Читать книгу Kindlus õhus - Diana Wynne Jones - Страница 5

Ta ärkas ja leidis end lebamas rohul, ikka veel vaiba peal, palju ilusamas aias kui ükski neist, mida ta oli kunagi välja mõelnud. Abdullah oli veendunud, et see oli unenägu. Siin oli aed, mida ta oli püüdnud kujutleda, kui võõras oli teda nii jõhkralt häirinud. Kuu oli peaaegu täis ja kõrgel pea kohal, valgustades sadat väikest lõhnavat lille tema ümber. Ümmargused kollased lambid rippusid puude otsas, mis valgustasid kohti, kuhu kuuvalgus ei ulatunud. Abdullahi arust oli see väga tore mõte. Kahes valguses, valges ja kollases, võis ta näha ronitaimedest võlvkäiku, mis toetus elegantsetele sammastele rohuplatsi taga, ja kusagil tagapool vulises vaikselt peidusolev vesi.

See oli nii rahulik ja taevalik, et Abdullah tõusis üles ja läks peidetud vett otsima, eksledes mööda võlvkäiku, kus tähesarnased õied ta nägu puudutasid, kõik valged ja vaiksed kuuvalguses, ja kellukese taolistest lilledest õhkus kõige vürtsikamat ja õrnemat lõhna. Nagu unenäos tehakse, sõrmitses Abdullah suurt vahajat liiliat ja uitas väikesesse orgu, mis oli täis kahvatuid roose. Ta polnud kunagi kujutlenud midagi nii ilusat.

Ta leidis voolava vee sõnajalataoliste, kastest tilkuvate põõsaste tagant. See oli lihtne marmorpurskkaev, valgustatud põõsail rippuvaist lambiridadest, mis muutsid väreleva vee imelisteks hõbedasteks ja kuldseteks veeringideks. Abdullah kõndis vaimustunult selle poole.

Oli vaid üks asi, mis pidi ta ekstaasi täiuslikuks muutma, ja nagu kõigis ta parimates unenägudes, oli see olemas. Äärmiselt armas tüdruk tuli üle muru tema poole, astudes kergelt paljajalu niiskel murul. Õhukesed rõivad, mis ta ümber heljusid, näitasid, et ta on sale, kuid mitte kõhn, just nagu printsess Abdullahi unistustes. Kui ta oli Abdullahi läheduses, nägi mees, et tüdruku nägu pole täiuslik ovaal, nagu ta unenäoprintsessil olema pidi, ja ta tohutud tumedad silmad polnud üldse salapärased. Tegelikult uurisid need Abdullahi nägu teravalt, ilmse huviga. Abdullah kohendas kiiresti oma unistusi, sest tüdruk oli kindlasti väga ilus. Ja kui tüdruk rääkima hakkas, oli ta hääl just niisugune, nagu võis soovida, olles kerge ja lõbus nagu vesi purskkaevus, ja see kõlas ka väga otsusekindlalt.

«Kas sa oled uut sorti teener?» küsis neiu.

Unenägudes küsivad inimesed alati kummalisi asju, mõtles Abdullah. «Ei, mu kujutlusvõime meistriteos,» ütles ta. «Tea, et ma olen kauge maa kuninga kaua kadunud poeg.»

«Oh,» ütles neiu. «Siis on teine asi. Kas see tähendab, et sa oled teistsugune naine, kui mu tavalised teenijad?»

Abdullah vaatas oma unistuste tüdrukut pisut hämmeldunult. «Ma pole naine!» ütles ta.

«Kas oled kindel?» küsis too. «Sa kannad kleiti.»

Abdullah vaatas alla ja avastas, et just nagu ta unenägudes ikka, kandis ta oma öösärki. «See on vaid mu kummaline võõrapärane riietus,» ütles ta kiirustades. «Mu tõeline maa asub siit kaugel. Kinnitan sulle, et olen mees.»

«Oh, ei,» ütles tüdruk otsustavalt. «Sa ei saa olla mees. Sa oled vale kujuga. Mehed on kaks korda nii paksud nagu sina ja nende kõhud kerkivad välja nende keskosast. Ja neil on hallid karvad igal pool nägudel ja pealael pole juukseid, vaid läikiv nahk. Sinul on peas juuksed nagu mul ja näol pole peaaegu mingeid karvu.» Siis, kui Abdullah pani üsna häbenedes käe kuuele karvale oma ülahuulel, küsis neiu: «Või on sul mütsi all paljas nahk?»

