Читать книгу Pimeduse Isand Derkholmist - Diana Wynne Jones - Страница 4

«Jääge kõik ometi vait!» sisistas ülikooli rektor Querida. Ta pungitas silmi ja vahtis laua ümber istujaid.

«Ma tahtsin vaid öelda...» alustasid kuningas, imperaator ja mõned võlurid.

«Otsekohe,» ütles Querida, «või hakkan lobisejaid madudeks muutma!»

See sulges peaaegu kõigi ülikooli erakorralise komitee liikmete suud. Querida oli kõige võimsam võlur maailmas ja tal oli eriline nõrkus madude vastu. Ta sarnanes ka ise maoga, olles väike, läikiva roheka nahaga ja väga, väga vana. Keegi ei kahelnud, et ta mõtles, mida ütles. Kuid kaks inimest jätkasid siiski rääkimist.

Sünge kuningas Luther pomises laua otsast: «Ehk olekski parem madu olla.» Ja kui Querida pilk temal peatus, vahtis ta pahuralt vastu, nagu väljakutset esitades.

Võlur Barnabas, ülikooli rektori asetäitja, jätkas siiski: «…ma püüan öelda, Querida, et sa ei mõista, mida see tähendab. Sa oled naine. Sina pead ainult olema Võrgutav Sireen. Mr Chesney ei vali naisi Pimeduse Isandaks.» Querida põrnitses teda vähimagi tagajärjeta. Barnabas naeratas talle lõbusalt ja ajas end pisut puhevile. Ta nägu paistis olevat loodud heaks tujuks. Ta juuksed ja habe lehvisid ümber ta näo hallide lokkidena. Ta vaatas Querida pungis silmadesse oma sinisilmadega, mida ümbritsesid punased randid, ja lisas: «Me oleme kõik kurnatud, paljud meist.»

«Tõsi, tõsi!» pomisesid mitmed laua ümber istujad ettevaatlikult.

«Ma tean seda!» nähvas Querida. «Ja kui te kuulaksite mind, selle asemel et kooris kaevelda, siis saaksite teada, et ma kutsusin teid arutama, kuidas Mr Chesney palverändurite külaskäigud alatiseks lõpetada.»

Tekkis hämmastunud vaikus.

Querida põski kortsutas kerge, kibestunud naeratus. «Jah,» ütles ta. «Ma tean väga hästi, et te valisite mu rektoriks, sest arvasite, et olen ainus, kes on küllalt halastamatu Mr Chesneyle vastu hakkamiseks, ja te olite kõik väga pettunud, et ma kohe talle kõri kallale ei karanud. Kuid ma analüüsisin vahepeal olukorda.

Pole kerge kavandada sõjakäiku mehe vastu, kes elab teises maailmas ja organiseerib oma huvireise sealt.» Ta väikesed rohekasvalged käed liikusid paberi-, kasetohu- ja pärgamendivirnale tema ees ja ta hakkas neid väikeste kiirete liigutustega sahinal uutesse hunnikutesse tõstma. «Kuid mulle on selge,» ütles ta, «et asjad on läinud halvast talumatuks, jõudnud kriisipunkti ja midagi tuleb ette võtta. Siin on nelikümmend kuus kaebust meessoost võluritelt ja kakskümmend kaks teistelt maagiakasutajatelt, kes kõik kaebavad kroonilise ületöötamise üle. Siin on kolm kirja, millele on alla kirjutanud üle saja naisvõluri, kes väidavad, et neile keelatakse võrdseid õigusi. Nad ei eksi. Mr Chesney ei usu, et naised võivad olla võlurid.» Ta käed liikusid võimsale pärgamendivirnale, mille küljes rippusid suured punased pitserid. «See,» ütles ta, «on kuningate käest. Kõik kuningad meie maailmas on kirjutanud mulle vähemalt korra, protesteerides selle üle, mida palverändurid nende kuningriikidega teevad. Võib-olla peaksin tsiteerima vaid ühte neist. Kuningas Luther, ehk võiksite teha kokkuvõtte kirjadest, mida saan teilt korra kuus?»

«Jah, loomulikult,» ütles kuningas Luther. Ta nõjatus ettepoole ja haaras oma tugevate, sinakate kätega lauast kinni. «Mu kuningriiki rüüstatakse,» sõnas ta. «Mind on viimase kahekümne aasta jooksul valitud kakskümmend korda Kurjaks Kuningaks, selle tagajärjel käivad palverändurid minu juurest läbi korra nädalas, vallutavad mu riiki ja püüavad tappa mind või mu õukondlasi. Mu naine on mind maha jätnud ja lapsed ohutuse pärast kaasa viinud. Linnad ja külad on laastatud. Kui Pimeduse Isanda armee ei valluta mu pealinna, siis teevad seda järgmisel korral Headuse Jõud. Tunnistan, et mulle makstakse selle eest päris hästi, kuid raha, mida teenin, on nii hädasti vaja pealinna ülesehituseks enne järgmiste palverändurite saabumist, et midagi ei jää üle talupoegade aitamiseks. Nad ei kasvata tänapäeval peaaegu mitte midagi. Te peate teadma, rektor...»

