Читать книгу Howli liikuv kindlus - Diana Wynne Jones - Страница 4

Ingary riigis, kus on päriselt olemas seitsmepenikoormasaapad ja nähtamatusemantlid, on üsna õnnetu juhus, kui sünnid kolmest lapsest vanimana. Kõik teavad, et sina oled see, kel esimesena viltu veab, ja kui te kolmekesi lähete õnne otsima, siis on sinu saatus alati kõige hullem.

Sophie Hatter oli kolmest õest vanim. Ta polnud isegi vaese puuraiduri tütar, mis oleks andnud talle natuke edulootust. Ta vanemad olid jõukad ja pidasid kübarapoodi õitsvas Market Chippingi linnas. Tõsi, ta ema suri, kui Sophie oli kaheaastane ja ta õde Lettie alles aastane, ja nende isa abiellus oma kõige noorema müüjaabilisega, ilusa blondi Fanny-nimelise tüdrukuga. Peatselt sünnitas Fanny kolmanda õe, Martha. Tavaliselt on muinasjuttudes vanemad õed inetud, kuid tegelikult olid kõik kolm tüdrukut tõesti kenad, kuigi Lettie oli kõigi arust kõige ilusam. Fanny kohtles kolme tüdrukut ühteviisi lahkelt ega soosinud Marthat mitte põrmugi.

Mr. Hatter oli uhke oma kolme tütre üle ja saatis nad kõik linna parimasse kooli õppima. Sophie oli seal kõige usinam. Ta luges palju muinasjutte ja mõistis päris varsti, et vanematel õdedel läheb neis harva hästi. See oli talle pettumuseks, kuid ta oli siiski küllalt õnnelik oma õdede eest hoolitsedes ja valmistades Marthat ette õnne otsima minema, kui see aeg tuleb. Kuna Fannyl oli alati poes tegemist, oli Sophie see, kes vaatas kahe noorema õe järele. Nood karjusid sageli ja sikutasid teineteise juukseid. Lettie ei kavatsenud mingil juhul olla see, kes pidi Sophie kõrval samuti vanem õde olema.

«See pole õiglane!» karjus Lettie. «Miks peaks Marthal olema kõige parem vaid sellepärast, et ta on sündinud noorimana? Hoopis mina abiellun printsiga, vaat nii!»

Mille peale Martha alati vastas, et tema lõpetab vastikult rikkana, nii et ta ei pea kellegagi abielluma.

Siis pidi Sophie neid lahutama ja nende riideid parandama. Ta oli nõelaga väga osav. Kui aeg edasi läks, hakkas ta õdedele riideid õmblema. Enne kui see lugu tegelikult algas, tegi ta Lettiele ühe tumeroosa kleidi, mis oli Fanny sõnul nii kena, nagu oleks see Kingsbury kõige paremast poest ostetud.

Umbes sel ajal hakkasid kõik jälle rääkima Kõnnumaade Nõiast. Liikusid kuuldused, et nõid oli ähvardanud kuningatütart tappa ja et kuningas oli käskinud oma isiklikul võluril Sulimanil minna Kõnnumaadele ja nõia probleem lahendada. Ja paistis, et võlur Sulimanil polnud see mitte ainult ebaõnnestunud, vaid ta oli ka ise surma saanud.

Nii et kui paar kuud pärast seda ilmus äkki suur must loss Market Chippingi küngastele, pahvides musti suitsupilvi oma neljast kõrgest, peenikesest tornist, olid kõik üsna kindlad, et nõid on jälle Kõnnumaadelt välja tulnud ja hakkab maad terroriseerima nii, nagu ta seda tegi viiskümmend aastat tagasi. Kõik olid väga hirmu täis. Keegi ei käinud üksi väljas, eriti öösiti. Veel hirmutavam oli see, et loss ei püsinud paigal. Vahel oli see suur must plekk loodepoolsel nõmmel, vahel kõrgus see idapoolsete kaljude kohal, ja vahel tuli see otse mäest alla, et istuda kanarbiku sisse just viimase põhjapoolse talu taga. Vahel võis näha seda ka liikumas, räpased hallid suitsupuhangud kannul. Mõnda aega olid kõik kindlad, et loss jõuab üsna varsti alla orgu, ja linnapea rääkis kuningalt abi palumisest. Kuid loss jäi mägedesse ringi uitama ja saadi teada, et see ei kuulunud nõiale, vaid võlur Howlile. Kuid võlur Howl oli samuti väga halb.

