Читать книгу Kindlus õhus - Diana Wynne Jones - Страница 4

Kaugel Ingary riigist lõunas, Rashpuhti Sultanaadis, Zanzibi linnas, elas noor vaibakaupmees Abdullah. Sealsel turul oli palju vaeseid kaupmehi ja tema oli samuti üks niisugustest. Ta isa oli olnud temas pettunud ja jätnud talle pärast surma ainult nii palju raha, et ta saaks osta tagasihoidliku müügiputka turu loodenurgas ja sinna kaupu muretseda. Ülejäänud osa ta isa rahast ja suur vaibapood turu keskosas olid kõik läinud ta isa esimese naise sugulastele.

Abdullahile ei öeldud, miks ta isa oli temas pettunud. See võis olla seoses Abdullahi sünnil tehtud ettekuulutusega. Abdullah ei püüdnud sellest kunagi rohkem teada saada. Selle asemel hakkas ta juba väga varases nooruses lihtsalt asju kokku unistama. Ta kujutles, et on võimsa kuninga kaua kadunud poeg, mis muidugi tähendas, et ta isa polnudki tegelikult ta isa. See oli täielik väljamõeldis ja Abdullah teadis seda. Kõik ütlesid talle, et ta on pärinud oma isa välimuse. Kui ta peeglisse vaatas, nägi ta äärmiselt kena kõhna ja kongus ninaga noormeest, ja ta teadis, et sarnanes väga oma isa nooruspõlvepildiga, kui välja arvata see, et ta isa kandis pakse vuntse, aga Abdullah silitas kuut karva oma ülahuulel ja lootis, et neid varsti juurde tuleb.

Kõik ütlesid ka seda, et Abdullah oli õnnetuseks pärinud oma ema – ta isa teise naise – iseloomu, kes oli olnud unistav ja arglik naine ja suureks pettumuseks neile kõigile. See ei teinud Abdullahile eriti muret. Vaibakaupmehe elu pakub vähe võimalusi vapruseks ja ta oli üldiselt sellega rahul. Putka, mille ta oli ostnud, oli päris hea asukohaga, kuigi väike. See polnud kaugel Läänekvartalist, kus elasid rikkad oma ilusate aedadega ümbritsetud suurtes majades.

Veel parem, see oli esimene turuosa, kuhu tulid vaibategijad, kui nad põhjapoolsest kõrbest Zanzibisse jõudsid. Nii rikkad ostjad kui vaibategijad otsisid tavaliselt suuremaid poode turu keskel, kuid üllatavalt paljud neist olid valmis peatuma noore vaibakaupmehe putkas, kui too neile teele tormas ja pakkus tehinguid ja allahindlusi kõige ülevoolavama viisakusega.

Sel viisil võis Abdullah üsna sageli osta parimaid vaipu, enne kui keegi teine neid nägi, ja neid kasumiga edasi müüa. Ostmise ja müümise vahepeal võis ta istuda oma putkas ja edasi unistada, mis sobis talle väga hästi. Tegelikult olid ta elus peaaegu ainsaks mureks ta isa esimese naise sugulased, kes käisid tal iga kuu külas, et rääkida ta ebaõnnestumistest.

«Sa ei säästa midagi oma kasumist!» hüüdis Abdullahi isa esimese naise vennapoeg Hakim, keda Abdullah silma otsaski ei sallinud, ühel ebameeldival päeval.

Abdullah selgitas, et kui tekkis kasum, kasutas ta seda tavaliselt paremate vaipade ostmiseks. Kuigi kogu ta raha oli kauba all kinni, muutus kaup üha paremaks ja paremaks. Tal oli küllalt, millest elada. Ja ta ütles oma isa sugulastele, et tal pole vaja rohkem raha, sest ta pole abielus.

