Читать книгу Pimeduse Isand Derkholmist - Diana Wynne Jones - Страница 6

Võlurid hakkasid saabuma alates kella üheteistkümnest järgmisel hommikul. Kui Querida ja Barnabas Derkholmi väravateni jõudsid, võttis neid vastu vaikiv greifipaar. Need olid Don ja Lydda. Kit oli mingil põhjusel nõudnud kokkusobivat paari. Don ja Lydda olid sama vanad – kolmeteistkümnesed – ja peaaegu samasugust ilusat kuldpruuni värvi, ning nad olid sama suured, kui jätta kõrvale fakt, et Lydda oli – viisakalt öeldes – ümar, kui Don oli kõhetu. Tema suurte kuldpruunide tiivasulgede alt paistsid ribikondid ja see pani Mara alati muretsema.

Nad juhatasid Queridat ja Barnabasi mööda sirget õueteed (sest Derkil polnud ruumi panna teed looklema, nagu ta tahtis) maja poole. Terrassitrepini jõudes kummardasid nad viisakalt. Õnnetu juhuse tõttu oli aia nihutamine tekitanud peenrale just selle trepi kõrval hulga inimsööjaid orhideesid. Orhideed sööstsid Querida poole, kui too möödus, mitu tosinat kollast õit ühekorraga. Querida pöördus ja vaatas neid. Orhideed tõmbusid kiirustades tagasi.

Terrassil olid erinevad lauad muudetud üheks pikaks, valge linaga kaetud lauaks – see lina oli tund aega tagasi tehtud tosinast käterätist – ja erinevad toolid olid võlutud ühesugusteks kuldistmeteks. Mara tundis päris suurt uhkust mulje üle, mida ta tekitas oma uhke brokaatkleidiga külalisi kohale juhatades – kleidi aluspõhjaks oli Shona stiilselt kokku õmmelnud kaks põlle ja laudlina.

Derk oli Mara kõrval riietes, mille Shona ja Mara olid hilisõhtul välja mõelnud. Need olid indigosinisest sametist – Callette’i mõte – ja mantliga, mis keerles, et paljastada öist tähistaevast. See oli tõeline taevas ja tõelised tähed, nagu oleks need väikesed ja kauged. Querida loomulikult eiras seda imelist riietust. «Mul on hea meel, et oled mõistlik olnud, võlur Derk,» ütles ta.

«Mitte mõistlik,» vastas too. «Alla andnud.» Pimedas aias töötades oli talle pähe tulnud, et suudab kõik üle elada vaid siis, kui kujutleb imelist olendit, keda ta palverändurite lahkudes otsekohe tekitama hakkab.

Barnabas, nagu ka kõik teised saabuvad võlurid, oli mantlist lummatud. «Kas see on tõeline taevas?» küsis ta. «Kuidas nii?»

Derk vastas, nagu teiselegi võluritele, sellega Marat pahandades: «Oh, see on vaid üks Mara kavalatest väikestest universumitest.» Derk nägi Marat vihaselt eemale pöörduvat ja juhtivat Queridat tema jaoks hoitud toolile. Maral ja Queridal paistis olevat palju arutamist. Derk needis oraaklit. Asi polnud ainult selles, et Querida talle ei meeldinud. See Pimeduse Isanda asi tekitas juba tema ja Mara vahele erimeelsusi ja tal oli tunne, et see võib lõppeda isegi lahkuminekuga. Ta ütles süngelt Barnabasile: «Panime sinu ja Querida toolid Mr Chesney kõrvale.»

Kui Barnabas istus kuldsele toolile, mis oli tegelikult Shona klaveritool, trampis Callette trepist üles ja mütsatas maha veel ühe õllevaadi. Barnabas vaatas seda rõõmsalt. «Ah!» ütles ta. «Kas see on Derki enda pruulitud?» Callette uuris teda ühe suure hallikasmusta silmaga ja noogutas kergelt enne lahkumist.

