Читать книгу Howli liikuv kindlus - Diana Wynne Jones - Страница 5

«Mida?» Sophie vahtis tüdrukut järil tema vastas. Too nägi välja täpselt nagu Lettie. Ta kandis Lettie kõige paremast järgmist kleiti, imelist sinist, mis talle täiuslikult sobis. Tal olid Lettie tumedad juuksed ja sinised silmad.

«Mina olen Martha,» ütles ta õde. «Mäletad, sa tabasid mind Lettie siidist aluspükse katki lõikamas? Ma ei rääkinud sellest Lettiele kunagi. Kas sina rääkisid?»

«Ei,» ütles Sophie üsna rabatult. Nüüd võis ta näha, et see oli Martha. See tüdruk kallutas pead nagu Martha, pani käed ümber põlvede nagu Martha ja keerutas samamoodi pöidlaid, nagu tal tavaks oli. «Miks siis nii?»

«Olen kartnud sinu küllatulekut,» ütles Martha, «sest ma teadsin, et pean sellest sulle rääkima. Mul on hea meel, et see on nüüd tehtud. Luba, et sa kellelegi ei räägi. Ma tean, et sa ei räägi, kui sa lubad. Sa oled nii aus.»

«Ma luban,» ütles Sophie. «Aga miks? Kuidas?»

«Lettie ja mina korraldasime selle,» ütles Martha, «sest Lettie tahtis nõidust õppida ja mina mitte. Lettie on tark ja ta tahtis tööd, kus ta saaks oma mõistust kasutada – proovi vaid sellest emale rääkida! Ema on liiga armukade Lettie peale, nii et ta ei suuda isegi tunnistada, et tal on ajud!»

Sophie ei suutnud uskuda, et Fanny niisugune oli, kuid ta jättis selle sinnapaika. «Aga sina ise?»

«Söö oma kooki,» ütles Martha. «See on hea. Oh, ka mina võin tark olla. Suutsin Mrs. Fairfaxi juures vaid kahe nädalaga leida loitsu, mida me kasutame. Tõusin öösel üles ja lugesin salaja ta raamatuid, ja see oli tõesti kerge. Siis küsisin, kas võin perekonda külastada, ja Mrs. Fairfax muidugi lubas. Ta on armas. Ta arvas, et tunnen koduigatsust. Niisiis võtsin loitsu ja tulin siia, ja Lettie läks tagasi Mrs. Fairfaxi juurde, teeseldes, et ta on mina. Esimesel nädalal oli raske, kui ma ei teadnud kõiki asju, mida teadma pidin. See oli kohutav. Kuid ma avastasin, et meeldin inimestele – sa meeldid neile, kas tead, kui nemad meeldivad sulle –, ja siis oli kõik korras. Ja Mrs. Fairfax pole Lettiet välja visanud, nii et arvan, et ka tema sai hakkama.»

Sophie mälus kooki, mille maitset ta tegelikult ei tundnud.

«Kuid miks sa tahtsid seda teha?»

Martha kõigutas end järil, irvitas Lettie näoga ja keerutas õnnelikult oma pöidlaid. «Tahan abielluda ja saada kümme last.»

«Sa pole küllalt vana!» ütles Sophie.

«Mitte päriselt,» nõustus Martha. «Kuid ma pean alustama päris varakult, et kümnega valmis jõuda. Ja nii saan oodata ja vaadata, kas inimene, keda tahan, armastab mind ka siis, kui olen mina ise. Nõidus hakkab pikkamööda kaduma ja ma muutun üha rohkem ja rohkem enda moodi, kas tead.»

Sophie oli nii hämmeldunud, et lõpetas oma koogi, märkamata, milline see oli. «Miks kümme last?»

«Sest ma tahan nii palju,» ütles Martha.

«Ma ei teadnudki!»

