Читать книгу Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud - Diana Gabaldon - Страница 4

Nagu kokku lepitud, tuli härra Crook järgmisel hommikul kell seitse mulle järele.

„Nii et näeme veel kastet tulikaõitel, eks ole, minu noor daam?” pilgutas ta vanamoodsa galantsusega silma. Ta oli saabunud mootorrattaga, mis pidi meid looduse keskele viima ja mis oli umbes samast aastakäigust kui ta ise. Taimepressid olid korralikult selle suure riistapuu külgedele kinnitatud ja nägid välja nagu põrkekummid mõne puksiirlaeva külgedel. Järgnes mõnus teekond läbi vaikse maanurga, mille vaikust rõhutas omalt poolt kontrast härra Crooki tsikli kohutava, järsult vaikellu lõikuva mürinaga. Nägin, et vanahärra teab taimede kohta tõepoolest palju. Mitte ainult seda, kust neid leida, vaid ka nende ravitoimest ja sellest, kuidas neid prepareerida. Kahetsesin, et ei olnud märkmikku kaasa võtnud, et see kõik kirja panna, kuid kuulasin pingsalt tema kähisevat häält ja andsin endast parima, et taimenäidiseid raskete presside vahele ladudes see info oma mällu jäädvustada.

Peatusime oma kaasavõetud eine võtmiseks kummalise pealt tasase mäekünka jalamil. See oli roheline nagu enamik teisigi, tüüpiliste rohukamarast välja turritavate kaljurünkade ja nukkidega, kuid millegi poolest ka erinev: sellesse mäkke läks laialt sissetallatud rada, mis kadus graniitpaljandi taha.

„Mis seal üleval on?” küsisin ma singivõileivaga ülespoole osutades. „Tundub piknikupidamiseks kuidagi keeruline koht olevat.”

„Aa,” tegi härra Crook ja heitis pilgu mäele. „See on Craigh na Dun, tütreke. Mõtlesin sulle seda pärast sööki näidata.”

„Jah? Kas see on millegi poolest eriline?”

„Oo jaa,” kostis ta, kuid keeldus täpsustamast, lisades vaid, et eks ma siis näen.

Ma olin pisut mures, kas ta ikka suudab nii järsust mäest üles ronida, kuid mure haihtus, kui avastasin end tema kiiluvees ähkimast. Lõpuks ulatas härra Crook mulle oma pahkliku käe ja tõmbas mu kivirinnatisest üle.

„Siin ta on,” ütles ta peremeheliku käeviipe saatel.

„Vau, see on nagu Stonehenge!” hüüatasin ma rõõmsa üllatusega. „Väike Stonehenge!”

Sõja tõttu oli mu viimasest käigust Salisbury tasandikule juba mitu aastat möödas, kuid olime varsti pärast abiellumist Frankiga Stonhenge’i igatahes külastanud. Nagu teisedki turistid, hulkusime me hämmastunult kõrgete kivihiiglaste vahel ja vahtisime ammuli sui altarikivi („kus muistsed druiidid oma inimohvrid tegivad”, nagu kõlavalt teatas bussitäie itaallaste koknikeelne giid, itaallased aga samal ajal kohusetundlikult iseenesest üsna tavalist kiviplokki pildistasid).

Seesama kirg täpsuse vastu, mis sundis Franki oma lipse riidepuule asetama nii, et otsad oleksid täpselt kohakuti, sundis meid ka ümber kiviringi kõndima, mõõtes sammudega ära vahemaa Z-aukudest Y-aukudeni ja lugedes kokku hiiglaslike monoliitide välimise ehk Sarseni ringi sillusekive.

Kolme tunni pärast oli meil teada, mitu Y- ja Z-auku seal on (kui kedagi huvitab, siis viiskümmend üheksa; mind ei huvitanud), kuid see ei teinud meid ehitise otstarbe osas põrmugi targemaks kui neid kümneid arheolooge, nii amatööre kui professionaale, kes olid siin viimase viiesaja aasta jooksul ringi tuhninud.

Hüpoteesidest muidugi puudust ei olnud. Elu teadlaste keskel oli mulle õpetanud, et hästi sõnastatud arvamus on tavaliselt parem kui halvasti sõnastatud fakt, vähemalt kehtib see akadeemilise karjääri tegemise kohta.

Tempel. Kalmistu. Astronoomiline observatoorium. Hukkamispaik (siit ka sobimatult ristitud „Tapakivi”, mis seisab pooleldi maasse vajunult rajatise ühel küljel). Turuplats. See viimane ettepanek mulle meeldis; ma kujutlesin elavalt ette, kuidas megaliitilised perenaised, korvid käevangus, triliitide vahel askeldavad ja kriitilisel pilgul viimase punasavist kruuside partii läiget hindavad, kuulates samal ajal skeptiliselt kiviaegsete pagarite ning hirveluust labidate ja merevaiguhelmeste müütajate plära.

Ainsad argumendid selle hüpoteesi vastu olid minu arvates altarikivi alt avastatud matused ja põletusmatuste jäänused Z-aukudes. Kui need just polnud kaalumisel petmisega vahele jäänud kaupmeeste haledad jäänused, sest muidu tundus mulle inimeste turuplatsile matmine mõnevõrra ebasanitaarne olevat.

Selle väikese kiviringi juures siin ei olnud matustest mingeid jälgi. „Väikese” all pean silmas üksnes seda, et püstiaetud kivid olid väiksemad kui Stonehenge’is, kuid kõik nad olid minust kaks korda kõrgemad ja vastava jämedusega.

Ühelt teiselt Stonehenge’i giidilt olin kuulnud, et selliseid kiviringe leidub kogu Britannias ja Euroopas – mõned paremini säilinud, mõned kehvemini, mõned veidi teistsuguse kuju ja orientatsiooniga, kuid kõigi otstarve ja päritolu on teadmata.

Härra Crook vaatas heatahtlikult naeratades pealt, kuidas ma kivide vahel ringi luusisin, siin-seal peatudes, et mõnd kergelt puudutada, otsekui võiks nood monumentaalsed mürakad mu puudutust tunda.

Mõned kivihiiglased olid tuhmilt laigulised, teised hommikupäikest rõõmsalt tagasipeegeldavatest vilgukivikildudest tähnilised. Kõik nad erinesid tunduvalt neist kivinukkidest, mis kerkisid välja ümbritsevatest kilpjalapuhmastest. See, kes ükskõik mis põhjusel selle kiviringi rajas, pidas ehitist piisavalt oluliseks, et lasta murda, tahuda ja kohale vedada spetsiaalsed kiviplokid ja need siin püsti ajada. Tahuda – kuidas? Kohale vedada – kuidas? Ja kui kaugelt?

