Читать книгу Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud - Diana Gabaldon - Страница 3

Tegemist ei olnud, vähemasti esimesel pilgul, sedasorti kohaga, kus võinuks oodata kellegi kadumist. Proua Bairdi kodumajutus oli samasugune nagu tuhat teist Šoti mägismaal asuvat B&B-asutust aastal 1945 – puhas ja vaikne, lillelise pleekinud tapeedi, puhtusest säravate põrandate ja mündiga töötava kuumaveesüsteemiga tualetis. Proua Baird ise oli jässaka keha ja vastutuleliku loomuga ning tal ei olnud midagi selle vastu, kui Frank tema väikese roosimustrilise elutoa oma raamatu- ja paberikuhilaid täis laotas. Neid raamatuid ja pabereid vedas Frank alati endaga kaasas.

Kohtusin proua Bairdiga väljudes välisuksel. Ta peatas mu, pannes oma töntsaka käe mu käsivarrele, ja patsutas mu juukseid.

„Issakene, proua Randall, kesse siis nõnna välja läheb! Oodake, las ma keeran selle siit sutsuke ära. Nii! Palju parem. Teate, minu nõbu rääkis mulle mingitest uutest püsilokkidest, mis ta proovis, pidada väga ilusad olema ja püsima terve igaviku; te peaks järgmine kord neid proovima.”

Mul ei olnud südant talle öelda, et minu helepruunide lokkide tõrksus oli puhtalt looduse süü ja seda ei saanud mingil määral püsilokitegijate kaela veeretada. Tema enda tihedad tangilokid olid seevastu vabad igasugustest puudustest.

„Kindlasti proovin, proua Baird,” valetasin ma. „Lähen korra külasse, et Frankiga kokku saada. Oleme teejoomise ajaks tagasi.” Vupsasin uksest välja ja sammusin mööda teerada eemale, et ta ei jõuaks minu korratu välimuse juures veel midagi laiduväärset tuvastada. Pärast nelja-aastast teenistust sõjaväeõena nautisin ma vormirõivaste puudumist ja lubasin endale eredavärvilisi kergeid sitskleite, mis joonelt läbi kanarbiku marssimiseks sugugi ei sobinud.

Ma polnud selliseid asju otseselt planeerinud, minu mõtted käisid lihtsalt selliseid radu, et kuidas hommikuti kaua magada ja veeta Frankiga pikki raugeid pärastlõunaid, tegeldes millegi muu kui magamisega. Paraku oli olukorras, kus proua Baird pidevalt ja innukalt meie ukse taga tolmuimejaga toimetas, kombekalt hillitsetud armusuhte mulje jätmine raske.

„See peab küll olema kõige räpasem vaibajupp kogu Šoti mägismaal,” tähendas Frank, kui me hommikul voodis lebades koridorist kostvat tolmuimeja raevukat undamist kuulasime.

„Umbes sama räpane kui meie perenaise mõttemaailm,” nõustusin ma. „Võib-olla oleks tulnud ikkagi Brightonisse minna.” Olime võtnud nõuks veidi puhata, enne kui Frank Oxfordis ajalooprofessorina tööle asub, ja valinud mäed, eeldades, et Šotimaal on sõjapurustusi vähem kui ülejäänud Suurbritannias ja lootes, et ehk ollakse siin vähem altid sõjajärgsele ohjeldamatule lõbutsemiskirele, mis lokkas teistes populaarsetes suvituskohtades.

Ilma seda omavahel arutamata olime vist mõlemad leidnud, et see kant on meie abielu taastamiseks sümboolne; olime seitse aastat tagasi, veidi enne sõja puhkemist abiellunud ja veetnud oma kahepäevased mesinädalad just Šoti mägismaal. Olime mõelnud, et selline rahulik pagendus on teineteise taasleidmiseks igati sobiv, taipamata, et sellal kui šotlaste lemmikajaviideteks õues on golf ja kalalkäimine, on nende tubaseks lemmikspordiks tagarääkimine. Ja kui peaks palju vihma sadama, nagu seda Šotimaal juhtub, siis on inimesed väga tubased.

„Kuhu sa lähed?” küsisin, kui Frank jalad voodiservale viskas.

„Me ei saa vanamutile ometi pettumust valmistada,” vastas ta. Ajanud end vanaaegse voodi servale istukile, hakkas ta end rütmilisi kääksatusi tekitades üles-alla kiigutama. Tolmuimeja vaikis otsekohe. Pärast paari minuti pikkust kiigutamist lasi Frank kuuldavale valju teatraalse möirge ja vajus protesteerivate vedrude plõnina saatel selili. Itsitasin abitult patja, et mitte segada ukse taga valitsevat hauavaikust.

Frank vaatas mulle kulmu kergitades otsa. „Sina peaksid ekstaatiliselt oigama, mitte siin itsitama,” noomis ta mind sosinal. „Muidu ta hakkab arvama, et ma olen kehv partner.”

„Kui sa ootad ekstaatilisi oigeid, siis pead kauem vaeva nägema,” vastasin. „Kahe minuti eest saabki ainult väikese naerukõhina.”

„Sina häbematu plika. Me tulime siia puhkama, mäletad?”

„Laiskvorst. Sinu sugupuu külge ei kasva iial uut oksa, kui sa veidi rohkem ei pinguta.”

Franki kirg genealoogia vastu oli teine põhjus, miks me Šotimaa valisime. Üks rääbakas pabeririba, millega ta vehkida armastas, tõendas justkui, et kellelgi tema tüütul esivanemal oli kunagi kaheksateistkümnenda – või seitsmeteistkümnenda? – sajandi keskel siinkandis millegagi või kellegagi miskisugust pistmist.

„Kui ma peaksin lõpetama oma sugupuu viljatu oksana, siis on see kahtlemata meie väsimatu perenaise süü. Me oleme lõpuks ligi kaheksa aastat abielus olnud. Väike Frank-juunior on täiesti seaduslik ka juhul, kui ta eostati ilma tunnistaja juuresolekuta.”

„Kui ta üldse on eostatud,” ütlesin ma pessimistlikult. Nädal enne Šotimaa-puhkuse algust olime pidanud taas kord pettuma.

„Kogu selle soodustava värske õhu ja tervisliku dieedi juures? Siin see lihtsalt peab õnnestuma.” Õhtusöögiks oli pakutud praetud heeringat. Lõunasöögiks oli olnud marineeritud heeringas. Ja trepist üles voogav pikantne lõhn ennustas ilmeksimatult, et hommikusöögiks on suitsuheeringas.

„Kui sa just ei kavatse anda lisaetendust proua Bairdi hingekosutuseks,” märkisin ma, „siis võiksid ennast riidesse panna. Kas sa mitte ei pidanud kell kümme selle pastoriga kohtuma?” Kohaliku kihelkonna vaimulik dr Reginald Wakefield oli lubanud mõned rabavalt põnevad sünnimeetrikad Frankile lugeda anda; lisaks terendas pimestav lootuskiir, et pastor on välja tuhninud mõne värbamisnimekirja või midagi taolist, kus mainitakse toda kuulsat esivanemat.