«Polnud eriti mõtet sulle sellest rääkida, sest sina olid alati ema poolt, kui too mu tulevikust kõneles,» ütles Martha. «Sa arvasid, et ema mõtles seda hästi. Ka mina arvasin, kuni isa suri ja ma nägin, et ta lihtsalt tahtis meist lahti saada – leides Lettiele koha, kus too kohtuks paljude meestega ja abielluks, ja saates mu nii kaugele ära, kui vähegi sai. Ma olin nii vihane, et mõtlesin: miks mitte? Ja ma rääkisin Lettiega ja ta oli just sama vihane ja nii me tegime kokkuleppe. Nüüd on meiega kõik hästi. Kuid me mõlemad tunneme end halvasti sinu pärast. Sa oled kaugelt liiga tark ja kena, et ülejäänud elu selles poes veeta. Me rääkisime sellest, kuid me ei teadnud, mida teha.»

«Minuga on kõik korras,» protesteeris Sophie. «On vaid pisut igav.»

«Korras?» hüüatas Martha. «Jah, sa tõestasid, et sinuga on kõik korras, kui ei tulnud siia kuude kaupa, ja siis ilmusid hirmuäratavas hallis kleidis ja salliga, nähes välja, nagu kardaksid isegi mind! Mida küll ema sinuga teinud on?»

«Mitte midagi,» ütles Sophie piinlikkust tundes. «Meil on olnud üsna palju tegemist. Sa ei peaks Fannyst niimoodi rääkima, Martha. Ta on su ema.»

«Jah, ja ma olen küllalt tema moodi, et teda mõista,» vastas Martha. «Seepärast ta saatiski mu nii kaugele, või püüdis seda teha. Ema teab, et sa ei pea kellegi vastu halb olema, et teda ära kasutada. Ta teab, kui kohusetundlik sa oled. Ta teab, et pead end ebaõnnestujaks vaid sellepärast, et oled vanim. Ta sai sinuga kenasti hakkama ja tegi su enda orjaks. Vean kihla, et ta ei maksa sulle.»

«Olen ikka veel õpilane,» vaidles Sophie vastu.

«Mina samuti, kuid ma saan palka. Cesarid teavad, et olen seda väärt,» ütles Martha. «Sel kübarapoel läheb praegu ülihästi, ja kõik sinu pärast! Sina tegid selle rohelise kübara, mis muudab linnapea naise rabava koolitüdruku sarnaseks, kas pole?»

«Roheline nagu röövik. Ma kaunistasin seda,» ütles Sophie.

«Ja kübara, mida kandis Jane Farrier, kui kohtus selle aadlikuga,» jätkas Martha. «Sa oled geniaalne kübarate ja riietega, ja ema teab seda! Sa otsustasid oma saatuse, kui tegid Lettiele eelmiste maipühade ajal selle kleidi. Nüüd teenid sina raha, kui tema käib väljas lobisemas...»

«Ta on väljas materjale ostmas,» ütles Sophie.

«Ostmas!» hüüatas Martha. Ta keerutas pöidlaid. «See võtab tal pool hommikut. Olen näinud teda, Sophie, ja kuulnud jutte. Ta on sinu teenitud raha eest tõlla üürinud ja uued riided ostnud, ja külastab kõiki härrastemaju terves orus! Räägitakse, et ta kavatseb osta seda suurt maja Edi orus ja end stiilselt sisse seada. Ja kuhu jõuad sina?»

«Noh, Fanny on ära teeninud mõningaid rõõme pärast rasket tööd meie üles kasvatamisel,» ütles Sophie. «Arvan, et ma pärin selle poe.»

«Milline saatus!» hüüatas Martha. «Kuula...»

Kuid sel hetkel tõmmati kaks tühja koogiriiulit toa teisest otsast minema ja õpipoiss pistis pea riiulite tagant välja. «Arvasin, et kuulsin su häält, Lettie,» ütles ta, irvitades kõige sõbralikumal ja flirtivamal viisil. «Uued koogid said just valmis. Ütle neile.» Ta lokkis ja pisut jahune pea kadus jälle.

Sophie mõtles, et ta paistis toreda noormehena. Sophie tahtis küsida, et kas tema on see, kes Marthale tõeliselt meeldis, kuid tal polnud võimalust. Martha kargas kiiresti püsti, ikka veel rääkides.

