Читать книгу Armastuse võit - Diane Lovel - Страница 5

VEEL AASTA TAGASI ei olnud akendel trelle, ustel keerulist lukusüsteemi, ei olnud hirmu. Lisat peeti kergemeelseks naisterahvaks, kes oskab elust rõõmu tunda nii nagu kahekümne kolme aastane peabki. Tal oli hulk austajaid ning jäi üle vaid valida. Lisa valis kõige järjekindlama – Normani. Parem, kui ta ei oleks üldse abiellunud!

Neid tutvustas Lisa isa. Seda päeva mäletab ta nii üksikasjalikult, nagu oleks see olnud eile.

Lisa seisis oma toa rõdul ja jälgis elatunud aednikku, kes kõndis roosipõõsaste juures ja laksutas kääre, teadmata, millest alustada. Veerand tunni pärast, jõudmata ära oodata, millal aednik tööga pihta hakkab, ei pidanud Lisa vastu.

“Hei, John!”

Mees tõstis ehmunult pea ja vaatas Lisa poole.

“Preili, te ehmatasite mind! Ei tohi nii ootamatult rõdule tulla ja inimesi tööst eemale kiskuda!”

Lisa hakkas naerma.

“Ma tolknen siin juba pool tundi ega näe, et sa tööd teeksid. Sa vist kujutad seda tormilist tegevust ette oma vaimusilmas.”

Aednik klõpsutas kääre.

“Ma ei saa ju neid kauneid põõsaid kohe ära nudida. Perenaine teeb mind nendesamade aiakääridega pea jagu lühemaks.”

“Minu arust on sul aeg puhkusele jääda,” märkis Lisa, “oled meie juures töötanud juba üle kahekümne aasta. Peaksid koha mõnele nooremale loovutama.”

“Või veel,” torises vanake, “et nad aia untsu keeraksid?”

“Kas sinu meelest näeb see parem välja, kui jätta kõik niimoodi nagu on? Neid roose ei ole enam kusagile panna, nad on hullemad kui umbrohi.”

“Ma paluksin teid,” ütles aednik, kes Lisaga alailma jageles, “mulle mitte ette kirjutada, mida ma tegema peaksin. Tean oma kohustusi teist paremini.”

“Ah nii, no anna andeks, et lolli nõu annan. Aga mida mu ema ütleb, kui sinu looderdamisest teada saab?”

“Oh teid küll,” lõi aednik käega, “teil on aeg mehele minna.”

“Ma ei näe siin mingit seost,” teatas Lisa tuliselt.

“Siis saate toriseda oma mehega ning jätate mind rahule,” selgitas vanake.

“Kui ma mehele lähen, sõidan siit igaveseks ära ja sul ei ole kellegagi vaielda,” vastas Lisa ja lahkus.

Lisa voodil istus Rod, tema vend.

“Kas sind ei ole õpetatud koputama, kui sa võõrasse tuppa sisened?”

“Ma koputasin piisavalt valjusti, kuid sina olid vestlusega hõivatud.”

Lisa võttis põsepuna ja värskendas oma jumestust. Isegi siis, kui ta teadis, et veedab terve päeva kodus ja neile ei tule ühtki külalist, eelistas ta end ikkagi eeskujulikus korras hoida. Igaks juhuks.

“Miks sa, Rod, täna kusagile ei sõitnud? Mulle tundus, et isa plaanis sind niimoodi koormata, et sul ei jääks ühtki vaba sekundit.”

“Mina leian alati põhjuse, et tegemistest kõrvale hoida,” naeris Rod, “peale selle oled vist unustanud, et täna on õhtu kutsutud külalistele.”

“Tõsi?” imestas Lisa. “Kuulen sellest esimest korda.”

“Isa sõlmis eile järjekordse kasuliku tehingu. Selle auks tulevad meile täna külalised.”

“Miks mind ei hoiatatud?” pahandas Lisa.

“Mis siis sellest,” kergitas Rod pilkehimuliselt kulmu, “kas sul ei ole midagi selga panna või? Kõik ükssada kolmkümmend viis kleiti on sobimatud?”