„Kuidas selle sinu vanavanavanavanaisa nimi oligi?” küsisin. „See, kes siin jakobiitide ülestõusude aegu ringi tilpnes? Mul ei jää kuidagi meelde, kas Willy või Walter.”

„Tegelikult oli ta nimi Jonathan.” Frank suhtus mu täielikku ükskõiksusse perekonnaloo vastu paksu rahuga, kuid säilitas alati valvsuse – kui juhtusin kõige õrnematki huvi ilmutama, siis kasutas ta seda viivitamatult ettekäändena laduda mulle ette kõik teadaolevad faktid Randallide esivanemate ja nende sugulussidemete kohta. Nüüd, särki kinni nööpides, omandasid ta silmad fanaatilise jutlustaja palavikulise läike.

„Jonathan Wolverton Randall – Wolverton ema onu, Sussexi väikeaadliku auks. Rohkem tunti teda aga üsnagi lennuka hüüdnime järgi, mis oli Black Jack ja mille ta oli saanud külge sõjaväes, kusjuures ilmselt just sel ajal, kui ta siin teenis.” Ma vajusin nägupidi voodile ja tegin, nagu norskaks. Frank ei teinud seda nägema ja jätkas oma õpetatud ekskurssi.

„Ta ostis ohvitseriauastme kolmekümnendail – see tähendab siis 1730ndail – ja teenis tragunikaptenina. Nende vanade kirjade põhjal, mis nõbu Mary mulle saatis, sai ta sõjaväes üsna hästi hakkama. Teise poja jaoks oli see ikkagi päris hea lahendus; noorem vend käitus samuti traditsiooniliselt ja hakkas vaimulikuks, aga tema kohta pole me veel eriti midagi leidnud. Igatahes andis Sandringhami hertsog Jack Randalli tegevusele 1745. aasta – see tähendab, teise – jakobiitide ülestõusu” – väike lisaseletus asjatundmatu auditooriumi ehk siis minu huvides – „eel ja ajal väga kõrge hinnangu. Tead ju küll, „kena prints Charlie” ja kogu see värk?”

„Ma pole päris kindel, kas šotlased on aru saanud, et nende ülestõus lüüa sai,” kostsin ma istuma tõustes ja oma juukseid korrastada üritades. „Ma kuulsin täitsa selgesti, kuidas too kõrtsmik meid eile õhtul saksmannideks1 nimetas.”

„Ja miks mitte?” küsis Frank rahulikult. „See tähendab lõpuks lihtsalt inglast või siis halvimal juhul võõramaalast, ja meie oleme mõlemat.”

„Ma tean, mida see tähendab. Mulle lihtsalt ei meeldinud tema toon.”

Frank otsis kummutisahtlist püksirihma. „Tal oli hing täis, sest ma olin talle just öelnud, et tema õlu on lahja. Ütlesin talle, et tõelise mägismaa õlle tegemiseks tuleb õllevaati panna vana saabas ja valmis õlu tuleb kurnata läbi kantud aluspesu.”

„Aa, see seletab arve suurust.”

„Noh, tegelikult ma ütlesin veidi viisakamalt, aga ainult sellepärast, et gaeli keeles ei ole alukate jaoks eraldi sõna.”

Haarasin enda omad ja küsisin huvitatult: „Miks siis? Kas vanad šotlased ei kandnudki aluspesu?”

Frank viskas mulle kõõrdpilgu. „Kas sa ei ole siis kuulnud seda igivana laulu, et mida kannab šotlane seeliku all?”

„Ilmselt mitte põlvini ulatuvaid meeste langevarje,” vastasin kuivalt. „Aga ma võin minna mõne kohaliku kildikandja juurde ja küsida, sellal kui sina vikaaride ja pastoritega lustid.”

„Proovi siis nii, Claire, et sind ei arreteeritaks. Püha Gilesi kolledži dekaanile ei meeldiks see üldse.”

Parasjagu ei paistnud linna keskväljakul ega ka seda ümbritsevates kauplustes ühtki seelikus meest ümber luusimas. Oli küll muid inimesi, enamasti proua Bairdi tüüpi koduperenaisi, kes oma igapäevaseid oste tegid. Nad olid jutukad ja klatšihimulised ning nende pidev kohalolek täitis poed hubase soojusega, mis oli vasturohuks väljas valitsevale külmale hommikuudule.

Kuna mul ei olnud veel oma maja, siis polnud ka erilist vajadust midagi osta, kuid mulle lihtsalt meeldis uurida taastäitunud poeriiuleid ja tunda rõõmu tõsiasjast, et nii paljusid asju on jälle saada. Nii kaua oli elatud normide kammitsas, aetud läbi ilma niisuguste lihtsate asjadeta nagu seep või munad, ja veelgi kauem oldud ilma vähimastki luksusest nagu seda oli L’Heure Bleu lõhnavesi.

Mu silm eksles kodukaupadega täidetud vitriinil: siin leidus tikitud salvrätte ja teekannusoojendajaid, kanne ja klaase, hunnik üsna lihtsaid koogivorme ja kolmest vaasist koosnev komplekt.

Mul ei olnud kunagi olnud ühtki lillevaasi. Muidugi, sõja ajal elasin ma õdedele ette nähtud eluruumides, alguses Pembroke’i haigla juures, hiljem välihospidalis Prantsusmaal. Kuid isegi enne sõda ei olnud me elanud kuskil küllalt kaua, et õigustada sellise eseme ostmist. Ent kui mul olekski olnud mõni vaas, mõtlesin ma, oleks onu Lamps selle kindlasti oma potikilde täis ladunud juba enne, kui mina kimbu karikakardega selle lähedale jõudnuks.

Quentin Lambert Beauchamp. Oma arheoloogiatudengeile ja sõpradele Q. Doktor Beauchamp akadeemilistes ringkondades, milles ta liikus, loenguid pidas ja üleüldse elas. Kuid mulle alati onu Lamps.

Ta oli mu isa ainus vend ja mu ainus elavate kirjas sugulane ning kui ma viieaastaselt kaotasin autoõnnetuses nii ema kui isa, asus ta mõneks ajaks minu juurde elama. Tol ajal valmistus ta Lähis-Ida reisiks, kuid tegi ettevalmistustes vahe, et korraldada matused, müüa ära mu vanemate maavaldused ja panna mind korralikku tüdrukute internaatkooli. Kuhu ma kategooriliselt keeldusin minemast.

Kui mistahes isiklikke konflikte vihkav onu Lamps nägi, et tal tuleks nüüd mu töntsakad sõrmed ükshaaval auto ukselingi küljest lahti kangutada ja mind kõrvupidi koolitrepist üles tirida, siis ta ohkas lootusetult, kehitas lõpuks õlgu ja heitis oma parima äranägemise koos mulle äsja ostetud õlgkübaraga autoaknast välja.