«Pean tüdrukud appi kutsuma, et need kõik poodi viia,» ütles ta. «Võta sellest otsast.» Ta tiris lähima riiuli välja ja jõnksutas selle Sophie abil uksest mööda lärmakasse, rahvarohkesse poodi. «Sa pead midagi endaga ette võtma, Sophie,» hingeldas Martha. «Lettie räägib ikka, et ta ei tea, mis võib sinuga juhtuda, kui meid pole kodus su eneseaustust tugevdamas. Tal on õigus muretseda.»

Poes haaras Mrs. Cesari sama riiuli, lükates seda kahe tohutu käsivarrega ja karjudes õpetussõnu, ning hulk inimesi tormasid Marthast mööda, et riiuleid juurde tuua. Sophie hüüdis hüvasti ja lipsas saginas minema. Ei sobinud Martha aega kulutada. Pealegi ta tahtis olla üksi, et järele mõelda. Ta jooksis koju. Jõe kaldalt aasalt, kus oli olnud laat, tulistati rakette, mis võistlesid Howli lossi siniste pahvakutega. Sophie tundis end veel kõlbmatumana kui kunagi varem.

Sophie mõtles ja mõtles peaaegu terve järgmise nädala ja juhtus vaid see, et ta sattus segadusse ja muutus rahulolematuks. Asjad ei paistnud olevat sellised, nagu ta arvas, et olid. Lettie ja Martha hämmastasid teda. Ta oli neid aastaid valesti mõistnud. Kuid ta ei suutnud uskuda, et Fanny oli selline, nagu Martha ütles.

Tal oli palju aega mõtlemiseks, sest Bessie lahkus, et abielluda, ja Sophie oli enamasti poes üksinda. Fanny oli sageli kaua ära, kas siis lobisemas või mitte, ja pärast maipühi läks äri halvasti.

Kolme päeva pärast võttis Sophie julguse kokku ja küsis Fannylt: «Kas ma ei peaks palka saama?»

«Muidugi, mu kallis, kõige selle eest, mis sa teed!» vastas Fanny soojalt, kinnitades roosidega ääristatud kübarat poe vaateaknale. «Me vaatame seda niipea, kui olen täna arved kokku löönud.» Siis läks ta välja ega tulnud tagasi enne, kui Sophie oli poe kinni pannud ja selle päeva kübarad koju palistada viinud.

Sophie tundis end alguses halvasti, et oli Marthat kuulanud, aga kui Fanny enam palgast ei rääkinud, ei sel õhtul ega ka tervel järgmisel nädalal, hakkas Sophie arvama, et Marthal oli olnud õigus.

«Võib-olla kasutatakse mind ära,» ütles ta kübarale, kaunistades seda punase siidi ja kimbu vahakirssidega, «kuid keegi peab seda tegema, või meil pole enam müümiseks kübaraid.» Ta lõpetas selle kübara ja alustas uut mustvalget, väga moodsat, ning talle tuli täiesti uus mõte. «Kuid mis siis juhtuks, kui meil polekski midagi müüa?» küsis ta kübaralt. Ta vaatas kõiki neid kübaraid, mis ootasid alustel või kuhjas, et neid kaunistataks. «Mis kasu teist on?» küsis ta neilt. «Te kindlasti ei tee mulle vähimatki head.»

Ja ta oli üsna lähedal sellele, et lahkuda kodust ja minna õnne otsima, kuni talle meenus, et ta oli vanem ja sellel pole mõtet. Ta võttis jälle ohates kübara kätte.

Ta oli järgmisel hommikul üksinda poes ja ikka veel rahulolematu, kui üks inetu noor naisklient sisse tormas, hoides lintidest üht plisseeritud seenekübarat. «Vaadake seda!» karjus noor daam. «Te ütlesite mulle, et see on samasugune kübar, nagu Jane Farrier kandis, kui ta krahvi kohtas. Ja te valetasite. Mina pole üldse mitte kedagi kohanud!»

«Mind ei üllata see,» vastas Sophie, enne kui sõnal sabast kinni sai. «Kui te olete küllalt rumal, et sellise näokujuga seda kübarat kanda, siis pole teil küllalt mõistust kuninga enda ära tundmiseks, kui ta soovib teiega tutvuda – kui ta pole juba teid vaadates kiviks muutunud.»