Querida käsi langes järgmisele virnale, milles olid eri kuju ja suurusega paberid. «Ma tean, tänan, Teie Majesteet. Need kirjad on valik neist, mida saan talunikelt ja tavakodanikelt. Nad kõik väidavad, et kui ilmad kogu aeg maagiliselt muutuvad, sõjaväed saagi maha tallavad, sõdurid karja varastavad, Pimeduse Isanda teenrid kõike põlema panevad, siis ootab neid lähitulevikus näljahäda.» Ta võttis veel ühe väiksema paberivirna. «Peaaegu ainsad inimesed, kel hästi läheb, on kõrtsmikud, kes kaebavad, et odrapuuduse tõttu on raske küllalt õlut pruulida.»

«Mu süda valutab,» sõnas kuningas Luther hapult. «Mis meist küll saab, kui palverändurid saabuvad kõrtsi, kus pole õlut?»

«Mr Chesney poleks rahul,» pomises peapreester Umru. «Kaitsku meid jumalad, Anscher hoidku meid selle eest!»

«Chesney on kõigest inimene,» pomises Varaste Gildi saadik.

«Parem, kui ta seda sinu suust ei kuuleks!» sõnas Barnabas hoiatavalt.

«Muidugi on ta kõigest inimene,» nähvas Querida. «Ta lihtsalt juhtub olema kõige võimsam mees maailmas, ja ma olen kindlustanud, et ta meid selles nõupidamisruumis ei kuuleks. Kas ma võin nüüd jätkata? Tänan. Mitmed asutused avaldavad meile survet lahenduse leidmiseks. Siin» – ta võttis suure ja ilusate tähtedega pärgamendi, kaunistustega servades – «on Bardide Kolledži ultimaatum. Need ütlevad, et Mr Chesney ja ta käsilased on lubanud palveränduritel kõiki barde tappa. Nad ei kavatse enam kaotada paljutõotavaid muusikuid ja seepärast keelduvad sel aastal ringreisidest osa võtmast, kui me ei garanteeri nende turvalisust...»

«Kuid me ei saa!» protesteeris võlur, kes istus Barnabasist kaks kohta kaugemal.

«Tõsi,» sõnas Querida. «Kardan, et bardid peavad Mr Chesneyle aru andma. Mul on siin ka sarnaseid, kuid tagasihoidlikumaid kirju nägijailt ja tervendajailt. Nägijad kaebavad, et nad peavad ette nägema kujuteldavaid sündmusi ja et see on nende gildi põhimõtete vastu, ja tervendajad, nagu võluridki, kurdavad kroonilise ületöötamise üle. Nad ähvardavad sel aastal meid mitte aidata. Ja siin...» ta kergitas väikest räbaldunud paberivirna, «on kirjad palgasõdurite ülematelt. Enamik neist ütleb, et sõdurite, varustuse ja relvastuse vahetus maksab neile rohkem kui palverändajailt saadav tasu, ja see siin kõige peal – arvan, et selle mehe nimi oli Must Kinnas – märgib ka väga tundeliselt, et ta tahab tallu pensionile minna, kuid ta pole kahekümne aasta jooksul küllalt teeninud, et üht lehhmigi...»

«Mis asja?» küsis kuningas Luther.

«Lehmagi osta. Ta ei oska õigekirja,» ütles Barnabas.

«Isegi kui oleks talusid, mis palverändurite eest kaitstud oleksid,» ütles Querida. Ta soris veel pabereid ja rääkis seejuures: «Haledad kirjad nunnadelt, munkadelt, libahuntidelt. Kus on...? Oh, jah, siin.» Ta võttis valge lehe, mis kergelt kumas, ja suure pärlmutterja tüki millestki, mis paistis olevat nõrkade märkidega kaetud soomus. «Tõenäoliselt üks nende vanalt Soomuseliselt,» märkis ta. «Need on protestid haldjatelt ja draakonitelt.»

«Mis põhjust on neil kurtmiseks?» küsis üks võlur ärritunult.