„Ah, rämps,” pomises ta, jälgides peeglist, kuidas see rõõmsalt eemale veeres, meie aga täiskäigul mööda sissesõiduteed minema tuiskasime. „Ma olen naistekübaraid alati jälestanud.” Siis vaatas ta minu poole ja puuris minusse oma raevuka pilgu.

„Aga üks asi,” sõnas ta hirmsal häälel. „Sa ei tohi minu Pärsia hauafiguuridega nagu nukkudega mängida. Kõike muud, aga mitte seda. Selge?”

Noogutasin rahulolevalt. Ja sõitsin koos temaga Lähis-Itta, Lõuna-Ameerikasse ja veel kümnetesse arheoloogilist huvi pakkuvatesse paikadesse maailmas. Ma õppisin teaduslike artiklite mustandeid uurides lugema, ma õppisin käimlaid kaevama ja vett keetma ning veel paljusid asju tegema, mis ei olnud väärikast soost noorele daamile põrmugi paslikud – kuni ma kohtasin kena tumedajuukselist ajaloolast, kes tuli onu Lampsi konsulteerima prantsuse filosoofia ja egiptuse religioossete rituaalide kokkupuutepunktide küsimustes.

Ka pärast abiellumist jätkasime Frankiga nooremteadurlikku nomaadielu, ühest ajutisest elupaigast teise ja ühelt rahvusvaheliselt konverentsilt teisele sõites, kuni sõja puhkemine ta ohvitserikursustele ja MI6 luureosakonda viis ning mind õekoolitusele läkitas. Ehkki olime kaheksa aastat abielus olnud, pidi Oxfordis asuvast majast saama meie esimene päris kodu.

Surunud käekoti kõvasti kaenla alla, marssisin ma poodi sisse ja ostsin vaasid ära.

Kohtusin Frankiga High Streeti ja Gereside Roadi nurgal ning me pöörasime üheskoos viimasele. Frank kergitas mu ostu peale kulmu.

„Vaasid?” naeratas ta. „Suurepärane. Ehk sa nüüd ei pane enam lilli minu raamatute vahele?”

„Need ei ole lilled, need on näidised. Sa ise soovitasid mul botaanikaga tegelema hakata. Et vaimu virgena hoida, kui õetööd enam ei ole,” tuletasin talle meelde.

„Õigus,” noogutas ta heatujuliselt. „Aga ma ei osanud oodata, et nüüd hakkab iga kord, kui ma mõne teatmeteose lahti teen, mulle sealt midagi rohelist sülle kukkuma. Mis see kole, pruun ja pudisev asi oli, mis sa Tuscum & Banksi vahele panid?”

„Naat. Hea hemorroidide vastu.”

„Valmistud minu peatse vanaduse vastu, jah? Oh, mis kena ja hoolitsev sinust, Claire.”

Me astusime naerdes väravast sisse ja Frank andis mulle teed, et võiksin esimesena üles astuda kitsastest astmetest välisukse ees.

Äkki haaras ta mul käest. „Ettevaatust! Ära sisse astu!”

Tõstsin oma jala ettevaatlikult üle ülemisel trepiastmel laiutava pruunikaspunase laigu.

„Veider,” sõnasin ma. „Proua Baird nühib neid astmeid igal hommikul, olen oma silmaga näinud. Mis see sinu arvates on?”

Frank kummardus astme kohale ja tõmbas kergelt ninaga.

„Esimese hooga ma pakuks, et see on veri.”

„Veri?” astusin ma sammu tagasi. „Kelle veri?” Heitsin närvilise pilgu majja. „Kas sa arvad, et proua Bairdiga on mingi õnnetus juhtunud?” Ma ei suutnud kujutada olukorda, kus meie piinlikult puhas perenaine laseks oma esitrepil kuivada verelaike – seda seletanuks vaid mingi suurem katastroof –, ja hetkeks kangastus mulle elutoas varitsev hull kirvemõrtsukas, kes valmistub verdtarretava röögatuse saatel meid ründama.

Frank raputas pead ja tõusis kikivarvule, et kiigata üle heki kõrvalaeda.

„Ma ei usu. Collinsite trepil on samasugune laik.”

„Tõsi või?” küsisin ma ja tõmbusin – nii selleks, et üle heki näha, kui ka moraalset tuge otsides – Frankile lähemale. Šoti mägismaa ei tundunud sugugi sobiv paik massimõrvarile, kuid sealsamas ma kahtlesin, kas selline isik rakendaks oma kuriteopaiga valikul mingeid loogilisi kriteeriume.

„See on kuidagi… kohatu,” märkisin ma. Kõrvalmaja ei andnud mingit elumärki. „Mida sa arvad, mis siin juhtunud on?”

Frank kortsutas kulmu, mõtles, ja laksas siis käega vastu püksisäärt.

„Ma vist tean! Oota üks hetk.” Ta sööstis väravast välja ja traavis mööda tänavat minema, jättes mind abitult trepiastme servale seisma.

Kuid kohe oli ta rahulolust särades tagasi.

„Jah, peabki nii olema. See on iga trepi peal.”

„Mis asi? Iga trepi peal on mõrtsukast maniaki jälg?” küsisin ma pisut teravalt, alles pahane, et mind oli suure vereloiguga kahekesi jäetud.

„Ei, vaid rituaalne ohver,” naeris Frank. „Äge!” Juba oli ta käpuli murul ja uuris õhinal verelaiku.

See ei kõlanud palju paremini kui mõrtsukast maniakk. Kükitasin verelõhna peale nina krimpsutades ta kõrvale. Kärbeste jaoks oli aastaaeg veel varane, kuid juba keerles verelaigu kohal paar suurt ja aeglast šoti sääske.

„Mida sa sellega öelda tahad – rituaalne ohver?” nõudsin ma. „Proua Baird on korralik kirikuskäija ja tema naabrid samuti. See pole siin mingi druiidide mägi ega midagi sellist.”

Frank tõusis ja rapsis püksipõlvedelt rohupepri. „Niipaljukest sa siis tead, tüdrukutiba,” kostis ta. „Maamunal pole teist paika, kus igapäevaelus võiks kohata nii palju ebausku ja nõidumist kui Šoti mägismaal. Kirikus või mitte, aga proua Baird usub vanarahva tarkusi ja kõik naabrid usuvad ka.” Ta osutas oma korralikult viksitud kinganinaga verelaigule. „Musta kuke veri,” seletas ta ilmse mõnuga. „Vaata, majad on uued. Kokkumonteeritavad.”

Vaatasin talle külmalt otsa. „Kui sa oled juhtumisi arvamusel, et see seletab kõik, siis alusta palun otsast. Vahet pole, kui vanad need majad on. Ja kus põrgu päralt kõik üldse on?”

„Ma oletan, et kõrtsis. Lähme ja vaatame, mis sa arvad?” Ta võttis mul käe alt kinni, juhtis mu väravast välja ja me hakkasime mööda Gereside Roadi minema.