„Mu abikaasa oleks sellest vaimustuses,” ütlesin ma härra Crookile, seisatades, et teda kiviringi ja taimede eest tänada. „Ma toon ta pärast vaatama.” Vanahärra ulatas mulle teeraja otsal taas viisakalt oma kondise käe. Heitsin üheainsa pilgu järsult langevale teele ja otsustasin, et vaatamata eale on tema kodarad ilmsesti kindlamad kui minu omad.

Pärastlõunal pöörasin külla viivale teele, et Frank pastoraadist ära tuua. Hingasin majadest möödudes mõnuga sisse mägismaa joovastavat õhku, milles segunesid kanarbiku, salvei ja luudpõõsaste lõhn, lisaks näpuotsaga koldesuitsu ja praetud heeringa hõngu. Küla lasus väikese nõo embuses ühe järsu kaljukünka jalamil, mis koos teistega mägismaa rabapinnasest äkitselt üles viskub. Need teeäärsed majad olid õige kenad. Sõjajärgne jõukuselaine oli kaasa toonud värske värvikihi ja isegi vähemalt saja aasta vanune kirikla uhkeldas ümber logisevate aknaraamide veetud kollaste triipudega.

Ukse avas vikaari koduabiline, pikk piitspeenike naine kolmekordse pärlikeega kaela ümber. Kuuldes, kes ma olen, tervitas ta mind ja juhatas edasi mööda pikka kitsast ja pimedat koridori, mille seintel rippusid seepiajoonistused inimestest, kes võisid olla mingid omaaegsed kuulsused, praeguse vikaari kadunud sugulased või koguni kuningliku perekonna liikmed, sest hämaras ma täpselt ei näinud.

Vikaari kabinet oli seevastu pimestavalt valge tänu suurtele akendele, millest üks ulatus praktiliselt laest põrandani. Aknad olid lisatud ilmselt tükk aega pärast hoone ehitamist ja nende otstarvet selgitas kamina kõrval seisev molbert ning sellele kinnitatud poolvalmis õlimaal, mis kujutas mustavaid kaljusid taeva taustal.

Frank ja lühike töntsakas mees vaimulikumaniskiga uurisid süvenenult tagaseina ääres seisvale lauale kuhjatud narmendavaid pabereid. Frank tõstis teretuseks vaevu pead, kuid vikaar jättis oma selgitused viisakalt pooleli ja kiirustas üle toa mulle kätt andma, ümar nägu suhtlemisrõõmust säramas.

„Proua Randall!” rõõmustas ta ja surus südamlikult mu kätt. „Nii tore teid jälle näha. Te tulite just õigel ajal, et värskeid uudiseid kuulda!”

„Värskeid uudiseid?” Hinnanud pilguga laual vedelevate paberite kasimatut välimust, rehkendasin, et kõnealused uudised võiksid pärineda umbes aastast 1750. Nii et vast mitte kõige värskemad.

„Jaa, tõesti. Me ajame siin sõjaväenimekirjadest teie abikaasa esivanema Jack Randalli jälgi.” Vikaar naaldus mulle lähemale ja jätkas rääkimist ühest suunurgast nagu gangster ameerika filmist. „Ma, seesamune, „laenasin” kohaliku ajalooseltsi arhiivist mõned dokumendid. Ega te kellelegi ei ütle?”

See lõbustas mind, lubasin tema kohutava saladuse endaga hauda viia ja heitsin pilgu üle toa, otsides mugavamat tooli, kus 18. sajandi viimastest uudistest osa saada. Laia seljatoega tugitool akna all tundus sobivat, ent kui ma hakkasin seda laua poole keerama, avastasin, et tool on hõivatud. Toolis magas kerratõmbunult väike mustade läikivate juustega poiss.

„Roger!” Mind aitama tulnud vikaar oli sama üllatunud kui mina. Unest üles aetud poiss kargas püsti, suured samblakarva silmad pärani. „Mida sina siin teed, igavene jõmmkärakas?” pragas vikaar tehtud karmusega. „Jäid oma koomikseid lugedes jälle magama?” Ta tõmbas kokku peotäie värvilisi lehti ja ulatas need Rogerile. „Lippa nüüd, poja, mul on siin Randallidega asjaajamist. Või oota, ma unustasin sind tutvustada – proua Randall, see on minu poeg Roger.”

Olin pisut üllatunud. Kui minu silmis üldse keegi võinuks olla veendunud poissmehe võrdkuju, siis just auväärt isand Wakefield. Kuid ma võtsin mulle viisakalt sirutatud peo vastu ja surusin sõbralikult, olles üle saanud kiusatusest pihk sinna jäänud kleepivast ollusest seelikusse puhtaks pühkida.

Vikaar Wakefield saatis oma köögi poole tõttavat poega armastava pilguga.

„Tegelikult mu täditütre poeg,” tunnistas ta. „Isa lasti La Manche’i kohal alla ja ema sai pommitamiste ajal surma, nii et ma võtsin ta enda juurde.”

„Kui kena teist,” pomisesin, mõeldes onu Lampsi peale. Ka tema hukkus pommitamiste ajal, saades surma mürsust, mis tabas Briti Muuseumi loengusaali parajasti siis, kui ta seal loengut pidas. Teda tundes uskusin ma ikka, et onu Lampsi viimane tunne oli rõõm, et pomm ei kukkunud kõrvalasuvasse Pärsia muististe osakonda.

„Tühiasi, tühiasi,” tõrjus vikaar kohmetult käega. „Tore, kui majas on ka natukene noorust. Aga istuge nüüd.”

Frank hakkas rääkima juba enne, kui ma oma käekoti kõrvale sain pandud. „Täiesti rabav vedamine, Claire,” jahvatas ta hiirekõrvul paberipakki lapates. „Vikaar on leidnud terve virna sõjaväekäske, kus mainitakse Jonathan Randalli.”

„Kusjuures kapten Randalli tuntus näib rajanevat suuresti tema enda tegudel,” märkis vikaar, võttes Franki käest mõned paberid. „Ta oli umbes neli aastat Fort Williami kindluse komandant, aga paistab, et päris suure osa sellest ajast tegeles ta piiriäärsete Šoti alade kiusamisega valitsuse nimel. See hunnik siin…” – ta eemaldas ettevaatlikult osa paberilehti ja asetas need lauale – „… on paljude perekondade ja mõisnike kaebekirjad kapteni vastu tõstetud süüdistustega, kus leidub kõike alates garnisonisõdurite ligitikkumisest nende teenijatüdrukutele kuni hobusevargusteni, lisaks veel hulk täpsustamata süüdistusi „solvamises”.”