Miks nad ei räägi? imestas Blade, tuues terrassile nende suurima kohvikannu. Elda kõndis tema ees, lükates veinipudelite, klaaside ja kruusidega kaetud serveerimislauda. Elda oli olnud koos temaga köögis pool tundi ja selle jooksul mitte sõnagi lausunud. Blade arvas, et sellel oli midagi tegemist Kiti plaaniga. Kui rumal. Blade oli väsinud ja närviline. Ja ta oli sel hommikul tõusnud kaugelt liiga vara, selle peale, et väljavenitatud katus nagisema hakkas. Kellelgi polnud aega olnud seda korda teha. Ja ka praegu polnud selleks aega. Blade’i ülesandeks oli vaadata, et kõik võlurid saaksid selliseid jooke, mida soovisid. Nad paistsid väsinuna, mõtles Blade, tehes oma ringe kohvikannu ja serveerimislauaga. Nad olid kõik ametlikes rüüdes, punastes või valgetes või mustades, mis muutsid nende näoilmed tõesti kahvatuiks ja väsinuiks. Ja habemetest polnud abi. Võluritel, keda ta oli kohanud ilma habemeta, olid nüüd habemed ees.

«Oh, need on reeglid,» ütles üks noorematest võluritest, nimega Finn. «Mr Chesney ei taha kuuldagi, et palverändurite seltskonda juhatab habemeta võlur. Kohvi, palun. Kust te kohvi saate? Mina saan seda ainult palverändurite käest. Küsisin eelmisel aastal tasu kohvis, sest armastan seda nii väga.»

«Mu isa kasvatab seda,» ütles Blade.

«Tõesti?» küsis Finn innukalt. «Kas ta müüks mulle pisut?»

«Arvan küll,» ütles Blade. «Kas see tähendab, et ma pean habet kandma? Ma peaksin olema Võlur-Giid.»

Finn vaatas teda ehmunult. «No-oh,» ütles ta. «Sa näeksid pisut kummaline välja – vaatame, mida Mr Chesney ütleb.»

Ei jõua ära oodata! mõtles Blade. Võiks arvata, et Mr Chesney valitseb tervet universumit.

Kui kõik võlurid istusid ja olid joogiga varustatud, ilmus Shona viiuliga terrassile, kandes rohelist bardirüüd. Shona oli pärinud oma ema hea välimuse, kuid ta juuksed olid Mara omadest tumedamad, läikivad ja lainelised. Mõned võlurid häälitsesid imestunult, kui ta viiuli lõua alla seadis. Shona jume muutus kaunimaks kui kunagi varem. Ta võttis poosi sisse ja hakkas väga teadlikuna imetlevatest pilkudest imekaunilt mängima.

«Kas sa ei saaks talle ütelda, et ta ei eputaks?» pomises Derk Marale, veinipudeliga ringi käies.

«Ta kasvab sellest välja,» sosistas Mara vastu.

«Ta on seitseteist!» sisistas Derk vihaselt. «On juba aeg, et ta seda teeks.»

«Ta on ilus. Ta mängib suurepäraselt. Tal on selleks õigus!» sosistas Mara otsusekindlalt.

«Häh!» ütles Derk. Veel üks tüli. Millise looma ta loob, kui see on möödas? Äkki midagi putukataolist.

Seda mõtet kaaludes tundis ta, kuidas Derkholmi maagia reageerib kellegi teise maagiaga. Tundus, et Barnabasi omaga. Ta heitis Barnabasile segaduses pilgu.

«Pole midagi,» ütles Barnabas. «Võlusin juba aastaid tagasi Mr Chesneyle hobuseta tõlla – asjanduse mootoriga eesotsas. Ta sõidab siin maailmas alati sellega ringi. See peab olema tema.»