«Aga sa peaksid abielluma!» hüüdis Abdullahi isa esimese naise õde Fatima, keda Abdullah vihkas veel rohkem kui Hakimi. «Olen seda kord öelnud ja ütlen uuesti – sinusugusel noormehel peaks praeguseks ajaks juba vähemalt kaks naist olema!» Ja Fatima teatas, et seekord otsib ta ise Abdullahi jaoks mõned naised – pakkumine, mis Abdullahis suurt hirmu tekitas.

«Ja mida väärtuslikumaks muutub su kaup, seda tõenäolisemalt sind röövitakse, või seda rohkem sa kaotad, kui putkas tulekahju tekib. Kas oled sellele mõelnud?» näägutas Abdullahi isa esimese naise onupoeg Assif, keda Abdullah vihkas rohkem kui esimest kaht kokku.

Abdullah kinnitas Assifile, et ta magas alati oma putkas ja oli lampidega väga ettevaatlik. Selle peale raputasid kõik kolm ta isa esimese naise sugulast päid, laksutasid keelt ja lahkusid. See tähendas tavaliselt, et nad tulevad tagasi alles kuu aja pärast.

Abdullah ohkas kergendatult ja keskendus jälle oma unistustele, mis olid praeguseks juba äärmiselt detailiderohked. Selles oli Abdullah kuningapoeg, kes elas nii kaugel idas, et Zanzibis ei teatud seda maad üldse. Aga kui Abdullah oli kaheaastaseks saanud, röövis ta sealt nurjatu bandiit nimega Kabul Aqba. Kabul Aqbal oli kongus nina nagu raisakotka nokk ja ta kandis ühes ninasõõrmes kuldset rõngast. Tal oli hõbedase kabaga püstol, millega ta Abdullahi ähvardas, ja ta turbanis oli verekivi, mis paistis andvat talle ebainimliku jõu. Abdullah oli nii ehmunud, et jooksis kõrbesse pakku, kust teda leidis mees, keda ta praegu isaks nimetas. Unistus ei arvestanud seda, et Abdullahi isa polnud kunagi elus kõrbesse sattunud; tegelikult oli too sageli öelnud, et kõik, kes Zanzibist lahkuvad ja rändama lähevad, peavad olema hullud.

Sellest hoolimata võis Abdullah ette kujutada iga tolli luupainajalikust, kuivast, janusest, jalad rakkus teekonnast, mida ta oli läbi teinud enne, kui hea vaibakaupmees ta leidis. Samal moel võis ta kujutleda iga pisiasja lossist, kust teda oli röövitud: sammastega, rohelisest porfüürist põrandaga trooniruumist, naistetubadest, köökidest, kõik äärmiselt luksuslikud. Selle katus oli seitsme kupliga, kõik lehtkullaga kaetud.

Viimasel ajal olid ta unistused siiski keskendunud printsessile, kellega Abdullah oli sünnist saadik kihlatud. Printsess oli sama kõrgestisündinud nagu Abdullahki ja oli Abdullahi äraolekul kasvanud imeliseks iluduseks täiuslike näojoonte ja tohutute salapäraste tumedate silmadega. Ta elas palees, mis oli sama luksuslik nagu Abdullahi oma. Selleni viis inglikujudega ääristatud puiestee, mille järel jõudsid seitsmesse hoovi, kõik marmorist ja purskkaevuga keskel, igaüks hinnalisemaga kui eelnenu, alustades krüsoliitpurskkaevust ja lõpetades smaragdidega kaunistatud plaatinaga.

Kuid sel päeval leidis Abdullah, et ta polnud oma unistuse selle osaga päris rahul. See tunne tekkis tal sageli, kui ta isa esimese naise sugulased olid tal külas käinud. Talle tuli pähe, et korralikku lossi peavad ümbritsema suurejoonelised aiad. Abdullah armastas aedu, kuid ta teadis neist väga vähe. Ta kogemused tulid enamasti Zanzibi avalikest, tallatud muru ja väheste lilledega parkidest, kus ta vahel lõunatunni ajal käis, kui suutis maksta ühesilmsele Jamalile, et too vaibaputka järele vaataks. Jamalile kuulus naabruses asuv toiduputka ja ta võis mündi või kahe eest siduda oma koera Abdullahi putka ette.