«Muidugi mitte,» ütles Abdullah, kes oli uhke oma paksudele, lainelistele juustele. Ta tõstis käe ja võttis ära selle, mis osutus ta öömütsiks. «Vaata,» ütles ta.

«Ah,» vastas neiu. Ta armas nägu oli hämmeldunud. «Su juuksed on peaaegu sama ilusad kui mul. Ma ei mõista.»

«Ka mina pole kindel, et mõistan,» ütles Abdullah. «Kas võib olla, et sa pole näinud eriti paljusid mehi?»

«Muidugi mitte,» ütles neiu. «Ära ole rumal. Ma olen näinud ainult oma isa! Kuid teda ma olen päris palju näinud, nii et ma tean.»

«Kas sa ei käi üldse kunagi väljas?» küsis Abdullah abitult.

Tüdruk naeris. «Jah, ma olen praegu väljas. See on mu ööaed. Mu isa tegi selle, et ma ei rikuks oma väljanägemist, minnes välja päikesepaistel.»

«Ma mõtlen, väljas linnas, et näha kõiki neid inimesi,» selgitas Abdullah.

«Noh, ei, mitte veel,» tunnistas tüdruk. Ta pöördus mehest ära, nagu oleks see teema talle pisut muret valmistanud, ja läks purskkaevu servale istuma. Pöördudes ja tema poole üles vaadates ütles ta: «Mu isa ütleb mulle, et ma võin välja minna ja linna vaadata mingil ajal pärast seda, kui ma olen abiellunud – kui mu abikaasa lubab –, kuid see ei juhtu selles linnas. Mu isa korraldab mu abielu Ochinstani printsiga. Niikaua pean muidugi jääma nende seinte vahele.»

Abdullah oli kuulnud, et mõned Zanzibi väga rikkad inimesed hoidsid oma tütreid – ja isegi naisi – peaaegu nagu vangis oma suurtes majades. Ta oli palju kordi soovinud, et keegi hoiaks ta isa esimese naise õde Fatimat sellisel viisil. Kuid nüüd, selles unenäos, paistis talle, et see komme oli täielikult mõistusevastane ja üldse mitte selle armsa tüdruku suhtes õiglane. Kujutle, et sa ei tea, milline näeb välja tavaline noormees!

«Vabandan, et küsin, aga kas Ochinstani prints on vana ja ehk pisut inetu?» küsis ta.

«Noh,» vastas tüdruk, ilmselt mitte kindel olles, «mu isa ütleb, et ta on oma parimais aastais, just nagu mu isagi. Kuid ma usun, et isa kardab meeste jõhkrat loomust. Isa ütleb, et kui keegi teine mees mind enne printsi näeb, siis ma hakkan talle meeldima ja ta röövib mu ära, mis loomulikult kõik mu isa plaanid ära rikub. Ta ütleb, et enamik mehi on täielikud metsloomad. Kas sa oled metsloom?»

«Mitte sinnapoolegi,» sõnas Abdullah.

«Ka mina arvan, et ei ole,» vastas tüdruk ja vaatas tema poole üsna murelikult. «Sa ei paista, et oleksid metsloom. Seetõttu olen päris kindel, et sa ei saa olla mees.» Ilmselt oli ta üks neist inimestest, kellele meeldib mingi teooria külge klammerduda, olles kord selle leiutanud. Pärast hetkelist järelemõtlemist küsis tüdruk: «Kas võis su perekond ehk omaenda põhjustel su valet uskudes üles kasvatada?»

Abdullah tahtis ütelda, et asi oli täpselt vastupidi, kuid kuna see tundus talle ebaviisakana, ta lihtsalt raputas pead ja mõtles, et kui suuremeelne oli sellest neiust tema pärast nii muretseda, ja kuidas mure tegi ta näo veelgi ilusamaks – rääkimata viisist, kuidas ta silmad kaastundlikult särasid purskkaevult peegelduvas kuldses ja hõbedases valguses.

«Ehk on põhjuseks tõsiasi, et sa tuled kaugelt maalt,» ütles neiu ja patsutas purskkaevu servale enda kõrval. «Istu ja räägi mulle sellest.»

