neist, vaba elumuredest pealpool veepiiri. Siin all oli hoopis teistsugune, peaaegu müstiline maailm. Ja ma tahtsin sinna sisse kaduda.

Olge soovidega ettevaatlik, eks?!

Ja kui ma rändasin kaugemale selles labürindis, kaalumata hetkekski, kus täpselt olen, eksisingi ära. Päriselt. Hakkasin paaniliselt piki korallkoridore väljapääsu otsima, püüdes märgata tuttavaid orientiire, ent mida rohkem pingutasin, seda segasemaks pilt muutus. Kui loll ma ometi olin, mõtlesin, peas „oleks pidanud” ja „kui ainult” variantide torm. Ujusin kiiremini, üha vihasemate tõmmetega, nagu saanuks ma ainuüksi tahtejõu toel kuidagi sellest veealusest vanglast välja murda. Siis aga, pööranud korallikuhjatise taha, mis nägi välja nagu hiiglaslik aju (minu enda aju tundus sel hetkel piinavalt puudulik), leidsin end ootamatult kitsast umbkäigust – ümberringi tulikorallid (mille vähimgi puudutus võrdub sadade meduuside kõrvetusega) ja all, mõne sentimeetri kaugusel mu kõhust, rinnast ja näost ogaliste korallide read. Justnagu mõni püünislõks-hauakamber „Indiana Jonesi” filmis. Ainult et tegu polnud filmidekoratsiooniga ja mina polnud kangelast kehastav upsakas näitleja. Ma olin tõsises hädas ja ma teadsin seda ka ise.

Sain vaevu käsi liigutada, et kuidagi püsima jääda. Pea veest välja tõstmine oleks viinud keha tasakaalust välja, kallutanud kaela ja rinna vastu koralliteravikke. Hingasin katkendlikult ja pinnapealselt; sügavalt hingates jäänuks rind ja kõht sedamaid teravikesse kinni. Kiire hingamine suurendas mu kasvavat ärevust veelgi, tekitades omalaadse eufooriatunde, mis sundis mind maksimaalselt pingutama, et teadvusel püsida. Aeg kulges hirmaeglaselt ja allesjäänud minimaalse mõtlemisvõimega kujutlesin kõikvõimalikke stsenaariume: mööduva kalapaadi poolt päästmisest kuni laibana kaldale uhtumiseni, huuled sinised, kere palliks paisunud ning päid raputav rahvahulk ümberringi seismas ja mõtlemas: „Kahju küll”, ning mu filmikolleegid üksteist lohutamas ja traagilise kaotuse puhul kurvastamas. Mul õnnestus isegi fantaseerida Hollywoodi trükise kaanelugu, milles leinatakse enneaegselt lahkunud „nii paljutõotavat näitlejat”.

Siin ma olin, praktiliselt uppumas, ja mu ego ihkas ikka veel kümmet kuulsuseminutit!

Aga kui päike loojuma hakkas ja koralliteravikest allpool tegid ringe liivhaid, rauges mu keha jõud ja pähe ei tulnud enam ühtki pääsemismõtet ega dramaatilist surmastseeni, mis mind postuumselt kuulsaks teeks. Sellest olukorrast ei suutnud ma end ei mõistuse ega fantaasia abil välja keerutada. Kogu mu (kujuteldav) nupukus ja võlu osutusid kasutuks. Kõik mu hakkamasaamis- ja kaitsemehhanismid – koguni positiivselt mõtlemine – olid võimetud. Lõpuks oli kardin eest ära tõmmatud ja arvatava universumi isanda asemel kössitas pingil hirmunud poisike, kellel tegelikult polnud raasugi tegelikku võimu.

Ma olin uppumas. Ja ma teadsin seda. Mu keha ei suutnud end enam ujuvil hoida ja kuna polnud mingit väljapääsu, ei olnud mul lihtsalt enam mingit lootust, mille külge klammerduda.

Jäi üle vaid alistuda.

Mitte selles laadis alistumine, et „armas jumal, kui sa mind nüüd päästad, siis luban, et lähen pühapäeval kirikusse”. Olin juba katsetanud manipuleerimis- ja läbirääkimistaktikat, universum ei vaevunud kauplema.

Ei jäänud muud üle, kui alla anda.

Nii tegingi.

Ja sel hetkel – selsamal hetkel, mil ma nii füüsiliselt kui vaimselt võitlusest loobusin –, tõstis laine mind turvalisele korallrahule, mis veest välja ulatus. Lõpuks sain püsti tõusta. Ja esmakordselt sain näha kohta, kuhu olin kinni jäänud.

Väljapääs oli kogu aeg olnud mul lausa nina ees.