Abdullah teadis väga hästi, et ta tegelikult ei osanud sobilikku aeda välja mõelda, aga kuna ta loomulikult ei tahtnud mõtelda kahele naisele, keda Fatima oli talle välja valinud, keskendus ta kaunite lehtpuude ja lillelõhnaliste jalutusradade kujutlemisele tema printsessi aedades.

Või vähemalt püüdis seda teha. Enne kui Abdullah oli jõudnud korralikult unistusse süveneda, katkestas teda pikk, räpane mees luitunud vaibaga käes.

«Kas kaupled vaipadega, suure maja poeg?» küsis võõras kergelt kummardades.

Kellegi jaoks, kes püüab müüa vaipu Zanzibis, kus müüjad ja ostjad räägivad üksteisega alati kõige viisakamal ja lillelisemal viisil, olid selle mehe kombed vapustavalt järsud. Abdullah oli pahane juba sellepärastki, et ta unistus pudenes tükkideks sellel tegeliku elu pealetungil.

Ta vastas napisõnaliselt: «See on nii, oh kõrbe kuningas. Kas soovite selle õnnetu kaupmehe käest midagi osta?»

«Mitte osta – müüa, oh mativirna isand,» parandas teda võõras.

Mativirna! mõtles Abdullah. See oli solvang. Abdullahi putka ees väljapanekul oli haruldane lilleline tuttidega vaip Ingaryst – või Ochinstanist, nagu seda maad Zanzibis kutsuti – ja putkas oli vähemalt kaks vaipa Inhicost ja Farqtanist, mida sultanil endal poleks olnud häbi paigutada oma palee väiksematesse ruumidesse.

Kuid Abdullah seda muidugi ei öelnud. Zanzibi kombed ei lubanud end ülistada. Selle asemel kummardus ta külmalt ja kergelt. «On võimalik, et mu madal ja vilets pood võib sulle pakkuda, mida otsid, oh pärl rändurite hulgas,» ütles ta ja heitis kriitilise pilgu võõra räpasele kõrbemantlile, roostes naastule mehe ninaküljel ja räbaldunud pearätile.

«See on hullem kui vilets, võimas põrandakatete müüja,» nõustus võõras. Ta lehvitas oma armetu vaiba ühe otsaga Jamali poole, kes just siis sinistes, kalalõhnastes suitsupilvedes kalmaari praadis.

«Kas su naabri auväärne tegevus ei jäta jälgi su kaupadele,» küsis ta, «eriti kaheksajala püsiv aroom?»

Abdullah kees seesmiselt niisugusest raevust, et ta oli sunnitud selle varjamiseks orjalikult käsi hõõruma. Inimesed ei peaks sellistest asjadest rääkima. Ja kerge kalmaarilõhn võiks isegi parandada seda asja, mida võõras müüa püüdis, mõtles ta, vaadates tuhmi ja kulunud vaipa mehe käes. «Teie alandlik teener püüab parandada oma putka sisemust külluslike parfüümidega, oh tarkuse prints,» ütles ta. «Ehk lubab printsi nina peen tundlikkus tal sellest hoolimata sellele kerjuslikule kaupmehele oma kaupa näidata?»

«Loomulikult lubab, oh liilia makrellide keskel,» vastas võõras. «Miks ma muidu siin seisan?»

Abdullah lükkas vastumeelselt kardinad eest ja juhatas mehe putka sisemusse. Seal ta süütas lambi, mille riputas keskse posti otsa, kuid nuusutades otsustas, et ta ei kuluta selle isiku jaoks viirukit. Sisemuses oli küllalt tugevalt tunda eilseid lõhnu. «Millist suurejoonelisust te siis mu väärtusetutele silmadele pakute?» küsis ta kahtlevalt.