Kuigi Howl ei paistnud tahtvat mägedest lahkuda, teati, et ta lõbustab end noorte tüdrukute jahtimisega, et neilt hingi välja imeda. Mõned rääkisid, et ta sööb nende südameid. Ta pidi olema täiesti tundetu ja südametu ja ükski noor tüdruk ei saanud end turvaliselt tunda, kui ta neid üksinda kusagil tabas.

Sophiet, Lettiet ja Marthat, nagu ka kõiki teisi tüdrukuid Market Chippingis, hoiatati, et nad kunagi üksi välja ei läheks, mis neid väga pahandas. Nad juurdlesid, et mis kasu võiks võlur Howlil olla kõigist neist hingedest, mida ta kogus.

Kuid üsna varsti oli neil teisi asju, millest mõelda, sest Mr. Hatter suri äkki, just siis, kui Sophie oli küllalt vana koolist lahkumiseks. Siis sai selgeks, et Mr. Hatter oli olnud oma tütarde üle liiga uhke. Õppemaksud, mida ta oli maksnud, olid jätnud poe päris suurtesse võlgadesse. Kui matused olid möödas, istus Fanny elutoas poe kõrval ja selgitas õdedele olukorda.

«Kardan, et te kõik peate sellest koolist ära tulema,» ütles ta. «Olen arvutanud summasid edasi ja tagasi ja risti-rästi, ja ainus viis, kuidas ma suudan hoida äri käimas ja teie kolme eest hoolitseda, on saata teid headesse kohtadesse õpilasteks. Pole praktiline hoida teid kõiki siin poes. Ma ei saa seda endale lubada. Nii et olen otsustanud selliseid asju. Kõigepealt Lettie...»

Lettie vaatas üles, õhetades tervisest ja ilust, mida isegi kurbus ja mustad riided ei suutnud varjata.

«Ma tahan edasi õppida,» ütles ta.

«Seda sa teedki, kallis,» sõnas Fanny. «Olen korraldanud, et sind võetakse õppima Cesari koogipoodi Turuplatsil. Nad on tuntud selle poolest, et kohtlevad oma õpilasi nagu kuningaid ja kuningannasid, ja sa peaksid olema seal väga õnnelik ja õppima kasulikku ametit. Mrs. Cesari on hea tööandja ja hea sõber ja ta nõustus teene korras su ära mahutama.»

Lettie naeris viisil, mis näitas, et ta pole üldse rahul. «Noh, tänan,» ütles ta. «Kas pole õnnelik juhus, et mulle toidutegemine meeldib?»

Fanny paistis kergendatuna. Lettie võis vahel olla äärmiselt kangekaelne. «Nüüd Martha,» ütles ta. «Ma tean, et sa oled tööleminekuks liiga noor, seepärast mõtlesin millelegi, mis annaks sulle pika, rahuliku õpilaseaja ja oleks kasulik igas asjas, mida sa kunagi teha tahaksid. Sa tunned mu vana koolikaaslast, Annabel Fairfaxi?»

Sale ja ilus Martha vaatas Fannyt oma suurte hallide silmadega peaaegu sama kangekaelselt nagu Lettie. «Sa mõtled seda, kes väga palju lobiseb?» küsis ta. «Kas ta pole nõid?»