Aga ma märkasin veel midagi. Korallrahu vaadates sai mulle selgeks, et olin aastaid labürindis ujunud, järgides üht säravat virvatulukest teise järel, otsides midagi, mis mulle rahuldust pakuks, kuni olin end sedavõrd iseenese vanglasse surunud, et sisemiselt uppudes vaevu hingata sain. Aga täieliku alistumise ajal, sel hetkel, kui mu meel oli jõudnud lindi lõppu, käis mõtetevahelises tühimikus mingi plõks. Mu ego ankur purunes. Jonnipunn läks lõhki. Ja tükkide vahelt ilmus miski hoopis muu. Ainult sekundi murdosaks, ent sellest piisas, et mu olemust otsustavalt muuta. Kaldale jõudnud inimene polnud enam sama enesekeskne näitleja, kes oli vette läinud.

See oli aga kõigest mu rännaku algus kaardistamata vetes.

Mitme järgneva kuu jooksul vaevasid mind hävingut ja seletamatut surmahirmu tulvil unenäod. Olin suremas. Mitte füüsiliselt, vaid egotasandil – ego ei taju vahet identiteedi surma ja tegeliku surma vahel. Ja tühimikus, mille see „surm” tekitas, nägin vilksamisi Mina, mis iialgi ei sure, Mina, mis ei vaja parandamist. Näitleja jaoks, kes püüab lõputult täita sügavat küündimatuse kaevu, oli see kui vabanemine vanglast, milles ma isegi ei teadnud end olevat. See oli aga vaid vilksatus ja mul pole sõnu nähtu kirjeldamiseks, ent seekord jõudis sõnum pärale.

Ma loobusin näitlejatööst, piirasin perekondlikku suhtlemist, lülitasin välja kaabelühendused ning pühendusin mitme järgneva aasta jooksul mediteerimisele, istusin vaimsete õpetajate jalge ees, süüvisin igavikulistesse tarkustesse ja otsisin sügavamat sidet Minaga, mis oli mind esmase vaimse avanemise käigus jalust rabanud. Veidi aega õppisin kirikuõpetajaks ja seejärel valmistusin mungaks saama. Ent kord kloostris paastudes kasvas nälg nii suureks, et murdsin öösel munkade kööki sisse ja varastasin toitu, mis arusaadavalt mu mungakarjäärile lõpu tegi.

Lõpuks sai minust ametlik vaimne nõustaja Agape rahvusvahelises vaimses keskuses, ühes suurimas üleriigilises vaimses kommuunis, mis tegutseb Michael Bernard Beckwithi juhtimisel. Manifesteerimise metafüüsiliste põhimõtetega varustatult hakkasin kunstnikele, meediaproffidele ja otsijatele üle ilma õpetama, kuidas nad saaksid oma tegelikke võimeid teostada. Tundus, et elu läheb kenasti: nõustamispraksis kasvas jõudsalt, avaldasin ka paar raamatut. Tulemused olid silmanähtavad. Mu klientidel samuti. Printsiibid tõesti toimisid!

Siis aga tuli sein vastu.

Kõik nõudis rohkem pingutamist. Tehnikad, mida varem kasutasin, ei toiminud enam kuigi hästi. Kui ma manifesteerisin midagi vajaminevat, ei toonud see rahuldust. Ja mõnel korral oli nii, et mida rohkem püüdsin olukorda parandada, seda hullemaks see läks. Seda ei juhtunud mitte ainult minu enda, vaid ka lugematute teiste inimestega, kes töötasid äsjastele edukatele tippõpetustele tuginedes. Jäin endale kindlaks, kuid pinna all vaieldamatult toimus midagi.

Midagi oli pildil valesti. Midagi oli puudu. Püüdsin pingutusi mitmekordistada, aga takerdusin veel enam. Nagu vajutanuks üheaegselt gaasipedaalile ja pidurile, rattad küll keerlevad, aga auto ei liigu paigast. Tundus, nagu oleksin taas sattunud veealusesse labürinti, aga et ma ei osanud midagi ka teisiti teha, siis jätkasin õpetamist. Ja üsna pea tuli läbimurre number kaks, just loengupidamise ajal.

See oli eeslinna kaubatänaval, keemilise puhastuse ja solaariumisalongi vahel asuvas vaimses keskuses. Publik kuulas tähelepanelikult, kui nende ees sammudes kirglikult inimvõimete maksimumi saavutamisest kõnelesin. Olin samal teemal palju kordi varemgi rääkinud ja probleeme ei tohtinuks tekkida. Ent sellel õhtul oli asi teisiti. Õhus oli pinget. Kuulajate näoilme polnud sugugi innukas, pigem peegeldas see pettumust. Kõike seda olid nad ennegi kuulnud ja juba järele proovinud. Ning mu entusiastlikule pakkumisele vaatamata ei võtnud nad vedu.