«Seda, kaupade kokkuostja!» ütles mees ja veeretas vaiba kerge käeliigutusega põrandale lahti.

Abdullah oskas seda samuti teha. Vaibakaupmehed õpivad selliseid asju. See ei avaldanud talle muljet. Ta torkas käed varrukatesse, formaalselt alandlikkust näidates, ja uuris pakutut. Vaip polnud suur. Lahti rullituna paistis ta veelgi armetum, kui ta oli arvanud – kuigi muster oli ebatavaline, või oleks võinud olla, kui enamik sellest poleks kulunud olnud. Mis oli järel, oli räpane ja servad narmendasid.

«Oh häda, see vaene kaupmees võib ainult pakkuda kolm vaskmünti selle kõige mustrilisema vaiba eest,» märkis ta. «See on kõige kõrgem hind, milleni mu kõhn kukkur küünib. Ajad on rasked, oh paljude kaamelite omanik. Kas hind on teile sobilik?»

«Ma küsin selle eest VIISSADA,» ütles võõras.

«Mida?» küsis Abdullah.

«KULDMÜNTI,» lisas võõras.

«Kõigi kõrbebandiitide kuningas arvab kindlasti heaks naljatada?» ütles Abdullah. «Või ehk, olles leidnud, et mu väikeses putkas puudub kõik muu peale praetud kalmaari lõhna, soovib ta lahkuda ja proovida rikkamat kaupmeest?»

«Seda mitte,» sõnas võõras. «Kuigi ma lahkun, kui te pole huvitatud, oh suitsuheeringate naaber. See on muidugi võluvaip.»

Abdullah oli seda varemgi kuulnud. Ta pani käed kokku ja kummardas. «Paljud ja erinevad võivad olla voorused, mida öeldakse vaipades peituvat,» nõustus ta. «Millist väärtust see liivade poeet sellele vaibale omistab? Kas ta tervitab meest, kui too oma telki astub? Kas ta toob rahu südamele? Või ehk,» ütles ta, tonksates narmendavat serva vihjavalt ühe varbaga, «räägitakse, et see on lihtsalt kulumatu?»

«See lendab,» ütles võõras. «See lendab, kuhu iganes omanik soovib, oh väikseim kõigist mõistustest.»

Abdullah vaatas üles mehe tõsisesse näkku, kuhu kõrb oli kummalegi põsele sügavad kortsud joonistanud. Irvitus muutis need kortsud veel sügavamaks.

Abdullah leidis, et ta ei sallinud seda isikut peaaegu sama palju kui ta isa esimese naise onupoega. «Te peate veenma seda uskmatut,» ütles ta. «Kui see vaip suudab oma kunsttükid ette näidata, oh kerjuste kuningas, siis võib juhtuda, et ostan selle ära.»

«Hea meelega,» sõnas pikk mees ja astus vaibale.

Sel hetkel tekkis naabri toiduputkas üks tavapärastest häireolukordadest. Tõenäoliselt püüdsid mõned tänavapoisid kalmaari varastada. Igatahes hakkas Jamali koer metsikult haukuma; mitmed inimesed, Jamal kaasa arvatud, karjuma, ja see kõik peaaegu kadus taldrikute kõlinasse ja kuuma rasva sisinasse.