„Vanasti, ja tegelikult veel mitte üldse nii vanasti,” selgitas Frank käigu pealt, „oli komme, et kui ehitati maja, siis tuli keegi tappa ja kohalike maavaimude lepitamiseks vundamendi alla matta. Nagu see: „Tema laob alusmüürid oma esmasündinule ja oma noorima poja peale rajab tema värava.” Igivana komme.”

Minus tekitas see tsitaat hirmujudinaid. „Sel juhul on neist ju küll nüüdisaegne ja progressiivne kasutada selle asemel kanu. Sa tahad siis öelda, et kuna majad on üsna uued, pole nende alla kedagi maetud ja elanikud on asunud seda tegematajätmist heastama?”

„Täpselt nii,” kostis Frank, rõõmustades mu edusammude üle, ja patsutas mind õlale. „Vikaari jutu järgi on paljud siinkandis veendunud, et sõda puhkes vähemalt osaliselt seetõttu, et inimesed unustasid oma juured ja jätsid vajalikud ettevaatusabinõud tarvitusele võtmata, näiteks ei matnud maja alusmüüride alla enam ohvriande ega põletanud enam kalaluid kaminas ära – välja arvatud muidugi tursaluid,” lisas ta innukalt väikese seletuse. „Tursaluid ei tohi põletada – teadsid sa seda? –, sest siis kaob tursaõnn ära. Tursaluud tuleb maha matta.”

„Jätan meelde,” ütlesin ma. „Ütle seda ka, mida tuleks teha, et kunagi enam ühtki heeringat ei näeks, ma otsekohe teeks.”

Ta jäi sügavalt mõttesse ja vangutas pead; see oli üks neist lühikestest intellektuaalsetest ärakäimistest, mil ta ümbritseva maailmaga igasuguse sideme kaotas, olles täielikult keskendunud informatsiooni otsimisele kõigist oma ajusoppidest.

„Heeringa kohta ma ei tea,” sõnas ta äraolevalt. „Hiirte vastu näiteks tuleb väriheina kimpe üles riputada – „Kus värihein on toas, seal pole hiirest haisugi,” öeldakse, muide. Aga surnud vundamendi all – siit pärinevad paljud lokaalsed jumalused ja kummitused. Tead Mountgeraldit, seda suurt maja High Streeti lõpus? Seal on oma kummitus, üks tööline, kes tapeti alusmüüriohvriks. Kunagi 18. sajandil, seega võrdlemisi hiljuti,” lõpetas ta mõtlikult.

„Lugu jutustab, et omaniku käsul ehitati kõigepealt üks sein ja kukutati selle otsast ühele töölisele kivi pähe. Küllap valiti ohvriks mõni mees, kes teistele ei meeldinud. Ta maeti keldri põhja maha ja ülejäänud osa majast rajati tema hauale. Nüüd ta muudkui kummitab seal keldris, kus ta tapeti, välja arvatud oma sünnipäeval ja neljal „vanal päeval.””

„Vanal päeval?”

„Vanad tähtpäevad,” selgitas Frank, uidates endiselt oma vaimuilmas. „Hogmanay ehk uusaasta, suvine pööripäev, Beltane2 ja pühakutepäev. Druiidid, kellpeekrite kultuuri rahvas, varased piktid – niipalju kui me teame, pühitsesid nad kõik päikesega ja tulega seotud tähtpäevi. Neil tähtpäevadel on vaimud ja kummitused vabad, võivad omatahtsi ringi liikuda ja teha nii head kui kurja, nagu neile meeldib.” Ta hõõrus peoga mõtlikult põske. „Beltane on varsti – kevadise pööripäeva paiku. Nii et hoia silmad lahti, eriti kui sa juhtud kabeliaiast mööda minema.” Ta silmad pilkusid ja ma sain aru, et transiseanss on läbi.

Hakkasin naerma. „Kas siin on siis palju kohalikke tonte?”

„Ma ei tea,” kehitas ta õlgu. „Tuleb vist vikaarilt küsida. Järgmine kord, kui teda näeme, eks?”

Juhtus nii, et nägime vikaari üsna pea. Ta oli koos suurema osa külaelanikega kõrtsis majade uues sissepühitsemise auks traditsioonilist suutäit – „pudel kerget ja pool kannu” – võtmas.

Kui tabasime ta paganluse ilminguile aktiivselt läbi sõrmede vaatamas, näis ta piinlikkust tundvat, aga lõi üldiselt käega ja kuulutas selle vaid kohalikuks, ajaloolise värvinguga eripäraks, umbes nagu rohelise värvi kandmine iirlaste 1798. aasta ülestõusu mälestuseks.

„Tegelikult üsna huvipakkuv asi,” kinnitas ta ja ma tundsin sisemise ohke saatel ära õpetlase hääletooni sama eksimatult kui ööbiku laksutamise. Hingesugulase häält kuuldes alustas Frank otsekohe akadeemilist paaritumistantsu ja üsna pea olid nad juba kaelani arhetüüpide ja iidsete ebausukommete ning nüüdisaegsete religioonide paralleelide keskel. Kehitasin õlgu, kõndisin läbi rahvasumma baarileti juurde ja tulin tagasi, kummaski käes suur konjak soodaveega.

Teades oma kogemustest, kui raske on Frank sedasorti vestlusest välja kiskuda, võtsin lihtsalt ta käe, vajutasin sõrmed vastu klaasijalga ja jätsin ta oma liistude juurde.

Leidsin akna alt puudiivanilt proua Bairdi, kus ta koos vanema härrasmehega, keda ta härra Crookina tutvustas, seltskondlikult pinti tumedat õlut mekkis.

„Sellest mehest ma teile rääkisingi, proua Randall,” ütles ta, silmad alkoholist ja seltskonnast kilamas. „Mehest, kes teab taimedest kõike.”

„Provva Randall on taimedest väegade uvitud,” kinnitas ta oma seltsilisele, kes tõstis pooleldi viisakusest, pooleldi kõva kuulmise tõttu pead. „Pressib neid raamatu vahel ja puha.”

„Kas tõesti?” küsis härra Crook huvitatult paksu valget kulmu kergitades. „Mul on mõned pressid – ma mõtlen, päris pressid –, mis on kohe taimede jaoks mõeldud. Sain onupojalt, kui ta ülikoolis käis ja vaheajaks meie juurde tuli. Tõi mulle ja ma ei raatsinud talle öelda, et ma ei kasuta selliseid riistapuid. Taimed vaja rippuma panna, vaat mis, või siis raami peal kuivatada ja marlikotti panna, purki võib ka, aga miks peaks kellelgi olema tarvis taimi niimoodi laiaks litsuda, seda ei mõista ma mitte.”

„Kes teab, võib-olla vaatamiseks,” sekkus proua Baird vastutulelikult. „Proua Randall on teinud nii kenasid kassinaereid ja kannikesi, sellised, mille võiks ära raamida ja seina peale riputada nagu pildi.”

