Читать книгу Ärkamine. Seitse sammu eneseleidmise teel - Derek Rydall - Страница 3

„Me ei loobu uurimisest ja kõigi uurimisretkede lõpus me jõuame tagasi nende alguspunkti ning saame seda kohta esmakordselt tundma.”

T. S. ELIOT

Mu sõber annab juhiseid enda poole külla jõudmiseks tammepuu abil. Ta ütleb: „Kui jõuad teekäänakuni, passi peale, seal on mõned suured ja ohtlikud augud. Siis näed kooli juures ülekäiku ja kohe selle järel on tohutu kõrge tamm. Just seal ma elangi. Pargi tamme alla ja tule sisse; uks on lahti.”

Tammede abil võiks teed juhatada kõikjal maailmas. Neid on ligi kuussada liiki, nii igihaljaid kui heitlehiseid vorme. Ja nagu paljud suured suguvõsad, on nad rännanud kaugele ja kodunenud kõikjal. Tamm kasvab nii jahedas kliimas kui troopilistel laiuskraadidel. Tegelikult leidub tamme kõikidel mandritel, välja arvatud Antarktikas, kui jätta arvestamata iidsed tammised laevad, mis reetlikel vetel seilasid ja sellesse jäisesse maailma väärtuslikku kaupa tõid.2

Tamm mu sõbra kodu ees on kaugelt vanem kui sada aastat, mis tähendab, et ta peajuur on tunginud väga sügavale, peaaegu sama sügavale kui puu enda kolmekümnejalane kõrgus. Tüve ümbermõõt on sel tammel seitse jalga ning juurestik ulatub kolmandikuni võra läbimõõdust. Sügavalt kurrulises koores on siledaid laike, kust ilmastik ja inimkäed on aegade jooksul koort räsinud, et puudutada avatud lülipuitu, nagu tajudes mingit ühendavat impulssi.

Ühendatuse mõte näib sobiv, võttes arvesse, et tammesid on peetud sümboolseteks uksevalvuriteks või lausa ukseks – sissekäiguks järgmisse aastaaega, sest puu kasvab ja kahaneb nagu aastaajad, või maa ja taeva vaheliseks läbipääsuks, sest tamm puudutab nii maad kui taevast. See oli külalislahkuse uks, värav, mis avaneb üheaegselt minevikku, olevikku ja tulevikku.3

Lisaks ukseavale on tamme peetud ka teadmiste ja seaduste hoidjaks. Vanades kultuurides oli tamm õpetaja. See puu pajatas neile metsast ning oli paindlikkuse ja helduse eeskuju, pakkudes puitu (ühtaegu roheline ja kõva), lehti, tanniini, tõrusid, pahka ja koort.4 Inimesi, kes ilmutasid suurt tarkust, peeti „tammetundjateks”.

Seega pole ime, et inimolendid on ammustest aegadest saadik soovinud endale müütides, kultuuris ja ajaloos tammele omistatud väärtusi: tugevust, vastupidavust, usaldusväärsust, majesteetlikkust ja seost jumalikkusega.

Tamm mu sõbra kodu ees on auväärne. See on sobiv sõna vana targa tamme kirjeldamiseks, sest ta on palju näinud, ta iseloom on jälgitav pahkades, tüve loogetes ja painetes ning okstes, mis lopsakalt kaugele ulatuvad. See saja-aastane on oma elu austust väärivalt elanud. Tammetõrust eakaks puuks arenedes tegi ta teoks imetlusväärse – ja kui mõelda, siis ülimalt põhjaliku muutuse tõrust roheliseks võrseks ja seejärel täiskasvanud viljakandvaks tammeks. Ta on iga eluetapi täielikult ja pühalt läbi elanud, tõrkumata kordagi vastu ärkamisimpulsile, mis lammutas kõigepealt ta kaitsva kesta ja sundis ta tõru-olemuse surema; kunagi mullast eemale kohkumata, kui ta juured pimedusse tungisid, et oksad saaksid valguse poole tõusta; põuda kartmata, selle asemel sügavamal asetsevaid varusid otsides; tormidega lahingusse astumata, seistes trotslikult sirgelt, kui võimalik, või paindudes, mitte aga murdudes; ja iialgi ei pidanud ta üht etappi teisest paremaks.

Tammel on meile nii mõndagi ärkamisest õpetada.