«Jah, kena maja ja klientidega kõikjal üle Foldingi oru,» ütles Fanny innukalt. «Ta on hea naine, Martha. Ta õpetab sulle kõike, mida ta teab, ja tutvustab sulle tõenäoliselt suursuguseid inimesi, keda Kingsburys tunneb. Sa saad kindlasti jalad alla, kui ta on sinuga lõpetanud.»

«Ta on kena daam,» tunnistas Martha. «Hästi.»

Sophie tundis, et Fanny oli kõik just nii läbi mõelnud, nagu olema pidi. Lettie ei saanud teise tütrena loota suurele pärandusele, nii et Fanny pidi ta saatma sinna, kus ta võiks kohata kena noort õpipoissi ja elada terve elu õnnelikult. Martha, kes pidi minema laia maailma õnne otsima, õpiks nõidust ja leiaks rikkaid sõpru, kes teda aitaksid. Mis puutus Sophiesse endasse, siis polnud tal mingit kahtlust, mis oli tulemas. Teda ei üllatanud põrmugi, kui Fanny ütles: «Nüüd, Sophie, kallis, paistab ainult õiglasena, et sina kui kõige vanem pärid kübarapoe, kui ma tagasi tõmbun. Seepärast olen otsustanud sind oma õpilaseks jätta, et saaksid võimaluse äri õppida. Mis sa sellest arvad?»

Sophie ei saanud tõesti talle vastata, et teda kübaraäri eriti ei huvitanud. Ta tänas Fannyt väga.

«Nii et see on otsustatud!» ütles Fanny.

Järgmisel päeval aitas Sophie Marthal tema riideid kasti pakkida, ja ülehomme hommikul nägid nad kõik Marthat postitõllas lahkumas, paistes väikese, sirgeselgse ja närvilisena. Sest tee Upper Foldingisse, kus elas Mrs. Fairfax, viis üle mägede ja möödus võlur Howli liikuvast kindlusest. Martha oli mõistetavalt hirmunud.

«Tal läheb hästi,» ütles Lettie. Ta ei tahtnud, et teda pakkimisel aidataks. Kui postitõld oli silmist kadunud, toppis Lettie kogu oma vara padjapüüri ja maksis naabri sulasele kuuepennise, et too viiks selle käsikäruga Cesaride juurde Turuplatsil. Lettie sammus käru järel, paistes palju rõõmsamana, kui Sophie oli arvanud. Tõesti, tal oli selline ilme, et ta raputab nüüd kübarapoe tolmu oma jalgadelt.

Tagasi tulnud teener tõi kirja Lettie varesejalgadega, mis ütles, et ta oli pannud oma asjad tüdrukute magamistuppa ja et Cesari paistis olevat väga tore. Nädal hiljem tõi kuller kirja Marthalt, mis ütles, et Mrs. Fairfax on «väga armas ja kasutab igal pool mett. Ta peab mesilasi.» See oli kõik, mida Sophie mõnda aega oma õdedest kuulis, sest ta alustas omaenda õpilaseaega samal päeval, kui Martha ja Lettie lahkusid.

Sophie tundis muidugi kübaraäri päris hästi. Alates sellest, kui ta oli olnud väike laps, oli ta jooksnud ringi suures töökojas üle õue, kus kübaraid niisutati ja vormiti aluste peal, ja vahast ning siidist tehti lilli ja puuvilju ja teisi kaunistusi. Ta tundis seal töötavaid inimesi. Enamik neist olid seal juba sellest ajast, kui ta isa oli poiss. Ta tundis Bessiet, ainsat järelejäänud müüjat. Ta tundis kliente, kes ostsid kübaraid, ja meest, kes juhtis vankrit, mis tõi maalt õlgkübaraid, et neid vormitaks töökoja alustel. Ta teadis teisi varustajaid ja kuidas teha vilti talvekübarate jaoks.