„Hmmm,” tegi härra Crook ja tema näoilme andis mõista, et võibolla pole see kaheldav idee isegi päris võimatu. „No igatahes, kui teil nendega pressidega midagi teha on, proua, siis võite nad saada ja olge aga lahke. Ei taht neid päris ära visata, aga ausalt öelda, ega mul nendega midagi teha kah ei olnd.”

Kinnitasin härra Crookile, et võtaksin need taimepressid suurima rõõmuga kasutusse ja veel suurem rõõm oleks, kui ta näitaks mulle mõne koha, kust võiks leida selle kandi kõige haruldasemaid taimi. Ta silmitses mind hetkeks tähelepanelikult, kallutades pead nagu vanaldane tuuletallaja, kuid otsustas siis nähtavasti, et mu huvi on ehtne, ja me leppisime kokku, et kohtume järgmisel hommikul ning teeme kohalikus puhmastikus ühe tiiru. Teadsin, et Frank kavatses sõita päevaks Invernessi, et raekojas mingeid dokumente uurida, ja mul oli hea meel leida ettekääne temaga mitte kaasa sõita. Minu silmis olid kõik need dokumendid ühesugused.

Varsti pärast seda kangutas Frank end oma vikaari küljest lahti ja me jalutasime proua Bairdi seltsis koju. Mulle oli trepile valatud kukevere meenutamine vastumeelt, kuid Franki ei kammitsenud miski ja ta küsitles perenaist selle kombe tagapõhja kohta põhjalikult.

„Ma oletan siis, et see on üsna vana komme?” küsis ta kepiga üle teeäärsete taimede kammides. Hanemaltsad ja viielehised juba õitsesid ning leetpõõsa pungad pakatasid. Veel nädala, ja õied on lahti.

„Oo, jaa,” kostis proua Baird. Ta sammus vilkalt, ootamata meilt oma elatanud jäsemeile mingit hinnaalandust. „Vanem, kui keegi öelda oskab, härra Randall. Vanem veel kui hiiglaste aeg.”

„Hiiglaste?” küsisin ma.

„Nujaa. Fionn ja Feyn, noh.”

„Gaeli rahvajutud,” tähendas Frank huvitatult. „Muistsed kangelased. Tõenäoliselt norra juurtega. Siin on üldse palju vananorra mõjusid, siit rannikult lääneservani välja. Ka paljud kohanimed on norra- ja mitte gaelikeelsed.”

Pöörasin pilku, oodates pahameelepuhangut, kuid proua Baird hoopis naeratas lahkelt ja kiitis takka, öeldes, et ta käis põhjarannikul, seal oli Kahe Venna kivi – eks olnud seegi norralaste pärand?

„Umbkaudu 500. ja 1300. aasta vahel käisid normannid siin rannikul sadu kordi,” jätkas Frank unistavalt kaugusse vaadates, nähes vaimusilmas tervet lohepeadega laevade armaadat tuulest tõugatuna lähemale purjetamas. „Viikingid nimelt. Ja nad tõid endaga kaasa palju müüte. See maa siin armastab müüte. Paistab, et nad juurduvad siin hästi.”

Seda võisin ma uskuda küll. Õhtuhämarus oli saabumas ja ühtlasi ka torm. Pilvede alt kumava tontliku valguse käes näisid isegi tee ääres seisvad kõigiti moodsad majad sama iidsed ja sama kurjakuulutavad kui too päikeses ning vihmas kulunud piktideaegne kivi sada jalga eemal ristteel, kus ta oli valvanud juba tuhat aastat. Tundus, et tulemas on öö, mida sobib veeta toas tihkelt suletud riivide taga.

Selle asemel et jääda proua Bairdi hubasesse elutuppa ja lasta end lõbustada Perthi sadama stereoskoopiliste vaadetega, otsustas Frank paraku kinni pidada kokkuleppest teha üks šerri kohalike ajalooürikute vastu huvi tundva advokaadi härra Bainbridge’i seltsis. Võttes arvesse oma varasemat kogemust härra Bainbridge’iga, otsustasin ma kojujäämise ja Perthi sadamavaadete kasuks.

„Katsu enne tormi puhkemist tagasi jõuda,” ütlesin ma Franki hüvastijätuks suudeldes. „Ja tervita minu poolt härra Bainbridge’i.”

„Ee-mm, jaa. Jah, muidugi.” Hoidudes hoolikalt mulle silma vaatamast, viskas Frank vihmamantli õlule ja lahkus, võttes teel ukse kõrvalt hoidjast vihmavarju.

Sulgesin ta järel ukse, kuid jätsin selle riivistamata, et ta pärast ise sisse saaks. Sammusin tagasi elutoa poole ja mõtlesin, et Frank teeb kindlasti näo, nagu tal polekski naist – ning härra Bainbridge ühineb temaga selles teeskluses meeleldi. Kusjuures ma ei saanud talle seda eriti pahaks panna.

Olime eelmise päeva pärastlõunal käinud härra Bainbridge’i pool ja esialgu läks kõik kenasti. Käitusin ülimalt tagasihoidlikult, peenelt, haritult-kuid-hillitsetult, minu välimus oli hoolitsetud ja rõivastus välja peetud – täpselt nii, nagu üks täiuslik professoriproua peab olema. Kuni pakuti teed.

Vaatasin oma paremat peopesa ja uurisin kurblikult üle kõigi sõrmepatjade jooksvat villide rida. Lõpuks ei olnud see minu süü, et leskmehest Bainbridge kasutas odavat plekkteekannu ja mitte korralikku keraamilist. Minu süü ei olnud seegi, et advokaadihärra püüdis viisakas olla ja palus minul tee välja valada. Ja lõpuks ka mitte see, et pajakindas, mille ta mulle ulatas, oli ärakulunud koht, mis võimaldas teekannu tulikuumal sangal, kui ma sellest kinni võtsin, ennast otse vastu mu nahka suruda.

Ei, otsustasin ma. See, et ma teekannu käest pillasin, oli täiesti normaalne reaktsioon. Et see härra Bainbridge’i sülle maandus, tulenes asjade ja isikute asetusest ruumis; kusagile ma ju pidin ta pillama. See, mis pani Franki mulle üle küpsisevaagna otsa põrnitsema, oli hoopis mu kiljatus: „Oh persse!”, mis varjutas isegi härra Bainbridge’i valuröögatuse.

Olles šokist toibunud, oli härra Bainbridge küllalt galantne, et tunda muret mu käe pärast ja ignoreerida Franki katseid vabandada mu kõnepruuki välja sellega, et olin peaaegu kaks aastat töötanud välihospidalis. „Tundub, et mu abikaasale on jänkide või kes teab kelle suust jäänud külge mõni… ee… värvikas väljend,” pakkus Frank närvilise naeratuse saatel.