SEEME, MULD, JUURED, VILJAD

Reastades selle raamatu jaoks metafoore, mis aitaksid ärkamise põhimõtteid ja harjutusi selgitada, otsustasin kasutada kõige enam tammega seotut. Võinuksin valida nii mõnegi teise puu. Mingis mõttes peegeldab kõik kasvamisega seotu, seemnest juure ja viljani, ärkamise protsessi. Ent tamme elegantsi ei ületa miski.

Hiiglaslik tamm saab alguse tõrust, väikesest seemnest, mida me vaevu usume olevat võimelise arenema nii suurejooneliseks puuks, mis elab üle mitu inimpõlve ja pakub toitu, varju, kodu ja väga palju muud sadadele teistele olenditele. Ja siiski on sellesse seemnesse kätketud nähtamatu muster täiuslikult kujundatud nii, et sellest saaks tamm – ja mitte ainult üks tamm, vaid uute tõrude kaudu lausa igikestvad tammikud. Selles väikeses mateeriakübemes sisaldub lõpmatu igavikuline potentsiaal.

Sama lugu on teiega.

Nii nagu tõru ei tule ellu tühja kestana, et hakata „endast midagi tegema”, pole ka teie selliseks loodud. Seeme, millest teie sündisite, sisaldas juba kõike, et materiaalses maailmas teostuda – ja lisaks kõige ja kõigi teostumist, mis teie elust hargneb ja areneb.

Kaaluge selle väitega kaasnevaid järeldusi. Nii nagu üksainus tammetõru sisaldab lõputuid tammikuid, sisaldab ka teie olemuse seeme kõiki ideid, kaasabi ja toimet, mida teie elu iganes avaldab – lisaks ka kaudset mõju teid ümbritsevale maailmale nii olevikus kui tulevikus. Kõik, mida vajate, on õiged tingimused, et see ärkaks ja esile tuleks.

Kui tõru kasvama läheb, sirutuvad juured alla musta mulda, purdainesesse, mis sisaldab kasulikkuse minetanut ja kõdunenut. Töötades loodusega käsikäes, mitte looduse vastu, olemasolevat ära kasutades, mitte sellele vastupanu osutades, tekivadki tingimused tamme tärkamiseks. Kui lepime oma elu „sopaga”, sukeldudes varjamatult kogemustesse, millesse satume, mis meid ümbritsevad ja mis vahel meid peaaegu enda alla matavad, pöörab ärkamisprotsess need tumedad, näiliselt kõdunenud osad toitainerikkaks kompostiks, mis toidab uut arengut. Me kaotame võitlemise, kohtumõistmise ja häbi elu pärast, mis on kulunud püüdes vältida, maha suruda või eitada olnut või olemasolevat, ning muundame kõik millekski kasulikuks ja toetavaks. Me loome tugevad juured, kanname rikkalikult vilja ja areneme nii, nagu loodus ette on näinud.

Kui tamm tärkab, suunates juuri ikka sügavamale ja üha enam laiali, sööstavad oksad üles ja väljapoole, püüdes valgust. Mida sügavamale ulatuvad juured, seda kõrgemale saavad oksad sirutuda. Looduse loomupärane tasakaal tajub, et üks on võimatu teiseta. Kui puu pürgiks valguse poole, ilma et oleks end mullapimeduses kinnistanud, ei suudaks ta püsti püsida. Põud kurnaks ta kuivaks, metsatulekahju põletaks maani ja tugev torm tõukaks pikali. Meie inimlik ärkamisprotsess on samasugune. Kui jätame juured tähelepanust ilma ja keskendume ainult sirutumisele, siis kaotame tasakaalu ja peatoiduse allika. Kui me pole sügaval kindlalt kinnitunud millessegi, mis toidab meid toimeka elu pealispinna all, siis võime kergesti kõrbeda, läbi põleda ja muutuste tuultes kokku kukkuda.

Kui me aga leiame endale ärkamisprotsessi kestel loomuomase tasakaalu, suudame ulatuda kõrgemale ja kaugemale, kui meie väike tõrumina ettegi oskas kujutada – ja sageli ka oodatust kiiremini. Nii nagu puuvõsu kasv võib ootamatult kiireneda, vahel mitu korda kasvuperioodi jooksul, suudame ka meie kvanthüppeid sooritada – mentaalselt, füüsiliselt, vaimselt, loominguliselt ja igal muul alal oma elus. Mida tugevamini oleme juurdunud oma hingemullas, seda tugevamini oleme ühenduses oma tõelise olemuse seemnega. Ja mida rohkem me nendega ühildume, seda võimsam ja kõrgem saab olla meie elulend.