Kummardusin ettepoole, tahtes neid verbaalselt tardumusest üles äratada, süstida neisse tahet uskuda. Aga mida jõulisemalt püüdsin ma neid innustada, seda enam hajus mu enda innukus. Ma lausa tundsin, kuidas inspireeriv energia minust välja voolab, kui kuuldavale toodud sütitavad sõnad neist tulemusteta tagasi põrkusid. Siis juhtus midagi. Sattusin vabalangusesse, ent põrandale kukkumise asemel avanes hoopis maapind. Mu reaalsustaju teisenes nagu maalitud foon. Üllatushetk, seejärel avardumine.

Ja siis ma nägin seda.

Nägin, et kogu isiksuse arendamise mudel on olemuslikult vale. Me ei pea mitte midagi „ligi tõmbama”, sest meis pole midagi puudu. Me ei pea end parendama, sest Mina juba on täiuslik. Nii nagu tamm on peidus tammetõrus, on kõik, milleks me saama peame ja mida selleks vajame, meis juba olemas – täiuslik kavand ja jumalik eesmärk. Ja täpselt nagu tammetõrust tärkava tamme puhul, ärkab sobivate tingimuste korral meis loomulikul moel see kaasasündinud potentsiaal.

See oli ärkamise seadus.

Vaatenurga nii põhjaliku nihkega kaasnes selge arusaam, et meie sügavaimad soovid pole saavutatavad meist väljaspool; nad viitavad meie sisemuses peituvale, mis ihkab välja saada. Selle asemel, et iseenda tervendamise nimel rabelda, on meie töö pigem oma võltside väliskihtide mahakoorimine ja meie sisemise terviklikkuse nähtavale toomine.

Kui me oleme sünnipäraselt täiuslikult terviklikud, siis kõik meie püüdlused midagi parandada, ligi tõmmata või saavutada – vastavalt tahtliku loomise seadustele –, vaid teravdavad meie probleeme. Just seetõttu ei anna meie nii paljud katsed ennast parendada tulemusi või teevad olukorra koguni hullemaks. Me tõmbame ligi uue partneri, aga kakleme nagu enne. Me manifesteerime suurema sissetuleku, aga asi lõpeb ikkagi pankrotiga, ent suurejoonelisemalt. Me nagu püüaksime kaevates end august välja aidata: mida usinamalt kaevame, seda sügavamale jääme. Kui me lähtume valest eeldusest, nagu me oleksime katki või küündimatud, siis ei saa see meid kunagi tõelise eneseteostuseni viia, ükskõik mis tehnikat me kasutaksime või kui siiralt pingutaksime, vaid hoiab meid lõppematus võitluses, et parandada olematut, ainult meie enda peas väljamõeldud minapilti.

Need olid puuduvad lülid, mida olin otsinud, põhjus, miks olin ma ise ja olid nii paljud teised püsivate tulemuste saamiseks vaeva näinud – ja põhjus, miks olin püüeldes peaaegu surma saanud.

Kui see informatsioon mu teadvusesse tulvas, jätkasin kõnelemist: „Tõde on selline: teiega on kõik korras, midagi ei ole valesti ega puudu. Kõik, mida te vajate oma saatuse teokstegemiseks, on teis olemas ja vaid ootab, et ärgata – ja suuremalt jaolt ei lase just teie endi tegevus sel toimuda! See pole mingi uus enesearengu tehnika. Tegelikult on see „enesearendamise” liikumise lõpp.”

Äsja öeldu šokeeris mind. Ma olin kuulutanud, et tööpõld, kus ma ise tahtsin suurepäraseid vagusid ajada, on määratud kadumisele. Oli, nagu paljastanuks ma iseenda petuskeemi. Aga tee, mida ootamatult nii selgelt enese ees säramas nägin, oli otsekui kiirtee läbi kõrbe, põhjapanevalt uuenduslik tõelise transformeerumise tee, mis hõlmab kõike, mida vajame oma täispotentsiaali terviklikuks teostamiseks ja oma elu elamiseks. See võis olla enesearendamise lõpp, aga see oli ka millegi märksa enama algus.

Täpsustuseks: ega ma ei öelnud, et isikliku arenguga on lõpp, et meie kaasasündinud annete ja võimete arendamise loomulikul protsessil on kriips peal. Rõhutasin seda, et lõpp on illusioonil, nagu oleksime me katkised, küündimatud olendid, kes peavad end kuidagi parandama või täiendama, et saada terviklikuks. Ma ütlesin, et lõpp on pealesunnitud püüdlusel täita põhjatut auku või jõuda piirini, mis on sama tabamatu, kui üha taanduv silmapiir. Ma ütlesin, et kogu senine õpisüsteem oma potentsiaali tegelikult teostamiseks on täiesti vastupidine meie loomupärasele arenemisele.