„Nii see on,” ütlesin ma, mässides vette kastetud salvrätti hambaid risti surudes käelaba ümber. „Mehed kipuvad väga „värvikad” olema, kui neist šrapnellikilde välja õngitseda.”

Seejärel püüdis härra Bainbridge kallutada vestlust neutraalsele ajaloolisele pinnale, märkides, et teda on alati huvitanud nõndanimetatud profaanse kõnepruugi variatsioonid eri ajastutel. Näiteks „Gorblimey”, mis on hiline moondvorm vandumisest „God blind me”.3

„Jah, muidugi,” nõustus Frank teemavahetusega tänulikult kaasa minnes. „Ei, suhkrut pole vaja, Claire, tänan. Või näiteks „Gadzooks”? „Gad”4 on muidugi arusaadav , aga „zook”…”

„Teate,” sõnas advokaat, „mina olen vahel mõelnud, et see võib olla vana šotikeelse sõna „yeuk” moondunud vorm. Mis tähendab sügelemist. Aga nii on sellel juba mingi tähendus, eks ole?”

Frank noogutas, lastes ebaõpetlaslikul juukselokil laubale vajuda. Ta heitis selle masinliku liigutusega tagasi. „Huvitav asi,” lausus ta, „kogu see profaanse kõnepruugi areng.”

„Jah, kusjuures see jätkub praegugi,” märkisin ma, suhkrutangidega suhkrutükki võttes.

„Jah?” tundis härra Bainbridge viisakalt huvi. „Kas täheldasite mingeid huvitavaid variatsioone oma, ee, sõjakogemuse käigus?”

„Jaa,” vastasin ma. „Minu lemmikväljendiks oli see, mida kasutas üks jänki. Williamsoni nimeline mees, kui ma ei eksi siis New Yorgist. Ta ütles seda alati, kui ma tal riideid vahetasin.”

„Ja kuidas see kõlas?”

„Jeesus Kristus Roosevelt”, vastasin ma ja kukutasin osava liigutusega Franki kohvitassi tüki suhkrut.

Pärast vaikset ja ebameeldivat istumist proua Bairdi seltsis läksin trepist üles, et enne Franki tagasitulekut tualetti teha. Teadsin, et šerri puhul on tema mõõt kaks klaasi, niisiis ootasin teda peagi.

Tuul tugevnes ja isegi magamistoa õhk näis elektrist praksuvat. Tõmbasin harjaga läbi juuste, see laadis nad staatilist elektrit täis, ajas krussi ja vihaselt turri. Peate täna õhtul ilma oma saja sugemiseta hakkama saama, otsustasin ma. Sellise ilmaga tuleb leppida hammastepesuga. Juuksekarvad kleepusid põskedele ja klammerdusid kangekaelselt naha külge, kui neid tagasi püüdsin lükata.

Kannus polnud tilkagi vett, Frank oli selle ära tarvitanud, kui ennast härra Bainbridge’ige kohtumiseks valmis sättis, ja mina polnud vaevunud seda vannitoa kraanist uuesti täitma. Võtsin L’Heure Bleu pudeli ja valasin pihku suure sortsu. Enne kui lõhnaõli aurustuda jõudis, hõõrusin kiirelt peopesi vastamisi ja tõmbasin siis kätega üle juuste. Siis valasin teise sortsu juukseharjale ja kammisin lokid kõrva taha.

Nii. Pole üldsegi paha, mõtlesin, keerates pead tulemuste uurimiseks tähnilise peegli ees küljelt küljele. Niiskus oli staatilise elektri mu juustest ära maandanud ja need voogasid nüüd raskete säravate lainetena mu näo ümber. Ja aurustuv alkohol oli jätnud endast maha väga meeldiva lõhna. Frankile see meeldib, mõtlesin ma. L’Heure Bleu oli tema lemmik.

Ootamatult sähvatas läheduses välk, selle kannul tuli piksekärgatus ja kõik tuled kustusid. Omaette vandudes hakkasin sahtlites kobama.

Ma olin kuskil küünlaid ja tikke näinud. Elektrikatkestused olid mägismaal nii tavalised, et kõigis võõrastemajades ja hotellitubades pidid tingimata küünlad käepärast olema. Olin näinud neid ka kõige elegantsemates hotellides, kus nad olid lõhnastatud kuslapuuga ja sätitud jääklaasist küünlajalgadesse, mis olid varustatud sädelevate reflektoritega.

Proua Bairdi küünlad olid märksa proosalisemad – lihtsad, valged ja sirged –, kuid neid oli palju, ning ka tikutoose oli tervelt kolm. Ma ei kavatsenud sellises olukorras stiiliküsimustes pirtsutama hakata.

Panin küünla järgmise välgusähvatuse valgel tualettlaual olevasse sinisesse savist küünlajalga ja käisin toa läbi, läites ülejäänuid, kuni kogu ruum sai sooja võbelevat valgust täis. Väga romantiline, mõtlesin ma, ja vajutasin lüliti enam-vähem meelega välja, et elektri ootamatu tagasitulek ebasobival hetkel meeleolu ei rikuks.

Küünlad oli põlenud vaevalt pool tolli, kui uks avanes ja Frank sisse paiskus. Sõna otseses mõttes, sest tema järel tuppa tuisanud tuulehoog kustutas ära kolm küünalt.

Uks sulgus Franki järel pauguga, mis kustutas veel kaks. Frank puuris pilguga äkitselt maad võtnud hämarust ja silus käega üle sassis juuste. Tõusin püsti ja panin küünlad uuesti põlema, tehes märkuse tema jõhkravõitu sisenemismeetodite kohta. Alles seejärel, kui olin küünaldega lõpetanud ja pöördusin ta poole küsimusega, ega ta üht drinki ei soovi, märkasin, et ta on näost valge ja endast väljas.

„Mis juhtus?” küsisin. „Nägid vaimu või?”

„Tead…” kostis ta aeglaselt, „ma pole kindel, et ei näinud.” Ta võttis hajameelselt mu juukseharja, et oma juukseid korrastada. Kui sealt pahvakas L’Heure Bleu’d tema ninasõõrmeisse jõudis, kirtsutas ta nina, pani harja tagasi ja võttis selle asemel taskust kammi.

Vaatasin aknast välja – kadakad vehklesid tuules edasi-tagasi nagu koodid. Kuskil majast väljaspool kolksus mingi riivist lahti jäänud luuk ja mulle torkas pähe, et peaksime ehk ka enda oma kinni tõmbama, kuigi aknast avanev vaatepilt oli küllaltki haarav.

„Minu meelest on täna vaimude jaoks natuke kärarikas,” märkisin. „Kas nad mitte ei eelista vaikseid uduseid õhtuid kuskil surnuaias?”

Frank naeris kuidagi arglikult. „Tjah, julgeksin öelda, et minul oli kavas küll ainult Bainbridge’i lugusid kuulata ja veel klaasike tema šerrit juua, muud midagi. Muud absoluutselt midagi.”