See tegi mulle nalja ja ma küsisin Frankilt: „Nii et sinu suguvõsas leidub kuulus hobusevaras?”

Frank kehitas häirimatult õlgu. „Ta oli see, kes ta oli, ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma tahan lihtsalt teada. Kaebused ei ole oma aja kohta teab mis imelikud; inglased ülepea ja sõjaväelased iseäranis olid mägismaal väga ebapopulaarsed. Imelik on aga see, et nendel kaebustel, isegi tõsistel, ei näi olevat mingisugust mõju olnud.”

Vikaar, kes kaua vaikida ei suutnud, kinnitas: „Täpselt nii. Muidugi ei järginud ohvitserid tänapäevaseid standardeid. Nad võisid väiksemates asjades üsna omatahtsi tegutseda. Aga see on ikkagi veider. Asi pole selles, et kaebusi oleks uuritud ja siis tagasi lükatud, vaid neid lihtsalt ei mainitagi enam. Teate, mida ma kahtlustan, Randall? Teie esivanemal pidi olema keegi soosija. Keegi, kes suutis teda kaitsta otseste ülemuste järelevalve eest.”

Frank kratsis dokumentide poole kõõritades pead. „Teil võib õigus olla. See pidi siis üsna suure võimuga isik olema. Kõrgel armee ladvikus või aadli ridades.”

„Jaa, või siis…” vikaari teoreetilise arutluse katkestas majapidajanna proua Grahami sisseastumine.

„Härrased, tõin teile pisut värskendust,” teatas ta ja asetas teekandiku otse laua keskele, kust vikaar oma kallid depešid välgukiirusel ära koristas. Proua Graham vaatas mu läbitungival pilgul üle ja registreeris mu kergelt tõmblevad jäsemed ning õrna läike silmis.

„Ma tõin ainult kaks tassi, sest ma mõtlesin, et võib-olla tahaks proua Randall minu juurde kööki tulla. Mul on veidi…” – ma ei jäänudki tema kutse lõppu ootama, vaid hüppasin varmalt jalule. Vedruga ukse kaudu toast kööki minnes võisin seljatagant kuulda, kuidas teooriatesadu jätkus.

Tee oli roheline, kuum ja aromaatne, selles hõljusid üksikud lehetükid.

„Mmm,” ütlesin tassi tagasi alustassile asetades. „Ma pole nii ammu Oolongi saanud.”

Proua Graham noogutas ja minu kiitus pani ta särama. Ta oli kahtlemata vaeva näinud – munakoorekujuliste teetasside alla olid pandud käsitsi heegeldatud linikud ning laual ilutsesid küpsised ja paksuks kuumutatud kohvikoor.

„Janojaa, sõja ajal ei olnud seda muidugist saada. Ja see on ennustamiseks kõige parem. Ma olin Earl Greyga püstihädas. Lehed lagunevad nii kiiresti koost, et raske on üldse midagi välja lugeda.”

„Te ennustate teepaksu pealt?” küsisin kerge üllatusega. Lühikeste terashallide püsilokkide ja kolmekordse pärlikeega proua Graham ei vastanud absoluutselt üldlevinud ettekujutusele ennustajast mustlaseidest. Oli lausa näha, kuidas teelonks mööda pikka kuivetut kaela allapoole vajub ja läikivate helmeste taha kaob.

„Miks mitte, kullake, ennustan ikka. Nii nagu vanaema mulle õpetas ja talle tema vanaema. Jooge oma tass tühjaks ja vaatame, mis teil seal on.”

Nüüd jäi ta pikaks ajaks vait, sättis tassi paremini vastu valgust ja veeretas seda kaldus käte vahel, et muuta vaatenurka.

Siis asetas ta tassi hästi ettevaatlikult tagasi, otsekui võiks see talle näkku plahvatada. Kortsud tema suunurkades olid sügavamaks muutunud ja kulmud olid hämmeldunult kipras.

„Hmm,” ütles ta viimaks. „See on üks veidramaid, mida ma näinud olen.”

„Kas tõesti?” See asi tegi mulle nalja, aga muutis juba ka uudishimulikuks. „Kas ma kohtan pikka tõmmut võõrast või ootab mind ees pikk merereis?”

„Võib sedagi juhtuda,” kostis proua Graham. Ta tajus mu iroonilist alatooni ja vastas kergelt muiates samaga. „Aga võib ka mitte. See ongi teie tassi juures kummaline, kullake. Kõik on vastuoluline. Seal on kõver leht, mis tähendab reisi, kuid selle peal risti on murtud leht, mis tähendab paigalejäämist. Ja võõraid on seal ausalt öelda päris mitu. Kusjuures üks neist on teie abikaasa, kui ma õigesti aru saan.”

Mu lõbusus hakkas hajuma. Pärast kuut aastat lahus ja seejärel kuut kuud koos oli mu abikaasa tõepoolest peaaegu et võõras. Ehkki ma ei suutnud mõista, kuidas üks teeleht seda teada võib.

Proua Grahami kulm oli endiselt kipras. „Las ma vaatan su kätt, lapseke,” ütles ta.

Tema pihk, mis mu peo endasse võttis, oli kondine, kuid üllatavalt soe. Mu käe kohale kummardunud hallist peast õhkus lavendlivee hõngu. Ta uuris mu kätt üsna kaua, ajades näpuga seda või teist joont, otsekui oleks see kaart, mille tühermaade teed ja rajad on uhteliiva alla mattunud.

„Noh, kuidas on?” püüdsin säilitada kerget tooni. „Või on mu saatus liiga hirmus, et välja öelda?”

Proua Graham tõstis oma uuriva pilgu ja vaatas mulle mõtlikult otsa, kuid kätt lahti ei lasknud. Siis raputas ta pead ja krimpsutas huuli.

„Oh ei, kullake. Sinu peopesas ei ole kirjas mitte su saatus, vaid kõigest selle seeme.” Tema linnupea kaldus arupidavalt küljele. „Muide, käejooned muutuvad. Kunagi võivad nad praegustest üsna erinevad olla.”