Hullem veel – see viib meid hoopis eemale meie tõelisest Minast, kõige otsitava tõelisest allikast.

Sain kohe aru, et kui mu avastatud ärkamise printsiip on tõene (ja rakendatav), siis pole varsti mingeid eneseabiprogramme või gurusid enam vaja. Tuleb tunnistada, et eneseabiguruks pürgija jaoks polnud see kõige paremini läbimõeldud äristrateegia. Kui mu kliendid tegutsevad ärkamise seadusest lähtudes, ei tule mu järjekursustele enam kedagi!

Loomulikult ongi just see tegelikult kõikide parimate õpetajate kavatsus. Nende eesmärk on kasvatada mitte järgijaid, vaid juhte – anda inimesed neile endile tagasi. Ärkamise seisukohast pole tegu püüne peal mõttetargaga, vaid toetava käega tagaplaanil.1 Ja sellest lähtudes jõudsin järeldusele, et minu jaoks võib siiski veel tööd olla. Nii nagu põllumehe töö ei seisne seemnesse taime surumises ja selle kasvama sundimises, vaid tingimuste loomises, mis võimaldaks seemnel ja mullal teha seda, milleks nad olemuslikult mõeldud on, pole selline ka ärkamisprintsiibi rakendaja roll. Sain aru, et tõde, mille olin avastanud, toimib nagu seadus, nagu gravitatsioon. Ja nii nagu gravitatsiooni puhul, ei pidanud ma midagi tegema ärkamise käivitamiseks; pidin vaid sellele häälestuma – ja aitama teha sama ka teistel – ning seadus teeb ise raske töö ära.

Tol õhtul publiku ees seistes teadsin, et ärkamise sõnum on täpselt see, mida nad kuulma pidid. Ja seda kinnitas järgnev ühine kergendusohe: „Lõpuks ometi vaba!”

Ning pinge oli ruumist kadunud.

Sulgesin silmad ja tõmbasin samuti hinge, lastes kõigel settida. Ja kui taas pilgu kuulajatele heitsin, olid nad muutunud. Inimeste asemel, kes tundsid vajadust end paremaks muuta, nägin täiuslikke olendeid, kes ootasid võimalust ärgata. Tundsin end nagu Michelangelo, kes uskus, et Jumal on juba kõik ära loonud ja et tema töö on vaid kivirahnu sisse vangistatud lõpetatud meistriteos vabaks lasta. Kuulajaskonna nägusid vaadeldes nägin surelikesse kivirahnudesse peidetud jumalikke meistriteoseid. Ja ma teadsin, et sellest päevast alates ei seisne mu töö mitte inimeste parandamises või muutmises, vaid minu ülesanne on aidata neil endil iseennast vabastada.

Jätkuva majandusliku stressi, töötuse ja kodu kaotusega on paljud meie välised turvavõrgud ära võetud. Kiiret haljale oksale jõudmist tõotavate jõukusloome õpikute laine, millele iroonilisel moel järgnes suurim majanduslangus pärast 1930. aastaid, võttis paljudelt otsijatelt illusioonid. Praegu otsivad inimesed rohkem kui kunagi varem usaldusväärset teed oma elu tasakaalustamiseks ja oma vabaduse tagasivõitmiseks. Ärkamine viib teid sellele kindlale pinnale, ainsasse kohta, mida maailm iialgi puudutada ei saa – teie sisemusse. Ajal, mil nii paljud kardavad ja tunnevad end pidetult, toob ärkamine teid tagasi koju, kust te leiate rahu, inspiratsiooni ja jõudu lõpuks ometi teoks teha eesmärk, milleks te sündisite.

Käesolev raamat on ärkamisprintsiibi tipp kümnetele tuhandetele inimestele kõikjal maailmas. Ma loodan, et see vabastab teid vajadusest otsida vastuseid ja õpetajaid väljastpoolt, püüdest täita tühjana tajutavaid kohti või isegi tahtmisest asju „ligi tõmmata”. Selle raamatu lehekülgedel jagan teiega teie tegeliku iseseisvuse ja jõu saladust; iidset tõde, mida suured müstikud on püüdnud meile õpetada, ent mis on suures osas kaotsi läinud; põhimõtet, mida iga ala suurmehed on rakendanud meistriteoste loomiseks, impeeriumide ehitamiseks ja murranguliste jõudude sütitamiseks – ja mida sellele vaatamata on harva mõistetud või sõnastatud.

Siiani.

Jätame koos hüvasti „enesetäiustamisega” ja alustame meie tõelise Mina vabastamist.