“Mine sa oma jutuga!” Lisa avas kapi ukse. “Kõik ükssada kolmkümmend viis kleiti on korras. Mul on lihtsalt selline tunne, et minuga ei arvestata.”

“Vanematel ei ole aega sinuga arvestada,” märkis Rod täiesti tõsiselt, “neil on muud probleemid.”

Vennal oli õigus. Lisa ja Rodi isa oli väga rikas mees. Härra Smithi firma oli heal järjel ja pidi kunagi pojale üle minema, kuid Rod ei kiirustanud soliidseks inimeseks saamisega. Ta oli liiga noor, et ärile mõtelda. Sellepärast olid nad isaga pidevalt pahuksis. Ema oli väga tasane inimene ega seganud end kunagi kusagile vahele. Tuleb märkida, et nii Rod kui ka Lisa sarnanesid oma taltsutamatu iseloomu poolest isale, kes ühest küljest oli uhke mees, teisest küljest aga muretses nende pärast. Tema lapsed muutusid täiskasvanuks saades tõepoolest juhitamatuks.

“Kuidas sul selle uue sõbraga lood on?” tundis Rod huvi.

Lisa muigas.

“Ta on mind juba ära tüüdanud. Jube igav tüüp. Üleeile läksime lahku.”

Rod teeskles imestust.

“Huvitav, mida sul küll vaja on? Mina arvasin, et see on sinu unistuste mees!”

“Mul on suuremad unistused,” turtsatas Lisa.

Rod ähvardas õde vandeseltslaslikult sõrmega.

“Mul on sulle üks saladus.”

“Jah?”

Lisa istus vennale lähemale.

“Jutusta siis!”

“Täna tuleb meile üks vapustav mees, nii vähemalt iseloomustavad teda kõik minu tuttavad daamid. Ja mis kõige huvitavam – isal ei ole midagi selle vastu, kui sa talle mehele lähed.”

Lisa tõmbus vennast pettunult eemale.

“Kah mul saladus. Isa sooviks mind juba ammu esimesele vastutulijale mehele panna – peaasi, et mehel palju raha oleks.”

“Seekord on asi tõsine,” ütles Rod. “Mis sa arvad, miks ma täna nii rahulikult kodus istun? Mind jäeti koju selleks, et valmistaksin sind ette kohtumiseks Norman Barrettiga.”

“Milline rumalus! Muide, ma olen seda nime kuulnud.”

“Või veel,” pilgutas Rod talle kavalalt silma, “eks isa rääkis sulle temast. Norman on jube rikas.”

“Mis sina siia puutud?”

Lisa kaotas toimuva vastu huvi, kuid otsustas kõik lõpuni välja selgitada, et teada saada, mis teda täna õhtul ees ootab.

“Ütlen sulle tõtt, õeke. Isa arvab, et praegusel ajal on kakskümmend kolm vanatüdruku iga. Meie firmal on just vaja end turul kindlustada ning seda on kergem teha Norman Barretti abiga. Olen temaga hea tuttav ja see tähendab, et olen isa arvates õige inimene esitlema sulle seda rikkurit õiges valguses. Mul paluti,” Rod kihistas naerda, “teda kirjeldada sellistes värvides, et sa juba teda nägemata temasse armuksid, aga niimoodi, et minu kiidulaul ei kutsuks sinus esile kahtlusi. Kuid isa ei tea, et me teineteise eest kunagi midagi ei varja.”

“Mulle on kõik selge, Rod,” ütles Lisa. “See on isa järjekordne vigur. Ja see on igav.”

Kui Lisa külaliste juurde tuli, märkas ta kohe tundmatut nägusat meest. Pikakasvuline brünett, sihvakas, trimmis, tahtejõulise näoilmega ja külmade hallide silmadega, milles oli halvav pilk. Lisa mõistis kohe, et see mees ongi Norman Barrett. Ta oli vapustatud, sest oli ennast häälestanud sellele, et ei tee oma tagaselja-peigmehest väljagi. Kuid Lisa ei suutnud oma pilku mehelt ära pöörata. Kõik tema endiste kavaleride kujud tuhmusid. Isa juhatas Normani Lisa juurde ja tutvustas neid.