Läheb siis lahti, mõtles Derk. Ta vaatas nagu kõik teisedki ärevalt värava poole. Terrassilt polnud värava taga muud näha kui taevast, kuid ta tundis teisi maagiaid rändamas mööda orgu Derkholmi poole ja siis peatumas. Lydda ja Don sammusid varsti mööda sissesõiduteed, sabad malbelt võnkumas, ja nende järel astusid neli eesmärgikindla ilmega inimest jäikades mustades rõivastes. Neli! Derk vaatas murelikult Mara poole ja Mara tõusis kiirustades, jättes veel ühe tooli vabaks. Ta võttis veinipudeli ja ühines Blade’iga serveerimislaua juures.

«Too suupisteid,» sosistas Mara.

«Otsekohe.» Blade oli lausa lummatud inimestest, kes mööda õueteed lähenesid. Kõigi juuksed olid lõigatud valusalt lühikeseks, isegi kõige tagumisel, naisel kitsas triibulises seelikus. Kõige väiksem mees astus kõige ees ega kandnud midagi. Teised kaks meest olid suurekasvulised ja nad mõlemad kandsid väikesi kohvreid. Naine kandis kohvrit ja lauda, mille külge olid kinnitatud paberid. Nad astusid edasi, vaatamata paremale ega vasemale, hõivatud ilmed näol. Blade tundis äkki ja ootamatult, et ta on haavunud ja üsna vihane, et nad ei heitnud pilkugi aiale, millega isa oli eelmisel õhtul nii palju vaeva näinud. Isa oli teinud selle tõesti imeliseks. Nad ei vaevunud ka märkama Doni ja Lyddat, ja nood nägid välja päris suurepärased. Nende kasukad särasid harjamisest ja suled helkisid kuldselt teed ääristava punase, rohelise ja sinise taustal.

Ehk on minus siiski perekondlikku solidaarsust! mõtles Blade ja lootis, et orhideed hammustavad üht neist inimestest. Tema arust tundis Shona end üsna samamoodi. Ta mängis karmilt marsiviisi, sobitades seda nelja jalapaari sammudega.

Nood astusid trepist üles. Blade’i pettumuseks paistis miski orhideesid hirmutavat. Nad napsasid vaid hädiselt naise poole, ja too ei pannud tähelegi. Ta lihtsalt järgnes teistele. Mees kõige ees käitus, nagu ootaksid teda iga päev tohutu ümmarguse laua ääres kaheksakümmend võlurit. Ta marssis otse tühja tooli juurde laua ääres ja istus sinna, nagu oleks ilmselge, kuhu ta istuma peaks. Kaks teist meest istusid toolidele temast kummalgi pool. Naine võttis Mara tühja tooli ja nihutas selle tahapoole, nii et ta võis istuda peaaegu esimese mehe taga. Too sirutas käe ja naine pani sellesse väikese karbi, nii et mees ei heitnud sellele pilkugi. Mees lajatas karbi lauale ja lõksatas raevukalt selle lukust lahti.

«Tere päevast,» ütles ta elutul, külmal toonil.

«Tere päevast, Mr Chesney,» vastasid peaaegu kõik võlurid.

Shona muutis marsi sentimentaalseks ballaadiks, täis magusaid voogavaid heliridasid.

Mr Chesneyl olid hallikad sirged juuksed ja kiilas pooleldi juustega varjatud laik selle keskel. Ta nägu oli väike ja valge ja paistis tavalisena, kuni märkasid, et ta suu oli tagurpidi, võrreldes enamiku inimestega. See moodustas tagurpidi kaare ta terava nina all ja väikese kivisarnase lõua kohal, meenutades lõksuava. Kui olid seda märganud, siis nägid, et ta silmad olid külmad nagu hallid marmorkuulid.

Mustad lesed, mõtles Derk meeleheitlikult, kui ma annan neile läbipaistvad rohelised tiivad.

Lydda kiirustas Blade’ist mööda, enne kui too jõudis rohkem märgata, ja heitis Blade’ile pilgu. Blade ja Elda võpatasid süüdlaslikult ja kiirustasid köögi poole. Nad naasid, kandes suuri taldrikuid, millele olid kuhjatud Lydda aromaatsed jumalikud suupisted, õigeks ajaks, et kuulda Mr Chesney ilmetut häält ütlemas: «Keegi võiks vaigistada seda viiuliga orjatüdrukut, palun.»