«Mõlemad väljenduvad üsna ähmaselt,» tunnistas Querida. «Arvan, et haldjakuningas räägib väljapressimisest ja draakoneid paistab kurvastavat nende peidetud varanduse vähenemine, kuid mõlemad räägivad ka midagi oma sünniõigusest, nii et ei saa kindel olla. Te võite neid üsna varsti lugeda, kui soovite, nagu ka kõiki teisi kirju. Kas olen nüüd oma mõtte selgeks teinud?» Ta aukus silmad vaatasid kordamööda kõigile laua taga istujaile otsa. «Olen küsinud kõigilt, kellele mõelda oskan, kuidas palverännud neid mõjutavad. Olen saanud rohkem kui miljon vastust. Mu kirjutuslaud ajab neist üle ja ma kutsun teid kõiki neid lugema. Mul on siin vaid kõige tähtsamad. Ja peamine on see, et kõik räägivad sama asja. Nad tahavad Mr Chesney palverändurite külaskäikude lõppemist.»

«Ja kas sa oled välja mõelnud viisi nende peatamiseks?» küsis Barnabas innukalt.

«Ei,» ütles Querida. «Selleks pole mingit võimalust.»

«Mida?» karjusid peaaegu kõik laua ümber olijad.

«Selleks pole mingit võimalust,» kordas Querida, «mis mulle pähe tuleks. Ehk pean teile meelde tuletama, et Mr Chesney otsuseid toetab üks äärmiselt võimas deemon. Kõik märgid näitavad, et ta sõlmis deemoniga kokkuleppe siis, kui alustas oma palverändurite ringreise.»

«Jah, kuid see oli nelikümmend aastat tagasi,» väitis noor Lõuna imperaator. «Mõned meist polnud siis sündinudki. See deemon sundis mu vanaisa, mitte mind.»

«Ära ole rumal,» nähvas Querida. «Deemonid on surematud.»

«Kuid Mr Chesney ei ole,» väitis noor imperaator.

«Tõenäoliselt mitte, kuid olen kuulnud, et ta ootab oma lastelt äri ülevõtmist,» sõnas Barnabas kurvalt.

Querida heitis imperaatorile hoiatava pilgu. «Ära räägi nii kusagil mujal kui selles ruumis. Mr Chesneyle ei meeldi, kui keegi ta palverände kritiseerib, ja deemonit ei tohi üldse nimetada. Kas olen oma seisukoha selgeks teinud?» Noor imperaator neelatas ja istus. «Hästi,» ütles Querida. «Nüüd asja juurde. Palverännakute agendid on olnud selles maailmas juba rohkem kui kuu aega ja korraldused selle aasta ringreisideks on peaaegu lõpetatud. Mr Chesney tuleb ise homme siia, et anda Pimeduse Isandale ja Võlur-Giididele viimaseid juhtnööre. Meie tänane eesmärk peaks olema selle aasta Pimeduse Isanda määramine.»

Laua ümbert kostis raskeid ohkeid. «Hästi,» ütles üks võlureist, üldise rusutuse keskelt. «Kes see olema peaks? Mitte mina. Ma tegin seda eelmisel aastal.»

Querida naeratas hapult, pani käed rinnale ja nõjatus tagasi. «Mul pole aimugi,» ütles ta kiretult. «Ma ei tea seda, kes võiks olla Pimeduse Isand, ega seda, kuidas palverännakuid lõpetada. Soovitan oraaklitelt küsida.»

Tekkis pikk, mõtlik vaikus. Laua taga nihutati toole, kui isegi kõige aeglasemad mõistsid, et Querida püüdis siiski asjale lahendust leida. Viimaks ütles peapreester kahtlevalt: «Proua rektor, minu arust on need oraaklid tekkinud just Mr Chesney soovil, kes nõudis ülikooli võluritelt nende loomist...»

«Ja neid aitas endine peapreester, kes lootis, et saab oraakli abil võimaluse jumalatega vestlemiseks,» nõustus Querida. «Kas arvad, et seepärast pole oraaklitest abi, peapreester Umru?»

«Noh,» ütles peapreester. «Ee. Kas siis ei võiks oraaklid sellisel juhul olla – noh – kallutatud?»

«Tõenäoliselt,» ütles Querida. «Sel põhjusel soovitan küsida nii Valge Oraakli kui Musta Oraakli käest. Nad ütlevad kaht erinevat asja ja me teeme mõlemaid.»

«Ee,» ütles peapreester Umru. «Kaks Pimeduse Isandat?»

«Kui nii nõutakse,» ütles Querida. «Mida iganes vaja läheb.» Ta lükkas tooli tagasi ja tõusis. Kuna ta oli nii väike, jäi ta pea täpselt samale kõrgusele. Ta tilluke lõug sirutus ettepoole, kui ta lauas ringi vaatas. «Me ei saa kõik oraaklite juurde minna,» ütles ta, «ja mõned teist paistavad selleks liiga väsinud olevat. Ma võtan kaasa esindajad. Kuningas Luther, arvan ma, ja Barnabas, tule sina. Ja sina, peapreester Umru...»