Petmine oli Zanzibi elustiil. Abdullah ei lubanud oma tähelepanul hetkekski võõralt ja tema vaibalt hajuda. Oli täiesti võimalik, et mees oli maksnud Jamalile segaduse korraldamise eest. Ta oli nimetanud Jamali mitu korda, nagu mõtleks temale. Abdullah jälgis rangelt mehe pikka kogu ja eriti ta räpaseid, vaibal seisvaid jalgu. Kuid ta heitis silmanurgast pilgu mehe näole ja nägi tema huuli liikumas. Ta erksad kõrvad kuulsid isegi sõnu kahe jala kauguselt, hoolimata kõrvaltoa lärmist. Ja ta vaatas veel hoolikamalt, kui vaip kergelt põranda kohale tõusis ja Abdullahi põlvede kõrgusele hõljuma jäi, nii et võõra räbaldunud peakate peaaegu katust puudutas. Abdullah uuris, kas vaiba all on vaiad. Ta otsis traate, mida oleks võinud salaja katuse külge kinnitada. Ta võttis lambi ja valgustas vaipa igalt poolt, nii et valgus jõudis nii vaiba alla kui peale.

Võõras seisis, käed rinnal risti, ja ta näole ilmus irvitus, kui Abdullah sel viisil tegutses. «Näed?» ütles ta. «Kas kõige meeleheitlikum kahtlejatest on nüüd veendunud? Kas ma seisan õhus või mitte?» Ta pidi karjuma. Kõrvalruumist kostev lärm oli ikka veel kurdistav.

Abdullah oli sunnitud tunnistama, et vaipa ei paistnud miski toetavat. «Peaaegu,» hüüdis ta vastu. «Järgmine osa ülevaatusest on see, et sina tuled maha ja mina sõidan vaibaga.»

Mees kortsutas kulmu. «Miks nii? Mida saaksid su teised meeled lisada sellele, mida silmad on heaks kiitnud, oo kõhkluse draakon?»

«See võib olla ühe peremehe vaip,» hüüdis Abdullah, «just nagu mõned koerad seda on.» Jamali koer lärmas ikka veel väljas, nii et oli loomulik sellele mõelda. Jamali koer ei armastanud inimesi ja hammustas tavaliselt kõiki, kes teda puudutasid, välja arvatud Jamal.

Võõras ohkas. «Lasku,» ütles ta, ja vaip vajus kergelt põrandale. Võõras astus maha ja kummardas Abdullahile, et too sellele astuks. «Proovi järele, oo kavaluse šeik.»

Märkimisväärse põnevusega astus Abdullah vaibale. «Kerki kaks jalga,» ütles ta sellele – või pigem karjus. Tundus, nagu oleksid linna vahtkonna konstaablid Jamali putkasse sisenenud. Nad kõlistasid relvi ja haugatasid, et neile räägitaks, mis oli juhtunud.

Ja vaip kuuletus Abdullahile. See kerkis kahe jala kõrgusele sujuvas hoos, mis Abdullahi kõhus õõnsa tunde tekitas. Ta istus üsna kiiresti maha. Vaibal oli äärmiselt mugav istuda. Just nagu väga tugeval võrkkiigel. «See armetult aeglane mõistus on veendud,» tunnistas ta võõrale. «Mis teie hind oligi, oh ülim lahkus? Kakssada hõbedas?»

«Viissada KULLAS,» sõnas võõras. «Ütle vaibale, et ta laskuks, ja me arutame seda asja.»

Abdullah ütles vaibale: «Maandu põrandale,» ja vaip tegi seda, kaotades sellega näriva kahtluse Abdullahi mõtteist, et võõras oli vaikselt midagi öelnud, kui Abdullah oli sellele astunud, mida ta polnud kuulnud naabri poolt tulevas lärmis. Ta hüppas püsti ja kauplemine jätkus. «Mu kukrus pole rohkem kui sada viiskümmend kulda,» selgitas ta, «kui selle täiesti pahupidi pööran ja raputan.»

«Siis pead otsima oma teisest kukrust või vaatama isegi oma madratsi alla,» vastas võõras. «Sest mu suuremeelsuse piiriks on nelisada üheksakümmend viis kulda, ja ma ei müüks seda üldse, kui hädavajadus poleks nii suur.»

«Võiksin leida veel nelikümmend viis kulda oma vasaku kinga tallast,» vastas Abdullah. «Seda ma hoian hädatarvidusteks ja rohkem mul tõesti pole.»