Klient jäi vahtima. Siis ta viskas kübara Sophiele ja tormas poest välja. Kergelt hingeldades toppis Sophie kübara hoolikalt prügikorvi. Reegel oli: kaota kannatus, kaota klient. Ta oli just tõestanud, et see on tõsi. Talle tegi muret mõistmine, kui lõbus see oli olnud.

Sophiel polnud aega toibumiseks. Kostis kabjaplaginat ja üks tõld jäi akent pimendades seisma. Poekell helises ja kõige suurejoonelisem klient, keda ta oli kunagi näinud, astus graatsiliselt sisse, sooblinahk küünarnukkidelt langemas ja teemandid vilkumas ta mustal liibuval kleidil.

Sophie pilk peatus esmalt leedi laial kübaral – seal oli tõeline jaanalinnusulg, mis oli värvitud peegeldama roosasid, rohelisi ja siniseid toone, mis vilkusid teemantide keskel ja paistsid ikkagi mustana. See oli jõuka inimese kübar. Daami nägu oli hoolitsetult ilus. Kastanpruunid juuksed tekitasid mulje, nagu ta oleks noor, kuid... Sophie vaatas noormeest, kes daamile järgnes, kergelt vormitu näoga mees punakate juustega, päris hästi riietatud, kuid kahvatu ja ilmselgelt ärevil. Ta vahtis Sophiet mingi anuva õudusega. Ta oli palju noorem kui see daam. Sophie oli hämmeldunud.

«Miss Hatter?» küsis daam musikaalsel, kuid käskival häälel.

«Jah,» vastas Sophie. Mees paistis veel rohkem kartvat. Ehk oli see daam tema ema.

«Olen kuulnud, et te müüte lihtsalt taevalikke kübaraid,» ütles daam. «Näidake mulle.»

Sophie ei julgenud oma praeguses meeleolus vastata. Ta läks ja tõi kübaraid. Ükski neist polnud selle daami klassist, kuid Sophie tunnetas mehe pilku enda peal ja tundis end ebamugavalt. Mida rutem see daam avastab, et need kübarad talle ei sobi, seda kiiremini see kummaline paar minema läheb. Ta järgis Fanny nõuannet ja valis alguses kõige sobimatuma.

Daam hakkas kübaraid otsekohe tagasi lükkama.

«Rikas mees,» ütles ta roosale kübarale ja «noor» röövikurohelisele. Sädelevale looridega kübarale ta ütles: «Salapäraselt ligitõmbav. Kui ilmselge. Mis teil veel on?»

Sophie tõi välja moodsa mustvalge, mis oli ainus kübar, mis võis kasvõi natukenegi seda daami huvitada.

Daam vaatas seda põlgusega. «See ei sobi küll kellelegi. Te raiskate mu aega, miss Hatter.»

«Ainult sellepärast, et te tulite sisse ja küsisite kübaraid,» ütles Sophie. «See on kõigest väikelinna pood, madam. Miks te küll...» Leedi taga ahmis mees õhku ja paistis püüdvat hoiatavalt märku anda. «...vaevusite sisse tulema?» lõpetas Sophie, imestades, mis lahti on.

«Ma vaevun alati, kui keegi esitab väljakutse Kõnnumaade Nõiale,» ütles daam. «Olen sinust kuulnud, miss Hatter, ja mulle ei meeldi sinu konkurents või su suhtumine. Tulin, et sind peatada. Vaat nii.» Ta tegi käega viskava liigutuse Sophie näo poole.

«Sa mõtled, et oled Kõnnumaade Nõid?» kogeles Sophie. Ta hääl oli muutunud kummaliseks hirmust ja üllatusest.

«Olen küll,» ütles daam. «Ja olgu see sulle õppetunniks, et sa ei puutuks asju, mis kuuluvad mulle.»

«Ma ei usu, et ma seda tegin. Siin peab olema mingi arusaamatus,» kraaksatas Sophie. Mees vahtis teda nüüd täieliku õudusega, kuigi Sophie ei mõistnud, miks.