Polnud just eriti palju asju, mida Fanny võis talle õpetada, kui välja arvata ehk ostjatega suhtlemine.

«Sa juhi neid õige kübarani, kallis,» ütles Fanny. «Näita alguses neid, mis päriselt ei sobi, nii et nad saaksid vahest aru, kui panevad pähe õige kübara.»

Tegelikult ei tegelenud Sophie eriti kübaramüügiga. Kui ta oli päev või kaks töökojas ringi vaadanud ja korra Fannyga riide- ja sitsikaupmehe juures käinud, pani Fanny ta kübaraid valmistama. Sophie istus väikeses toas poe tagaosas ja õmbles kübaratele roose ja loore, ääristas neid siidiga ja kaunistas nende servi lintide ja vahast puuviljadega. Selles oli ta hea. Talle päris meeldis selline töö. Kuid ta tundis end üksildasena ja tal oli pisut igav. Töökoja inimesed olid liiga vanad, et nendega oleks lõbus, ja pealegi nad kohtlesid teda, nagu ei kuuluks ta nende hulka, sest ta pidi ühel päeval äri üle võtma.

Bessie käitus temaga samamoodi. Bessie rääkis alati ainult farmerist, kellega ta nädal pärast maipühi abiellub. Sophie kadestas Fannyt, kes võis minna siidikaupmehe juurde, millal iganes tahtis.

Kõige huvitavam asi oli klientide jutuvada. Keegi ei osta kübarat lobisemata.

Sophie istus oma toas ja õmbles ja kuulis, et linnapea ei söö kunagi rohelisi aedvilju, et võlur Howli loss on liikunud jälle kaljude peal ringi, tõesti see mees, sosin, sosin, sosin... Hääled muutusid alati vaiksemaks, kui räägiti võlur Howlist, kuid Sophie taipas, et ta oli orust eelmisel kuul ühe tüdruku kätte saanud.

«Sinihabe!» ütlesid sosistajad, ja siis alustati uut juttu, et on täielik häbiasi, kuidas Jane Farrieri uus soeng välja näeb. Et see ei meeldiks isegi võlur Howlile, rääkimata mõnest auväärsest mehest. Siis sosistati põgusalt, kartlikult Kõnnumaade Nõiast. Sophie hakkas arvama, et võlur Howl ja Kõnnumaade Nõid peaksid omavahel sobima.

«Nad paistavad olevat teineteise jaoks loodud. Keegi peaks nende abielu korraldama,» märkis ta kübarale, mida ta sel hetkel palistas.

Kuid kuu lõpus rääkisid kõik äkki ainult Lettiest. Paistis, et Cesari pood oli hommikust õhtuni täis härrasmehi, igaüks ostmas koogimägesid ja nõudmas, et Lettie neid teenindaks. Tal oli olnud kümme abieluettepanekut, alates linnapea pojast kuni tänavapühkijani, ja ta oli keeldunud neist kõigist, öeldes, et ta on veel liiga noor selle jaoks.

«See on temast mõistlik,» ütles Sophie kübarale, mille külge ta siidi voltis.

Fanny oli nende uudiste üle rõõmus. «Ma teadsin, et tal läheb hästi!» ütles ta õnnelikult. Sophiele tuli pähe, et Fanny tundis heameelt, et Lettiet polnud enam läheduses.

«Lettie mõjuks meie ostjaskonnale halvasti,» ütles ta kübarale, mille külge ta kinnitas seenevärvi siidi. «Ta paneks isegi sinu paistma suurilmalikuna, sa igav vana müts. Teised daamid vaatavad Lettiet ja kurvastavad.»

Sophie hakkas nädalate möödudes üha rohkem kübaratega rääkima. Polnud eriti kedagi teist, kellega vestelda. Fanny oli suurema osa päevast väljas äri tegemas või ostjaid otsimas ja Bessie tegeles klientidega ning rääkis igaühele oma pulmaplaanidest. Tavaliselt kui Sophie oli kübara valmis saanud, pani ta selle alusele, nii et see paistis peaaegu nagu pea ilma kehata, ja rääkis sellele, milline võiks olla tema kandja. Ta meelitas kübaraid pisut, nagu sa peaksid meelitama oma kliente.