„Seda ma ei teadnud. Mõtlesin, et inimene sünnib nendega ja nii nad jäävadki.” Sain vaevu võitu soovist käsi ära tõmmata. „Mis mõtet siis käevaatamisel üldse on?” Ma ei tahtnud olla ebaviisakas, kuid nii põhjalik läbiuurimine hakkas mind häirima, eriti kui see tuli kohe teepaksu pealt ennustamise järel. Proua Graham naeratas ootamatult ja vajutas mu sõrmed rusikasse.

„On ikka mõtet. Sinu käejooned näitavad, kes sa oled, kullake. Just sellepärast nad muutuvad – või peaksid muutuma. Mõnel inimesel ei muutu. Need õnnetukesed ei muutu ka ise, kuid selliseid on vähe.” Ta pigistas kergelt mu rusikat ja patsutas seda. „Ma ei usu, et sina nende hulka kuuluksid. Su käsi näitab juba praegu, nii noorelt, üksjagu muutusi. Eks see sõjast ole,” lisas ta pigem iseendale.

Muutusin taas uudishimulikuks ja tegin peo uuesti lahti.

„Kes ma siis käejoonte järgi olen?”

Proua Graham kortsutas kulmu, kuid ei võtnud enam mu kätt.

„Ma ei suuda öelda. Mis on veider, sest enamik peopesasid on sarnased. Ma ei taha sellega öelda midagi sellist, et „kui sa oled ühte näinud, siis oled kõiki”, aga sageli on nad üsna üksteise moodi – on sellised tavalised mustrid.” Ta naeratas äkki kuidagi kummaliselt kaasahaaravalt, lastes paista väga valgeid ja väga ilmseid kunsthambaid.

„Ennustajamoorid töötavad nii. Ma teen seda igal aastal kiriku nimipühaku päeval – või, tähendab, tegin enne sõda, aga ma vist hakkan nüüd uuesti. Noh, tuleb tüdruk telki ja seal ma istun, turban peas ja turbani küljes härra Donaldsonilt laenatud paabulinnusulg, seljas „uhked idamaised rõivad” – ehk siis vikaari hommikumantel, paabulinnud peal ja erekollane nagu päike – ühesõnaga, teesklen mina tema käe vaatamist, aga sel ajal vaatan üle hoopis tema enda, ja näen, et pluus ei kata õieti midagi, lõhnab odava odööri järele ning kõrvarõngad ripuvad õlgadeni. Mul ei ole tarvis kristallkuuli, et talle ennustada, et ta saab enne järgmist nimepäeva lapse.” Proua Graham pidas vahet, silmis üleannetu helk. „Ehkki kui sõrmust sõrmes ei ole, siis on viisakas kõigepealt ennustada, et ta abiellub varsti.”

Ma hakkasin naerma ja tema samuti. „Nii et te üldse ei vaatagi neil peopesa?” küsisin ma. „Peale selle, et sõrmuse kohta vaadata?”

Ta kergitas imestunult kulmu. „Ei, ikka vaatan. Aga ma räägin seda, et tead juba ette, mis sa seal näed. Nii üldiselt.” Ta osutas noogutusega mu avatud peopesale. „Aga selliseid jooni ma pole varem näinud. No see suur pöial siin…” – ta nõjatus ettepoole ja puudutas seda kergelt – „…see midagi erilist ei ole. Tähendab, et sa oled kangekaelne ja et sind kergelt ei painuta.” Ta pilgutas silma. „Usun, et sinu abikaasa on sulle seda öelnud. Nagu sellegi kohta.” Ta osutas mügarikule pöidla all.

„Mis see on?”

„Seda nimetatakse Veenuse künkaks.” Ta surus huuled pepsiks kriipsuks, kuid suunurgad muigasid vägisi. „Räägitakse, et mehe puhul tähendab see tõmmet naiste poole. Naise puhul on asi veidi teisiti. Kui nüüd viisakalt öelda, siis see oleks nagu väikestviisi ennustamine, mis ütleb, et mees ei taha su voodist eriti kauaks eemale minna.” Ta lasi kuuldavale ootamatult kahemõttelise naerukõhina ja ma punastasin kergelt.

Vana majapidajanna võttis mu käejooned uuesti ette, torgates oma sõnade kinnituseks nimetissõrmega siia ja sinna.

„Nii, siin on meil selge ja tugev elujoon; sul on hea tervis ja see näib ka püsivat. Elujoon katkeb vahepeal, mis tähendab, et su elu on oluliselt muutunud – aga see kehtib meie kõigi kohta, kas pole? Kuid sinu oma on rohkem ära hakitud kui tavaliselt, aina jupid ja tükid. Ja sinu abielujoon…” – ta raputas uuesti pead – „…on kahes jaos, mis pole ebatavaline, ja tähendab kaht abielu…”

Mu reaktsioon oli minimaalne ja seegi sai kohe alla surutud, kuid ta tajus mu võpatust ja tõstis viivitamatult pilgu. Mulle tundus, et ta on üks päris osav ennustaja. Ta raputas rahustavalt oma halli pead.

„Ei, ei, tütreke. See ep tähenda, et sinu kalli mehega midagi juhtuma peaks. See tähendab ainult, et kui.…” – ta rõhutas seda „kui”’d õrna käesurumisega – „… siis pole sa seda tüüpi, kes jääks üksi ja raiskaks kogu ülejäänud elu leinamisele. See tähendab, et sa kuulud nende hulka, kes on võimelised veel kord armastama, kui nad peaksid kaotama oma esimese armastuse.”

Ta uuris mu pihku õige lähedalt, tõmmates lühikese joonelise küünega piki sügavat abielujoont. „Enamik katkestatud abielujooni on mitmes tükis, aga sinu oma hargneb kaheks.” Ta muigas salapäraselt. „On ikka kindel, et sa väikestviisi mitut meest ei pea, mis?”

Raputasin naerdes pead. „Ei. Kunas mul selleks aega oleks?” Siis pöörasin peopesa ringi ja näitasin selle välimist külge.

„Ma olen kuulnud, et väiksed märgid käe küljel näitavad, kui palju lapsi saadakse, kas on nii?” Lootsin, et mu hääl kõlab hooletult. Käelaba külg oli masendavalt sile.

Proua Graham lõi selle peale põlastavalt käega.

„Hah! Kui sul on juba üks-kaks latsekest, siis võib sinna mõni joon tekkida. Umbes nagu nad näole tekivad. Need ei ennusta küll midagi.”