Muutusin uudishimulikuks. „Mida sa nägid?” küsisin tualettlaua taga istet võttes. Osutasin pooliku kulmukergitusega viskipudelile ja otsekohe asus Frank seda välja valama.

„Noh, tegelikult ainult ühte meest,” alustas ta, mõõtes endale ühe annuse ja mulle kaks. „Kes seisis väljas tänaval.”

„No mida, väljas?” naersin ma. „See pidi küll vaim olema. Ma ei suuda ette kujutada ühtki elusolendit, kes sellisel ööl väljas oleks.”

Frank kallutas veekannu oma klaasi kohale ja kui sealt midagi ei tulnud, heitis mulle süüdistava pilgu.

„Ära minu otsa vaata,” ütlesin ma. „Sa ise kulutasid kogu vee ära. Aga ma võin haljalt ka juua.” Võtsin selle tõenduseks lonksu.

Frank oli sellise näoga, nagu tunneks ta kiusatust alla vannituppa lipata ja vett tuua, kuid heitis selle mõtte kõrvale ja jätkas oma lugu, rüübates samal ajal nii ettevaatlikult viskit, nagu oleks see lõngaõli ja mitte Glenfiddichi parim single malt.

„Jah, ta seisis siinpool tänavat aia ääres. Ma mõtlesin…” lausus ta kõheldes ja silmitses oma klaasi „…mulle tundus, et ta vahtis sinu aknasse.”

„Minu aknasse? Kui erakordne!” Ma ei suutnud alla suruda kerget värinat ja kõndisin üle toa, et luugid kinni tõmmata, ehkki selleks oli vist juba hilja. Frank tuli mulle järele ja rääkis edasi.

„Jah, ma ise nägin sind ka tänavalt. Sa kammisid juukseid ja vandusid natuke, sest need ajasid ennast püsti.”

„Sel juhul sai too tüüp suutäie naerda,” märkisin hapult. Frank raputas pead, ehkki ta samal ajal naeratas ja mu juukseid silus.

„Ei, ta ei naernud. Tegelikult paistis ta millegi üle hirmsasti kurvastavat. Ma ei näinud ta nägu küll kuigi hästi, see mulje tekkis tema kehahoiakust. Kõndisin talle selja taha ja kui ta ennast ei liigutanud, küsisin viisakalt, kas saan teda kuidagi aidata. Esialgu näis, nagu poleks ta küsimust kuulnud, ja ma mõtlesin, et viimati ta selle tuule käes ei kuulnudki; niisiis ma kordasin küsimust ja sirutasin käe, et talle õlale patsutada, noh, et ta tähelepanu äratada. Aga enne kui ma teda puudutada jõudsin, pööras ta järsult ümber, tuhises must mööda ja kõndis piki tänavat minema.”

„Pisut mühaklik, aga mitte just kummituslik,” tähendasin ma klaasi tühjendades. „Kuidas ta välja nägi?”

„Suurt kasvu mees,” kortsutas Frank mälu pingutades kulmu. „Ja šotlane täielikus mägilaserõivastuses, kõik otsast lõpuni olemas nahkpaunast kuni imeilusa hirvesõleni pleedi küljes. Tahtsin küsida, kust ta selle saanud on, aga enne kui jõudsin, oli ta juba kadunud.”

Läksin puhvetkapi juurde ja valasin endale veel ühe klaasitäie. „Tegelikult pole see ju teab kui iseäralik välimus siinkandis, mis? Olen külades niimoodi rõivastatud mehi mõnikord näinud.”

„Eeeeei…” venitas Frank kahtlevalt. „Ei, tegelikult ei olnudki asi rõivastuses. Aga kui ta minust möödus, siis ma võin vanduda, et ta möödus küllalt lähedalt, et müksata mu õlga. Aga ma ei tundnud midagi. See asi oli nii imelik, et pöörasin ringi ja jälgisin, kuidas ta eemaldub. Ta läks mööda Gereside Roadi, aga kui ta oli peaaegu tänavanurgani jõudnud, siis ta… kadus. Just selle peale läks mul sabakont jahedaks.”

„Võib-olla tõmbas miski su tähelepanu hetkeks kõrvale ja ta lihtsalt astus sammu kõrvale, kus oli pime,” pakkusin ma. „Selle nurga juures on palju puid.”

„Ma võin vanduda, et ei tõstnud temalt sekundikski pilku,” pomises Frank. Siis vaatas ta äkki üles. „Ma tean! Mulle tuli meelde, miks ta mulle nii imelik tundus, kuigi ma seda sel hetkel ise ei taibanud.”

„Ja miks siis?” Hakkasin vaimust juba pisut tüdinema ja oleksin parema meelega mõne põnevama asja kallale asunud, näiteks voodisse läinud.

„Tuul tuuseldas ja rebis nagu hull, aga tema riided – kilt ja pleed, eks ole – ei liikunud üldse, ainult niipalju, kui see tuli kõndimisest.”

Põrnitsesime teineteisele otsa. „Nojah,” ütlesin lõpuks. „See on tõesti pisut tontlik.”

Frank kehitas õlgu ja muigas äkki. „Vähemalt on mul vikaarile järgmine kord midagi rääkida. Võib-olla on see üks hästituntud kohalik kummitus ja ta saab mulle jutustada tema verise loo.” Ta vaatas kella. „Kuid nüüd ma ütleksin, et on aeg põhku pugeda.”

„On tõesti,” ümisesin ma.

Jälgisin peeglist, kuidas ta särgi seljast võttis ja käe riidepuu järele sirutas. Korraga ta peatus.

„Claire, kas sinu hoole all oli palju šotlasi?” küsis ta järsku. „Välihospidalis või Pembroke’is?”

„Muidugi,” vastasin veidi üllatunult. „Kui hospidal Amiens’is seisis, oli meil üksjagu Seaforthe ja Camerone, ja hiljem, pärast Caeni, oli jälle palju Gordoneid. Suuremalt jaolt toredad poisid. Enamiku asjade suhtes maru rahulikud, aga viimased argpüksid, kui süstimiseks läks.” Muigasin, meenutades üht eriti pelglikku.

„Meil oli üks – tegelikult üsna krõbe vanapoiss, III Seaforthi rügemendi torupillimängija –, kes ei talunud absoluutselt nõela, eriti kui torgati tuharasse. Ta oli tundide kaupa kohutavalt tujust ära, enne kui kedagi endale süstlaga ligi lasi, ja ka siis püüdis meid ära rääkida, et me käsivarde süstiksime, ehkki süst pidi olema intramuskulaarne.” Mälestus kapral Chisholmist ajas mind naerma. „Ütles mulle: „Kui mina olen näuli maas ja perse paljas, siis peab tibi olema miu all, mitte selja taga, kübaranõel näpu vahel.””

Frank naeratas, ehkki veidi sunnitult, nagu seda mu vähemdelikaatsete sõjalugude puhul sageli ette tuli. „Ära karda,” ütlesin ta ilmet nähes, „ma ei räägi seda lugu vanemõppejõudude puhkeruumis teed juues.”