«Sa oled salapäraselt ligitõmbav,» ütles ta kübarale, mille materjal sädeles looride all. Laiale, kreemikale kübarale roosidega servas ütles ta: «Sa abiellud rikka mehega!» Röövikurohelisele õlgkübarale keerdus rohelise sulega ütles ta: «Sa oled noor nagu kevadine leht.» Ta ütles roosadele kübaratele, et nad naeratavad veetlevalt, ja asjalikele, sametiga ääristatud kübaratele, et nad on targad. Ta ütles seenesarnasele plisseeritud kübarale: «Sul on kuldne süda ja keegi väga tähtis näeb seda ja armub sinusse.» Ta ütles seda sellepärast, et tal oli sellest kübarast kahju. See paistis nii toretsev ja inetu.

Jane Farrier tuli järgmisel päeval poodi ja ostis selle. Ta juuksed paistsid pisut kummalistena, mõtles Sophie oma toast välja piiludes, nagu oleks Jane neid ahjuroobiga lokki keeranud. Oli kahju, et ta valis just selle kübara. Kuid kõik paistsid just siis kübaraid ja kaabusid ostvat. Ehk oli põhjuseks Fanny müügitöö või saabuv kevad, kuid kübaraäri oli kindlasti paranemas. Fanny hakkas pisut süüdlaslikult rääkima: «Arvan, et ma poleks pidanud nii kiiresti Marthat ja Lettiet minema saatma. Sellise müügi juures oleksime võib-olla hakkama saanud.»

Kui lähenesid maipühad, tuli nii palju kliente, et Sophie pidi selga panema tagasihoidliku halli kleidi ja poes kaasa aitama. Kuid tal ei jätkunud ostjaid teenindades aega kübarate palistamiseks, ja igal õhtul viis ta kübarad koju kaasa, kus ta töötas lambivalgel hilja ööni, et tal oleks kübaraid, mida järgmisel päeval müüa. Röövikurohelised kübarad nagu linnapea naisel olid kõige nõutumad, nagu ka roosad kübarad. Siis, nädalal enne maipühi, tuli keegi ja küsis kübarat seenevoltidega nagu Jane Farrieril, kui ta Catteracki krahviga ära jooksis.

Sel õhtul õmmeldes tunnistas Sophie endale, et ta elu on üsna igav. Kübaratega rääkimise asemel proovis ta igaüht pähe, kui oli selle valmis saanud, ja vaatas peeglisse. See oli viga. Väärikas hall kleit ei sobinud punakaspruunide juustega Sophiele, eriti kuna ta silmad olid õmblemisest punased, ja samuti ei sobinud talle röövikuvärv ega roosa. Seenetaoline voltidega kübar muutis ta lihtsalt süngeilmeliseks. «Nagu vanatüdruk!» ütles Sophie. Mitte et ta oleks tahtnud krahvidega ära joosta nagu Jane Farrier, või isegi kujutlenud, et pool linna talle abieluettepanekuid teeks nagu Lettiele. Kuid ta tahtis midagi oma elus teha – ta polnud kindel, mida –, mis oleks pisut huvitavam kui lihtsalt kübarate palistamine. Ta mõtles, et järgmisel päeval peab ta leidma aega ja Lettiele külla minema.

Kuid ta ei läinud. Tal polnud aega või jaksu või tundus Turuplats kaugel olevat, või talle meenus, et üksi minnes võib teda ähvardada võlur Howl – igal juhul tundus iga päevaga õele küllaminek üha raskemana. See oli väga kummaline. Sophie oli alati mõelnud, et ta on peaaegu sama tahtejõuline kui Lettie. Nüüd ta leidis, et on mõningaid asju, mida ta suudab teha vaid siis, kui pole enam ühtegi vabandust. «See on absurdne!» ütles Sophie. «Turuplats on ainult kahe tänava kaugusel. Kui ma jooksen...»