„Ah, tõesti?” Tundsin sellest lapsikut kergendust. Kavatsesin just küsida, kas hästi tugevad jooned mu randmel ka midagi tähendavad (kalduvust enesetapule?), kuid sel hetkel katkestas meid auväärt isand Wakefield, kes tühjade teetassidega kööki sisenes. Ta asetas need kuivatuslauale ja hakkas nõudekapis suure kolina ning plärinaga sobrama, oodates ilmselt, et talle abi pakutakse.

Proua Graham sööstis kaitsma oma köögi püha puutumatust ja lükanud vikaari osavalt kõrvale, hakkas ta kiirelt teejoomisvarustust kandikule laduma. Vikaar tõmbas mu pisut eemale, et ma ette ei jääks.

„Aga kas te ei võiks tulla ja juua teine tass teed kabinetis koos minu ja oma abikaasaga, proua Randall? Me tegime tõeliselt põneva avastuse.”

Tema välisest enesevalitsusest hoolimata mõistsin ma, et ta lausa pakatas soovist oma uudis lagedale tuua, nagu väike poiss, kellel on konn taskus. Ilmselge, et nüüd tuleb minna ja lugeda näiteks kapten Randalli pesumajanimekirja või kingsepaarvet või midagi umbes sama põnevat.

Frank oli nii põhjalikult räbaldunud dokumentidesse süvenenud, et ei tõstnud õieti peadki, kui ma sisse astusin. Vastumeelselt loovutas ta need vikaari töntsakate käte vahele, tuli siis ümber laua, peatus isand Wakefieldi seljataga ja piilus üle tema õla, nagu ei suudaks ta paberilehti hetkekski silmist lasta.

„Niisiis?” küsisin ma määrdunud pabereid katsudes viisakalt. „Mmm, jaa, väga huvitav.” Ausalt öelda tundus too pikakonksuline kiri nii tuhm ja ilutsev, nagu ei oleks see dešifreerimist väärt. Ühel teistest veidi paremini säilinud lehel oli ülaservas rist.

„Hertsog … Sandringham, jah?” küsisin ma risti märgates. Seal oli lamav leopard ja leopardi all käega kirjutatust loetavam trükikiri.

„Jah, tõepoolest,” kostis vikaar veel enam särama hakates, „see tiitel on nüüdseks kadunud, nagu te teate.”

Ma ei teadnud, kuid noogutasin mõistvalt, teades hästi, kuidas käituda maniakaalset avastamisvajadust põdevate ajaloolastega. Vaid harva tuli teha enamat kui regulaarselt noogutada ja korrata õigete intervallide järel lauseid „Ära räägi!” ning „Kui põnev!”

Pärast teatavat palun-mis-te-nüüd rebimist Franki ja vikaari vahel jäi avastusest jutustamise eesõigus viimasele. Näis nõnda, et kõik see paberipahn tõendas, et Franki kuulus esivanem Black Jack Randall ei olnud mitte üksnes vapper ja kroonile igati truu sõjamees, vaid ka Sandringhami hertsogi usaldusväärne – ning salajane – agent.

„Peaaegu et provokaator, kas teile ei tundu, doktor Randall?” viskas vikaar palli suuremeelselt tagasi Frankile, kes selle lennult kinni haaras ja punuma pistis.

„Jah, tõepoolest. Sõnakasutus on muidugi väga ettevaatlik…” Ta keeras niiske nimetissõrmega ettevaatlikult lehti.

„Ära räägi!” tegin ma.

„Kuid siit näib järelduvat, et Jonathan Randallile oli usaldatud ülesanne õhutada selle piirkonna tähtsamate šoti perekondade keskel jakobiitlikke meeleolusid, kui neid peaks leiduma. Eesmärgiga suitsetada välja viimasedki baronetid ja klannivanemad, kes võinuks oma hingepõhjas sellesuunalisi sümpaatiaid varjata. Kuid see on veider. Kas Sandringhami ennast ei kahtlustatud poolehoius jakobiitidele?” pöördus Frank küsiva kulmukortsutusega vikaari poole. Vikaari sile nägu vajus seepeale sama kortsu.

„Jah, seda küll, ma usun, et teil on õigus. Aga oodake, vaatame Cameronist järele…” – ta suundus vasikanahkseid köiteid täis kiilutud riiuli juurde – „…ta kindlasti mainib Sandringhami.”

„Kui üle mõistuse põnev!” pomisesin ma, lastes oma pilgul libiseda üle laia korktahvli, mis kattis üht kabineti seina põrandast laeni. See oli omakorda kaetud kõige mitmesugusemate asjadega – enamasti nii- või naasugused paberid, gaasiarved, kirjavahetus, diötseesisinodi notiitsid, lahtised lehed romaanidest ja vikaari enda käega kirjutatud sedelid, kuid ka pisiesemed, nagu võtmed, pudelikorgid ja väikesed autoosad, kõik knopkade ja nööridega tahvli külge kinnitatud.

Ma lasin pilgul hajameelselt üle kogu selle seosetu kupatuse libiseda, kuulates poole kõrvaga seljatagant kostvat vaidlust. (Sandringhami hertsog ilmselt siiski oli jakobiit, otsustasid nad.) Mu tähelepanu pälvis erilise hoolega kõigist neljast nurgast korralikult rõhknaeltega kinnitatud paberileht, millele oli joonistatud sugupuu. Sugupuu ülaservas seisid 17. sajandi algusest pärinevad nimed. Kuid allservas hakkas mulle silma oksaharu nimega Roger W. (MacKenzie) Wakefield.

„Vabandage, palun,” sõnasin, segades vahele tulisele arutelule küsimuses, kas hertsogi vapil olev leopard hoiab käpas liiliat või tahab see olla krookus. „Kas see on teie poeg?”

„Ah? Mis? Jah, jaa, on küll.” Vaidlusest eemale kistud vikaar astus lähemale ja ta nägu lõi jälle särama. Ta võttis sugupuu õrnalt seinalt maha ja asetas mu ette lauale.

„Vaadake, ma ei tahtnud, et ta oma perekonna päris ära unustaks,” selgitas vikaar. „See on päris vana haru, 16. sajandist.” Tema jäme sõrm libises peaaegu aupaklikult mööda pärilusliini.

„Andsin talle oma nime, sest kui ta elab siin, siis on see nagu kohasem, aga ma ei tahaks, et ta unustaks oma päritolu.” Ta tegi vabandava grimassi. „Kahjuks pole mu enda perekonnal genealoogilises mõttes millegagi eriti hoobelda. Vikaarid ja muud vaimulikud, vahelduseks sekka mõni raamatukaupmees, ja kindlakstehtav ainult umbes kuni 1762. aastani. Kehvapoolne raamatupidamine, mis seal salata,” lausus ta ja vangutas oma esivanemate ükskõiksuse üle kahetsevalt pead.