Tema naeratus muutus vabamaks, ta astus mu selja taha tualettlaua juurde ja suudles mind pealaele.

„Ära muretse,” ütles ta. „Vanemõppejõudude puhkeruumis hakatakse sind armastama, ükskõik mis lugusid sa ka ei räägiks. Mmmmm. Su juuksed lõhnavad imeliselt.”

„Sulle siis meeldib?” Vastuseks libisesid ta käed üle mu õlgade ettepoole ja hellitasid õhukese öösärgi alla peitunud rindu. Nägin peeglist tema nägu. Franki põsk puhkas mu pealael.

„Mulle meeldib su juures kõik,” ütles ta kähedalt. „Tead, sa oled küünlavalgel imeilus. Sinu silmad on nagu kristallklaasis šerri ja su nahk helendab nagu elevandiluu. Küünlavalgusnõid, see sa oled. Võib-olla peaksin lambid päriselt välja lülitama.”

„Siis on voodis raske lugeda,” laususin ja mu süda hakkas kiiremalt lööma.

„Ma arvan, et voodis on parematki teha,” pomises ta.

„Arvad tõesti?” Ma tõusin, pöörasin ringi ja panin käed talle kaela ümber. „Ja mida siis?”

Veidi hiljem, kui me suletud luukide taga teineteise kaisus lebasime, tõstsin pea ta õlalt ja küsisin: „Miks sa ennist seda teada tahtsid? Et kas ma olen mõne šotlasega kokku puutunud – ma mõtlen, sa ju peaks teadma, et olen, sest nendest hospidalidest käis kõiksugu mehi läbi.”

Ta niheles ja lasi käel õrnalt üle mu selja libiseda.

„Ee-mmm. See tähendab, tegelikult mitte midagi. No lihtsalt, kui ma väljas seda tüüpi nägin, torkas mulle pähe…” – ta kõhkles ja võttis mind kõvemini kaissu – „…ee, noh, et äkki ta on keegi, keda sa oled võib-olla põetanud… viimati kuulis kuskilt, et sa oled siin, ja tuli vaatama… midagi umbes sellist.”

„Sel juhul,” märkisin asjalikult, „oleks ehk olnud kõige arukam sisse astuda ja minu järele küsida?”

„Nojah,” kostis Frank hästi-hästi hooletul toonil, „võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud minuga kohtuda.”

Ma ajasin end ühele õlale ja jäin talle otsa põrnitsema. Me olime ühe küünla põlema jätnud ja ma nägin teda piisavalt hästi. Frank oli pilgu ära pööranud ja silmitses nii ükskõiksel, nii ükskõiksel pilgul „kena prints Charlesi” koloreeritud litograafiat, mis proua Bairdi arvates sobis kaunistama meie toa seina.

Haarasin tal lõuast ja keerasin näo enda poole. Ta ajas silmad teeseldud üllatusest suureks.

„Kas sa tahad öelda,” küsisin ma, „et see mees seal tänaval võis olla mingi…” Jäin sobivat sõna otsima.

„Salaarmastaja?” pakkus ta abivalmilt.

„Mingi romantilist huvi tundev tüüp?” lõpetasin ma.

„Ei-ei, mitte seda,” lausus ta natuke tehtult. Frank võttis mu käed oma näolt ja püüdis mind suudelda, kuid nüüd oli minu kord pea ära pöörata. Tal tuli leppida sellega, et vajutas mu tagasi enda kõrvale lamama.

„Ma ainult…” alustas ta, „saad aru, Claire, see oli ju ikkagi kuus aastat. Ja me nägime teineteist ainult kolm korda, viimasel korral kõigest ühe päeva. Selles poleks midagi ebatavalist olnud, kui… ma tahan öelda, see on ju teada, millise kohutava pinge all arstid ja õed igasugustes hädaolukordades on ja… noh, ma… ma ainult… noh et ma saaksin aru, kui midagi, ee, sellist spontaanset…”

Ma katkestasin tema kokutamise sellega, et rapsasin ennast lahti ja hüppasin voodist välja.

„Kas sa arvad, et ma olen sind petnud?” nõudsin vastust. „Arvad? Sest kui sa nii arvad, siis võid siit toast otsejoones kaduda! Ja kogu majast! Kuidas sa julged midagi sellist üldse vihjata?” Olin täiesti marus ja istuli tõusnud Frank sirutas käe, püüdes mind maha rahustada.

„Ära puuduta mind!” nähvasin. „Ütle mulle otse – kas sa tõesti arvad – nüüd, kui sa oled näinud üht meest mu aknasse vaatamas –, et mul on mõne oma patsiendiga leegitsev romaan olnud?”

Frank tõusis voodist üles ja põimis oma käed mu ümber. Seisin jäigalt nagu soolasammas, kuid ta ei jätnud, silitades mu pead ja paitades mu õlgu viisil, millest ta teadis, et see mulle meeldib.

„Ei, ma ei arva midagi sellist,” ütles ta kindlalt. Ta tõmbas mind lähemale ja ma leebusin pisut, ehkki mitte nii palju, et tema ümbert kinni võtta.

Pärast pikka vaikust sosistas ta mu juustesse: „Ei, ma tean, et sa ei teeks iial midagi sellist. Ma tahtsin ainult öelda, et kui midagi sellist kunagi ka juhtunud oleks… Claire, siis see ei muudaks minu jaoks midagi. Ma armastan sind nii väga. Ükskõik mida sa ka teinud oled, see ei kustuta minu armastust sinu vastu.”

Ta võttis mu näo oma käte vahele – ta oli minust ainult neli tolli pikem ja võis probleemideta mulle otse silma vaadata – ja küsis pehmelt: „Annad andeks?” Tema Glenfiddichiga kergelt vürtsitatud hingeõhk paitas soojalt mu nägu ja tema täidlased ning kutsuvad huuled olid nii kiusavalt lähedal.

Järjekordne piksesähvatus kuulutas tormi algust ja katusekividele hakkas trummeldama paduvihm.

Panin käed aeglaselt talle piha ümber.

„Ei halastust saa keegi sundida”, tsiteerisin. „Kui leebe vihm ta langeb alla taevast maa peale…”5

Frank hakkas naerma ja vaatas üles. Lakke tekkinud laigud ei jätnud erilist lootust, et saaksime öö kuivalt mööda saata.

„Kui selline on sinu halastus,” sõnas ta, „siis ma ei tahaks näha, milline on su raev.” Otsekui tema sõnadele vastates kõmises kõue kahurituli ja me mõlemad naersime. Pinge oli kadunud.

Alles hiljem, kuulates ta sügavat hingamist enda kõrval, hakkasin ma mõtlema. Nagu öelnud olin, puudus igasugune põhjus mind truudusetuses kahtlustada. Mind. Kuid kuus aastat, nagu Frank öelnud oli, on pikk aeg.