“Lisa, saa tuttavaks härra Barrettiga. Olen sulle temast rääkinud.”

“Mulle rääkis Rod,” täpsustas Lisa Normanile silma vaadates.

“Nojah, Rod.”

Isa tõmbus tahtmatult mossi ja otsis silmadega poega, kes samal ajal ühele kaunitarile kavaleri mängis.

“Mul on väga hea meel teiega tutvuda, Lisa.”

Normani hääl oli kooskõlas tema välimusega: tugev, metalse kõlaga.

Lisa kogus end.

“Minulgi on hea meel. Loodan, et teil ei ole meie juures igav.”

Edasised sündmused arenesid nii maruliselt, et Lisal hakkas pea ringi käima. Kaks päeva pärast koosviibimist tuli Norman jälle ja isa vaikival, kuid tähendusrikkal nõusolekul hakkas ta Lisaga kurameerima.

Praegu tundus Lisale, nagu sattunuks ta hüpnoosi alla. Esimest korda elus armus ta tõsiselt.

Lisa ei näinud kedagi peale Normani, ei tahtnud kellegi teisega vestelda. Isegi Rod imestas ões toimunud muudatuse üle.

Kolme kuu pärast Lisa ja Norman abiellusid.

Pärast vapustavaid mesinädalaid tõi mees Lisa oma koju. Naine oli nii õnnelik nagu ei kunagi varem ning valmis isa lõputult tänama selle eest, et ta oli teda Normaniga tutvustanud. Kuid varsti mõistis Lisa, et tema elu ei hakka sarnanema mesinädalatega.

“Lisa, ma ei tahaks sellest rääkida, aga minu arust viibid sa kodus liiga vähe aega.”

Norman pani särgi selga ja nööpis kinni kõik nööbid peale ülemise.

Naine lebas suurel voodil, lehitsedes ajakirja ja maiustades oma lemmikkompvekkidega. Ta heitis Normanile imestunud pilgu.

“Vähe? Ma olen ju peaaegu kogu aeg siin.”

Norman kortsutas laupa.

“Mulle tundub, et sa peaksid lõpetama töö oma isa juures. Ma olen täiesti võimeline sind üleval pidama.”

“Sa võiksid üleval pidada tervet haaremit, seda tean ma suurepäraselt,” naeratas Lisa, “kuid see, mida sina tööks nimetad, kestab vaid neli tundi. Ma aitan isal ju vaid dokumente korrastada. Sellise töökoormuse pärast oleks mind igast, isegi kõige hädisemast firmast häbiga minema aetud. Eelmisel nädalal jätsin näiteks kaks päeva vahele.”

“Sa oled minu naine ega pea tööl käima. Seda enam oma isa juures. Sa kuulud nüüd mulle, aga mitte oma perekonnale.”

“Räägid minust nagu mingisugusest asjast,” vihastas Lisa. “Mida ma sinu arust kodus peaksin tegema?”

Norman pööras naisele selja.

“Kus mu kell on?” küsis ta pärast mõningat otsimist.

“Pole aimugi,” kehitas Lisa õlgu. “Mida me siis töö suhtes otsustame?”

“Istud kodus ja kogu lugu!” oli Normani kategooriline vastus.

“Aga mul on siin igav!”

Mees istus Lisa kõrvale ja tõmbas ta pea enda poole.

“Võib-olla on sul lihtsalt minuga koos igav?” küsis ta lipitsevalt.

“Mis rumalus see veel on?!”

Lisa nihkus mehest eemale.

“Ma ütlesin ju selgelt, et mul on ilma sinuta igav. Siin ei ole isegi kellegagi rääkida.”

“Kas sul on siis raske meest mõni tund oodata?”

“Mõni,” pahandas Lisa, “sa tuled koju ju alles õhtul!”

“Kallis!”

Norman suudles naise õlga.

“Kui ma saaksin kogu aeg sinu kõrval olla, siis teeksin seda.”