Ja ta lubas endale, et läheb Cesari poodi, kui kübarapood maipühadeks suletakse.

Vahepeal jõudsid poodi uued kuulujutud. Räägiti, et kuningas oli tülitsenud oma venna prints Justiniga ja prints oli läinud pagendusse. Keegi ei teadnud tüli põhjust, kuid prints oli käinud paar kuud tagasi Market Chippingis ja keegi polnud teadnudki. Kuningas oli saatnud krahv Catteracki printsi otsima, kuid too oli selle asemel leidnud Jane Farrieri. Sophie kuulas ja kahetses, sest juhtus nii palju huvitavaid asju, kuid ikka kellegi teisega. Siiski igatses ta väga Lettiet.

Saabusid maipühad. Tänavad olid juba koidust alates lõbutsejaid täis. Fanny lahkus varakult, kuid Sophie pidi enne paar kübarat lõpetama. Sophie laulis töötades. Tõesti, ka Lettie pidi kindlasti tööl olema. Cesari pood oli pidupäevadel keskööni avatud. «Ma ostan endale ühe kreemikoogi,» otsustas Sophie. «Ma pole nii kaua ühtegi saanud.» Ta vaatas inimesi, kes igasugustes eredates rõivastes aknast mööda liikusid, müüsid suveniire või kõndisid pikkadel karkudel, ja tundis tõelist põnevust.

Aga kui ta viimaks pani halli salli hallile kleidile ja läks välja tänavale, ei olnud tal enam põnev. Ta oli hirmunud. Liiga paljud inimesed tormasid naerdes ja hõigates mööda, liiga palju oli lärmi ja tõuklemist. Sophie tundis, nagu oleksid viimased istudes ja õmmeldes veedetud kuud muutnud ta vanaks naiseks või peaaegu invaliidiks. Ta tõmbas salli endale ümber ja hiilis piki majaseinu edasi, et inimeste parimad kingad talle varbale ei astuks või teda ei tabaks heljuvates siidvarrukates küünarnukid. Kui kusagil pea kohal miski kolksuma hakkas, arvas Sophie, et ta minestab. Ta vaatas üles ja nägi võlur Howli lossi otse mäenõlval linna kohal, nii lähedal, et see paistis korstnate otsas istuvat. Sinised leegid lahvatasid kõigist neljast lossitornist, tuues kaasa siniseid tulepalle, mis plahvatasid kõrgel taevas, päris hirmuäratavalt.

Maipühad paistsid võlur Howli solvavat. Või ehk ta püüdis neist omal kombel osa võtta. Sophie oli liiga hirmunud, et sellest hoolida. Ta oleks koju läinud, ainult et ta oli juba poolel teel Cesari poodi. Seepärast hakkas ta kiiremini liikuma.

«Miks ma küll arvasin, et tahan huvitavat elu?» küsis ta joostes. «Ma kardaksin seda liiga palju. See tuleb sellest, kui oled vanim tütar.»

Kui ta jõudis Turuplatsile, oli asi veel hullem. Seal asus enamik linna kõrtse. Noormehed tuikusid õlleselt edasi-tagasi, seljas pikad, pikkade varrukatega mantlid, jalas pannaldega kingad, mida nad poleks tööpäeval mingil juhul kandnud, hüüdes valjult märkusi ja tüdrukutega vestlust alustades. Tüdrukud kõndisid paaridena, oodates kõnetamist. See oli maipühade ajal täiesti tavaline, kuid Sophiet hirmutas ka see. Ja kui noormees fantastilises sinises ja hõbedases ülikonnas märkas Sophiet ja püüdis teda kõnetada, tegi Sophie end poeuksel väikeseks ja püüdis end peita.