Kostis vali tinin, kui üks Shona keeltest katkes. Ta nägu läks valgeks ja siis lahvatas tulipunaseks.

Sipelgad, mõtles Derk, huvitavalt käituvad sipelgad. «Sa mõtled mu tütart, Mr Chesney?» küsis ta sõbralikult.

«Kas tõesti?» ütles Mr Chesney. «Siis sa peaksid teda kontrollima. Mulle ei meeldi lärm ärikohtumisel. Ja kuna mina seda asja juhin, pean ütlema, et ma pole üldse rahul selle külaga oru lõpus. Te olete lubanud sellel kaugelt liiga rikas olla. Paistab, et mõnes majas on isegi elektrivalgus. Te peate käskima selle maha võtta.»

«Kuid...» Derk neelatas ja mõtles, et sipelgatel võiksid olla tohutult suured nõelad. Ta ei öelnud, et tal pole mingit õigust küla maha lammutada, või lisanud, et kõik külaelanikud on tema sõbrad. Ta nägi, et sellel pole mõtet. «Kas illusioon ei ajaks samamoodi asja ära?»

«Lahenda see, kuidas soovid,» ütles Mr Chesney. «Pea vaid meeles, et kui palverändurid sinna jõuavad, loodavad nad näha hurtsikuid, äärmist vaesust ja rämpsuhunnikuid, ja ma ootan, et nad selle saavad. Ma ootan ka, et sa teeksid midagi omaenda majaga. Pimeduse Isanda kindlus peab olema must loss labürindiga selle sees, valgustatud kahvatutest tuledest – leiad kirjelduse teatmikust, mille Mr Addis sulle annab – ning oleks tore, kui näitaksid nälginud vange ja mõningaid süngeid teenreid, et vähendada sinu koletiste kergemeelset mõju.»

Sipelgad võiksid äkki haigusi levitada, mõtles Derk. «Te räägite greifidest?»

«Kui neid olendeid nii nimetatakse,» ütles Mr Chesney. «Sa peaksid ka hankima hurdakarja, kes on mustad ja punaste silmadega, mõned raudkihvadega hobused, nahktiibadega linnud ja nii edasi – jällegi, see teatmik annab sulle detaile. Meie palverändurid maksavad suurima kurjuse eest, võlur, ja nad ei tohi pettuda. Samal põhimõttel pead üles kündma need aiad ja tekitama siia sünge hoovi, täis koopaid, milles põlevad tuled. Ja on vaja, et seda paika valvaks sobiv deemon.»

«Mina kutsun deemoni,» pistis Querida ruttu vahele.

Derk mäletas sinist deemonit sama hästi kui Queridagi. Ta pöördus, et Queridale tänulikku pilku heita, ja märkas Marat, kes seisis rõõmsal ilmel Querida taga. Mis nüüd? mõtles ta. Mara teab, et ma ei suuda deemoneid kutsuda. Miks ta selle üle nii rõõmus on? Ta keskendus kuuele erinevale haigusele, mida sipelgad levitada võiks, ja küsis Mr Chesneylt: «Kas on veel midagi?»

«Jah. Sa ise,» sõnas Mr Chesney. «Su välimus on liiga meeldivalt inimesetaoline. Sa pead ilmuma suure, üheksa jalga pika koguna, kuigi kuna meie palverändurid ootavad kohtumist sinuga alles rännaku lõpus, ei pea sa ilmuma väga tihti. Aga kui nad sind kohtavad, nõuavad nad, et neid sobivalt hirmutataks. Su praegune välimus ei sobi selleks üldse.»

Haigused! mõtles Derk. Kuid ta lihtsalt pidi küsima: «Kas pole mingit võimalust, et Pimeduse Isand võiks ilmuda jumaliku ja ebameeldiva inimese kujul?»

