Читать книгу Armastuse võit - Diane Lovel - Страница 4

LISA AVAS ETTEVAATLIKULT UKSE, vaatas koridori ja kuulatas. Ei ole vist kedagi! Ta ohkas kergendatult ja jooksis kikivarvul mõne meetri kaugusel oleva vannitoani. Naise süda peksis tugevasti. Ta toetus seljaga vastu suletud ust ja tõmbas käega üle näo, nagu pühiks sealt maha ehmatuse jälgi. See ei õnnestunud, hirm jäi alles. Ta ohkas veel kord ja otsis silmadega, millega ust kindlustada. Loomulikult ei leidnud ta midagi sobivat. Kui Norman oleks avastanud, et ta tahab ennast vannituppa sulgeda, ei oleks sellest midagi head tulnud. Nende majas ei suletud kunagi uksi, kui välisuks välja arvata. Viimast aga annaks vaid tankiga lahti teha.

Avanud kraani, timmis Lisa veejoa võimalikult väikeseks, et Norman ei kuuleks solinat ega avastaks, et ta üleval on. Naine püüdis mehele võimalikult vähe silma alla sattuda, kuid need püüdlused ei kandnud vilja, sest Norman veetis temaga suurema osa oma vabast ajast. See tähendab – pool päeva, õhtu ja kogu öö. Need ööd…

Lisa vihkas neid. Ta vihkas ka suurt kella külalistetoas, mis igal täistunnil valjude löökidega teatas, et aina vähem on jäänud aega Normani kojutulekuni. Lisa astus duši alla ja sulges silmad. Ta käsi liikus mööda prinki rinda, sealt kõhule ja siis libistas naine selle uuesti üles. Tuline vesi kõrvetas nahka, vannituba täitus auruga. Märjad juuksed kleepusid Lisa õlgadele, ta heitis need tagasi ja sirutas käe dušigeeli järele. See hommikune rituaal meeldis talle väga – Lisale tundus, et igal hommikul kaua duši all olles puhastab ta end öisest košmaarist.

Ta nuusutas geelipudelit – see oli mandariinilõhnaline. Tema lemmik. Tuleb välja, et ka tema elus on omad rõõmud. Moodustugu need pealegi sellistest pisiasjadest nagu hommikune dušš, meeldiv lõhn ja viisteist minutit rahu. Viisteist minutit Normanita!

Ta keeras end käterätikusse, istus vanni äärele ning jäi tühjal pilgul põrandat vahtima. Nõnda oli ta minutit viis, kuni kuulis koridorist häält. Lisa võpatas ja ärkas mõtetest. Ta vabanes kiiresti rätikust ja pani selga froteest hommikumantli.

“Kallis, kas sina oled vannitoas?” päris Norman.

Loll küsimus, kes siis veel, kui mitte tema?

“Jah, kallis,” järgnes alandlik vastus.

Lisa keeras käepidet ja põrkas kokku abikaasaga, kes seisis ukse taga. Naine jäi põrnitsema mehe pluusi ülemist nööpi, mis oli lahti nagu alati.

Mehele ei meeldinud, et krae pigistab.

“Tõusid täna vara,” ütles ta.

Lisa kehitas õlgu, pööramata pilku nööbilt. Normani silmadesse ei vaadanud ta juba ammu. Ei suutnud.

“Kas sa hommikueinet tahad, kallis?” küsis ta.

Norman astus päris Lisa vastu ja tõstis ta lõua ülespoole. Naine suunas pilgu mehe ninajuurele ning pööras siis silmad ära.

“Miks sa mulle otsa ei vaata?”

Kõige rohkem vihkas Lisa oma meest selle pärast, et too kõike märkas. Kuid seda, et mees ta mõtteid loeb, ta ei kartnud. See oli ainus, mida Norman temalt ära võtta ei saanud, kuigi kõik muu oli ta temalt võtnud. Ta võis mõelda, mida tahtis. Võis, ja mõtleski. Kuigi vahel tundus talle, et kõigele vaatamata oskab Norman ka mõtteid lugeda.

“Kas midagi on viltu?” küsis mees. “Mis sa siin kokku keerasid?”

Mida võis ta siin kokku keerata? Teab ju Norman iga tema sammu. Lisa sundis end mehele silma vaatama.

“Kõik on korras, ei keeranud ma midagi kokku!”

