Читать книгу Gurmaanide köök viie tiibetlasega - Devanando Otfried Weise - Страница 1

Kallid lugejad!

Mõni aeg tagasi tuli meie juurde proua H, neljakümnendate keskel naine. Pärast seda, kui ta oli aastaid tulutult erinevaid dieete katsetanud, oli ta lõpuks poolteist aastat tagasi otsustanud taimse toortoidu kasuks, mille põhimõtteid ta oli märkimisväärse järjekindluse ja auahnusega järginud, nagu ta meile teatud uhkusega hääles jutustas. Vaatamata sellele ei tundnud ta end sugugi vitaalselt, ja eriti häiris teda see, et terve rida tülikaid kaebusi, mis algul kadusid, olid jälle tagasi tulnud. Tal oli probleeme neerudega…

Ta ei paistnud sugugi rahul olevat, kui ta nii, täiesti kõhnununa, meie ees istus ja oma muredest rääkis. Tema sõnades võis kohati aimata isegi alateadlikku agressiivsust. „Näete ise,“ ütles ta, „ma toitun juba pikka aega kõige optimaalsemal viisil ning ometi ei tunne ma end paremini kui varem, pealegi ei ole mul oma praeguse figuuriga meeste juures enam mingit lööki. Peale selle on mul pidevalt külm. Söön viimasel ajal suurel hulgal kuivatatud puuvilju, pähkleid ja avokaadosid – kuid ometi ei võta ma kaalus juurde.“

Küsisime temalt: „Kas olete kunagi sellele mõelnud, et hea tervise aluseks on ka rahulolu? Peate mõistma, et te ei tohi oma soove ja vajadusi alla suruda, ka mitte, nagu te ütlete, „optimaalse“ toitumise huvides?“

„Jah,“ vastas naine, „aga ma olen mitmest raamatust lugenud, et toortoidu järjekindel tarvitamine lahendab kõik probleemid.“

Pakkusime talle teed ja panime maheda muusika mängima. Siis küsisime: „Kas suudate endale ette kujutada, et metsatööline, muusik, koolilaps, rauk, uljaspea ja melanhoolik vajavad kõik ühesugust toitu?“

„Jah, aga,“ kordas ta, „seedimise koha pealt on ju kõik võrdsed, ja kui toortoit on inimesele kõige parem, siis peab see ju kõigile hea olema.“

„Miks see siis aga teile nii ei mõju, nagu oleksite soovinud?“ küsisime meie. „Ka inimeste seedimine on väga erinev ja neil on erinevad vajadused. Nendega tuleb arvestada. Toortoidul on küll tugev ravitoime, ent kõigile ei ole selle tarvitamine pikka aega järjest ainsa toiduna piisav. Olete selgelt üle pingutanud.“ Ta neelatas.

„Kui teie keha, eriti juhul, kui külmetate, vajab sooja suppi või näiteks hautatud köögivilja karrikastmega, on tal sellest ka kasu, kui sööte neid toite sisemise veendumusega, et teete endale tõepoolest midagi head, midagi vajalikku, kuna jälgite oma keha signaale ja oma tundeid.“

„Sellele olen ma ka mõelnud,“ lausus naine pärast pikka pausi. „Ma lihtsalt ei suuda enam võidelda. Pean kogu aeg valvel olema. Kuhu ma ka astun või kus seisan, ikka ma erinen teistest. Ma pole kunagi elus nii seltsimatu olnud. Olen täiesti isoleeritud.“

„Kui soovite midagi sooja süüa ja sellega oma toortoidumenüüd täiendate, ei tee te pattu,“ ütlesime meie. „Pole mõtet südametunnistusepiinu tunda. Jälgige oma keha ja tehke seda, milliseid signaale teie keha teile annab – ja tundke mõnu. Siis pakub toit rõõmu, armastust ja rahulolu. Alles seejärel hakkab teil üldjoontes hästi minema.“

Oli möödunud pool aastat, kui proua H helistas. „Ma tunnen suurt kergendust,“ ütles ta, „lõpuks ometi ei pea ma võitlema – ei enda ega mind ümbritseva maailmaga. Olen leidnud endale sobiva, harmoonilise toitumisviisi – toore ja keedetud toidu osakaalu määran iga päev ise. Tunnen end seejuures oivaliselt. Saan nüüd oma tunnetega hakkama. Tänan teid.“

Teie autorid

Devanando Otfried Weise

Jenny Frederiksen