Oli juba üsna hilja, kui me pastoraadist lõpuks lahkusime, saades jumalagajätuks kaasa vikaari lubaduse kohe homme hommikul dokumendid linna kopeerida viia. Frank lobises suurema osa tagasiteest proua Bairdi juurde rõõmsalt spioonidest ja jakobiitidest. Lõpuks ta siiski märkas mu vaikimist.

„Mis lahti, kallis?” küsis ta, võttes murelikult mul käsivarrest. „Tunned ennast halvasti?” Tema hääletoonis segunesid mure ja lootus.

„Ei, pole mul häda midagi. Ma ainult mõtlesin…” Kõhklesin hetke, sest olime seda küsimust juba korra arutanud. „Mõtlesin Rogeri peale.”

„Millise Rogeri?”

Ohkasin kärsitult. „Kuule, Frank… küll sa võid uimane olla! Rogeri, vikaar Wakefieldi poja peale.”

„Oh, jajah. Jah, muidugi,” sõnas ta segaselt. „Võluv laps. Mis temaga on?”

„Noh… mõtlesin ainult seda, et temasuguseid lapsi on palju. Orbe, saad aru.”

Ta vaatas mulle teravalt otsa ja raputas pead.

„Ei, Claire. Ausõna, mulle meeldiks, aga ma olen sulle rääkinud, mis suhe mul lapsendamisega on. Ma ikkagi… noh, ma ei oskaks nagu õigesti suhtuda lapsesse, kes… kes nagu ei ole otseselt minuga ühte verd. Kahtlemata on see minust naeruväärne ja isekas, aga nii on. Võib-olla ma muudan aja jooksul meelt, aga praegu…” Kõndisime natuke aega pingelises vaikuses. Korraga jäi Frank seisma, pöördus minu poole ja haaras mu kätest.

„Claire,” sõnas ta kähisevalt. „Ma tahan meie last. Sa oled mulle kõige tähtsam olend maailmas. Ma tahan üle kõige, et sa oleksid õnnelik, aga ma tahan… no ma tahan, et sa kuuluksid mulle. Ma kardan, et väljastpoolt tulnud laps, kellega meil pole olnud tõelist sidet, tunduks nagu sissetungija, ja see on mulle vastumeelt. Aga kui ma suudaksin sulle kinkida lapse, näha, kuidas ta sinu sees kasvab, näha, kuidas ta sünnib… siis tunduks see mulle rohkem nagu… nagu sinu edasiarendus, kui nii võib öelda. Ja minu enda ka. Päriselt perekonna liige.” Ta silmad olid pärani ja täis palvet.

„Jah, muidugi. Ma saan aru.” Tahtsin selle teema jätta, vähemalt praeguseks. Pöördusin, et edasi minna, kuid ta sirutas käed ja haaras mind sülle.

„Claire, ma armastan sind.” Ta hääl oli otsatult õrn, ma toetasin pea vastu ta jakki ja tundsin ta soojust ning tema tugevaid käsi enda ümber.

„Mina armastan sind ka.” Seisime hetke teineteise kaisus, kõikudes kergelt teel lõõtsuvas tuules. Korraga tõmbus Frank minust natuke eemale ja naeratas mulle.

„Ja muuseas,” ütles ta vaikselt, pühkides tuulest aetud juukseid mu näolt, „me ei ole ju veel alla andnud, ega ju?”

„Ei,” naeratasin ma vastu.

Ta võttis mu käe, torkas selle mõnusalt endale kaenla alla ja me võtsime suuna oma öömaja poole.

„Üritame veel kord?”

„Jah. Miks mitte?” Lonkisime käsikäes Gereside Roadi suunas. Silmates Baragh Mhori, tänavanurgal seisvat piktideaegset kivi, meenusid mulle teisedki ennemuistsed asjad.

„Unustasin!” hüüatasin ma. „Mul on sulle midagi põnevat näidata.” Frank vaatas mulle otsa, tõmbas enda vastu ja pigistas mu kätt.

„Mul sulle ka,” ütles ta naerdes. „Aga sina näitad enda oma homme.”

Kui homne päev kätte jõudis, oli meil paraku muud teha. Olin unustanud, et olime selle päeva kavandanud väljasõiduks Loch Nessi Suurde orgu.

Teekond läbi oru oli pikk ja me lahkusime hommikul vara, enne päikesetõusu. Tõttasime läbi jääkülma varahommiku ootevalmis autoni ja siis oli nii mõnus vaiba alla pugeda ning tunda, kuidas soojus tagasi kätesse ja jalgadesse hiilib. Koos sellega hiilis ligi maailma kõige magusam uni, ma jäin Franki õla najal õndsalt magama ja mu viimaseks mälestuseks oli autojuhi punaseservaline siluett koidutaeva taustal.

Jõudsime kohale pärast üheksat ja giid, kelle Frank oli kohale tellinud, ootas meid väikese purjepaadiga järve kaldal.

„Ja see sobib õkva, söör, ma mõtsin, et seilame allatuult Urquharti lossi juure. Võib-olla teeme väikese tirpitski, enne kui edasi lähme.” Giid – sünge välimusega väikest kasvu mees päevinäinud puuvillases särgis ja saržpükstes – asetas piknikukorvi korralikult istme alla ja ulatas mõhnalise käe, et aidata mind reisijatepingile.

Päev oli kaunis, järve järskudel kallastel tärkav rohelus peegeldus lainetavalt veepinnalt veigeldes vastu. Meie giid osutus oma süngest välimusest hoolimata laiade teadmistega ja jutukaks meheks, kes tutvustas kõiki neid saari, linnuseid ning varemeid, mis palistasid pikka ja kitsast järveriba.

„Näedsa, seal ongi Urquharti loss.” Ta osutas puude vahelt vaevu paistvale siledale kivimüürile. „Või õieti see, mis tast järgi on. Oru nõiad sõnusid ta ära ja siis polnd seal muud kui üks õnnetus teise otsa.”