«Ütle mulle kõigepealt, kuidas su nimi on,» ütles Abdullah.

«See on üsna rumal nimi,» ütles tüdruk närviliselt. «Mind hüütakse Öölilleks.»

See on täiuslik nimi mu unistuste tüdrukule, mõtles Abdullah. Ta vaatas neiut imetlevalt.

«Minu nimi on Abdullah,» ütles ta.

«Nad panid sulle isegi mehe nime!» hüüdis Öölill põlglikult. «Istu ja räägi mulle.»

Abdullah istus tema kõrvale marmoräärisele ja arvas, et see on väga tõeline unenägu. Kivi oli külm. Purskkaevupritsmed tegid ta öösärgi märjaks, kui Öölille väga peen roosiõlihõng segunes kõige realistlikuma lillelõhnaga, aga kuna see oli unenägu, siis võisid siin tõeks saada ka kõik muud Abdullahi unistused. Seepärast rääkis Abdullah neiule lossist, kus ta oli printsina elanud, ja kuidas Kabul Aqba oli ta röövinud ja kuidas ta oli kõrbe põgenenud, kust vaibakaupmees ta leidis.

Öölill kuulas suure kaasaelamisega.

«Kui kohutav! Kui kurnav!» ütles ta. «Kas võis su kasuisa olla liidus bandiitidega, et sind petta?»

Abdullahil oli tekkinud tunne, et kuigi see oli vaid unenägu, hakkas ta neiu sümpaatiat võitma valeväidete abil. Ta nõustus, et ta isa võis maksta Kabul Aqbale, ja siis muutis teemat. «Lähme tagasi su isa ja tema plaanide juurde,» ütles ta. «Mulle paistab pisut ebameeldivana, et sa pead abielluma selle Ochinstani printsiga, nägemata teisi mehi, kellega teda võrrelda. Kuidas sa siis tead, kas armastad teda või mitte?»

«Sul on õigus,» ütles tüdruk. «See teeb ka mulle vahel muret.»

«Siis tead, mis teeme,» sõnas Abdullah. «Ütleme, et tulen homme õhtul tagasi ja toon sulle nii palju meeste pilte, kui leida suudan? See võiks anda sulle pisut võrdlusmaterjali.» Unenägu või mitte, kuid Abdullahil polnud absoluutselt mingit kahtlust, et ta homme tagasi tuleb. Ja pildid oleksid heaks vabanduseks neidu näha.

Öölill kaalus ta pakkumist, kiikudes kahtlevalt edasi-tagasi, käed põlvede ümber. Abdullah võis peaaegu näha paksude, kiilate, hallide habemetega meeste ridu ta vaimusilma eest möödumas.

«Ma kinnitan sulle,» ütles Abdullah, «et mehi on igasuguse suuruse ja kujuga.»

«Siis oleks see väga õpetlik,» nõustus neiu. «Vähemalt annaks see mulle vabanduse sind uuesti näha. Sa oled üks kõige kenamaid inimesi, keda ma olen kunagi kohanud.»

See muutis Abdullahi otsuse homme tagasi tulla veel kindlamaks. Ta ütles endale, et oleks ebaõiglane jätta neiu sellisesse teadmatusse.

«Ja mina arvan sinust samamoodi,» ütles ta häbelikult.

Seepeale tõusis Öölill tema pettumuseks üles, et lahkuda. «Ma pean nüüd sisse minema,» ütles ta. «Esimene külaskäik ei tohi kesta kauem kui pool tundi ja ma olen peaaegu kindel, et sa oled siin olnud kaks korda nii kaua. Aga nüüd me tunneme teineteist ja sa võid jääda järgmisel korral vähemalt kaheks tunniks.»

«Tänan, jään kindlasti,» ütles Abdullah.

Tüdruk naeratas ja kadus nagu unenägu purskkaevu taha ja kahe suurelehelise õitsva põõsa varju. Pärast seda tundusid aed, kuuvalgus ja lõhnad üsna igavad. Abdullahil ei tulnud muud paremat pähe, kui tuldud teed tagasi rännata. Ja sealt kuuvalgelt lagendikult leidiski ta vaiba. Ta oli selle täielikult unustanud. Aga kuna see vaip seal juba oli, heitis ta sellele pikali ja jäi magama.