«Mitte mingil juhul,» ütles Mr Chesney. «Pealegi satuks see vastuollu meie uue ideega. Olen otsustanud, et sel aastal peab igale rännakuseltskonnale ilmutama end vähemalt üks teie jumalaist.»

Laua ümber lõi murelikult kahisema.

Mr Chesney pea tõusis ja suu tõmbus kokku nagu lõks kellegi jala ümber. «Kas sellega on mingeid probleeme?»

Querida oli ainus, kes vastata julges. «Kindlasti on, Mr Chesney. Jumalad ei ilmu lihtsalt niisama. Ja ma ei usu, et ükski jumal on end kellelegi ilmutanud vähemalt viimase neljakümne aasta jooksul.»

«Ma ei näe siin mingit probleemi,» vastas Mr Chesney. Ta pöördus Derki poole. «Sa pead rääkima peapreester Umruga. Ütle talle, et ma nõuan jumala ilmumist.» Ta võttis oma väikesest karbist välja peotäie siniseid krabisevaid pabereid ja lehitses neid. «Kui uudset ideed rakendada ei õnnestu, siis selle kohta käib meie lepingu tekstis punkt kakskümmend üheksa. Jah, siin see on. Ma tsiteerin. «Juhul, kui ei juhtu midagi uudset, peab agentuur Chesney Palverändurid sel aastal kinni kõik tasud teenuste eest ringreiside korraldamisel ja trahvib kõiki vastutavaid isikuid summaga, mis ei ületa sadat kuldmünti.» See tähendab, et keegi ei saa mingit raha, kui jumalat ei ilmu. Jah, ma arvan, et siin pole mingit probleemi,» sõnas Mr Chesney. Ta pani paberid ära ja istus. «Lasen nüüd Mr Addisil jätkata.»

Järgnevas vaikuses pani suur mees Mr Chesneyst paremal oma mapi lauale ja naeratas kõigile ülevoolavalt. Mr Chesney keeldus vahepeal Mara pakutavast veinist ja Elda õllest, kuid võttis Blade’ilt kohvitassi, mille rüüpamata kõrvale lükkas. Ta võttis suupiste taldrikult, mida Lydda talle pakkus, nuusutas seda kergelt vastikusttundval ilmel ja pani selle kohvi kõrvale. Naine tema taga keeldus kõigest. Vähemalt võlurid sõid ja jõid isukalt, mõtles Blade. Õllevaat oli tühi, kui ta seda proovis.

«Ütle Callette’ile, et ta uue tooks,» sosistas ta Eldale kohutavas vaikuses.

Sipelgad ei pea inimesi nõelama, et haigusi levitada, mõtles Derk. Nad võivad teha seda vaid varvaste vahele ronides.

Suur Mr Addis võttis oma karbist välja hulga erivärvilisi trükiseid. Oli nii vaikne, et Blade võis selgesti kuulda naginat ja kriiksumist kohas, kus venitatud katus allapoole ulatus. Ta vaatas murelikult üles ja nägi ümmarguste kärssade rida ning huvitatud väikesi silmi üle kaardus katuserenni piilumas. Nii et sellest tuli see müra! Blade oleks peaaegu naerma hakanud. Sead olid avastanud, et see lohk katuses on mõnusalt soe ja sealt avaneb suurepärane vaade terrassile. Paistis, nagu oleks terve kari seal üleval. Mõned hääled tulid kindlasti sellest, kui põrsad oma selgi vastu lahtiseid katusekive sügasid. Blade tahtis väga neid sigu vähemalt Marale näidata, kuid kõik paistsid nii vapustatud ja tõsised olevat, et ta ei julgenud.

«Nii, rahvas,» ütles Mr Addis lõbusalt, «sel aastal on meilt tellitud sada kakskümmend kuus palverändurite ringreisi. Need algavad kahe nädala pärast, asudes teele iga päev kolmest erinevast paigast järgmise kahe kuu jooksul. Nende ebatavaliste arvude tõttu piirame ringreise ainult selle mandriga, kuid see annab meile siiski suure piirkonna. See tähendab, et mõned Võlur-Giididest peavad tegema topelt-ringreise, kuid te saate sellega kergesti hakkama, kui esimeste rühmadega ruttu valmis jõuate. Me alustame kolmest kõrtsist Gna’ashis, Bil’umras ja Slaz’inis...»