«Vaata oma paremat kinga,» vastas võõras. «Nelisada viiskümmend.»

Ja nii see jätkus. Tund hiljem võõras lahkus 210 kuldtükiga, jättes Abdullahi maha ehtsana tunduva võluvaiba õnneliku omanikuna. Abdullah oli ikka veel umbusklik. Ta ei uskunud, et keegi, isegi väheste vajadustega kõrberändur, lahkuks tõelisest lendavast vaibast – kuigi väga kulunust – vähema kui 400 kuldtüki eest. Vaip oli liiga kasulik – parem kui kaamel, sest sel polnud vaja süüa – ja hea kaamel maksab vähemalt 450 kulda.

Selles pidi olema mingi konks. Ja oli üks trikk, millest Abdullah kuulnud oli. Nii tehti tavaliselt hobuste või koertega. Mees võis müüa usaldavale farmerile või jahimehele tõeliselt suurepärase looma üllatavalt väikese hinna eest, öeldes, et ta on peaaegu nälga suremas. See rõõmus farmer või jahimees paneb hobuse talli või koera kuuti. Hommikul on see kadunud, olles treenitud köidikutest või kaelarihmast vabanema ja öösel oma eelmise omaniku juurde tagasi minema. Abdullahile paistis, et sobivalt kuulekat vaipa võib treenida sedasama tegema. Nii et enne putkast lahkumist mässis ta võluvaiba väga hoolikalt ühe vaia ümber, mis katust toetas, ja sidus sellele nööri ümber, mitu korda, terve rulli, ning kinnitas selle siis ühe raudposti külge seina alumises osas.

«Arvan, et sul on raske siit välja pääseda,» ütles ta vaibale ja läks uurima, mis oli juhtunud toiduputkas.

Putkas oli nüüd vaikne ja puhas. Jamal istus letil, õnnetult koera kallistades.

«Mis juhtus?» küsis Abdullah.

«Mõned vargapoisid ajasid kogu mu kalmaari ümber,» ütles Jamal. «Mu terve päeva kaup on maas, kadunud, läinud!»

Abdullah oli nii rahul oma tehinguga, et andis Jamalile kaks hõbemünti uue kalmaari ostmiseks. Jamal nuttis tänulikkusest ja embas Abdullahi. Ta koer ei hammustanud Abdullahi, vaid lakkus hoopis ta kätt. Abdullah naeratas. Elu oli hea. Ta läks vilistades õhtusööki ostma, kuni koer ta kioskit valvas.

Kui õhtupäike Zanzibi kuplite ja minarettide taga taevast punaseks värvis, tuli Abdullah tagasi, ikka veel vilistades, plaanitsedes müüa vaiba sultanile endale tõepoolest väga kõrge hinna eest. Ta leidis vaiba täpselt sealt, kuhu oli selle jätnud. Või parem pakkuda seda suurvesiirile, mõtles ta end pestes, ehk tahab vesiir ise selle sultanile kinkida? Sel viisil võiks küsida veelgi rohkem raha. Kui ta mõtles oma väärtuslikust vaibast, hakkas teda jälle närima kujutluspilt köidikuist põgenevast hobusest. Öösärki pugedes kujutles Abdullah, kuidas vaip vabaks väänleb. See oli vana ja painduv ning tõenäoliselt väga hästi välja õpetatud. See võis kindlasti nööri vahelt välja libiseda. Isegi kui vaip ei põgene, ei suuda Abdullah sellele mõeldes ikkagi uinuda.

Viimaks lõikas ta ettevaatlikult nööri läbi ja laotas vaiba oma kõige väärtuslikumate vaipade peale, mida ta alati kasutas voodina. Siis ta pani pähe oma öömütsi – mis oli vajalik, sest kõrbest puhus külm tuul ja putka täitus tõmbetuulega –, tõmbas teki ümber, puhus lambi ära ja jäi magama.