«Mitte mingit arusaamatust, miss Hatter,» ütles nõid. «Tule, Gaston.» Ta pöördus ja suundus poeukse poole. Kui mees alandlikult selle tema jaoks avas, pöördus daam tagasi Sophie poole. «Muide, sa ei saa kellelegi ütelda, et oled ära nõiutud,» sõnas ta. Poekell helises nagu hingekell, kui ta lahkus.

Sophie pani käed näole, imestades, et mida oli see mees küll vahtinud. Ta tundis pehmeid nahkseid kortse.

Ta vaatas oma käsi. Ka need olid kortsulised ja kõhnad, suurte veenidega käeseljal ja kondiste sõrmenukkidega. Ta tõmbas halli seeliku vastu jalgu ja vaatas alla kondiseid, jõuetuid pahkluid ja jalgu, mis olid teinud ta kingad muhklikeks. Need olid umbes üheksakümneaastase jalad ja need paistsid olevat tõelised.

Sophie läks peegli juurde ja leidis, et pidi komberdama. Nägu peeglis oli üsna rahulik, sest seda ta oligi arvanud nägevat. See oli kõhna vana naise nägu, kortsus ja pruunikas, mida ümbritsesid ebemetaolised valged juuksed. Tema silmad, kollased ja vesised, vahtisid talle otsa, paistes üsna traagilistena.

«Ära muretse, vanatädi,» ütles Sophie näole. «Sa paistad päris tervena. Pealegi, see on palju sarnasem sellele, kes sa tegelikult oled.»

Ta mõtles päris rahulikult oma olukorra üle. Kõik paistis olevat muutunud vaikseks ja kaugeks. Ta polnud Kõnnumaade Nõia peale isegi eriti vihane.

«Noh, muidugi pean talle kätte maksma, kui võimalus avaneb,» ütles ta endale, «kuid vahepeal, kui Lettie ja Martha suudavad teineteist mängida, suudan mina niisugune olla. Aga ma ei saa siia jääda. Fanny ehmub surnuks. Vaatame. See hall kleit sobib päris hästi, kuid ma vajan veel oma salli ja pisut toitu.»

Ta komberdas poeukse juurde ja pani sellele hoolikalt sildi SULETUD. Ta liigesed naksusid liikumisel. Ta pidi kõndima kummargil ja aeglaselt. Kuid ta oli kergendatud avastusest, et ta oli päris kõbus vana naine. Ta ei tundnud end nõrga või haigena, ainult jäigana. Ta komberdas oma salli võtma ja mässis selle üle pea ja õlgade, nagu vanad naised teevad. Siis ta läks jalgu lohistades elumajja, kust võttis oma kukru mõne mündiga ja pani kotti leiba ja juustu. Siis lahkus ta kodust, peites hoolikalt võtme tavalisse paika, ja komberdas mööda tänavat edasi, olles üllatunud, et tunneb end päris rahulikuna.

Ta mõtles, kas peaks Marthaga hüvasti jätma. Kuid talle ei meeldinud mõte, et Martha ei tunne teda ära. Parem oleks lihtsalt lahkuda. Sophie otsustas, et ta kirjutab oma õdedele, kui kuhugi jõuab, ja sammus edasi, üle aasa, kus oli olnud laat, üle silla ja selle taga olevale teele. Oli soe kevadpäev. Sophie avastas, et vanaeit olemine ei takistanud tal rõõmu tundmast ilusatest kevadistest hekiridadest ja nende lõhnast, kuigi ta nägemine oli pisut ähmane. Ta selg hakkas valutama. Ta komberdas küllalt visalt, kuid ta vajas tuge. Ta otsis hekkidest mingisugust keppi.

Ilmselgelt polnud ta silmad nii head, nagu nad olid olnud. Ta arvas nägevat üht keppi umbes miili kaugusel, aga selleni jõudes osutus see hernehirmutise alumiseks osaks, mille keegi oli heki sisse visanud. Sophie seadis hirmutise püsti. Sellel oli krimpsus naeris näo asemel. Sophie leidis, et tunneb sellega mingit ühtekuuluvust. Selle asemel et seda tükkideks tõmmata ja keppi võtta, torkas ta hernehirmutise kahe hekiharu vahele mulla sisse, nii et see kõrgus uljalt üle kevadise maa, räbaldunud varrukad keppidest käsivartel heki kohal lehvimas.