Lõpuks saab tamm täiskasvanuks, annab varju ja ulualust ning saadab maailma uusi tõrusid, millest kasvavad uued puud. Kui meis ärkavad varjatud võimed ja aktiveerub meie sügavaim eesmärk, siis loovad ja toetavad meie jagatavad anded ökosüsteemi, mis laseb meie maailmal kasvada ja jõudsalt areneda.

See on tamme eesmärgi teostumine, mis leiab aset iga kord, kui tammetõru saab tärgata, nii nagu loodus on ette näinud. Kui tingimused on õiged, täidab loodus alati oma lubaduse. Midagi muud ei saagi juhtuda. Tammetõru on terviklik, täielik ja täiuslik oma tõrususes, osalt seetõttu, et tammetõrus on alati ootel tamm. Mitte mänd. Mitte õunapuu. Vaid tamm. Iga kord. Me teame, et see on tõsi. Me teame, et oleks rumal uskuda, nagu areneks tammetõrust midagi muud. Me ei ootaks ilmaski, et tammetõrust, ükskõik kui palju „kuuseõpetust” talle ka antaks, saaks kunagi jõulupuu. Ja me ei tahakski seda. Iga asi täidab oma ülesannet, mis omakorda toetab kõike ülejäänut pidevalt avarduvas, ennast-toetavas süsteemis.

Samalaadne on ka meie kui inimolendite eneseteostus, kui meil lastaks järgida iseenda loomupärast rada. Paraku on seda luksust meil harva. Kollektiivne lahusoleku, piirangute ja enesesäilitamise teadvus on loonud väära enesetunnetuse ja sügava eraldatuse meie tõelise olemuse seemnest. Selle asemel, et eemaldada praht, mis on kogunenud kohta, kuhu meid istutati, ja harida oma hingemulda, oleme eksinud katsesse saada millekski muuks kui selleks, kes me tegelikult oleme. Õnneks peab paika tamme metafoor, iga loomulikul moel kasvava asja metafoor: nii nagu tõru ja selle tammine olemus, samamoodi on täiuslikud mõtted, mis ärkavad alati, kui tingimused on sobivad, ja samamoodi ärkate ka teie.

Palun süüvige sellesse. Tegu pole lihtsalt veel ühe new age’i sõnamulinaga, tunne-end-hästi-afirmatsiooni või huvitava teooriaga; see on universaalne tõde. On olemas varjatud kord, millele saame toetuda ja mida usaldada. Me näeme seda iga päev looduses kõikjal meie ümber. See on kord, mis ei vaja meiepoolset käivitusimpulssi, vaid – nagu tõdeb Michael Bernard Beckwith – „lahket vastuvõttu”.5 Ärkamisprotsess toob teid uuesti tagasi kindlale pinnale, kus teie elu saab lõpuks täies mahus õitsele lüüa.

MIKS ÄRKAMINE? MIKS NÜÜD?

Praegusajal, mil elu paremaks muutmiseks pakutakse tohutul hulgal raamatuid ja programme, tekib õigustatud küsimus: „Miks ärkamine ja miks just nüüd?” Ma lisaksin sellele veel ühe: „Kuidas need teised võimalused end õigustanud on?” Või laenates USA presidendivalimiste tsükli alguses esitatava tavaküsimuse: „Kas te elate praegu paremini kui neli aastat tagasi?” Ja mitte ainult teie ise, vaid ka kõik teised? Kuigi oleme ühiskonnana jõudsalt arenenud, oleme ikkagi näljased, rahatud, hirmul ja tapame üksteist ärevakstegeval hulgal. Ja kui me ei tapa üksteist, siis tapame iseennast. Ameerika Ühendriikides on enesetappe kaks korda rohkem kui mõrvu.6 Ja väga paljud meist teevad sedasama aeglaselt toidu, ravimite, stressi või oma tegelike südamesoovide allasurumise abil. Televisiooni hittfilm „Elavad surnud”, nagu selgub, on otsekui tõsielusõu. Oleme mingis mõttes muutunud zombideks, kes rakendavad kõikvõimalikke kiirete lahenduste ja tähelepanu kõrvalejuhtimise võtteid, et valu, mida me tegelikult tunneme, kuidagi vaigistada.