Umru tõusis ja kummardas, käed suurele kõhule kokku pandud. «Proua rektor, ma ei tahaks, et mind valitaks valedel põhjustel. Mina olen tõenäoliselt üks vähestest inimestest siin, kes pole palverändurite retkedele vastu. Nad on aidanud kaasa mu templi õitselepuhkemisele.»

«Ma tean,» ütles Querida. «Pole vaja mind lolliks pidada. Ma tahan sind kui teise vaatluspunkti esindajat. Ja ma kutsun ka sinu, samal põhjusel.» Ta käsi liikus nagu mao keel ja näitas Varaste Gildi saadikule.

Noor, kõhn, heledapäine, targa ilmega mees oli äärmiselt üllatunud. «Minu?» küsis ta. «Olete kindel?»

«Kui rumal küsimus,» vastas Querida. «Teie gild peab palverändurite abil hästi teenima.»

Kummaline ilme tekkis varga näole, kuid ta tõusis sõnagi lausumata. Ta riided olid sama kallid kui peapreestri omad. Ta pikad siidised varrukad keerlesid, kui ta graatsiliselt ümber laua kõndis. «Kas oraaklid ei asu kaugel kõrbes?» küsis ta. «Kuidas me sinna läheme?»

«Translokeerumise loitsu abil, mille olen juba ette valmistanud,» sõnas Querida. «Tulge siia, teie neljakesi.» Ta näitas tühja ruumiosa poole, kus ühel suurtest põrandaplaatidest võis servas näha häguseid märke. «Ülejäänud, hakake lugema neid kirju, kuni me ära oleme,» ütles ta. «Ja ma vajan sinu nime,» ütles ta noorele vargale.

«Oh – Regin,» vastas too.

«Seisa siia,» ütles Querida, lükates ta põrandaplaadi ühte nurka. Ta tõukas kuningas Lutheri, Barnabasi ja peapreester Umru teistesse nurkadesse, lipsas Umru ja kuningas Lutheri vahele ning jäi ise keskele. Laua ääres istuvate inimeste vaatepunktist kadus ta täielikult Umru kõhu taha. Siis, vaikselt ja hoiatamata, kadusid nad viiekesi ja põrandaplaat oli tühi.

Neli inimest, kes Queridaga koos olid, tundsid, nagu oleks nad äkki ahju astunud – ahju, kus tõenäoliselt põles tuli, mõtles kuningas Luther, varjates oma silmi paksu villase varrukaga. Higi voolas Barnabasi lokkide alt välja. Umru ohkis hädiselt ja tuikus ja siis püüdis samaaegselt tikitud kingadest liiva välja saada ja mantlit lahti nööpida.

Ainult Querida oli täiesti rahul. Ta ütles «Ah!» ja sirutas, pöörates õndsalt naeratades näo lõõmava päikese poole. Noor varas märkas, et ta silmad olid pärani ja vaatasid otse päikesesse. Võlurid! mõtles Regin. Ta tundis end sama ebamugavalt kui ülejäänud kolm, kuid ta oli õppinud jääma väliselt rahulikuks ja pead selgena hoidma. Ta vaatas ringi. Oraaklid olid ainult mõne jardi kaugusel. Seal olid kaks väikest kupliga ehitist, vasakpoolne nii must, et paistis auguna universumis, ja parempoolne nii pimestavalt valge, et ta pidi kõrvale vaatama, kui kipitav higi ta silmadesse voolas.

Oodates kolme ülejäänu toibumist, haaras Querida Reginil käest ja tõmbas ta üle liiva valge maja poole. «Miks sa vaatasid nii imelikult, kui ütlesin, et su gild peaks palverännakutest palju kasu saama?» sisistas ta. «Kas see tähendab, et ka sina tahaksid nende lõppemist?»

Kui tähelepanelik! mõtles varas tusaselt. «Mitte päriselt, proua rektor. Aga kui selle üle järele mõelda, siis näete, et neljakümne aasta pärast pole meil eriti palju siin maailmas järel, mida varastada. Me vaidleme, kas võime üksteise tagant varastada – ja kui me seda teeks, poleks eriti midagi järel, mille peale saadut kulutada. Tegelikult saadeti mind küsima, kas me tohiksime varastada palveränduritelt.»

«Kas te ei varastagi turistidelt?» küsis Querida. Kui mees pead raputas, levis Querida väikesel sisalikunäol kaval naeratus. «Ma arvan, et see on üks asi, mida Mr Chesney unustas reeglitesse panna. Palun väga, hakake turistidelt varastama.» Ta pöördus kiirelt Umru poole, kes oma tikitud keebiga nägu pühkis. «Tule kaasa! Ära seisa seal! Tulge kõik kaasa, enne kui ära küpsete. Me alustame Valgest Oraaklist.»