Ta jutustas meile loo Urquharti lossihärra tütrest Mary Grantist ja tema armsamast Donald Donnist, kes oli Bohuntini MacDonaldi luuletajast poeg. Tüdruku isa keelas neil kohtumast, sest poisil oli komme „ära tõsta” kõik kariloomad, kes ta teele sattusid (kuuldavasti vana ja auväärne mägilaste komme), kuid nad kohtusid ikkagi. Isa sai haisu ninna, Donn meelitati võltskohtingule ja võeti kinni. Kui mees surma mõisteti, palus ta, et tal raiutaks pea maha nagu härrasmehel ega poodaks nagu röövlit. Palvele tuldi vastu ja noormees viidi tapapaku juurde. Minnes ta kordas: „Saatan niidab Granti-härra maha, Donald Donn jääb poomata.” Teda ei poodudki ja legend jutustab, et kui ta maharaiutud pea tapapakult alla veeres, kuuldi seda ütlevat: „Mary, tõsta sina mu pea üles.”

Vabistasin õlgu ja Frank pani käe mulle ümber. „Ühest tema luuletusest on mõni rida säilinud,” ütles ta vaikselt. „Donald Donn. See käib nii:

Võtsin ta käe ja surusin kergelt.

Üksteise järel rullusid lahti lood reetmisest, mõrvadest ja vägivallatsemisest, tekitades tunde, et järv on oma kurjakuulutava maine ära teeninud.

„Aga koletis?” küsisin, puurides pilguga üle paadiserva mustavasse vetesügavusse. See tundus hetkel täiesti kohane olevat.

Giid kehitas õlgu ja sülitas järve.

„Nooh, järv on imelik, selles põle kahtlusevarjugi. Ja täitsa tõega on neid lugusi, et kunagi elas seal põhjas mingi vana ja kuri asi. Sellele toodi ohvreid: lehmi, ja mõnikord visati vette isegi väikseid lapsukesi lodjapuuvitstest korvides.” Ta sülitas uuesti. „Ja mõni ütleb seda ka, et sellel järvel põhja polegi – keskkohas on nii sügav auk, et teist sellist Šotimaal põle. Teisest küljest…” – giidi kortsus silmad tõmbusid veel enam kortsu – „…mõne aasta käis siin üks perekond Lancashire’ist ja nemad silkasid irmsa ähmiga Invermoristoni politseijaoskonda, kisasid, et nemad olla näinud, kuidas koletis veest välja tuli ja ennast sõnajalgade vahele peitis. Rääkisid, et igavene irmus loom oli, punase karvaga ja koledate sarvedega ja näris midagi, endal veri tilkus suust.” Ta tõstis käe, et vaigistada mu hirmunud hüüatust.

„Too konstaabel, kes siis asja uurima saadeti, tuli tagasi ja ütles, et nojaa, kui tilkuv veri välja arvata, siis oli see ju väga täpne kirjeldus…” – ta pidas pausi – „…ühest kenast šoti lehmast, kes sõnajalgade keskel mäletseb!”

Sõitsime umbes poole järve peale, enne kui hiliseks lõunasöögiks kaldale läksime. Auto ootas meid seal ees ja me sõitsime piki orgu tagasi, nägemata teel midagi kurja või koledat peale punase rebase, kes ehmunult pead tõstis, mingi väike loomake lõugade vahelt rippumas. Tuiskasime kurvi tagant välja, tema tõmbus teelt kõrvale ja pages siis kiirelt nagu vari nõlvast üles.

Kell oli juba õige palju, kui me lõpuks mööda proua Bairdi aiarada ukse poole komberdasime, naaldudes ikka veel päevasündmuste üle naerdes ukse ees teineteise vastu, kuni Frank taskus soris ja võtit otsis.

Alles siis, kui me magamistoas lahti riietusime, märkasin ma Frankile mainida Craigh na Duni väikest Stonehenge’i. Tema väsimus oli nagu käega pühitud.

„Ausõna või? Ja sa tead, kus see asub? Fantastiline, Claire!” Tema nägu lõi särama ja ta hakkas oma kohvris tuhlama.

„Mida sa otsid?”

„Äratuskella,” kostis ta kella välja õngitsedes.

„Mis hea pärast?” küsisin imestunult.

„Tahan õigel ajal üles saada, et neid näha.”

„Keda?”

„Nõidu.”

„Nõidu? Kes sulle ütles, et seal on nõidu?”

„Vikaar,” vastas Frank oma nalja nautides. „Majapidajanna on üks.”

Meenutasin väärikat proua Grahamit ja mühatasin pahakspanevalt. „Ära räägi rumalusi.”

„Noh, tegelikult mitte nõiad. Kogu Šotimaal on sadu nõidu olnud – nad põletasid neid veel 18. sajandil –, aga need siin pidid päris druiidid olema või midagi sinnakanti. Ma ei usu, et siin mingit nõiasabatit peetakse – igatahes mitte mingit saatanakummardamist. Aga vikaar ütleb, et siin kuskil on veel üks seltskond, kes täidab vanu pööripäevapühade rituaale. Tema ei saa selliste kooskäimiste vastu liiga suurt huvi tunda, eks ole, tema positsioon on selline, aga ta on jällegi liiga uudishimulik, et neid lihtsalt ignoreerida. Ta ei teadnud, kus neid tseremooniaid korraldatakse, aga kui siin läheduses on kiviring, siis kindlasti just seal.” Ta hõõrus ootusärevalt käsi. „Milline vedamine!”

Üks kord pimedas üles tõusta, et seiklema minna – see on lõbu. Kaks korda kahe päeva jooksul lõhnab masohhismi järele.

Ja seekord pole ka mingit mõnusat ega sooja autot tekkide ning termostega. Vantsisin juurikate otsa komistades ja varbaid vastu kive pekstes Franki sabas uniselt mäest üles. Ilm oli külm ja rõske ning ma toppisin käed sügavale kampsuni taskutesse.

Veel viimane ponnistus üle nõlvaserva ja kiviring seisis me ees, graniitmürakad õrnas koidueelses valguses vaevalt nähtavad. Frank seisis liikumatult nagu nui ja imetles neid, mina vajusin lõõtsutades lähimale sobivale rüngale.

„Imeilus,” pomises ta. Ta hiilis vaikselt ringi välisküljele ja tema ähmane kuju sulas suuremate varjude sekka, mida heitsid kivid. Jah, nad olid ilusad, aga kuradima kõhedaks tegid ka. Ma võbisesin ja mitte ainult külmast. Kui see, kes nad kunagi tegi, püüdis nendega muljet avaldada, siis ta igatahes teadis, mis ta teeb.

Frank oli hetke pärast tagasi. „Pole siin veel ühtegi,” sosistas ta mu selja tagant nii ootamatult, et ma lausa võpatasin. „Tule, ma leidsin koha, kust me saame pealt vaadata.”