«Kus need asuvad?» ütles Derk.

«... nii et tehke vastavaid ettevalmistusi,» ütles Mr Addis. «Vabandust?»

«Ma pole kunagi kuulnud sellistest paikadest,» vastas Derk.

«Need on kõik meie kaardil ära märgitud,» ütles Mr Addis. «Siin.» Ta võttis kõige pealmise oma pabereist, kreemika, ja ulatas selle Derkile. Barnabas tegi laua teisest otsast väsinud, sisseharjunud käeliigutuse, ja kõigi ees olid kaardid. Isegi Blade’i jaoks oli üks, suupistetaldriku peal, mida ta hoidis. Ta pani taldriku lauale ja tegi kaardi lahti. Tema kergeks ehmatuseks ei tähendanud see talle midagi.

«Oh, ma mõistan,» ütles Derk. «Te mõtlete Greynashi, Billinghami ja Sleane’i.»

«Meile meeldib paiku ümber nimetada, Mr Pimeduse Isand, et anda õiget eksootilist muljet,» selgitas Mr Addis lahkelt. «Nüüd, nagu näete, et juhtida palverändurid läbi kõigi ettenähtud seikluste, peame neid suunama erineval viisil, mis on teie kaardil värvidega tähistatud. Pange tähele, et mõned teist peavad templiepisoodi varem läbi viima, mõned keskosas ja mõned rännaku lõpus, ja et sama käib ka eksootilise idaseikluse kohta. Me lõhume siis seltskonnad kaheks, et läbi viia orjastamise episoodi. Pooled teist lähevad põhja, et piraadid teid vangistaks, ja pooled lõunasse, Costamarasse, et teid gladiaatoriteks võetaks. Sellise jaotuse tõttu oleme valinud sel aastal rüüstamiseks kümme linna. Mr Pimeduse Isand, palun rääkige selles asjas läbi oma Pimeduse Haldjatega, et nad laseksid palveränduritel põgeneda enne, kui linnad on maha põletatud. Ja pärast seda tulevad kõik palverändurite rühmad jälle kokku iga-nädalaseks lahinguks Umru maadel. Võlur-Giidid peavad hoolitsema, et iga seltskond oleks teadmatuses teistest seltskondadest. Meile meeldib, kui meie kliendid usuvad, et nende rännakud on ainukordsed. Te leiate kõik rännuplaanid roosasse ajakavasse kirjapanduna.»

Ta võttis roosa trükitud lehe. Barnabas tegi käeviipe, ja kõigil teistel olid samuti niisugused. Blade voltis lahti nimekirjas lehekülje lehekülje järel ja neelatas õnnetult. «Ja siin on teie värvikoodidega koopiad,» ütles Mr Addis. Seekord sai Blade rohelise paberi, mis paistis pisut lihtsamana. Teised võlurid said siniseid, kollaseid või rohelisi pabereid.

Segases mõistmatuses kuulis Blade Mr Addist jätkamas: «Palun pange tähele, et selle aasta rännakud on koondatud Pimeduse Isanda nõrkuste ümber. Iga seltskond kogub rännates vihjeid Pimeduse Isanda nõrkuse kohta, viimaks otsides eset, mis sisaldab seda nõrkust – ja seda valvab põhjas olev draakon – ja siis tapab võitluse järel Pimeduse Isanda. Mr Pimeduse Isand, olen kindel, et võin sinu peale loota, et jätad igasse paika, mis on kaardile märgitud, kokku sada kakskümmend kuus vihjet. Ja sa muidugi vajad sama arvu esemeid, mida see draakon valvab.»