Ta astus ees valge hoone poole. Regin järgnes talle, astudes kergelt oma pehmetes saabastes, kuigi higi tilkus tal kõrva tagant. Kuningas Luther ja Barnabas rühkisid süngelt nende kannul. Umru koperdas kõige taga, nähes vaeva kitsast valgest uksest sisse mahtumisega.

Sees oli hämar ja meeldivalt jahe. Nad seisid reas ja vahtisid täielikku pimedusse, mis paistis võtvat palju rohkem ruumi, kui nii väikeses hoones olla võiks.

«Mida me nüüd teeme?» küsis kuningas Luther.

«Ootame,» ütles Querida. «Vaatame.»

Nad ootasid. Mõne aja pärast, nagu juhtub, kui vahid täielikku pimedusse, arvasid nad kõik nägevat tähne, plekke ja keerlevaid mustreid. Päikesepimestus, mõtles kuningas Luther. Silmad petavad, mõtles Regin. Ära tee väljagi. See ei tähenda midagi.

Äkki kogunesid näilised sähvatused eesmärgipäraselt kokku. Oli võimatu mõelda, et need ei tähendanud midagi. Umbes sekundi jooksul arvasid nad kindlalt nägevat millegi kuju, mis oleks võinud olla inimene, kuigi keerlev ja liiga pikk, koosnedes ähmastest punastest, süngetest sinistest ja väikestest rohelistest välgatustest. Pehme õõnes hääl, millele järgnes palju kajasid, ütles: Küsige, surelikud.

«Tänan,» ütles Querida kärmelt. «Meie küsimus on: mida saaksime teha, et lõpeksid palverännakud ja et vabaneksime lõplikult Mr Chesneyst?»

Keerlev kogu laskus allapoole ja kerkis siis umbes kahekümne jala kõrguseks, vajudes lõpuks millekski Querida pikkuseks, võbeledes siia- ja sinnapoole. Ta paistis ärevana. Kuid õõnes hääl oli rääkima hakates samasugune nagu enne. Te peate määrama Pimeduse Isandaks esimese inimese, keda näete siit lahkudes.

«Suur tänu,» ütles Querida.

Päris äkki polnud väike tempel enam üldse pime. See oli tilluke ruum, vaevalt neid viiekesi ära mahutades, paljaste valgete seintega ja liivapõrandaga, millel võis näha pisut prügi, ilmselt teistelt inimestelt, kes olid käinud Valge Oraakliga konsulteerimas. Seal oli paberitükke, väike king, pandlaid, rihmu ja kiviklibu. Midagi välgatas, pooleldi liiva sisse maetult, Regini kinganinade juures. Kui kõik väljaminekuks pöördusid, kummardas ta ja korjas selle märkamatult üles, ja siis peatus koos teistega üllatunult, sest uks polnud enam kitsas. See paistis nüüd küllalt laiana, et nad kõik võiksid üheskoos välja astuda. Nad astusid jälle kuumuse kätte, pilgutades silmi miilide kaupa helkivat tühjust vaadates.

«Siin pole kedagi,» ütles Querida.

«Arvan, et see peab olema esimene inimene, keda näeme, kui tagasi läheme,» ütles Barnabas.

Regin vaatas, mida ta oli üles korjanud. See oli riideriba, millele oli mustade tähtedega trükitud: Olge ettevaatlikud, mida küsite: te võite seda saada. Ta ulatas selle vaikides kuningas Lutherile, kes oli lähim.

«See on hoiatus!» ütles kuningas Luther ja andis selle Umrule.

«Ütlen seda sageli oma kogudusele,» sõnas Umru.

«Ka võlurid teavad seda,» ütles Barnabas. Ta võttis riidetüki ja ulatas selle Queridale. «Meid on hoiatatud, Querida. Kas tahad ikka veel Musta Oraakliga rääkida?»

«Muidugi tahan. Ja ma olen alati väga ettevaatlik, mida küsin,» vastas Querida. Ta astus musta templi poole. Teised vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja järgnesid.

Mustast hoonest õhkus jahedust. Umru ohkas selle lähedusse jõudes kergendatult, kuid ta hambad plagisesid kergelt, kui oli tema kord end kitsast sissekäigust läbi suruda. Sees ta oigas õnnetult, sest seal oli sama kuum kui väljas kõrbes. Ta seisis mõnda aega ähkides ja hingeldades kottpimedas, kui sädemed ja valguslaigud hakkasid, just nagu ennegi, nende silme ees kuju võtma.