Idataevas hakkas just heledaks tõmbuma, silmapiiri kohale oli ilmunud esimene valgem kuma, kuid sellest piisas, et vältida kukkumist, kui Frank mu teeraja ääres kasvavate lepapuhmaste vahele juhatas. Põõsastiku keskel asus tilluke platsike, vaevalt rohkem kui meile kahele õlg-õla kõrval seismiseks. Teerada oli selgelt näha, samuti kiviringi sisemus, mis jäi meist maksimaalselt kahekümne jala kaugusele. Kaugeltki mitte esimest korda küsisin endalt, mis tööd Frank sõja ajal õieti tegi. Ilmselgelt olid tal põhjalikud teadmised, kuidas pimedas käratult liigelda.

Unine nagu ma olin, ei soovinud ma muud, kui mõnusa põõsa alla kerra tõmmata ja edasi magada. Paraku polnud selleks ruumi ja ma jäin seisma, jälgides teerada ja püüdes märgata saabuvaid druiide. Mu selg läks krampi ja jalad hakkasid valutama, aga palju ei olnud enam jäänud. Valguskuma idataevas oli muutunud heleroosaks ja ma oletasin, et päikesetõusuni on vähem kui pool tundi.

Esimene tuli peaaegu sama vaikselt kui Frank. Kostis vaid hästi tasast krabinat, kui tema jalad mäeharja läheduses mingit prahti paigast liigutasid, ja seejärel ilmus vaikuses nähtavale hoolitsetud hallijuukseline pea. Proua Graham. Nii et see oli tõsi. Vikaari majapidajannal oli kõige mõistlikumal kombel seljas tviidseelik ja villane mantel, kaenla all kandis ta mingit valget kompsu. Ta kadus vaikselt nagu vaim ühe püstise kivi taha.

Seejärel tulid nad kiirelt üksteise järel, ühe-, kahe- ja kolmekaupa, saatjaks summutatud itsitamine ja sosin, mis vaikis niipea, kui nad kiviringi lähedusse jõudsid.

Tundsin mõne ära. Sealt tuli näiteks külakese postkontoripidaja proua Buchanan, blondid juuksed värskelt lokitud; lokkide vahelt levimas võimsaid Evening in Paris’i pahvakuid. Surusin alla naerulagina. Selline on siis moodne druiid!

Kokku oli neid viisteist, kõik naised, vanus kõikus proua Grahami üle-kuuekümnest kuni ühe nooriku pealt-kahekümneni. Olin toda naisterahvast näinud paar päeva tagasi lapsevankriga poode kammimas. Kõigil olid seljas matkariided, kõigil midagi kaenla all. Hästi põgusa sosistamise järel kadusid kõik kivide või põõsaste taha ja naasid ilma kompsuta, paljakäsi, seljas üleni valged hõlstid. Üks harjas end meie lähedal ja mu ninna tungis pesuseebi lõhna, hõlstid aga osutusid ümber keha keeratud ja õla juurest sõlmega kinni tõmmatud voodilinadeks.

Nad kogunesid kiviringist väljapoole, asetusid vanuse järgi ritta ja jäid vaikselt ootama. Valgus idataevas tugevnes.

Niipea kui päikeseketas üle silmapiiri piilus, hakkas naisterivi liikuma, kõndides aeglaselt kahe püstkivi vahesse. Juht viis nad otse ringi keskele, kus nad ringe edasi tegid, liikudes aeglaselt nagu tiirutavad luiged.

Korraga jäi juht seisma, tõstis käed ja astus ringi keskpunkti. Pööranud näo kõige idapoolsemate kivide poole, hüüdis ta midagi kõrgel häälel. Mitte kõvasti, kuid piisavalt tugevasti, et seda oleks kuulda kogu ringis. Liikumatu udu püüdis sõnad kinni ja pani need kajama, nagu tuleksid need igast suunast, nagu hüüaksid neid kivid ise.

Hüüet kordasid ka tantsijad. Sest nüüdsest olid nad tantsijad. Nad ei puudutanud üksteist, kuid nende käsivarred olid üksteise suunas välja sirutatud ning nad hüplesid ja õõtsusid ringis. Korraga jagunes ring kaheks. Seitse naist liikus edasi päripäeva, ülejäänud vastupäeva. Kaks poolringi möödusid teineteisest tõusvas tempos, moodustades mõnel hetkel täisringi, teisel hetkel kahekordse poolringi. Ja keskel seisis endiselt tulbana nende juht, tuues ikka ja jälle kuuldavale oma kõrgehäälset kaeblikku hüüet ammusurnud keeles.

Kõik see oleks pidanud olema naeruväärne ja võib-olla oligi. Kamp voodilinadesse mässitud naisi, paljud neist tüsedad ja kaugeltki mitte kergejalgsed, mäe otsas ringiratast keerutamas. Kuid nende hüüatused ajasid mu kuklakarvad püsti.

Nad peatusid ühekorraga ja pöörasid näo tõusva päikese poole, seistes kahe teineteise vastas asetseva poolringina, mille vahelt läks läbi teerada. Kui päike horisondi kohale tõusis, tulvas tema valgus sisse kiviringi idapoolse kividepaari vahelt, ja tabas ringi vastasküljel seisvat kõrget poolitatud kiviplokki.

Tantsijad seisid hetke liikumatult mõlemal pool valgusvihku. Seejärel ütles proua Graham midagi sellessamas võõras keeles, kuid seekord just ütles, mitte ei hüüdnud. Siis pööras ta kohal ringi ja hakkas sirgel seljal, terashallid juuksed päikeses sätendamas, mööda valgusrada minema. Tantsijad järgnesid talle sõnagi lausumata, sisenesid kõrge kivi kahe poole vahelisse lõhesse ja kadusid vaikselt.

Kükitasime põõsas, kuni naised – kes nüüd tavalisel kombel naersid ja lobisesid – oma riided ära olid vahetanud ja üheskoos mäenõlvast alla laskusid, et pastoraadis hommikukohvi juua.

„Oh sa issand!” õhkasin ma, püüdes kangeksjäänud jalgu ja selga lõdvestada. „Äge etendus, mis?”

„Imetabane!” kiitis Frank. „Ma poleks sellest miski hinna eest tahtnud ilma jääda.” Ta siugles põõsast välja nagu madu, jättes mind okstesse ukerdama, ja juba nuuskis ta kiviringis, nina vastu maad nagu verekoeral.