“Või veel! Jutt ei ole ju sellest. Sel juhul oleksime varsti teineteisest surmani tüdinenud. Vastupidi, abielupaar ei pea kogu aeg koos olema. Sul on sõbrad, minul samuti. Abielu – see ei ole veel muu elu lõpp. Kui sa nii väga ei taha, et ma tööl käin, siis vähemalt soovin sinu äraolekul teha seda, mida tahan.”

“Armastad sa mind?” küsis mees ootamatult.

“Muidugi,” vastas Lisa ausalt, “sa ei pea küsima, tead seda niigi!”

“Mul on seda meeldiv kuulda,” lausus Norman ja tõusis. “Kohtumiseni, kallis!”

“Oota,” püüdis Lisa teda peatada, kuid mees ei teinud väljagi.

“Näed nüüd,” ütles naine endale, “kui ma praegu kellelegi külla sõidaksin, saaks ta arvatavasti vihaseks.”

Lisa ei suutnud sellega leppida, et Norman osutus patoloogiliselt armukadedaks. Talle oli meeldiv, et mees nii kiiresti temasse kiindus, samas ehmatas teda see, et ta tema käimisi kontrollima hakkas.

Nad elasid suures eramus lugematu arvu teenijatega, lisaks veel valve väravas. Norman sai teada kõigist, kes talle külla sõitsid, samuti oli ta kursis kõigi Lisa käikudega, sest nendele palgatud isiklik autojuht kandis peremehele ette igast naise sammust.

Kui niimoodi jätkub, läheme varem või hiljem tülli, mõtles Lisa.

Ta läks aeda ja istus väikesele pingile purskkaevu juures. Lisa oli majaga tutvuda jõudnud, kuid ei tundnud kõiki seal töötavaid inimesi.

Erinevalt korrast, mis valitses Lisa vanemate majas, oli siinse pererahva ja teenijaskonna vahel suur distants.

Lisa märkas noort aednikku, kes peenart kaevas. Temaga leiab ta kindlasti ühise keele.

Lisa suundus tema poole.

“Tere.”

Peenrale langes Lisa vari ning noormees tõstis pea.

“Tere päevast, proua!”

Lisa kükitas noormehe kõrvale.

“Mina olen Lisa.”

“Ma tean, olete minu perenaine,” ütles noormees tööd jätkates.

“Seda küll,” naeratas Lisa, “aga mis sinu nimi on?”

“Ma ei peaks teiega lähemalt tutvuma, proua.”

“Miks mitte?” imestas Lisa.

“Kas teil on minu jaoks mingeid korraldusi, proua?”

Noormees ajas end terves pikkuses püsti ning Lisalgi tuli sama teha.

“Ei, aga ma lihtsalt tahtsin sinuga tuttavaks saada,” ütles ta imestades, “ma pean ju teadma, kes siin töötab.”

“Ei ole vajalik,” jäi noormees enda juurde ja küsis uuesti: “On teil mingeid soove?”

“Ei ole mul mingeid soove,” vihastas Lisa, “ma tulin vaid selleks, et sinu nime teada saada.”

“Max,” poetus vastu tahtmist üle huulte.

“Vaat kui tore, Max.”

Lisa pöördus ja hakkas maja poole astuma.

Ta tuju läks halvaks. Oli selline tunne, nagu kardaks noormees teda. Kui sõidaks järsku hoopis kaubanduskeskusesse?

Lisa andis autojuhile – õnneks ta teadis, mis on autojuhi nimi – oma soovist märku ja istus tagaistmele.

“Sõidame linna. Ma pean üht-teist ostma.”

Mõne aja pärast Lisa rahunes ja unustas aedniku. Tema hea tuju tuli tagasi ja Max ei meenunud talle enne õhtut.

“Norman, palju sa aednikule palka maksad?” küsis Lisa õhtusöögi ajal.

Mees asetas noa ja kahvli lauale ning vaatas naisele kahtlustavalt otsa.

“Miks see sind huvitab?”

Naine kehitas õlgu.

“Lihtsalt tahan teada. Ma sain temaga täna tuttavaks. Ta on nii naljakas. Ta ei tahtnud minuga üldse suhelda.”