Ootame, kuni nad kogunevad, mõtles Regin targalt. Kuid seekord hakkasid pöörlevad sähvatused kogunemise asemel taganema, külgedele tõmbuma ja üha tugevamini särama. Vaatajatel võttis terve minuti, enne kui nad mõistsid, et maha jäänud pimedus oli nüüd peaaegu tohutu inimese kujuline.

«Oh, ma mõistan!» pomises Querida.

Kas tõesti? küsis vali õõnes hääl. See oli sügav nagu haua tagant. Siis küsi.

«Tänan,» ütles Querida ja küsis, just nagu ennegi: «Mida me saaksime teha, et lõpeksid palverännakud ja et vabaneksime lõplikult Mr Chesneyst?»

Tekkis pikk, pikk vaikus. Pimedus jäi täiesti liikumatuks, kuni kestis vaikus, ja siis hakkas järsku võbelema ja kaduma, kui valgusesähvatused mõlemalt poolt sellest läbi sööstsid. Kui ta jälle rääkima hakkas, värises ta sügav hääl pisut.

Te peate määrama viimase palverännu Võlur-Teejuhiks teise inimese, keda siit lahkudes näete.

Siis, just nagu valges templis, oli ruum väike ja tühi ja nad seisid tihedasti koos, prügi keskel. Oli pisut vähem kuum.

«Vannun, et ta naeris meie üle!» ütles Barnabas, kui nad minekuks pöördusid ja leidsid nagu ennegi, et uks oli nüüd küllalt lai koos väljumiseks.

Midagi helkis liivas Regini kinga kõrval. Seekord ta ei võtnud seda üles. Ta pani kinganina selle alla ja nihutas seda, kuni võis näha, mis oli kuldse servaga paberile kirjutatud. Loomulikult oli seal: Olge ettevaatlikud, mida küsite: te võite seda saada. Ta otsustas sellest teistele mitte rääkida.

«Noh, kõrb on veel tühi,» ütles kuningas Luther. «Oh!»

Üks mees oli just Valge Oraakli templist väljunud. Ta oli pikk, tüsedapoolne, lahke näoga mees talupoja riietes. Ta tuli külitsi kitsast uksest välja, üks käsi päikesevarjuks, kuid nad kõik võisid tema nägu päris selgesti näha.

Barnabas sõnas: «Oh, ei!» ja kuningas Luther ütles: «Olgu ma neetud!» Umru raputas pead ja ohkas: «Ole ettevaatlik, mida küsid.» Querida tõmbas sisinal hinge.

«Mis lahti on?» küsis Regin. «Kes ta on? Kes nad on, ma mõtlen?» lisas ta, kui veel keegi suure mehe kannul uksest välja lipsas. See isik oli umbes neljateistaastane poiss, kes paistis üsna selle mehe moodi, ainult et tema oli kõhn ja väike, kui mees oli suur. Sel ajal, kui Regin seda küsis, pöördus mees poisi poole.

«Nii,» ütles ta. «Sulle vastati. Oled rahul?»

«Ei, kindlasti mitte!» ütles poiss. «Ma pole sellest inimesest kunagi kuulnud. Kes ta on?»

«Ma ei tea,» vastas mees. «Kuid ta ei tööta ülikoolis, nii et on päris selge, et sa ei lähe ülikooli võlukunsti õppima. Mul oli õigus.»

Poisi lõug kerkis vihaselt. «Ära paista nii rahulolevana. Sa ei luba mul kunagi teha, mida tahan!»

Nad seisid liivas ja karjusid teineteise peale.

«Kes nad on?» küsis Regin uuesti.

«Ma ei tunne seda poissi,» sõnas Querida, «kuid meest tunnen väga hästi. Ta nimi on Derk. Ta lõpetas kunagi võlurite ülikooli. Pole mingit kahtlust, et Mr Chesney ta Pimeduse Isandana vastu võtab.»

«See poiss on ta poeg,» ütles Barnabas. «Ta nimi on Blade. Querida, ma ei taha seda teha. Derk on tore mees ja minu sõber. Ta on tegelikult väga andekas...»

«Siin lähevad meie arvamused lahku,» nähvas Querida. «Kas poisil on annet?»

«Hunnikute viisi,» ütles Barnabas nukralt. «On emasse läinud.»

«Oh – Mara, ma mäletan,» vastas Querida. «Pean Maraga rääkima. Asi on siis otsustatud. Meil on Pimeduse Isand ja Võlur-Teejuht, vastavalt mõlema oraakli nõuannetele.»

«Me võime alati teeselda, et me pole neid näinud, ja valida kaks järgmist inimest, keda näeme,» soovitas kuningas Luther.