Enne kui nüüd veinipudeli järele haarate, et neid häirivaid fakte minema uhtuda, saage palun aru, et ma ei ole skeptik. Ajan inimesi vahel lausa hulluks oma idealistlike ja igatsuslike mõttemõlgutustega. Aga ma tean ka seda, et ei saa parandada seda, mida ei tunnetata, ja et soovitud sihtkohta pole võimalik jõuda enne, kui on väga ausalt kindlaks tehtud, kus tegelikult ollakse. Nagu punane täpp kaardil näitab „sa oled siin” – peab täpselt teadma retke alguspunkti, muidu jäämegi sihitult ringi ekslema. Ent kui saame teadlikuks, pean silmas, et tõesti teadvustame olukorda, ilma et mõistaksime kohut, süüdistaksime või tunneksime häbi, juhtub veel midagi.

Me hakkame muutuma.

Kui me ei ela teadvustatult, kasutab meie ego iga võimalikku nippi oma nipiraamatust, et hoida meid endisena, lastes meil samal ajal arvata, et me muutume, või siis pannes meid uskuma, et me ei suuda seda, või siis lihtsalt nüristades meie meeli järjekordse teleseebi annusega. Ego ülesanne on end säilitada, sageli iga hinna eest, ning tõeline muutus on egosüsteemi tarkvara jaoks ohtlik. See on evolutsiooni toode, mis loodi inimkonnaks nimetatava eksperimendi õnnestumise kindlustamiseks. Ja miljardite inimeste puhul sel planeedil on nii ka läinud. Kahjuks vähendab täpselt sama asi nüüd meie ellujäämisvõimalusi.

Peame tunnistama: asjad ei lähe enam nii, nagu oleme harjunud neid tegema. Ja meie probleeme ei lahenda ka see, kui teeksime kas individuaalselt või kollektiivselt sama asja rohkem. Palun pange tähele! Me ei lahenda ealeski oma probleeme vähegi jätkusuutlikul viisil, kui jätkame senisel moel tegutsemist või jääme samadeks inimesteks kui seni. Me peame arenema. Ainus viis arenemiseks on tõusta kõrgemale tasandile. Ja ainus meetod kõrgemale tasandile jõudmiseks on pääseda ligi arenguimpulsile väljaspool tavateadvust ja selle lõputut halamist häda ning viletsuse teemal – sest tavateadvus saab luua ainult oma praeguse seisundi tingimustele vastava uue variandi.

Ja kuidas saaks sellele arenguimpulsile ligi pääseda (ja seda isegi kiirendada)? Ärkamise seaduse abil ja ärkamise protsessi kaudu.

Oleme juba vaadelnud, miks on see tee seni tuntud teedega võrreldes nii ainulaadne, lausa murranguline. Käesolev raamat on kirjutatud selleks, et saaksite õppida seda pöördelist põhimõtet rakendama oma elu igas sfääris. Ent kuna ego avaldab sageli vastupanu igale mõttele, mis võiks põhjustada põhjaliku muutuse, kinnitades: „Ma tean seda juba”, „Selles pole midagi uut” või lihtsalt „Ei saa sellest sotti”, ja kuna ärkamise seaduse edukaks rakendamiseks on vaja selle põhieeldustega nõustuda, uurigem veel veidi, mis on selles nii erinevat.

Nagu eelnevalt väitsin, näitab ärkamise põhimõte, et kõik, mida me iganes vajame, on meis endis juba olemas – see on täpselt vastupidine viisile, kuidas enamikku meist on vormitud elama. Kui me usume, et keegi või miski väljaspool meid endid on meie turvalisuse või vajaduste rahuldamise allikas, siis me rabeleme ja pingutame, võitleme ja sureme ning keerame ennast kasvõi kringliks, püüdes kätte saada seda, mida arvame endal puudu olevat, või klammerdume juba olemasolevasse. Tulemus? Lõputu ärevus, meelepaha, läbipõlemine ja kaugelt liiga palju öiseid külmkapi külastusi, rääkimata juba varem mainitud üldisest olukorrast.

See vastuolu kaob, kui elate ärkamise põhimõtet järgides.