Derk mõtles raevukalt sipelgatele, kes haigusi levitades inimeste varvaste vahel ronivad. Ta kartis, et hakkab muidu karjuma. «Milliseid esemeid te mõtlete?» küsis ta.

«Igasuguseid, teie valikul,» naeratas Mr Addis, «kuigi me eelistaksime midagi pisut romantilisemat nagu karikad või kuulid. Kuid peamiselt peaksid need sisaldama vihjeid mingitele nõrkustele sinu valikul.»

«Jalaseen?» küsis Derk, mõeldes sipelgatele.

«Me eelistaksime, kui see oleks maagiline nõrkus, või isegi moraalne,» parandas teda Mr Addis sõbralikult naeratades.

Derk vahtis teda, suutmata keskenduda. Asi polnud ainult selles, et ta mõtles sipelgatele, kui teda ujutati üle juhtnööride ja värviliste paberitega. Mara plaanitses midagi. Ta tundis, kuidas naine nõiub, ja see pani teda väga muretsema. «Moraalne nõrkus?» küsis ta. «Te mõtlete laiskust või midagi niisugust? Callette’ile meeldib asju meisterdada. Arvan, et peaksin küsima...»

Ja seal oligi Callette ise, mustad küünised terrassi kriipimas, kui ta uut õlletünni kohale tõi. Ta seadis selle valjult mütsatades maha, valesse kohta, Mr Chesney ja tahvliga naise vahele. Põmaki. Kaas oli lahti. Erepunane vedelik plartsatas igasse suunda, haisedes üsna vastikult.

Igal pool lendasid toolid, kui kõik peale Mr Chesney eest ära tormasid. Naine karjatas: «Oh, Mr Chesney! See on veri!»

Veri voolas mööda Mr Chesney üht näopoolt alla ja tilkus ta ülikonnale. Mees pöördus ja vaatas hukkamõistvalt tünni, ise taskurätti välja võttes.

Derk imestas, kuidas Callette võis nii rumal olla. Callette’i mõttekäigud olid talle alati mõistatuseks, kuid siiski...! «Callette,» ütles ta. «See pole õlu.»

Callette tohutu pea kaldus ettepoole. Ta vahtis tilkuvat punast vedelikku äärmiselt üllatunult. Iga süütu joon temas ütles: Kuidas see pole õlu?

«See lihtsalt pole,» sõnas Derk. «See on üks mu laboratooriumi vaatidest ja ma tean, et see oli loitsuga kinni ja kohale pitseeritud. Ma ei mõista, miks see lahti on. Ma väga vabandan,» ütles ta naisele. Too seisis ikka veel püsti, nuuksudes ja hõõrudes pabertaskurätiga punaseid plekke oma kitsal triibulisel seelikul. «Ma võtan plekid maha – teil mõlemal. See on ainult seaveri.»

Sead katusel kuulsid teda. Sõna «seaveri» peale tekkis kohe kisa, piiksatused ja röhkimised ja protestikarjed. Roosad kehad tunglesid edasi-tagasi ja seajalad padistasid katusekividel.

«Oh, jääge vait!» karjus Derk neile. «See on külasiga. Teie esivanemad tulid nõmmedelt.»

Tal ei õnnestunud sigu rahustada. Nad jätkasid ringi sebimist ja protestikarjeid, kuni Rõngake, üks kõige suuremaid emiseid, libises, tuikus ja hirmuäratava kisa saatel alla potsatama hakkas. Pooled võlurid sööstsid mõistlikult eemale. Mõned kadusid. Toolid, tassid ja kannud kukkusid. Isegi Mr Addis tõstis närviliselt käed pea kohale. Kuid Rõngake, ikka veel metsikult kiunudes, keeras end õhus ringi ja tal õnnestus oma töntsakate väikeste valgete tiibadega end õigesse asendisse seada. Metsikult vehkides ja hüsteeriliselt ruiates sai ta kontrolli tagasi mõne tolli kaugusel lauast ja lendas piki seda, kerkides kõrgemale just Mr Chesney nina all, ja siis heljus üles katusele. Terve kari tõusis rõõmsalt lendu talle vastu, laperdades, röhkides ja kisades nagu häiritud roosa vareseparv.