Norman vabastas ta lõua ja Lisa jäi jälle ülemist nööpi põrnitsema. Silmis põletas, nagu oleks ta pikka aega päikest vaadanud. Kuid mitte Normani ergas nägu ei kutsunud seda teravust esile, hoopis tema pilk – julm ja külm.

“Munarooga peekoniga,” lausus Norman, nagu oleks Lisa küsimuse hommikusöögi kohta esitanud just nüüd.

Lisa lipsas magamistuppa, libistas end hommikumantlist välja ja pani selga oma igapäevased riided – teksad ja särgi. Millegipärast meeldis Normanile, kui naine niimoodi riides oli. Õnneks ühines see tema tahtmine täiesti Lisa eelistustega.

Norman istus juba köögis ja jõi oma munarooga ootamata kohvi.

Lisa heitis pilgu mehe nagu tahutud, tardunud kujule ja avas külmkapi. Kuni Lisa toitu valmistas, Norman vaikis, jälgides tähelepanelikult naise tegevust ja ajades ta sellega nii närvi, et käed hakkasid värisema. Lisa kartis midagi maha pillata.

Endiselt vaikides asus Norman oma munaroa kallale. Lisa istus mehe kõrvale ja asetas enda ette lauale klaasi piima.

“Oled nagu laps,” muigas Norman, “täiskasvanud naised joovad hommikuti kohvi või mahla.”

“Mulle meeldib piim,” ütles Lisa tasa.

“Aga palun, kas ma keelan sulle midagi?”

Lisa mõõt oli täis ja ta hakkas närviliselt naerma. Siis kiirustas ta oma piima ära jooma, et Normanit mitte pahandada.

“Tulen täna hilja, kallis. Ega sul igav hakka?”

Ainult mitte oma rõõmu välja näidata!

“Loomulikult hakkab, kallis. Mul ei ole absoluutselt midagi teha, sinuta on siin nii tühi.”

Norman muutus süngeks.

“Kas sulle ei meeldi sinu elu?”

Jälle ütles ta midagi valesti, totakas!

“Loomulikult meeldib.”

Lisa loputas klaasi veejoa all.

“Pidasin silmas, et igatsen väga sinu järele, kui sind minu kõrval ei ole. Kui oleks võimalik, et me ei peaks hetkekski lahku minema, saaks minust kõige õnnelikum inimene maailmas.”

Milline õudus! Aga kunagi oskas ta valetada.

Norman naeratas ja Lisa vastas samaga.

“Kunagi ongi niimoodi, luban sulle!”

Siis hüppab ta küll aknast alla!

Norman tõusis ja läks Lisa juurde, et teda suudelda. Naise keha oli painduv nagu plastiliin. Norman silmitses Lisat kahetsusega.

“Usu, mulle meeldiks juba praegu kontorisse sõitmise asemel sinuga jääda. Õhtul siis näeme.”

Lisa kuulis, kuidas välisuks sulgus. Norman keeras kõik lukud pedantselt kinni. Lisa vaatas trellitatud aknasse: mees astus vetruval sammul auto poole.

“Vihkan,” sosistas Lisa, “vihkan!”

Ta ei saanud seda ütelda nii valjusti, kui oleks tahtnud – aga seda ta oleks tahtnud –, sest ta ei olnud veendunud, kas köögis mitte pealtkuulamisseadmeid ei ole. Normanist võis kõike oodata. Kuidagi teadis ta kõigest, mida Lisa tema äraolekul tegi, kellega rääkis, kellele helistas.

Tõsi, praegu ei olnud kellegagi rääkida. Ta oli selles kahekorruselises majas täiesti üksi. Või kahekesi Normaniga, mis oli veel hullem.

Lisa läks akna juurde ja lõi selle pärani. Norman oli ära sõitnud.

Vähemasti sõõmuke värsket õhku. Lisa klammerdus sõrmedega külmade trellivarbade külge, nagu tahaks neid eest rebida. Mingit heli peale linnulaulu ta ei kuulnud. Ümberringi olid puud, needki aia taga. Sellesama kõrge telliskividest aia taga, mida Lisa puruks peksta tahtis. Mööda naise põski hakkasid veerema pisarad.

“Miks?” sosistas ta. “Ma ju tahtsin lihtsalt õnnelik olla.”