Ja siis alles läheb lõbusaks.

Kujutlege, milline oleks teie elu, kui igal hommikul ärgates te teate ja tunnete, et kõik, mida teil iganes vaja, on teis olemas. Kuidas suhtleksite teiste inimestega? Kui palju avatum, heldem, armastusvõimelisem ja rahulikum te oleksite? Kui te teaksite, et teie käsutuses on vägi kavandada ja teoks teha oma unistuste elu, milliseid uusi valikuid teeksite? Milliseid julgeid samme astuksite?

Ärkamine ongi teile kavandatud elu.

See pole liialdus. Sama on rõhutanud kõik suured vaimsed õpetajad või valgustatud filosoofid. Just sel moel toimib kogu universum, mis sai alguse mitte millestki ja puhkes kõigeks. Suur Pauk on ärkamise musternäidis. Ja teie, olles miniatuurne universum, ootate miniatuurset Suurt Pauku. Te olete lõpmatu täiuslikkuse individualiseeritud väljendus, jumalikkuse võsu. Teis on sama loomevõime, kui on kosmose loovusel.

Kui te ikka veel kahtlete, tunnete ehk veidi ebamugavustki seesugusest eesmärgi ja võimaluste jutust, ega ole kindel, kuidas saaks sel kaasasündinud väel ja ilul lasta ärgata, siis te pole üksi. Lõppude lõpuks on tegu teekonnaga, millele me asume üheskoos. Teekonnaga, mis viib teid tagasi koju, kus teie tamm juba ees ootab, kõrge ja suursugune, teie hinge kaitsja ja uks teie suurepärasesse ellu. Võib-olla olete järginud mõnda erilist rada juba pikemat aega, otsides märke, et hakkate pärale jõudma. Võib-olla olete rännanud paljudel teedel, leides vaid kiviseid tühermaid ja rohtukasvanud ummikradu. Võib-olla olete tee ääres peatuma jäänud, liialt kurnatud, et edasi liikuda. Ükskõik milliseid käänakuid ja pöördeid seni ette on tulnud, nüüd on rada toonud teid siia.

Selle raamatu, selle hetke, selle kaardi juurde.

Inimesel, kes on oma südamele ja mõtetele truu, öeldakse olevat „tammine süda”. See sisetunne, mis on sundinud teid mägesid ületama, tormides ellu jääma ja laineid trotsima, on teie tammine süda, mis teid koju kutsub.

Mul on suur au käia teie kõrval sel vabastaval teekonnal tagasi teie Mina juurde.

RAAMATU ÜLESEHITUS

Käesolev raamat on jaotatud üheksaks peatükiks. Esimeses peatükis „Ärkamise seadus” kirjeldatakse vaimseid, teaduslikke ja filosoofilisi põhialuseid selle iidse printsiibiga taas ühendumiseks. Seda tehes seletame lahti ligitõmbamise ja ärkamise olulise erinevuse, purustame põhjuse ja tagajärje müüdi ning pöörame maailma taas ümber, kündes teie meele ja südame põllu ärkamise jaoks ootele. Seejärel alustame „Ärkamise seitsme astmega” – seitsme peatükiga, milles sõnastatakse traditsioonilised eneseteostuse ja manifesteerimise põhimõtted ärkamise mudeli kohaselt uuesti ja mis suunavad teid samm-sammult läbi selle pöördelise isiksusemuundamise protsessi.

„Esimene aste. Nähke tervikpilti”: selles õpite ainukordsel moel välja selgitama oma tegelikku saatust – seda võimaluste seemet, mis juba on teie hingemulda maha pandud.

„Teine aste. Looge sobivad tingimused”: selles õpite, kuidas viia sisemine elu kujutluspildiga kooskõlla, häälestades oma meele sageduse nagu raadio meeldivat muusikat mängivale raadiojaamale, lõpetades pingutamise millegi juhtuma hakkamise nimel ja omandades oskuse seda rõõmuga tervitada.

„Kolmas aste. Koostage kvantplaan”: selles kavandate sisemist ja välist kujutluspilti ühildades elulaadi, mis lõpetab juhustest sõltumise ja toetab sihikindlat elu.