«Nii,» ütles Sophie ja ta kähisev vana hääl üllatas teda kähiseva vana itsitusega. «Kumbki meist pole eriti esinduslik, kas pole, mu sõber? Ehk jõuad sa oma põllule tagasi, kui jätan su kohta, kus inimesed võivad sind näha.» Ta asus uuesti teele, kuid talle tuli üks mõte pähe ja ta pöördus tagasi. «Kui nüüd ebaõnn poleks mu sünnipära tõttu mulle ette määratud,» ütles ta hernehirmutisele, «siis sa elustuksid ja pakuksid mulle abi õnne leidmisel. Kuid ma soovin sulle siiski edu.»

Ta kõkutas edasi liikudes naerda. Ehk ta oli pisut hull, aga vanad naised on seda sageli. Umbes tund aega hiljem leidis ta kepi, kui istus kivile puhkama ja sõi oma leiba ja juustu. Tema tagant heki seest kostis hääli: vaikseid summutatud piiksatusi, millele järgnes lõõtsutamine, mis raputas hekilt kevadisi õielehti. Sophie roomas oma kondistel põlvedel lehtedest ja lilledest ja okastest mööda heki sisse ja avastas sealt kõhna halli koera. See oli lootusetult lõksus, sest ta kaela ümber seotud köie külge oli kuidagi keerdunud tugev kepp. See oli kiilunud kahe hekioksa vahele, nii et koer suutis vaevalt liigutada. Ta pööritas metsikult silmi Sophie poole.

Tüdrukuna oli Sophie kõiki koeri kartnud. Isegi vana naisena oli ta üsna hirmunud kahest valgest kihvareast looma avatud lõugade vahel. Kuid ta ütles iseendale: «Sellisena, nagu ma praegu olen, ei peaks ma tõesti selle pärast muretsema,» ja otsis oma õmblustaskust kääre. Ta sirutas kääridega käe heki sisse ja hakkas lõikama köit koera kaela ümber.

Koer oli väga metsik. Ta tõmbus Sophiest eemale ja urises. Kuid Sophie lõikas vapralt edasi. «Sa nälgid surnuks või kägistad end ära, mu sõber,» ütles ta koerale oma kähedal vanal häälel, «kui sa ei lase end vabaks lõigata. Tegelikult arvan, et keegi on tahtiski sind kägistada. Ehk sa sellepärast nii metsik oledki.» Köis oli päris tugevasti ümber koera kaela seotud ja kepp õelalt selle ümber keeratud. Tuli päris tugevasti saagida, enne kui köis katkes ja koer suutis end kepi alt välja tirida.

«Kas sa tahaksid pisut leiba ja juustu?» küsis Sophie. Kuid koer ainult urises ta peale, surus end teisele poole hekki ja hiilis minema. «Niipalju siis tänulikkusest!» ütles Sophie, hõõrudes oma torkivaid käsivarsi. «Kuid sa jätsid mulle kingituse, ise seda teadmata.» Ta sikutas koera lõksus hoidnud kepi hekist välja ja leidis, et see sobib hästi jalutuskepiks, puhastatud ja raudse otsaga, nagu see oli. Sophie lõpetas oma leiva ja juustu ja asus jälle teele. Tee muutus üha järsemaks ja ta leidis, et kepist on palju abi. Kepiga sai ka juttu vesta.

Sophie komberdas tahtejõuliselt edasi ja rääkis oma kepiga. Vanad inimesed ju sageli vestlevad iseendaga.

«Kohtusin hernehirmutise ja koeraga,» ütles ta, «ja kumbki neist ei tänanud mind asjade eest, mis tegin. Siiski, sa oled hea kepp. Ma ei torise. Kuid mul kindlasti peab olema ka kolmas kohtumine, maagiline või mitte. Tegelikult ma nõuan üht kohtumist. Huvitav, milline see tuleb.»