Noormees vaatas teda üllatunult. «Ära karda, väike hall hiireke,» ütles ta üsna haletsevalt naerdes. «Ma tahan sulle vaid joogi osta. Ära ole nii ehmunud.»

Haletsev pilk tekitas Sophies suurt häbi. Too oli nii silmapaistev härrasmees, nurgelise, elutarga näoga – tegelikult päris vana, üsna kahekümnendate keskel – ja hoolitsetud blondide juustega. Ta varrukad lehvisid pikemalt kui kellelgi teisel, need olid kaunilt ääristatud ja hõberibadega ilustatud. «Oh, ei, tänan teid väga, härra,» kogeles Sophie. «Ma – ma olen teel oma õde vaatama.»

«No palun väga, tee siis seda,» naeris see silmapaistev noormees. «Kes olen mina, et kena daami tema teel takistada? Kas tahad, et ma sind saadaksin, et sa ei kardaks enam?»

Ta ütles seda lahkelt, mis pani Sophie veelgi rohkem häbi tundma. «Ei. Ei, tänan, härra!» ohkis ta ja põgenes mehest mööda. Ta tundis mehe lõhna. Hüatsintide hõng järgnes talle, kui ta jooksis.

Kui peente kommetega härra! mõtles Sophie, otsides teed Cesari kohviku ees olevate väikeste laudade vahel.

Lauad olid täis. Sees oli samamoodi rahvarohke ja lärmakas nagu platsil. Sophie märkas Lettiet teiste müüjatega leti ääres, kus rühm farmerite poegi nõjatusid küünarnukkidele ja hüüdsid talle märkusi. Lettie, ilusam kui kunagi varem ja ehk pisut kõhnem, pani kooke kottidesse nii ruttu, kui suutis, iga kotti otsast pisut keerates ja selle naeratuse ning vastusega tagasi andes. Seal oli palju naeru. Sophie pidi võitlema, et letini jõuda.

Lettie nägi teda. Ta paistis hetkeks segaduses olevat. Siis ta silmad suurenesid ja naeratus laienes ning ta hüüdis: «Sophie!»

«Kas ma saaksin sinuga rääkida?» hüüdis Sophie. «Kusagil,» karjus ta pisut abitult, kui suur, hästi riietatud küünarnukk teda leti eest eemale trügis.

«Üks hetk!» karjus Lettie vastu. Ta pöördus tüdruku poole enda kõrval ja sosistas midagi. Tüdruk noogutas, naeratas ja asus Lettie kohale.

«Ma vahetan ta välja,» ütles ta rahvasummale. «Kes on järgmine?»

«Kuid ma tahan sinuga rääkida, Lettie!» hüüdis üks farmeri poegadest.

«Räägi Carriega,» ütles Lettie. «Ma tahan oma õega vestelda.» Keegi ei paistnud tegelikult sellest hoolivat. Nad tõukasid Sophie letiotsa poole, kus Lettie klappi ülal hoidis, ja ütlesid talle, et ta Lettiet terve päeva endale ei hoiaks. Kui Sophie oli klapi alt sisse pugenud, haaras Lettie tal randmest ja tiris ta poe tagaruumi, mida ümbritsesid puust riiulid, kõik kooke täis. Lettie tõmbas kaks taburetti lähemale. «Istu,» ütles ta. Ta vaatas hajameelselt lähimat riiulit ja ulatas Sophiele sealt kreemikoogi. «Arvan, et vajad seda,» ütles ta.

Sophie vajus järile, nuusutas koogi magusat lõhna ja kartis, et pisarad tulevad silma. «Oh, Lettie!» ütles ta. «Mul on nii hea meel sind näha!»

«Jah, ja ma olen rõõmus, et sa istusid,» ütles Lettie. «Tead, ma pole Lettie. Ma olen Martha.»