Shona sööstis Blade’ist mööda ja põgenes eesuksest sisse. Blade võis näha teda ja Eldat eeskojas teineteise külge klammerdumas ja naerust vappumas. Ta imestas, et Callette võis seal istuda ja paista nii tõsiselt süütuna – Blade võttis tema ees mütsi maha. Ta tahtis ise ka hirmsasti itsitada, kuni ta Mr Chesney poole vaatas. Mr Chesney polnud liigutanud, ainult endalt verd pühkinud. Ta vaid istus seal ja ootas, kuni katkestus lõpeb.

«Vii see ära ja too õige õllevaat,» ütles Derk Callette’ile. Too tõstis vaadi üles ja trampis sõnagi lausumata minema. «Vabandust,» ütles Derk, kui võlurid ettevaatlikult kas laua alt või õhus kuju võttes uuesti ilmuma hakkasid ja toole tagasi püsti tõstsid.

«Vastu võetud, aga et seda enam ei juhtuks,» ütles Mr Chesney. «Mr Addis.»

«Jah.» Mr Addis lülitas sõbraliku naeratuse jälle sisse. «Ma lähen nüüd meie reeglite täienduse juurde, mille leiate sellest mustast raamatust.» Ta ulatas raske väikese köite Barnabasile.

Barnabas tõstis käe. Siis ta peatus, hingeldades pisut oma hiljutisest laua alla sööstust. «Arvan,» ütles ta, «et kuna meil on sel aastal uus Pimeduse Isand, siis määran ennast kui kõige kogenumat võlurit ta Peamiseks Käsilaseks. Kas kõik on nõus?»

Laua äärest kostis ohe, kui võlurid nägid oma lemmiktööd ära võetavat, kuid enamik neist noogutas. «Sel aastal polegi see ilmselt eriti lihtne amet,» pomises keegi.

Barnabas naeratas nukralt ja viipas käega. Blade ja Derk leidsid, et hoiavad paksu säravat raamatut, kuldse kirjaga «Võluri piibel».

«Hoidke seda käepärast ja vaadake sealt, kui vaja,» ütles Mr Addis, «ja palun jätke meelde, et sealsed reeglid on järgimiseks. Meil oli eelmisel aastal mõningaid möödalaskmisi, mis tõid kaasa muutusi. Seekord me nõuame, et kõik Võlur-Giidid kindlustavad, et ravijad asuvad neist vähem kui päevateekonna kaugusel. Ravijad said sellekohaseid juhtnööre. Ja Võlur-Giidid vastutavad nüüd ametlikult selle eest, et kõik palverändurid, kes on nende nimekirjas märgitud ohverdatavateks, surevad vapralt ja auväärselt ning seda näevad pealt teised palverändurid. Eelmisel aastal saabusid mõned neist elusalt koju tagasi. Ja ühel teisel juhul hakkas Kadunud Isikute Büroo tunnistajate puudumise tõttu asja uurima. Saame sel aastal paremini hakkama, eks ole? Ja nüüd annan sõnajärje üle rahaasjade ülemale Mr Bennetile.»

Callette tuli tagasi ja lajatas teise vaadi terrassile. Kõik vaatasid seda närviliselt, aga kui Blade kraani avas, oli seal õlu.

Mr Bennet köhatas kurgu puhtaks ja avas oma mapi.

Mr Bennetit oli raske kuulata. Tal oli selline igav hääl, mida sa lihtsalt ei pane tähele. Derk istus musta raamatut lehitsedes ja imestades, kuidas ta peaks kõik need reeglid selgeks õppima. Ehk luua sellised sipelgad, kes ehitavad tõelisi linnu? Blade tegeles õlle laiali jagamisega ja oli üllatunud, kui paljud võlurid nõjatusid ettepoole ja jälgisid innukalt Mr Bennetit. Sõna lisatasu