„Neljas aste. Andke seda, mis näib puudu olevat” paljastab tõelise saladuse – kui midagi on puudu, siis just see, mida me ise teistele ei anna. Meie teadvusesse on lukustatud tohutus koguses head. Selles peatükis õpite väljastpoolt saamise voogu ümber pöörama, et lasta valla oma vangistatud võimalused. Siis pole te enam millestki ega kellestki sõltuvad.

„Viies aste. Tegutsege, justnagu oleksitegi juba kohal” paneb lõplikult paika seni tavaliselt vildakalt mõistetud õigesti tegutsemise laadi, keskendudes pigem nende seni puutumata jäänud võimaluste ja võimete kanaldamisele, mitte aga nende saavutamisele, luues sel moel voolujoonelise toimejõu, mis vähendab ooteaega ja kiirendab tulemusi.

„Kuues aste. Leppige näiliste nõrkustega” õpetab tundma jõulist muundamisprotsessi, mis annab teile oskuse vältida meelemõistuse ohtlikke lõkse, mis alateadlikult teie edu saboteerivad, ning muuta teie vead ja hirmud väetiseks, misläbi juured sügavamale tungivad ja saak rikkalikum saab – aktiveerides teis kõike tõeliselt tähelepanuväärset.

„Seitsmes aste. Olge kannatlik” vaatleb üht ärkamise kõige iseloomulikumat joont: suurem jagu tööst toimub silmatorkamatult pinna all. Nii nagu põllumees peab seemne eest hoolt kandma ja mullapinda harima, kuni võrse kindlalt juurdub, tuleb ka teil istutatule pühenduda, mitte aga tormata kiiret kasu otsides ühe mahapandud seemne juurest teise juurde, nii et te ei näe nende vilju kunagi. Selle põhimõtte praktiseerimine arendab edasi „Imede kursuses” („A Course In Miracles”) mainitud „piiritut kannatlikkust, [mis] loob kohese mõju” ja mis on esimene samm meisterlikkuse teel.7

Teekond tipneb peatükiga „Elu ärkamise äärel”, milles teid kutsutakse üles saama suurelt unistajaks, võtma tõsiselt vaimustavat mõtet, et teie elu ja panus võivad aidata sisse juhatada inimarengu järgmise etapi.

KUIDAS SEDA RAAMATUT RAKENDADA

Raamatud on suurepärased abimehed. Aga alati on olemas oht saada raamatutargaks, ilma et tõeline elutarkus külge jääks. Paberile pandud sõnad võivad teie teadvusetaset küll tõsta, nii et hakkate tajuma oma suuremat potentsiaali ja nägema võimalusi, ent ainult materjaliga aktiivselt tegeldes ja igapäevaselt harjutades saate kogeda tõelist muutust ja suurema elavuse, külluse ja teostumise kingitusi.

See raamat on koostatud nii, et iga järgnev peatükk toetub eelnevale, seega oleks vast mõistlik kõigepealt raamat algusest lõpuni läbi lugeda ning põhiprintsiipidest ja üldmõistetest aru saada. Kui olete põhilise omandanud, võite vabalt sukelduda suvalisse peatükki, mis teile huvi pakub, ja tööle asuda. Üks soovitus siiski veel: ärge kiirustage. Iga peatüki puhul pöörake tähelepanu mõtetele või lausetele, mis panevad teid peatuma ja asja üle järele mõtlema. Nii vihjab teie intuitsioon, et ridade vahel ja sõnade taga on veel midagi olulisemat peidus. Jääge vagusi, häälestuge sellele osale iseendas, mis juba evib kõiki vastuseid, ja avanege sügavamale tarkusele, mis püüab pinnale pääseda. Sel moel tegutsedes ei pruugi te raamatut enda jaoks tavapärase kiirusega läbi lugeda, aga lõpule jõudnud, pole te enam sama inimene, kes seda teekonda alustas.

Ja lõpuks: meil ongi tegu teekonnaga, mitte sihtkohaga. Kui mõistate, et aega ja ruumi tõesti olemas pole, et kõik leiab aset siin ja praegu, siis näete, et ega ei olegi kohta, kuhu minna, ja mingit lõplikku eesmärki, mida saavutada. On ainult teie enda piiritu potentsiaali pidevalt jätkuv avastamine ja väljendamine hetkes. See ongi ainus toormaterjal, millega peate töötama; see ongi kõik, millega teil üldse tegelda tuleb – praegune hetk. Ja, nagu te loodetavasti nii toimides avastate, on seda rohkemgi kui küll.