“Ta ei peagi.”

“Miks siis?”

“Tema on teenija, sina perenaine.”

“Meie majas on kombeks…”

“Praegu elad sa minu juures, nii et võta vaevaks alluda minu korrale.”

Lisa jäi solvunult vait.

“Ma ei mõista,” ütles ta veidi aja pärast, “miks sa kogu aeg oma reegleid mulle peale surud.”

“Sellepärast, et olen sinu mees.”

“Mis siis sellest?”

Norman asetas klaasi kolksatades lauale.

“Kas tahad mu isu rikkuda?”

“Mina…” alustas Lisa, kuid Norman katkestas teda:

“Lahku siit ja oota mind magamistoas!”

Lisa ohkas pahaselt.

“Norman, lõpeta ometi see minu kamandamine!”

“Mine välja,” kordas mees vaikselt ning midagi tema pilgus ja hääles sundis Lisat alluma.

Talle hakkas juba selgeks saama, et Norman ei ole sugugi nii tore mees nagu oli tundunud siis, kui Lisa temaga abiellus.

Pean sellele lõpu tegema, mõtles Lisa magamistuppa suundudes. Kust võtab ta õiguse mind kamandada? Ma ei ole ometi tema teenija.

“Norman, ma ei mõista, mis toimub.”

Lisa tungis mehe kabinetti koputamata, kuigi teadis, et see mehele ei meeldi.

“Mis siis nüüd lahti on?”

Norman ei tõstnud arvuti monitorilt isegi pilku.

“Kuhu meie autojuht kadus?”

“Vallandasin ta.”

“Mida?”

Kuna Norman ei vastanud, läks Lisa laua juurde, mille taga mees istus, ja vehkis tema ees käega, et endale tähelepanu tõmmata.

“Lisa, lõpeta, sa segad mind!”

“Jah, aga vasta mulle,” kisendas naine, “mis lahti on? Üleeile vallandasid sa aedniku, eile kaks valvurit, täna autojuhi. Teenijatest ma ei räägigi. Kogu majja on jäänud vaid kokk ja toatüdruk.”

“Me ei vaja nii palju teenijaid.”

“Norman,” tasandas Lisa häält, “ütle mulle tõtt. Kas meil on rahaga probleeme?”

Mees hakkas nii valjusti naerma, et Lisa kartis tal närvišoki olevat. Kuid mõne hetke pärast pühkis ta pisarad, mis naerust silmi olid tulnud, ja vaatas naisele õrnalt otsa.

“Kallis, ära selle pärast küll muretse, rahapuudus meid ei ähvarda.”

“Siis ma küll ei mõista…” laiutas Lisa käsi.

“Kui ma sulle selgitan, kas lubad mind siis tunniks ajaks rahule jätta?”

Lisa naeratas.

“Loomulikult!”

“Mulle ei meeldi, kui mehed minu äraolekul sind ümbritsevad.”

Lisa ei uskunud oma kõrvu. Hämmeldunult vaatas ta oma abikaasat ja vangutas pead.

“Sa teed nalja?”

“Mitte üks raas.”

“Milline rumalus!”

“Ma ei aruta seda. Nüüd mine, sa segad mind.”

“Ei lähe ma kuskile!”

“Palun sind mitte kunagi minu peale häält tõsta,” ütles Norman vaikselt, hüppas ootamatult püsti ja pühkis käega laualt paberilehed.

“Ma palusin end enam mitte segada.”

“Ära karju!”

Hämmeldunud Lisa astus paar sammu tagasi.

“Ma ei mõista sinu armukadedust. See on täiesti alusetu. Seda enam, et oled armukade valvuri või autojuhi peale. Miks ma sinu arust sind petma peaksin?”

“Ettevaatus ei ole kunagi liiast.”

“Norman, ma ei saa niimoodi elada. Keelasid mul sõbrannadega kohtumise, ma ei tohi taksot võtta, mööda poode sõita… Isegi oma vanemaid ei ole ma juba paar nädalat tohtinud külastada.”