«Jumalad kaitsku meid!» ohkis Umru, pühkides nägu oma mantlivoodriga. Querida heitis kuningas Lutherile oma kõige mürgisema pilgu ja marssis kahe inimese juurde valge templi ees. Kui ta nendeni jõudis, oli Derk ettepoole nõjatumas, et oma pojale näkku röögatada, täiesti mõistlikul ilmel, nagu lihtsalt arutaks midagi rahulikult: «Ma ütlen sulle, et ülikool pole tänapäeval hea koht õppimiseks. Neil pole kolmkümmend aastat ühtegi uut ideed olnud. Nad oskavad vaid Mr Chesney ees lömitada.»

Querida võis kergesti teeselda, et ta ei kuule seda, sest Blade karjus just samal ajal: «Ma ei taha seda kuulda! See on vaid vabandus, et ma ei saaks ülikooli minna! Sa lased Shonal minna Bardide Kolledžisse, nii et miks ma ei võiks võlukunsti õppida?»

«EE – KHM!» ütles Querida ja valjendas seda maagia abil.

Derk ja Blade pöörasid mõlemad ringi. «Türann!» karjus Blade Queridale näkku ja siis pöördus häbistatult ära.

Derk uuris väikest helkivat daami pearektori rüüs. Ta pilk liikus pikale higisele kuningas Lutherile ja Umru hiiglaslikule kogule, kelle laiu punaplekilisi põski katsid higipiisad. Ta noogutas neile ja naeratas Barnabasile, kelle lokid olid märjad ja nägu isegi punasem kui Umru oma. Viimaks vaatas ta noort meest tagapool, kes oli tema jaoks võõras ja kes teeskles, et tal pole kuum. «Oh, tere,» ütles ta. «Mida te kõik siin teete? Kas on mingi põhjus, miks te ei kasuta jahutusloitsu?»

«Ei, ma loobusin sellest!» ütles Querida. «Mulle meeldib kuumus.»

Derk nügis Blade’i. Blade suutis piinlikkuse nii palju unustada, et tegi kerge žesti. Uskumatu, õnnistatud jahedus levis üle nelja mehe. «Hunnikute viisi annet, tõepoolest,» pomises Regin.

«Tänan sind, noormees,» sõnas Umru sõbralikult.

Blade kavatses ilmselgelt näidata, et ta tavaliselt ei karju inimestele näkku, ja kummardas. «Pole tänu väärt, Teie Kõrgeausus,» ütles ta äärmiselt viisakalt. «Ja – vabandage mind – kas keegi teist tunneb võlurit nimega Deucalion?» Ta jälgis neid murelikult, kui nad kõik õlgu kehitasid ja päid raputasid. «Või maagiakasutajat?» küsis ta lootusetult ja vaikselt.

«Pole kunagi kuulnud sellenimelisest, Blade,» ütles Barnabas. «Miks sa seda küsid?»

«Ta on see, kes peaks Valge Oraakli sõnul mulle võlukunsti õpetama,» selgitas Blade. «Ka isa pole temast kunagi kuulnud.» Ta ohkas.

Querida jättis selle teema. «Juhtus, et ka meie küsisime siin oraaklitelt nõu,» ütles ta. «Nad nimetasid sinu, võlur Derk, selle aasta Pimeduse Isandaks, ja sinu, noor Blade, viimase ringreisi Võlur-Giidiks.»

«Misasja...» ütles Derk.

«Ära vaidle oraaklitega, Derk,» sõnas Barnabas vaikselt.

«Kuid...» ütles Blade.

«Ega sina, noormees,» ütles Querida. «Teil mõlemal on järgmise kuue kuu jooksul väga palju tegemist.»

Seepeale liigutas Derk ennast, trotslikult, kuid pisut ebakindlalt, ja ajas end sirgu. «Ma ei usu, et see oleks sinu määrata,» ütles ta.

«On küll,» vastas Querida. «Mine koju ja valmistu. Homme täpselt keskpäeval jõuavad su majja Mr Chesney ja kõik Võlur-Giidid ning mina ise, et tutvustada sulle selle aasta plaane.» Kuna Derk ikka veel seal seisis, vahtis Querida teda nagu löögivalmis kobra ja lisas: «Juhul, kui sa kavatsed homme kodust ära olla, siis pean sulle meelde tuletama, et oled väga halvas seisus, võlur Derk. Sa pole viisteist aastat ülikoolile oma võlurimaksu maksnud. See annab mulle õiguse abinõusid tarvitusele võtta.»

«Saatsin sulle greifimuna,» ütles Derk.

«See oli mäda,» ütles Querida. «Olen kindel, et sa tead seda.»

«Ma ei saanud saata sulle midagi muud,» jätkas Derk tõsiselt. «Kõik mu võlutegevuse tulemused on elusad. Oleks kuritegelik sulgeda neid ülikooli võlvkambrisse. Te tahaksite neid tappa ja palsameerida. Pealegi on mu naine maksnud küllalt makse meie mõlema eest.»