Ta ärkas mõned tunnid hiljem, kui pimestav päikesevalgus putkapragude vahelt sisse hoovas. Üleeilse viiruki lõhn, mis õhus rippus, tundus talle odava ja lämmatavana. Tegelikult oli terve putka kopitanud, vastik ja vilets. Ja ta kõrv valutas, sest öömüts paistis olevat öö jooksul maha kukkunud.

Kuid vähemalt avastas ta mütsi otsides, et vaip polnud ära põgenenud. See oli ikka veel tema all. See oli ainus hea asi, mida ta võis näha selles äärmiselt igavas ja masendavas elus.

Ikka veel hõbeda eest tänulik Jamal hüüdis väljast, et tal on nende mõlema jaoks hommikusöök valmis. Abdullah heitis naeratades putkakardinad eest. Kauguses kiresid kuked. Taevas hakkas sinetama ja eredad päikesekiired lõikasid läbi sinise tolmu ja vanade viirukijäänuste putka sees. Isegi selle heledas valguses ei suutnud Abdullah leida oma öömütsi. Ja ta oli masendunum kui kunagi varem.

«Ütle mulle, kas sa vahel oled tundnud end ebatavaliselt kurvana?» küsis ta Jamalilt, kui nad kahekesi ristisjalu väljas päikese käes istusid ja sõid.

Jamal söötis õrnalt oma koerale tüki suhkrukooki. «Ma oleksin täna olnud õnnetu,» ütles ta, «kui poleks olnud sind. Arvan, et keegi maksis neile armetutele poistele, et nad minult varastaks. Nad olid nii põhjalikud. Ja lisaks sellele määras vahtkond mulle trahvi. Kas ma rääkisin sulle? Arvan, et mul on vaenlasi, mu sõber.»

Kuigi see kinnitas Abdullahi kahtlusi võõra suhtes, kes oli talle vaiba müünud, polnud sellest palju abi. «Võib-olla,» ütles ta, «peaksid sa olema ettevaatlikum selles suhtes, keda sa lased oma koeral hammustada.»

«Mitte mina!» sõnas Jamal. «Ma usun vabasse tahtesse. Kui mu koer soovib vihata tervet inimsugu peale minu enda, võib ta vabalt seda teha.»

Pärast hommikusööki hakkas Abdullah jälle oma öömütsi otsima. Seda lihtsalt polnud kusagil. Ta püüdis hoolikalt meenutada viimast korda, mil ta oli seda kandnud. See oli olnud tal peas, kui ta oli eelmisel õhtul magama läinud ja kavatsenud vaiba suurvesiirile viia. Pärast seda tuli unenägu. Ta leidis, et ta kandis selles öömütsi. Ta mäletas, et võttis selle ära, et näidata Öölillele (kui armas nimi!), et ta pole kiilaspea. Sealt edasi, nii palju kui ta meenutada suutis, oli ta öömütsi käes hoidnud, kuni hetkeni, mil istus neiu kõrvale purskkaevu servale. Abdullah mäletas selgesti, et kui ta oli Öölillele jutustanud lugu sellest, kuidas Kabul Aqba teda röövis, oli ta rääkides mõlema käega vehkinud, ja meenutas, et öömütsi polnud kummaski käes. Ta teadis, et unenägudes võisid asjad sel viisil kaduda, kuid talle igal juhul tundus, et ta oli selle istudes maha pillanud. Kas oli võimalik, et ta oli jätnud selle murule purskkaevu kõrval? Millisel juhul...

Abdullah seisis nagu kivikuju putka keskel, vaadates päikesekiiri, mis kummalisel kombel ei paistnud enam täis räpaseid tolmukübemeid ja vana viirukit. Selle asemel olid nad nagu puhtast kullast taevatükid.

«See polnud unenägu!» ütles Abdullah.

Kuidagi oli ta masendus täiesti läinud. Isegi hingamine oli kergem.

«See oli tõeline!» ütles ta.

Ta läks ja seisis mõtlikult võluvaipa vaadates. Ka see oli olnud unenäos. Sellisel juhul...

«Tuleb välja, et sa viisid mu kellegi rikka mehe aeda, kuni ma magasin,» ütles ta sellele. «Ehk ma rääkisin unes ja käskisin sul seda teha. Väga tõenäoliselt. Ma mõtlesin aedadest. Sa oled veelgi väärtuslikum, kui ma arvasin!»