«Mara tillukesed universumid on Mr Chesney jaoks üsna tähtsusetud,» märkis Querida. «Ma hoiatan sind, võlur Derk. Sa kas esitled end Derkholmis homme Mr Chesneyle, või hakkavad kõik selle maailma maagiakasutajad sind otsima, et sinust Pimeduse Isandat teha. Kas on selge?»

Blade sikutas isa kätt. «Parem tee seda, isa.»

«Ja sina, noormees,» ütles Querida. «Ka sina oled kohal.»

Blade’il õnnestus isa eemale sikutada, kuid Derk vaatas ikka veel üle õla Querida poole. «Kellelgi ei tohiks olla niisugust võimu,» ütles ta.

«Kellest sa räägid, võlur?» küsis Querida, ikka veel kobraasendis.

«Chesneyst muidugi,» ütles Derk üsna kiiresti.

Siin sikutas Blade tugevamini ja nad kadusid torkivas liivapilves.

«Puh!» ütles Barnabas. «Vaene vana Derk!»

«Lähme koju aeglasemalt,» ütles Querida. «Ma olen pisut väsinud.»

Tagasitee oli pigem nagu aeglane jalutuskäik, kord kuumas liivas, kord traatjal surnud rohul, kord sammaldunud kaljudel. Regin astus Querida kõrvale. «Kes on see võlur Derk?» küsis ta.

Querida ohkas. «Täielik arusaamatus. Minu arust maailma kõige halvem võlur.»

«Oh, jäta nüüd, Querida,» ütles Barnabas. «Ta on suurepärane selles, mida ta teeb – ainult pisut omapärane, teate. Kui me olime üliõpilased, mõtlesin alati, et ta on kaks korda nii andekas kui mina.»

Querida kehitas õlgu. «Omapärane on lahke sõna selle jaoks. Olin siis vanemõpetaja. Kõigist asjadest, mida ta valesti tegi, on mu kõige halvemad mälestused seotud sellega, et mind aeti keset ööd üles, tegelema suure sinise deemoniga, kelle Derk oli välja kutsunud ja keda tal ei õnnestunud tagasi saata. Kas mäletad seda?»

Barnabas noogutas ja hammustas huulde, et mitte naerma hakata. «Keegi ei teadnud selle deemoni nime, nii et ükski meie tavalistest eksortsismivõtetest ei töötanud. Viimaks nägid kõik ülikooli õppejõud vaeva, et temast lahti saada. Terve öö. Tunnistan, et Derk polnud kunagi hea tavapärases võlukunstis. Kuid sina kasutad Derki tihti, kas pole, reverend?»

Umru naeratas lahkelt, jälle endine, meeldiv, rahulik tema ise. «Ma maksan võlur Derki teenuste eest peaaegu iga kord, kui mu templisse palverännakuid korraldatakse. Mitte keegi peale võlur Derki ei suuda surnud eeslist veenvamat inimlaipa teha.» Regin vaatas teda imestunult. Umru naeratas veel lahkemalt. «Või surnud lambast,» ütles ta. «Meid on alati valitud kurjadeks preestriteks, ja palverändurid ootavad, et me näitame laipu, keda oleks enne nurjatult piinatud. Võlur Derk säästab meid vajadusest kasutada inimesi.»

«Oh,» sõnas Regin. Ta pöördus kuningas Lutheri poole, kes rühkis süngelt tagapool. «Ja teie, Teie Majesteet? Kas ka teie tunnete seda võlurit?»

«Me kasutame teda vahel poomistel ja peade teiba otsa pistmisel,» ütles kuningas Luther. «Kuid kõige sagedamini palkan teda pidustusteks, kui neetud palverändurid on läinud. Ta loomad teevad trikke. Enamasti sead.»

«Sead?» küsis Regin.

«Jah, sead,» ütles kuningas Luther. «Nad lendavad.»

«Oh,» sõnas Regin jälle. Kui ta seda ütles, jõudsid nad tagasi kivile nõupidamisruumis. Regini hambad plagisesid, Barnabas judises, Umru värises tervest kehast. Querida paistis häirimatuna. Nagu ka kuningas Luther, kelle põhjapoolses kuningriigis polnud kunagi soe.

«Mis see tähendab?» hüüdis Umru. Kirjavirnade lugejad pöördusid tema poole ja jäid vahtima. Ta sirutas haledalt käed välja. «Vaadake. Sinised!»

«Oh. Hm,» ütles Barnabas. «Arvan, et see on noore Blade’i süü. Temavanused poisid ei tea omaenda võimeid. Ma teen, mida suudan, kuid see võib võtta umbes tund aega.»